Vastulause M.Sanderi artiklile "Kapist välja ja paraadile!"

Religioosne mõtlemine on inimpsüühika ja teadvuse üks niivõrd suur  osa, et see paratamatult mõjutab kogu inimkonda, isegi neid, kes ei sooviks ennast sellest mõjutada lasta. Pole pääsu, ideede pärast võitlemine ja ideedest oma agressiivsusele õigustuste ammutamine on ilmselt küll üks kindel omadus, mis meid, inimesi, teistest loomadest eristab. Darwini väljapakutud „võime punastada“ kahvatub selle kõrval. Kommunismi või natsionaalsotsialismi koledused on meil veel värskelt meeles, kuid need ei ole midagi erandlikku, ega midagi uut. Idee jumalast, kes vaatamata kõikvõimsusele, vajab millegipärast oma tahte elluviimiseks inimeste omavahelist verevalamist ja lõppematut vaenu, on vana ja jõudnud korda saata kordades rohkem! Jumala suurim saldo on inimeste tülli ajamine ja inimeste suurim salto on selle mittemärkamine. See on inimkonnale punastamise koht, aga hoopis vastupidi – seda peetakse koguni auasjaks. Jutt ei ole usklike ja ateistide omavahelisest tülist, vaid usklike tülist, kelledel (nii absurdne kui see ka pole) on üks ja seesama jumal! See peaks olema akuutne psühholoogia teema, kuid psühholoogia ja psühhiaatria hoiavad selles valdkonnas madalat profiili, sest seda nimetatakse südametunnistuse vabaduseks. Huvitaval kombel ei salli need vabad südametunnistused samasugust vabadust inimeste poolt, kes selles karussellis osaleda ei soovi. Ikka vana hea „sõnumitooja mahalöömise meetod“ - toimib alati. Siis on hea rahulik ("rahuliku kodanikuna") jälle omavahel edasi sõdida, kui neid tülikaid ateiste jalus ei ole! Eelmise aasta lõpus ilmus „Postimehes“ arvamuse rubriigis M. Sanderi väga selge seisukohavõtt, mis seda ilmekalt illustreerib . Kirjutasin siis vastulause ja saatsin samasse rubriiki. Ei avaldatud ega vastatud ka meilile. Saatsin mõne päeva pärast uuesti, siis juba toimetajale (L. Hussar) koos palvega mulle vastata – ei kippu ega kõppu. Nii võingi vaid ise oletada, miks. Panen ta siis siia üles täpselt samasugusel, muutmata kujul, nagu sai saadetud „Postimehele“. Ja kui keegi trehvab lugema, võib aidata mind minu oletustes. Kuidagi ei tahaks uskuda, et selline vaikides ignoreerimine ongi toimetaja töö sisu, mille eest isegi palka makstakse.

Mart Sander: kapist välja ja paraadile!

Ateistidega on nagu homodega: kui kapiuksed avanevad, siis selgub, et neid on oodatust palju rohkem. 25 aastat tagasi, kui Eesti Vabariik taastas oma õigusjärgsuse, eeldati, et taastub ka Nõukogude okupatsioonist rüvetatud vaimsus. Alguses tundus, et nii see oligi. Kuid alahindasime eestlase ühte tugevat omadust: võtta halvast asjast halvim.

Pool sajandit nõukogude ajupesu on meisse päranduseks istutanud kaks kohutavat omadust: lipitseva pealekaebajalikkuse ja praaliva uskmatuse. Avalik ateism tardus mõneks ajaks jahedalt viisakasse usuleiguse unne, mida hoiti näiliselt segamatult, sest vastasel juhul oleks maailma kristlikud kultuurriigid võinud meid pidada nõukamatsideks. Ja seda ei saanud lubada.
Eriti, kuna need riigid, mille järgi me varmalt joondusime – Põhjamaad – olid KÕIK kirikuriigid. Jah: Rootsi, Soome, Norra, Taani, Island – kõigis neis maades käisid riik ja kirik käsikäes. Rootsi astus esimesena rajalt kõrvale, lahutades aastal 2000 kiriku riigist. Maailma üks õitsvamaid heaoluriike on tänaseks paraku oma kunagise hiilguse hale vari.
Euroopas on riik ja kirik ühendatud veel paljudes riikides: Inglismaal, Šotimaal, Monacos, Andorras, Liechtensteinis, Maltal, muidugi Vatikanis; pooleldi toimivad riiklikud suhted valitsevad Prantsusmaal, Kreekas, Ungaris, Bulgaarias ja Poolas. Neist mõnes riigis (eelkõige Inglismaal) on riigipea automaatselt ka kirikupea.
Sõnapaar «ilmalik riik» on praeguse presidendi propageerimisel muutunud ateistliku riigikorralduse tähistuseks. Võrdleme ennast siis siinkohal teiste ilmalike riikidega.
Jõulud on riigipüha kõigis Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning enamikus Aafrika riikides. Tegelikult on ka ilmalikes riikides enamik riigipühi kiriklikud. Eestis on see protsent täpselt pooleks (6-6); Saksamaal näiteks on 15 riigipühast kiriklikud 11. Riigipühade austamine ja tähistamine riigipea poolt kuulub terve mõistuse järgi tema töökohustuste hulka.
Kuigi Ameerika Ühendriikide puhul on tegu samuti ilmaliku riigiga, vannutatakse president ametisse käsi piiblil ning fraasiga «So help me God» («selles aidaku mind Jumal»). Mitte ükski Ameerika president pole olnud ateist. USAs on usklikke 76,5 protsenti rahvastikust, neist kristlasi 70,6 protsenti. Ateiste loetletakse kolm protsenti. Jah, seal tasub ateistil elada vaikselt kapis.
Siiani elasid ka Eesti ateistid kenasti kapis ega tülitanud rahulikke kodanikke. Nüüd on nad leidnud endale suure eestkõneleja ning kapiuksed hakkavad kriginal avanema. Oh neid horde, kes sealt välja voolavad!
Voolavad suure lärmi ja käraga. Läbi aegade on rumalad inimesed rünnanud ja mõnitanud asju, millest nad aru ei saa. Seda suhtumist propageeris igati ka maailma suurima ateistliku kolossi, NSVLi ideoloogiamasin, mis Euroopa kristliku väikeriigi pooleks sajandiks rõvedale vaimsele prostitutsioonile alandas. Ateisti ja uskliku vahel ei saa samal põhjusel esineda ka dialoogi: Eesti ateist pole Euroopa või Ameerika ateist, kes peab oma mõtteid formuleerima, argumenteerima ja seletama.
Eesti ateist on kultuurmarksismi nukust võrsunud liblikas: edev, pinnapealne, üleolev. Ta tunneb enda taga massi jõudu – sest kas pole uhke olla maailma kõige ateistlikuma riigi võidutsev usupõlgur, kellel on nüüd lausa kõrgeim riiklik seljatagune? Milleks siis veel mingeid mõtteid vahetada, kui saad endast «madalamate» kohale liuelda ja neile lihtsalt pähe lasta?
Tegelikult näitab ateistide «online-kapist-väljatuleku-paraad» siiski soovi olukorda enda kasuks serveerida. Viimase aja tõsiseimad Euroopa-sisesed uuringud aastal 2010 (Eurobarometer Poll 2010) jagasid Eesti elanikud järgnevalt: inimesi, kes usuvad Jumalasse – 18%; inimesed, kes usuvad mingisse kõrgemasse jõudu või energiasse – 50%; inimesed, kes ei tunnista midagi mittemateriaalset (ateistid) – 29%. Euroopa Liidu vastavad näitajad olid 51%, 26% ja 20%.
Pew Research Centeri uuringud (2012) annavad Euroopa kristlaste osakaaluks 72 protsenti EU elanikkonnast. Sama uuring, mis vahepealset küsimust (kõrgemasse jõudu uskumisest) ei esitanud, sai Eesti agnostikute ja ateistide hulgaks 60 protsenti, mis viib Eesti koos Tšehhi Vabariigiga ainsa kahe riigi hulka, kus uskmatuid on rohkem kui usklikke.
Mõtleksin kaks korda, enne kui hakkaksin suurest uhkusest Tarzani kombel endale vastu rinda tagudes kriiskama. Mõni kõrvaltvaataja võib leida, et eestlane polegi maailma targim elusolend.

Urmas Rauba: Kapiga või kapita?

Kas ainult minule tundub see veider, kui esoteeriline õpetus nõuab „argumente, formuleerimist ja seletamist" oma oponentidelt, samas,  kui võetakse vabadus enda õpetus ehitada üles mittetõestamist vajavale postulaadile? Ükskõik kuidas seda postulaati ka pole püütud argumenteerida, formuleerida ja seletada, võib selle ikkagi kokku võtta lihtsasse vormelisse: "mul on tunne". Sel juhul peaks ju piisama ateisti ütlusest, et „tal on ka tunne“. Ja ongi viik! Sest minu teada ei ole jumala olemasolu kohta kellelgi ühtegi "tundest" raskemat argumenti - ei poolt ega vastu. Hr Sanderil endalgi ei olnud seal kirjas ühtegi! Ka mina ei lähe sellele libedale. Kuid mille pärast siis üks pool võib oma tunnet eksponeerida ja teine püsigu kapis? Religioosne arusaamine õiglusest!? Ja sellise kummalise õiglustunde argumendiks oli statistika. Et kui juba enamus maailma peab seda loomulikuks, siis oleksime targad inimesed, kui teeksime sama. Aga kas see suurem statistiline number  tagab selle, et nende tundel on rohkem õigus? Enamus – see on peavool. Kas peavoolul on automaatselt õigus või on tal tugevama õigus? Need kaks asja tihtipeale ei kattu isegi servapidi. Orjapidamine oli samuti kunagi peavool, kuid pidi taanduma, sest vähemus tuli kapist välja. Ehkki see näide oli mul mõeldud rohkem peavoolu sagedasti kahtlaste väärtuste iseloomustamiseks, polnud see ka antud teema kontekstis sugugi lambist võetud ebapädev võrdlus. Piiblis pidas jumal ise orjapidamist niivõrd loomulikuks, et see ei väärinud tähelepanu. Ja orjapidajadki toetusid oma tunde õigustamiseks tihtipeale piiblile.

Jah, enamus on suur jõud, religioosne enamus paraku ka väga agressiivne jõud! Ja targem on "ateistil elada vaikselt kapis". Selle väite ridade vahelt piilus hirmutamisest saadud rahuldus. Isegi, kui ma selles eksin ja autorile ülekohut teen, siis kas selline konstateering iseenesest juba ei peaks konstateerijas tekitama hoopis ebamugavustunde, et midagi on mäda?! Miks peab mingi mõtteviis püsima kapis, ükskõik kui väikest kõlapinda ta esindab, kui see just ei juhi mõtlejat vägivallale? See viibki nüüd põhiargumendi juurde - ateism kui nõukogudeaegse vägivalla sünonüüm. Pannes kaks erinevat asja ühte patta, antud juhul ateism koos nõukaajaga, loodetakse, et esimene saab sama mustaks kui teinegi.  Ateism on tunduvalt vanem kui Lenin! Kuid mitte vanem kui religioonid. Sest ei ole võimalik ennem midagi eitada, kui keegi mõtleb välja midagi, mida on tarvis jaatada. Teism on põhjus ja ateism tagajärg. Alati leidub teatud hulk inimesi, kes ei ole nõus kõike alla neelama ilma küsimusteta. Mida agressiivsemalt neelama sunnitakse, seda teravamad küsimused. Seega on ateism teismi saatjaks olnud igal ajastul, igal pool ja iga religiooniga. Mõistetavalt madalam kui muru. Me kõik teame, et „mõistetavalt“, kuid tundub, et religioossed inimesed ei soovi endale tegelikku põhjust tunnistada –  religioonid on vägivaldsed, nii vaimselt kui tihti ka füüsiliselt. Lenin oli samuti vägivaldne, kuid tema ei olnud põhjus, vaid tagajärg! Pangem asjad kronoloogilisse järjekorda, saavad nad paremini mõistetavaks. Nõukogude Venemaa vägivaldsele ateismile eelnes tuhatkond aastat teistlikku vägivalda. Kui tagajärjed ei ole meeldivad, siis tuleks kõigepealt revideerida põhjuseid. Ma ei õigusta sellega vastuvägivalda, kuid see selgitab. Samuti oli N. Venemaal vägivald võimu tellimus, seega pigem konjunktuurlus, mida kasutas omakasu haistes isegi väga religioosne rahvas. Ma ei ole midagi kuulnud vägivaldsest ateismist vabades ühiskondades. Ateism, kui ta üldse sõna võtab, on teinud seda vaid enesekaitseks, kui religioon ennast mõõdutundetult peale surub. Väide, et meie ateistid tulid välja "tülitama rahulikke kodanikke" tänu sellele, et neil on nüüd "kõrgeim riiklik seljatagune" pole tõsi! Nad tulid välja sellepärast, et need „rahulikud kodanikud“ üritasid teist kodanikku sundida kirikusse minema! Kirikusse mitteminemine ei ole vägivald, kuid selleks sundimine on juba iseenesest vaimne vägivald. Koos sellise mõnitamisega, nagu portaalides lahti läks, võttis see juba vaimse terrori mõõtmed. Seega käivad kõik hr Sanderi hoolikalt „formuleeritud“ hinnangud ateistide kohta, tegelikult tema enda leeri kohta. Pean võimalikuks, et sellele tuli vastuseks samuti inetusi, eks me kõik oleme inimesed oma tunnetega. Religioosse tunde puudumine ei tähenda, et teised tunded puuduksid, nende hulgas õiglustunne.

Ma ei ole ka nõus väitega, et oleme võtnud „halvast asjast halvima“. Meenutagem seda nõukogude ajupesu. Minu kooliaeg jäi seitsmekümnendatesse ja ma ei mäleta ühtegi õppeainet, kus oleks lahatud usuasju. Ei poolt ega vastu. Isegi ühiskonnaõpetuse tunnis ei mäleta. Ka minu ema ei mäleta, et tema kooliajal oleks seda olnud. Olid hoopis kapitalismi-kommunismi teemad, milles püüti ajusid pesta. Ja sedagi enamasti edutult.  Kui kuskil usuasjus ajusid pesti, siis järelikult kodudes ja arvata võib, et see oli pooltpesu. Paluks nüüd olla väga aus, hr Sander, kuidas sellega oli? Minu loogika ei luba nimetada ajupesuks seda, kui küsimuses jäetakse ajupesu hoopis tegemata – nii poolt kui vastu. Ja minu õiglustunne peab seda igati õiglaseks, et otsustamine lükkub seega otsustusvõimelisse ikka. Ja see ei olnud halvim, see oli hoopis parim, mis nõukogude ajal oli pakkuda! 

„Kristlikud kultuurriigid“? Religioon on kultuuris ainult üks osa. On veel kunstid, teadus ja vaba mõtlemine. Meenutades religioonide ajalugu ja pidureid, isegi hävitamist, mida nad on pannud toime kultuuri kallal, mis kaanonitega ei sobi, siis peame nentima, et kultuurriigid on olemas mitte tänu kristlusele või teistele religioonidele, vaid nende kiuste. Ja kui mingi riik on tänaseks „hale vari“, siis mitte sellepärast, et nad otsustasid või ei otsustanud saada sekulaarseks, vaid tänu sellele, et seal on religioossust lisandunud rohkem, kui neile hea oleks.   

Samuti ei pea ma põhjendatuks rääkida üldistatult ateismist, kui tegelikult on enamus „uskmatuid“ hoopis agnostikud. Seal on liiga suur vahe, et jälle ühte patta panna. Ka minul ei ole ühtegi raudkindlat argumenti ei jumala poolt ega ka vastu, seega pean kõige ausamaks seisukoha võtmisega mitte kiirustamist. Kui selle teadasaamiseks on olemas mingi aeg, siis ta ka tuleb! Kuhu meil sellega nii kohutavalt kiire on, et peame omavahel sellepärast isegi sõdima? Kas ausus ei olegi piisav väärtus, mille järgi oma elu korraldada? Kas ausus käib ikka „kristlike väärtuste“ hulka? Kumb sobib jumalale rohkem, kas see, kes kummardab ja täidab kohusetundlikult rituaale või see, kes vilistab selle peale, kuid otsustab selle asemel elada oma elu ausalt ja püüab jääda ka õiglaseks?

Head uut aastat kõigile! Ja palun, uuel aastal tõepoolset mõtelda ennem mitu korda, kui et kiirustada oma sapiste tunnetega hoogu andma sellele põhjuse-tagajärje rattale. 

Urmas Rauba, kodanik.

Mul oli väga raske vastata Sanderi palvele „argumenteerida, formuleerida ja seletada“ enam lühemalt. Tegelikult oli see minimaalseim ja lakoonilisim, mis võimalik. Kui see ikkagi arvamuse rubriigi jaoks liiga pikaks osutus, siis olnuks toimetajal ka kõige lihtsam mulle äraütlemist põhjendada. Järelikult polnud põhjus pikkuses, vähemalt mitte ainult. Igal juhul kasutan ma nüüd võimalust öeldut täiendada. 
Kõigepealt see "argumenteerimise, formuleerimise ja seletamise" nõue eesti ateistidelt, et sünniks "dialoog". Nagu oleks eesti ateismil põhjust olla rahvusvahelise teismi tingimustes kuidagi rahvuslikum?! Kuidas küll peaks erinema eesti argument ameerika või muu euroopa argumentidest? Kas eestlastel lasub täitmata kohustus formuleerida oma rahvuslik korrutustabel samuti? Loogika peaks olema rahvusvaheline... 
Aga miks mitte - võib ka jalgratast lõpmatuseni disainida, ehkki üks põhimõtteline asi jääb ikkagi läbivaks. Ma püüan siis anda oma sügavalt isikliku seletuse ja mine tea, ehk formuleerub sellest lõpuks ka mingi rahvuslik aktsent. Kuigi ma ei usu, et ma selles originaalne olla saan just selle sama loogika universaalsuse tõttu.
Olen aru saanud, et kahjuks usklikud (ja kõikvõimalike muude esoteeriliste õpetuste järgijad) ei loe niikuinii mingeid argumente, kuna neid ei huvita dialoog! Sest kui nad vaevuks lugema "seletusi" ükskõik millisest maailma nurgast, siis nad teaksid, et ateistid ja agnostikud on üle maailma sarnased ühes läbivas põhimõttelises asjas - nad ei ole nõus rajama oma elu soovmõtlemisele! Ükskõik, kuidas me ka ei sooviks, et on olemas Jumal, kes meie igavest elu kindlustaks (ja kes seda ei sooviks?!), puuduvad meil selleks igasugused tõendid. See argument on ausus - püüe olla objektiivne. Mida seletamist peaks olema veel vaja? Küll aga võlgnevad teistid seletuse, miks ausust on tarvis karistada piinamise, põletamise, kividega surnuks loopimise või oh suuremeelsust - nõudega püsida kapis?! Need on läbi aegade olnud teismi argumendid, formuleeringud ja seletused. Kas mitte seda ei peaks nimetama "madalamast kui muru" üle liueldes lihtsalt pähe laskmiseks?! Nendes maades, kus enam ei ole võimu nii kõrgel lennelda, on tulnud uus "argument" - solvumine. Kuidas saab kukkuda välja sellises positsioonis "dialoog"?! Ei olegi kukkunud. Üleskutse dialoogile oli ilmselgelt silmakirjalik! Ja ma võin järeldada, et sama silmakirjalik on koos Mardiga ka "Postimehe" toimetaja.
Aus ja (soovidest) vaba mõtlemine on asi, millest järelikult aru ei saada. Ja siin oleks paslik tsiteerida Marti: "Läbi aegade on rumalad inimesed rünnanud ja mõnitanud asju, millest nad aru ei saa". Uskmatud saavad väga hästi aru tunnetest, pole just väga sügav argument püüda neid halvustada mittearusaamises - vaevalt küll leidub tervet inimest, kes poleks kogenud (terve inimese) kogu tunnete skaalat - nad lihtsalt keelduvad tegemast nende põhjal ennatlikke järeldusi. Ja kui see ei ole ausus, siis mida ausus üldse tähendab?! Valetamine ei ole ainult teistele valetamine. Heal juhul on võimalik sellele ka hea põhjus. Kuid iseendale valetamine on otseselt valetamine Jumalale! Kui ta ikka on selline läbinägija...
Võttes eelduseks, et Jumal on absoluut nii tarkuses, mõistmises kui ka kõikvõimsuses, ei ole võimalik kahelda, et ta omab ka väärikust. Ja halloo, mitte gangsteri väärikusest pole jutt, mille peab tagama lips ja kallis ülikond, päikseprillid (sooviga jääda tundmatuks), rikkus ja kantpeadest õukond, jõud ja hirmutamine - see kõik on väline, snobistlik, kõrgemale seisusele pretendeeriv edevus, mitte väärikus! Tarkuse väärikus ei vaja mingeid aujärgesid ega hierarhiaid ega kummardamist ega lipitsemist. See on lihtsalt rumal! Ja kahju küll öelda - paraku inimlik. Vana testamendi jumala ja tema soovide kirjeldust piiblist lugedes sain ma aru, et üks edev ja vägivaldne, armukade, ambitsioonikas ja pretensioonikas, kuid rumal mees oli kirjeldanud iseennast, mitte Jumalat - seega inimene lõi jumala iseenda näo järgi. Kahju küll, et see juhtus olema just selline mees. Ma saan aru sellest, et iga teost tuleb vaadelda tema omas ajas. Ja see juhtus olema brutaalne aeg. Kuid ma keeldun uskumast, et ka sel ajal ei leidunud humaansemaid ja teravamaid pliiatseid, keda nii tähtsa narratiivi kujundamisel kaasata. Ei olnud nad ehk huvitatud? Kreeka mütoloogia on igal juhul tunduvalt elutervem lugemine!
Samuti ei saa Jumal olla nukuteatri direktor Carabas-Barabas, kes korraldab spektaakleid iseendale ja vastavalt oma tujudele veab nööridest - tehes ise "vaarao südame kõvaks", et teda ja kogu tema rahvast siis ise kõigi "egiptuse nuhtlustega" karistada saaks. Jumalik?
Kui peaks olema olemas ka jumalik Jumal, siis ei ilmutaks ta ennast iialgi läbi prohvetite ja tõlgendajate, sest ei tohiks talle ju teadmata olla, kui palju on läbi ajaloo ringi liikunud ja sünnib üha juurde prohveteid, kes kõik Jumalat võtavad kuulutada erinevalt. Mina ei tea, kuid pakun, et tuhandeid. Kas saatis ta need kõik ise? Et siis jälle kergeusklikke ise karistada saaks?! Kuidas saab Jumal nõuda, et inimene neil vahet teeks? Et selle üle suuta otsustada, kes on õige- ja kes on valeprohvet, kes tõlgendab õigesti ja kes eksib, peaks iga inimene ju olema ise prohvet! Ja nii nad siis ongi jumala nimel suutnud luua kolm religiooni koos konfessioonide ja arvukate sektidega - suutnud luua vaenu inimeste vahele. Jumalale, kui ta kogu oma tarkuse juures oli ikkagi vaid eksperimenteerija, oleks pidanud esimeste katseprohvetite tulemustest jõudma kohale, et see on totaalselt läbikukkunud projekt! Kuidas on võimalik üha uuesti ja uuesti sama reha peale astuda? Tahtsid head, aga läks nagu alati? Või läkski just nii, nagu tahtsid? Prohvetluse mõtte kvintessentsiks võiks pidada järgmist tsitaati 1932 a. ilmunud (nö "ilustamata") piiblist. Jeesus ütles: (Matt. 10/34-36) "Ärge mõtelge mitte, et mina olen tulnud rahu läkitama maa peale; mina ep ole tulnud rahu läkitama, vaid mõõka. Sest mina olen tulnud inimesele riidu saatma tema isa vastu ja tütrele tema ema vastu ja miniale tema ämma vastu. Ja inimese vaenlased on tema kodakondsed." Jah, ma tean, et arvukatel tõlgendajatel versioonid keelel kibelevad. Olen aru saanud, et tõlgendamine on kunst, kuidas halvast asjast saia teha. Ei ole mõtet siluda ega ilustada, sest täpselt seda, mida Jeesus selles tsitaadis lubas, seda ta ka tõi! Järgnevad prohvetid on teinud asja üha hullemaks. Lenin, ehkki ta ennast Jumala prohvetite seltskonnast distantseeris, ei põlanud siiski kasutada sama efekti. Kuid Pavlik Morozovid ei ole mingi nõukogude patenttoode! "Lipitsev pealekaebajalikkus" on palju vanem! Kui peaks olemas olema ka kuratlik Kurat, siis on prohvetlus tema valdkond. Ennem kui vaielda, mitme sõrmega ristimärki teha või kas kõikvõimsal Jumalal saab olla poega või ennem kui paigaldada pomme jne jne, võiks hetkeks mõtiskleda, mis on jumalik ja mis on kuratlik! Võimalik, et tõepoolest usklikele tundub kirjeldatu jumalikuna - siis olen mina lihtsalt üks idealist, kes otsustas enda panust sellesse vaenusse  mitte lisada. Kui Jumal peaks siiski olemas olema ja olema ka Tark, siis ta mõistab väga hästi, miks. Ja mitte ainult ei mõista, vaid mõistab õigeks! Ma arvan, et sama "idealistlik" jumalakäsitlus seob kõiki ateiste ja agnostikuid.
Kui oleks olemas kõikvõimas ja tark Jumal, siis ta leiaks selle õige viisi, kuidas ennast tutvustada isiklikult, ilma et peaks kasutama prohveteid, hirmutamist ja vägivalda. Teda kas pole, või teda lihtsalt ei huvita. Kui ei huvita, siis järelikult polegi see ette nähtud, järelikult ongi see Jumala tahe! Vähemalt selles elus, siin ja praegu. Ja seda ainukest, kõige ilmsemat tahet täites saabuks lõpuks ka (jumala) rahu maa peale. Piibli kõige mõistlikum, samas kõige ignoreeritum lause, mille ta Jumala suhu pani, oli nõue Jumala nime ilmaasjata mitte kasutada...

„Kristlikud kultuurriigid“ on termin, mis kutsub pikemalt mõtisklema. Jaa, on olemas kristlus ja see on nendes riikides, millest jutt, valdav religioon. Jaa, on olemas neis riikides ka kultuur. Neid kahte sõna ühendades, millede kummagi vastu ei saa vaielda, tekib aga täiesti uus suurus, mille vastu saab vaielda! Selliste eraldi enesestmõistetavate sõnade koos kasutamine on demagoogia võte. See on kristluse püüe kultuuri enda teeneks teha ja monopoliseerida. Kuid see ei pane mind enam imestama – üritab ta seda sama teha ju ka eetika, moraali ja koguni armastusega. Kristlus on siiski pärand, mis käib ajalooliselt meiega kaasas, mitte eeldus, tänu millele meil on kultuurriigid. Kui meil oleks praegu kristlik kultuur, siis piltlikult öeldes ei räägitaks meil koolis evolutsioonist, vaid kreatsionismist. (Sanderi kiidetud Ameerikas on selle poole tugev surve…) Kuidas asjalood meie kultuuriga oleks tegelikult, seda me lihtsalt ei tea, sest aeg, mida me nimetame „valgustusajaks“, keeras rööpad teise suunda ja tõmbas kirikul vaiba alt. Kultuur (teadused, mõtlemine) sai vabaks ja just nimelt see oli eelduseks kultuurriikide tekkeks, millest Sander praegu uhkusega räägib, pidades seda ekslikult kristluse teeneks. Võimust ilmajäämine oli eelduseks ka kiriku enda muutustele. Ambitsioonide kärpimine kärpis ka agressiivsust. See omakorda on eelduseks praegusele romantilisele suhtumisele kristlusesse. Me küll ei tea, mis praegu oleks teisiti, kui võim jäänuks endiselt kirikule, kuid selleks pole ka erilist fantaasiat vaja. Me teame, mis oli ajaloos ja me näeme, mis on praegu riikides, kus valgustusaeg pole veel kohale jõudnud. Kristlik kultuur aegadel, mil ta oli riikides määrava jõuga, oli repressiivne kultuur, mis mitte ainult läbi kirikuvõimu, vaid  peamiselt läbi usufanaatilise pööbli hoidis kultuuri üsna rangelt kitsas ja sügavas kanalis. Seda viimast jõudu – usufanatismi, ehk sisuliselt oma naabrit või pereliiget - tuli karta isegi rohkem kui inkvisitsiooni. Usufanatismi puhul ei ole mitte iialgi mõtet süüdistada fanaatikuid endid, vaid ikka ja ainult doktriini, mis sellele tee rajab! Süüdistades inimest, süüdistame tagajärge. Ups, üks tolvan keeras jälle vindi üle! Noh ja siis?! Ikka juhtub, et mõnel on pisut rohkem jõudu kui aru. Meil ei ole õigust seda talle väga pahaks panna, olles ise selle mutrikese usupoldi otsa tõstnud ja esimesed keerud peale keeranud... juba lapsena… Kui me viina hoiame alati voolavana, jääb alati ka neid, kes deliiriumisse jõuavad. Me võime inimestele ette heita seda, kui nad on liiga halvad, kuid mis on sellest kasu, kui me oleme halva heaks kiitnud?! Me võime kirikule ette heita, et ta lõi sellise osakonna, nagu inkvisitsioon, kuid mis mõte sellel on, kui me oleme kiriku enda heaks kiitnud?! Me võime usule ette heita, et ta on loonud sellise või teistsuguse kiriku, kuid mis on sellest tolku, kui me usu oleme heaks kiitnud?! Usk on see, mis loob nii kirikud, selle osakonnad, kui ka fanaatikud. Me ei saa iialgi oma maailma paremaks ega turvalisemaks, kuni me tegeleme ainult tagajärgedega!
Tõele au andes, ei tegele me isegi tagajärgedega kuigi innukalt – mugavam on teha nägu, et me neid ei näe. Pärast seda, kui president Trump oli tähelepanu juhtinud Rootsis toimuvale immigrantide vägivallale, võttis „Aktuaalse Kaamera“ saatejuht (Astrid Kannel) otse eetris kõne Rootsi korrespondendile ja kui see hakkas rääkima, et tegelikult oli Trumpil õigus, katkestas saatejuht ta poole sõna pealt, öeldes, et kahjuks pole rohkem aega. Ei kõlanud usutavalt. Kõlas kahjuks nii, et see polnud see, mida kuulda taheti. Mugavam on  mitte välja teha. Siis hakkasin ma mõtlema, et minu kirjas oli lause, kus ma põhjendasin, miks üks riik on „nagu hale vari“, nagu Sander väljendas Rootsi kohta. Ma arvan, et ma ei eksi, oletades, et minu kirjaga juhtus sama, mis Rootsi korrespondendiga – tehti lihtsalt nägu, et pole olemas. Eetrisse laskmine ei olnud ametliku liini pärane. Vastu vaidlemiseks polnud ka argumente. Lihtsalt ebamugav situatsioon! Olgu minu kirjaga ja ajalehega kuidas oli - uudistesaade ametlikus riigikanalis peaks siiski jääma faktipõhiseks, mitte soovidepõhiseks!
Ma ei arvagi, et immigrantide vägivalla ainukeseks seletuseks on nende religioossus. Loomulikult on eranditult kõik inimesed oma olemuselt vähem või rohkem vägivaldsed ja see on põhiseletus, see on vundament. (Vastasel juhul meid liigina ilmselt poleks olemas - teised elukad oleksid meiega teinud sedasama, mis meie tegime dodoga.) Kuid hoone, mille me igaüks sellele vundamendile ehitame ja milles me oma elu elame, on isesugune. Ideed vormivad selle arhitektuuri. Sallivuse idee ilus sammaskaar ei ole paraku religioonide tugev külg. Tegelikult pole see üldse piiblijumala idee, tema nõudis kõige teise idee hävitamist - "et kivi kivi peale ei jääks"! Sellise suhtumisega elataksegi vaid vundamendi vahel - sisuliselt keldris! Sallivus on vaba mõtlemise idee, kuid seda on väga raske ellu viia, sest igasugune usk ideedesse on väga sügavalt seotud soovide ja nende tekitatud tunnetega. Ja see omakorda on seotud esoteerilise mõtlemise põhiargumendiga: "ma tunnen nii - järelikult on mul õigus, kuna mul on õigus tunda!" Kuid õigus tunda ja tunde õigsus on kaks eri asja ja need ei tarvitse olla alati üks ja sama, sest soovid, mis neid tundeid tekitavad, ei ole alati põhjendatud. Vägivalda on alati kergem toime panna, kui selle õigustuseks on usk ideesse, mida usuvad paljud, sest mida laiem kõlapind, seda väiksem vastutus. Olgu selle näiteks kasvõi meie pronksiöö. Kui idee ette on võimalik rakendada ka jumal, siis kaob vastutustunne üldse ja inimene ei ole nõus aru saama, et ta midagi valesti teeb. Selline väga mugav viis delegeerida vastutus jumalale seobki paraku suure hulga immigrantide vägivalda religioossusega. Just sellepärast on meil täiesti õigustatud karta religioossete inimeste vägivalda rohkem! Ja vahet pole, kas vägivald toimub vägistamises, peksmises, süütamises või pommivööga! 
Miks sellest arusaamine kuhugi kännu taha on jäänud, aitab mõista ehk hr Jüri Arraku "seletus" küsimuses, miks inimestele usku on vaja, mingis lihavõttepüha saates: "Kui inimestel üldse usk kaoks, siis nad lihtsalt tapaksid üksteist ära." See baseerub müüdil, nagu religioonid oleksid eetika, moraali ja armastuse eelduseks ja kandvateks sammasteks. Ainult sõnades! Ei ole võimalik olla nii pime (kuid millegipärast on võimalik!), et mitte näha, kuidas usk ei ole kunagi takistanud tapmast - usk on seda lihtsamaks teinud! Usk on teinud vägivallast ja tapmisest lausa missiooni. Ning just see eristab immigrantide vägivalla kohalike kaakide omast. Olgu see siis tänaval või koduseinte vahel. Usk on mugavaim moodus dehumaniseerida oma vastane. Ütleksin Arraku väite peale, et kui inimesed suudaksid usust loobuda, oleks meil veel mingi lootus ellu jääda! Ilmalikud seadused ei toimi sugugi halvemini kui seadused, mida on välja kuulutanud kirik. Ja armastus oleks olemas ka siis, kui inimesed mitte midagi jumalast poleks kuulnud. Kõik teised loomaliigid ilmselt ei ole kuulnud, ometi pole põhjust kahelda nende samasuguses võimes ja soovis armastada, isegi kui nad seda luulesse valada ei oska. 

Aleksandria raamatukogu hävitamisest ketserite hävitamiseni – kas pole veider rääkida kristlikest kultuurriikidest? Rääkida ju võib, kuid täpselt sama hästi võime siis rääkida nõukogulikust kultuurriigist. Kas nõukogude võimul oli midagi sellist halba, mida kristlik võim poleks juba ammu ennem kasutanud? Ajupesu? Püha lihtsameelsus! Nõukogude võim lihtsalt õppis hästi, ei põlanud ära ühtegi jesuiitlikku nõksu ja võttis oma eelkäijate halvast mitte halvima, vaid kogu halva! Kuid midagi uut, mille pärast ta vääriks olema ainukeseks nuheldavaks, ei suutnud ta välja mõtelda. Ma saan väga hästi aru, mille pärast religioonidel on põhjust nõukogude aja vastu vimma kanda - see ei ole just keeruline mõttepingutus. Kuid sellest keerulisem pingutus ei tohiks ka olla jõuda tõdemuseni, et antud juhul sõimab pada katelt!

9. aprilli „Hommik Anuga“ saates rääkis Mart Sander, et "inimesed on kurjad, sest neid on vägistatud. Õige naine sellega ei lepi ja teeb avalduse ja otsib kaitset. Kui aga vägistatu hakkab vägistajat kiitma ja temaga koostööd tegema, siis on ta prostituut. Kahjuks on selline mentaliteet meil väga levinud ja see talle ei meeldi." Loodan, et tegin piisavalt korrektse kokkuvõtte Sanderi jutu mõttest ehkki sõna-sõnalt tsiteerida ilmselt ei suutnud. Vägistaja all pidas ta silmas nõukogude võimu, kes meid anastas ja oma ideoloogiat jõuga peale surus. Minu küsimus Sanderile: Kui kaua aega peab vägistama, kuni kuritegu muutub niivõrd loomulikuks, et vägistajaga koostööd ja tema laulu laulmist enam prostitutsiooniks nimetama ei pea? Kaheksasada aastat?
Prostituudi seos kurjusega tundub mulle üsna otsitud, kuid igal juhul kõik klapib – Sanderi kiri ei sisaldanud ühtegi argumenti ega seletust, kuid laulis vägistaja laulu ja oli täiega kuri ...