Vaatasin 23.01.2018 ETV ,,Foorumi" saadet, mis oli kokku kutsutud arutamaks, kas T. Ojasoole on sobilik anda ülesannet, millega kaasneb ka au. Ja kas president K. Kaljulaid eksis, usaldades selle au T. Ojasoole ja kas justiitsminister U. Reinsalu kõlbab enam ametisse, kui ta kaitses nii lavastajat kui presidenti, kasutades tsitaati tuntud kirjandusteosest. Kuid mis oli "solvav". Sisuliselt taandub kogu teema sellele, et kuidas peaks võitlema vägivalla vastu. Ehkki keegi seda niimoodi ei sõnastanud. Huvitav miks? Ei ole vist tähtis? Ja selles saates kuuldu põhjal väidan, et kõige olulisema peale kas pole tuldud või seda ignoreeritakse.
Ma ei tunne T. Ojasood. Ei tunne ka tema ohvrit. Ei ole õrna aimugi, mis nende vahel juhtus. Seega räägin teoreetiliselt. Ja ma olen saanud aru, et kõik kambakas osalejad on täpselt samasuguses teadmatuses. Seega saavad ka nemad rääkida vaid teatud piirini teoretiseerides. Kuid kambaka eesmärgiks oli siiski neid piire ületada, mõistes kohut ja nõudes täideviimist täiesti konkreetselt.
Ma olen nõus, et kui keegi on jätkuvalt vägivaldne ja see on tõestatud, siis on vaja teda karistada! Kui olukord nõuab, siis tuleb ka istuma panna. See on elementaarne ühiskonna vastuvägivald enese kaitseks. Kuid vägivalla vastu võitlemine ei tähenda ainult karistusi! Sealt kinnimajast saab vägivallatseja ükskord välja ja kõik võib hakata otsast peale. Aasta või paar vabamalt hingata on muidugi kergendus, kuid see ei ole lahendus. Lahenduseks on ainult üks asi - muutumine! Ainult see saab olla eesmärgiks! Karistused võivad olla aluseks muutumisele. Kuid ei tarvitse!
Kui T. Ojasoo on näidanud, et ta teatris lavastades ja suheldes on metoodiliselt kasvõi ainult vaimselt vägivaldne, siis ei pea seda andestama isegi siis, kui lavastused on head. Kas ta on seda näidanud? Ma olen täiesti kindel, et avaliku elu tegelasena on ta see poolteist aastat olnud ka suurema jälgimise all! Äkki ei ole olnud talle rohkem midagi ette heita?
Ma olen näinud kõrvalt lavastaja tööd, kelle meetodite hulka kuulus ka näitlejate peale karjumine ja nende mõnitamine - kuid lavastused olid head. Olen saanud jälgida ka lavastajaid, kes tegid tööd samade näitlejatega rahulikult - ja tulemused olid samuti head. Järelikult ei peitu edu võti vägivallas ja seda ei pea ,,kunsti nimel" tolereerima!
President apelleeris andestamisele. See on väga õilis ja seda tuleks hinnata, sest andestamine võib samuti olla aluseks muutumisele. Kuid ei tarvitse! Seda näitab aeg. Kas võib keegi kambakas osalenutest väita, et T. Ojasoo pooleteise aasta jooksul mingeid järeldusi enda kohta ei ole teinud ega ole muutunud? Kui saab, siis miks ta selle väitega ja tõenditega lagedale ei tulnud??? Püüan ise vastata. Sest mitte keegi selles debatis millegipärast ei tulnud kordagi isegi sellele mõttele, et karistamisest tähtsamaks võiks pidada muutumist! Ma ei kohanud meedias mitte kordagi ühtegi osapoolt, kes küsimusele sellest vaatevinklist lähenenud oleks! Mitte kedagi see ei huvita?! Miks? Põhiline argument T. Ojasoo vastu on olnud küsimus, et ,,millise märgi me sellega ühiskonnale anname?" Aga millise märgi me anname ühiskonnale, kui me tambime kellegi mutta ka siis, kui ta päris siiralt on arenenud ja muutunud? Või poolel teel sinna? Pealegi, kui ta on juba karistada saanud ja mitte vähe?!
Ma tean, et muutumine ei ole kerge protsess mitte kellelegi. See tähendab pidevat enda jälgimist ja analüüsi. Ma tean ka seda, et statistika väitel muutuvad vägivallatsejad harva. Kuid seda ei saa selle pärast välistada, sest ,,harva" ei tähenda mitte kunagi! Ja päris kindlasti ei ole hea mõte seda inimesele veelgi raskemaks teha! Ma tean ka seda, miks on väga raske muutuda. Sest väga raske on saada enda tunnete vastu. Tunnetel on alati väga kiire ja neil on alati väga õigus ja nad karjuvad mõistusest üle. Selle tõestuseks oli ka see kambakas.
Muutumise aluseks on väärtuste ja hoiakute muutumine. Vaatame neid väärtusi, mis ajendasid kambaga seljad kokku panema. Ühtedel verejanu, teistel poliitiline profiit ja kolmandad said võimaluse näidata ja tunda ennast teistest õigemate kodanikena. Viimased kaks oleks niikuinii boonuseks ka esimesele. Ja ma keeldun uskumast, et need väärtused ja hoiakud takistasid aru saamast U. Reinsalu kirja tegelikust mõttest! See lihtsalt pole võimalik, sest see oli väljendatud väga selgelt ja kõik kirjutatu oli õige. Ainuke libedale minek oli tsiteerida klassikut. Ei, kindlasti ei olnud põhjus kirjaoskamatuses - need väärtused andsid hoopis teretulnud võimaluse kõigil kolmel väärtusgrupil omi motiive veelgi libedamalt demonstreerida. Tehes nägu, nagu oldaks kirjaoskamatud. Sellest sündivat kahju ilmselt hinnati väiksemaks loodetud tulust. Mina hindaksin seda kahju suuremaks! Seda enam, et tulu ei sündinud.
Nonii! Tuleb välja, et olin mõndagi maha maganud. Sain vahepeal tagamaade kohta targemaks. 25.01.2018 ,,Ringvaate" saates selgus mulle, et kogu selle kambaka taga on feministid. See selgitab, miks Reinsalu otsustas kasutada just sellist tsitaati. Mulle tunduski pisut veider kasutada otsese naissoo tunnusega piltlikku kujundit, samas kui kambakas osales terve hulk mehi. Palju korrektsem olnuks seda nimetada ju sooneutraalselt hanekarja kambakaks?! Kas sellise kujundiga ajan ma ka mehed tagajalgadele või nendel jätkub huumorimeelt?
Saates olid külas feministide esindajad O. Loone ja N. Kalantar. M. Reikop küsis, et "kas huumorimeel on teis säilinud?" Pidades silmas feministe. N. Kalantar selgitas hea ja halva huumori vahet: ,,Huumoriga on see reegel - sa kas lööd üles või sa lööd alla. Kui sa oled võimupositsioonil ja sa teed nalja inimeste üle, kes on sinust allpool, siis sa oled nõme! Nii lihtne see ongi!"
Kui see nii lihtne ongi, siis mina võin rahulikult nimetada feministe kanakarjaks? Järelikult sama nali alluva suust on igati hea, mis ülemuse suust on nõme? Kuna minul mitte ühtegi alluvat ei ole, siis järelikult teen alati vaid head nalja? Seda on tore teada! Ja paluks hanekarja meestelgi seda lahkelt arvestada!
Kui N. Kalantar tajub naljas lööke ja asetab need hierarhia konteksti, siis magab ta huumori maha tõesti! Kuna feministid väga järsult vastandavad sugusid, tõlgendavad naine olemist kui pealesunnitud mehele allumist ja vajadust olla sellepärast pidevas sõjaseisukorras - kuna ,,elame ju meestekeskses maailmas" - siis ma näen ka sellises huumori käsitluses tegelikult hoopis järgmist: hea nali on see, mida tehakse meeste pihta ja halb nali on see, mida tehakse naiste pihta.
O. Loone ja N. Kalantari jutust selgus ka palju muud. Esiteks see, et presidendiga ei õnnestunud ,,intelligentne diskussioon", mida loodeti. Selgus ka see, et feministide grupis on lubatud eriarvamused ja see on ok, sest pole nende otsustada, et teise feministi seisukoht on vale. Miks presidendi eriarvamus on pettumus, see ei ole ok ja seda on võimalik ebaintelligentseks nimetada? Kas selleks, et saada litsents omada eriarvamust, millele kohe nördinult kambakat ei tehtaks, tuleks nimetada ennast kõigepealt feministiks ja möllida ennast Wirginia Woolfi? Kas intelligentsus sõltub klubilisest kuuluvusest?
O. Loone väitis, et selle kambakaga võitsid feministid ja kaotasid need, ,,kes arvavad, et naiste õigusi võib jalge alla tallata". Kes arvab ja kes tallas? President? Või Reinsalu? Mil moel tallas? Võib-olla oleks aidanud seda mõista, kui O. Loone oleks selgitanud, missuguseid õigusi tallati? Aga ei selgitanud. Kas ma olen veel midagi maha maganud?
O. Loone väitis ka, et nad ei võtnud U. Reinsalut ametist maha vaid sellepärast, et ,,mis kasu sellest naised saavad"? Kuidas kõlaks, kui mehed arutaksid kellegi kandidatuuri läbi samasuguse prisma, et mis kasu mehed sellest saavad? Missuguse märgi see ühiskonnale annaks?! Missuguse märgi andis O. Loone? Nii palju siis ,,väärtustest"! Saatejuht M. Reikop andis sellele väga täpse hinnangu - matšo!
See on alati nõme, kui keegi matšotab ja ei ole vahet, kas seda teeb mees või naine, alluv või ülemus! Nii lihtne see ongi! Ma arvan, et O. Loone eksib sellega, kes sellises olukorras võitis!
Ja mul on täiesti kama, kes missuguse kemplemise võidab, niikaua, kui tegelik kaotaja on see, mille pärast kemplemine käib! See teema lihtsalt tuleb lõpuks väga ausalt, ilma tabudeta ja solvumiste taha pugemata lahti harutada! Kui O. Loone pidas naiste õiguste all silmas õigust tallata keegi, kes on korra eksinud, ülejäänud eluks mutta, siis see õigus võib talle kui naisele rahuldust pakkuda. Ja seda õigust feministina nõuda. Aga inimesena? Kui palju sellest rahuldusest alles jääb, kui endale aru anda, et see töötab tegelikult eesmärgi vastu? Kas eesmärgiks ikka on lähisuhtevägivalla vastu võitlemine või lihtsalt enda võimu nautlemine? Väide, et ,,teise võimaluse ta juba sai" (T. Ojasoo) on otsene demagoogia, kui see võimalus esimesel võimalusel, mil paistab, et teisel liiga hästi läheb, soovitakse annulleerida. Kas sellega, et talle pakuti au lavastada tähtsat üritust, T. Ojasoo kuritarvitas usaldust? Võimaluse andmine tähendab võimaluse andmist koos kõigega - ka heaga, mis sellega ähvardab kaasneda!
Mida üldse tähendab ,,naiste õigused"? Termin eeldab, et tegemist peab olema õigustega, mida meestel ei ole. Kindlasti on ka selliseid - näiteks õigus teha aborti. Lihtsalt ei ole mõtet eraldi meestele sama õigust anda. Ma ei oskaks selle õigusega midagi peale hakata! Kuid jutt käib vägivallast! Ja siin saavad ja peavad õigused olema võrdsed! Miks sellisel juhul rõhk ühel sugupoolel? Kas ma olen ikka õigesti aru saanud, et feministide eesmärk on tagada võrdsed õigused meestele ja naistele? Seega peab rääkima inimõigustest! Kas feminist ei pea ennast inimeseks? Rääkides naiste õigustest kontekstis, kus mehed ja naised peavad omama samu õigusi ja nende õigustega kaasnevatest kohustustest kinni pidama võrdselt, jätab paratamatult mulje privileegide taotlemisest. Kuidas on õigusega matšotada, seda saab näha isegi televiisorist. Kuidas on õigusega füüsilise vägivalla vallas, seda me nii kergelt ei näe, sest paarisuhte vägivald jääb enamasti varjatuks. Kuid oleks lihtsameelne arvata, et sellega teisiti on. Tõsi, et mehed on keskmiselt võttes naistest füüsiliselt tugevamad ja seega nende füüsiline vägivald, kui nad juba selle valivad, võib olla destruktiivsem. Võib, kuid ei tarvitse! Ka nõrgem võib olla destruktiivsem, kasutades kavalust, vahendeid ja ka privileegina oma nõrgem olemist. See on fakt! Täpselt samasugune fakt on ka see, et tunded, mis vägivalda põhjustavad, on naistel ja meestel samad. Samuti mõistus, mis nende tunnetega kas tuleb toime või ei tule toime, on sama. Vägivald - olgu siis vaimne või füüsiline - ei ole soopõhine probleem, vaid isiksusepõhine! See, et meeste füüsiline vägivald paistab kõige kaugemale silma, tähendab seda, et see on vägivalla tipp. Kuid see ei tähenda, et tipu all valitseb tühjus. Naiste antud kõrvakiile ei loenda mitte keegi põhjusel, et seda vägivallaks ei peetagi. Suhtevägivald on kompleksprobleem ja kõik, kes räägivad vaid naistevastasest vägivallast, jätavad kasutamata võimaluse tegeleda vägivallaga kompleksselt. Olen veendunud, et siis see jääb jätkuvalt tulutuks ettevõtmiseks!
Kui mu mälu mind ei peta, siis umbes samal ajal, mil T. Ojasoo juhtum oli päevakorras, oli ka uudistes üks naine, kes kuskil bensiinijaamas haledalt peksa sai. Naine tunnistas, et tal on kombeks ennem ütelda kui mõtelda. Intervjuust temaga jäi paraku mulje, et ega tal pole olnud kombeks ka pärast ütlemist mõtelda. Ega tarvitse ka kunagi hakata mõtlema, sest "ohver pole ju kunagi süüdi"! Ma ei taha sellega öelda, et sõimule ja solvangutele võib füüsilise vägivallaga vastata, ma tahan sellega ütelda seda, et füüsilise vägivallaga vastamine ei pese olematuks sellele eelnenud vaimset vägivalda! Mitte keegi ei pea vastutama teise inimese tegude eest, kuid vastutus enda tegude eest peab säilima ka siis, kui reaktsioon sellele on ebaproportsionaalne! Iga inimene on kindlasti paremini motiveeritud muutuma, kui partner ka enda probleemi tunnistab ja muutuda püüab. Ma ei räägi vägivalla puhul kaasvastutusest, ma räägin iga inimese omavastutusest täpselt selle piires, milles ollakse süüdi. Vastutus tähendab süü tunnistamist ja kompenseerimist. Peamiselt ja kõige tähtsamana - läbi muutumise! Kui muutust ei tule, jäävad ka kompensatsioonid mittetoimivaks.
Me ei saa iialgi piiri suurele vägivallale, kui me väiksema tähelepanuta jätame. Veel enam - kui me sellele õiguse anname, jääme me maadlema tagajärgedega. Sest iga suur saab kord alguse väikesest! Vägivallavastast võitlust tuleb pidada ka seal, kus vägivald alguse saab. Selleks tuleb lihtsalt vägivalla latti väga tugevalt allapoole tuua. Isegi õhkõrnalt allapoole toomisest piisaks, et maailm muutuks paremaks paigaks.
Vägivalla skaala on üsna pikk, ennem kui füüsilise punkti ületab. Kuid see ei ole nullpunkt! Ka vägivallatseja partner võib paikneda seal kuskil skaalal. Ma saan aru küll, et tundub ebaõiglane rääkida vastutusest siis, kui ise ollakse kuskil skaala alguses ja partner lõpus, kuid ometi peab ka siis vastutus säilima põhjusel, et järgmises suhtes ei tarvitse skaalal paiknemise proportsioon võrreldes eelmise partneriga olla enam sama. Ohver võib osutuda hoopis ise suuremaks vägivallatsejaks. Ja seda süüdimatumalt, kui talle kord juba sama asja eest õigus anti! Siis muutub see automaatselt ka tema hoiakuks. Ja privileegiks - ,,naise õiguseks", mida mehel ei ole. Kui feministid võitlevad naise õiguse eest üksinda vägivallatseda, siis tuleb neid pidada kuritegelikuks liikumiseks! Meestel on täpselt samasugune õigus nagu naistelgi - elada oma elu terves vaimses ja füüsilises õhkkonnas!
On üsna ebatõenäoline, et kokku saavad alati inimesed, kelledest üks asub vägivalla skaala lõpus ja teine pole lävepakku ületanudki. See on võimalik, kuid mitte alati ja sellepärast tuleb seda ennem tõestada. Ja ohver peab olema selleks valmis! Täpselt samuti, nagu iga muugi kuriteo uurimisel, ei saa ükski osapool hoiduda tunnistuste andmisest, apelleerides ohvri staatusele. Ei ole mõtet rääkida vägivallavastasest võitlusest, kui me poole vägivalla vastu isegi huvi ei tunne. Omavastutuse välistamine vägivallajuhtumite menetlemisel on ohtlik trend ja selles on täiesti otseselt vastutavad psühholoogid! Huvitav, kas siin on mingi seos sellega, et psühholoogid on enamasti naised? Kas mehed peaks hakkama sellesse ametisse samuti kvoote nõudma? Nali naljaks - ma väga loodan, et mehed iial midagi nii jaburat tegema ei hakka! Isegi, kui nad on ,,naiste õiguste" nimel inimõigustest loobunud.
Mantra, mida viimasel ajal korratakse - ,,Ohver ei ole kunagi süüdi!" - on demagoogia! Sama hästi võiks väita, et Natsi-Saksamaa ei olnud milleski süüdi, sest sai ta ju lõpuks haledalt peksa! Me ei saa süüd mõõta ainult haavade suuruse järgi ega ka ainult füüsiliste parameetritega. Seda enam, et vaimsed haavad on väga raskelt mõõdetavad. Ohver ei tarvitse olla süüdi, kuid ta ei tarvitse olla ka süütu! Kõik variandid on võimalikud, kuid sellise postulaadiga välistatakse variandid ja muudetakse normiks väiksem süü! Ohver ei ole süüdi oma partneri rumaluses ega vägivallas, kuid ta on süüdi enda rumaluses ja vägivallas! Alandamine, sõim, sihilik solvamine, kõrvakiilud jms on ja jääb vägivallaks ka siis, kui partner sellele reageerib kangemalt. Vägivaldsete vahenditega vastuvägivalla provotseerimine on samuti vägivald ja seega süü!
Seksuaalvägivalla puhul see mantra kehtib põhjusel, et ,,olla ahvatlev" ei ole vägivald - ei vaimne ega füüsiline! Isegi kui ahvatletakse meelega, ei ahvatle keegi ju kasutama vägivalda. Ja seega on seksuaalvägivald erinev teema, millest ei saa vedada kõiki paralleele ülejäänud vägivallale!
Olen täiesti sama meelt Indiast pärit Tartu ülikooli filosoofiamagistri Tarun Gidwani seisukohaga, et ,,meeste agressiivsust ei põhjusta testosteroon, vaid ühiskond". (novaator.err.ee. 15.02.2018) Ta tsiteerib neurobioloog Robert Sapolskyt: ,,Testosteroon ei suurenda mitte agressiivset käitumist, vaid sellist käitumist, mis aitab tugevdada või säilitada ühiskondlikku positsiooni. .... Juhtumisi on ka meie, inimeste, maailmas, agressiivne käitumine see, mida premeeritakse ühiskondliku staatuse säilitamise või kõrgendamisega." Ja veel üks kuldne tsitaat sealtsamast: ,,Probleem on selles, kui sageli me premeerime agressiivsust".
Ühiskondlikud hoiakud ei ole paraku homogeensed. See, mida ühes ringkonnas taunitakse, on teises enesestmõistetav. Ja veelgi hullem on see, kui me taunime midagi teiste juures, mida me endale lubame. Siis läheb asi juba päriselt metsa, sest topeltstandardid tekitavad vaid vastasseisu süvenemist! Kui topeltstandardid on sugudevahelised, jääb ka sugudevaheline viha ja suhtevägivald normiks! Ma olen T. Gidwaniga nõus, et ,,patriarhaalses ühiskonnas", millest ta räägib, võib naiste ,,spontaanseid ja rahutuid pahameeleväljendusi" nimetada ,,õigustatuteks". Topeltstandardid sellises ühiskonnas on ilmselt niivõrd üldised, et see lubab üldistust ka hinnangutes. Kuid läänelik ühiskond - Eesti sealhulgas - erineb India ühiskonnast piisavalt suurelt, et seda patriarhaadiks enam nimetada ei tohiks! Samuti ei tohiks kasutada enam ka selliseid üldistusi! Naised ja mehed ei erine võimukuse poolest ja kui naised on saanud samasugused võimalused seda realiseerida, siis nad ka kasutavad seda sarnaselt meestega. Ei ole enam sugugi kindel, kumma ,,spontaansed ja rahutud pahameeleväljendused" on ,,õigustatud"! Ja lõpuks võib tulla aeg, mil kõik on vastupidi. Kas siis ongi käes see tasakaalu ime, mida nimetatakse matriarhaadiks? Mul on väga hea meel, kui mehed oma matšotamisest loobuvad ja ma ei arva, et sellest tekib auk ühiskonda, mille peavad täitma naised! Võib-olla ei ole sinna midagi parata? Pidasin kunagi kanu. Kui ükskord rebane kuke ära viis, hakkas üks kanadest ise tema asemele. Kargama ei hakanud, kuid kamandama ja kirema küll.
Staatuse säilitamist või kõrgendamist taotlevad kõik! Nii mehed kui naised! Eelnev jutt kehtib ka naiste kohta - hormoonid ei põhjusta nende agressiivsust, vaid ühiskond. Ma arvan, et mingit meestest jäänud auku ei pea täis valguma, kui me lõpetame ka naiste agressiivsuse premeerimise!
Võlgnen selgituse väite eest, et sookvootide nõudmine on jabur.
Mõõta kellegi pädevust sootunnuste järgi ei erine selle mõõtmisest naha värvi või kolju kuju jms järgi! Kõigile - nii meestele kui naistele - tuleb tagada vabad ja võrdsed võimalused, kuid nende realiseerimine peab jääma vaba inimese vabaks tahteks, valikuks ja pingutuseks, mida ei ole moraalne tema eest ära teha! Seda enam, et kompetentsust ei olegi võimalik kellegi eest ära teha! Kui me räägime ametitest, milledest me eeldame parimat pädevust, ausust, eetikat jms, siis ei puutu sugu asjasse! Sest need omadused on kõik isiksusepõhised, mitte soopõhised! Sookvootide kasutamine on otseselt privileegide loomine soo järgi. Ja mis mind kõige rohkem hämmastab - selliste privileegide nõudmine näitab, et nõudja ei näe ametnikus inimest, vaid eelkõige naist või meest. Mis omakorda on otseselt vastuolus nii inimsuse standarditega kui ka feministide endi retoorikaga! Ja kui nüüd järgi mõtelda, siis ei erine feminism kuigipalju tibiismist ega meeste matšoismist. Mitte kumbki nendest ei soovi sooprivileegide nimel näha ennast eelkõige inimesena!
Saage juba inimesteks!
