Lundy Bancroft "Miks ta seda teeb?" Lähisuhte vägivallast

Urmas Rauba

Lundy Bancroft "Miks ta seda teeb?"

Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed

MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus   2013 kordustrükk

Väga palju ajakirjanduses tsiteeritud teos, millest järeldan, et autor on koduvägivalla teemal vaieldamatu autoriteet.

Lugesin ja kommenteerisin 2015 sügisel. Kommentaare lugedes oleks parem kui raamat oleks kõrval, et saaks parema  ülevaate kontekstist. Veel parem, kui raamat oleks ka endal loetud. Kuid vahet pole, saab ka ilma aru, millest jutt ja miks. Raamat võiks kontrollimiseks kõrval olla nendel, kes kahtlustavad, et olen tsitaate kontekstist välja rebinud meelevaldselt.

(lk 17/lõik1) ...vägivaldsusel on üllatavalt vähe tegemist sellega, mida mees tunneb - ...  ja  väga palju tegemist sellega, kuidas ta mõtleb. Vastused peituvad tema mõtlemises. Tunded on väga tihedalt seotud mõtlemisega ja vastupidi. See on üks suur sasipundar, milles ühte on raske eristada teisest, saati siis kindel olla, kumb teisele aluseks on. Kuid üks on küll kindel - inimene ei hakka ennem tegutsema, kui ta oma mõttele pole piisavalt tunnet taha saanud.  Seega ei ole vähemalt füüsiline vägivald võimalik ilma tunneteta. Vaimne vägivald on küll võimalik, kuid seegi on siis ilmselt pigem juhuslik ja mõtlematusest. Samamoodi, nagu füüsiline vägivaldki võib kogemata sündida komistades või varba peale astudes. Kuid metoodiline vaimne vägivald on samuti alati ja eranditult tunnetest lähtuv isegi siis, kui seda tuima näoga korda saadetakse! Kuidas autor seda mõõdab, et kui vähe on tegemist tunnetega?

(21/1) Samuti on naiste lood meile õpetanud seda, et vägivaldsed mehed kalduvad oma lugu esitades oma tegusid lausa uskumatul määral eitama, vähendama ja moonutama ning seetõttu on meil ilma ohvripoolse kirjelduse hoolika kuulamiseta võimatu saada tõele vastavat pilti sellest, mis vägivaldses suhtes üldse toimub. Soov lasta paista "oma lugu" võimalikult endale soodsas valguses on väga inimlik, seega pole see soopõhine. Moonutamine ei ole mehelik rohkem, kui see on ka naiselik. Seega pole veel sugugi kindel, kui tõele vastav on see pilt, mida kumbki kirjeldab. Hoolikas kuulamine on iseenesestmõistetav. Kuid kas alati piisav? Tõendid on kaalukamad!

(23/2) Rõhutan veelkord, et te ei laseks end segada sõnal vägivald; Kriisitelefoni töötajad on valmis kuulama ja teiega kaasa mõtlema ükskõik missuguse paarisuhte üle, milles teid koheldakse viisil, mis paneb teid end halvasti tundma. Ilmselt ei peaks end laskma segada ka sõnal kriis? Oleks huvitav teada, kui palju on selliseid naisi ja mehi, kes paarisuhtes mitte kunagi ennast halvasti kohelduna ei tunne? Kardan, et kriisitelefonid läheksid umbe, kui need samad mehedki  hakkaksid oma "halba tunnet" kurtma, kellede pärast naised end halvasti tunnevad. End halvasti kohelduna tuntakse tihti korraga. Ja kui ikka ei ole tegemist vägivallaga, siis ei oleks õige endale ja teistele sisendada, nagu "halb tunne“ oleks sama mis vägivald ja kriis.

(31/4) ... Nende tujukus, nende vabandused, nende kalduvus järelevalvele on kõik pärit samast allikast. Ja nad kõik on vägivaldsed mehed. Kolmanda mehe - Pauli puhul ei tulnud kuskilt välja, et ta on vägivaldne! Miks autor "kuulab hoolikamalt" tema eksi, mitte praegust naist? Sest tema teab rohkem ja paremini? Samuti võib tal ju olla rohkem motiive moonutada! Tekstist ei tulnud ka välja seda, et Paul olnuks "tujukas", ennast "vabandav" ega ka "kalduv järelevalvele". Millisest „samast“ allikast? Inimeste tujukuse allikas saab alguse nende loomuse vägivaldsusest. Kas naiste tujukuse allikas asub kuskil mujal? Autor teab seda, kus? Mis teeb naiste tujukuse nii erilisemaks, et nende allikaid peaks pidama puhtamateks veteks? Kahju, et autor nende asukohta ei reetnud! Kas peabki see jääma selliseks saladuseks, mida saab käsitleda vaid poeesia valdkonnas? Tahaks tõsta pihutäie ka enda silmile, saaksin nägijaks!

(32/1) Partneri vägivallast tingitud emotsionaalsed läbielamised on üks mõjufaktoritest ühe neljandiku täiskasvanud naiste enesetapukatsete puhul ja kõige levinum narkootiliste ainete kuritarvitamise põhjus. 
Seda viimast ei tahaks ma väga tõsiselt võtta. Pigem on narkomaania see faktor, mis naise sellise seltskonnaga liidab, kus ta peksa hakkab saama. Siis võiks ju sama loogikat kasutades ilma kõhkluseta tõsta meeste alkoholismi naiste õlule?! Enesetapud samuti?

(33/3) Kui siis naine tunneb, et tema paarisuhe hakkab vähehaaval tema kontrolli alt väljuma, ei tarvitse talle ikka tunduda, et tema partner on vägivaldne. Kas "kontrolli all" hoidmine ei ole kontrolliv käitumine? Mehe puhul on see vägivald, naise puhul normaalne? Mis on siin siis imestada, kui naine samasugust "normaalsust" ka mehe puhul normaalseks peab?! Loomulikult ei hakka ka naisele siis midagi "tunduma"! Imestama paneb rohkem see, et autorile "tundub"! Kuidas ta suudab neil vahet teha?

(40-41)  Autor süüdistab üht terapeuti, kelle juures käib eraseanssidel ka tema vägivallatsejate programmis osalev Martin. Martini naine Ginny süüdistab meest vägivallas, mille peale mees otsib abi mõlemast. Autor võtab ühendust terapeudiga, et saadud muljeid võrrelda ja selgub, et viimasel on selge nägemus: Ma leian, et Martini jaoks on teie vägivallatsejate programmis osalemine suur viga. Tal on väga madal enesehinnang; ta usub kõike halba, mida keegi tema kohta ütleb. Kui te ütlete talle, et ta on vägivaldne, tõmbab see teda veelgi sügavamale. Tema partner raiub talle mingitel vaid talle teada olevatel põhjustel vahetpidamata pähe sõna vägivaldne. Ginny puhul on mängus tõsised kontrolliküsimused ja ta kannatab sundmõtete all. Tal on vaja ravi. Ma arvan, et see, et Martin liitus teie programmiga, annab naisele lihtsalt võimaluse saada, mida ta tahab. 
Siis selgub, et terapeut ei ole Ginnyga isegi vestelnud. Tõesti väga inetu lugu ja sellist diagnoosi andes on terapeut ilmselgelt rikkunud oma ameti eetilisi norme. Kuid millegipärast ei ole ka autor selle näite puhul kirjeldanud naise "moonutamata nägemust". Miks? Kas ta ise samuti ei võtnud naisega ühendust, mis on ebausutav või siis kaldus tõde seekord vägisi mehe poole libisema? Ja kas kokkuvõttes kummagi meetodid nii väga erinevadki teineteisest? Üks ei vaevunud ära kuulama naise seisukohta, kuna aimas juba, mida ta kuuleks ja teine ei vaevu mehi hoolega kuulama, kuna tal on niikuinii oma jäik usk naiste tõerääkimisse. Asitõendid kui sellised, ei paista psühholoogidele hädavajalikud.
Mõlema poole ärakuulamine on vähim, kuid vältimatu, mis käib elementaarselt iga kohtumõistmise juurde. Tegelikult oleks vaja isegi enamat, kuid paraku ei saa ükski psühholoog viibida sündmuskohal kärbsena laes, ilma kummagi osapoole teadmata. 
Meest muidugi autor kuulas "hoolikalt": Esimesel päeval ütles ta mulle, et talle ei ole päris selge, kas tal on üldse probleeme või ei, aga tema kauaaegne elukaaslane Ginny valmistub temast lahku minema, kuna ta olevat tema arvates vägivaldne. Samuti tunnistas mees, et on naist ...solvanud või ignoreerinud ja talle tahtlikult emotsionaalseid kannatusi valmistanud, et talle näidata, "mis tunne tal on, kui naine talle haiget teeb". Põhimõtteliselt näitas Martin Ginnyle peeglit ja ta ei ole ise kindel, kas see on vägivald. Ginnyle mõistetavalt ei meeldinud peeglisse vaadata, kui ta seal nägi ennast sellisena, nagu talle ei meeldi ennast näha. Ja nimetab seda sellepärast vägivallaks. Eks see juhtum kinnitab vanasõna pinnust ja palgist silmis. Loomulikult on paremaid võimalusi partnerile selgitada, mis haiget teeb, kuid ilmselt kui iseennast peeglist ära ei tunta, siis pole ennast ära tuntud ka sõnadest! Inimese mõistus on teiste liikidega võrreldes arenenud juba nii kõrgele tasemele, et ta on võimeline iseennast päris peeglist ära tundma. Ja sättima selle järgi oma soengut ja meiki. Võime olla uhked! Kui palju peab veel arenema, et ülekantud tähendusega peeglist end ära tunda? Ja sättima selle järgi oma vaimseid kiharaid? Mille üle uhkustame?!
Ma olen täiesti kindel, et Martinil oli aega piisavalt kirjeldada autorile ka seda, mil moel naine talle haiget oli teinud. Miks autor seda lugejatega ei jaga? Ja arutada ka seda, kas tema peegeldamised seda ületasid, kuid  vaatamata "hoolikale" kuulamisele, pole samuti sellest raamatusse jõudnud poolt sõnagi. Miks? Sest siis oleks järelikult viigiseis ja publik hakkaks ootama penalteid. Ja mina oleksin oodanudki! Mind ei veena sel moel antud punane kaart! Sellega on täiesti ok, kui keegi soovib kellestki lahutada, kuid sellega ei tohi kaasneda teise inimese põhjendamatu sildistamine! Kuna minul ei ole võimalik kumbagi ise küsitleda, siis pean leppima vaid sellega, mida autor suvatseb lugejaga jagada. Ja tegema järeldusi just nimelt ka sellest, mida oleks pidanud jagama, kuid jättis jagamata. Sellepärast lõpetan selle juhtumi tsitaadiga, millega autorgi lõpetas: (41/2) Vägivaldne mees ei ole usaldusväärne allikas tema partnerit puudutava informatsiooni saamiseks. Nõus! Täpselt samuti, nagu ei ole usaldusväärne ka vägivaldne naine! Ei partnerit ega teda ennast puudutava info saamiseks! 

Me kõik oleme peeglid. See on inimlik ja see on paratamatu, et kui meid endid koheldakse halvasti ja ebaõiglaselt, siis me seda ka peegeldame. Olgu siis või kõverpeeglis. Ka see on inimlik, et meile kellelegi ei meeldi, kui peegeldus on liiga ere - see sunnib pead keerama või silmi sulgema. Kuid soovides enda kõrvale tuhmi peeglit, saadakse lõpuks täiesti matt... 

(55/2) ... kuid siin tuleks tähele panna ühte põhjapanevat erinevust: naise minevikukogemused võivad seletada seda, mida ta tunneb, kuid need ei ole vabandused sellele, kuidas ta käitub. Paraku pole siin erinevust, ammugi mitte põhjapanevat. Naised otsivad samuti vabandusi ja kannavad selle jaoks põhjatu varasalvena kaasas minevikku. Isegi veel kaugemat minevikku kui neil endil vanust. Feminism näiteks. Kui autor ei ole kohanud oma 15 aasta praktikas ühtegi sellist naist, kes otsiks vabandusi oma käitumisele minevikust, siis seletus on väga lihtne - ta ei ole ühtegi naist milleski süüdistanud. Küll aga olen ma kindel, et need samad mehed, keda autor süüdistab vabanduste otsimises, on sarnaseid õigustusi oma käitumisele kuulnud ka naiste suust. Ning paraku see, "mida naine tunneb", on peaaegu alati piisavaks õigustuseks sellele, mida ta ütleb või teeb. See on kreedo, mida väetab ka autor selle raamatuga. Isegi mina olen kohanud naist, kes deklareeris, et ta vihkab mehi. Samuti naist, kes väitis, et ükskõik milline naine on alati parem kui ükskõik milline mees. Huvitav, kas on sellised hoiakud pärit minevikust või tulevikust? Need ON minevikust ja ilma et naine isegi vaevuks neid vabandusteks nimetama, õigustavad need alati tema käitumist!

(57/1) Ainult inimeste puhul, keda on tabanud tõsine trauma või kellel on mõni tõsisem vaimuhaigus, valitsevad käitumist tunded. Ja ainult kaduvväikesel osal vägivaldsetest meestest on sellist laadi psühholoogilisi probleeme. Ei tahaks sellega nõustuda. Kui see vaid oleks nii, kaoks maailmast vägivald. Kas impulsiivset käitumist toidavad mõtted või tunded? Ehkki need mõlemad - nii tunded kui mõtted on võimelised teineteist esile kutsuma, on siiski usutavam, et mida kiirem ja rumalam käitumine, seda vähem juhib seda mõistus. Mina olen jõudnud arusaamisele, et ilma tundeta ei liiguta inimene lillegi - olgu selleks või kohusetunne. Ja mida aktiivsem on käitumine, seda tugevam tunne seda juhib.

(61/2) Vägivaldse mehe käitumise arukaks nimetamine, peaasi et see tunnete valdkonnast välja tõrjuda, on nagu kahe teraga mõõk. Ma ei saa veel väga hästi aru, mille jaoks autoril selle üks tera mõeldud on, teine lõikab talle endale valusalt sisse, devalveerides arukuse mõistet. Kui ta soovib meeste hoiakuid muuta, apelleerides nende arukusele, siis pannes ühte arukuse patta vägivaldse käitumise ja sellest hoidumise, ei ole kuigi loogiline. Arukas igal juhul mitte. Autor toob mehe tunnete välistamise tõestamiseks iseenesest väga huvitava näite, kus Sheila kirjeldab oma mehe Michaeli raevuhooge: Ta lihtsalt kaotab täielikult aru ja sa ei tea kunagi ette, millal ta endast niimoodi välja läheb. Ta haarab kätte ükskõik mille, mis talle pihku jääb ja virutab selle nurka... Ma küsisin Sheila käest kaks küsimust. Esiteks, kui asjad juhtuvad katki minema, siis kas need on Michaeli või Sheila asjad või neile mõlemale kuuluvad asjad?... Ma ei suuda meenutada ühtegi asja, mille ta on ära lõhkunud ja mis oleks temale kuulunud... Ma kommenteerisin: Nagu näete, ei ole Michaeli käitumine sugugi nii arulage, kui see näib. See on tõesti huvitav tähelepanek, millele vastu vaielda ei tahagi, sest see ei tõesta tunnete puudumist. See tõestab, kelle vastu need tunded on pööratud. 
Kui mõelda kohtadele, kus tavaliselt sellised stseenid toimuvad, siis seal tavaliselt ongi naise asjad. Oleks ebausutav, et mees tormab garaaži või töötuppa, kus on tema asjad, et neid siis seal vastu seina loopima hakata. Kui mees ei ole just mingi kollektsionäär, siis elutoas, magamistoas ja köögis reeglina ei leidugi midagi, mis oleks purunev ja kuuluks ainult mehele. Huvitav, miks Sheila ei vastanud küsimusele ühiste asjade kohta? Miks autor üldse rõhutas, et tal kaks küsimust oli, kui teisele vastuse saamist ta ei tähtsusta? Lauanõud on klassika, enamasti ühised, enamasti maksnud mees ja klassikaliselt loobivad neid naised.

Kas "raev" on tunne või mõte? Kui vägivallatseja oskab vahet teha enda ja partneri asjadel ning suudab valida lõhkumiseks just partneri asju, siis ei ole see ratsionaalne mõtlemine vaid omakasu, mis baseerub ahnusel – mis on samuti tunne. Kui kogu maailma asjadelõhkujad suudaksid ratsionaalselt mõtelda, siis jääksid asjad terveks, sest asjad pole ju milleski süüdi!

(67/3) Suur osa sellest, mis tundub vägivallatseja puhul hullumeelse käitumisena, töötab tegelikult tema kasuks. Ei ole nõus! Selles ongi ürgvanade tunnete, nagu armukadedus, omamis- ja võimuiha irratsionaalsus tänapäeva suhte kontekstis. Kui kõik need tunded tõid kasu 10000 a tagasi, siis praegu enam mitte. Nende tunnete tekkimine miljoneid aastaid tagasi andis ilmse eelise nende tunnete kandjatele geenidele. Tänases kultuuris on need nagu pommid jala küljes ja iga vähegi suurem kolistamine nende pommidega teeb suhtele ja kolistajale eelkõige kahju. Kui autor soovib oma skeemi kehtimise huvides kirjeldada seda kasuna, siis näeb ta vaid ajutisi võite, lahing on juba ette kaotatud. Ükskõik kui kaua vägivaldne suhe ka ei kestaks, ei ole see selline meelakkumine ka vägivallatseja jaoks, et seda "kasuna" võiks kirjeldada! Vägivaldses suhtes lihtsalt ei toimi asjad vägivallatseja plaani- ja meelepäraselt. Muidu ta ju ei vägivallatseks! Kui vägivald tooks "kasu", siis piirduks see vaid ainsa korraga! Ainuke "kasu", mida üha uuesti ja uuesti saadakse, on TUNNE! Kui vägivallatseja oleks ratsionaalne, nagu autor seda väidab, siis ta saaks aru, et ta ei ole maailmaparandaja, vaid enda võimutunde nautija!

(75) Kindlasti on olemas naisi, kes kohtlevad oma meessoost partnereid halvasti, tänitades nende kallal, sõimates neid jubedate sõnadega ja püüdes neid kontrollida. Selle kohtlemise negatiivne mõju nende meeste eludele võib olla märkimisväärne. Kuid kas me kohtame mehi, kelle enesehinnang selle protsessi käigus järkjärgult hävib? Kas me kohtame mehi, kelle edasijõudmine koolis või karjääriredelil pideva kriitika ja õõnestamise tõttu lakkab? Kus on need mehed, kelle partnerid sunnivad neid astuma seksuaalvahekorda vastu nende tahtmist? Kus on need mehed, kes põgenevad oma elu pärast värisedes varjupaikadesse? Kuidas on meestega, kes püüavad pääseda telefoni juurde, et abi kutsuda, kuid kelle naised tõkestavad nende tee või lõikavad telefonijuhtme läbi? Põhjus, miks me neid mehi ei kohta, on väga lihtne: neid on äärmiselt vähe.  Esiteks, kas "märkimisväärne negatiivne mõju meeste eludele“ on tõesti nii tühine, et seda põhjustanud kohtlemist ei tasu isegi arutada, rääkimata selle nimetamist vägivallaks? Ja ma oleks väga oodanud, et autor oleks kasvõi ühe lausega selgitanud, mida ta sellega silmas pidas ja kui tühine tema arvates "märkimisväärne" on?! Teiseks kasutab autor "sellelt küsimuselt tähelepanu eemale juhtimiseks" tüüpilist demagoogiavõtet - esitada hulk küsimusi korraga, milledele on vastused erinevad, jättes viimaseks küsimuse, mille vastus on garanteeritult soovitud ja sobiv. Vähemalt tema enda arvates. Võtame siiski ükshaaval! Ja alustame viimasest. Kuna mehed on enamasti füüsiliselt tugevamad, siis olukorda, mil nad ei pääseks telefoni juurde lihtsalt ei teki nii tihti. Veel vähem soovivad nad kasutada seda telefoni. Üheksa koma üheksal juhul kümnest eelistatakse kasutada enesekaitset, millega pälvivad vägivallatseja tiitli. Naised enamasti ei üritagi endi vaimset vägivalda forsseerida füüsiliseks kui nad pole kindlad, et ise rohkem haiget ei saa. Ja eks meestega ole sama lugu. Kui mehed ja naised oleksid füüsiliselt samaväärsed, oleks vastus viimasele küsimusele hoopis teine. See tähendab seda, et vägivaldsete naiste hoiakud ei erine vägivaldsete meeste hoiakutest - naised lihtsalt ei pea telefonijuhtmeid läbi lõikama, sest mees ei vaja seda telefoni, kuid mitte sellepärast, et naine pole vägivaldne. Ning samuti tähendab see seda , mille autor selle alateema pealkirjas müüdiks kuulutab: Maailmas on sama palju vägivaldseid naisi kui on vägivaldseid mehi. Kindlasti ei ole see müüt, vahe on vaid selles, et brutaalset füüsilist vägivalda on meeste hulgas väga palju rohkem. Vaimse vägivalla brutaalsusele on raske hinnangut anda, sest mehed räägivad sellest vähe. Vähem kui naised. Ja kus on need mehed, kes põgenevad elu eest värisedes? Jah, ka neid on ülimalt vähe - samal põhjusel, mis eelmise küsimuse puhul. Mehed põgenevad küll, kuid mitte elu eest värisedes. Kui nad millegi pärast värisevad, siis pettumusest, põlgusest ja miks mitte ka vastikusest. Samuti nagu naisedki meeste vägivalla peale. Kuid mitte mingil juhul austusest! Miks inimesed arvavad, et vägivald suudab sundida austama? 
Kuid mina küsin, kus on need varjupaigad, kuhu mehed on kutsutud põgenema ja kus neid saaks loendada? Eks nad siis lähevad, kes kuhu. Ja neid mehi ei ole enam sugugi "äärmiselt vähe". 
Lisaks sellele, et mehed on looduse poolt loodud suuremaks ja tugevamaks, on nende seksuaalfüsioloogia samuti loodud erinema naisest. Paraku soovivad nad seksi kordades rohkem kui naised. Seega on neid raskem vägisi võtta, sest enamasti on nad rõõmuga nõus põhjusel, et nad on niikuinii krooniliselt alarahuldatud. Ja kui ikka vastumeelsus ületab looduse, siis lihtsalt pole naisel füüsiliselt võimalik meest seksuaalselt kuritarvitada. Need on objektiivsed põhjused, mida arvestades on kohatu rääkida "äärmiselt väikestest" numbritest. Seega, autori pakutud statistilise näitaja "äärmiselt vähe" puhul on tähtsaim küsimus: miks? Ja vastus ei ole see, et naised pole vägivaldsed! 
Kui kolm viimast küsimust olid lihtsalt rumalad, siis kaks esimest on lausa kriminaalselt vastutustundetud! Neile võib vastata korraga: jah, loomulikult me kohtame selliseid mehi. Loomulikult hävib ka mehe enesehinnang täpselt samuti kui naisel ja loomulikult mõjutab see koolis ja karjääris edasi jõudmist ja hakkama saamist! Ja mitte ainult! Enesehinnang mõjutab ka immuunsüsteemi ja vastupanuvõimet haigustele. Kokkuvõtteks ka eluiga! Mida muud autori arvates siis tähendab  "märkimisväärne negatiivne mõju eludele"?! Et see ei mõjutaks, peaks mees pidama naist totaalselt eikellekski - nulliks! Paljaks õhuks! Kas lugupidav suhtumine oma partnerisse, mida autor meestelt nõuab, tähendabki seda? Autor soovib liiga palju korraga, kuid teineteist välistavaid asju korraga ei saa! 
Ja hävinud enesehinnanguga mehi on juba oluliselt rohkem kui "äärmiselt vähe". Et kust ma seda tean? Aga kust kohast teab autor, et neid on äärmiselt vähe? Kas selline ähmane määratlus lõhnab kuidagigi statistika järele? Kas on seda uuritud? Kuidas üldse saab seda uurida, kui mees ei soovi seda isegi endale tunnistada?! Mina olen kohanud selliseid mehi sama palju kui selliseid naisi, mis kinnitab minu veendumust, et vägivaldsus jaguneb sugude vahel suht tasaselt ega ole sugugi meeste monopol. Aga loomulikult on autoril õigus kui ta ütleb, et üldjuhul me selliseid mehi ei kohta ning selleski, et põhjus on väga lihtne. Kuid põhjus pole siiski see, et neid on äärmiselt vähe, vaid see, mille ta samuti samas pealkirjas müüdiks kuulutab: Vägivallaohvritest mehed on nähtamatud, kuna nad häbenevad sellest rääkida.

(75/2) Mul ei ole kahtlustki selles, kuivõrd piinlik võib olla ühel mehel endast märku anda ja tunnistada, et tema naine tarvitab tema suhtes vägivalda. Kuid ärgem alahinnakem seda, kui alandatuna tunneb ennast naine rääkides teda tabanud vägivallast; naised soovivad säilitada oma eneseväärikust sama moodi, nagu mehedki. Kui häbi takistaks inimesi rääkimast, siis ei räägiks oma ohvriks olemisest keegi. Ka minul ei ole kahtlustki selles, kui piinlik võib naisel olla sellest rääkida. Kuid viimases hädas ta siiski teeb seda, sest see ei riiva naiselikkust. Eneseväärikust loomulikult, aga naine võib olla nõrk ning otsida kaitset. Mees võib otsida küll kaitset, kuid mitte naise vastu, eriti enda naise. Kui mees peaks minema politseisse jutuga, et naine teda pidevalt alandab ja solvab, näägutab ja tänitab, karjub tema peale või viskab asjadega, siis ta tunneb, et meheks teda pidada ei saa. Mees lihtsalt ei tee seda isegi viimases hädas. Ta kas lõpetab sellise suhte, kannatab edasi või muutub ka ise vägivaldseks, et olukorraga toime tulla.

(75/3) Isegi siis, kui vägivallaohvritest mehed ei sooviks enda olemasolust märku anda, oleksid nad nüüdseks juba avastatud. Naabrid ei teeskle enam vägivalla mittekuulmist, nagu nad tegid seda võib-olla kümme või kakskümmend aastat tagasi. Kui inimesed tänapäeval kuulevad karjumist, asjade viskamist vastu seina, kõrvakiilude laksatusi, siis kutsuvad nad politsei… Kui maailmas oleks miljoneid hirmutatud, värisevaid mehi, siis leiaks politsei nad ometi üles. Politsei ei leia üles isegi ühteainust hirmutatud ja värisevat naist, ennem kui naine ise ei pöördu! 
Ääretult häiriv on autori väga segane vägivalla käsitlus. Vägivaldse mehe puhul kirjeldab ta nii vaimset kui füüsilist vägivalda ning paneb need ühte patta võrdselt taunimisväärseks pidades. Mis ongi õige! Kuid millegipärast naiste vägivallast rääkides eeldaks ta nagu ainult jõhkrat füüsilist vägivalda. Kui mees piirdub samuti ainult vaimse vägivallaga, ei tea sellest naabrid midagi. Naabrid ei tea aastakümneid tihti isegi füüsilisest vägivallast midagi. Mis papist korterites autor arvab, et kogu maailma vägivallatsejad elavad? Ja miks peaks mees olema ilmtingimata hirmutatud ja värisev selleks, et olla vägivalla ohver? Nii nagu nainegi ei tarvitse hirmust väriseda, kostma ei pea kõrvakiilude laksatusi – ometigi on tegemist jõhkra vaimse terroriga. Nii nagu enamus meeste vägivalda jääb naabrite jaoks teadmata, õnnestub varjata veelgi rohkem naiste vägivalda. Ehkki nende hääletõstmine (et mitte öelda karjumine) võib kosta läbi seina naabritele, ei kutsu mitte keegi selle peale politseid. On lihtsameelne arvata, et naabrid kunagi ise ei riidle. 
Kui naabrinaine kuuleb läbi seina naise karjumist ja sõimu, siis on ta pigem solidaarne ja ei kutsu politseid. Kui naabrimees seda kuuleb, siis on tal piinlik mehe pärast ja ta ei kutsu samuti politseid, sest see teeks mehe häbi veelgi suuremaks. Ja nõnda siis ongi, et kui mees otsustab lõpetada sellise suhte – jääb ta vägivalla ohvrina nähtamatuks. Kui ta lepib sellega, tiksudes tülpinult kasvõi laste pärast edasi – jääb ta ohvrina nähtamatuks. Aga kui ta vastab samaga – võib ta muutuda väga nähtavaks. Kuid paraku mitte enam ohvrina. Vaid näiteks Martinina vägivallatsejate programmis (lk 40-41).

(79/1) Tunded ei ole vägivaldse või kontrolliva käitumise puhul määravad; liikumapanevaks jõuks on siin uskumused, väärtushinnangud ja harjumused. Uskumused, väärtushinnangud ja harjumused ju baseeruvadki tunnetel - soovmõtlemistel. Ja tänu sellele need mõtlemised taastekitavad üha uuesti tundeid. Ja väga tugevaid tundeid, kui neile vastandutakse. Tunnete sünd ja vägivallatsemine leiabki aset siis, kui vägivallatsejale jõuab kohale, et tema uskumusi kahtluse alla pannakse ja harjumusi-väärtushinnanguid ei austata. Sel momendil pole enam mingit ratsionaalset mõtlemist, ainult tunded, mis dikteerivad nii käitumist kui ka mõtlemist, mis seda käitumist vaid õigustada püüab. Kõige eredam näide selle kohta on tänavatel meelt avaldavad  "solvunud” usklikud, kes tapaksid, kui vaid ulatuksid. Ja tapavad ka, kui ulatuvad. Kui nemad ei ole vägivaldsed, siis mis nad on??? Kui neid ei pane liikuma tunne, siis mis see on? Ratsionaalne mõtlemine? Ei - uskumused, väärtushinnangud ja harjumused! Kas tänavatel on ainult mehed? Ei, liikumapanevaks jõuks on siin isiksuslikud omadused, mitte soopõhised! Ja need on paraku üldinimlikud!

(89 all) … Lühidalt, mees tahab seksi ainult talle sobivatel tingimustel või üldse mitte. No see võttis nüüd küll õhku ahmima! Kas oli see autori sügav sisekaemus? 
Esiteks, ei saa aru, kas ta pidas silmas vägivaldseid mehi, mida sellest raamatust võiks oodata või käis see kõigi meeste kohta? Vahet pole – igal juhul pole see tõsi! Sest ka vägivaldne mees on mees. Teiseks on autori seisukoht olnud ikka rõhutada, et naisel on alati õigus seksist keelduda kui see talle ei sobi. Mis värk siis nüüd selle meeste keeldumisega on? Milleks iroonia? Või polnudki see etteheide? Kas sel juhul sellise konstateeringuga ei soovinud autor võrdsuse printsiibile rõhudes hoopis õigustada naise õigust seksist keelduda? Et mees on näed selline, miks naine ei või?! Võib loomulikult, kuid selle põhjendamiseks ei oleks vaja tõde väänata väga otsitud ja arusaamatute näidete varal! Astume sammukese tagasi: (89/4) Mitte kõikidel meestel ei ole suurt huvi seksi vastu. Mõned on liialt hõivatud oma muude inimsuhetega või kasutavad ravimeid, mis nende seksisoovi vähendavad. Üksikud neist on homoseksuaalsed, kes kasutavad oma naissoost partnerit vaid jälgede segamiseks. Mõnes minu kliendis tekitab naine ahvatlust ainult osana tema võimufantaasiatest. Seda laadi vägivallatseja kaotab huvi seksi vastu, kui tema partner hakkab käituma mehega võrdväärse inimolendina, kes väärib lugupidavat suhtumist, või siis muutub mees tema suhtes seksuaalses mõttes sundivaks või vägivaldseks. Võiks veel täiendada, et mõned peavad seksi patuks religioosse ajupesu tagajärjel!

Kõik see ei peegeldanud küll adekvaatselt meeste seksuaalsust. Ei ole õige tuua näideteks haigeid mehi, seksuaalvähemusi, nišiseksuaale jms, kellede kohta on ta ise samuti sunnitud kasutama sõnu "mõned” ja "üksikud” ja vedada järelduseks võidurõõmsalt, et "mees tahab seksi ainult talle sobivatel tingimustel või üldse mitte”. Korrektne, aus ja loogiline järeldus tema enda arutluskäigule on see, et mõnedel ja üksikutel meestel ei ole suurt huvi seksi vastu. Täpselt, nagu esimene lause seda ütleski! Ning autor peaks siiski möönma, et mees on seksi tingimuste suhtes palju painduvam kui naine. Mis on "sobivad tingimused”? Autor on ju mees ja peaks teadma, et kui mehel ei tõuse, siis ta lihtsalt ei saa seksida. Kui tal tõuseb, siis ta ka seksib, ükskõik mis tingimustel, kui need sobivad ka naisele. Kõige ebasobivam tingimus on erektsiooni puudumine. Kui mehel pea valutab, kui ta on väsinud, kui ta on solvunud – mida iganes autor tingimuste all silmas peab – aga tal tõuseb naise algatusel siiski, siis ta ka seksib!

Autori väide tekitab paratamatult minu küsimuse: kas siis naine tahab seksi vaid mehele sobivatel tingimustel (või üldse mitte)? Kõlas absurdselt? Oligi absurdne – sama absurdne, nagu autori väidegi seda oli. Me ei peaks kummaltki eeldama seksi puhul tingimuste puudumist – see tähendaks nii mehe kui naise käsitlemist "mittereaalsete inimolenditena” ja "mängukannidena”. On tõsi, et mees reaalse inimolendina on andnud ise aluse sellise ühiskondliku hoiaku tekkimisele, et mees ON ja järelikult PEAB iseenesestmõistetavalt olema alati valmis! Ka halastusseksiks. Kuid ma ei ole kindel, et autoril võrdsuse ja stereotüüpide kaotamise eestkõnelejana sobib seda meestelt lausa nõuda!

(103/2) Enamik naisi, kes väidavad, et nad kannatavad vägivalda, räägivad tõtt. Ma tean, et see on tõsi, kuna vägivallatsejad üritavad oma tegude eitamisel neid moonutada ja loobuvad selle käigus oma valvsusest. 
Kas see "enamik” tähendab siis, et on ka naisi, kes moonutavad tõde? Ei või olla! Ja kuidas nad sellega vahele jäid? Loobusid valvsusest?

(108/1) Samavõrra oluline põhjus, miks nii paljud vägivaldsed mehed on äärmiselt armukadedad, on soov oma partnerit isoleerida. Autor eksleb nagu siil udus. Vastupidi – armukadedus põhjustab soovi isoleerida!

(109*1) Vägivalla aluseks on hoiakud ja väärtushinnangud, mitte tunded. Selle juured on omanditundes, selle tüveks on eneseõigustamine ja selle oksteks on kontroll. Tore lause! Aluseks pole tunded, kuid juured on "tundes". Kas juured asuvad ladvas?! Omanditunne ja armukadedus on jah tunded. Samuti hoiakud ja väärtushinnangud, mis nende baasil. Need ei ole mõistuse erapooletu tuletis juhul, kui mõistus on olnud vaid tunde lakei, kellele on antud ülesandeks põhjendada, õigustada ja anda vähegi kaasaegsem ja vastuvõetavam kuvand sellisele tundele, nagu seda on armukadedus. Seega hoiakud ja väärtushinnangud, mis kuidagigi armukadedust ja koos sellega omanditunnet õigustavad, ON tegelikult ka ise TUNDED! Lihtsamalt öeldes: sa võid armukadeduse ära seletada, nimetades seda seejärel hoiakuks või väärtushinnanguks – armukadeduseks jääb see ikkagi. See on tunne, mis on tõlgitud sõnadeks ja lauseteks. Tõlgiks on küll mõistus, kuid ei maksa sellest ennast petta lasta, sest sellega mõistuse roll piirdubki. Tunne on siiski suur ja tugev peremees ja on vähe mõistuseid, kellele nii suured kingad parajaks osutuvad. Armukadedus ja omanditunne on inimlik, mitte ainult meestele omane. Naised tunnevad sama ja väljendavad sama nii verbaalselt kui ka tihti füüsiliselt. Igasugune meedia pakub uudiseid ka armukadedate naiste vägivallast. Youtube kubiseb sellest, kuid autor on ilmselt liiga hõivatud oma teooriakesksusega, et seda märgata. Kuid miks ta ei märka või ei soovi märgata tunnete ja mõtlemise vahelisi seoseid? Loomulikult on tihti raske või võimatu eristada kumb oli ennem, sest kumbki sünnitab teist. Ja see käib välkkiirelt. Kuid armukadedusega seda segadust ei tohiks olla. Õigemini pole sel enam tähtsustki, sest mis iganes see ka oli, mis punasele nupule vajutas, ahelreaktsioon juba käib: tunne - mõte - tunne – mõte –  ja armukadeduse tuumaseen on taevas. Oletan, et armukadedus on ajast, mil mõistus veel alla tegi ja instinktid määrasid meie käitumise. Instinktid pole kuhugi kadunud, aga mõistus on teinud koos aju arenguga sellise peadpööritava lennu, et sellest käib pea ringi siiamaani ja iga väiksematki mõtteidu üritame me tõlgendada mõistuse hääleks. Tunded tekitavad mõtteid, aga kui need mõtted ei suuda end tunnetest lahti rebida ja kõrgemale tõusta, siis on ekslik rääkida veendumustest, hoiakutest ja väärtushinnangutest, mis oleksid justkui selge mõistuse manifestatsioonid. Need on loigud, mille mõistus on alla teinud, magades sügavas tundedeliiriumis! Autorile võib see mõistusena tunduda, kui ta kuulab tugigrupis mehi rääkimas endist, kuid kodus, just siis kui vägivallatseja vägivallatseb, on tunded vabaks lastud ja mõistus on kui tolmurull tunnete tuule käes. Põhjus, miks autor seda tolmurulli soovib veendumuseks nimetada, on ilmselt see, et tundeid on raskem vastutusele sundida. Tunded on justkui süüdimatuse staatuses. Tundeid ongi traditsiooniliselt poputatud ja pilpa peal hoitud. Impulsiivsus on pjedestaalil ja väga raske on ühel psühholoogil hakata õõnestama seisukohti, mis on justkui alustalad. Rääkida väärtushinnangute muutmisest on väga õige, kuid need lihtsalt ei muutu nii kaua, kui üks tunne on ankruks põhjas. Ja kui keegi räägib "normaalsest" armukadedusest, siis on see lihtsalt pisut pikem ankruköis, mille otsas paat saab teha pisut pikemaid ringe, kuid ikkagi koha peal. Ankur tuleb üles tõmmata ja navigeerida mõistusega! Seega tuleb kõigepealt ikkagi tegeleda tundega – armukadedusega. Sellele tuleb otsa vaadata, seda kirjeldada, sellest üleni aru saada, see üksipulki lahti võtta ja ära seletada. Tuleb mõista, miks see tunne on algselt tekkinud, miks on see olnud inimkonnale kasulik sedavõrd, et evolutsioon selle tänapäeva kaasa on tassinud. Millised on tänasel päeval selle kasud ja millised kahjud. Kas me ikka tahame olla selle tunde marionetid? Kas me jääme vaesemaks kui sellest loobume? Või saame hoopis rikkamaks? Tunde omanik peab oma tunde kaardistama, siis on lootust, et see mõistuse ja suhte jaoks rohkem kariks ei ole, mis iga kord nagu ootamatult raginal põhja lõhub. Tundeid ei peagi alla suruma, eirama, blokeerima, tõrjuma jne. Tunded saab läbi mõtelda. Neist arusaades ise valida, millega koostööd teed. Armukadedus on destruktiivne tunne. Tema eesmärk algusest peale on olnud tõrjuda või hävitada võõraid geene, et enda omad saaksid levida meeste puhul ja tõrjuda või hävitada konkurente, kes võiksid ära viia oma geenide üleskasvatamiseks mõeldud ressursse naiste puhul.

Nii nagu pole olemas mürke, on vaid mürgised kogused – nii on ka negatiivsete tunnetega. Pole olemas kahjulikke ja ebavajalikke tundeid – on destruktiivne kogus. Armukadeduse kontsentraat, millele pole lisatud ühtegi arukat mõtet, on tappev. See mürgitab kõik ümbritseva, arvates ekslikult, et ise on see puhas. Veel mürgiseid mõtteid:

(131/1) … Kui selline naine minult küsib, kas on lootust, et tema partner ometi kord millalgi maha rahuneb ja oma kõrvalhüpped lõpetab… siis ma vastan: ühel päeval võib ta seda tõesti teha, kuid see, kelle te siis eest leiate, on truu vägivallatseja. Tema seksuaalne lodevus viitab ühele tõsisemale probleemile: ta ei ole võimeline võtma naisi inimolenditena, vaid ta käsitleb neid lihtsalt mänguasjadena. Omades sellist mõtlemismalli, jääb ta destruktiivseks partneriks sõltumata sellest, kas ta teid petab või ei. 
"Inimolendid" nimelt on seksuaalsed, eriti veel, kui neid on kombeks nimetada "reaalseteks"! Mitte ainult mehed, vaid ka naised on seda. Inimesed ei ole reaalsed ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Nende vajadused ei ole ainult vaimsed, vaid ka füüsilised. Ja kui autor ei räägi just vägistajatest (millest polnud siin poolt sõnagi!), siis need "lodevad" mehed just nimelt ON võimelised võtma naisi inimolenditena! Kellede ellu kuulub mäng samuti. Seega näen, et autoril on endal üks tõsine probleem. Ta ei ole võimeline nägema ei ennast ega teisi mehi-naisi inimolenditena reaalses, objektiivses bioloogilises maailmas, vaid võtab neid kui mänguasju – samuti reaalses, kuid subjektiivses kultuurmaailmas. Need maailmad eksisteerivad koos, inimese jaoks niivõrd läbipõimununa, et süvenemata on raske sellest aru saada ja vahet teha, mis on objektiivne, millesse seega me parata ja muuta ei saa, ning mis on subjektiivne, meie endi loodud ja mida inimene on ka korduvalt muutnud. Arvan, et juba algkoolis oleks hädavajalik teha lastele selgeks, mis asi on objektiivne reaalsus ja mis asi on subjektiivne reaalsus. Ja mis neil vahet on. Sest suurte inimestena, nagu näha, ei soovi nad sellest enam midagi teada.

Soov muuta seda objektiivset, vormida seda endi subjektiivsete nägemuste, soovide, meeldimiste ja õigekspidamiste kohaselt, muudabki meid lihtsalt mängukannideks selles inimesemängimise maailmas. Kui inimesed ei taha mitte midagi teada sellest objektiivsest poolest, suhtuvad sellesse põlglikult, üritavad objektiivse toimimise asendada subjektiivsete ideaalmängureeglitega, siis tähendab see sisuliselt vägivallaskeemi omaenda juurte läbi raiumiseks. Bioloogilisel tasandil see niikuinii ei õnnestu, nii nagu ei õnnestuks kaotada ükskõik milliseid teisi loodusseadusi, lihtsalt kuulutades neid amoraalseteks. Kuid see ei ole lohutus. Sest paraku subjektiivses maailmas on see õnnestunud niivõrd hästi, et inimene peabki subjektiivset objektiivseks ning pahandab enda ja teistega kui see ei toimi. Inimene tunneb end süüdi asjas, milles ta süüdi ei ole! Ta on süüdi vaid selles, et ta laseb end manipuleerida subjektiivsete õpetustega, mis on vastuolus objektiivsete asjaoludega. Ja inimene on veel rohkem süüdi selles, kui ta seda süütunnet levitab ja nõuab teistelt. See on juba otsene vägivald! Inimene ei ole monogaam ja ta ei saa selleks isegi siis, kui ta otsustab veel 2000 aastat neuroose kannatada.

Jah, ma usun, et sellest on nii raske aru saada ja kergem on ignoreerida. Aga autor võiks vähemalt aru saada tunduvalt jõukohasemast tõsiasjast, et tangot ei tantsi üksinda. Kõik need "lodeva seksuaalsusega mehed” tantsivad koos naistega. Sugugi mitte kõik need naised ei ole vallalised ja enamus neist ei kavatsegi lahutada. Ja kui kaks täiskasvanud, enesejuures olevat inimest, ise vabatahtlikult soovivad sama asja, siis on see nende vaba valik. Ja see, mida nad koos teevad ja mida naudivad, on alati ilus! See on nende "inimolendite” seksuaalsus, mis ei kuulu teistele arvustamiseks. Ja nad ei pea kunagi tundma ennast süüdi, ükskõik kui palju soovib mõni helendav olend neid poriga üle kallata! 
Küsimus: kas kõik need naised on siis samuti vägivallatsejad? Autori silmis ei muutu naised vägivaldseks ju isegi läbi vägivaldse käitumise, kuid läbi seksuaalse käitumise? Ehk muutuvad nad tema silmis "lodevateks”, kuid kas ka vägivaldseteks, nagu "lodevad" mehed tema arvates seda automaatselt on? Kas mitteolemine vallaline, tähendab automaatselt olemist vägivallaline? Ja veel: kuna naised on need, kes valivad, siis järelikult ka nende valiku soovib autor muuta mehe süüks. See on ju sama absurdne, nagu vägistajate väide, et naised ise süüdi, et näevad välja liiga väljakutsuvad ja ahvatlevad!

(134/2) Ma soovitan alati seda, et kui esineb väikseimgi viide emotsionaalsele või füüsilisele vägivallale, siis peaksid naised vestlema otse teineteisega, mitte pimesi uskuma mehe eitusi. Autor peab silmas eksi ja praegust naist. Tõsi ta on, et alati tasub tausta uurida. Kuid kas ei peaks uurima ka tausta tausta? Teades, kui paljud paarid ei suuda sõpradena lahku minna, siis mina küll ei usaldaks eksi juttu rohkem, vähemalt pimesi mitte. Laimamises ei jää naised kindlasti meestele alla! Sisuliselt tähendab selline soovitus ju seda, et kui üks naine juba soovib kättemaksu, siis ei saa mees iial võimalust tõestada, et ta kaamel pole. See muudab ka asjatuks mehe võimaliku arengu ja muutumise. Sest mehe eitus  naise jaatuse vastu on kindel märk, et mees "moonutab tõde”. Ja veel üks märk: (135/4.) … samuti võib ta väita, et mehed taluvad paarisuhtes sama tihti vägivalda kui naisedki. Hoplaa! Niisiis olengi mina vägivaldne! Väga mugav viis enda tagalat kindlustada. Kaval, aga läbinähtav ja tüüpiline demagoogiavõte: kõik, kes söandavad vastu vaielda, ongi need pahad. Aga kavalad võtted sisaldavad ka sõnavara ja hinnangute andmise monopoliseerimist ainuüksi naiste tarbeks: 
(135/4) ”Ohver” võib üle võtta vägivallaohvrite sõnavara, väites näiteks, et tema ekspartner “rõhus võimule ja kontrollile”, ei hoolinud temast ja püüdis alati iseenda tahtmist läbi suruda. No mis sa oskad kosta?! Kui üks mees räägib midagi sellist, siis on see märk, et ta valetab ja tegelikult oli vastupidi sellepärast, et ta kasutab sellist sõnavara! Lummav loogika arabesk! Võtab sõnatuks! Ja selle mõte ongi sõnaotsesesmõttes võtta mees sõnatuks. Isegi kui naine oligi võimukas ja kontrolliv, siis mitte ainult et pole mõtet sellest rääkida, vaid pole ka sõnu selle rääkimiseks! Kui ma siiamaani püüdsin irooniast hoiduda (tõsi küll, mitte just väga edukalt, kuid siiski püüdsin!), siis nüüd on autor seda ise lausa palunud!

Ka mina kasutan siin praegu sõnavara ja väljendeid, mida muidu nende pateetilisuse pärast ei kasuta. Olen teinud seda meelega ja enamasti pannud jutumärkidesse, sest olen need otseselt üle võtnud autorilt. Ja kasutan neid põhjusel, et ma eeldan nende kõige paremat mõistmist! Mõttes polemiseerin ma ju eelkõige autoriga. Tuleb välja, et iseenda sõnade mõista tahtmisega on autoril probleeme...  

(136/4) … Selline mõttekulg viib sageli välja aruteluni selle üle, kuidas mehed on üleüldse ühiskonnas naiste ohvrid, kuna naised on need, kellele kuulub maailmas võim. See on jahmatav moonutus, kui võtta arvesse seda, milline sugu tegelikult domineerib praktiliselt kõikjal võimukoridorides, politseijaoskondades, kohtutes, äritegevuses jne jne. Kas see "jne jne” tähendas seda, et rohkem ei leidnud tegelikult? Miks mitte ka sõjaväes? Oletan, et ta tahtis ka seda lisada, kuid loobus, adudes absurdi. 
Küllap see on ikka naiste endi asi ja teha, millise elukutse nad valivad. Kui ei sobi jõustruktuurid, siis ei ole mõtet sundida. Kui ei huvita poliitika, vägisi ei saa. Tegelikult saab küll, aga tulemus ei tarvitse hiljem meeldida – Galojan näiteks. Kas autor arvab, et peaks rakendama kvoote? See sobiks tema mõttestiiliga. Minu omaga mitte. Kui kindlasti midagi rakendada on vaja, siis tuleks välja mõtelda veelgi tihedam sõel, mis tagaks, et leitaks kõige kompetentsemad. Minu pärast olgu siis koosseisuks 100% mehed või 100% naised – peaasi, et valikust parimad ja usaldusväärseimad. Sama käib kohtute kohta. Mis ärisse puutub, siis kas keegi või mingi seadus on keelanud naistel äri teha? Kuulen juba feministide vastuväiteid, et naistel on raskem läbi lüüa selles "meestekeskses” maailmas ja neile tehakse meeste poolt takistusi. See on tõsi, et tehakse takistusi ja kuidas veel! Kuid mitte ainult meeste poolt, vaid ka nende naiste poolt, kes juba ees. Ja mitte ainult naistele, vaid ka meestele loobitakse kaikaid kodaraisse. Nii poliitikas kui äris käib halastamatu ja sootu konkurents, millest langeb välja loendamatult mehi, kellede kohta saab siis ütelda luuserid. Kui üksainuski naine langeb välja, siis saab ta ütelda: "no muidugi, ma olen ju naine!” Väga mugav! 
Praeguseks on loendamatult naisi nii äris, kohtutes kui ka võimukoridorides, kuid kas ei piisaks isegi ühest naisest, kes on suutnud ennast sellisest kadalipust läbi töötada, et teha järeldus - võimed ega edasijõudmine ei sõltu soost?! Oot-oot, aga mida mina siin nüüd õige tõestada veel püüan, kui naised ise on seda juba tõestanud? Ja miks ma üldse peaksin? Kas see ei peaks ju olemagi täpselt see, mida ka feministid tõestada püüavad?! Aga sellisel juhul, miks nemadki seda tõestada enam püüavad? Kas nad ei ole seda tõesti siiamaani ise märganud? Mida peavad siis kvoodid veel tõestama? Mitte midagi! Need peavad andma eelise! Või arvavad feministid, et seda on tarvis tõestada meestele? Mine tea, võib-olla tõesti leidub mehi, kes ei ole seda veel märganud ja neidki, kes ei taha seda tunnistada, kuid kvootidega selliseid nägijaks ei tee! Mitte kedagi ei veena kaela riputatud medal, kui distants on läbimata või lõigatud! Miks veenab see pärjatuid? Ja milles veenab? "Naiste õiguses", mis seisneb privileegis? Sel juhul elame me ju naistekeskses maailmas! Millal me jõuame inimesekesksesse? Kas siis, kui kvootidega on saavutatud 50-50? Kui me tegelikult ka, ikka päriselt-päriselt soovime võrdsust, siis tuleb igasuguste kandideerimiste juures unustada sugu! Keskenduda tuleb ainult kompetentsusele ja muudele võimalikele eeldustele, mida konkreetne amet vajab! Kvoodid tõestavad vaid ühte asja - seda, et kvootide nõudjad ei näe ametnikes inimesi, vaid mehi ja naisi. Kas ainult minule tundub, et see läheb vastuollu feministide endi nõudmistega? Pelk retoorika? Paraku on ajalugu näidanud, et ka kõige ilusamad aated saavad pelgalt sõnadeks, kui nad lähevad massidesse. Ja lausa ohtlikeks muutuvad need koos võimuga!

Kas sellepärast, et loetletud ametites on enamus mehi, on võim meeste käes? Seda enam, et tegemist on ju täidesaatvate ametitega, st need ametnikud on ise teenijad, kes teenivad nii mehi kui naisi. Kas kvootide nõudmine ei reeda mitte seda, et selline lihtne tõsiasi on sootuks unustatud ja ametites nähakse vaid võimalust omakasule? 
Kas nendes maades, kus "võimukoridoride” tipus on naised, on võim naiste käes? Saksamaal näiteks? Mina arvan, et demokraatlikes maades on võim rahva käes ja ma ei saa aru, kas autor üritab mingit vandenõuteooriat? Kui kuskil on võim meeste käes, siis on see seda islamimaades ja tegelikult pole ükski usund sellest puhas - kõikjal seal, kus ollakse veel padureligioossed, seal pole naisel eriti otsustamist! Kas kohtud ja politsei, võimuinstantsid ja äritegevus toimivad sellepärast kuidagi rohkem meestekeskselt, naisi alandavalt, et neid juhib rohkem mehi? Kas seadused kohtlevad sellepärast naisi teisiti kui mehi? Kas tehakse naistele kahjulikumaid seadusi? Kas äris tehakse vahet, kumba rohkem kooritakse? Kas üldse saab väita, et ahnus ja kasum, mis äris ilma teeb ja kipub seega imbuma ka seadusloomesse, on kuidagi soopõhine? Kas naised äris ja võimul on tõestanud millegagi, et on vahet? Selle eest ei ole me kunagi kindlustatud, kui keegi võimu kuritarvitab. Võimu kuritarvitamine ei sõltu soost, vaid isiksusest. Seda on tõestanud nii naised kui mehed!
Huvitav oleks teada, kas naisettevõtjad maksavad naistele ja meestele samasuguse töö eest sama palka või kasutavad valdkondades, kus palgalõhe on pärandina kaasa tulnud, seda iseenesestmõistetavalt edasi? Kas võimalus raha ära võtta sealt, kus võimalik ja neilt, kellelt võimalik, on naisärimeestele vähem ahvatlev kui meesärimeestele? Selle kohta ootaksin ma põnevusega uurimust! Kui ka leitaks naistööandjaid, kes võrdselt palka maksavad, siis leiab neid ka meestööandjate hulgast - ma siiski ei usu, et ahnus oleks soopõhine. Kuid igasugune sugude vaheline ebaõiglus ja ebavõrdsus on üldistuspõhine. Igasugune üldistus loob stereotüübi ja see omakorda loob aluse ebaõiglasele suhtumisele konkreetsetel juhtumitel. Kui mees võib olla naisest võimekam milleski, siis mitte iga mees kõigist naistest. Ja vastupidi. Võrdsusprintsiip saab seega olla vaid tingimuste ja võimaluste andmise aluseks, kuid see ei tee automaatselt inimesi võimetelt võrdseks. Kui kõik naised ja mehed oleksid oma võimetelt ja isiksuseomadustelt võrdsed, siis oleks mingi loogika ka kvootidel. Kuna pole, siis ei suuda ma leida neile ka ühtegi loogilist põhjendust! Sellepärast ma sookvootide süsteemi õigeks ei peagi. Või kui, siis kas võrdsuse nimel ei peaks kvoodid olema kõigile sugudele? Kas kvootide nõudmine lesbidele, geidele, transidele jne erineks kuidagi nende nõudmisest naistele? Mille poolest täpselt? 

Kas on alust arvata, et kui nn "võimuvahekord” muutub vastupidiseks, et siis muutub midagi suhete vägivallas? Arvan, et mees jääb ikkagi füüsiliselt tugevamaks ja sellega seoses kõik sellest johtuv. Kas on alust arvata, et vaimse vägivalla vaekauss oma asendit muudab? Kuhu suunda ja miks? 
Mulle tundub, et autor tegelikult sooviks, et see  "jahmatav moonutus”, kuidas "mehed on ühiskonnas naiste ohvrid”, oleks tõsi. Raamatust õhkub pingutust selle nimel. Ja väga viljakat pingutust! Kui ringi vaadata, siis näeb, et autori kummaliselt greenis arusaamised võrdsusest on muutunud nii tavaliseks, et selle peale enam ei vaevuta mõtlemagi. Loosungid on hakanud mõtlema inimeste endi eest:(154/3) Jälgige, kas ta võtab endale mingitki vastutust selle eest, mis tema eelmistes suhetes viltu läks. Kui kõiges oli süüdi naine, siis saate üsna pea teie selleks, kes on süüdi kõikides teie suhtes esinevates probleemides. Kõik variandid on võimalikud: süüdi võib olla ainult mees, mõlemad võivad olla süüdi võrdselt, süüdi võidakse olla erinevas mahus ja süüdi võib olla ka ainult naine! Kuidas saab seda välistada??? Nagu näha – imelihtsalt! Lihtsalt öeldes, et nii on!

(154 lõpp) Niisiis ei tarvitse mees, kelle suhtumine teisse on mahategev, ning mees, kes teid ülistab, teineteisest kuigivõrd erineda; mõlemad väljendavad sellega oma lugupidamatust teie kui reaalse inimolendi vastu ja on teie paarisuhtele halvaks endeks. Mitte miski pole hea ega kõlba autorile! Kas ta ise on üldse kunagi armunud olnud või sellest isegi midagi kuulnud? Kas üldse on midagi, mida naised usaldada tohivad? Kas mehed peaksid samu märke võtma “halbade ennetena”? Kardan, et paarisuhteid ei saaks sündidagi, kui kõiki neid “endeid” tõsiselt võetaks. Pealegi on pettumine väga inimlik – kes meist see prohvet on? Kui ikka põhjust on, siis pettuvad ju naised samuti ja seda ei saa neile ette heita! Kas peaks siis ütlema, et nad ei suhtu meestesse kui “reaalsetesse inimolenditesse”?

(155/2) Ta teeb teile teeneid, mida te ei soovi või näitab teie vastu üles sellises koguses suuremeelsust, et teil hakkab piinlik. Need momendid võivad viidata sellele, et mees üritab tekitada teis võlglase tunnet. Ma usun, et nii mõnigi mees ei taju alati maitsekuse ja sobivuse piire ja teda motiveerib edevus kiiresti oma paabulinnusaba lahti lööma, kuid kas head teha ka ei tohi, sest “tekitab võlglase tunnet”? Kas autor ikka ise on suutnud psüühiliselt terveks jääda kõige selle keskel? Kõlab juba paranoiliselt! Ja ongi paranoiline: 
(161/2-3) … on mul olnud päris mitu klienti, keda paeluvad naised, kes on … kergesti haavatavad ja kohe seejärel: samas olen ma märganud, et leidub hulgaliselt ka selliseid mehi, keda ei tõmba ligi naiste haavatavus. Tasus siis??? Oli sellest midagi õppida? (162/2) Ükski nendest omadustest eraldivõetuna ei ole kindel märk mehe vägivaldsusest, välja arvatud füüsiline ähvardamine. Selle lause oleks autor võinud endale kreedoks võtta ja see inkvisitsioonihõnguline nõiajaht sadadel lehekülgedel jäänuks ära. Mittevägivaldsed mehed ei pea tundma, et nad kõike valesti on teinud, tundma süüd ka selle pärast, et on head, mõistvad jne, nagu see oleks märk isekusest või soovist kontrollida! Ka vägivaldsed mehed ei pea süüd tundma nende asjade pärast, vastupidi - neid peaksid nad just arendama!

Endi haavatavuse usaldamine teineteisele seob inimesi, süvendab usaldust ja armastust. Partneri haavatavuse tajumine on tunne, mis teeb lähedasemaks. Ehkki autoril on õigus, et vägivallatseja kasutab partneri haavatavust temaga manipuleerimiseks, siis tervikuna käsitledes haavatavuse "paeluvust” ohumärgina, jääb tunne, et ta valab umbususolgiga üle ka nende inimeste tunded, kes haavatavust hoiavad ja hindavad. 

(170/2) Sageli küsitakse minult, kas füüsiline agressioon (näiteks kõrvakiil), mille naine sooritab mehe suhtes, on käsitletav vägivallana. Vastus on: sõltub olukorrast. Mehed tajuvad naiste antud kõrvakiile või mükse pigem ärritust või viha tekitavatena kui hirmutavatena, mistõttu nende pikaajalised emotsionaalsed mõjud on vähem kahjustavad. Harva leidub mehi, kes on mõne naise agressiivsuse tõttu aegamööda kaotanud oma vabaduse või eneseusu. Ma taunin sügavalt igasugust füüsilist agressiooni paarisuhtes, välja arvatud sellist, mis on vältimatu enesekaitseks, kuid sõna vägivald kasutan ma eelkõige kontrolliva ja hirmutava käitumise kohta.
Ka "vähem kahjustavad" tähendab samuti, et kahjustavad! Kas sellest hetkest, mil leiutati tuumapomm, on maamiinide kasutamine ok?!
No nii, topeltstandardid tuli ka ära! Tegelikult polnud varasemad näited samuti sellest puhtad, aga see on juba maksimumkaraadine, sädelev, filigraanse viimistlusega meistriteos. Kuidagi on vaja ju tõestada, et naiste vägivald on marginaalne, olematu. Kuna naised millegi muu poolest ei erine kui jõu, siis on ju raske muud moodi selgitada, miks nad vägivaldsed pole. Lõpmatuseni ei saa meestele ütelda, et nad nägid, kuulsid ja tundsid valesti. Ei saa ütelda, et pole olnud. Kuid saab ütelda, et oli küll, kuid see pole see pole see! ON KÜLL! Kui mees alandab naist, siis on see vägivald. Kui naine alandab meest, siis on see samuti vägivald! Kõrvakiil ON alandav! Löök on alati 100% kontrolliv, ilma eranditeta! Ja see ei puutu asjasse, kas see suutis hirmutada. Sest seda pole niikuinii kunagi võimalik tõestada. Ei mehe ega naise puhul. Kui hirmutamine teha kriteeriumiks, siis pole ka 99% meeste vägivallast lõpuks enam vägivald! Lisaks sellele, et selline käsitlus on juba eos ebaõiglane, on see ka rumal, sest pole mõõdetav. Tegemist on siiski asjaga, mis võib päädida kohtu ja süüdimõistmisega. Siin lihtsalt ei tohi usaldada vihaste partnerite hirmumeetrit, sest mõlemad on motiveeritud olema kallutatud. Füüsilisele vägivallale saab olla ainult nulltolerants! Ükskõik siis, kumb pool alustab. Ka vastu ei tohi lüüa kui enesekaitseks tegelikult põhjust pole. Targem on lahkuda, kui et muutuda ise samuti vägivaldseks. Vaidluses õigust see niikuinii ei anna. Löök  ei ole kunagi argument, sest jõud ei ole kunagi argument! Vaidluses saab õigus olla ainult targemal selles antud küsimuses! Oleksin autorilt oodanud ühteainustki näidet, mil see “sõltub olukorrast”. Küllap ta üritas, kuid ei suutnud välja mõelda! Ometi jäi ta selle argumendi juurde, vaatamata tõestuse puudumisele.

Kui löök ei ole enesekaitse, siis ei põhjenda seda ka lööja sugu. Minu teada ei ole liiklusseaduses sees punkti, mis teeks vahet nais- ja meesroolijoodikul. Ammugi veel alapunkti, mis naisroolijoodiku puhul võimaldaks lisada: “sõltub olukorrast”. Kui purjus – siis süüdi! Kui lõid - siis süüdi! Sõltumata soost! Hr Lundy, kui sa üritad vingerdada, et luua soopõhiseid privileege, siis kogu senine jutt võrdsusest jääb suuresõnaliseks retoorikaks! Mina samuti “taunin sügavalt igasugust füüsilist agressiooni”, aga ma taunin sama sügavalt ka silmakirjalikkust! 

Miks ta seda teeb? Esimene vastus, mis pähe tuleb, on mugavusest. Probleemid paarisuhtes tekivad, kogunevad ja kuhjuvad pika aja jooksul. Ja need kogunevad varjatult. Enamasti ei ole sellele tunnistajaid. Väga keeruline ja tihti võimatu on lõpuks kellelgi kolmandal hakata seda klaarima, et kumb, milles ja kui palju on süüdi. Tunduvalt lihtsam on kirvemeetodil välistada selline suur ajaraiskamine ja tõsta kogu vastutus ühe poole õlule. Viimane tsitaaat ei jätnud enam üldse ruumi kahelda, kumb on see pool. Sellest tsitaadist on autor välja jätnud terve rea vägivallatunnuseid, et tulemus kõlaks võimalikult õiglaselt. Järelikult adus ka ise, et tegelikult ei ole õiglane. Valetamine algab iseendale valetamisest!

Analüüsiks veel seda tsitaati. Sõnavalik on väga kõnekas: “mükse”. Aga miks mitte rusikahoope? Kõrvakiil on muidugi klassika, pealegi ei saanud ta seda välja jätta, kuna see on tõesti liiga tavaline ja seda temalt ka küsiti. Aga miks mitte taignarullihoopi? Ka see on klassika – tuhandete karikatuuride inspiratsioon ja võimuka ning kontrolliva naise sümbol. Samuti müüt? Miks mitte taldrikuga viskamine? Või kahvliga? Variante, mis kõik on ära proovitud, on palju, aga tema valis “müksu”. Väga nunnu!

Mida mees tajub? Autor pakub, et ärritust ja viha. Kas "ärritus" ja "viha" ei ole mitte tunded?! Ärritust ja viha kindlasti, kui see on naise poolt saanud metoodiliseks. Esimene tunne on siiski alandus, solvumine ja häbi. Ja olen kindel, et need tunded ei kao, vaid jäävad saatma iga kord uuesti. 
Ärritus ja viha on täiesti normaalsed tunded reaktsioonina vägivallale. Autorgi ei paistnud neid meestele ette heitvat! Kuidas ta saakski! Ja need tunded ei sõltu eriti "uskumustest, väärtushinnangutest ja harjumustest" (79/1). Need sõltuvad neid provotseerivast vägivallast! Autor ei saa nõuda, et kõik mehed oleksid budistid. Või see ongi selle raamatu eesmärk? Kuid miks ainult mehed? Ja ma kahtlen, kui kaua üks budistki ennast ilma ärritumata tümitada laseb. Vägivaldsel moel vägivalla provotseerimine ON vägivald! 
Mida soovib naine, kui ta kasutab füüsilist vägivalda? Ta soovib kontrollida, paika panna, kohta kätte näidata, alandada, võimu näidata, heidutada, enda seisukohta maksma panna, kui on selgunud, et argumendid on otsas ja hääle tõstmine seda ei tee. Kui seda kõike teeb mees, siis pole kahtlust mis see on – vägivald! Naise puhul samuti ja ei sõltu olukorrast! Mis puutub “pikaajalistesse emotsionaalsetesse mõjudesse”, siis miks autor arvab, et mehel on haugi mälu? Loomulikult kaob ka mehel eneseusk ja ilma vabaduseta mees ei ole samuti midagi ennenägematut. Keeldudes vägivalda nimetamast vägivallaks, apelleerides meeste paksule nahale, on põhjendamatu! Tundlikkus ei ole soopõhine, see on tasaselt jagunenud meeste ja naiste vahel. Ja mehed on rohkem motiveeritud head nägu tegema. Meesohvrid jäävad nähtamatuks, see ei  ole müüt. Selle tagab ühiskondlik hoiak. See on ka meeste endi hoiak, mehed ei tohi olla selle tunde liputajad ja just see tagabki müüdi nende paksemast nahast. Kuid see on ju vaid etikett selleks, et mees üldse oleks parketikõlbulik! 

Autor pühendub pikalt ühiskondlikele hoiakutele, mis soodustavad naistevastast vägivalda. On filme, on etendusi, on laule jne, kus kujutatakse naistevastast vägivalda.  Selle kohta võiks öelda, et see on kunst, mille eesmärgiks ei ole propageerida, vaid näidata elu niisugusena nagu ta on ja panna publikut mõtlema. Kuidas ta seda teeb, on hoopis iseküsimus. Kuid täpselt sama lõdvalt kujutatakse ka naiste vägivalda. Taldrikuid pilduv naine ja väärikalt ning osavalt põiklev mees. Kõrvakiile jagav naine ja stoiliselt naeratav mees. Autor ei teadvusta, kui iseenesestmõistetavana ta seda ise samuti võtab. Mees ei saa tunnistada, et talle liiga tehakse – siis on ta tossike. Järelikult naine ei teegi kunagi?! Seda sama hoiakut kultiveerib ka autor, nimetades mehi, kes söandavad kaevata naiste peale “enesehaletsejateks”. Täiesti varjamatu põlgus, aga ka täiesti teenimatu – kust kohast ta võtab õiguse nimetada oma loo rääkimist enesehaletsemiseks? Et mitte olla “enesehaletseja”, jätabki mees rääkimata ja jääbki nähtamatuks! Ok, ei peagi rääkima igaühele – kuid autorile makstakse selle eest isegi palka, et ta ära kuulaks. Aga mitte selle eest, et ta teenimatult mõnitaks ja stereotüüpseid hoiakuid levitaks! Ja siis ta küsib, et kus kohas on kõik need miljonid hirmust värisevad meesohvrid. Juba selle küsimuse irooniline sõnavalik peegeldab ühiskondlikku hoiakut. Ja tema enda oma samuti. Ühiskonna iroonia tagab selle, et mees ei ole kunagi hirmunud ja see omakorda tagab selle, et mida iganes naine ka ei teeks või kuidas käituks, ei ole see kunagi vägivald! Nutikas! Ja siis küsin mina, et miks peaks üks mees, kelle ainukeseks või suurimaks probleemiks on tema naine, tulema ja rääkima sellest?
Autorile makstakse palka selle eest, et ta tegeleks vägivallaga! Sellega peab tegelema just täpselt seal, kus see algab! Miks on raskusi selle ära tundmisega? Kas ollakse ise samuti vägivaldne?

Kuidas kõlaks, kui kasutada autori stiili ja ütelda, et naised peaksid võtma vastutuse ja muutma hoiakuid, mitte haletsema ennast oma "moonutamata versioonide" paistel!?

Ning veel üks küsimus naise vägivalla vägivallaks nimetamise sõltuvusse seadmise kohta mehe tuimusest ja argusest. Või siis vastupidi – tundlikkusest ja vaprusest. Oletame, et naise karjumine, sõim, sihilik alandamine ja kõrvakiil ei andnud tulemust – mees ei ole hirmunud ega kaotanud eneseusku. Kõigest "ärritunud ja vihane". Järelikult ei ole vägivald. Järgmine kord uuesti – sama lugu. Ja jälle – ikka ei mõju. Kolmekümnendal korral tunneb mees, et kurat seda naist teab, ei julge enam magamagi jääda. Ja eneseusk ka juba tükk aega nullis. Kas sellest hetkest võib siis naise käitumist nimetada vägivallaks? Kuigi see ei erine millegi poolest käitumisest aasta tagasi?! Peab ikka vaene naine vaeva nägema, et künnist ületada! Mehel käib see lihtsalt! Võiks öelda, et jookseb lausa ise sülle: (172/2) Kas te olete vaidluste lõpuks korduvalt tundnud, et teie vastu oldi ebaõiglane, kuid te ei saa täpselt aru, mil moel? See oli nüüd märk, mis võib viidata sellele, et teil on vägivaldne mees. 
Miks peab naine mitte aru saama? Kas tõesti naise rumalusest saab järeldada, et mees võib olla vägivaldne?! Pigem peaks olema vastupidi - et kui saab aru ja oskab seda ka põhjendada, siis võib rääkida kindlalt ebaõiglusest. Kui ei saa aru, ei tarvitse ka olla ebaõiglust!

Kuidas sellest tsitaadist võiks aru saada? Esimene võimalus: Mees kasutab nii kavalat demagoogiat, et naine ei ole suuteline seda läbi hammustama. Aga me ei saa ju automaatselt eeldada, et kui naine on rumal, siis mees on järelikult demagoog?! Teine võimalus: Mingit ebaõiglust pole olnudki, kuid naine “tunneb”, et peab olema, kuna ta jäi vaidluses alla. Argumendid lõppesid, kuid naise “tunne”, et talle peab õigus jääma, ei kao. Mis seal ikka – järelikult võib mees olla vägivaldne! Nii lihtsalt see käibki! Rohkem võimalusi ma ei osanud välja mõtelda. Sisuliselt tähendab see seda, et on ohtlik tulla välja enda teadmistega, kogemustega, prognoosidega jms, mis argumenteeritud vaidluse juurde käib, sest naisele võib “tunduda” see ebaõiglane, veel enam – vägivaldne, sest talle oleks meeldinud teisiti, ehkki ta põhjendada ei oska. Sel juhul peab ta ju endale tunnistama, et tema “tunne“ teda pettis ning mis veel hullem: seda, et mehel on õigus. Vaadake ette mehed – see võib olla vägivald juhtumitel, mil naine ei ole nõus tunnistama, et teil võib õigus olla! Kui see põhjustab naise “õigustatud viha”, siis TE OLETEGI vägivaldne! Vot selline tore vägivallaskeem. Ma arvan, et see väärib kandma Lundy nime!
Aga kui see tundub mehele ebaõiglane? Kas õigluse üle otsustamiseks peab olema naine? 
Või peab õigluse üle otsustamiseks "mitte arusaama"?

Kokkuvõte: Mees ei tohi naisele rohkem vastu vaielda hetkest, mil see tundub naisele ebaõiglane, sest siis see juba võib olla vägivald! Naine tohib väita ja ütelda ükskõik mida, peaasi, et see tundub talle endale õiglane. Ta tohib meest "ärritada ja vihastada", ta võib lisada oma argumentideks ka kõrvakiilud ja "müksud" hetkeni, mil see meest hirmutab (järelikult igavesti!), sest alles siis on see vägivald! Kuigi vist ka siis pole see veel päris kindel - hoopis "sõltub olukorrast"! Eks Lundy otsustab...

(179/2) Minu ülesandeks on näha klienti läbi naise silmade, sisenedes oma kujutlusvõimet kasutades naise koju ja tajudes õhustikku, mille mees seal päevast päeva tekitab. Võttes üle naise vaatenurga, hakkan ma suutma näha oma kliendi pealispinna alla. See ei ole autori ülesanne, vaid tema kummaline viis eneserahuldamiseks, "kasutades kujutlusvõimet"! Ülesandeks on tajuda kodust õhkkonda, nähes nii mehe kui ka naise pealispinna alla, võtmata üle kummagi vaatenurka. Õige võib olla hoopis kolmas vaatenurk! Autor on eelkõige kohtunik, kes peaks kaaluma mõlemat poolt. Kuidas seda nimetama peaks, et ta isegi ei ürita varjata seda, et tema kaaludel on vaid üks kauss ja silmad on sidumata?

(181-187) Bea ja Jesse lugu. Dialoog annab Jessest üsna vastiku pildi. Autoril on õigus hukkamõistule, kuna tegemist on vaimse vägivallaga. Analüüsides Jesset annab autor ridamisi hinnanguid, mis tunduvad üpris küsitavad, vähemalt selle info valguses, mida ta ise juhtumi kohta jagas. Järeldused on jahmatavad ja viimane hinnang on tipp, mida on raske pidada nii sügavaks, et minusugune asjaarmastaja ei peakski nagu aru saama. Mina kui lugeja siiski sooviksin jälgida loogikat koos argumentidega, mis põhjendaksid just selliseid järeldusi. Lühidalt lugu järgmine: Pärast turtsakat ja inetut sõnelemist Jesse poolt teatab mees, et läheb koju jalgsi ja naine võib autoga ilma temata minna: ma eelistan üksi olla. Ilm on külm, pool tundi kõndimist. See on kõik, mille baasil saame lugeda terve lehekülje süvaanalüüsi teemal: Miks ta püüab endast ohvrit teha? Ma ei kirjuta ümber tervet lehekülge teksti, noppeid märksõnadena: tahab pälvida kaastunnet; et naine muretseks; mehe kannatused on sedavõrd suured; et teised mõtleksid “oh vaene mees”; on sunnitud kogu pika kodutee lõdisedes jala ära käima; üksildane, sügavas enesehaletsuses veedetud pooltund. No ma ei tea! Autor oleks ikka pidanud täpsustama, et tegemist on invaliidist astmaatikuga, kes on tugevalt ülekaaluline, 80 aastat vana ja ainult pesuväel. Kuna tekstist rohkem ei selgunud, kui et Bea oli 40-ne, siis teeksin mina oma analüüsi: Autor projitseerib enda hirmud Jessele, kes otsustab võtta üksi ette pika ja kõleda kodutee. Autor ei ole järelikult eales kõndinud kolme kilomeetrit ega tea, millist naudingut ja sooja selline kõnd pakub! Kuna Jesse on niikuinii ebameeldiv tüüp, kuid ebaõiglaselt julgem ja paremas füüsilises vormis, siis tundub autorile õiglane valada kogu oma vaimne vorm tema kaela. Miks nii negatiivne? Kas ei olnud loogilisem eeldada, et Jesse tõepoolest naudib üksiolemist, vaikust ja liikumist?! Kas see, kui üks mees on tõbras, välistab selle? Ja Jesse otseselt ei “alustanud sõnelust” – kõigepealt ta palus vaikust. Ta ei võtnud üles õhtusöögi teemat ka tõenäoliselt mitte sellepärast, et ta seda kaks nädalat haudunud oleks, vaid sellepärast, et see oli kõige värskem näide. Minu kokkuvõte on lihtsam: Igal ühel on õigus soovida vaikust ja eelistada olla üksinda, sest see on võimalus oma mõtteid selgemaks mõtelda. Kuid jätkuvalt vältida mingit teemat, mis partneri jaoks on tähtis, ei ole õigust! See on juba iseenesest vaimne vägivald! Ja hullemaks teeb selle see, kui partnerit sihilikult halvustatakse! Selles oli Jesse süüdi! Kuid kõik ülejäänu sai autor leida vaid iseenda seest!

” (192/4) … Kui ta muudel juhtudel võib väita, et mehed on tugevamad ja vähem emotsionaalsed kui naised, siis nüüd muudab ta oma seisukohta öeldes: “Iga mehe kannatustel on kuskil piir”. Missuguse loogikaga on see oma seisukoha muutmine? Kas naisest tugevam olemine tähendab lõpmatult tugev olemist? Kas vähem emotsionaalne tähendab emotsioonitu? Mees on ju samuti reaalne inimolend! Loomulikult on igal inimesel kuskil see piir! Ei näe põhjust halvustada!

See, et mehe kannatus otsa sai, näitab, et vägivald on toimunud juba tükk aega, aga mitte mehe poolt! Kas pole kummaline, et autorile teeb muret mehe piir, aga seda, mis piirini viib, ei märka? Õigemini ei taha ta seda näha, sest miks muidu ta piiri peale pahandab, mis sellele osutab?! Kui pudru üle keeb, tuleb tuli all õigeks keerata, mitte süüdistada potti ja tema madalaid servi! Muidugi võib vahetada kõrgema poti vastu, kuid vahet pole, sest sel viisil kõrbeb isegi supp lõpuks põhja! Nii et keegi seda enam helpida ei taha. Miks sunnib autor meest helpima seda suppi, mille naine on kokku keetnud?!

(200/2) Mul on muide olnud kliente, kelle vägivald põhines peaaegu täielikult majanduslikel alustel ja kellel õnnestus kas avalikult või majanduslike trikkide abil oma partnerite kukrut kergendada mitme tuhande dollari võrra. Kas see, et tihti tühjendavad naised meeste kukruid, on autori meelest samuti müüt? Või on sellega samuti nagu kõrvakiiluga, et kuna ei hirmuta, siis on ok?

(203/4) Uurimused on näidanud, et naise intuitsioon selle kohta, kas tema partner muutub tema suhtes vägivaldseks või mitte, võimaldab teha tunduvalt täpsemaid prognoose tulevikus potentsiaalselt esineda võiva vägivalla kohta kui ükski teine ohumärk. No nii, jõudiski ka tema oma esoteerikalembuse reeta. See seletab nii mõndagi kummalist selles raamatus. Kõigepealt seda, et loogikat ei maksagi otsida, kui panused on kolmanda silma peale. Autor nimetab seda muidugi kujutlusvõimeks. Heal lapsel mitu nime!
Esiteks, miks ei leia viidet “uurimusele”? Teiseks, kui see oleks tõsi, siis miks ikkagi tehakse vale valik? Kuulen vastust: sest ei usuta oma sisehäält. Või siis: mõistus ei luba kuulata oma sisehäält. Vastupidi, just nimelt kuulatakse ja usutakse oma sisehäält ja kuulamata jäetakse mõistus. Kui palju seda mõistust kuulatakse, kui ollakse armunud? Mitte kunagi! Kui autor väidab, et naiste intuitsioon ei valeta, kuid ometi sellesse ämbrisse astutakse, siis ei saa naised ka väita, et mehe vägivaldsus tuli neile “täieliku üllatusena”, “nagu välk selgest taevast”, "ka halvimas unenäos ei osanud ette näha” jms, millest kuskil raamatu alguses oli juttu. 

Autor ikka ei jäta kasutamata ka kõige küsitavamaid ja populistlikumaid vahendeid, peaasi, et naisi moosida! Küsimata, kas ta sellega, et ta nende enesehinnangut põhjendamatult üles krutib, ei tee ta neile hoopis karuteene?! Sellega, et õhutab neid mitte mõtlema ja usaldama usaldamatut. Kumbagi - ei mõistust ega sisetunnet ei saa usaldada! Sellise asja puhul, nagu partneri valik, ei saa alati usaldada isegi koos söödud soolapuuda, rääkimata soolapuhumisest! 
Intuitsioon ei tarvitsegi valetada, ta lihtsalt ei tarvitse aru saada, mida temalt tahetakse. Kui sisehääl ehk intuitsioon on võime, mis on pärit aegadest, mil mõistus veel ei suutnudki teda segada ja seega tuligi oma valikuid teha ilma temata, siis tõenäoliselt ei olnud ka tänapäeva ohumärgid tol ajal veel märgid mingist ohust. Vastupidi - mida tugevam ja agressiivsem isane, seda alfam ja seda ahvatlevam. Sest tolle aja ohtude kontekstis, mis peamiselt lähtusid ümbritsevast keskkonnast, oli elu sellise tüübiga kõige ohutum. Valik tehakse intuitiivselt miljoni aasta taguse väärtuse baasil, kuid koos elades selgub äkki, et ollakse jõudnud tänapäeva ja mõistus soovib hoopis teisi väärtusi. Nii nagu instinktidki, ei ole ka intuitsioon kohanenud tänapäeva standarditega. See, et miljon aastat on vahepeal nagu niuhti läinud, tuleb täieliku üllatusena mitte ainult naistele, vaid nendele meestele endile samuti, kes ühtäkki ei leia oma agressiivsusele teistsugust väljundit. Sest mõistuski pole kohanenud. Näib, et kohanemine võtab veel kaua aega. Äkki veel üks miljon?

(205/1) Vägivallatseja mõtlemine kipub pikkamööda kanda kinnitama ka naises, justkui paeluss. Minu klientide partnerid räägivad mulle selliseid asju nagu “Ma torkisin teda tõesti veidi liiga palju” või “Ta ei ole mind tegelikult kunagi löönud, mõnikord ta lihtsalt tõukab mind”, mis pärinevad ilma kahtluseta vägivallatseja enda jutlustest. Tõukab pärast naise "müksu"?
Niimoodi siis käibki "oma kujutlusvõimet kasutades naise koju sisenemine ja sealse õhkkonna tajumine"(179/2)?! Kuhu nüüd äkki kadus see raudkindel usk naise “moonutamata versiooni”? Mees lihtsalt peab olema süüdi, ükskõik mida naine räägib! Kui puzle tükk ei sobi pilti, siis lõikame sobima! "Kujutlusvõime" on alati olnud parim juurdelõikaja! Geniaalne! Kui mehel peaks südametunnistus tärkama ja ta on valmis enda osalust tunnistama, siis kas peaks seda samuti paelussiks nimetama?

Miks hoopis naine, kes meest liiga palju torgib, ei ole autori klient? Mis pagana nipiga saab autor selliste naiste  mehed enda klientideks? Mõistan, et naine toob. Aga mis pagana nipiga? Kaelarihmaga, millel on seespool teravad ogad? Kas autori programmid koosnevadki peamiselt Martinitest? (40-41)

(205/2) ….Selleks, et mitte lasta end nendest moonutustest kaasa kiskuda, peame me vägivalla defineerimise vägivallatsejatelt üle võtma ja juurutama ise korrektse definitsiooni. Vägivald on käitumine, mis põhjustab ükskõik mida järgmistes punktides loetletutest:

* teeb teile füüsiliselt haiget või tekitab teis hirmu või kasutab kontakti teie kehaga selleks et teid kontrollida või hirmutada,

* võtab teilt liikumisvabaduse näiteks sellega, et sulgeb teid mõnda ruumi või ei lase teid autost väljuda, * paneb teid uskuma, et teile võidakse füüsiliselt haiget teha,

* sunnib teid seksile või muule teie poolt mittesoovitud füüsilise läheduse vormile.

See ei ole “korrektne” vägivalla definitsioon. Seda rakendades peaks autor oma raamatust välja jätma peaaegu kõik enda toodud näited! Kas peab talle meelde tuletama, et solvamine, mõnitamine, alandamine, karjumine, mitterääkidalaskmine, manipuleerimine, kontrollimine jms on samuti vägivald?! Isegi siis kui alandamine ei tekita hirmu, alandab see ikka ja on seega vägivald. Kui autor soovib “juurutada” korrektset definitsiooni, peab ta kõik selle kuidagi sinna sisse paigutama. Määratlus “tekitab hirmu” ei asenda kõike seda, pigem välistab kõige selle. Ja seda paistab ta tahtvatki, soovides välistada naiste sattumist vägivallatsejate nimekirja.

(206/4-207/1) Küsimus: Ta väidab, et mina olen vägivaldne, kuna ma olen teda paar korda lahtise käega või rusikaga löönud. Kas tal on õigus? Vastus: Kui teie tegu ei teinud talle valu, hirmu või piiranguid, siis ei mahu see minu vägivalladefinitsiooni alla. Ta nimetab teid vägivaldseks sellepärast, et nihutada tähelepanu sellele, mida teie valesti teete, sellega aga satute te veelgi rohkem tema käpa alla. Sellegipoolest soovitaksin ma teil teda mitte rohkem rünnata, kuna ta võib püüda kasutada seda ettekäändena selleks, et teile tõsiseid vigastusi tekitada… Võtke iseenda käitumist kui ohumärki, mis viitab sellele, et te ei saa oma vägivaldse partneriga hakkama ja helistage koheselt mõnda naiste varjupaika või muusse abiasutusse.  Mahub küll isegi sinu vägivalla definitsiooni alla! Lahtise käe või rusikalöögid on “muu füüsilise läheduse vorm, mis on mittesoovitud, kuid sunnitud”! Kas autor arvab, et kõik, mis meest ei hirmuta, on automaatselt soovitud? 
Hr Bancroft, ükskõik kui hoolega sa ei püüa oma definitsioonide hambumust ühepoolseks teritada, see ei õnnestu! Musta valgeks ei räägi!

"Nihutada tähelepanu“??? Millelt ometi? Sellelt, et mees midagi valesti ei teinud?! Naine tegi valesti ja see peabki olema fookuses! Mida tegi mees nii valesti, et vääris sellist kohtlemist, sellest pole siin ju sõnagi. Samuti pole sõnagagi väljendatud, et see autorit üldse huvitaks! Pole ka juttu enesekaitsest. Pole ka mingit viidet, et mees sooviks naist "käpa alla“. Küll aga tähendab iga löök soovi hoida käpa all. Niisiis, naise puhul on see ok? Ja edasi – autor soovitab rohkem mitte rünnata mitte sellepärast, et see on vale ja vägivald, vaid sellepärast, et mees võib vastu lüüa, "püüdes kasutada seda ettekäändena“. See ei oleks sel juhul ka "ettekääne"! See oleks reaktsioon! Ettekääne oleks siis, kui mees kasutaks põhjendusena vaid oletusi! Väga läbinähtav sõnavalik! 
Tagatipuks soovitab autor võtta seda kui ohumärki, et partner on vägivaldne, mitte et ta ise on vägivaldne. Uskumatult küüniline! 
Vägivaldne käitumine, mis ei ole enesekaitse, on alati ohumärk, kuid mitte selle kohta, et "ei saa oma partneriga hakkama", vaid ikka selle kohta, et iseendaga ei saa hakkama!

Naised, kui te olete vägivallatsemise lõpetanud ja väsinud, võtke ennast siiski kokku ja püüdke veel helistada mõnda abiasutusse! Ehk nad tulevad ja aitavad edasi!

(214/1) Kuigi enamik vägivallatsejatest on meessoost ja enamik vägivallaohvreid naissoost, on selle ebaproportsionaalse pildi põhjused sotsiaalsed, mitte bioloogilised. See on küll õige, et looduse poolt pole vahet naise ja mehe vägivaldsuses. Selles ei ole mingit ebaproportsionaalset pilti! Ilmselt autor ei tahtnud seda öelda, kuid lipsas huulilt. Kuna meil (lääne-ühiskonnas) ka sotsiaalselt võimalused võrdsed on, siis tsitaadi esimeses pooles ma enam nii kindel ei oleks. Vahe on mehe ja naise füüsilises tugevuses. Ja selle põhjus on paraku küll bioloogiline. See tähendab, et seda me muuta ei saa. Ning tänu füüsilisele üleolekule suudavad paljud mehed enda vaimsetki vägivalda serveerida naise jaoks hirmutavalt. Kõige sellega olen nõus. Kuid see ei anna õigust pigistada silma kinni naiste vägivalla suhtes. Veel enam, see ei anna õigust naiste vägivalla eest panna vastutama meest. Naises on olemas kõik see sama, mis paneb mehe käituma vägivaldselt – võimukus, armukadedus, soov omada ja kontrollida. Bioloogia on ka naiste seljakotti pannud samasugused tunded nagu viha, raev, ülbus, põlgus. Kõrvade vahele on kummalegi antud võrdselt nende tunnete ja instinktidega tegelemiseks, aru saamiseks ja kui probleem, siis ka juhtimiseks. Ning on täiesti individuaalne, isiksusepõhine, kuidas sellega toime tullakse. Mitte soopõhine! Mis puutub "sotsiaalsetesse põhjustesse“, mis autori arvates lubavad meeste vägivalda, soosivad meeste kontrollivaid ja võimukaid hoiakuid, siis ma väidan, et kui ta pidas silmas islamimaailma, siis jah, tal on õigus. Kui ta pidas silmas (ja ta pidaski) nn kristlikku läänemaailma, siis ta eksib. Sotsiaalsed hoiakud siin soosivad naiste vägivalda! Autor isegi ei märka, kuidas ta ise samuti kogu selle raamatuga seda teeb. Isegi naiste füüsiline vägivald "sõltub olukorrast“ ja mehe üle võib ilkuda, kui ta söandab sellest rääkida. Naise vaimsest vägivallast ei maksa üldse juttu tehagi!
Näide elust: Kujutage ette, et naine räägib seltskonnas, kuidas ta kunagi oma meest , "kes istus seal ja mina seisin siin“, viskas vihastades kahvliga. "Ja kujutate ette, kahvel läks talle jalga“. Seltskonnale teeb see nalja. Aga kui seda räägiks mees? Et ta vihastas selle "tuima tümika“ peale ja viskas kahvli jalga kinni – ma usun, et keegi poleks enam naernud ja kõik oleksid aru saanud, et tegemist on koduvägivallaga. Naine ise pidas oma käitumist piisavalt normaalseks, isegi naljakaks. Seltskond samuti. Sest see käis ilmselt sinna "müksude" kategooriasse! Seltskonnas, muide, olid enamuses naised. Naised, vaadake endi sisse ja olge ausad!
Niipalju siis sotsiaalsetest hoiakutest! Autor kinnistab neid hoiakuid, püüdes vägivalladefinitsiooni sisse tuua hirmufaktorit. Teades mitte ainult seda, et mees ei lase ennast nii kergesti hirmutada, kuivõrd just seda, et mehel ei sobi lasta ennast naisel hirmutada, saati veel seda välja näidata. See on sotsiaalne hoiak! Nagu järgnevgi tsitaat: (215/3) Kui heteroseksuaalne mees käib ringi ja kuulutab, et tema naine on tema vastu vägivaldne, siis vaadatakse teda sageli võrdlemisi skeptiliselt – nagu võib eeldadagi. Kuid kui meil on tegemist samasooliste inimestega, siis mille järgi me saame öelda, kumb neist võimu kuritarvitab? Pealiskaudne pilk ei anna meile selle kohta mingit vastust. Olen juba mitu korda mõelnud, et kas saab veel piinlikumaks minna?! Heterosuhetes annab niisiis vastuse "pealiskaudne pilk"?! Ja see enesestmõstetavusega öeldud väljend - "nagu võib eeldadagi“! Mõlemad näitavad täiesti ühemõtteliselt seda sotsiaalset hoiakut ja stereotüüpi. See tsitaat läheb samuti nende väga ausate, kuid ups, lipsas kogemata, hulka. Siin autor loobus oma valvsusest ja reetis kõige siiramalt ja otsekohesemalt oma töömeetodid: pealiskaudne pilk ja sotsiaalne stereotüüp. Ja ega kujutlusvõimegi selle töö juures mööda külgi maha jookse!

See, kui sügavalt selline stereotüüp tema (ja mitte ainult tema) sees istub, sellest saab aru kui mõelda, et autor mõtles, kirjutas, luges korduvalt üle, parandas, täiendas, andis veel kellelegi lugeda, toimetada ja redigeerida – tegi kõike seda, mis kaasneb ühe raamatu kirjutamise ja välja andmisega. Kuid ei tema, ega keegi teine pole aru saanud sellest ega märganud neid sotsiaalseid ämbreid, milles autor mõlema jalaga seisab ja mille kolin saadab teda läbi raamatu.

Päris hale situatsioon ju siis autori jaoks, kui on tegemist geide ja lesbide suhete klaarimisega. Tuleb hakata mõtlema, analüüsima, ristküsitlema ja mõlema partneriga süvendatult tegelema. Ja kohutavalt palju läheb aega, enne kui terad sõkaldest. Igavene jama kui selgub, et mõlemal on süüd ja asi polegi nii must-valge - kui seda oleks naise ja mehe vahel! Võib kohe kergendatult hingata kui jälle heteropaar päevakorras. Sest nende puhul piisab pealiskaudsest pilgust ja ei pea tegelema süvendatult kummagagi...

Kas lesbipaaride uurimise käigus ei tekkinud autoril korrakski mõtet, et see ju ikkagi naine, kes vägivallatseb? Kas autor peab neid ikka õigeteks naisteks? Või hoopis nii, et see sama käitumine, mis mahub lesbisuhtes naise puhul vägivallamõistesse, ei mahu heterosuhetes mitte? Tõenäoliselt nii ta mõtlebki. Kuid miks ei mahu?
Sest teist naist see hirmutab, meest mitte? Mees ei vääri kodurahu ja tervet vaimset õhkkonda sellepärast, et ta on naisest tugevam ja julgem??? Või sellepärast, et naine on temast nõrgem ja arem? Selles ei ole mingit loogikat ega moraali! Kui üks käitumine on vägivaldne, siis jääb see vägivaldseks ükskõik kelle vastu suunatult! Samuti ükskõik kelle poolt toime pandult! Taaler jääb taalriks, ükskõik kelle käsi selle letti lööb!

(221/1) Ta võib ähvardada truudusetusega: „Hea küll, kui sina ei taha minuga seksida, küll ma siis juba leian naisi, kes tahavad.“ Ja ta teeb selle ähvarduse ka teoks; paljud minu kliendid on kasutanud oma partnerite karistamiseks suhete loomist teiste naistega. Miks peaks seda pidama ähvarduseks ja mil moel saab seda pidada karistuseks? Kui kodus süüa ei lubata ja partner konstateerib, et sööb siis väljas, ei ole ei ähvardus ega karistus. Autor ei ole vist selle osaga inimeseõpetusest kursis ega taju teema tõsidust, aga jutt käib inimese (nii mehe kui naise) normaalsetest füsioloogilistest vajadustest. See on Maslow püramiidi kõige esimene tasand! See tähendab tervisekäitumist. Seda lihtsalt ei ole mõtet halvustada, sest see on objektiivne, ega allu seega subjektiivsele moraalile niikuinii. Vähemalt mitte kaua! Autor millegipärast ei huvitu tema jaoks ilmselt mõttetust küsimusest "kui kaua?“ Järelikult ükskõik kui kaua! Olen 100% nõus, et seksile sundimine, kui seda ei soovita, on vägivald. Kuid sundida partnerit seksist loobuma teadmata pikkadeks aegadeks on samuti vägivald. Suhtumine, et ise ei taha ja teisele ei luba, on isekas ja partnerit nii füüsiliselt kui vaimselt kontrolliv käitumine. Nimetades mehe (või naise) õigustatud ja täiesti loomulikku soovi sel juhul mujal seksida ähvardamiseks ja karistamiseks, manipuleerib naine (või mees) oma partneriga, soovides tekitada temas süütunnet, et teda siis "oma käpa all hoida“.

(223/2-224) „Naine võlgneb mehele seksi.“ Minu klientide puhul on tavaline, et nad usuvad, justkui kaoks naisel õigus seksist keelduda niipea, kui tal on tekkinud naisega lähedasem suhe. Kui autor räägib ikka paarisuhtest nagu ma eeldan, siis ei ole olemas lähedast paarisuhet ilma seksita või kaootilise, naise poolt (või mehe) vastumeelse ja harva seksiga. Seda võib nimetada siis sõpruseks, tuttav olemiseks, armukese suhteks või milleks iganes, aga mitte lähedaseks paarisuhteks. On tõsi, et naine ei saa võlgneda mehele seksi, kuid sama tõsi on, et mees ei saa võlgneda naisele seksist loobumist. Kui seks oma partneriga on emmale-kummale vastumeelne, siis on kõige ausam suhtest loobuda ja lõpetada targutamine "kohustuste“ üle. Kui suhtest ei soovita loobuda mis iganes põhjustel – ka siis on ausam sellest rääkida ja anda partnerile vabadus normaalseks seksuaaleluks mujal. Enamasti küll sellist ausust ei valita ja seda ei saa ka sellisel juhul kellelegi ette heita, kui sellise vildaka võrdsuse mätta otsast seda ausust karistatakse!

(224/2) … Ta usub, et sellega, kui naine ei soovi temaga voodit jagada, võtab naine temalt ära millegi sellise, mis talle kuulub. Ta leiab, et õigus käsutada naise seksuaalsust on midagi sarnast, nagu õigus käsutada maapõues peituvaid maavarasid – ja mõlemad õigused kuuluvad talle. Autorile kuulub ja ta käsutab mõnda maavara? Vähe mehi, kes sellega hoobelda võivad! Maavarade näide oli ebasobiv, kuid autor ei saanud siin kasutada ainukest sobivat! Ja ta valis demagoogia, sest oli vaja ju kuidagi tähelepanu kõrvale juhtida ja moonutada! Ei kõlvanud otse välja ütelda, nagu mehel võiks olla õigust käsutada iseenda seksuaalsust!

On väga tavaline, et kui naine ei soovi seksi või soovib seda harva, siis ometi käsitleb ta mehe keha enda omandina, dikteerides mehele enda tujude järgi seksinormi ja ei luba seda ka mujal täiendada. Ta leiab, et õigus käsutada mehe seksuaalsust on midagi sarnast, nagu õigus käsutada enda oma ja mõlemad õigused kuuluvad talle. Võiks öelda, et pada sõimab katelt ja tuleks leppida sellega, et ühed mustad mõlemad, kuid väita, et üks neist on valge ja teine vägivaldne, on meelevaldne! Äkki siis vägivalge? Vägivalgeke ja vägivallatseja...

On tõsi, et naise seksuaalsus ei kuulu mehele, kuid naine võtab siiski ära millegi sellise, mis mehele kuulub – mehe seksuaalsuse. Ja kui see toimub aastaid, siis on see tõsine terviserisk. Vägivald igal juhul. Sellised paarid ei tohi koos elada või nad peavad kokku leppima selles, et partneril on õigus oma vajadused rahuldada mujal. Sundida partnerile enda rütmi, ainult siis kui endale sobib, on partneri "ebaisikustamine“ ja tema "objektiks muutmine“ täpselt sama palju naise poolt kui see on mehe poolt! Iga mees peaks jõudma arusaamisele, et naine ei kuulu talle füüsiliselt, isegi kui vaimselt ollakse lähedased. Mees ei tohi sundida naist seksima rohkem kui on naise vajadused! Selle piiri ületamine, mil nauding muutub vastumeelsuseks, maksab kätte talle endalegi. Kuid naine ei tohi samuti sundida meest seksima vähem, kui on mehe vajadused! Seksuaalsete vajaduste hulk või sagedus ei tohi kunagi olla aluseks kellelegi halvustavate hinnangute andmisel! Alati saame rääkida mingist keskmisest, mida pidada "normaalseks", kuid tuleb aru saada, et see ongi vaid keskmine – suurus, mille moodustab suured erinevused kummalegi poole. Ebanormaalseks saame pidada vaid sellist kogust, mis tervisele kahjulik. Sageduse skaalal ülespoole minnes, ei ole veel kuulnud, et tervisele ohtu kujutaks. Vastupidi, koos tervisliku toitumisega on see terviseks! Kuid mida harvemaks jääb seks, seda rohkem ja rutem tuleb terviseriske meestele. Naistelegi pole see kasulik, kuid nii otsest kahju kui meestele, pole loodus neile määranud. Seega on naiste mõistmatus mõistetav. Mõistetav vaid sinnamaani, mil neil puudub info! Kuid autor on mees ja see on ka tema tervis, millest ta nii ükskõikselt räägib. Kas temalgi puudub info? Ma ei imesta, sest enamus meestel pole sellest aimugi. Kuid enamus mehi ei võta ka endale õigust propageerida puritaanlikke hoiakuid. Autoril kaasneb sellise võetud õigusega kohustus ennast kurssi viia! See on väga suur ülbus jagada määrusi enda mätta otsast ja veel suuremaks võiks ülbust pidada juhul, kui tema enda kodus selles vallas kõik korras on. Selle võiks siis kokku võtta vanasõnaga: "Kel kõht täis, see näljast ei usu.“

Kui meeste ja naiste seksivajaduste hulk erineb, siis järelikult on loodus seda erinevust õigeks pidanud. Sellel on konkreetne mõte. Vastasel juhul oleks evolutsioon selle välja praakinud ja ühtlustanud meeste ja naiste seksivajadused. Paraku looduse jaoks ei ole olnud miljonite aastate jooksul tähtis moraal, mida me tuhatkond aastat alles tunneme. Kui oleks olnud tähtis, siis tõenäoliselt poleks meid olemas, nagu polegi olemas ühtegi teist liiki, mille seksuaalsust dikteerib moraal. Ainult otstarbekus, mille reguleerimiseks on organismi keemia, mis annab signaale, millal, kellega ja kui palju seksida.

(237/4-238/1) Aastate jooksul on mul olnud hulgaliselt kliente, kes kasutavad selliseid sotsiobioloogilisi argumente, väites, et geneetilisest aspektist lähtudes on meestel põhjust ihaldada seksuaalsuhteid nii paljude erinevate naistega kui võimalik, naistele aga on kasulikum – kui lähtuda evolutsioonilisest vaatevinklist – hoolikalt partnerit valida. Selle argumendi saab kokku võtta lausega „inimolendid on oma olemuselt paavianid“. Tegelikult võib tuua rohkelt näiteid ka looduses esinevatest monogaamsetest suhetest. Kuid need argumendid ei taba nii või teisiti asja olemust – topeltstandarditele või ükskõik millisele muule vägivalla aspektile pole absoluutselt mingit õigustust. Väga õige, ei ole absoluutselt mingit õigustust panna topeltstandardid "sõltuma olukorrast“, sest see on vägivalla aspekt!!!

On väga kahju, et autor ei too isegi ühte näidet nendest "rohketest näidetest looduses esinevate monogaamsete suhete kohta“. Tõepoolest on rohkelt putukate hulgas, kelle elu ühe paaritumisega lõpebki. Imetajate hulgast on leitud minu teada uruhiir ainukesena. Lindude hulgast pole leitud ühtegi, aga ega kõiki pole jõutud uurida ka. Tõenäoliselt peab autor silmas luikede ja paljude teistegi lindude nn "sotsiaalset monogaamiat“, mil samad partnerid elavad terve elu paarina, ehkki suur osa kurnast võib igal aastal olla võõrad geenid.

On tõsi, et isased oma partnereid ei vali hoolikalt, kuid emaste hoolikas valimine ei viita mingil moel monogaamiale. Nad lihtsalt valivad iga kord hoolikalt, et edasi kanduks ja enda geenidega saaks segatud parimad saada olevad geenid. Naised ei vali hoolikalt mitte "partnerit", vaid partnereid! Kui mehed arvavad, et valimine on midagi ühekordset, siis nad eksivad ja nõudes naiselt selle põhjendusega monogaamiat, on põhjendamatu. Kui nad nõuavad seda rohkem kui iseendilt, siis on see tõesti topeltstandard ja "vägivalla aspekt"! Mehed, kes te olete nii "ratsionaalsed", kui te tõesti arvate, et loodus sai hakkama millegi nii kummalisega, et ta lõi liigi, milles isased on polügaamsed ja emased monogaamsed, siis missuguse loogikaga see toimida saaks? Kui palju peaks naisi olema rohkem kui mehi? Kas sama palju, kui mesilastarus on isaseid rohkem, sest nemad seal on monogaamid?

Ning jah, selle argumendi saabki kokku võtta lausega - "inimolendid on oma olemuselt paavianid“. Ja mitte ainult, meil on rohkem sugulasi ja palju lähemaid. Autori püüe olla irooniline, näitab tegelikult, et ta algkooli loodusõpetusest midagi mäletada ei soovi. See on sama hea, kui ta oleks püüdnud irooniline olla korrutustabeli kohta. Tegelikult hullem, sest paavianid on elavad ja armastavad olendid. Ignorantse halvustamise asemel võiks neilt pigem õppida. Nagu luikedeltki. Samasuguse põlgusega suhtub autor ka teistesse teadustesse. Võib-olla küll, et psühholoogidele (kui ta seda on) bioloogia aluseid ülikoolis üle ei korrata, kuid nende "aastate jooksul“, mil "hulgaliselt kliente“ sama teema ikka ja jälle üles on võtnud, pidanuks piisavalt aega olema ka ennast teemaga kurssi viia. Info on olemas ja see on avalik. Teada on, et monogaamia on looduses üliharuldane ja inimene ei kuulu nende monogaamsete liikide hulka. Teada on ka see, et inimene ei ole mingi eraldiseisev nähtus, vaid üks liik looduse bioloogilises mitmekesisuses. Seega ei ole meie füsioloogia ei rohkem ega vähem ebamaine kui kõikidel teistel liikidel, kaasaarvatud paavianid. Kõigi sellest tulenevate järeldustega. Antud teema kontekstis on kõige tähtsam järeldus see, et see on objektiivne. Piltlikult öeldes on see looduse tuuleveski, millega autor dongihotelikult võitlusse on tormanud. Moraal, mille raamesse üritab autor inimesi suruda, on subjektiivne. Moraal ei ole paha asi ja seadusi on vaja. Kuid nii moraal kui ka seadused ei toimi, kui need liiga kaugele objektiivsest reaalsusest üritavad minna. Autor võib kuitahes kaua selle kallal jaurata, mitte midagi ei muutu! Mehed jäävad endiselt soovima rohkem seksi ja otsima seda ka mujalt kui kodunt. Samuti jäävad naised panema vahelt, sest vahelduse vajadus seksis pole võõras kummalegi. See ei allu moraalile, kuna selle juured on sügavamal kui pelk teadvus, millega autor keksib. See on geenide tahe ja lihtsam oleks oma moraalispekulatsioonides seda arvesse võtta, kui et raiuda nuia neljaks, tõdedes lõpuks ikka, et midagi ei muutu.

Autori argumendid jätkuvad: (238/1) Vahel küsin ma oma klientidelt, kes püüavad mind oma jutuga sellesse teoretiseerivasse rappa ajada: „Kas te keedate liha ennem, kui te seda sööte?“ Kui nad vastavad, et loomulikult teevad nad seda, siis ma ütlen: „Aga kas see ei näi teile kohutavalt loomuvastane? Ma ei ole kunagi näinud ühtegi looma, kes midagi nii veidrat teeks.“ Inimeste käitumist on võimalik mõõta ainult inimlike standardite järgi. Autor pani nüüd ise kõmaki teoretiseerivasse rappa! Praktika on selline: Kas autor võib nimetada ühtegi liha söövat looma, kes keedetud lihast ära ütleks? Kas metsapõlengus hukkunud loomad põlatakse teiste poolt ära selle pärast, et nad on küpsenud? Omnivooridel on üldse kalduvus muuta oma lihatoit kergemini seeditavaks seda laagerdades - mattes maha või lihtsalt oodates, et seda bakterid teevad. Samuti on rahvaid või hõime, kes liha siiamaani tooreltki armastavad – eskimod näiteks. Küllap jääkarud neid eskimoid keedaksid, kui vaid oskaksid. Õnneks ei ole neil lihtne õppida tuld tegema oludes, kus puitunud taimi ei leidu ega üldse taimi isegi hamba alla panemiseks (kui mõni jääkaru näiteks peaks tulema mõttele, et liha söömine on üldse veider). Kuid see kõik ei puutugi asjasse "ega taba nii või teisiti asja olemust“, sest autor segas ära kaks põhimõtteliselt erinevat asja. Ta üritas ühte patta panna ülejäänud loomade bioloogilise standardi ja inimese kultuuristandardi. Keedetud liha ei ole bioloogiline inimlik standard! See on elukvaliteedi ja elustiili standard. Bioloogilise inimliku standardi saaksime me siis, kui teeksime oma kompuutris puhta vuugi. Kujutagem ette, et ühel päeval ärkame valge lehena: ei mingit teadust ega kultuuri, ei filosoofiat ega religioone, ei moraali ega teadmist, kuidas liha keeta. Kui kaob kõik subjektiivne, mida on kogutud, välja mõteldud ja põlvest põlve edasi õpetatud, siis objektiivne jääb ikkagi järgi ja see ongi bioloogiline inimese standard – me oleme omnivoorid ja polügaamid. Seega, kui mees ja tema eellased on miljoneid aastaid valimatult seksinud kõigi naistega, kes neid on valinud, siis teeb ta seda edasi. Ainukese vahega, et enam ei tunneks ta ennast süüdi. Enda süüdi tundmine on kultuuristandardi kõrvalnähud! Sellega kaasnevad psüühikahäired on seega samuti kultuuristandard! Õpetused, mis psüühikahäireid põhjustavad, on kultuuristandard! Me võime seda nimetada uhkelt moraaliks, aga sisuliselt on see lihtsalt kultuurne, kuid väga rafineeritud vägivald iseendi ja teiste inimeste kallal! Ja sellega me "mõõdame inimese käitumist"...

Teised loomad tõesti midagi nii veidrat ei tee, nagu seda on monogaamia. Kui inimene oleks samal ajal kui tema kultuuri tuli komme liha keeta, otsustanud kultuuristandardiks teha ka monogaamia (ja mingi müstilise nipiga oleks saavutatud ka sellest kinni pidamine), siis arvatavasti oleks meie asemel praegu neandertali inimene. Või mõni teine liik. Juhul muidugi, kui ka nemad veiderdama poleks hakanud. Liha keetmine osutus evolutsiooniliselt võidupiletiks, mis andis ajule võimaluse areneda just selliseks, nagu ta praegu on. Seepärast allub see kultuuristandard väga sujuvalt meie bioloogilisele standardile. Sellest ei järeldu, et seksuaalsus PEAB sama hästi alluma. Seda võib olla väga häiriv kuulda, kuid allub vaid vähene seksuaalsus. Keskmine enam mitte. Nüüd, mil meid, inimesi, on juba nii palju ja me oleme kõik mõõkhambulised tiigrid nahka pannud ja me oleme nii võimsad, et suudaksime panna ka kõik krokodillid, võime me endile muidugi lubada igasuguseid veidrusi. Isegi tsölibaati ja veganlust. Veidrustest ei sõltu enam liigi püsimine.

(227/1) … Kõlab irooniliselt, kuid osaliselt on ta seksuaalselt niivõrd paindlik sellepärast, et ta on läbinisti enesekeskne. Ta võib tekitada vapustavalt sensuaalse armukogemuse, kuna tema liikumapanevaks jõuks on soov näha ennast jalustrabava inimesena. Iroonilist pole siin midagi, kuid autori analüüs on pritsivalt sapine: (227/2) … Talle näib, justkui siseneks ta mingisse maagilisse maailma, kus te kuulute täielikult temale, kus tema võib olla vaieldamatu isand ja teie tema jäägitult pühendunud ori. Lühidalt öeldes ihaldab ta sekspartnerit, kellel puudub isiklik mõtlemine või tahe. Kui kellelegi meeldivad rollimängud, siis võivad nad siseneda kasvõi arsti ja patsiendi maagilisse maailma, see ei muuda neid arstideks ega patsientideks reaalses maailmas!
Kui üks mees on lontrus, kuid võrratu seksija, siis need kaks asja ei ole mingil moel ühenduses. Kas võiks siis järeldada, et mida andetum voodis, seda kukupaim inimesena? See võib ka niimoodi tihti olla. Kuid kindlasti on palju võrratuid seksijaid, kes ei ole lontrused ja aferistid. Kui keegi on geniaalne teadlane, kuid kodus karjub naise peale, siis ei pea olema tema geniaalsuse "liikumapanevaks jõuks soov näha ennast jalustrabava inimesena“. Kui keegi on kuldsete kätega meister milleski, siis ei saa põhjendada tema osavust "läbinisti enesekesksusega“ selle pärast, et ta kodus on naisega vastik. Selles ei ole mingit seost, inimestele lihtsalt võib meeldida see, mida nad teevad ja just nimelt see motiveerib neid tegema seda hästi. Kas on võimatu see, et kõnealune mees on "seksuaalselt niivõrd paindlik“ tegelikult ikka sellepärast , et ta just nimelt ON läbinisti partneri ja tema soovidega arvestav? Kas on täitsa võimatu seegi, et ta on lihtsalt andekas ja mine tea, ka täpselt sobiva varustusega? Miks käib see autorile nii hullusti pinda, et ta peab poriga üle valama ka kõik puhta ja ilusa? Seks, muide, ongi maagiline maailm, kuid autori jaoks ilmselgelt üks kahtlane ja paha asi, sest ta lõpetab selle juhtumi hoiatusega naistele: (227/3) … Sel moel võib ta muuta teid seksist sama sõltuvaks, nagu ta on seda isegi, kuigi hoopis teistel põhjustel. 0h hoidku! Naised, hoidke end heade kepimeeste eest, teile võib seks meeldima hakata! Ja veel: missugustel teistel põhjustel saab seks veel meeldida, kui naudingu ja tervise, mida see pakub? Võimaluse pärast lapsi saada? Mitu last sul on, hr Bancroft? Ja palju neid veel tahaksid?

Olen mõtelnud aeg-ajalt selle "seksisõltuvuse" jutu üle ja alati pisut imestanud. Ma saan väga hästi aru, kui sõltuvustest räägitakse ainete puhul, mida me sööme või joome või hingame sisse. Ja mis ei ole meie tervisele tegelikult kasulikud. Vähemalt sellistes kogustes mitte! Kuid ma ei saa aru ainete puhul, mida toodab meie endi keha, mis on loomulik osa meie füsioloogiast ja mis on kasulikud meie tervisele. Millest me sellepärast peamegi olema sõltuvuses! Ja mul on alati tekkinud väike kahtlus, et kas seda teemat ei tõsta mitte inimesed, kes ise on mingil põhjusel madala seksuaalsusega? Kas nad tegelikult ikka teavad, millest räägivad? See raamat kinnitab minu kahtlusi. Pean võimalikuks, et inimese keha võib mängida talle endale vingerpusse, muutes inimese seksuaalselt kurnavalt aktiivseks. Kuid see on siis konkreetne diagnoos, mida ei peaks kasutama niisama kergekäeliselt teiste inimeste kohta, keda juhtumisi soovitakse halvustada!

(229/1) Ta võib karistada teid selle eest, et te olete teda kuidagi ärritanud või nende kordade eest, kui teil ei olnud tuju temaga seksida. Vägivaldsete meeste puhul on seksist hoidumine üldlevinud kontrollitaktika. Võrdleme seda tsitaati tsitaadiga järgmiselt leheküljelt. Leia üksainuke erinevus, et õigustada nii radikaalselt erinevat suhtumist! (230/2) Minu klientide naissoost partneritel tekib ikka ja jälle jahmunud küsimus: „ Miks ta tahab seksida kohe pärast intsidenti mille käigus ta on minuga kohutavalt käitunud? Seks on kõige viimane asi, mis mulle sellistel hetkedel pähe tuleb.“ Minu jahmunud küsimus on, et miks on seksiisu kadumine sel puhul naisel normaalne (see ongi normaalne!), kuid meestel "kontrollitaktika“ ja “karistamine“? Topeltstandard? Vägivalla aspekt!

(238 all) Enamiku naiste jaoks (ja arvatavasti ka enamiku mittevägivaldsete meeste jaoks) on seksuaalsus emotsionaalselt haavatav sfäär. Mis tähendab enamiku ja miks just mittevägivaldsete jaoks? Kas vägivaldne tähendab haavamatu? Loomulikult on see kõigi inimeste jaoks! Mees on selles haavatav täpselt samal moel ja määral nagu nainegi. Ja naine võib kasutada seda haavatavust ära täpselt sama julmalt, nagu mees võib seda teha.

(243/1) Ja kui sõltlased võivad olla nii meessoost kui naissoost, siis vägivaldsed partnerid on valdavalt mehed. Ja nagu ikka, väga pingsalt hoidub täpsustamast, kas füüsiliselt või vaimselt vägivaldsed? Usutavasti on kõik füüsiliselt vägivaldsed ka vaimselt vägivaldsed (kui nad just tummad ei ole), kuid vastupidi mitte kõik. Sellepärast oleks vaja täpsustada, kui tegemist on füüsilise vägivallaga. Kuid ta ei saa seda teha, sest kohe tekiks küsimus: aga kuidas on lood vaimsel rindel? Kas seal on ikka valdavalt mehed? Kas peaks siis mõtlema, et valdavalt mehed on valdavalt füüsiliselt vägivaldsed? Kahtlen! Hoidumine konkreetsetest määratlustest kõneleb tema enda ebakindlusest. Ma arvan, et ta siiski ise tajub, et kõik ei klapi ja et ta on sunnitud laveerima.

(243 all) Kas partnerile suunatud vägivald ise ei ole teatud liiki sõltuvus? Ei. Lähisuhte vägivallal on omad põhjused ja toimemehhanismid, millel ei ole mingit pistmist sõltuvustega, kuigi mõningaid iseloomulikke jooni võib siiski täheldada. Järelikult "mingit pistmist" ikka on! Järgnevatel lehekülgedel toob autor rea sarnasusi, mis on vägivallal ja sõltuvusainetel. Siis keskendub erinevustele. Tundub väga otsitud: vägivallatsejad ei jõua "põhja“, nii nagu alkohoolikud ja narkarid. Erinevustest rääkida tundub mõttetu – iga aine on ju erinev. Võiks öelda, et suitsetajad ja kohvisõltlased ei jõua samuti põhja. Või kui, siis põhjad on totaalselt erinevad. Ja muide, kui vägivallatsetakse juba füüsiliselt, siis ollaksegi jõudnud põhja! Kui tapetakse, on põhjamuda juba üle pea! 
Hüvede jutt pole parem: (248 all) Mõnuainete kasutamine võib endaga kaasa tuua suuri hüvesid… Paraku on need hüved aga enamasti lühiajalised. (249/2) Seevastu partnerile suunatud vägivald võib pakkuda vägivallatsejale hüvesid pikkade aastate jooksul, potentsiaalselt isegi kogu eluks. (249/3) Sotsiaalne toetus nii mõnuainete tarvitamisele kui partnerile suunatud vägivallale on kahetsusväärselt suur, kuid viimase puhul on see tugevamgi. Mulle tundub, et küsimus oli püstitatud aia kohta, kuid autor keskendub aiaaugule. Hüvede ja ühiskondliku heakskiiduga võrdlemine on kohatu, sest sõltuvusainete puhul on küsimus organismi sõltuvusest. Me ei saa võrrelda näiteks heroiinist põhjustatud muutusi ajus mingite väliste hüvede ja kahjudega, seetõttu on loomulikult erinevused "põhjapanevad“: (249/4) Nende lähisuhtevägivalla ja sõltuvuste põhjapanevate erinevuste tõttu on programmid ja raamatud, mis on püüdnud käsitleda vägivaldsust sõltuvuse mudelist lähtuvalt, üsna haledalt läbikukkunud. Vot ei tea, kuid tean, et vägivallatsejad muutuvad väga harva autori enda programmides. Seega on ta ise samuti haledalt läbikukkunud! See kõlas otsese üritusena nuga selga lüüa konkurendile, kellega peaks pigem seljad vastamisi panema. On ju eesmärk ühine! Või ikkagi ei ole? Mis on autori eesmärgiks, muutub mulle üha enam segaseks. See selleks! 
24 aastat tagasi lugesin ajakirjast "Tieteen Kuvalehti“, et võitluskoerad ei tunne valu, sest viha ja vägivald, mis kakluses sünnib, toodab endorfiine. See morfiiniga sarnanev mõnuaine tekitab neis sõltuvust ja paneb neid üha enam otsima kaklusi. Umbes 7 aastat tagasi oli sarnane teadusuudis raadiost inimese aju kohta. Viha vallandab endorfiine ja seetõttu vihastatakse üha kiiremini ja sagedamini. Kas psühholoogidki ei peaks teraselt jälgima, mida ajuuurijad asjadest teavad? Juhataks aiani!

(253/1*) Mehe uskumused seoses mõnuaine toimega on suuresti välja mõeldud. Kui ta usub, et alkohol muudab ta agressiivseks, siis see seda ka teeb, nagu on näidanud ka vastavad uuringud. Samas aga kui ta ei omista mõnuainetele vägivaldsust tekitavat mõju, siis ei muutu ta tõenäoliselt agressiivseks isegi pärast suurte koguste tarvitamist. Taas uuringud ilma viiteta! Ma võin uskuda, mõelda ja sisendada endale mida iganes, kuid alkohol ei suuda mind teha selleks, kes ma ei ole, küll aga teeb kokkuvõtte  sellest, kes ma olen. (253/2*) Alkohol annab vägivallatsejale ettekäände oma tahte maksma panemiseks… Ei anna ta mingit ettekäänet. Alkohol toob välja selle, mis sinus niikuinii kogu aeg olemas on. Toob välja tunnete ja „hinge“ poole. Mõistus annab ohjad üle või laseb lõdvemaks. "Viinas peitub tõde“, mitte ettekääne. Alkoholi küll püütakse hiljem tuua õigustuseks, nagu tahtes väita, et tegelikult ma ju selline ei ole. Hilja juba! Tegelikult just sellised me olemegi! Ilma alkoholita on seda lihtsalt kergem varjata!

Lehekülgedel 280 – 281 toob autor 20 ohumärki vägivaldse mehe puhul, mis võiksid hoiatada ette, et temast lahkuminek võib põhjustada naise suhtes eluohtliku vägivalla. Kõik täiesti tõsiseltvõetavad, kuid üks on siis selline: (281 *8) Ta tarbib pornograafiat. Pornograafia on seks, mida näidatakse midagi varjamata. See on ilus, nagu seks seda ongi. See on erutav, nagu seks seda ongi. Kui autor peab seksuaalse erutuse „tarbimist“ eluohtliku vägivalla ohumärgiks, siis on tal seksuaalsusega suured probleemid! Kui ta peab ilu sellepärast vähem ilusaks, kui ta seda näeb, siis ta seda iluks ei pea ka teki all! On küll olemas vägivaldset pornot, nii nagu on olemas vägivaldseid filme, mis ei ole pornofilmid. Kuid nende vägivaldsete filmide olemasolu ei anna õigust ütelda, et see on ohumärk kui mees "tarbib filme“!
Oleks võinud lisada ka punkti, et "Ta tarbib jalgpalli“. Mõeldes fännide vägivallale tänavatel ja tribüünidel ja isegi sadadele hukkunutele, siis on mul suur kahtlus, et kodus on nad samuti vägivaldsed! Lisaksin veel ühe ohumärgi: "Ta postitab sotsiaalmeedias vihakõnesid.“ Või trükib need lausa raamatuks...

Kuna ülejäänud 19 ohumärki olid asjalikud ja see üks torkas silma nagu valge vares parves, siis jääb paratamatult mulje, et see oli ainuke autoripoolne originaalpanus teemasse. Lihtsalt käekirjad olid liiga erinevad. Ja muide, uurimused on näidanud, et pornot tarbivad ka naised. Ikka samal eesmärgil, mis mehedki - ja see ei ole vägivald! 

Palju õnne, mees! Kui sa soovid seksi rohkem kui su naine - siis oled sa vägivaldne! Kui otsid seda lisaks teiste naiste juurest - siis oled sa vägivaldne! Kui püüad üksinda hakkama saada - siis oled sa lausa eluohtlikult vägivaldne!

(307/2) Paljude aastate eest oli mul üks vagur ja pehmeloomuline isa, nimega Wayne, kes ise nimetas ennast feministiks. Ühel hommikul oli ta maruvihane mõningate asjade pärast, mida tema naine Nancy oli talle öelnud enne kodunt lahkumist ja Wayne tormas nüüd ringi, otsides moodust, kuidas panna naist oma sõnu eriti kibedalt kahetsema. Ta avas külmkapi, et võtta nende kümnekuuse poja jaoks piima ja märkas seal ühte paari päeva vanust piimapudelit, milles piim oli halvaks läinud. Tal tekkis mõte, et ta saab seda pudelit kasutada ülimalt mõjusa relvana ja ta andis imikule seda halvaks läinud piima juua, mille tagajärjel laps jäi tõsiselt haigeks. Kogu see jutt tundub kahtlane. Esiteks ei lähe piim külmkapis paari päevaga halvaks selles mõttes, et ta oleks toiduainena mürgine. Ta võib olla halva maitsega, kui ta on tilgastanud, kuid siis ei usu ma, et imik seda jooks. Isegi vägisi mitte. Kui piim on juba hapuks läinud, muutub maitse paremaks, kuid endiselt ei ole ta toiduainena kõlbmatu. Kümne kuusele ilmselt harjumatu ja võib kõhu lahti võtta, kuid "tõsiselt haigeks“? Teiseks, kas vagur ja pehmeloomuline Wayne tõesti rääkis ise, et oli "maruvihane ja tormas ringi otsides moodust“ ja seda, et "tal tekkis mõte“ või on see tema naise Nancy versioon, keda ennast polnud koduski? Mul on tõsine kahtlus, sest autor pole jätnud kiitlemata, kui mõni mees on ise midagi tunnistanud. Seega tundub tõenäolisem, et asi juhtus kogemata ja "tõsine haigus“ polnud samuti piimaga seotud. Kuid mitte iialgi autori meelest, kui naine soovib näha teist versiooni. Ma lihtsalt ei usu, et üks vagur ja pehmeloomuline isa tormaks oma enda last mürgitama. 
Huvitav, miks pidas autor tarvilikuks ära märkida tema soovi nimetada ennast feministiks? Kas pidi see tegema kirjeldatud sündmustekäigu usutavamaks? Isegi see ei teinud! Samas jättis ta ära märkimata "mõningad asjad", mida naine talle ütles enne kodunt lahkumist. Kumb on tõenäolisem: teda ei huvitanud see või ei olnud kasulik neid sõnu lugejatega jagada?
 

(308/1) Puhkeb ebameeldiv vaidlus ema ja isa vahel, mille juurde kuulub mõlemapoolne karjumine ja sõim. Lapsed ei saa õieti arugi, mille üle vaieldakse…. Kogu ülejäänud päeva on ema kuidagi eemalolev ja masendunud, norides nende kallal kõige triviaalsematelgi põhjustel. Nende isa kaob kaheks või kolmeks tunniks, kuid on naastes heas tujus, naljatleb ja naerab koos lastega, nagu poleks midagi juhtunud. (Loomulikult suudab vägivallatseja vägivaldse vahejuhtumi ebameeldivatest mõjudest kiiremini  üle saada kui vägivallaohvrist naine.)  Vot see on küll loogiline ja terane tähelepanek! See on ilmselt alati kindel indikaator, kumb see patune on – juhul, kui need ebameeldivad mõjud unuvad partneri suhtes! Kuid selle näite puhul ei tule kuskilt välja, et mees neid mõjusid naise vastu unustanud oleks. Naljatleb ta ju koos lastega, mitte naisega. Kumb vanematest tundub lastele vastutavana selle eest, et nende kodune rahu sai rikutud? Tõenäoliselt see, kes on pahur. Seega pole midagi imestada, kui vägivallatsejad suudavad mõnikord oma laste tajumusi mõjutada selliselt, et nad hakkavad ema pidama vaenulikuks või ebaratsionaalseks pooleks, seda vaatamata vägivallale, mida nad pealt näevad.  Aga kumb vanematest tundub lugejale vastutavana selle eest, et nende laste kodune rahu sai rikutud? "Karjumine ja sõim, mis on mõlemapoolne“, ei ütle küll mitte midagi tüli alustaja, põhjuste ega süüdlase kohta. See ei ütle isegi midagi selle kohta, et üldse autori definitsiooni kohaselt tegemist oleks vägivallaga! Minu mõistes on! Vägivaldne on see, kes karjumist ja sõimu alustab, kuid siit seda ei selgu, kes võttis tuurid üles ja kumb oli reaktsioonina. Küll aga selgus see, kumb oli see ebaratsionaalne! Lapsed polnud milleski süüdi ja mees näis sellest ainukesena aru saavat. Kui ema kogu ülejäänud päeva laste kallal norib "kõige triviaalsematelgi põhjustel“, siis on see ebaratsionaalne ning vaenulik ja selleks ei pea mees laste "tajumusi“ mõjutama, küllap nad seda isegi tajuvad. See oli vaimne vägivald laste vastu ja seda "nägid nad pealt“ kogu ülejäänud päeva! Miks mina kui lugeja peaksin olema veendunud, et naine sama ebaratsionaalselt ja vaenulikult mehe kallal norima ei hakanud?
Küsimused: Kas selleks, et mitte "laste tajumusi mõjutada", oleks mees pidanud lastest eemale hoidma? Või vastupidi - olema kogu aeg laste juures ja nendega ise norima, et mitte ema ei saaks võimalust olla see "vaenulik"? Ma arvan, et lapsed oleksid väärinud selgituse! Ja kui mees seda ei teinud, siis autori antud info valgusel ei teinud ta seda delikaatsusest. Just nimelt sellepärast, et mitte laste tajumusi mõjutada! Või oleks ta pidanud lastele valetama, et ema paremas valguses näidata, raputades endale tuhka pähe? Miks naine valis selgitamise asemel norimise? Kui keegi selles näites laste tajumusi autori väidetavas suunas mõjutas, siis oli see naine ise!

(320/1) Kahjuks mõistavad vaid vähesed hooldusõiguse eksperdid ja kohtunikud vägivaldse mehe probleemi olemust. Kui mees tundub neile meeldiv, oletavad nad, et süüdistused vägivaldsuses on suuresti liialdatud. Ja kui nad on juba sellise seisukoha omaks võtnud, võib osutuda äärmiselt raskeks panna neid kuulama seda, mis selles peres tegelikult toimub või motiveerida neid tõenditega tutvuma. Ma arvan, et kohtunikud mõistavad väga hästi "olemust“, ega nad eilased ole, kuid erinevalt autorist, on neile tõde ja õiglane kohtuotsus tähtsam. Erinevalt autorist, ei arva nemad, et naise jutt on alati moonutamata ja mehe jutt moonutatud. Nad teavad, et ka vägivaldne naine võib "tunduda meeldiv". Tõeline ingel! Nad ei arva, et "tõenditega tutvumine“ tähendab ainult naise jutuga tutvumist. Tõendid kohtu jaoks tähendavad asitõendeid, tõestusi oma jutule. Kas autor soovib tõesti väita, et ehkki sellised on olemas, kohtunikud nendega ikkagi ei tutvu juhul, kui mees "tundub meeldiv"? See on juba nii tõsine süüdistus, et ma oleksin oodanud selle kohta tõendeid! Ja ma olen kindel, et ka kohtunikud sooviksid selliseid tõendeid! Sest vastasel juhul on alust käsitleda seda laimuna!

Kui asitõendeid ei ole emmal-kummal või kummalgi, siis ei saa kohtunikke halvustada sellepärast, et nad ei võta vastu otsust, mis põhineks "vägivaldse mehe probleemi olemuse mõistmisel“. Huvitav, millise probleemi olemuse mittemõistmisel põhineb fakt, et maailmas on nii palju naistevanglaid? Ilmselt mõistavad kohtunikud ka seda, et eksisteerib vägivaldse naise probleem! Isegi, kui seda on olematult vähe, nagu autor väidab, on ta siiski olemas ja seega jääb alati võimalus eksida, kui nad kasutaksid autori pealesurutavat šablooni. Erinevalt autorist, ei tunne kohtunikud, et nemad on kutsutud olema vägivaldsed. On alati kahju, kui süüdlased karistamata jäävad, kuid kahju on ka see, kui karistatakse süütuid. Vaatamata sellele, et Ameerika on tuntud oma absurdsete seaduste näidetega, on selles vallas järelikult mõistus siiani peale jäänud. Ja ma väga loodan, et seda päeva ei tule, mil autori nägemus seaduseks kuulutatakse! Lootust on: (249/3) Samas on jälle terve armee ajakirjanikke ja organisatsioone, kes on aktiivselt vastu sellele, et parandataks seadusandlust ja institutsionaalset reageerimist lähisuhte vägivallale …
"Parandataks"? Ma ei hakka ette lugema kõiki neid ilusaid sõnu, millede väärtuse on autor selles raamatus juba jõudnud põrmustada. Pigem usun, et mainitud "terve armee" püüab hoida ära ka selle sõnaga sama juhtumast!

(322 all) „Mees süüdistab naist samades asjades, mistõttu näib, et nad on mõlemad teineteise suhtes vägivaldsed.“ Niisugustel juhtudel võib kohus aktsepteerida mehe vastusüüdistusi neid üle kontrollimata. Miks ei protesteeri autor selle vastu, et kohus ei kontrolli üle naise süüdistusi? Kas naise süüdistuste aktsepteerimine ilma kontrollita on kuidagi iseenesestmõistetavam? Või arvab autor, et kontrollima peab vaid vastusüüdistusi? Millest järeldub, et sellel, kes esimesena jõuab süüdistada, on alati õigus? Vaevalt! Ikka naisel on alati õigus!

(324/1) … on väide, nagu kogeksid isad perekonnakohtute hooldusõiguste määramise protsessides laialdaselt diskrimineerimist. Uurimused on näidanud aga hoopis vastupidist, nimelt, et isad on olnud Ameerika Ühendriikides 1970. aastatest peale, kui emade eelistamine moest läks, hooldusõiguse määramise protsessides märgatavalt soodsamas olukorras. Kuidas seda nüüd tõlkima peaks? Kas soodsamas kui varem, kuid ikkagi ebasoodsamas kui naised? Või ma loodan, et (lõpuks ometi) võrdses olukorras? Või tahtis ta öelda, et "märgatavalt soodsamas“ kui naised? Autoril on väidetavalt kasutada isegi "uurimused“, kuid ikka ei suuda ta panna paberile konkreetset ja üheselt mõistetavat lauset, millest järeldan, et talle on kasulikum laveerida ja moonutada. Ta ei suuda välja öelda, ta ei suuda seda endalegi tunnistada, et olukord võiks olla võrdne. Kasutades mitmetimõistetavust, üritab ta jätta muljet, et mehed on soodsamas olukorras kui naised. Isegi "märgatavalt“. Mina küll ei usu, et mehi eelistatakse seal naistele, kasutades sarnast šablooni, nagu autor – eelistades naisi. Et nagu: moonutamata versiooni kuuleb vaid mehe suust? Vaevalt!

Või et nüüd läksid moodi mehed? Väga loodan, et õigusemõistmine ei ole moe ja maitse küsimus. Ammugi ei saa see olla ühe eelarvamusliku hoiaku asendamine teisega. Vägivallast rääkides ja selle üle kohut mõistes tuleb ära unustada sugu – jätkuvate eelarvamuste ja stereotüüpide allikas. Selleks, et suuta partneri elu põrguks muuta, ei pea olema mees! Ei pea olema ka tugevam! (Ei pea olema ka targem!)

Autor soovib tõesti jätta muljet, et mehed on nüüd paremas olukorras kui naised – sest mida peaks veel tähendama sõna "vastupidi“, sellele, et emade eelistamine läks moest? Uskumatu! Kas tõesti käib Ameerikas õigusemõistmine moe trendide järgi, ehkki seadused on samad? Või muudeti seitsmekümnendatel seadusi kuidagi nii, et nüüd diskrimineeritakse naisi? Ma arvan, et oleks olnud korrektsem tuua näide seadusemuudatusest, mis tema arvates on ebaõiglane ja seda põhjendada, mitte keerutada mingit moejuttu!

(335/3) … Ja lõpuks võib ta valetada ka seepärast, et ta on suutnud iseennast veenda oma moonutuste tõelevastavuses. Näiteks nartsissistlik vägivallatseja peab oma väljamõeldisi tõeluseks, mis on ka üks põhjusi, miks valedetektori testid on vägivallajuhtumite puhul (kaasaarvatud laste seksuaalne väärkohtlemine) ebausaldusväärsed. Et iseennast veenda moonutuste tõelevastavuses, peaks olema skisofreenik, mitte nartsissist. Ja see käib tegude või jutu juurde lisamise, mitte kaotamise kohta. Mitte ükski enesejuures inimene ei saa oma mõtlemises moonutada lapsepilastamist olematuks, küll aga saab juurde mõelda tegusid, mida pole olnud. Küsimus: Kas valedetektorit kasutati ka süüdistaja kontrollimiseks? Kas tema puhul andis samuti valedetektor vastuseks, et ta räägib tõtt? Ja kui, siis miks on autor nii kindel, et just süüdistaja pole see nartsissist, kes enda moonutusi on ise uskuma jäänud? Ma olen üsna veendunud, et detektorit kasutati süüdistatava puhul ja sellest piisas, et lugeda juhtum suletuks ja mees süüdistusest vabastada. Kuid autorile ei mahu hinge, et mõni saak küünte vahelt pääseb!
Kas autoril on raudkindlaid tõendeid selle kohta, et valedetektor on vägivallajuhtumite puhul valetanud ja miks ta sel juhul neist ei rääkinud? Kui sellised tõendid puuduvad, siis senikaua pean mina naise "moonutamata versiooni“ ebausaldusväärseks. Jutt ei ole asitõend!

(338/1-3) … ma andsin talle tõesti ükskord kõrvakiilu, kuigi ma tean, et see oli vale. Aga ta nimetas mu ema "hooraks“, kuna mu ema on kaks korda lahutatud…. Võimalik et naine ei kasutanud oma ämma kohta seda solvavat väljendit mitte kunagi; minu kliendid mõtlevad sujuvalt ise lugusid välja, et oma kõige tõsisemaid vägivallaakte pehmemas valguses näidata. Kuid asjaolu, kas mees rääkis tõtt või mitte, on antud juhul pigem kõrvaline; oluline on see, et mees kasutab ära jätkuvalt väga levinud ühiskondlikku väärtushinnangut, mille järgi mehe vägivaldsesse käitumisse naise suhtes võib suhtuda palju vähem tõsiselt, kui ka naine ise on jämedalt käitunud. Esiteks: naine kasutab ära jätkuvalt väga levinud ühiskondlikku väärtushinnangut, mille järgi naise vägivaldsesse käitumisse mehe suhtes võib suhtuda totaalselt eiravalt, kui mees on vägivaldselt vastanud. Teiseks: asjaolu, kas mees rääkis tõtt või mitte, ei ole ei "antud“ ega ka mingil muul juhul kõrvaline, sest kui me soovime eristada põhjust tagajärjest, siis me ei pääse ei aususest ega sündmuste kronoloogiast! Ja igal juhul on tähtis ka see, kui haiget tüli alustaja teha soovis ja tegi. Ei ole õige nimetada ühte jämedaks ja teist vägivaldseks, kui see "jäme“ oli mõeldud tegema isegi rohkem  haiget. Pealegi täiesti allapoole vööd stiilis. Seda võiks isegi pidada "julmalt haiget tegemiseks, kasutades ära partneri haavatavust“. Asjaolu, kas mees rääkis tõtt, on antud juhul eriti tähtis, sest naine, kes ütleb midagi sellist, ei ole absoluutselt tõsiseltvõetav ka "moonutamata versioonide“ allikana! Loomulikult ei õigusta ma füüsilist vägivalda vaimse vastuseks. Olen seda meelt, et sellised argumendid ei vääri üldse vastust ja ainuke õige vastus on suhte lõpetamine. Mees, kes elab vägivaldse partneriga ja laseb provotseerida ennast vastama vägivaldselt, ei ole lõpuks parem, kuid ka mitte halvem! Sest mehe rumalus ei muuda mingil moel naist targemaks! Kirjeldatud naine oli ilmselgelt vägivaldne "sõltumata olukorrast“, kuid autor püüab teda iga hinna eest pilpa peal hoida: "võimalik, et ta ei kasutanud kunagi seda väljendit“. Mis mõttes võimalik? Kas autor soovib jätta muljet, et ta naise endaga ei rääkinudki? Ei või olla ja kindlasti ta rääkis! Kuidas muidu see mees siis autorile kliendiks sai?! Kas ta tahab siis jätta muljet, et selle intsidendi kohta ta ei küsinud naiselt midagi, ehkki nimetab seda mehe kõige "tõsisemaks vägivallaaktiks“? Millest ta siis naistega üldse räägib? Sestap ei usu ma ka seda. Kas soovib ta ütelda, et ka selle juhtumi puhul oli mees see, kelle "jutlustest“ naisele "pikkamööda kinnitas kanda nagu paeluss“ see "mõtlemine“, et ta nimetas oma ämma hooraks(205/1)? Et mees tegi naisele ajupesu, sisendades talle mälestuse väljendist, mida too pole "mitte kunagi kasutanud“? Ehkki see tundub ülimalt sürrealistlik, ei imesta ma enam, kui autor ka sellise õlekõrre järele haaraks. 
Kui naine oleks seda eitanud, siis oleks autor seda siin rõhutanud! Järelikult naine mitte ainult ei eitanud seda, vaid kinnitas seda! Sest midagi pidi ta ju sellele vältimatule küsimusele vastama! Ometi jätkub autoril nahhaalsust selle näitega välja tulla ja visata veel õhku kahtlus, nagu poleks naine iitsatanudki, ometi sai kõrvakiilu… Peab ikka olema ülikõrge enesehinnang ja ülimadal hinnang lugejatele! 

(339/1) Mida naise perekond ja sõbrad ei tarvitse teada, on asjaolu, et kui üks vägivalda kogenud naine „keeldub nägemast oma osa“ vägivallas, siis on ta sellega astunud väga olulise sammu enesesüüdistustest välja tulemise ja emotsionaalse tervenemise suunas. Ta ei ole mehe tegude eest kuidagi vastutav. Iga inimene, kes püüab teda niisuguses olukorras panna vastutust jagama, on omaks võtnud vägivallatseja vaatenurga. Mida autor ja tema mõttekaaslased ei tarvitse teada, on asjaolu, et kui üks vägivaldne naine keeldub nägemast oma osa, siis on ta süüdimatu! Ja niikaua kui teda selles tagant kiidetakse, ei ole võimalik tema vaimne areng ega emotsionaalne tervenemine! Ükski inimene ei ole teise tegude eest vastutav, kuid iga inimene peab olema ENDA tegude eest vastutav! Iga inimene, kes püüab vägivallatsejat vastutusest vabastada, on omaks võtnud vägivallatseja vaatenurga! Ja vägivallatseja vaatenurk on alati üks ja sama: vägivallatseda kas või ise peksa saades, kuid ilma vastutuseta!

Naine, kes oma ämma hooraks sõimab, ei ole kindlasti selline naine, kes enesesüüdistamistega pead üldse vaevaks ja tema emotsionaalne tervis  muutub sellest vaid rohkem haigemaks, kui talle õigust jagatakse! Veel näide "ohvri“ tasemest: (342/2) … Ma tunnen, et ma peaaegu et eelistaksin asju ajada pigem oma eksmehega. Ma arvan, et see naine ässitab teda mingil põhjusel üles. See naine on igavene lits. Jutt käib mehe järgmisest naisest. Ei kõla just ohvri jutuna – tugev vägivalla aktsent! Vulgaarsus reedab. Võib-olla tõesti Ameerikas on sõna “lits“ niisama tavaline sidesõna nagu venelastel, kuid siis tekib küsimus, miks autor nimetab seda vägivallaks, kui mees naist litsiks nimetab? Ja-jah, sellised naised peavad "vestlema otse teineteisega", kui tekib vähimgi kahtlus, et mees võib olla vägivaldne...(134/2)

(347/3) Mõned vägivallatsejate advokaadid on klass omaette. Ma olen harva näinud inimesi, kes osutuksid vägivalda kogenud naise kaasahistaja rollis nii salakavalateks ja põhimõttelagedateks, kui seda on mõned juristid. Advokaadid ongi "klass omaette“. Nad on sama salakavalad ja põhimõttelagedad käsitledes ka oma röövlitest ja mõrtsukatest kliente, ning see ei tohiks üllatus olla. See nimelt ongi nende töö – olla raha eest põhimõttelage. Sellepärast see nii kallis teenus ongi! Kuid autor soovib, et nii kohtunik kui mehe advokaat oleksid naise hääletoru ja muuta sellega õigusemõistmine farsiks. Autor soovib sisuliselt naise omakohut. Kõlab "revolutsioonilise troika“ moodi Nõukogude Venemaal. Kas naisele Ameerikas ei võimaldata oma advokaati?

(352/1) Vägivallatseja kaitsmine või talle õiguse andmine on moraalselt sama eemaletõukav kui vägivald ise. On jah! Püüan siiski lõpuni vastu pidada! Enam pole palju jäänud...

(352 all – 353/1) Iga inimene peaks olema väga ettevaatlik, enne kui ta jääb uskuma mõne mehe väidet, et teda süüdistatakse ebaõiglaselt ahistamises või vägivaldsuses. Valdav enamik vägivallasüüdistusi – kuigi mitte kõik – on sisuliselt põhjendatud. Või mitte kõik? Kõlab läbinähtava püüdena jätta endast õiglase muljet. Ootan huviga mõnda näidet. Kui keegi üritab väita, et see ei ole selle raamatu teema, siis ei ole ta seda raamatut tegelikult tähelepanelikult lugenud. On küll, vaatamata pealkirjale, just nimelt ka see teema. Lausa punase niidina läbiv teema. Lausa jämeda köiena läbiv teema! Võiks öelda isegi, et ainukese kindla käsipuuna läbiv teema sellel kõikuval rippsillal üle vägivalla kuristiku. Autor ei jäta kahtluse varjugi, et naist ei ole võimalik teisiti käsitleda kui ohvrina. Selleks on ta vaeva näinud vägivalla definitsiooni kallal. Õigem oleks öelda, et vägivallatsenud definitsiooniga. Kahjuks on sellel teemal käsipuud illusoorsed, kuna on ka välja tulnud valesüüdistusi! Nagu autorilgi polnud võimalik seda eitada! Kindlasti ei ole mitte kellelgi võimalik eitada ka seda, et mingi hulk valesüüdistusi ei tule kunagi välja. Äkki enamus? Ja mida aktuaalsemaks muutub teema, mida suuremaks muutub ühiskonnas hukkamõist meestest vägivallatsejate vastu, seda rohkem hakatakse seda ka kuritarvitama. Selle peale võib mürki võtta! Iga inimene peaks seega olema väga ettevaatlik, enne kui ta jääb uskuma naise süüdistust ahistamises ja vägivallas! 

(357/2) Eriti skeptiliselt suhtuvad kohtud naistesse, kes kaebavad oma partneri vägivaldsuse üle ja mõningates kohtutes on üleüldine alavääristav suhtumine naistesse endiselt laialt levinud, seda isegi naissoost kohtuametnike seas. Miks isegi? Küllap naissoost kohtuametnikud teavad ehk pareminigi suguõdede moonutuskunsti.

(358/2) Uurimused on näidanud, et kohtunikke ja kohtukolleegiume on vägivallajuhtumite korral raskem veenda, seda nii eelarvamuste tõttu kaebuse esitaja suhtes kui ka väärarusaamade tõttu selle kohta, millist “tüüpi“ mees saaks hakkama niisuguse kuriteo toimepanemisega. Jälle mingid uurimused ilma viiteta. 
See ei ole eelarvamus, vaid normaalne skepsis, vajadus kontrollida ja täpsustada. Milleks küll sellised epiteedid? Ja mis mõttes väärarusaamad? Kui keegi üldse on näinud igasuguseid „tüüpe“, siis on need just kohtunikud! Kuid paraku on nad näinud neid ka naiste hulgas!

(358/3) Märkimisväärne hulk kohtunikke määrab lähenemiskeelu vägivallatseja kaitseks ohvri eest või siis vastastikuse lähenemiskeelu, mis kinnitab veelgi vägivallatseja arusaama, et tema partner on tema hirmutava käitumise eest kaasvastutav. Minu meelest on see viimane väga loogiline ja seda peakski rakendama alati. Isegi siis, kui on surmkindel, et ainult üks on vastutav. Lähenemiskeelu eesmärgiks peaks ju olema välistada võimalus sattuda lähedale! Ja mingite "arusaamade kinnitamine" ei tohi puutuda asjasse!

(361/1) … pelk asjaolu, et naine mäletab juhtunut teistmoodi, ei muuda veel naise versiooni valeks ja tema oma õigeks; tõtt öelda on ohvritest naiste mälestused juhtunu kohta enamasti selgemad ja tõelevastavamad kui vägivallatseja omad, seda tänu ülivalvsusele, millega inimesed reageerivad igasugusele ohule. 
Tõesti? Kuidas on siis nende "hirmu suurte silmadega“? Järjekordne müüt? Ja pelk asjaolu, et naine mäletab teisiti, ei muuda naise versiooni õigeks samuti!

(364/3) Arvutu hulk minu kliente on toonud ettekäändeks enesekaitse, kuid nad on pidanud möönma, et nad ei olnud seejuures hirmunud ega haavatud, samuti ei olnud naisel võimalust kontrollida nende liikumist või siis takistada neil ütlemast seda, mida nad tahavad. Enesekaitse algab siis hirmust ja haavatasaamisest? Ma arvan, et seda ära oodates ei tarvitse enam olla võimekust enesekaitseks. Enesekaitse on meede, mis on mõeldud ennetamaks haavata saamist. Hirm EI PUUTU ASJASSE! Hirm, vastupidi, võib hoopis halvata igasuguse võime ennast kaitsta. Kui keegi ründab, siis on automaatselt ka vaba liikumine piiratud ja selleks, et toast välja saada on tihti vaja ennast kaitsta. Ja mis puutub "ütlemast seda, mida nad tahavad“, siis seda takistada on naistel ülikerge: üle karjudes. Kui naine samal ajal ka füüsiliselt ründab, siis on autori väide juba üliabsurdne. 

Kuid nüüd tuleb põnev ülestunnistus: (364/3) Minu kokku umbes kahe tuhande kliendi hulgas on olnud ainult üks mees, kellel oli tõepoolest tõsiseid probleeme oma naise vägivaldsusega, mis ei olnud reaktsioon mehe vägivaldsusele ja ka tema ei tundnud sealjuures olulist hirmu. Saab minna piinlikumaks! Nii hooletuks ikka ei tohiks muutuda!
Esiteks, miks oli tema sinu klient? Naine pidanuks ju olema?! Kas muutumisprogrammid Ameerikas on meeste varjupaigad vägivaldsete naiste eest? 
Teiseks – just nimelt see fakt, et ka tema ei tundnud hirmu, muudab mõttetuks selle klausli, et vägivallaks kvalifitseerumiseks on tarvis hirmu! Järelikult saab ju vägivalda defineerida ilma hirmuta ja JÄRELIKULT PEABKI! 
Küsimused: 1. Kas see oli liiga keeruline ise järeldada? Ma saan aru, et ei taha järeldada, kuid ei tohiks lugejaid nii lolliks pidada! 2. Kui paljud mehed lähevad kurtma oma vägivaldse naise kohta? Psühholoogina peaks olema mingi ähmanegi ettekujutus sellest! 3. Kui paljud nendest vähestestki tulevad seda kurtma sinule? Sest vaevalt on autoril tänu oma topeltstandarditele meeste silmis kuigi hea renomee. Küll aga võib arvata, et see renomee on tõmmanud nagu kärbseid enda ligi naisi, kes mingil põhjusel vajavad just nimelt sellist pealiskaudset pilku. Ja neljas küsimus, mis mind on vaevanud kogu lugemise aja: kui paljud neist 2000-st mehest on olnud vägivaldsed reaktsioonina naise vägivaldsusele? Mind see number 1/2000 ei ole suutnud veenda ja selles pole süüdi minu eelarvamused, vaid autori omad, mida ta pole isegi vaevunud varjama. Õigemini – pole suutnud. "Olles moonutamise käigus loobunud oma valvsusest.“

Ehkki see ei ole selle raamatu teema, on autor siiski eriti palju vaeva näinud panusega naiste vägivalla käsitlemisse. Ei oleks ju olnud liiast ka mõne lausega kirjeldada, millised on siis need naise vägivaldsuse "tõsised probleemid" mehe jaoks?! Oleks saanud väikse, kuid väga vajaliku võrdlusmomendi! Vist ei sobinud?

Kui ma ennem raamatu lugemist oleksin kindlasti suhtunud skeptiliselt järgnevasse väitesse, siis nüüd saan väga hästi aru, millest jutt on:  (375/2) Ma tean, et see, mida ma tegin, oli vale ja ma tahan tõesti endaga tööd teha. Kuid see vägivallatsejate grupp ei aita meil muutuda; seal öeldakse meile ainult kui kohutavad inimesed me oleme ja et kõik see, mida me ütleme, on vale. Nad lihtsalt vihkavad mehi ja elavad seda meie peal välja. Raske on tabavamalt kokku võtta seda muljet, mille raamatut lugedes ise olen saanud! Küllap need mehed on grupi päevatöö "lõpuks korduvalt tundnud, et nende vastu oldi ebaõiglane“! Lk 172/2 oli see muide märgiks, et teie partner (juhendaja selles olukorras) võib olla vägivaldne. Kuid nagu näha, on mehed väga hästi aru saanud, "mil moel oldi ebaõiglane"!

Kogu selle halvustamise peale, mille autor on kallanud erinevate ametnikele ja ka oma konkurentidele, mõjub enesekiitmine veel eriti räigelt: (375 all – 376/1) Üks kriminaalhooldaja käis tõepoolest paaril grupikohtumisel kohal ja hakkas seejärel käima regulaarselt kord kuus. Ta tabas väga kiiresti ära, kui kannatlikku ja harivat lähenemist me tegelikult vägivallatsejatega kasutame ning pärast seda ei olnud temaga enam võimalik manipuleerida. Niisiis – ennem manipuleeris kriminaalhooldajaga vägivaldne mees. Ja kui selline uhkustamine mind milleski veenis, siis selles, et nüüd manipuleerib temaga autor. Nende meeste käest sealt grupist tahaksin küsida, et kas tuli ka juhuslikult ette selliseid päevi, nii korra kuus, mil nad tajusid, et nendega tegeletakse kuidagi mõistvamalt?

(394/2) Vähemalt üsna hiljutise ajani õppisid poisid oma kõige õrnemas eas, et kui nad saavad noormeesteks, siis on neil naine või sõbratar, kes teeb nende heaks kõik, mille tulemusena neist saavad õnnelikud mehed. Tema partner kuulub talle. Selle naise esmaseks kohuseks on pakkuda armastust ja hoolitsust, mehe põhiülesandeks on aga kasutada oma tarkust ja jõudu pereelu ohjamiseks. Päris kindlasti ei õppinud poisid midagi sellist! Poisid õppisid ikka seda, et esmaseks kohuseks on oma tarkust ja jõudu kasutada pere toitmiseks ja kaitsmiseks. "Tema partner kuulub talle“ õpetatakse aga praegu ka tüdrukutele "oma kõige õrnemas eas“. Ei ole küll mingit vahet! Muinasjutud on ju ühised. See toob mõtte, et teatud muinasjuttude rääkimine kõige õrnemas eas on iseenesest juba vaimne vägivald, sest just muinasjutud, kaasaarvatud religioossed ja seksuaalsust puudutavad “muinasjutud“ kujundavad väga tugevalt elukestvaid ja tihti vägivaldseid hoiakuid. 

Aga eks ta ole, et igast muinasjutustki võib totaalselt erinevalt aru saada: (396/1) Muinasjutus „Väike merineitsi“ otsustab Ariel loobuda oma häälest – sõna otseses mõttes – et elada kuival maal ja abielluda mehega, keda ta armastab. Kõnevõimetu naine on paljude vägivaldsete meeste unistus. Kui mees abiellub tumma naisega, kas siis ei ole see armastus, vaid võimalik märk vägivaldsusest? Kui naine on pime? Kui ta on ratastoolis?
Autor kas ei ole ise lugenud seda muinasjuttu või ta moonutab taas meelega. Kuskilt ei tule muinasjutus välja, et prints olnuks vägivaldne. Ega seda, et kõnevõime kaotamine olnuks printsi soov või tingimus. See ei olnud ka Arieli soov. See oli nõia tingimus selle eest, et Ariel saaks kalasaba asemel naise jalad. Ja seda ei käinud nõialt palumas mitte prints, vaid Ariel ise. Prints ju ei tundnudki siis veel Arieli, et saanuks teda nõia juurde minema mõjutada. Prints isegi ei abiellunud temaga just sellepärast, et ta oli tumm. Ariel ei saanud rääkida printsile, et tema oli see, kes printsi uppumisest päästis. Ja prints ei saanudki seda teada, kuid ta tahtiski just abielluda enda päästjaga. Kui kõnevõimetu naine olnuks printsi unistus, siis oleks ta ju Arieliga abiellunud!!! Nii et ei mingit loogikat. Paljud mehed, ka mittevägivaldsed mehed võivad soovida küll, et naine vähem räägiks, kuid kõnevõimetu naine kui unistus, on juba autori "kujutlusvõime" vili. Kuna naistelegi ei meeldi palju laterdav või vastuvaidlev mees, siis võib sama hästi ütelda, et kõnevõimetu mees on vägivaldsete naiste unistus. Eks ta ilmselt olegi selliste naiste unistus, kes on "vaidluste lõpuks korduvalt tundnud, et nendega oldi ebaõiglane, kuid nad ei saa aru, mil moel" (172/2). Mehe kõnevõime ja naise "õigustatud viha" selle peale  - see lausa sunnib mehi vaikima Lundy nimelise vägivallaskeemi ähvardusel!

Ainuke, ja seegi üsna kaudne järeldus, mille autor oleks sellest muinasjutust teha saanud, on see, et meeste unistus on naine, kellel on kalasaba asemel naise jalad. Mis on muidugi piisavalt hull ja šovinistlik, et pidada meest vägivaldseks!

(406/2) Nagu ma juba sissejuhatuses mainisin, ei ole valdav enamik vägivaldseid mehi võimelised sügavateks ja kestvateks muutusteks isegi väga kvaliteetsete vägivallatsejatele mõeldud programmi abiga. Suhtun väga umbusklikult inimestesse, kelledel puudub mõõdutunne ennast kiites ja konkurente halvustades. Ma olen nõus ja respekteerin inimest, kes enda tööd nimetab väga kvaliteetseks, kui tema loodu on kaunis, vastupidav, töökindel jne, kuid suured sõnad koos null tulemusega on juba diagnoos! Järgnev on siis näide "väga kvaliteetsest tööst“: (415/1) … „Mida ma peaksin tegema? Kui tema karjub minu peale, siis peaksin mina paigal istuma ja seda vaikides taluma???“ Mille peale ma vastan: „Õigupoolest isegi enam. Sa peaksid asjade üle, millele ta tähelepanu juhib, järele mõtlema ja neile mõistlikul viisil reageerima.“ Ning seejärel asume me seda grupis üheskoos harjutama; ma palun, et nad tooksid näiteid oma partnerite vihastest lausungitest ja annan neile siis juhiseid, mis suunavad neid aru saama, miks nende partnerid vihastasid ning mis aitavad neil aktsepteerida, et neil oli õigus teha seda. Ja tulebki välja, et need programmid on tõesti mõeldud tegelikult meestele varjupaikadeks! Sest seal vähemalt ei karjuta nende peale, ma eeldan. Kuid miks neid seal vaimselt edasi ahistatakse? Ilmselt siis ikkagi vähem kui kodus, mis oleks justkui võõrutusprogramm, et nad ei saaks liiga äkilist "terve vaimse õhkkonna" šokki.

Ilmselgelt on tegemist meestega, kes autori enda definitsiooni kohaselt pole üldse vägivaldsed või on seda väga kergel kujul ja sedagi reaktsioonina naise vägivallale. Sest naine, kes karjub mehe peale vihaselt, ei ole hirmunud! Tõenäoliselt pole ta seda ka kunagi olnud ega kujuta ettegi, mida see tähendab! See naine on vaimselt vägivaldne! Ja vihane karjumine ei ole "asjadele tähelepanu juhtimine“, nagu autor hellitavalt nimetab. See on kontrolli ja võimu kehtestamine. Ja ainuke mõistlikul viisil reageerimine on üldse mitte midagi vastata ja kui mehel vähegi on kuhu minna, siis minna! Ja kohe! Mitte oodata, mil endal ka laine üle pea lööb! Niikaua kui naine karjumist argumendiks peab, ei olegi temaga midagi arutada, sest hääle tõstmine on märk soovist mitte kuulata. See on soov enda seisukoht detsibellidega läbi suruda. Kõike võib mõista ja ära seletada, kuid kui miski midagi seletab, siis see ei tähenda veel, et see ka õigustab! Aru saamine, miks naine vihastas, ei tähenda automaatselt, et seda peab aktsepteerima! Mitte mingisuguse loogika järgi ei järeldu, et vihastades on naisel alati õigus! Ja mitte kunagi ei ole neil õigus mehe peale karjuda, just samuti, nagu mehel naise peale, sest see pole lugupidav. Ei ole võimalik nõuda mehelt sunnikorras, et ta peaks lugu naisest, kes tema peale karjub. Lugupidamine, hr Bancroft, teenitakse välja ja selle säilimine ei ole iseenesestmõistetav!

Miks autor niimoodi keerutab, kasutades näiteks karjumise kohta eufemisme, nagu "tähelepanu juhtimine" ja "vihane lausung“? Miks autor ei ütle konkreetselt välja seda, mis tal niikuinii ridade vahele avalikult ripakile on jäänud? Et naisel on alati vihastades "õigus seda teha“, kuid mehel mitte kunagi. Mehe ainuke õigus sellises olukorras on kohustus naise viha aktsepteerida. Naine ei ole vihastades kunagi kontrolliv, võimukas, oma sõna maksma panev, privileege taotlev, meest vaikima sundiv, halvustav, lugupidamatu, enesekeskne jne vägivaldne, kuid mehe viha on teeninud kõik need epiteedid ja palju muudki, mis kohe ei meenu. Vaatamata oma ratsionaalsusele räägib mees alati jama ja ta valetab ja moonutab, kuid naine ajab jama ainult siis kui ta meest kiidab. Sellise suhtumisega pole kindlasti lootust edu saavutada ja võib jätkuvalt arvestada haleda läbikukkumisega! Kui mees (või naine) on harjunud oma privileegidega partneri ees, siis ei ole ta iial valmis aktsepteerima sama isiku privileege enda üle. Küll aga on lootust, et mõlemad on valmis aktsepteerima vajadust võrdsele kohtlemisele. Rõhutan – ainult siis kui MÕLEMAD! Nurjunud katse, kui võrdsus sellisel "väga kvaliteetsel“ moel jalge alla tallatakse! Mitte "privileegidest loobumise“ nõue ei põhjusta meeste alla andmist ja programmist lahkumist (415/2), vaid privileegide naisele jätmise nõue, mida see sisuliselt on!

Kas tõesti see fakt, et naine on mehest füüsiliselt nõrgem, ongi selleks "piisavaks õigustuseks", et anda neile privileegina ka vabadus ilma vastutuseta vägivallatseda? Ma tean küll, mida tähendab naiselikkus ja mul ei ole mingeid probleeme pakkuda naisele istet, talle ust avada jne. Minu lastetuba ega ka ükski järgnevatest tubadest ei võimalda vägivalda pidada naiselikuks! Mehelikuks samuti! Kahjuks küll, aga hoopis väga inimlikuks! Ja sellepärast ei näe ma vägivalla kontekstis enam mitte naist või meest, vaid inimesi! Vägivald ei ole kellegi ees- ega tagaõigus, see on ainult kaitseõigus! Olla kellestki nõrgem ei takista olemast vägivaldne! Ei füüsiliselt ega vaimselt. Kas autor peab naisi ka vaimselt nõrgemateks, mis peab nagu andma piisava õigustuse nende vaimsele vägivallale? See on siis küll juba suhtumine naistesse, nagu erivajadustega inimestesse! Viga, sest mida nõrgem vaimselt, seda valusamalt vägivaldsem nii vaimselt kui füüsiliselt, kui ta selle juba valib! Karda rumalat!
Olla nõrgem, ei muuda vägivallatuks! See võib muuta vaid ettevaatlikuks ja kavalaks. Ja kas ikka iga naine on igast mehest nõrgem? Kas peaks naise vägivaldse käitumise ja hirmutamisvõimekuse atesteerimisel hakkama arvestama ka kehamassiindeksit? Füüsilise treenituse taset? Kes oskab mõõta alatuse jõudu?

Või on piisavaks õigustuseks hoopis see fakt, et ajaloos on naistesse suhtutud kui mittevõrdsetesse? Mul on sellest kahju ja mul on häbi nende meeste "ratsionaalsete" hoiakute pärast! Ja ka selle mehe pärast, kes neid hoiakuid siiani "ratsionaalseteks" nimetab! Aga ma ei tea ühtegi teist võimalust seda kompenseerida, kui vabandamise ja võrdsuse saavutamisega! Vabandan siiralt! Ma ei näe võimalust ajalugu muuta, kuid ma näen võimalust muuta tulevikku. Kui autor soovib mineviku ebaõiglust kompenseerida sellega, et lubab nn "ratsionaalsust" vaid naisele, siis muutub tulevik lihtsalt vastupidiseks. Kättemaksuks kõlbab, kuid vägivald jääb, sest vastasseis jääb. Äkki jätaks selle ühest äärmusest teise pendeldamise ära ja saaks keskpõrandal kokku?! On ju selge, et vastasseisuga tõmbame lihtsalt teineteiselt vaiba alt! Mis elu see on, põrnitsedes vihaselt kumbki teisel pool otsas? Et vaibaga lennata, tuleb võtta koos koht keskele!

(416/4) „Ma arvasin, et te annate mulle nippe mu partneri hullumeelse käitumisega toimetulemiseks. Aga te ei aita mind ju selles osas üldse.“ Väljend hullumeelne käitumine on kood, mis käib kõikide juhtude kohta, kui naine püüab enda eest seista, väljendab oma viha või püüab säilitada omaenda identiteeti selle asemel, et muutuda täpipealt selliseks, millisena mees teda tahaks näha. Naise vägivaldsest käitumisest raamatu puudumisel korvab antud teos enamjaolt selle vajakajäämise, vahetades omavahel ära sõnad naine ja mees. Tegemist ei ole kahe erineva liigiga, seega pädeb kõik inimlik kummalegi. Avab vaate teise nurga alt: Väljend „vägivaldne käitumine“ mehe kohta on kood, mis käib kõikide juhtude kohta, kui mees püüab enda eest seista, väljendab oma viha või soovib säilitada omaenda identiteeti selle asemel, et muutuda täpipealt selliseks, millisena naine teda näha tahaks. Usun, et sellega loksus paika kirjeldus vähemalt poolte kodutülide puhul. Kui autor soovib antud teemal olla kvaliteetne professionaal, siis ei pääse – tuleb ikka käia ring ümber elevandi ära ja näha nii lont, saba kui jalad ja kihvad. Praegu kirjeldab ta ainult looma ühte otsa, nimetades seda elevandiks. Isegi kui kuu paistab meile vaid ühelt poolt, on harimatu väita, et tal teist poolt ei olegi! Tsitaat läheb edasi: (416/4) Väga suur protsent mehi, kes ühinevad vägivallatsejatele mõeldud programmidega, loobuvad esimese paari nädalaga nendes osalemast. Et nad ei loobuks ja et need programmid muutuks ka edukaks, st sisuliselt kvaliteetseteks, on minu nägemus küll see, et autor ja teised sarnased peavad lõpuks võtma tõsiselt ka meeste tagasisidet. See, mida mees programmist eeldas, oli täiesti õigustatud ootus, mida ma siin lehekülgedel näen vaid naeruvääristatavat. Lubades naisele oma identiteeti – keelates seda mehele, lubades naisele viha – keelates seda mehele, lubades naisele „senise show jätkamist“ (417/1) – keelates mehele sellega toimetulekuks isegi "leebemaid ja viisakamaid viise“. Kui mees soovib õppida neid viise, siis tuleb neid ka õpetada ja mitte nimetada neid ilkuvalt "mittevägivaldseteks moodusteks oma partneri kontrollimiseks ja manipuleerimiseks“(416/3). Ja kui mees soovib õppida neid viise, siis on tõsine põhjus arvata, et mehe peamine probleem ei ole tema enda viha, vaid naise viha. Seda probleemi ei lahenda ja programmide edukust ei tõsta ilma naise kaasamiseta. See võib autorile olla kibe pill tõdeda (kuid edu nimel tuleks see neelata), et suures osas on naised koduvägivalla kaasvastutajad. Ning mitte väikses osas ainuvastutajad! Kui naise viha väljendamine on normaalne, siis on seda ka mehe oma! Ammugi siis mehe viha väljendamine reaktsioonina naise vihale. Kui mees leiab, et naise viha on alusetu, siis on tal õigus seda põhjendada ja argumenteerida ilma, et seda nimetatakse halvustavalt kontrollimiseks, manipuleerimiseks või enda võimu pealesurumiseks. Selline sildistamine on alatu ja sellisel juhul on just naine kontrolliv, seisukohta ja võimu pealesuruv ja manipuleeriv. Ja naine on see, kes peab samuti õppima ära kuulama mehe seisukohad rahulikult! "Õigupoolest isegi enam. Ta peaks asjade üle, millele mees tähelepanu juhib, järele mõtlema ja neile mõistlikul viisil reageerima“(415/1). Kui naise viha väljendamine on tema käitumismuster, siis ei ole mehele midagi ette heita, kui ta seda juba tunneb ja lõpuks "hullumeelseks käitumiseks“ nimetab. Kui naine on nõus programmis osalema, saama aru, et mehe süüdistamine on ülekohtune, tegema muutusi enda hoiakutes ja selle peale endiselt mees "väljendab oma viha“ rahuliku rääkimise asemel – siis on see küll mehe probleem, millega ta peab tegelema!

Mida üldse autor peab silmas "viha väljendamise“ all? See saab olla ainult käitumine, mis selgelt eristub ratsionaalsest, tasakaalukast ja/või heatujulisest käitumisest. See on käitumine, mida ilmselgelt juhib tunne – antud juhul viha. Kuna autor kangekaelselt eitab meeste puhul tunnetepõhist käitumist, kuid naiste puhul seda isegi õigustab, kas võib siis sellest järeldada, et ta peab naisi "inimesteks, keda on tabanud tõsine trauma või kellel on mõni tõsisem vaimuhaigus“ (57/1)?! Mõni ime ju siis, kui nende naiste mehedki sellist käitumist hullumeelseks nimetavad! Kui autor väidab, et meestel on "vaid kaduvväiksel osal sellist laadi psühholoogilisi probleeme", siis kas naistel on need probleemid niivõrd suured, et järelikult soopõhised?

(417/2) Muutumine on võimalus tingimiseks. Vägivallatseja üritab sageli kasutada oma muutumislubadust tehingute sõlmimiseks, kuna ta usub, et tema partneri käitumine on sama väär kui tema oma… Järgnevad labased näited, kus naine on illikuku ja mees paha. Mehele tunduvad need tehingud õiglastena, kuid tegelikult nõuavad need naiselt oma õiguste ja vabaduse ohverdamist selle nimel, et pääseda vägivallast – see on naise panemine sundseisu, mis on juba ise vägivald. Loomulikult on muutumine mitte ainult võimalus, vaid lausa kohustus "tingimiseks". Kui üks jääb endiselt oma alandava mustri juurde ja teine üritab üksi muutuda, siis ei muutu suhe sellest vähem alandavaks. Selles suhtes puudub endiselt lugupidamine ja vaevalt nainegi sellest õnnelikumaks saab, et talle võimaldatakse üksinda vägivallatseda. Head tuju, ilusaid sõnu ja lähedust mehe poolt võib ta ainult ette kujutada. Naistele, kes sisendavad endile selliseid vulgaarpsühholoogilisi klišeesid, nagu - "Naised armastavad kõrvadega ja mehed silmadega" - võib tulla see paha üllatusena, et tegelikult mehed ei olegi kõrvutud!  
Autori toodud näited ei kata ligilähedaseltki variante, mis paarisuhtes tüli allikaks on. Nende eesmärk oli näidata mehe labasust - ja ma ei väida, et selliseid mehi pole olemas - kuid paraku käivad need näited liiga suure hulga naiste kohta samuti!

(419/1*) Ta ei saa muutuda, kui ta ei tegele süvitsi oma ennastõigustavate ja üleolevate hoiakutega. 
Hr Bancroft, miks peaks keegi üldse ennast õigustama "õiguse“ pärast "väljendada oma viha“, "säilitada oma identiteeti“ jne?

(420/4) Kas ta aktsepteerib teie õigust vabadusele ja sõltumatusele? Kas see tähendab ka seda, et ta on loobunud täielikult sekkumast teie suhetesse sõpradega, ega nõua teilt, et ta peaks alati teadma, kus te olete ja kellega? Väga õige, selle peaks mehed ära õppima kindlasti! Kuid naised samuti! Ometi on järgmises tsitaadis taas otsene vastuolu võrdsusprintsiibiga: (420/7) Kas ta on lõpetanud teiste naistega üleaisa löömise või flirtimise või muud tegevused, mis panevad teid tundma ärevust, et ta võib õigelt teelt eksida. Mis asjad on need "muud tegevused“, kui need ei ole need samad, mis panevad mehegi "ärevust tundma“, et naine "võib õigelt teelt eksida“? Miks on ühele lubatud "ärevuse“ pärast sekkuda "suhetesse sõpradega“, kuid teisele on see keelatud?

(425/2) Paariteraapia on mõeldud selleks, et tegeleda probleemidega, mis on mõlemapoolsed. See võib tõhus olla juhtudel, kui on vaja ületada kommunikatsiooniprobleeme või suurendada lähedust. Kuid teil ei ole võimalik saavutada ühtegi nendest eesmärkidest vägivallakontekstis. Positiivne kommunikatsioon ei ole võimalik, kui üks inimene teist ei respekteeri ja üritab võrdsusest kõrvale hiilida. Viimane lause on puhas kuld!

Paljud vägivalla juhtumid ongi kommunikatsiooniprobleemid. Kui üks pool keeldub teist ära kuulamast, ei respekteeri tema mõtteid, segab vahele ja katkestab üle rääkides ja häält tõstes – siis see ongi otseselt kommunikatsiooniprobleem ja vägivald. Kommunikatsiooniprobleem ja vägivald on see ka siis, kui partner üleolevalt ignoreerib, vaevumata kaasa mõtlema, toomata ka endapoolseid vastuargumente. See on alandav vaimne vägivald ka siis, kui sellest riidu ei tõuse. Igal juhul ei ole see teise suhtes respekteeriv ning see on "üritus võrdsusest kõrvale hiilida“. Sellised vägivallaskeemid ongi kõige tüüpilisemad ka naistel. Kas mehe viha selle puhul on õigustatud? Võrdsusprintsiipi taga ajades – loomulikult on. Hoopis teine küsimus on see, kas vihastamisel mõtet on? Kas see aitab milleski? Muidugi mitte! Sama vähe kui naisegi viha. Loomulikult on selliste kommunikatsiooniprobleemide põhjused hoiakutes. Kuid kommunikatsiooniprobleemiks jääb see sellegipoolest ja paariteraapia mõte ongi aidata näha kummagi hoiakuid, neid teadvustada, neid muuta ja seeläbi õppida kommunikeeruma nii, et kumbki ei tunne ennast halvasti. Kumbki saab targemaks, lähedasemaks ja respekt taastub. Respekt ja lähedus saabki taastuda vaid siis, kui mõlemale jõuab kohale, et kui soovitakse koos elada, siis tuleb ka koos mõtelda! Kui oma mõtteid ei jagata või keeldutakse teise mõtteid kuulamast, siis ei tule ka vaimset lähedust ja nii elataksegi eri maailmades. Probleem võib olla ainult mehes, probleem võib olla ainult naises. Kuid tihti on mõlemal sama probleem, et teist kuulata ja kaasa mõtelda ei soovita. Kõigil kolmel juhul võib mees vihastada sarnaselt, kuid õigustatud on tema viha vaid siis, kui probleem on ainult naises. Kui probleem on mõlemais – nö kaks kõva kivi – siis kord nii, kord naa. Enamasti naa – et mõlemal samavõrra õigustatud kui õigustamatud. Ainult ühel juhul on mehe viha absoluutselt õigustamatu. Siis kui ta juhtub selles paaris olema ainukene isekas ja ennasttäis, partneriga mittearvestav jõhkard. Antud raamatust tuli välja vähe näiteid sellisest kooslusest. Aga palju näiteid kahest ülejäänud variandist. Jah, ei saa välistada ka sellistest, mil ainult naine on probleemi allikaks. Viha väljendus samas võib kõigil kolmel juhul olla mehel sarnane. Seega satuvad kõik kolm ühte patta autori silmis ja sama kvaliteetprogrammi kafkalikku maailma, kus vihane naine koos vihase juhendajaga püüavad temast õiglus- ja võrdsustunnet eirates puudlit kasvatada. "Täpipealt selliseks, millisena naine teda näha tahaks“!

Täiesti eraldi kategooria on brutaalselt füüsiliselt ja vaimselt vägivaldsed mehed. Neid, ma olen valmis uskuma, võib olla sarnastest naistest rohkem. Kuid neid oleks pidanud autor ka eraldi käsitlema, sest hirmu faktor nimelt liitub ainult nendega. Kõik ülejäänud, nn "argivägivald“, mis on nii tavaline, et vägivallatseja seda ei teadvustagi, on hirmuvabad. Kui mees või naine halvustab partnerit, tema tööd või hobisid, tema füüsilisi või vaimseid võimeid või välimust, siis on see vägivald, millel pole hirmuga mingit pistmist! (Rõhutan - halvustab! Pole teemat, mida koos põhjendustega arutada ei võiks, kuid ennem tuleb endale selgeks teha, mis vahe on halvustamisel ja arutamisel!) Sama käib karjumise ja jagatavate kõrvakiilude kohta. Kogu see arsenal on naistel sama levinud kui meestel. Seega ei saa eeldada, et vägivalla kontekstis ei ole probleeme, mis on mõlemapoolsed! Isegi brutaalse vägivalla puhul on brutaalne vägivald mehe probleem, mis ei välista samal ajal naisel olla võivat "argivägivalla“ probleemi, mis on ja jääb naise probleemiks, millega on vaja tegeleda. Loomulikult ei õigusta solvang naise poolt tema läbi peksmist. Kuid läbi peksmine ei õigusta naise kommet kasutada argumentideks solvanguid. Võrdselt vale on põlistada seda privileegina naisele nii siis, kui mees vastab brutaalselt, kui ka siis, kui mees vastab samaga või kõik variandid seal vahepeal või kui mees ei vasta üldse. Kui autorile ei meeldi sõna "kaasvastutus“, siis ei peagi seda ju kasutama – "omavastutus“ iseloomustab piisavalt seda, mille mõlemad peavad võtma ja mille piires endaga tegutsema. Isegi kui mehel on enda näol raske probleem lahendada, võib õigluse tunne talle tiivad anda, kui ta teab, et naine samuti enda probleemi tunnistab ja sellest vabaneda püüab.

Samuti võivad vägivallamustrite taga ollagi "kaasatoodud lapsepõlve probleemid“. Kuigi ma ei saa hästi aru, ega pea õigeks psühholoogide kommet kõigi oleviku probleemide lapsepõlve kaela veeretamist. Enamuse probleeme ja vihasid, stresse ja hoiakuid põhjustavad siiski oleviku ja lähimineviku kogemused. Ei ole põhjendatud urgitseda lapsepõlves, kui tänapäev serveerib külluses mitteaustavat suhtumist, mitteärakuulamist, ignoreerimist, isegi sõimu ja mõnitamist. Nii nagu lapsepõlvest pole mõtet kaasa võtta kibestumist, ei ole õiglane seda lohistada eelmisest suhtest järgmistesse. Uus partner ei ole süüdi! Kui oma mõistus seda ei jaga ja kiputakse kätte maksma järgmisele eelmis(t)e eest, siis vajab see kõrvalist abi ehk teraapiat. Mis puutub lähedusse, siis ei näe ma üldse põhjust, miks peaks kaks inimest olema suhtes, milles puudub või on kadunud lähedus?! Ilma läheduseta ollakse vaid kaks teretuttavat, kellega vahest ka seksitakse ja alailma riieldakse. Läheduse saavutamine peaks seega olema eesmärgiks niikuinii. Loomulikult suureneb sellega ka haavatavus – ka see on mõlemapoolne. Haavatavuse ära kasutamine partneri manipuleerimiseks on indikaator – ohu märk igal juhul – et suhe tuleks lõpetada. Kui mingil põhjusel soovitakse suhet jätkata, siis ka see on terapeudi ülesanne – mitte ainult suurendada lähedust ja haavatavust, vaid ka õpetada selle väärkasutamisest hoidumist. Autor kirjeldab poolikut teraapiat hoiatava näitena, miks teraapiast üldse peaks loobuma. Teraapia ei pea olema paariteraapia, kus ollakse koos korraga, see võib olla ka eraldi, kuid igal juhul on see vajalik selleks, et terapeut saaks sortida vastutuse jagamist. Et ta üldse saaks sotti, mis toimub. Et ta saaks olla õiglane ja seega kogu teraapia ja tulemus saaks olla kvaliteetne!

(425 all – 426/1) Paariteraapia edastab nii vägivallatsejale kui tema ohvrile vale sõnumi. Vägivallatseja saab teada, et tema partner „puudutab tema nõrku kohti“ ja „ajab ta endast välja“ ning peab seetõttu oma käitumist ümber kohandama, et meest mitte nii vihale ajada. See on täpselt see jutt, mida mees ise on kogu aeg rääkinud. Vägivallatseja muutumine saab lähtuda ainult vastupidisest protsessist – kui täielikult loobutakse arvamusest, nagu oleks tema partneril üldse mingi roll talle suunatud vägivalla põhjustamisel. 
Kui inimene, kes pidevalt võtab suhu sõnu nagu õiglus, võrdsus, topeltstandardid, privileegid jms, räägib samas sellist juttu, siis mina loobun lõplikult arvamusest, nagu oleks tema mõtete sõnadeks vormimise taga üldse mingi roll mõistusel! See on puhtalt emotsioonipõhine tekst – tolmurull! Kui mees on seda ise kogu aeg rääkinud, siis järelikult ei edastanud talle seda sõnumit paariteraapia – ta teadis seda ammu. Ja kui mees seda räägib, siis tuleb teda kuulata mitte väiksema tähelepanuga kui naist. Ka mehel võib õigus olla! Seda ei saa välistada, et ka mees on reaalne inimolend! Kui naisel on midagi "kohandada“ vaja, siis tuleb seda teha täpselt samuti kui mehel! Mida tähendab "Puudutab tema nõrku kohti"? See tähendabki seda, kui naine kasutab mehega manipuleerimiseks tema haavatavust. Ja see on sama palju vägivald naise poolt, kui see oleks ka mehe poolt!

Mulle jõuab üha rohkem kohale, et just nimelt paariteraapia ongi ainus võimalus, mis vähemalt teoreetiliselt võib viia sihile. Et see ka praktiliselt toimiks, sõltub mõlema partneri ja terapeudi soovist ja tarkusest. Loomulikult on ka selliseid juhtumeid, mil partneril tõepoolest polegi üldse mingit rolli temale suunatud vägivalla põhjustamisel. Kuid see tuleb enne välja selgitada ja ohver peab selleks valmis olema, kui ta soovib sama mehega edasi elada. Või naisega. Kumbki partner ei tarvitse olla aus, siiras ja valmis loobuma oma privileegidest. Üks või mõlemad võivad tunda, et nad pole valmis loobuma "moonutustest“, sest raskeim asi on inimestel tunnistada, et neil ei olnud õigus! Sellepärast on terapeudi valik tulemuse seisukohalt määrav. Sellised kolmanda silma psühholoogid, kelle meetodiks on "pealiskaudne pilk“, on mahavisatud aeg ja raha neile, kes siiralt soovivad enda ja suhte arengut. Kuid kullaauk neile naistele, kes soovivad mehele kättemaksu ja/või temast kasudega vabaneda. See on "jõuline sõnum“, mille edastab "kvaliteetprogramm“. Tsiteerides terapeuti lk 40: "Mehe liitumine teie programmiga annab lihtsalt naisele võimaluse saada, mida ta tahab."

Autori programmil ei ole minu nägemuse järgi isegi teoreetilist võimalust saavutada sõnastatud eesmärki. Isegi mitte selle sihtgrupiga, kellede puhul võib tõepoolest väita, et "nende partneritel pole üldse mingit rolli neile suunatud vägivalla põhjustamisel“. Sest nende näol on tegemist ilmsete psühhopaatidega, kellede süüdivustase ei ületa künnist, mis võimaldaks neil aru saada õiglusest ja võrdsusest. Ei usu ka teiste puhul, sest autori negatiivsus ja erakordne võime kallata poriga üle väikseimgi hea külg, mis ta mehes leiab, ei jäta talle ühtegi puhast rada selle võimaliku ukseni!

Tsiteerin edasi sealt samast: (426/1) Samuti peab vägivallatseja lõpetama keskendumise iseenda tunnetele ja oma partneri käitumisele ning pöörama selle asemel tähelepanu naise tunnetele ja iseenda käitumisele. Võrdleme seda tsitaadiga 10 rida edasi: (426/2) Sõnum, mille te saate paariteraapiast on: „Te saate panna oma partneri teie suhtes paremini käituma, kui te muudate enda käitumist tema suhtes.“ Selline sõnum on ausalt öeldes täiesti ekslik. Miks ekslik, kui just eelmises tsitaadis ise soovitas seda teha – muuta oma käitumist?! Milleks sellisel juhul? Kui mees muudab oma käitumist, siis saab ta panna naise enda suhtes paremini käituma, kuid naise parem käitumine meest mitte? See on ju otsene üleskutse naistele: karjuge, sõimake, solvake, jagage kõrvakiile ja "müksutage"edasi, teil on õigus seda teha, pealegi on mees nii loll, et ei saa niikuinii aru, kas olete muutunud või mitte! Võib-olla piisab, kui naine tegeleb oma hoiakutega, mis on tal siiamaani lubanud näägutada, karjuda, solvata jne? Paariterapeut võib selle ära jagada, "kvaliteetprogramm“ mitte iialgi!

Aga lähme korraks tagasi, eelviimase tsitaadiga edasi: (426/1) Paariteraapia võimaldab vägivallatsejal vanast mustrist kinni hoida. Tõtt öelda on tunded paljude terapeutide arvates ainus asi, mis üldse oluline on ning tegelikkus on enamal või vähemal määral ebaoluline. Antud kontekstis võib selline terapeut teie poole pöörduda ja öelda: „Aga temal on samuti tunne, et teie olete tema suhtes vägivaldne.“ Paraku on nii, et mida rohkem suudab mees end veenda, et tema kaebused on teie omadega enam-vähem võrdsed, seda väiksem on võimalus, et ta kunagi suudab oma hoiakutest vabaneda. Nüüd selgus siis ka see, miks autor nii järjekindlalt eitab meeste emotsionaalsust vägivalla päästikuna. Nüüd saan siis aru, mille jaoks oli sellel "kaheteralisel mõõgal" mõeldud teine tera. Paraku on ka nii, et mida rohkem kohtab mees topeltstandardeid, seda väiksem on võimalus, et programmist kasu on! Loogikaga on sama lugu – see peab paigas olema! Ei ole mõtet püüda jätta muljet, et sinul on tegelikkus olulisem kui tunded, kui täpselt kaks lauset tagasi kõlas üleskutse lõpetada keskendumine naise käitumisele (mis on tegelikkus) ja pöörama selle asemel tähelepanu naise tunnetele. Nii et on küll endalegi tunded kõige tähtsamad, aga ainult naise tunded. Ning tegelikkus on ebaoluline nii mehe kui naise puhul. Tegelikkus tuleb sobitada autori "kujutlusvõimega"!

Loomulikult on ka mehel, nagu naiselgi, tunded need, mis tema tõekspidamisi ja hoiakuid suurel määral kujundavad ja kiivalt kaitsevad. Tunded ei ole just eliitüksus mis välja saadetakse, pigem pööblipolk kaigastega ja selle üle ei ole meestel põhjust uhke olla, kuid sama käib ka naiste kohta. Ometi paistab, et autor soovib naiste puhul rääkida "õigustatud tunnetest", eitades samas kontekstis meestel tundeid üldse. Sest nagu nüüd selgus - siis ei ole tarvis lahendada seda väga ebamugavat situatsiooni, mil "kaebused on enam-vähem võrdsed“. Mnjaa, see on juba hoopis teine tera! Paraku lõikab ka see tera talle endale sisse! Väga stalinlik: pole tundeid – pole probleemi! Kaval, kuid liiga läbinähtav, seega lihtsameelne!

Tunded ja tegelikkus on paraku väga tihti kaks erinevat asja – ka naiste puhul! Ja isegi kui tunded vahest harva peegeldavad midagi muud kui isekaid soove ja meeldimisi, isegi kui nad on adekvaatsed, ei saa ometi olla nii kindel, et selle monopol kuulub naistele. Ja kindlasti mitte naistele, kes oma ämma nimetavad hooraks, sest ta on kaks korda lahutatud (338/1). Mul on täiesti ükskõik, kas nimetada seda hoiakuks või tundeks – reaalsusega pole sellel niikuinii midagi pistmist. Reaalsus on aga kindlasti see, et samasugused hoiakud, mida autor heidab ette meestele, on ka naiste hulgas sama levinud. Koos kõigi sellest tulenevate järeldustega.

(435/2) Vägivallatseja ei muutu sellepärast, et ta tunneb ennast süüdlasena või et ta lõpetab joomise või et ta leiab Jumala. Ta ei muutu pärast seda, kui ta näeb oma laste silmis hirmu või tunneb, et nad temast eemale tõmbuvad, tal ei tule äkitselt pähe, et tema partner väärib paremat kohtlemist. Oma enesekesksuse tõttu, mis on kombineeritud mitmesuguste hüvedega, mis talle teie kontrollimise kaudu osaks saavad, muutub vägivallatseja ainult siis, kui ta tunneb, et peab seda tegema, seega on muutumiseks sobiva konteksti kõige olulisem element vägivallatseja panemine olukorda, kus tal ei ole muud valikut… Kuid esmane tõuge peab alati tulema väljastpoolt. Kui on meest põhjust karistada, siis tuleb ta istuma panna, olen sellega nõus. Ja võimalikult pikaks ajaks! See on elementaarne ühiskonna enesekaitse, mil vangla kui vastureaktsioonina vägivaldne võte on õigustatud. Kuid muutumisprogrammid ei ole karistused! Mulle näib, et autor on enda rollist totaalselt valesti aru saanud. Tuletan meelde, et "panemine sundseisu, on juba ise vägivald“ (417/2)!

Sunniga, väljastpoolt saavutatud muutumine on formaalne, väline muutumine. Pai näo tegemine võib olla ümbritsevatele kergenduseks – ikkagi on see ajutine, kuni sisemist äratundmist ei järgne. Sunniga saavutatud muutus, mida inimene ise tajub vaid uue rollina, tekitab pigem trotsi, eriti kui sellega kaasneb teadmine, et partner võib jätkata vanas rollis. Hoiakud ja suhtumised saavad muutuda ainult sisemise avastamise ja ahhaa-elamuse tulemusel. Ja see ei ole võimatu. Täpselt sama moodi leidub inimesi, kes suudavad maha jätta joomise, sest ühtäkki jõuavad nad äratundmisele ja hindavad ümber väärtusi. Ja selleks ei ole isegi vaja mingeid programme ja jumala leidmist, vaid sisemist intelligentsust. Absoluutselt kõik inimesed on agressiivsed vähem või rohkem ja omal moel. Kes õpib seda endas nägema ja kontrollima (see tähendabki hoiakute muutmist) lapsena, kes teismelisena, kes keskeas ja kes mitte kunagi. Sündinud ingleid pole inimeste hulgas olemas – see oleks juba teine liik. Absoluutselt kõigis inimestes on ka seda sisemist intelligentsust, vähem või rohkem ja omal moel. Kes õpib seda endas ja teistes hindama ja nägema lapsena, kes suurena ja kes mitte kunagi. Ka kõige suurem jõhkard võib avastada, et talle meeldiks olla targem ja vaimse jõumehe kuvand on isegi rohkem väärt kui musklimehe oma. Teraapiatest võib olla küll abi, kui need aitavad seda sisemist intelligentsust üles leida ja väärtustada! Väärtuste ümberhindamine on nagu silmade avanemine, hr Bancroft ja parem, kui siis ei oleks esimeseks pildiks naine, kes su ema hooraks nimetab ja mees, kes talle õiguse annab! Liiga valus ebakõla! Need mõlemad peavad olema lavalt kadunud või jääb oht, et mees sulgeb uuesti silmad! Et kasvatada teistes õiglustunnet, peab olema ka ise õiglane! Nii lihtne see ongi! "Kvaliteetprogrammid" ei ole hiilanud ei õigluse ega mitte mingisuguse intelligentsuse väärtustamisega! Need ei hakka seda niikaua tegema, kuni nad püüavad õigustada naiste "müksutamist" ja kuni need halvustavad mehe häid omadusi!

Tegelik muutumine ei saa olla sunnitud olukorras, "kus ei ole muud valikut“. Ja mida autor silmas peab? Vangla hirmu? Kui on põhjust, siis karistada tuleb. Mis teenitud, tuleb vastu võtta – see on õiglane. Ja tuleb vaid loota, et süüdlane selle õiglust ka ise tajuks. Kuid ei maksa talle selle tajumist ka raskemaks teha, kui püstitatud eemärgiks on peale karistamise ka tema muutumine!

Muutumine ei toimu programmi pärast, juhendaja pärast, kriminaalhooldaja pärast, see ei toimu kohtuniku ega politsei pärast. Kui see iseenda pärast ei toimu, siis nende teiste peale tõstab mees esimesel võimalusel, mil ta ei ole enam sundolukorras, lihtsalt jalga. Sunniga saab lahendada vaid ajutisi, ühekordseid probleeme ja projekte. Kui alkohoolikul täna viin ära võtta, võime saada ühe kaine päeva, kuid homme ta leiutab uue võimaluse. Mitte ükski käsk, keeld ega sund ei ole kunagi pikalt toiminud! Muutumine võib küll toimuda laste pärast, see võib toimuda ka naise pärast, kui viimane pole ise vägivallatseja. Muutumine võib toimuda ka Jumala pärast, sest tema vägivallatsemisele on niikuinii siiamaani ühiskondlik heakskiit. Pealegi on hirmutamine põrguga võimas argument. Paraku vägivaldne argument, sest hirmutamine on vägivald! 

(455/2) Ma mõistan ja hindan pereliikmete lojaalsust üksteise suhtes. Inimestel on loomupärane valmisolek vägivalda kirglikult taunida selle hetkeni, kui selgub, et muret tekitavalt käituv mees kuulub omade hulka, seejärel vahetame me kohemaid poolt. Kuid mõlemat poolust esindada pole võimalik. Vägivald ei lõpe enne, kui inimesed lõpetavad erandite tegemise oma vendadele, poegadele ja sõpradele. Paraku jah, mõlemat poolust esindada ON imelihtne. See raamat on tõestuseks, et ka autor on vähemalt sõnades valmis vägivalda kirglikult taunima, kuni selgub, et muret tekitavalt käituv inimene on naine. Naise puhul peab see täpselt samuti muret tekitama isegi siis, kui tema vägivald ei hirmuta! Kui kirikukell kõlab tuhmilt, siis on seal juba pragu ja ei pea edasi kolistama, kuni tükid pähe kukuvad!
Vägivald ei lõpe tõesti enne, kui inimesed mõistavad, et peale enesekaitse ei sõltu vägivald kunagi sugulusest, sõprusest, soost, vanusest, rassist ega "olukorrast“. Me peame lõpetama erandite tegemise ka oma emadele, õdedele, tütardele, naistele ja sõbrannadele!

(455/3) Vägivalda kogenud naise toetamine ja vägivaldsuse taunimine ei tähenda tingimata, et te asuksite iga nende paarisuhtes esineva konfliktsituatsiooni puhul naise poolele. Lisaks vägivallale võib neil olla teisigi tõsiseid probleeme, mis moodustavad täieliku sasipuntra – kokkupõrked rahateemadel, laste kasvatamise küsimuses või sõprade valikul… Ma ei väida, et tal on õigus kõikides teievahelistes lahkarvamustes. Ma tahan öelda ainult seda, et teil ei õnnestu ühtegi nendest lahkarvamustest lahendada enne, kui sa ei ole hakanud tõsiselt tegelema oma vägivallaprobleemiga. Niikaua, kuni sa jätkad tema türanniseerimist, oled kõige põletavamaks probleemiks sina ise. Autor on juba poolel teel, kuid komistab ikka oma kinnisidee otsa - lahendada "sasipuntraid“ kirvemeetodil. Selle asemel, et rahulikult harutama hakata. Kui mehel on õigus, siis mille kirevase päralt ta vägivallatseb??? Sellepärast, et naine ei soovi seda tunnistada ja jätkab mehe "türanniseerimist", surudes enda soove läbi, ehkki argumente selleks pole. Kuidas saabki olla, kui mehel on ju õigus, nagu autor möönab! Niisiis: "Teil ei õnnestu ühtegi nendest lahkarvamustest, milles mehel on õigus, lahendada enne, kui te ei ole hakanud tõsiselt tegelema oma vägivallaprobleemiga“! Niikaua, kui naine jätkab enda soovide, meeldimiste ja maitse järgi vaidluste puhul otsuste läbi surumist, soovimatagi süveneda ja aru saada mehe argumentidest, niikaua on "kõige põletavamaks probleemiks“ naine ise! Isegi, kui mees lõpuks vihastab ja endast välja läheb!

(456/4) Kui teil on tekkinud kahtlus, et mehel võib olla vägivallaprobleem, paluge tal üksikasjalikult kirjeldada naise nägemust toimuvast ja naise tundeid seoses erinevate eluaspektidega, kaasa arvatud see, millisena naine nende vahelisi konflikte näeb. Tavaliselt on vägivallatsejal naise nägemuse esitamisel raskusi osavõtlikkuse väljendamise ja üksikasjade kirjeldamisega. Eriti, mis puutub rahulolematusse, mida naine tema käitumise suhtes on väljendanud. Mida naeruväärsema ja tühisemana mees üritab naise nägemust näidata, seda rohkem on teil põhjust uskuda, et probleem on mehes endas. Ja kui te jätkate samaaegselt küsimuste esitamist selle kohta, mida naine toimuvast arvab, siis võite te sageli saada olulisi vihjeid selle kohta, millised täpsemalt on mehe käitumise ja hoiakutega seonduvad probleemid.“ See on tõepoolest hea nipp oluliste vihjete saamiseks "käitumise ja hoiakutega seonduvate probleemide kohta"! Eks proovime kohe! Meest sõnast! Autor on küsitlenud vähemalt 2000 naist. Kui mitmel neist jätkus "osavõtlikkust“ mehe "nägemuse esitamisel“? Kui mitmelt naiselt ta seda vaevus küsima? Ja kui mitut meest on autor ise püüdnud juba selleski raamatus näidata "naeruväärse ja tühisemana“? Tihti isegi rohkem kui naine ise. Sest kui mõnes näites on naine pisutki valmis olnud meest mõistma ja enda osalust konfliktis tunnistama, siis lämmatab autor selle südametunnistuse juba eos, nagu "paelussi“ (205/1). Kogu see raamat on oluline vihje autori hoiakutega seonduvate probleemide kohta! Kuna olen kohanud seda raamatut tsiteeritavat päris tihti, siis ka suure osa ühiskonna probleemide kohta!

(458/4) Kas sa vannud vahel või kasutad oma naise kohta sõimunimesid? See oli küsimus, et endas vägivalda tuvastada. Kaks täiesti võrreldamatut asja pandud ühte küsimusse. Mis see vandumine siia puutub? Kas inimene peaks varba ära lööma või haamriga sõrme pihta, säilitades kala näo? Miljonid inimesed, sealhulgas naised, poksivad areenidel. Sajad miljonid tarbivad seda teleka ees ja seda nimetatakse väärikalt spordiks. Aga ups, kui sa juhtusid midagi krõbedamat iitsatama, siis võib sind pidada vägivallatsejaks!

Sõimunimede kasutamine aga puutub vägagi asjasse! Kuid miks ainult oma partneri kohta? Sõimunimede kasutamine teiste kohta tuvastab täpselt sama edukalt teis peituva vägivalla! Näiteks sõimates hooraks ämma või litsiks mehe järgmist naist...

(458/6) …pole mingit õigustust, mis lubaks mehel oma partnerit solvata, hirmutada, isoleerida või talle valetada isegi siis, kui talle tundub, et naine teeb samu asju. Täiesti üleliigne sõna on siin "tundub“. Ka ilma selleta olnuks lause õige. Pealegi kõik need loetletud asjad ei saa tunduda! Isegi valetamise komme tuleb millalgi välja, sest nagu näha, ka kvaliteetseimad loobuvad oma valvsusest! Need asjad kas toimuvad või ei toimu! Ja loomulikult ei peaks partner vastama samaga. Küll aga tähelepanu sellele juhtima. See on taseme küsimus, millega ja kuidas. Aga on lihtsameelne oodata, et sellisele käitumisele mingit reaktsiooni ei järgne. Eriti, kui selline käitumine on metoodiline, tuleb kindlasti aeg, mil solvumine asendub vihastamisega. Ei ole midagi inimlikumat! Või arvab autor, et mees peaks mitte välja tegema, selleks, et "suhtuda oma naisesse kui reaalsesse inimolendisse“?! Kas valetamine ja solvamine teebki inimesest "reaalse inimolendi", kellesse peab suhtuma lugupidavalt?

Miks kasutas autor siin sõna "tundub“? Selleks, et sõna otseses mõttes lollitada! Et ikka mehele selgeks teha tema võimetus reaalsuses orienteeruda. Ning jätta õhku kahtlus, et naine ikka midagi sellist ei teeks. Sama  kahtluse külvamise eesmärki teenivad sõnad "hirmutada“ ja "isoleerida“, mis kui tüüpiliselt mittenaiselikuks peetavaga on pandud kokku kahe vägagi naiselikuks peetavaga, et viimased vähem silma torkaks. Paraku sama hoobiga teeb solvamise ja valetamise naise jaoks normkäitumiseks, millele tähelepanu juhtimise puhul saab hooletult pareerida: "sulle ainult tundub nii!“

Ja kuidas kõlaks korrektne, ilma vingerdamiseta lause: "Pole mingit õigustust, mis lubaks mehel oma partnerit solvata või talle valetada isegi siis, kui naine talle valetab ja teda solvab.“ See on nagu kontsentraat kogu raamatust! Selge sõnum meestele ja selge sõnum naistele!
"Lundy kvaliteetprogramm – kõrge eetiline vundament!“

Selle loosungiga võiks lõpetada tsiteerimise – raamat sai otsa. Valisin võimalikult vähe tsitaate, sest kommentaarid kippusid end kordama – nii nagu autorgi ennast kordas. Sestap jätsin palju välja sellist, mis sai juba ära öeldud või siis tülikalt pikad tsitaadid, lootes, et tuleb veel jutuks ja pääseb lühemalt. Aga kõiges ei pääsenud – lähen siis järgmisele ringile: (74/2) Müüt 13: Tal on viletsad suhtlemis-, konfliktilahendamis- ja stressiga toimetulemisoskused. Ta vajab koolitust.

Vägivaldsel mehel ei jää puudu oskusest lahendada konflikte mittevägivaldselt; tal jääb puudu tahtmisest seda teha. Vägivallatsejate puudulikud oskused on olnud mitmete uurimuste teemaks ja uurimustulemused on järgmised: vägivallatsejatel on normaalsed konfliktilahendamis-, suhtlemis- ja agressiivsusega toimetuleku oskused, kui nad valivad nende kasutamise. Tavajuhul suudavad nad lahendada pingelised olukorrad tööl kedagi ohustamata; nad suudavad oma stressiga ilma vihapurseteta hakkama saada, kui nad veedavad koos oma vanematega tänupüha; nad jagavad oma õdede-vendadega siiralt kurbust, mis valdab neid vanavanemate surma puhul. Kuid nad ei taha lahendada sellist laadi küsimusi mittevägivaldselt, kui asjasse on segatud nende partnerid. Te võite anda vägivallatsejatele kõige kaasaegsemad kolmanda põlvkonna oskused sügavate tunnete väljendamiseks, aktiivseks kuulamiseks ja vastastikuselt kasutoovaks vaidlemiseks, kuid ta läheb koju ja jätkab ikka vägivallatsemist. Kust kohast nüüd järsku vägivallatsejale tulid tunded ja veel sügavad???
Kuna ühtegi näidet ei olnud, mis laseks aimata, millise vägivallaga tegu, siis võtan õiguse ise need konstrueerida antud andmete põhjal. Kuna autori kirjeldatud meestel oskustest puudu ei jää, tavajuhtudel tahtmisest samuti mitte – vaid oma partneriga ei õnnestu, siis loogiline järeldus on, et oma partneriga ei ole "juhud“ enam "tava“. Autor toob näiteid situatsioonidest, mis on kodutülidest võimalikult kauged, samas püüdes neid ühendada kodutülidega märksõnade abil, nagu "stress“, "pinge“ ja "suured tunded“. No ei ole mõtet võrrelda peiede kurbust ahastamapanevast situatsioonist sündinud vihaga või pidude stressi muserdavate mustrite stressiga, millega kodus silmitsi. Selliste näidete valiku puhul tekib küsimus, et kas autor soovib sellega väita, et kui õdede-vendadega saab kurbust jagada ilma vägivallata, siis naine saab kodus peksa selle eest, et mehe vanavanem suri? Kui autor oleks tahtnud aus olla, siis oleks ta toonud näiteid, kus mehega käitutakse väljaspool kodu täpselt sama moodi kui kodus!
Aga tõsi ta on, et inimesed armastavad haiget teha eelkõige oma kõige lähedasematele. Sellepärast ei ole ka mõtet võrrelda koduseid ja tööpingeid. Samuti võib ka naine nentida, et pole mingit probleemi vaielda ja suhelda sõprade, sugulaste või töökaaslastega – ainult mehega vaidlemine lõpeb tihti riiuga. Miks? Sest mehele võib nähvata, karjuda ja ütelda solvanguid. Kui midagi sellist lipsab tööl või sõprade ringis, siis on selle peale lihtsam teistel õlgu kehitada ja asi vaibub. Esiteks on see teiste jaoks enamasti ootamatu ja teiseks ei lähe see teistele niivõrd korda – ei pea nad ju temaga iga päev koos elama. Või kui see peaks saama harjumuseks, siis sõbrad lihtsalt kaovad ära, töögi võib kaduda – kuid oma mees ei saa ju kuhugi kaduda! See on kummaline küll, aga mida lähedasemaks saavad inimesed, mida kindlama nad arvavad olevat suhte, seda madalamaks langeb suhtlemisoskuste põlvkond omavahel. Ja see ei ole ainult mehe probleem.

Autor tõi argumendiks jälle vihje uurimustele, jättes viitamata. Mind huvitaks küll, mida ja kuidas uuriti! Konkreetselt huvitab mind, kas uuriti ka nende meeste partnerite "oskuste põlvkonda“? Sest tüli ei sünni üksinda. Enamasti! On erandeid.

Üldjoontes olen ma nõus, et vilets suhtlemisoskus on müüt. Kuid see ei ole müüt kodus. Ja see on väga õige, et sellest pole mingit tolku, kui te annate "vägivallatsejale“ kolmanda põlvkonna oskused – niikaua kui te jätate tema partnerile need andmata! Veel enam - kui partneri kiviaegset suhtlemisoskust premeeritakse seitsmel erineval moel, nimetades seda näiteks "oma identiteedi säilitamiseks". Kui mees läheb koju ja kohtab seal esimese või teise põlvkonna oskusi, siis vihastab ta lõpuks jälle. Ma muidugi ei tea, mida kõike sisaldab autori arvates kolmanda põlvkonna pakett, kuid ma kujutan ette, et see peab sisaldama "aktiivse kuulamise“ kõrval ka kõigi oma soovide, seisukohtade, arvamuste, plaanide, tunnete, hinnangute jne põhjendamist. Et neid põhjendusi saaks kaaluda partneri põhjendustega ja sünniks "vastastikuselt kasutoov vaidlus“. Aga kui mees kodus kuuleb, et tema kolmanda põlvkonna peale tuleb näiteks "loll jutt“, ilma igasuguse põhjenduseta; või otseselt isiklikuks minev püüe solvata: "kes sina siin selline oled, et sellest räägid“ jms, siis kumb on see, kes "jätkab ikka vägivallatsemist“? Ja kui põhjendatud on siis rääkida just mehe "mittetahtmisest lahendada sellist laadi küsimusi mittevägivaldselt“? Ma tean, et minu näited ei kata kõikvõimalikke situatsioone, ammugi pole need sellised, mida autor tuua oleks tahtnud. Kuid jättis toomata. Nii pidingi ise midagi välja mõtlema, et üldse aru saada tema mõttekäigust. Või sellest, kus see katkes. Küsimus autorile: mitmenda põlvkonna naine oli see, kes ämma hooraks nimetas? Kolmanda? Sel juhul on raudselt olemas ka üheksakümnes põlvkond, mida "pakkuda" ja nimetada "kõige kaasaegsemaks"!

Ja veel üks küsimus autorile: Kui naine ei soovi, ei vaevu või ei oska oma seisukohti põhjendada, siis mil moel peab mees need "omaks võtma“? Ja miks peab, kui neist aru ei saa järelikult kumbki?

Nüüd nendest eranditest: Neile ei ole ilmtingimata vaja, et partner üldse midagi ütleks ja neil on suht savi, mitmenda põlvkonna oskused tal vastas on. Nad ketravad ise endale hoo üles ja jauravad meelsasti ka vastust saamata. Nad ähvardavad ja viivad ka täide. Kogu vägivalla skaalal on sellised silmatorkav äärmus, kuid siiski vähemus. Tänu neile kahvatub skaala teine ots niivõrd, nagu seda poleks olemaski. Kuid see on olemas ja see on valdav. See on nn "argivägivald“, mille täideviijad ise seda ei näegi, ei teadvusta ja tõusevad tagajalgadele kui seda neile vägivallaks nimetada.

Tihti ei teeni vägivallatsejate partneridki ohvri nime ausalt välja, sest asuvad ise samuti kuskil selle skaala peal. Erandite partnerid samuti. Mitte ükski tõenäosus ei luba, et alati saavad kokku paar, kellest üks on skaala tagumises otsas ja teine pole lävepakkugi ületanud. Isegi kui niimoodi juhtub, ei saa kolmas inimene selles kindel olla. See on tõsi, et mida kaugemal teineteisest partnerid selle skaala peal paigutuvad, seda ebaõiglasem tundub rääkida kaasvastutusest, sest selle sõna kõla eeldab nagu vastutuse poolitamist kahe vahel. Usun, et autor valis selle termini hoolega ja meelega. Õigem on rääkida omavastutusest ja selle nõue peab jääma! Igaüks peab iseenda probleemidega tegelema just selles mahus, mida need eeldavad ja kumbki peab muutuma vähemalt niipalju, et küündiks "kolmandasse põlvkonda“. Sest täpselt seal lõpeb ka vägivalla skaala. Küsimus ei ole ainult selles, et vastasel juhul antud suhe ei toimi edasi. Kõige tähtsam tuleb nüüd: Probleem kandub ju järgmisse suhtesse ja seal ei tarvitse enam skaalal paiknemise proportsioon võrreldes uue partneriga sama olla. Endine ohver võib hoopis ise osutuda palju tõsisemaks vägivallatsejaks! Seda enam ja uhkemalt, kui talle korra on juba õigus antud. Seega autori nõue vabastada omavastutusest see pool, kes vägivallaskaalal alla jääb, ainult põlistab vägivalda! Kui sellise naise mees on saanud vägivaldseks  reaktsioonina, siis kui mitut meest ähvardab sama saatus veel?!
Sisuliselt pakub autor omavastutusest vabastamisega kindlustuspettuse teenust, ja asjaolu, et ta seda rüütellikult naistele pakub, ei muuda tema tegevust ei õilsamaks ega moraalsemaks. Isegi, kui naise omavastutus hõlmab ka vaid ainult ühte protsenti, peab ta selle nii iseenda, partneri, kui ka terve ühiskonna parema oleviku ja tuleviku nimel lunastama ise! Mitte keegi teine ei saa seda teha! 

Huvitav, mis värk see inimestel selle lunastaja ootamisega on? Miks peab see alati olema keegi teine? Paha olla ise ei ole mingit probleemi, aga seda heastada ise on ületamatu probleem. Ja seda peab ilmtingimata tegema keegi teine?!

Autori vägivalla defineerimist sai loetud, kuid ohvri definitsiooni ma ei märganud. Uuesti tervet raamatut selle pärast ei suudaks enam üle lugeda. Aga loetust järeldan, et natsi-Saksamaa peaks sobima tema ohvri käsitlusse suurepäraselt - sai ta ju lõpuks haledalt peksa! Kas võitjad oleksid hoopis pidanud Hitlerit "rahulikult kuulama" ja "mõistlikul viisil reageerima" lihtsalt selle pärast, et nad hiljem osutusid tugevamaks? Nad, muide, tegidki seda liiga kaua! Tõsi, et võitjad olid vägivaldsed, teisiti nad võita poleks saanudki, kuid kas sellepärast võitjate "vägivallaprobleem kuulub täielikult neile endile"?(79 lõpp) Teiega ei ole midagi valesti. Teie partneri vägivallaprobleem kuulub täielikult temale endale. Absoluutselt õige, kuulubki! Kuid sellest ei järeldu automaatselt, et teiega ei ole midagi valesti. Tahan sellega öelda vaid seda, et teie partneri vägivaldne vastus ei ole indulgents, mis lunastab teid teie vägivaldsest pöördumisest. See on täpselt sama sõnum, mida autor on korranud meestele, vaid selle vahega, et mina ei ürita hämada ja eitada ja vähendada ja õigustada mehi, öeldes naistele, et "teile ainult tundub“ ega vabastada meest vastutusest. Ma ei ütle ka, et "sõltub olukorrast“.

Kui ma siin kuskil enne kirjutasin, et vastava raamatu puudumisel, mis käsitleks naiste vägivalda paarisuhtes, võib edukalt kasutada sedasama raamatut, vahetades omavahel ära sõnad "mees“ ja "naine“, siis tõsi ta on, et saab "sama tõepärase pildi“. Kuid ma siiski ei teeks seda, sest siis oleks kaks koledat pilti kõrvuti ja mõlemad viltu. Kumbki ei ole tegelikult tõepärane! Üks süüdistab kõiges meest, teine tõstaks kogu vastutuse naise õlule. Mõlemad sama ebatõepärased äärmused. Paljude konkreetsete juhtumite puhul sõna vahetus kehtiks, kuid üldistades saab räige moonutuse. Autor on suur üldistuste meister! Lk 91-92 näiteks kirjeldab autor vägivallatseja nägemust naise vihast. Liiga pikk, et kõike ümber kirjutada, kuid iga lause kehtib samaväärselt ka naise kohta. (92/1) Üks põhilisi inimõigusi, mille ta teilt röövib, on õigus tema peale vihastada. Sõltumata sellest, kui halvasti ta teid kohtleb, usub ta ikka, et te ei tohiks häält tõsta ja teil ei tohiks veri keema minna. Privileeg vihastada kuulub täielikult ja eranditult temale. Jne. Kuid iga lause kehtib ka sellise mehe kohta, kes ei tarvitse sellepärast olla vägivaldne. Mina ei arva, et mees, kes eelistaks lahendada konflikte „kolmanda põlve oskustega“, kuid vihastab lõpuks ikka naise irratsionaalse viha peale, sooviks sel moel kindlustada, et temal ainukesena säiliks õigus oma viha näidata. Pigem soovib ta, et viha ei peaks "näitama“ kumbki! Samuti ei pea naine olema sellepärast vägivaldne, et tajuda teie viha, kui midagi, mis õõnestab teie autoriteeti. See on täiesti iseenesestmõistetav, et viha, mis on irratsionaalne ja kui see valatakse partnerile kaela, tajutakse alati lugupidamatusena! Ja selleks ei ole õigus ei mehel ega naisel! Küsimus ei ole ju selles, et viha väljendatakse, vaid selles, mille peale ja kuidas seda väljendatakse. See, et viha oleks automaatselt vägivald, seda eitab autor isegi: (66/2) Kõik me saame vahel vihaseks. Õigupoolest juhtub enamiku inimestega vähemalt vahetevahel seda, et nad saavad liiga vihaseks, tegeliku sündmusega ebaproportsionaalselt või lausa tervistkahjustavalt vihaseks…. Kuid nad ei muutu tingimata oma partneri suhtes vägivaldseks. Või (172/4) Kuigi krooniline viha võib viidata vägivaldsusele, on need fenomenid kohati üsna erinevad. On olemas kaineid ja kalkuleerivaid vägivallatsejaid, keda tabab vaid väga harva mõni tõeline raevupurse, seevastu aga tunnevad või väljendavad mõned mittevägivaldsed mehed oma viha üpris sageli. Te võite leida, et ei soovi elada koos partneriga, kes on pidevalt vihane – mina igatahes küll ei sooviks -, aga see ei ole iseendast veel vägivald.

Ma arvan, et kõik mehed on võimelised mõistma naise viha ja seda ka aktsepteerima, kui näiteks mees, selle asemel, et veeta eelnevalt kokkulepitud aeg oma naisega, teeb seda hoopis sõpradega kuskil kõrtsis ja jätab naise teadmatuses ootama. Kuid ma ei usu, et autor ise samuti mõistaks ja aktsepteeriks naise viha näiteks selle peale, kui mees on olnud sunnitud telefoni teel  lükkama kokkulepitud aega paari tunni võrra edasi mehest sõltumatute ootamatute asjaolude tõttu. Näiteks vajadus minna appi omaenda lastele ja selle peale saab ta kuulda juba telefonis "head ja paremat“. (Uskumatu küll, kuid see oli näide elust!)

Niisiis, selleks, et viha oleks vägivald, on üsna vähe vaja. Ainult irratsionaalsust selle sünniks ja kui see partnerile kaela valatakse, siis see ongi vaimne vägivald! Sest üks põhilisi inimõigusi on elada ratsionaalses vaimses õhkkonnas! See tähendab seda sama, mida autorgi on korduvalt sõnastanud: "õigus elada terves vaimses õhkkonnas“. Autor näib arvavat, et naised on irratsionaalsemad kui mehed ja mine tea, võib-olla on tal selles õiguski. See ongi üldlevinud seisukoht. Kuid see enam ei näi, et autor püüab teha üldlevinud seisukohaks ka selle, et neil on õigus seda olla! Kui see kuulutada õiguseks, siis olgem ka vägivallaga rahul ja lõpetagem üldse see teema! 
Mina ei arva, et naised oleksid irratsionaalsemad, sest nähes, kui palju on irratsionaalsust meeste hulgas ja ratsionaalsust naiste hulgas, ei sooviks ma teha üldistusi soopõhiselt. Ja just nimelt vägivaldsed mehed on selle tõestuseks. Vastupidiselt autori seisukohale, et vägivaldsed mehed on ratsionaalsed, väidan mina, et just irratsionaalsus ongi vägivalla kõige suurem eeldus ja ohumärk. Koos isekusega moodustab väga plahvatusohtliku segu. Kuna autor peab vägivalda väga arukaks, siis peaks seda olema ka armukadedus - suurim koduvägivalla põhjus. Mina ütlen vastupidi: inimesed, kes suudavad üle olla armukadedusest, on suutnud seda ainult tänu järele mõtlemisele, ratsionaalsusele. Tänu hoiakutele, mis on kujunenud ja läbi teinud ratsionaalse arengu. Vägivald on kõige puhtam ja ürgsem looduse enda otstarbekus. Olelusvõitluse küüned, kihvad ja sarved. Vägivalla ratsionaalsus seisneb geeni ellujäämise nõudes. Vägivald on seega instinktiivne. Tõsi, selles mõttes ratsionaalne, kuid mitte eriti sõltuv mõistusest – ratiost. Selles ülekantud tähenduses pean mina vägivalda pigem irratsionaalseks. Meie subjektiivsesse kultuuriruumi ja paarisuhtesse täiesti sobimatuks. Sest siin ei ole ju enam ohtu elule! Inimesed võiksid loobuda sellest väga kergekäeliselt antud "õigusest vihale“. Seda ei ole sugugi väga raske asendada nördimuse, pettumise või kasvõi solvumisega, kui tegemist on õiglustunnet riivavate seikadega. Ei pea minema "veri keema“, nagu seda autor privileegina naiste puhul kirjeldab. Ma ei ole kuskilt kuulnud, et organism toodaks iga päev miljoneid viharakke, millest on vaja regulaarselt lahti saada, et nad tervist ei ohustaks. Viha ise toodab küll keemiat, mis mingit lahendust võib vajada. Kuid seda ju ei oleks, kui inimene otsustaks "kolmanda põlvkonna oskuste“ kasuks. "Õigustatud viha“ argumendi võib küll kokku võtta lausega: "inimolendid on oma olemuselt paavianid“.  

Seega tundepõhine – irratsionaalne viha on juba iseenesest vägivald – vaimne vägivald. Ja kui selle põhjenduseks naine (või mees) toob ainukese argumendi, et ta tunneb nii ja järelikult on tal õigus (kuna tal on õigus tunda), siis see on oma vägivaldsetest hoiakutest kinni hoidmine. Loomulikult on kõigil õigus tunda, kuid nii nagu ühiskonnas ja riigis, nii ka peres ja paarisuhtes kaasnevad õigustega kohustused! Sa võid üksinda olles vihastada ilma kohustuseta, kuid kohe, kui on teine inimene (või koer, kass või eesel) sinu kõrval, siis on kohustus arvestada ka tema (nende) tunnetega! Partner ei ole prügikast, kuhu enda üleliigne välja valatakse! (92/1) Teil võivad avalduda viha allasurumisest tingitud füüsilised või emotsionaalsed probleemid nagu depressioon, painajad, emotsionaalne tuimus, söömis- ja magamishäired…. 
See on ainult ettekääne, et ennast ja oma vägivaldset hoiakut õigustada! Mitte miski ei õigusta kõigi nende loetletud ohtude tõstmist partneri kraesse! Eriti veel, kui tema on otsustanud "kolmanda põlvkonna“ kasuks ja mitte tülitseda. Isegi siis, kui ta läheb kaasa vooluga ja lõpuks vihastab, ei saa ta sellega lahti kogu sellest prahist. Mälestus ebaõiglusest jääb tema "emotsionaalseks probleemiks“. Kohustus arvestada partneri tunnetega tähendab kohustust enda tunded ja viha kõigepealt läbi mõtelda põhjendusteks ja ratsionaalseteks ettepanekuteks – see tähendab "kolmanda põlvkonna oskusteks“ – ja nendega siis välja tulla. See ei ole oma viha allasurumine, see on oma vihaga tuttavaks, isegi sõbraks saamine, see on areng! See ei too kaasa mingeid painajaid ega söömis- ja magamishäireid, millega autor ähvardab. See toob kaasa emotsionaalse tervenemise, rõõmu ja parema une. See toob kaasa mõistmise, mille jaoks evolutsioon midagi nii keerulist ette on võtnud, nagu seda on aju ja milline õnn peitub selles, et just inimesel on arenenud see aju tasemele, mil me suudame seda kasutada mõtlemiseks ennem kui tegutsemiseks. Tsiteeriks vahepeal ajuuurijat Helen Fisherit raamatust „Miks me armastame?“ (240): „Neuroteadlane Joseph Le Doux on isegi avastanud, et ajus on kaks rada emotsioonide ja mõistuse integreerimiseks: „ülemine rada“ ja „alumine rada“. Mõlemad on seotud aju tasusüsteemiga, selle soovide ja tungidega. Kui amügdala saab signaali otse prefrontaalkoorest, siis me kontrollime end. Mõtleme enne kui tunneme ja tegutseme. See on „ülemine rada“. Kuid amügdala saab andmeid ka otse ajukoore sensoorsetest piirkondadest, mis läheb prefrontaalkoorest ehk aju arutluskeskusest mööda. See on „alumine rada – irratsionaalne, äärmiselt emotsionaalne, palju suurem kui „ülemine rada“. Ja seda on väga raske ohjeldada… Kuid siin paistab meile ka lootuskiir. Inimesed saavad minna „ülemist rada“ pidi. Prefrontaalkoor suudab kontrollida ning sageli ka kontrollib amügdalat ja ülejäänud evolutsiooniliselt vanemaid ajusüsteeme, mis tekitavad meie emotsioone ja tunge.“ 
See "lootuskiir“ on ainukeseks võimaluseks oma irratsionaalse viha ja vägivallaga toimetulekuks! Selle teadmine võib teha lootusrikkaks, kuid päris elus on see osutunud äärmiselt raskeks. Sest mitte kedagi ei ole võimalik suunata sinna kanalisse vägivaldselt, sunniga ega ka halvustades! Kui hr Bancroft ei hoiaks vägisi kinni oma moonutustest, mida ta on teinud selleks, et oma pilti loogilisena paista lasta ja saaks aru, et täpselt samad tunded on need, mis põhjustavad vägivalla nii meestel kui naistel, siis mõistaks ta ehk, et miljonid naised on hädas just nimelt sellega, et nende meestel on irratsionaalne viha, mida need mehed ei suuda, ei oska või ei taha "ülemisse“ kanalisse juhtida. Ja need naised sooviksid väga, et mees areneks ja õpiks kasutama "evolutsiooniliselt uuemaid ajusüsteeme“. Kas peaks kõigi nende naiste iseloomustamiseks kasutama samasugust sõnavara, nagu autor kasutab täpselt samas situatsioonis olevate meeste kohta? Tsiteerin ikka samalt leheküljelt (92/1) Kui teie viha hakkab juba välja paistma … üritab ta seda tõenäoliselt teisse tagasi toppida nii kiiresti kui suudab. Sest ta kasutab teie viha teie vastu, et teile tõestada, kui irratsionaalne inimene te olete. Kõlaks ilkumisena? Aga seda see ongi! Sest mitte keegi teine ei saagi kasutada teie viha teie vastu, et teile midagi tõestada - teie viha juba ise tõestab seda! Nüüd võiks lisada veel üleskutse meestele - mitte mingil juhul alla anda ega areneda: (92/2) Kui teil jääb ruumi viha tundmise ja väljendamise jaoks, olete te paremini suuteline säilitama oma identiteeti ning vastu panema teie „mina“ lämmatamisele.

Kuidas see ikkagi niimoodi on? Ligi 500 lk on täis täpselt ühtemoodi palli tagumist samasse väravasse? Et see on selle raamatu teema? Paraku mitte, selle raamatu täidab väga suures mahus teema “temake nii ei tee“. Vastuseta jääb küll minu küsimus, et miks ei tee? Autor pakub vastuseks, et naise vägivald ei hirmuta meest, kuid see ei ole vastus, mis sobiks. Sellele küsimusele polegi võimalik vastata, sest naised siiski teevad nii. Ja et "sellelt tähelepanu kõrvale juhtida“, on autor olnud sunnitud pidevalt just selle teemaga tegelema. Ta on sunnitud pidevalt laveerima ja moonutama, mis just näitabki ridade vahel pidevalt kulgevat ambitsiooni: eitada naiste vägivalda ja sundida selle eest vastutama meest. Kaks põhilist abinõu selle tõestamiseks on hirmunõue ja meeste tunnete eitamine. Esimene paraku viskab vähemalt kolmveerand lapsukesest koos pesuveega minema. Juba selline ohver viitab otseselt, mis on selle raamatu tegelik teema. Seda enam, et tuues näiteid ja kirjeldusi mehe vägivallast – oh imet – on see lapsuke ilusti terves tükis alles. Järelikult oli see mõeldud ainult naiste vägivalla kohta. Teine abinõu paneb autori samuti laveerima, kuid sellegipoolest komistab pidevalt, nimetades mehe vägivalda "vihapurseteks, raevuks“ jne. See on kõik nii läbinähtav ja vale, et ei ole võimalik mitte märgata – sellel raamatul on kaks teemat. Lk 75 (müütidest) on pühendatud otse sellele, et tõestada, miks sellel mänguväljakul tema arvates vaid üks värav peabki olema. Kuulutades müüdiks põhimõtteliselt kogu mehe. Tundub, et ainuke "reaalne inimolend" on naine ja mees kui selline peab olema vaid ebareaalne, tundetu ja mõttetu robot, kes millegipärast tõrgub seda olemast! Autor dehumaniseerib  mehe, võttes temalt ära suure tüki inimlikkust - tunded - tehes sellega endale kergemaks ka vägivalla, millega ta neid mehi käsitleb. Ja juba raamatu alguses seab autor oma seisukoha selgelt nähtavale: 
(15/2) … otsustasin ma kasutada vägivaldsele isikule viitamiseks sõna mees ja vägivalla ohvrile viitamiseks sõna naine. Ma valisin need sõnad mugavusest ja seepärast, et need kirjeldavad korrektselt suurt enamust paarisuhteid, milles esineb võimu kuritarvitamist. Tegelikult on vägivald laialt levinud probleemiks ka lesbide ja meeste paarisuhetes ja valdav osa sellest, mida ma käesolevas raamatus kirjeldan, kehtib ka vägivallatsejate kohta samasoolistes paarisuhetes. Nagu näha, läheb autori arvates "suur enamus“ vägivallast meeste kraesse ja väike vähemus lesbide kraesse, kuid  heterosuhetes naised ei mahtunud pilti, sest see ei oleks "korrektne". Milleks siis see sõna "mugavusest“??? Kas taas püüe hämada, jätmaks muljet, nagu võiks ka vastupidi olla? Seda ka, kuid tegelikult "kaotas ta oma valvsuse" ja reetis oma neljanda töömeetodi, loeme need nüüd otsast peale üles: sotsiaalne stereotüüp, pealiskaudne pilk, kujutlusvõime ja mugavus. Ja veel üks küsimus: mis asi on veel see "samasooline paarisuhe“, mida autor peab tarvilikuks nimetada lesbide ja meeste paarisuhetele lisaks?

Kuid päris kindlasti ei tohiks selle raamatu teemaks olla "Kiri vanaemale“. Näited näideteks, need on elust ja elus ongi igasugust. Kuid autoripoolse panuse oleksin eeldanud akadeemilisema (viidetega uurimustele) ja erapooletuma: "Naine soovib, et mees ei vihastaks“, "mees üritab teie viha teisse tagasi toppida“; "naine soovib, et mees muutuks“, "mees üritab naise „mina“ lämmatada“ jne jne jne. Kus on piir muutumise soovi ja lämmatamise soovi vahel?! Mis on neil vahet? Lugedes tekib tihti küsimus, et kumb teema siis autorile tegelikult tähtsam on? Tegelikult ongi vägivalla teema paarisuhtes niivõrd kompleksne, et seda ei saa ega tohikski eraldi käsitleda! Kuid käsitleda niimoodi: valede, vassimiste, demagoogia ja moonutustega, topeltstandardite ja ebavõrdsusega? Mis on tegelik eesmärk? Miks ta seda teeb? Õigluse jaluleseadmiseks? Kas tõesti oleks võimalik olla õiglane naise vastu olles ebaõiglane mehe vastu? Minu loogika ütleb, et õiglane saab olla ainult mõlemale korraga või mitte kummalegi! Kasu saab küll jagada ainult ühele poolele. Mis kasu ta ise sellest saab? Jagades kasu ainult naistele ja vilistades õiglusele? Miks? Kas äkki ei seleta seda ära see tsitaat: (249/2) "...vägivald võib pakkuda vägivallatsejale hüvesid pikkade aastate jooksul, potentsiaalselt isegi kogu eluks." Vot sel juhul ma selles küll enam ei kahtle, kui selle eest isegi palka makstakse!

Kõik vaimse vägivalla arsenal, mida ta raamatus on kirjeldanud – kõik selle on ta lasknud ise käiku meeste vastu ja selleks, et tõestada tõestamatut. Kui ta tõi vägivalla definitsiooni hirmu nõude, arvasin, et ta püüab oma tööd lihtsalt kergemaks teha. Rumal mõte! Valides sellise elukutse, pidi ta olema enese juures ja teadlik kui raske, et mitte öelda võimatu, on ilma asitõenditeta, lihtsalt osapoolte jutu järgi otsustada, kumb on süüdi ja millises ulatuses. Ma olen täiesti kindel, et "pealiskaudne pilk“ oli tema arsenalis juba varem. See pilk on teda ilmselt varasest noorusest juhtinud sellise kutsevaliku poole. Mingi kana peab tal meestega kitkuda olema! Ilmselt see võimu tunne tuhandete meeste üle pakub talle rahuldust, ta kasutab endale klientuuri saamiseks alatuid võtteid, tembeldades vägivaldseteks ka kõik need mehed, kellede ainukeseks probleemiks võib olla nende vägivaldne naine koos tema moonutamata versiooniga. Kirjeldades meeste häid omadusi või külgi, valab ta need kohe samas poriga üle sellisel õelal moel, mis ei jäta kahtlust, et ta naudib alandamist. Kui ta tegelikult sooviks neid mehi muuta ja parandada, siis ta kasutaks neid külgi esiletõstmiseks ja innustamiseks. Kuid ta valib karistamise ka selle eest, mille eest kunagi karistada ei tohi! Tema moto on jesuiitlik: eesmärk pühitseb abinõu. Ja paraku ei ole tema eesmärk see, mida ta silmakirjaks kuulutab. Kui tema soov oleks võidelda vägivalla vastu, siis ei annaks ta õigust nii suurele hulgale vägivallale. See saab olla ainult kattevari, mille varjus saab karistamatult nautida oma ohvrite mõnitamist. Kuidas ta seda teeb? Psühholoogia ei ole täppisteadus, kuna see võimaldab spekuleerida inimeste motiivide ja käitumise üle päris laial skaalal, ilma et neid teooriaid tõestada saaks (või üldse peaks!). See loob soodsa pinna igasugustele seletustele ja tihti jääb mulje, et mida hullem, seda tõsisemalt võetakse. See asjaolu, pluss diplom, pluss õilis eesmärk ja palun väga – räägi mida tahad. Pool publikut on pimestatud ja teine pool mutta tambitud.  Ma väga loodan, et vähemalt pooled nendest tambitutest on selle ära teeninud ja minu sügav kaastunne nendele naistele, kellede elud on selliste meeste tõttu jäänud sisuliselt elamata! Aga ma ei tahaks olla nende meeste nahas, kellede vägivaldsed naised on endile appi saanud veel sellise inkvisiitori: Ah et pole süüdi? Leiame! Ah et naine karjub, solvab ja alandab sind? Kas oled mees või ei ole? Kas julged väita, et see hirmutab sind? Pealegi oled selles niikuinii ise süüdi ja oma käitumisega põhjust andnud – seega vägivallatseja! Ning võimalik, et sulle ainult tundus nii! Too nüüd üks näide oma naise vihasest lausungist ja hakkame harjutama, kuidas on vaja käituda!

Ei ole kuidagi loogiline, et ükskõik kui halvasti käitub või räägib naine, on tema probleemiks alati mees, kuid vastupidise välistame. Selline suhtumine naistesse, nagu süüdimatutesse, peaks igale mõtlevale naiselegi alandav tunduma, vaatamata privileegidele, mida see annab. Nii et mul oli väga hea meel lugeda naiskohtunikest ja -ametnikest, keda autor sarjab. Samas ei imesta ma ka nende naiste üle, kes teda väga tõsiselt võtavad. Ma ei püüagi eitada, et nende hulgas on hulk naisi, kelle igapäevaelu ongi hirm, kellede elu ja tervis on ohus ja kes kuidagi ei saa lahti oma vägivaldsest mehest. See on väga tõsine probleem, millega tuleb väga tõsiselt tegeleda! Kuid see, mida ma siit raamatust lugesin, ei olnud tõsine tegelemine! Veel enam - see oli vastutegelemine! Kui õiget asja aetakse valesti, siis aetakse vale asja!
Paraku sellega tegelemise teeb raskemaks asjaolu, et tõestada on raske. Kuid mitte Lundyle. Kitsel ei ole ka kärneriks raske olla. Ja praegustest tendentsidest paistab, et kõige raskemaks teebki hoopis asjaolu, et selleks peabki olema kits, et olla aednik!
Salvestage, naised! On 21. sajand – telefonid, diktofonid, arvutid – mis iganes tehnikat on võimalik kasutada - nii pilti kui häält. Samad sõnad meestele. Nii nagu kõik mehed pole vägivaldsed, pole ka kõik naised vägivallatud.

Ja mis kõige tähtsam: vägivald ei alga hirmust, vaid palju varem. Kui asi jõuab juba hirmuni, siis ollakse reageerimisega hiljaks jäädud! Vägivald ei alga ka füüsilisest vägivallast. Vaimset vägivalda, mis ei hirmuta, ega sea füüsilisi piiranguid, ei tohi alahinnata! Tõsi, et meeste puhul autor ei teegi seda. Ta loetleb kõik vaimse vägivalla aspektid ja tunnused ilusti üles ja kirjeldab neid. Ja siis ühtäkki jätab ta need vägivalla definitsioonist välja selleks, et tõestada, et naiste vägivald on müüt. Mõtlesin raamatut lugedes kogu aeg, et miks autor räägib vaimsest ja füüsilisest vägivallast just sellisel moel, et ei ole aru saada, kummast parasjagu jutt. Ega ka sellest, kas üldse füüsilisest on jutt. See teeb asja segaseks ja on eksitav. Lõpuks sain aru, et ta teeb seda meelega. Kuna jutt oli kogu aeg meeste vägivallast ja autor harva täpsustas, kummast vägivallast jutt, siis pidi selline ühte patta panek teenima tüüpilise demagoogiavõttena seda, et "parem“ võtaks halvema omadused (kuna jutt käib ju halvast). Et sul lugedes säiliks kogu aeg tunne, et kirjeldatakse mingit erilist jõhkardit, kes kogu selle pori ja mõnitamise on ära teeninud, millega autor teda analüüsib. Kuid ilmselt see niimoodi ei olnud ja kui autor oleks selgelt vahe teinud vaimsele ja füüsilisele vägivallale, siis oleks enamiku näidete puhul tekkinud õigustatud küsimus, et mille poolest see siis naise käitumisest erineb? Ja veel enamgi – see pole ju isegi vägivald tema enda definitsiooni kohaselt! Kuid lisades füüsilise aspekti ja hirmu, nagu kohustusliku kaubamärgi vägivalla käsitlusse, samal ajal nimetades vägivallaks kirjeldatavat juhtumit, milles pole kumbagi, on ilmselgelt mõeldud jätmaks muljet, et "siiski siiski, mis siis, et ma sellest praegu siin ei räägi“. Miks ta seda teeb?

Ahhaa! Lugesin uuesti seda kohta, kus autor oma definitsiooniga välja tuleb lk 205. Siin ta kirjeldab, kuidas mehed otsivad õigustust oma vägivallale sellest, et nende vägivald on reaktsioon naise vägivallale. Jätsin eelmine kord esimese lause tähelepanuta: Teisisõnu, kui mehel on olemas piisav õigustus, siis ei ole tegemist vägivallaga… Selleks, et mitte lasta nendest moonutustest kaasa kiskuda, peame me vägivalla defineerimise vägivallatsejatelt üle võtma ja juurutama oma korrektse definitsiooni. Nojah, kohe ei märganudki, et ta otse selle ise välja ütleb, mida mina mitte uskuda tahtes ei märganud ja välja nuputasin. Kas ta sellele apelleeribki, et lugeja ei usu ja sellepärast ei märka ja ei mõtle? Niisiis, autor nimetab moonutuseks seda, et mees ennast õigustab, tuues välja naise käitumise. No see on ju sama, kui autor pidevalt on õigustanud naise vihast käitumist, tuues välja, et see on "reaktsioon“ mehe käitumisele. Kuid need mehed ei eitanud endi vägivalda, siin pole sellest juttu. Nad ju seletasidki, et see on reaktsioon naise vägivallale! Nad "õigustasid“ seda täpselt samuti, nagu autorgi õigustab naiste vägivalda. Ainukese vahega, et autor õigustab ka seda vägivalda, millele pole veel vägivallaga vastatud! Ega saa seega olla kindel, et üldse vastatakse. Ja miks peakski vastama vägivaldselt, kui oleks pöördutud ilma vägivallata? Kuid ometi peab autor selle "õigustamist" juba sündmustest ette rutates õigustatuks. Isegi piisavaks õigustuseks, et "juurutada oma korrektset definitsiooni"! Kas on võimalik midagi absurdsemat välja mõtelda?! Mingit meeste vägivalda poleks ju olnudki, kui kõik need vägivalgekesed oleksid suutnud olla ise vägivallatud ja meil oleks võinud olla praegu palju korrektsem definitsioon! Autor mitte ei "võtnud vägivalla defineerimist vägivallatsejatelt üle", vaid andis selle defineerimise vägivallatsejatele!
Seega moonutab autor ise, et õigustada definitsiooni tegemist, kust ta jätab välja kõige selle, milles järelikult need mehed oma naisi süüdistasid. Ta jätab välja kõige selle, millest ta 200 lk oli jõudnud ise kirjutada ja üle 200 kirjutab veel. Autor on kas uskumatult lihtsameelne, arvates, et see kelleski küsimusi ei tekita ja keegi ei märka või ta on uskumatult rumal ise mitte märgates. Või ta on uskumatult küüniline, mõeldes, et tal savi, mida teised arvavad. Sest: teisisõnu, kui naisel on olemas piisav õigustus mehe vägivaldse reaktsiooni näol, siis tema enda vägivald, mis sellele eelnes, ei ole enam vägivald. Ja kui ka mees ei reageeri vägivaldselt, siis pole ikkagi vägivald, sest ei hirmutanud meest! Kui see ei ole moonutus, siis mis see on?! Kui see ei ole privileeg, siis mis see on?! 
Ja veel üks küsimus autorile: kas mina ja kõik need teised inimesed (ma vähemalt loodan, et neid on veel!), kes arvavad, et vägivalla definitsiooni ei saa piirata füüsilise- ja hirmutamise klausliga, oleme automaatselt ise vägivaldsed, kuna "vägivalla defineerimine tuleb vägivallatsejatelt üle võtta“? Kõik need inimesed, kes soovivad, et ka "leebem“ vägivald saaks vägivallaks nimetatud ja vastutuse teeniks – on ise ka vägivallatsejad sellel põhjusel, et mingid mehed olid vägivaldsed reaktsioonina ja see ajas Lundy tupikusse?! Võib olla ei tahtnud nemadki enamat, kui et kodus rahulikult olla?! Kõik inimesed, kes sooviksid suhelda "kolmanda põlvkonna oskustega“ kasutades "ülemist rada“, peavad sellega veel ootama, sest Lundyl on meestega kana kitkuda! Siit võiks veel mitu ilusat järeldust vedada. Iva on ikkagi üks: topeltstandardid ja privileegid naistele. Kuid mitte kõigile naistele. Suu pühivad puhtaks kolmanda põlvkonna naised! Eks ise rumalad, kui ei võta mida pakutakse! Aga eks leidub kolmanda põlvkonna mehigi ja ma loodan, et nad kompensatsiooniks kõik vähemalt kunagi leiavad üksteist! Ja et seda kolmandat põlvkonda rohkem saaks, tuleks vägivalla defineerimine päriselt vägivallatsejatelt üle võtta ja juurutada uus, kolmanda põlvkonna definitsioon! Selleks tuleb vägivalla latti lihtsalt kõvasti allapoole tuua! Autori definitsioonile peab lisama ka kogu vaimse vägivalla arsenali: alandamine, mitteärakuulamine, sõimamine, karjumine jms. Ka kõik see, mida me oleme harjunud nimetama kiusamiseks - olgu see siis lasteaias, koolis või tööl - peab saama nimetatud vägivallaks! Sest lasteaiast saavad alguse ka hoiakud! Juba lapsena, ennemgi lasteaeda, juba kodus, peaks laps omandama hoiaku, et vägivald ei tee mitte kõvaks meheks-naiseks, vaid tavaliseks idikaks! Samuti seda, et tunded ei õigusta vägivalda! Ainult enesekaitse õigustab seda. Ja seegi sõltub olukorrast.

Tulen tagasi lk 335/3 oleva tsitaadi juurde, kus autor väitis, et valedetektoritestid on vägivallajuhtumite puhul (kaasaarvatud laste seksuaalne väärkohtlemine) ebausaldusväärsed. See on väga julge väide, mis peab baseeruma ainult kindlatele tõestustele. Ja mind pani imestama, et autor ei toonud ühtegi näidet. See jäi mind vaevama ja meenus Elizabeth Loftus ja "mälusõjad“ (Memory Wars). "Mälusõjad“ on termin terve rea kohtuprotsesside kohta Ameerikas möödunud sajandi lõpukümnenditel. Lühidalt oli asi järgmine: Küsimus on "taastatud mälu“ teraapias. See on psühhoteraapia vorm, mille käigus tuuakse näiteks hüpnoosi või unenägude tõlgendustega välja mingeid "tõrjutud“, "kapseldunud“ mälestusi. Sõda ja kohus käis sellega sellepärast, et see tõi kaasa laviinina kohtuasju ja lõhkiaetud perekondi. Sest patsiendid hakkasid ühtäkki "mäletama“ oma väärkohtlemisi, millest neil varem polnud aimugi. Elizabeth Loftus on mäluuurija ja kohtupsühholoog. Talle tundus kahtlane, et kõikidel juhtudel olid patsiendid läbinud samasuguse teraapia. Samuti ei usu ta, et mälu suudaks midagi tõrjuda, vastupidi – mida rohkem tahad unustada, seda paremini püsib meeles. Loftus sai eetikakomisjonilt loa ja viis läbi samasuguseid teraapiaid, mille käigus manipuleeris teadlikult katsealustega ja tõestas, kui lihtne on tekitada inimestes mälestusi asjast, mida pole kunagi toimunud. Kui varem usuti, et inimese mälu toimib nagu kaamera, mille salvestist on võimalik ükskõik millal uuesti üle vaadata, siis Loftus tõestas, et see pole nii. Ja mis kõige hullem – pole mingit võimalust vahet teha õigel ja valel mälestusel. Ja kui nüüd kujutada ette, et kohtus käib süüdimõistmine selliste libamälestustega tunnistajate ütluste järgi, siis see on juba süsimust stsenaarium. Paraku niimoodi oligi ja kui Loftus vahele segas, siis sündis sellest sõda tema ja kahtlaselt tuttavate hoiakutega aktivistide vahel.

Kui Loftus väitis, et pole võimalik vahet teha õigel ja valel mälestusel, siis kas ei põhine see väide just valedetektoritestidel? Sest kui süüaluse ja tunnistaja omavahel vastandlikud väited annavad mõlemad sama tulemuse, et kumbki ei valeta, siis tõepoolest polegi mingit võimalust vahet teha. Ei "taastatud mäluga“ tunnistajal endal, ega teistel ammugi.

Möönan, et see on vaid minu oletus, aga kas just selliste juhtumite peale ei toeta autor väidet, nagu oleksid laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumite puhul valedetektoritestid ebausaldusväärsed? Ja minu oletus (mitte väide!) toetub just nimelt sellele, et autor ei toonud ühtegi selgitavat näidet ja see jätab mulje ohutust kaugusest haukumisest. Kui see peaks olema tõsi, siis on see selle raamatu kõige küünilisem väide! Esiteks alusetult süüdimõistetud mees koos pervorenomeega kogu ülejäänud eluks. Teiseks laps, kes ülejäänud elu elab teadmises, et tema enda isa pilastas teda. Siis veel teised pereliikmed. Terve rida hävitatud elusid. Mille peale tuleb keegi ja ütleb arrogantselt, et "vägivallatseja peab oma väljamõeldisi tõeluseks, mis on ka üks põhjusi, miks valedetektoritestid on ebausaldusväärsed ja et ta on iseennast suutnud veenda oma moonutuste tõelevastavuses.“ Lisaks nimetab neid veel "nartsissistideks"! Esiteks, kui see oli üks põhjusi, siis millised on teised? Kui nende teiste põhjuste hulka peaks kuuluma valemälestustel baseeruvad detektoritestid, siis autor ameeriklasena ja selle ala inimesena peaks olema väga põhjalikult nendega kursis! Ta oleks pidanud tooma näited juba just nimelt sellepärast, et välistada kellelgi selliste seoste tekkimine! Ta oleks pidanud seda ette nägema! Rõhutan veelkord: KUI see peaks tõsi olema, siis moonutab ta süüdimatult ise! Mitte valedetektor pole ebausaldusväärne, vaid mälu on ebausaldusväärne. Ja sealt edasi – "taastatud mälu“ teraapia ja terapeut on ebausaldusväärsed. Ka sellega on autor kursis! Kusjuures terapeut võis olla heauskne ohver ise samuti, kes suunavaid küsimusi esitades ei teadnud, milliseid tõsiseid tagajärgi see patsiendis tekitab. Tema uskus, et lihtsalt ilmutab filmi, paraku hoopis filmis ise kaadreid juurde. Naine, kes tütre teraapiasse saatis, võis olla samuti heauskne, kuid temal olid mingid motiivid! Igal juhul on kogu see lugu väga õõvastav!

(365/5) Perevägivalla kohta käivate valesüüdistuste läbisurumine kuni süüdimõistva otsuse saavutamiseni on erakordselt raske. Kui mõni kättemaksuhimuline naine tõesti üritaks mehele ära teha, siis leidub selleks võimalusi, mis pakuvad rohkem rahuldust, nõuavad vähem aega ja on vähem altid läbikukkumisele. Pole mingeid tõendeid selle kohta, et perevägivalla kohta esineks valesüüdistusi sagedamini kui mistahes muu kuriteo kohta. Pigem näitavad uurimused, et nende esinemise protsent on madalam. Jälle uurimused varnast võtta, aga kus on varn? Oleks võinud vähemalt protsendid ära nimetada. Kui see oleks tõesti madal, siis ei peaks seda ju varjama, vastupidi! Tegelikult olgu see ükskõik kui madal – tähendab see kindlasti tuhandeid reaalseid inimesi ja nende saatusi. Pealegi pole seda võimalik kuidagi uurida. Seda saab pigem nimetada statistikaks paljastunud valesüüdistuste kohta. Aga kuidas saab uurida valesüüdistusi, mis kunagi ei paljastu? Tänu Loftuse sugustele südametunnistusega ja "ülemist rada“ kasutavatele teadlastele avaneb pisut eesriiet…

Ja kui mõni kättemaksuhimuline naine soovibki mehele ära teha, siis autor ei peaks selles kahtlema, ta kasutabki iga võimalust niikuinii – need on nagu kirsid. Süüdimõistev otsus saab olema siiski rammusaks tordiks kirsside all.      

Minu pärast kõndigu vabalt ringi tuhat süüdlast – maailm on niikuinii täis igasuguseid ohtusid, millega tuleb elada silmad lahti – kui et üksainus süütu süüdi mõistetaks. Kes arvab teisiti, see kujutagu ennast selleks üheks. Mitte keegi ei ole siia sündinud selleks, et saada märtriks ohverdamise läbi. Isegi kui see ohvrilaud asub sellises õilsas kohas, nagu vägivallavastase võitluse altaril.

Ei tahaks nii pateetiliselt lõpetada, seega lisan veel mõned tsitaadid:

(17/2) Kuid nii rahul kui ma ei ole sellega, et mul on olnud võimalus niisuguse läbinägelikkuseni jõuda, ei ole ma tegelikult üldse see inimene, kellel seda kõige rohkem vaja oleks…

(45/3) Tänu aastatepikkusele vahetule vägivallatsejatega ja nende partneritega töötamisele leidsin ma, et mõistatusliku vägivallatseja tegelik reaalsus tuli vähehaaval ilmsiks, moodustades pildi, mis hakkas järjest loogilisemat kuju võtma. Järgnevad leheküljed juhatavad teid teekonnal, kus iga detail sobitub oma kohale…

(434/5) Ma pean ennast suurepäraseks vägivaldsete meeste nõustajaks; ma olen nendega kannatlik, lähenen neile pigem õpetaja kui karmi kriitikuna. Samas suudan ma ära tunda manipuleerimise; ma tean, millised on nende probleemid ja ei lase neil ennast lollitada. – Ja tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja! See ei ole teisiti tõlgendatav - "liikumapanevaks jõuks on soov näha ennast jalustrabava inimesena“(227/1). 
Ja milline on suhe nartsissismiga? Kui see puudutab "enda moonutuste uskumajäämist", siis tõepoolest - kõik klapib!

Kokkuvõtteks võin autorit parafraseerides öelda, et läbitud leheküljed juhatasid mind teekonnal, kus ma pidevalt komistasin detailidele, mis kuidagi ei sobitu oma kohale, moodustades pildi, mis hakkas järjest ebaloogilisemat kuju võtma. Valmis pilt on kole ja ripub seina peal viltu! Kuid küsimus ei ole maitses – et kellele realism ja kellele kubism – küsimus on inimeste eludes ja saatustes, mida on võimalik totaalselt sama koledaks ja viltu keerata lihtsalt võimuka, õela ja kättemaksuhimulise "moonutamata versiooniga“.

Lisan siia hoiatuse tiitellehelt: Tõlke kõik õigused kaitstud. Autoriõiguse omaniku eelneva loata on selle väljaande või selle osade paljundamine ja levitamine interneti või muude allikate vahendusel keelatud ja seadusega karistatav.  Huvitav, kuidas on siis üldse võimalik analüüsida ja kommenteerida seda väljaannet? Tsiteerida järelikult ei tohi, aga ilma ei ole võimalik. Kas autoriõiguse omanik nägi ette, et sellel väljaandel on „osi“, mida võib tulla tarvis kriitika eest kaitsta lausa seaduse jõuga?

Kuna ma pean seda väljaannet suures osas vägivalda soosivaks, isegi õhutavaks, siis on see õiglustunnet riivav, kui seadus seda sellisel moel veel oma tiiva alla võtab, et see raskendab oluliselt asjade selgeks rääkimist avalikult!

Veel teemaga liituvaid huvitavaid leide: "Helsinkin Sanomat“ 13.01.2016 kirjutab: Paarisuhtes mees ei otsusta pea millegi üle. Võrdväärsusest suhtes on mindud väga kaugele. Naisest tuleb paarisuhtes kõige üle otsustav kindral ja mehest tuleb tema ustav abiline. Naised räägivad meestest, nagu need oleksid vähem arukad inimesed või vallatud lapsed, keda ei saada distsipliini alla, ütleb Rahvastikuliidu Paarisuhtekeskuse juht (Väestöliiton parisuhdenkeskuksen johtaja) Heli Vaaranen. Mehed ei räägi naistest samal moel pea mitte kunagi. See tundub väga omapärane. Rääkida nüüd alandavalt inimesest, kellega koos elad ja keda armastad. Naiste sellist jutustiili kohtab igas paigas: trammis, kohvikutes, interneti jutulehtedel… Kus vaid naised räägivad meestest, eriti koolitatud naised. Vaaranen on näinud oma töös tuhandeid soomlastest paare. Meeste rolli paarisuhtes uurib ta aastast 2004. See, et mehed tunnevad endid alandatuna paarisuhtes, on Vaarase meelest mõne viimase aastaga muutunud tavaliseks. Paariteraapiasse tulevad mehed justkui ennast süüdi tundes. Süüdi selles, et ei ole suutnud täita naise kõiki nõudmisi.  Pole muutunud täpselt selliseks, nagu naine tahab? Huvitav, miks mehed ennast selles süüdi tunnevad, selle asemel, et tunda õigustatud viha, mis lubaks neil vastu seista oma mina lämmatamisele?

Mis järelduse sellest siis saab vedada? Lundy nimetab meeste sarnast käitumist vägivallaks. Olen temaga nõus. Täpselt seda see ongi! Ja teine järeldus on see, et sotsiaalne võrdsus ei ole kaotanud vägivalda, vaid on teinud selle rohkem enesestmõistetavaks ka naistele. Ja teatud tüüpi vägivalda isegi rohkem naistele kui meestele, kui uskuda Vaarast. Ja mis kõige kurvem järeldus - isegi haridus ei kaota vägivalda ega tee alati teadlikumaks, kuid võib teha ülbe(ma)ks. 

Järelikult siiski ON alust arvata, et kui midagi muutub "võimuvahekorras", siis muutub midagi ka suhtevägivallas - vaimse vägivalla vaekauss on tugevalt oma suunda muutnud! Või tont seda teab - äkki on see kogu aeg selline olnudki?! Täpselt samuti, nagu on kogu aeg samasugune olnud ka meeste reaktsioon. Tõepoolest, selle kohta võib palju lugeda kirjandusest läbi aegade, ka antiigist. Kui vanasti lihtsalt peeti seda enesestmõistetavaks, et vaimselt vägivaldsele naisele anti kerepeale ja vaadati viltu mehele, kes lasi oma naisel sellisel moel üleval hoida "tervet vaimset õhkkonda", siis praeguseks on vaekauss oma suunda muutnud vaid nii, et meeste hoiakuid püütakse muuta (ja need ongi kõvasti muutunud!), kuid naiste hoiakuid mitte ainult et ei püütagi muuta, vaid neid lausa õhutatakse jääma endisteks! Keegi peab ju inimkonna "identiteeti" alal hoidma ja edasi kandma! Kahju ju, kui miski vana traditsioon sootuks ära kaob!

22. detsembri 2015 ETV saates "Tuled akendes“ oli väga huvitav ja sümpaatne intervjuu psühhoterapeut ja nõustaja Kait Sinisaluga. Pr Sinisalu mõtteavaldus, et vägivald on ühiskondlike hoiakute, mitte psüühika probleem, on pärit ilmselt Lundylt endalt või siis on olemas koolkond, kust Lundygi mõtted pärit. Minul tekkis seda kuulates küsimus, et kumb oli ikka esimesena – kas muna või kana? Kust kohast said need hoiakud alguse? Mille baasil need hoiakud moodustusid? Kui see polnud psüühika tellimus, siis on mul küll väga raske endale seletada selliseid kummalisi hoiakuid, mis vägivalda heaks kiidavad. Kui inimpsüühika ise on nii süütu ja malbe, ei saaks ju sellised hoiakud tekkida ja raske oleks neil ka püsida. Samuti ei suudaks üks hoiak sundida inimest, kes muidu kärbselegi liiga ei teeks, tapma naist, kes teda maha soovib jätta. Psüühika peab selle ikka väga heaks kiitma. Pealegi pole see hoiak ühiskondlik. Mitte meie ühiskonnas! Juba ammu mitte. Kuid ometi leidub psüühikaid, kes hea meelega selliseid võtteid au sees hoiaksid. Inimloomus kahjuks on vägivaldne! Ta on seda sünnilt! Ühegi "ühiskondliku hoiakuga" ei ole teda võimalik selliseks muuta! Küll aga on hoiakutega võimalik seda leevendada ja pärssida! Ja parem oleks, kui see juhtub juba lapsepõlves! Inimese lapsepõlv on kõva tegija, kuid inimkonna lapsepõlve see ei suuda täielikult seljatada - geene ei ole võimalik enda pealt lihtsalt maha raputada, nagu koer vett! Geenid asuvad nimelt meie sees ja ei ole seal mitte selleks, et ühekordselt mingit infot meie kujundamisel edasi anda, vaid mõjutada meid terve elu. Nii et kumb ikkagi oli esimesena – kas muna või kana? Mis ei tähenda muidugi seda, et me kana kitkuma ei peaks. Seda enam, et see on ilmselt ainuke võimalus – kana on juba vana ja vintske küll, kuid muna peale me hammas ei hakka ju hoopiski. Ühiskondlike hoiakute ja väärtustega on meil võimalik - kui me oleme piisavalt tugevad -  probleemi endas edukalt ohjata, kuid probleem ise on siiski psüühikast pärit! Ühiskondlikud hoiakud on seega meie ainuke kang, millega meil on võimalik midagi liigutada. Ja mida pikem on see kang, seda edukamad me selles oleme. Kuid maakera paigast liigutamine jääb siiski ilmselt lihtsalt üheks ilusaks kujundiks!

Sellest intervjuust selgus ka, et euroopa statistika alusel on 1/10 paarisuhtevägivalla ohvritest mehed. See on oluliselt teine number kui 1/2000, mille Lundy  enda kogemustel välja käis. Seda on 200 korda rohkem! Ja kui pr Sinisalu ütles statistiliste numbrite kohta, mis puudutasid vägivalda kogenud naisi saatejuhile, et "liida, liida julgelt“, siis mina ütlen sellest meeste protsendi kohta, et korruta julgelt! Just sellel põhjusel, et kui naisohvreid jääb palju varju, siis mehi kordades rohkem veel.  See 1/10 käib ilmselt brutaalse vägivalla kohta, mil mees jõuab haiglasse ja jätab arvestamata vägivalla, mis ei hirmuta. Seda ei teagi keegi numbritesse arvestada, sest see on nähtamatu isegi vägivallatsejatele endile. Sest see on liiga tavaline. Aga tõsisem vägivald kasvab alati sellisest väikesest seemnest, millega lepitakse. Viga! Olgu nende numbritega kuidas on, igal juhul olen ma proua Sinisaluga selles täiesti ühel meelel, et võitlust vägivalla vastu ei tohi pidada võitluseks meeste vastu ja mehi tuleb sellesse võitlusse kaasata. Mitte eemale tõugata! 

Lõpetuseks võlgnen ma autorile tänu! See oli tõeliselt silmiavav lugemine sellest, kuhu me oleme välja jõudnud ja milliseks groteskiks on muudetud sõnad "õiglus" ja "võrdsus". Aeg-ajalt olin ma sellise nähtusega muidugi kokku puutunud, kuid imestusega pidasin seda üksikute inimeste "rikastavaks erinevuseks". Selgub, et tegemist on üpriski mastaapse ja järjekindla propagandaga, et mitte öelda ajupesuga. Ja selle taga, tundub, pole enam üksik psühholoogide koolkond, vaid nii suur hulk inimesi, et seda võib nimetada juba tööstuseks. Ma jagan selle koolkonna kaastunnet kõigi väärkoheldud naiste vastu! Ja ma ei saa ega tahagi väita, et eranditult kõigil neil on süüd nende vastases vägivallas. Sest ma ju tean, et on olemas psühhopaate. Kuid kõik mehed ei ole psühhopaadid, ka mitte need mehed, keda autor siin raamatus kirjeldas. Ja sellepärast ei hakka ma ka üldse arutlema, et kas ja kui palju on psühhopaate naiste hulgas. 
Oletame, et mingil ajal leitakse hea ravi psühhopaatide ravimiseks ja julmurid kaovad. Kas siis kaob ka suhtevägivald? Vaevalt! Tunded ei kao ju kuhugi! Ja tunnetel on ja jääb olema omadus väga kergelt alluda provotseerimisele. Ja siis juba väga raskelt alluda mõistusele. Kahjuks pole vaimustus, armastus ja rõõm ainsad tunded! Sellepärast ma väga loodan, et need naised, kelledel tõepoolest polegi mingit rolli nende vastu suunatud vägivalla põhjustamisel, saavad sellest aru, et kaugeltki mitte kõik naised ei ole samasugused! Kuid väga hea meelega kasutavad ära inimeste kirge üldistuste vastu, mis on tänaseks kujunenud nende jaoks niivõrd soodsaks, et võimaldab neil nautida süüdimatuse kõiki rõõme. Ja ma samuti loodan, et kõik need inimesed, kes on võtnud vägivalla üle kohut mõista, saavad millalgi mõistma, et mitte ühtegi juhtumit ei saa lahendada üldistades! Et eranditult kõik naised, ka ohvrid, on samuti inimesed, kelledele kehtivad samasugused õigused ja kohustused nagu meestele. Võrdselt! Et naised ei ole võrdsemad ega "reaalsemad inimolendid"! Vabandust, et see teeb teie töö keerulisemaks, kuid meie kõigi elu vägivallatumaks! 
   
Kui mul õnnestuks leida naise tujukuse allikas, mis ei oleks vägivaldne, siis ma mitte ainult ei peseks sellega oma silmi, vaid kümbleks selles üleni!


Olen juba mitu korda surunud endas maha soovi siia lisada veel näiteid, mida elu pea igapäevaselt teemale lisab. Need oleksid andnud juurde vaid statistilist mõõdet, mitte sisulist. Kuid nüüd tuli küll juhtum, mida ei saa välja jätta. Ehkki ka see ei lisa midagi juba öeldule, on ta ehmatavalt sobivaks illustratsiooniks!
Seoses ministrikandidaadi Marti Kuusikuga lahvatanud skandaaliga, kus teda süüdistatakse aastatepikkuses vägivallatsemises oma naise vastu, esines 30.04.2019 "Ringvaate" saates Naiste Teabe- ja Tugikeskuse juht Pille Tsopp-Pagan. Eelmise õhtu samas saates lükkas hr Kuusik ümber kõik süüdistused ja eitas vägivalla kasutamist. Ka Kuusiku nüüdseks endine abikaasa kirjutas avalduse, kus ta eitab vägivalda. Tugikeskuse juht seevastu ei uskunud kumbagi. Tema skepsist ei saa talle pahaks panna - peabki olema skeptiline! Mind ennastki jäid kahtlused vaevama. Ka see, kui otse eetris öeldakse välja oma kahtlused, on inimlik. Kuid mitte enam ametlik! Ametnikuna peaks ootama siiski ära ametliku asjade käigu! Pr Tsopp-Pagan ei vaevunud isegi lugema väidetava ohvri kirja pealkirjast kaugemale ja väitis, et hr Kuusik valetab. Ma saan aru, et professionaalne kogemuste pagas annab enesekindlust, aga see ei anna ilmeksimatust! Tõeline professionaal arvestab selle võimalusega alati ega põlga kunagi ära ühtegi infokildu! Kui jääb vaid usk oma "kolmandasse silma", siis on kärneriks kits! Ise nimetas ta seda usku teaduseks kehakeelest. Millega ta analüüsis Kuusiku esinemist ja sõnakasutust. Kuid ka see usk põhineb üldistamisele ja eeldusele, et kõik inimesed käituvad ja räägivad sarnastes olukordades sarnaselt. Üldistamine on alati ohtlik, sest vaatamata suurele tõenäosusele panna täppi, on see ka liiga tihti ekslik! Iga inimene võib reageerida erinevalt olukorras, mil ta peab tõestama, et ta pole kaamel. Sama inimenegi võib reageerida erinevalt hommikul, õhtul, näljasena, täis kõhuga, ettevalmistunult, ettevalmistamata, esimest korda vastates, korduvalt vastates jne jne. See on lihtsalt nii absurdne olukord, et sellega toimetulek sõltub veel temperamendist, haritusest, küsitleja temperamendist ja haritusest jne. Kõige sellega sai Tsopp-Pagan hakkama mängleva kergusega ja järeldas, et Kuusik on süüdi. Iseenesest peaks juba ainuüksi selline menetlus olema ohu märk! Aga kui sellele lisandus veel soov loobuda süütuse presumptsioonist?! Mina ei väida, et Kuusik on süütu, mina ei oma kolmandat silma! Mina väidan, et valesüüdistused on samuti vägivald ja vajavad seega sama tõsist suhtumist ja menetlemist! Ma väidan, et isegi kui leiab tõestust hr Kuusiku vägivald, tõestas pr Tsopp-Pagan enda vägivaldsuse selles saates! Mina väidan, et kitsel oli ees kaks täpselt samaväärset heinakuhja, kuid ta ei näinud teist! Võib ju oletada, et valesüüdistused ei oma tema jaoks mingit  kaalu, kuni need käivad mehe pihta, kuid ka see ei tee talle au! Pealegi puudutasid need süüdistused väga valusalt ka selle mehe eksabikaasat ja nende lapsi. Ja vähemalt sõnades tundis pr Tsopp-Pagan selle pärast väga suurt muret. Kuid mis aednik see on, kes ainult pügab puid, kuid ussitanud õunad jätab puu alla mädanema?!

01.05.2019 "Lõunaeestlane" avaldab artikli: "Ootamatu pööre: naiste tugikeskuse ja Euroopa naiste ühenduse juht Eestis on ise suuremat sorti vägivallatseja?" Tsopp- Pagana tütre kooliõde väidab selles artiklis, et see tüdruk talus kodus ema poolt süstemaatilist vägivalda. Miks see mind enam ei üllatanud? Isegi kui see artikkel põhineb samasugusel valesüüdistusel, nagu seda oli väidetavalt artikkel Kuusiku kohta, on see nüüd täpselt see koht, kus Tsopp-Pagan peaks loobuma oma ametist! Veel enam - me võiksime olla tema suhtes vastutulelikud ja võimaldama tema üle mõista kohut ilma uurimata, sest süütuse presumptsioonist võiks ju loobuda vähemalt nende puhul, kes seda ise soovivad teiste puhul!

Veel üks sobiv illustratsioon: 13. juuli 2019 Õhtuleht avaldab Siret Mägi artikli "Kooselu vägivaldse naisega: aastad täis häbi, alandust ja vaikimist." 
Väga õige on üleskutse naistele - saada üle oma häbist ja hirmudest ja rääkida vägivallast mitte ainult sellepärast, et konkreetne vägivallatseja saaks karistatud, vaid ka selleks, et muuta terve ühiskonna hoiakuid! Kuid selleks, et need hoiakud teistpidi greeni ei läheks (õigupoolest on juba läinud!), kehtib sama üleskutse ka meestele! Palun tulge kapist välja! Kõik - nii mehed, kui naised! Häbenetakse ohvri tiitlit? Vastupidi - ohver ollakse hoopis niikaua, kui püsitakse kapis. Asjale ametliku käigu andmine muudab ka rolli! Ja asi ei ole vaid kättemaksus! Asi puudutab ju kogu ühiskonna arenguid. Seega ka meie kõigi lapsi ja nende elusid!