Kommentaarid John Gray teostele "Mehed on Marsilt ja naised on Veenuselt" ja "Miks Mars ja Veenus põrkuvad?"

John Gray „Mehed on Marsilt ja naised on Veenuselt“

URMAS RAUBA

Loetud ja kommenteeritud 2013

John Gray (edaspidi G),psühholoog, Ph D, paljude raamatute autor, on leidnud võluvitsa seletamaks ära, miks suhted meeste ja naiste vahel on nii halvad ja kuidas neid selle sama vitsa abil on võimalik parandada. Raamatus tutvustab ta seda vitsa piltliku näite abil, justkui mehed ja naised oleksid pärit erinevatelt planeetidelt ja seetõttu nad ei saagi rääkida sama keelt ja mõtelda sama moodi. Väga vaimukas, aga kahjuks jääb see vits hätta seletamaks, miks on tihti halvad suhted ämma – minia või äia – väi vahel. Ega aita seega neid lahendada. Miks nemad siis sama keelt ei kõnele ja üksteist ei mõista? Laiemalt käib see kõigi samasooliste kohta, sõltumata vanusest ja suguluse lähedusest. Autori kontseptsioon on ilmselge püüe suurt ja ebamäärase kujuga lõuendit pisikesse neljakandilisse raami suruda. Inimene on ikka suurem kunst! Kuid ma mõistan tema kui psühholoogi professionaalset elevust, olles märganud peretülides korduvaid mustreid. Loomulikult tekib ahvatlus vedada neist kokku üks universaalne üldistus. See on isegi nii ahvatlev, et ta enam ei märka, kui vägisi ta seda teeb. Olles enda jaoks leidnud ühe seletuse, püüab ta jõuga seletada kõike selle valguses. Tal on õigus, et halvad suhted tulenevad erinevusest partnerite vahel. Kuid tal ei ole õigus kirjeldada neid erinevusi kõigile naistele ja kõigile meestele nii nagu ta seda teeb: kõik mehed on just niisugused, sest nad on ju Marsilt ja kõik naised on just naasugused, sest nad on ju Veenuselt. Esiteks – see pole tõsi – mehed erinevad üksteisest seinast seina, samuti naised. Teiseks – see on kunstlik vastandamine ja sellega süvendab vastasseisu naiste ja meeste vahel veelgi. (lk 16/4) Kuigi igaüks on nõus, et mees ja naine on erinevad, jääb enamikule ebamääraseks, kui erinevad nad on. Viimasel kümnel aastal on valminud mitmeid raamatuid, mis on püüdnud seda erinevust määratleda. Kuigi on tehtud edusamme ses ainevallas, on paljud raamatud ühekülgsed, ning õnnetuseks süvendavad umbusaldust ja vimma vastassugupoole vastu. Ilma neid raamatuid lugematagi usun, et tal on õigus. Kuid sedasama teeb ta ka ise! Kuidas? Sellega, et põlistab ja õigustab rumalused, nimetades neid „erinevusteks“, mis on loomulikud ja nagu peavadki olema. Inimesed ongi suhetes rumalad – nii mehed kui naised – kuid see ei tähenda, et nad ei võiks püüelda oma elu jooksul pisutki areneda. Mitte ainult suhte, vaid ka iseenda huvides. See raamat õpetab aga seda, kuidas olla uhkelt loll ja kuidas teise lollust takka kiita, et kõik rahul oleksid. Aga ma kahtlustan, et ka see ei ole mingi imerohi suhetele. Või kui, siis ajutine. Tsitaat jätkub: Üht sugupoolt on peamiselt vaadeldud kui teise ohvrit. Rumaluse ja ebaõiglusega leppimine, põhjendusega, et partner ei saa sinna midagi parata, kuna ta on ju ,,teiselt planeedilt“, nimelt teebki sinust ohvri! On vaja täpset juhist mõistmaks, et terve mees ja terve naine on nimelt erinevad. Olen nõus, et mehelikult toimiv füsioloogia mehel on tervise märk ja naiselik füsioloogia naisel tähendab sama ja kummagi füsioloogia on spetsiifiliselt erinev. Kuid kui me räägime erinevast mõtlemisest, siis see on teadmiste põhine, mitte füsioloogia põhine. Kui taandada mõtlemine vaid oma füsioloogiast tulenevate aistingute peegeldusteks, siis on G oma raamatuga miljon aastat hiljaks jäänud. Teadmised aga on arengu küsimus. Ühe areng ja teise paigaltammumine loobki erinevuse. Ja paratamatult konflikti, kui edasi ja kaasa mõtelda – areneda - ei soovita. Kas tõesti võib nimetada ebaterveteks inimesi, kes soovivad areneda sellisele tasemele, et teineteise mõistmine on vaid kaasamõtlemise küsimus? Kas mees ja naine pole enam „terved“, kui nad mõlemad omavad „tervet mõistust“? Ah et igav ja erinevused rikastavad? Rikastavad ainult sellised erinevused, millest õpitakse, mitte ei kakelda! Minge kinno, teatrisse, matkale, võtke raamat ja lugege, õppige midagi, tehke midagi, laulge, maalige jne. Arenege ja tundke sellest rõõmu. Aga ärge nimetage omaenda rumalust „rikastavaks erinevuseks“! Partneri rumalust ei ole ju mitte keegi nõus nimetama rikastavaks! Kui riiud, näägutamised ja isegi füüsiline vägivald sünnib sellepärast, et emb-kumb või mõlemad ei oska ega soovigi mõtelda, siis just nimelt see on ebaterve! Kui inimesed nimetavad oma tundeid mõtlemiseks, kasutavad neid argumentidena teineteise vastu, siis see on ebaterve!
Kui tegelikult ka on soov mitte süvendada sugudevahelist vimma ja umbusaldust, siis ei ole ka mõtet otsida neid erinevusi! Neid ei ole ju olemas! Erinevused on füüsilised, füsioloogilised, välimus on erinev. Kuid ühtegi iseloomuomadust, erinevat vaimsust, võimet ega mõtlemist, mida saaks kirjeldada vaid ühele sugupoolele omasena, pole olemas! Naine volksutab silmi, mees volksutab lihaseid, mis vahet seal on? Need on vaid maneerid, sisu on sama!
Miks ikkagi on "igaüks nõus, et mees ja naine on erinevad", vaatamata sellele, et "enamikule jääb ebamääraseks, kui erinevad nad on"? Millal ebamäärasus on takistanud kedagi uskumast üldistusi?!
Autorit pole ebamäärasus takistanud üldistuste tegemisel, sest arvab ta ennast ilmselt nende väheste hulka, kes teab konkreetselt. Vaatame siis tema „täpset juhist mõistmaks“, et mees ja naine on „nimelt erinevad“:

(23/1) Mehed pakuvad ekslikult lahendusi, kuid ei väärtusta tundeid; naised pakuvad nõuandeid ja suuniseid, kuigi keegi pole neid nõudnud. Mille poolest erineb „nõuannete ja suuniste“ pakkumine „lahenduste“ pakkumisest? Isegi ainult tee otsa juhatamine on lahenduse pakkumine! Kui tunne on takistuseks probleemi lahenemisele, siis ,,tunde väärtustamine" ongi ju peamine takistus! Seega, kui mees ,,ei väärtusta tundeid", siis on see elementaarne nõuanne, suunis ja tee ots lahenduseni! Sellist tunnet, mis probleemi tekitab, ei olegi mõtet väärtustada! Kuid see ei tähenda, et mees ise ei tunneks ega väärtustaks tundeid!

G nimetab meest „härra korraldajaks“, kuna ta pakub lahendusi, ehkki naine soovib vaid ärakuulamist: (30/2) Ta ei tea, et Veenusel ei tähenda probleemidest kõnelemine neile lahenduste otsimist. Kas tõesti ainult mina näen vastuolu järgmisel leheküljel öelduga?:(31/4) Suure poolehoiu märgiks on see, kui üks veenuslane pakub teisele abi ja tuge, ilma et seda temalt oleks palutud. Niisiis, hetk hiljem kiidab ta selle naiste puhul heaks, mille ta meeste puhul halvaks laitis. Kui mees annab nõu, pakub lahendusi jms, siis ei ole see „poolehoiu märk“, siis on ta „härra korraldaja“, kuid Veenusel õpib igaüks psühholoogiat ja kõigil on lõpuks meistripaberid nõustamises… Veenuslased on väga intuitiivsed. Nad on läbi sajandite arendanud oma võimet ära aimata teiste vajadusi. Või siis samal lehel päris all:(31) Kui veenuslasele antakse nõu, ning tehakse ettepanekuid, siis tähendab see hoolimist. Mille kuradi pärast siis mehe pakutud lahendus ei tähenda „hoolimist“??? Sest naisel on „meistri paberid“?! Sel juhul milles??? Kui hoolimist näha ei taheta ja nõuanded ärritavad, siis puuduvad nii intuitsioon kui ka elementaarsed algteadmised psühholoogiast! Tõenäoliselt puuduvad ka paberid sõiduks Maale ja tegemist on absoluutselt ebaseadusliku immigrandiga!
Vastuolu, mis tuleb nimelt sellest, et autori soovitud erinevust tegelikult ei eksisteeri. Ükskõik kuidas ta ka ei püüaks seda üles ehitada, kisub asi rappa! Kui mees ja naine on emotsionaalselt rumalad, siis ei meeldi kummalegi see, kui neile antakse nõu või pakutakse lahendusi, mis neil nende rumalust valusalt tunda laseb. Ei mees ega naine, kes oma emotsionaalselt arengult on jäänud teismelise staadiumisse, suuda nõuannetes näha hoolimist!

Järgmine vastuolu: (32 all) Nagu me oleme kindlaks teinud, ei jaga marslased eales nõuandeid ilma palumata. Äsja oli mees ju „härra korraldaja“???

(35/2) Vaadake, veenuslased ei paku eales lahendusi, kui keegi neile millestki kõneleb. Et austada teist veenuslast, tuleb rahulikult ja osavõtlikult kuulata ning püüda mõista teise meeleolu. Kuhu nad nüüd järsku oma „hoolimise“ ja „meistripaberid nõustamises“ kaotasid??? Ja kuhu „nõuanded ja suunised“?

(34/1) Mees peab pidama meeles, et naised räägivad oma probleemidest selleks, et tunda teise lähedust, mitte aga vajadusest leida lahendusi. Sisuliselt tähendab see käsku mehele, et ta peab naisele kõiges vaid takka kiitma. Kuid see ei ole ,,lähedus"! Lähedus tähendab hoolimist ja toetamist! Hooliv ja toetav ei olda kunagi viisil, mil lisaks partneri nunnutamisele nunnutatakse ka tema probleemi!

(52/1) Lisaks on kuulamine mehele raske ka sellepärast, et ta eeldab ekslikult jutu mingit loogikat, kui naine hüppab huupi ühelt teemalt teisele. Kas naised on mingid idioodid või? Kõik naised sellised? Ja meeste hulgas selliseid pole? Autor kinnistab siin „toredaid“ stereotüüpe!

Kas tõesti naised ei vaja kunagi oma probleemide analüüsimist, neist ise arusaamist? Ja alati neile piisab vaid rääkimisest?: (53/2) ...mehed ja naised võitlevad erinevalt stressi vastu. Kui marslased tõmbuvad vaikselt kõrvale ning analüüsivad omaette, mis neid vaevab, siis veenuslased tahavad instinktiivselt ennast sellest tühjaks rääkida. Enda tühjaks rääkimine ilma probleemile mingit lahendust leidmata on ajutine kergendus. Sisuliselt on see probleemi eiramine. Kas probleem kaob või lükkub edasi? Näide: Naine kurdab partnerile, et „oleks tore, kui tütar oma koolivaheajal tööd teeks, et pisutki taskuraha ise teeniks ja sellega niigi rasket majanduslikku olukorda kergendaks. Talle pakuti kohvikusse nõudepesija kohta, kuid ta keeldus. Olen pahane ja pettunud“. Mees ütleb selle peale, et „mida sa siis ootasid, kui ta kodus pole seda ise pidanud tegema ega näinud, et sinagi seda hea meelega teeksid – kraanikauss on pidevalt nõusid täis?!“ Naine vihastab ja ta saab kohe varnast võtta: „Ma ei vajanudki nõuannet, tahtsin vaid rääkida“. Naine on „teoorias tugev“! Aga on see hea või halb, kui teooriad pakuvad turvalist šablooni? Igal juhul on see väga mugav õigustus lükata mõtlema hakkamist edasi ja võib-olla mitte kunagi hakatagi mõtlema. Sest teooria ei keela olla pahane tütre peale, kes ei vastanud ootustele ega meessõbra peale, kes ei arvestanud, et tegemist on ikkagi „veenuslasega“! Ja võib vabalt ignoreerida enda osalust probleemi tekkes. Mitu kärbest nagu ühe korraga – ise puhas ja kõik negatiivne teiste kaela. Kui naisel on alati õigus tunnetele, st nende väljavalamisele teiste peale, sest „allasurutud ja tõrjutud tunded maksavad kätte hiljem“, siis kuidas on lood allasurutud ja tõrjutud probleemidega? Lahendamata jäetud, edasi lükatud probleem maksab hiljem kätte dividendidega. Sest nagu üks lendur mulle ütles, on kõige ohtlikumad rikked need, mis endast korraks nii põgusalt märku annavad, et sa ei märka muretseda.
Ning peale selle saab edasilükatud probleem peaaegu alati kellegi teise „allasurutud“ tundeks ja seega prbleemiks. Sest enamasti ei puuduta probleem vaid ühte inimest – see puudutab ka teisi, tihti lähedasi inimesi. Seega on vastutustundetu propageerida ja viljeleda ainult „tühjaks rääkimist“! Probleem tuleb selgeks mõtelda ja kui võimalik, siis ka lahendada. Lahenduseks on tihti juba see, kui ollakse aus iseenda ja teiste vastu. Tunnistatakse oma tunnete ebaõiglust ja vabandatakse ning räägitakse siiralt. Isegi kui see ei muuda enam olnut, väldib see teiste osapoolte tunnete „allasurumist“. Näite juurde tagasi tulles, oleks naise lahenduseks rääkida tütrega. Tunnistada, et „jah, ma ei ole olnud heaks eeskujuks nõude pesemisel, olen ilmselt tahtmatult sullegi sisendanud põlastavat suhtumist sellesse, aga praegu, mil ma sellest aru saan, on mul sellest kahju ja sa võiksid mõista ka seda, kui raske on hetkel meie majanduslik olukord“. Partnerile, kellele naise ennatlikult väljavalatud tunded saavad isiklikeks allasurutud tunneteks, võiks tunnistada, et „jah, ise ma selle supi olen keetnud“. Selline samm on lahendus, millega välditakse kõigi osapoolte „allasurutud tundeid“ ja võidetakse lugupidamist. Lugupidamist ka iseenda vastu, ehkki seda on raske uskuda ja enamasti üritatakse enesest lugupidamist üleval hoida enesele valetamisega.

(270 – 271) Paljud inimesed saavad liiga ruttu täiskasvanuks sellepärast, et nad tõrjuvad ja suruvad maha oma tundeid. Nende lahendamata emotsionaalne valu ootab inimese sees oma aega, et nähtavale tulla, saada armastust ja ravi. Kuigi inimene võib püüda oma tundeid maha suruda, mõjutab piin ja õnnetuolek neid jätkuvasti. Praeguseks on laialdaselt tunnustatud, et enamus meie kehalisi haigusi on otseselt seotud tolle lahendumata emotsionaalse piinaga. Mahasurutud emotsionaalne valu muutub üldjuhul füüsiliseks valuks või haiguseks ning põhjustab enneaegset surma. Ka on enamik meie destruktiivsetest sisesundustest, kinnisideedest ja halbadest harjumustest meie salajaste emotsionaalsete haavade väljendused. Parafraseerin: „Paljud inimesed jäävad igavesteks teismelisteks sellepärast, et nad elavad välja kõik omad tunded“. Parem varatäiskasvanu kui igavene teismeline!

Lausa surmaähvardusel on keelatud oma tundeid vaka all hoida? Kuid miks on lubatud need delegeerida teistele? Üsna jõhker moraal - nagu lähedased ei tahakski kaua elada?! Kas siit tulebki see kurb statistika meeste lühemast elueast? Ehkki autor, nagu enamus psühholooge, on hirmsasti kinni lapsepõlves ja üritab sealt seletusi leida – vägisi, nagu ikka, siis mina väidan, et olevik ja lähiminevik on tihti palju suuremad tegijad. Partneri pidevad „enese tühjaks rääkimised“ (loe: näägutamised, etteheited jms), tähendavad teisele poolele „allasurutud tundeid“ ehk pidevat stressi igal juhul! Kui mees käitub G õpetuste kohaselt, on „arvestav ja mõistev“, laseb endale pange kaela valada, ei kõssagi selle peale, kiidab vaid takka. Mees teab ju nüüd, pärast selle raamatu läbi lugemist, et naisel on alati õigus olla häiritud. Muidugi pole see õiglane, kuid nii see kord on.(209/2) Paraku olen mina õiglusefriik. Ja väide, et „nii see kord on“, ei ole argument! Sama hästi võiks põlistada naiste allasurumise islamimaades, väites, et „nii see kord on“! Mõlemal juhul on tegemist konkreetse sugupoole soovist luua endale privileege. Ja kummalgi juhul ei ole need lähtuvad objektiivsetest teguritest, vaid subjektiivsetest – tunnetest ja nendest tulenevatest hoiakutest. Islamis soovivad mehed, et vaid neil oleks vajadusel selline õigus – „olla häiritud“ ning hoida naisel see vajadus karmilt ära juba eos. Seda esiteks. Ja teiseks on see ühest küljest väga küüniline mehe suhtes ja teisest küljest lausa halvustav naise suhtes. Ehkki autor oma jutus naisi pidevalt „moosib“, soovitab ta ometi nendega käituda nagu väikeste lastega, kel puudub võime loogiliselt mõtelda ja arusaamine õiglusest. Ma ei ole sellega nõus.  Kui naisel on alati õigus oma tunnete väljaelamisele, siis õigluse ja mehe eluea nimel on mehel samasugune õigus! Kui naine vihastab „lambist“, siis on mehelgi õigus selle peale vihastada ja oma tundeid mitte alla suruda. Anda naisele see õigus põhjendusega, et ta on ju Veenuselt, siis peab rahul olema mehe õigusega olla sõjakalt Marsilt! Autor soovib sisuliselt, et naised saaksid omas vihas jääda veenuslasteks, kuid mees peab saama maalaseks. Paraku sellega on „see raamat samuti ühekülgne ja õnnetuseks süvendab vimma vastassugupoole vastu“(16/4)! Kui me soovime tõsiselt suhteid parandada ja hoida, siis peavad mõlemad tulema maa peale. Naine peab samuti õppima olema loogiline ja õiglane. See võib kõlada tundetult, kuid vastupidi! Tunded, mis loogika ja õigluse filtri läbida suudavad, jäävad ju alles ja nad on puhtamad, väärikamad, ei lühenda, pigem pikendavad iseenda ja teiste eluiga. Tundeid võib jääda vähemaks, kuid seda suurem on nende väärtus. Ja miks peaks taga nutma tundeid, mis filtrisse kinni jäävad ja sorteerimiskasti rändavad, kuhu peale on kirjutatud: „Kõik turueidelik“?! Aeg oleks olla iseenda ja teiste vastu samuti ökoloogiline ja mitte nimetada jäätmete sorteerimist „allasurumiseks ja tõrjumiseks“! Lõppude lõpuks on küsimus ikkagi arukuses: Kui sa juba oled kolinud kuhugi jäädavalt, siis kas sa soovid ja õpid ära kohaliku keele või jääd ülbelt ja üleolevalt sellesse suhtuma?! Muidugi saab ilma ka hakkama, kui kogukond on piisavalt suur ja sinu ignorantsus ja arrogantsus ei torka teiste samasuguste hulgas silma. Kuid halloo, John Gray, kes sa armastad piltlikku väljenduslaadi (nagu minagi), ära unusta, et veenuslased ja marslased otsustasid lennata Maale(21). Ei ole mõtet vaeva näha ja õpetada üksteise vanu keeli. See kõik võib olla väga huvitav ja hariv, aga reaalselt tuleb hakkama saada MAA KEELES! Seda peab õpetama, sest see on ainukene, mis Maa atmosfääris tegelikult toimib! Sorri, et ma su elutööle vee peale tõmban, aga õigluse nimel tuleb selgeks õppida kolmas keel, mis on kohalik ja seega neutraalne. Vastasel juhul me jäämegi käituma nagu kolonistid ja põlistame vaenu ja vastasseisu.

Aga vaatame edasi neid autori „täpseid juhiseid mõistmaks kui erinevad me oleme“: (57 kastis) Mehed on motiveeritud ja volitatud KUI NAD TUNNEVAD, ET NEID VAJATAKSE. Naised on motiveeritud ja volitatud, KUI NAD TUNNEVAD, ET NEID ARMASTATAKSE. Mõttetu sõnadega mängimine! Ikkagi teeb sama välja ja mingit „erinevust“ tegelikult pole: Ükski mees ei pane kaua vastu, kui temani jõuab teadmine, et naine teda lihtsalt ära kasutab. „Vajab“ küll tema teadmisi, jõudu, positsiooni, raha jne, kuid tegelikult ei armasta. Sama käib ka naise kohta. Motiveeritud ollakse ikka siis kui Vajatakse, sest Armastatakse.

(58/2-3) Marslasi iseloomustab võidu ja kaotuse maailmavaade: mina tahan võita ja ma ei hooli sellest, et sina kaotad... Marslaste võistluskoodeksi laienemist muudele aladele näeme enim tänapäeva spordis. Näiteks tennises ei taha ta mitte üksnes võita, vaid soovib ka kaotust oma partnerile, kui püüab anda talle eriti raskeid pallinguid. Ta naudib võitu isegi oma sõbra kaotuse kaudu. Minu teada võistlevad tennises ka naised. Tegelikult vist enam polegi spordialasid, kus naised ei võistle. Isegi poksis on naised areenil ja keegi pole neid sinna sundinud! On see autoril teadmata? Või on ta märganud, et naised mängivad tennist kuidagi teisiti? Kas nemad ei rõõmusta võidu üle? Kõik inimesed, kes võistlevad, soovivad kaotust oma vastasele ja siin ei erine naised meestest – ka nemad püüavad kindlustada enda võitu „andes raskeid pallinguid“. Nii et ka veenuslasi iseloomustab „võidu ja kaotuse maailmavaade“! See nimelt ongi võistlusspordi mõte. Inimesed, keda võit ei huvita, lihtsalt ei võistle! Ja nende hulgas pole sugugi mehi vähem kui naisi. Ka väljaspool sporti ei ole alati mees see, kes võistlema kipub. Püüe ronida hierarhia redelil, mis panebki inimesed omavahel võistlema, ei ole soopõhine omadus – see on üldinimlik ja seotud tasudega. Sellest karussellist välja astumine ei ole samuti soopõhine – see on tarkusepõhine.

Mõned read edasi tuleb autorilt tsitaat, mille oleks vabalt võinud trükkida rasvaselt ja raamida kasti!: Õnneliku suhte kujunemise saladuseks on võit mõlemale partnerile. Täiesti nõus! Inimesed ei peaks võtma omavahelisi suhteid võistlusena, ammugi siis võitlusena. Me oleme paremad ja meie suhted toimivad paremini, kui me ei võistle üksteisega, vaid täiendame üksteist. Näiteks, kui naine või mees vihastab, paneb pahaks või põhimõtteliselt ei soovi kuulata teise nõuannet, kogemust, lahenduse varianti probleemile, siis ühelt poolt näitab see tema pimedat konservatiivsust, kümne küünega kinni hoidmist vanast ja harjumuspärasest, kuid teiselt poolt on see ka selge märk võistlusest ning „võidu ja kaotuse maailmavaatest.“ Kui ma tunnistan, et teisel on õigus, siis olen ju kaotaja! Selle asemel, et õppida teiselt ja areneda koos, täieneda vastastikku, ollakse pidevas vastasseisus, kaob austus ja lugupidamine. Üks on vihane, et teine „julgeb teda õpetada“, teine on pettunud, et teda äragi ei kuulata või siis „ei üritatagi mõista asja iva“. Ma ei pea silmas „maitse asju“, milles saabki olla igal ühel oma õigus.

Me võiksime aru saada, et me ei ole kõiges parim, mitte keegi meist ei ole kõiges parim ja isegi need valdkonnad, milles end tugevalt tunneme, arenevad pidevalt eest ära. Me käime koolitustel, kursustel, laseme ennast õpetada meedial, aga kummalisel kombel koju jõudes sulgeme kõrvad kõige lähedasemate inimeste teadmistele. Me oleme nõus sõitma kaugele ja maksma raha, et omandada mõni uus vaatevinkel, kuid omas kodus põlgame kõik erinevad vaatevinklid ja keeldume nende pakkumises nägemast hoolimist.

Kui eelmine tsitaat oli puhas kuld, siis järgnevat õpetust naistele nimetan vulgaarpsühholoogiaks!: (106/3) Kui tal aga on vaja meest milleski tõepoolest süüdistada, siis peaks ta enne jagama oma tundeid kellegi teisega. Ta peaks ootama, kuni ta muutub sõbralikumaks ning suudab end kokku võtta kõneluseks mehega. Ta võiks jagada oma pahameeletunnet kellegagi, kes pole tema häirituse põhjuseks, kes saab pakkuda talle tuge, mida ta vajab. Seejärel, kui ta tunneb end juba sõbralikumana ja andestamisvõimelisemana, võib ta edukalt pöörduda oma tunnete selgitamiseks mehe poole. Edukalt? Meest reeglina vihastab see teadmine veelgi rohkem, et nende eraelu on küla peale laiali kantud. Ja õigusega vihastab! Esiteks teeb naine sellega oma sõbranna(de)st või kellest iganes teisest kohtumõistja, kellel kahjuks on ainult ühe poole nägemus asjast. Just selline nägemus, millisena naine oma pahameeles soovib paista lasta. Pole raske arvata, et enamasti kiidetakse talle siis vaid takka. Teiseks võtab ta mehelt võimaluse ennast kaitsta ja selgitada ennem kui küla juba heliseb. Kuid võib-olla pole naisel tegelikult õiguski?! Läheb ta siis hiljem seda küla peale siluma ja vabandama? Ja mis kasu sellestki oleks! Ma ei ole kindel, et selline pidev reality show kellegi suhetele kasu toob. Kui naise vihane reaktsioon juhtub olema juba üksi ennatlik ja ebaõiglane, siis selle küla peale kandmine on ebaõiglus kuubis! Just nimelt süüdistuste puhul ei tohiks keegi minna küla peale tuge otsima ennem, kui asjaosalisele on antud võimalus selgitada! Erandiks on vaid vägivald ja seegi peaks kuuluma väga kiiresti ja esmajärjekorras politsei ja teiste selleks seatud organisatsioonide pädevusse. Vaimne vägivald on samuti tõsine teema, seda enam, et esineb tihti peidetult ja pealtnäha süütult. Kuid seesama „külakohtu“ rakendamine ainult ühe osapoole nägemuse kaasamisega, ongi otseselt vaimne vägivald! Kui naise arsenali hakkab tekkima argumente a`la „kõik mu sõbrannad ütlevad seda sama“, siis targal mehel ei jää muud üle, kui jääda kõrvaltvaatajaks. Peaks ta minema naise sõbrannadele selgitama, nö „mõistmist otsima“? Sama rumal oleks samal moel enda sõpru naise vastu üles kihutada. Ega jäägi muid variante, kui alla neelata see kibe pill ja hakata mõtlema asjade pakkimisele. Kui naisele on niigi raske või võimatu midagi selgitada, siis olles tuge saanud turu pealt, on see tunnete nutumüür juba läbimatu. Omamoodi väljapressimise projekt, kuid see ei tööta nii, nagu naine (ja autor) seda soovib ja arvab. Kui naise negatiivsed tunded saavad tõesti sel moel lahendatud (sest miks peaks ta muidu üldse midagi nii lamedat tegema?), siis mehele, vastupidi – need kuhjuvad. Isegi kui laterdamise efekt on laterdajale positiivne, siis tema partnerile on see alati negatiivne! Laterdamise hetkel on see laterdaja jaoks loomulikult võõras mure. Kas ongi soov jääda võõraks? Ilmselt mitte, kuid just see juhtubki! Ehkki naine seda isegi hiljem teadvustada ei soovi, saab võõras mure alati kaarega ka tema enda mureks! Sest kõik, mis teeb kahju suhtele, teeb kahju mõlemale! Seega kaalub laterdamise negatiivne efekt positiivse üle!

(139 raamis) Kui surutakse maha negatiivseid tundeid, siis surutakse samamoodi maha positiivseid, ning armastus kustub. Kummalisel kombel on autor ütelnud selle tarkuse naise puhul. Ometi käib see ju mõlema kohta – vahet pole! Kui naistel on G arvates alati, igal juhul, siis kui pähe tuleb, kasvõi lambist „õigus olla häiritud“, ning õigus seda ka küla peale kanda, siis ei pääse mees negatiivsetest tunnetest. Kui G arvab, et naine lihtsalt valab välja oma negatiivsed tunded, siis ta eksib. Need valatakse mehe sisse. Mees kas hakkab neid tagasi valama või koguma (alla suruma) ja armastus kustub. Miks psühholoogid nii veendunud on, et tunnete väljavalamine midagi lahendab? Ma olen nõus, et negatiivseid tundeid ei tohi hoida, kuid mida annab nende välja elamine? Ainult uut negatiivsust! Tunded tekivad millestki. Negatiivsed tunded tekivad (arvatavast) ebaõiglusest. Nende lihtsalt välja elamine, ilma, et õiglus taastuks, toob võib-olla ajutist kergendust, kuid mitte lahendust. Negatiivseid tundeid ei tohi hoida ja neid ei tohi „välja valada“. Nendega tuleb tegeleda. Kas ise mõttes üksipulgi lahti harutada, sortida, anda hinnang või siis koos asjaosalisega arutades teha sedasama. Igal juhul on sellel mõte ja tulemus ainult siis, kui ollakse lõpuni aus iseenda ja teise vastu. Selleks protseduuriks peab analüüsitava tunde jätma ukse taha pingile, sest temal pole sõnaõigust – sooviks ta ju alati, et talle õigus jääks, isegi kui kõik argumendid selle vastu on. Kuulama ja arvestama peab vaid argumente, mida pakuvad eetika, objektiivsed faktid, sündmuste kronoloogia jms. Lõpuni aus olema tähendab seda, et tuleb olla valmis ka selleks, et sul ja sinu tundel polnud õigus! Peab olema valmis seda endale tunnistama – sellega demineerid negatiivse tundevälja endas. Peab olema valmis tunnistama seda ka asjaosalisele – sellega muudad ohutuks miinivälja ka partneris. Tunnete lubamine ümarlaua taha (loe: nende väljaelamine), külvab uusi miine partnerile. Isegi, kui need plahvatavad (loe: ei suruta alla), siis mingit lahendust see ei too, sest songermaa jääb ikka. Rohelised aasad tiikide ja ojadega on kõik segi pööratud. Neid saab taastada ainult koos õiglustundega. Aga kui seda ei olda valmis pakkuma, siis jäävad riiud igaveseks kaaslaseks inimeste vahele ja negatiivsed tunded nende seljakotti, mis muutub üha raskemaks. Naised ja mehed ei ole erinevad, neil mõlemal on tunded ja vajadus, et nendega arvestataks. Kui tekib riid, siis need tunded on nagu pisikesed õelad kuradikesed, kes rõõmsalt käsi hõõruvad selle peale, et neil õnnestus meid enda pilli järgi tantsima sundida. Kui partnerite tunded dikteerivad kummalegi erinevalt, teineteisele vasturääkivalt, riidu tekitavalt, siis ei saa olla mõlema tunne korraga õige (juhul, kui pole tegemist maitseküsimusega). Ei saa usaldada oma sisetunnet, sest emmal-kummal peab see valetama, isegi mõlemal võib see kägu panna. Ma ei ole nõus tunnete pjedestaalile tõstmisega ilma tingimusteta. Nii, nagu ma diskvalifitseeriksin sportlase, kes finišisse jõuab esimesena tänu oma konkurendile jala taha panemisele, nii suhtun ma ka tunnetesse. Enne kui pärjata negatiivset emotsiooni, peaks siiski veenduma, et tema distants on läbitud ausalt, õiglaselt ja lõikamata. Kui konkurendist positiivne tunne ei jõua kohale või hilineb tublisti, sest negatiivne tunne „pani otse“ ja kohtunik mõistus on persona non grata, siis saab tulemus olema destruktiivne. Ega tegelikult vastupidine samuti hea ole: kui oleks õiglane vihastada, sina aga naeratad vaid totakalt, siis saavadki hitlerid ja putinid takistamatult tegutseda. Nii või teisiti – mõistus on kohtunik, kelle otsusest tunded peavad aru saama ja seda aktsepteerima. Ehk siis selle raamatu kontekstis – Maa keel.
Kokkuvõtteks: Kui ei suruta alla negatiivseid tundeid endas, surutakse positiivsed tunded alla partneris ja partneri armastus kustub! Mida põrgut on enda armastusega üksi peale hakata? Eks siis ole hea rahulik oma viha nautida... Ja muide, kui hellitatakse viha, siis armastust sel ajal ei tuntagi. Seega ei suruta positiivseid tundeid alla, vaid neid sel ajal ju polegi. Seda enam, et paraku kõige tavalisem on hoopis see, et ei suruta maha negatiivseid tundeid, kuna need on pühad ja neid tuleb näidata, et mitte ,,kanda maski", kuid armastus järelikult ei ole püha sest seda ei näidata... Aga kui viha üle läheb, kui peaks jõudma näiteks kohale, et vihal polnud õigustust? Noh, siis kantakse uhkuse maski. Ka see on järelikult tähtsam kui armastus. Variante, kuidas negatiivne tunne toimib, on palju - tulemus on ikka sama: emmal- kummal ja lõpuks mõlemal armastus kustub. Ainult siirus saab vältida ,,allasurumisi" ja ,,kustumisi".

(144 raamis) Meestel on õigus olla vaba ja naistel on õigus olla häiritud. Mehed ihkavad avarust, naised mõistmist. Aga kui naised on häiritud mehe soovist olla vaba? Mis kasu on postuleerida kummagi õigust, kui need on vastuolus? Kuid G lahendab selle mänglevalt: (145 raamis) Kui mees toetab naise vajadust olla ära kuulatud, toetab naine mehe vajadust olla vaba. Mees lihtsalt kuulab ära epistli ja naine kohe rõõmuga „toetab“ meest selles, millest äsja häiritud oli ja epistlit luges? Lihtsameelsus! Pealegi ihkavad enamus naised samuti avarust ja vabadust ning mehed ihkavad mõistmist seda rohkem, mida rohkem nad saavad vaid „häiritust“! Kust kohast G võtab midagi nii absurdset, et mõistmise vajadus on vaid naisel?

Ja mida vajab siis mees?: (153 all) Armastuse esmased vajadused meestel ja naistel. Naised vajavad hoolitsust. Mehed vajavad usaldust. Kui mees ei usalda naist, tulevad sellest kohe pinged ja tülid. Ja vastupidi. Usaldus on esmavajadus mõlemale. Mis puudutab hoolitsust, siis see on juba individuaalne. Kes vajab rohkem, kes vähem – igal juhul käib see vaid teatud valdkondade kohta, mille me hea meelega delegeerime partnerile. Näiteks söögitegemine. Iseseisvus ja endaga hakkama saamine on mõlema vajadus, olla samal ajal hoolitsetud on meeldiv boonus, kui see on serveeritud delikaatselt. Lausnunnutamist vajavate partneritega, kui nad on terved ja tugevad, tekivad ajapikku suured pinged.

Naised vajavad mõistmist, mehed aktsepteerimist. Mis moodi käib aktsepteerimine ilma mõistmiseta? Varem või hiljem kipub siis aktsepteerimine asenduma irooniaga ja „häiritusega“. Ja mis moodi toimib lähisuhtes mõistmine ilma aktsepteerimiseta? Täpselt samuti häirituse tähe all! Mõistmine on esmavajadus ka mehele! Ja aktsepteerimine ka naisele!

Naine vajab lugupidamist, mees hindamist. No nii kõva „erinevuse“ peale hakkab mul juba kiiluma! Kuidas siis naine ei vaja selle panuse hindamist, mille ta kodu ja pere heaks panustab??? Ilma hindamiseta ei kesta ka lugupidamine. Jälle on need esmavajadused mõlemale!

Naised pühendumist, mehed imetlemist. Jah, ma tunnen koguni kahte meest, kes vajavad imetlemist. Kes lausa patoloogiliselt otsivad imetlemist ennast kiites ja teisi halvustades. Raske juhtum, aga sellistest vähestest ei tohi teha üldistust meeste kohta. Ma ei usu, et enamus mehi imetlemist naudiks ja vajaks seda „esmavajadusena“. See teeb pigem kohmetuks ega ole vaba ja loomulik. Küll aga tean ma rohkem naisi, kes imetlemisest särama löövad. Võimalik, et isegi enamus naisi. Võimalik, et kõik. Kuna G rõhutab just meeste iseloomustamiseks üsna tihti seda „imetlemise“ vajadust, siis jääb mulje, et kogu tema meesklientuur koosneb nartsissidest. Või räägib ta iseendast? Ma ei välista mõõdukat imetlemist, kuid G ei räägi sellest nii. Pigem ikka ülivõrdes, nagu tema näide „rüütlist hiilgavas raudrüüs“, mis on nii lapsik, et ei viitsi ümber trükkida.

Naised tunnustamist, mehed heakskiitu. Leia pildilt üksainuski erinevus! Vähemalt niigi palju, et oleks õigustatud adresseerida kumbagi eraldi. Väga otsitud ja mõttetu!

Naised rahustamist ja mehed ergutamist. Kas nendega pole ka mitte nii, et kuidas kunagi? Kas mees vajab ikka õhtul töölt tulles ergutamist või pigem mõistmist? Kas naine vajab rahustamist, kui ta kibeleb oma peenramaale?

Sellised on siis meeste ja naiste esmavajaduste erinevused. Muljetavaldav! Peale selle saab naisele adresseeritud teksti ridade vahelt teada, et naised on täiuslikud: (171/4) Harjuta end näitama, et mees ei pea olema täiuslik. Harjuta andestamist. Väga ilus ja õige. Mees peab muutuma, parandama ennast ja ümber kasvama. Miks mitte, kui on põhjust! Naistel aga on alati õigus „häiritusele“, negatiivsetele tunnetele ja nende väljaelamisele. Sellega on OK ja meeste „käitumine“ on paratamatult „ebatäiuslik“?!

Peatükk „Kuidas hoiduda vaidlustest.“ (173 all) Põhiline juhis: ärge iialgi vaielge. Selle asemel arutlege, esitage poolt ja vastuargumente. Pidage läbirääkimisi mille üle tahes, kuid ärge vaielge. On võimalik olla aus ja avameelne ning väljendada oma negatiivseid tundeid ka ilma vaidlemata ja tülitsemata. Vaidlemine ja tülitsemine ei ole üks ja sama!!! Mis viga on vaidlemisel, et sellest hoiduma peaks? Kui kumbki esitab argumente, mis on teise omadega vastuolus, siis see ongi vaidlus. Selleks esitataksegi poolt ja vastuargumente, et neid omavahel kaaluda. Arutlemine või vaidlemine, mis mõte neile vahet teha? Kuid vaidlemine ja tülitsemine on juba kaks eri asja. Minu „põhiline juhis“ kõlaks pigem nii, et ärge iialgi tülitsege! Tüli sünnib siis, kui vaidlemisel tehakse viga ja argumendid asendatakse iroonia, halvustamise, solvangute, hääletõstmise ja ülekarjumisega. Siis, kui teisele ei antagi võimalust enda poolt- ja vastuargumente rahulikult esitada. Kui sellest õnnestub hoiduda, siis on igasugune vaidlemine täiesti OK! Mis puudutab „negatiivseid tundeid“, siis nende õigustatus peabki olema arutlemise esimene teema. Alles siis, kui need on sorditud, võib päevakorraga edasi minna. Veelkord rõhutan, et oma negatiivsetes tunnetes rahulikult selgusele jõudmine ei tähenda nende allasurumist, vaid nende kahjutustamist! See on nagu oma jäätmete keskkonnasõbralik käsitlemine, selle asemel, et oma solk keskaja kombe kohaselt aknast välja heita.

Kui ikka kuidagi ei õnnestu hoiduda vaidluste arenemisest riiuks, eriti kui paistab, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust, siis mina annaksin hiire kombel sauna nurgast nõu: „üksi, üksi, õeke“ (J. Kunderi muinasjutt „Vaeslaps ja talutütar“). See tähendab, et ainult üks asi korraga, muidu pole vanakurja eest pääsu. Üksainus konkreetselt formuleeritud küsimus, mis ootab konkreetset vastust, kas jah või ei ja seejärel järgmine küsimus, kuni saab kokku vedada järelduse. Kui oma vastuseid ei oska põhjendada, siis on ka see järeldus, mida on vaja õppida tunnistama, et püsida adekvaatsena. Ja järgmine reegel võiks olla, et ka vastustega ei pea olema kiire. Neid ei saa välja pressida nüüd ja kohe – see oleks nagu tankiga üle sõitmine. Ka seda tuleb väärtustada kõrgelt, kui partner soostub asja üle järelemõtlema.  

Autor toob palju näiteid, kuidas naine ja mees erinevalt vaidlevad. Arusaadavalt on ta kinni oma idees, et naised ja mehed on erinevad ja püüab seda vägisi tõestada. Kuid iga näitega saavutab ta pigem vastupidise – liiga ilmne on see, et vabalt võiks omavahel ära vahetada sõnad mees ja naine, ning kõlaks ikka sama tõepäraselt. Seega oleks olnud korrektsem, kui G oleks kasutanud sõnade „mees“ ja „naine“ asemel umbisikulist kõneviisi: „üks partneritest“. (175 – 176) Mees haavab tahtmatult oma partnerit hoolimatu kõnemaneeriga ning hakkab seejärel selgitama, miks naine ei tohi häiritud olla. Ta arvab ekslikult, et naine osutab vastupanu tema seisukoha sisule, tegelikult häiris naist vaid selle ebasõbralik esitamisviis. Kuna mees ei mõista naise reaktsiooni, hakkab ta veel ägedamalt selgitama öeldu sisu, selle asemel aga peaks ta parandama ütlemisviisi./ Mees ei teagi, et just tema oli alustanud vaidlust, ta arvab, et hoopis naine vaidleb temale vastu. Mees kaitseb oma seisukohta, naine kaitseb aga ennast mehe teravate väljenduste eest, mis teda haavavad. Kas selline konkreetne adresseerimine ei kõla ülekohtuselt? Paljudel paaridel on ikka naine see, kes sarnase stsenaariumiga vaidluse tüliks keerab. Kui vaidlus läheb üle riiuks ainult sellepärast, et naine ja mees räägivad „erinevat keelt“, siis ei tohiks ju kunagi riielda naised omavahel ja mehed omavahel…

Ja veel - see kes alustab vaidlust, ei ole absoluutselt tähtis! Ja mitte iialgi ei ole loogiline öelda, et üks on see, kes on vaidleja. Sest vaieldakse kahekesi ja see kes enda seisukoha ütleb teisena, pole sellepärast rohkem vaidleja ega sellepärast halvem. Kas see, kes enda seisukoha väljendab esimesena, on sellepärast automaatselt eksimatu ja tema "ei vaidle", sest ta tegi seda esimesena ja teine on see paha ja ekslik ja "vaidleb vastu", kuna teeb seda teisena? See on küll üsna levinud mõttemall, aga sellega paraku ka sama levinud põhjus, miks suhtest kaob tasakaal ja austus. Et mitte "vaielda", peab järelikult üks partneritest loobuma enda mõtete väljendamisest. Veel enam - ta tunneb, et temalt oodatakse mittemõtlemist ja vaikimist. See on vaimne vägivald! Ja ei ole külmemat dušši vaimsele lähedusele, kui seda on tajumine, et sinu partnerit ei huvita sinu mõtted. Kui see muutub üha korduvaks mustriks, siis ei pea ka füüsiline lähedus kaua vastu.
Küll aga saab öelda, et üks on see, kes alustab riidu - see kes esimesena loobub põhjendustest ja kasutab selle asemel solvanguid! Ka see on vaimne vägivald!     

Lk 177 väidab G, et moto parim kaitse on äge rünnak, on pärit „Marsilt“. Puhas jama! Olen seda palju kohanud ja enamasti naiste arsenalist! Sõnaga „enamasti“ ei soovi ma teha üldistust soopõhiselt, see tähendab lihtsalt seda, et sellist kogemust pakkuvaid suhteid on mul olnud ikka naistega.

(185/2) Mehed-naised peaksid mõistma oma tundlikkust ning seda pigem arendama kui sellele vastu seisma. Te saate ju edastada oma tõelisi probleeme nii, et suhtlete igal juhul partneri emotsionaalseid vajadusi arvestaval viisil. Väitlus võib sel juhul kujuneda tõepoolest vastastikku toetavaks vestluseks, mis on hädavajalik läbirääkimisteks ja erimeelsuste ning mittenõustumiste lahendamiseks. Tundlikkuse arendamine seisnebki tunnetele vastuseismises! Kui on probleem lahendada, siis peab jätma tunded sootuks kõrvale, vastasel juhul läheb vaidlus riiuks. Tuleb keskenduda argumentidega mõtlemisele. Kui tunne on argumendiks, mida partner peab pidama ülimuslikuks, siis ei toimu niikuinii „tundlikkuse areng“, vaid isekuse nuumamine. Selliselt „arenenud“ isik, on ta siis mees või naine, jääb alatiseks tunnetega manipuleerivaks ja „väljapressivaks lapseks“, kes piltlikult öeldes trambib jalgu, et nõuda seda, mida ta soovib. Tõenäoliselt pakub selline käitumine ka endorfiine, millest saadakse sõltuvus ja väga raske hiljem vabaneda. Vaidlustes tunnete kõrvale jätmine arendab aga mõlemat – nii mõtlemist kui tundlikkust. Arengu sihiks saab ju olla vaid tasakaal ja harmoonia mõistuse ja tunnete vahel. Kui tunded ei ole õigustatud, siis ei tohigi neid „arendada“. Arengu üheks väga oluliseks näitajaks on ka enesekriitika võime - see, kui „tundleja“ on võimeline tunnistama, et ta on kas ennatlikult- või ülereageerinud. Vastasel juhul, kui ikka ja jälle kordub sama stsenaarium, on tegemist pigem paigaltammumise või taandarenguga. Kui ikka ja jälle tekib põhjuseta „vajadus olla häiritud“, siis ollaksegi juba „arenenud“ labiilseks.

(192 raamis, all) Mehed on kõige aldimad vaidlema siis, kui nad on eksinud või ärritanud naist, keda armastavad. Ah tõesti vaid mehed?! See ongi põhimõtteliselt see „parim kaitse on rünnak“ taktika ja see ei ole mehelik rohkem kui naiselik!

Peatükis „Vaidluse anatoomia“ toob G mitmeid lehekülgi näiteid vaidlustest, kus ikka rõhutakse naise ja mehe erinevale keelele. Kuid seekord teeb ta väga ootamatu ja üllatava avalduse: (201/3) Igas ülaltoodud näites asetasin ma häiritu rolli naise. Mees kas tegi midagi või jättis tegemata. Tegelikkuses võib ka mees olla häiritud naise käitumisest, ning kõik need soovitused loetelus kehtivad võrdselt mõlema sugupoole kohta. No väga suuremeelne! Aga milleks siis üldse need „veenuse-marsi“ raamid? Kuid see oligi vaid põgus valguskiir, mis ei suuda siiski tema pilku klaariks lüüa. (229/5-6) Mees peab „armastava käitumise“ esikohale seadma ning sellega tagab ta oma partneri armastus-vajaduse arvestamise. Naine peab esikohale seadma „armastava suhtumise ja tunded“, mis tagabki tema partneri armastus-vajaduste rahuldamise. Mis vahe on „käitumisel“ ja „suhtumisel“? Eks käitumise määrab suhtumine. Ja tegelikku tunnet - armastust ei asenda kumbki. Terve pika raamatu on G rõhutanud, et naine soovib mehe tundeid ja nüüd järsku polegi nagu see oluline naisele, vaid hoopis mehele. Nii sügav sõnadega mängimine, et teeb lihtsalt nõutuks!

Punktide arvestuse süsteem naiste ja meeste vahel tundub eriti lapsik ja uskumatu. Ei tahaks sellel üldse peatuda, kuna ei tea sellest midagi. Pole kordagi tulnud pähe midagi nii jaburat, nagu punktide andmine naisele ja endale. Aga kuna G sellest nii pikalt kirjutab, siis ühe näite toon: (233 all, enne kasti) Kui mees tunneb, et teda tõrjutakse tema vea pärast, võib ta anda suure koguse karistuspunkte. Jälle mingi teismeliste värk! Loomulikult iga inimene tunneb ebaõiglust ja kahjutunnet selles, kui tajub, et partner ei hooli panustada suhtesse. („Üks on loll ja teine laisk – ainult mina pean rabama!“) Kuid pidada pluss- ja miinuspunktide arvestust nii, nagu autor seda kirjeldab – no ma ei tea – võib olla vajab see erilist raamatupidaja isiksust?

Järgmine tore idee G-l on riidude vältimine läbi rääkimise vältimise. Et parem on kirjutada. Mõtlesin kord isegi seda heaks ideeks, sest rääkides on oma sõnade eest vastutus väiksem. Alati on hiljem võimalik väita, et ma pole midagi sellist öelnud või et ma mõtlesin sellega hoopis muud. Kuid kiri jääb mustvalgel kõike tõestama. Tegelikult on elu näidanud, et pole sel vahet. Kes ei mõtle verbaalselt, see ei hakka seda tegema ka kirjutades! Kui inimene on süüdimatu, siis kirjutamine teda süüdivaks ei muuda. Ainult mõtlemine!

(237 raamis) Kas te jagate oma tundeid kirjas või kirjutate selleks, et tunda end paremini, igatahes on tunnete üleskirjutamine oluline. Vähem tähtis ei ole tunnete kõrvale ka mõtete kirjutamine! Ehk isegi tähtsam!

Ja oh üllatust, nüüd tuleb kogu raamatu parim tsitaat! Vaid paar rida edasi: Sisemise dialoogi pidamine väljendab kogu tõde teie sisetundest ning te võite vabaks saada negatiivsuse haardest. Kas kirjutate üles oma tunded või teete seda mõttes, kaotavad negatiivsed tunded uurimise, tunnetamise ja väljendamise kaudu oma võimu, ning positiivsed tunded pääsevad mõjule. Hämmastav! Ei peagi oma negatiivsust teise kaela valama! Ei peagi seda ka küla peale kandma! Ei peagi nendega ise hakkama saamist nimetama „allasurumiseks“! Milleks siis kogu see eelnev jama? Kas sellepärast, et see nö teismeliste seebiooper, mida terve raamat kirjeldab, pole niikuinii võimeline „uurima ja tunnetama“ iseennast? Et parem siis juba valagu välja teiste kaela?! Väga arendav!

Kahjuks läheb G kohe uuesti endisele tasemele tagasi, arendades oma kirjutamise ideed edasi soovitusega kirjutada „Armastuskiri“. Vahet pole, kuidas nimetada kirja, mõttetuks muudab selle tema ette antud skeem. Lühidalt võiks kirjeldada seda kui „värvi ise“ pilti, kus on isegi värvid juba juurde kirjutatud ja ilusti piirjoontega eraldatud. Ei anna just palju vabadust „uurimiseks ja tunnetamiseks“ iseseisvalt. Pigem kammitseb ja kohustab endas süütunde kultiveerimist osapoolel, kes mingil moel süüdi pole: (246) Jean jättis teate oma abikaasa Billile, kus oli öeldud, et ta palub mingi tähtsa postisaadetise koju tuua. Bill aga ei saanud teadet kätte. Kui ta saabus koju ilma saadetiseta, oli Jeani reaktsioon tugev nördimus ja pettumus. Kuna Bill polnud süüdi, Jean aga jätkas seletamist, kui väga talle saadetist oli tarvis ja kui nördinud ta on, hakkas Bill tundma ennast riivatuna ja süüdistatuna… Selle asemel, et naise vastu kaitsesse tõmbuda ning rikkuda kogu õhtu, otsustas mees targalt kümme minutit aega võtta ning kirjutada Armastuskiri. (Kas see oli nüüd näide „õigusest olla häiritud“?) Seda kirja ümber kirjutada siin on liiga pikk. Kuid see sisaldab ohtralt endale tuha pähe raputamist ja mitte sõnagi sellest, et tegelikult ei olnud tema ju süüdi. Vastupidi, täiuslik lömitamine, kõiges süü ja vastutuse endale võtmine, et mitte „õhtut rikkuda“. See on siis G nägemus õigestiõppinud käitumisest, mõtlemisest, kirjutamisest. Huvitav, kui kaua ühe naise lugupidamine sellise puudli vastu kestab? Aga see on muidugi iga paari sisemine asi. Mind häirib (ja mul on õigus olla häiritud?!) kõige rohkem asja juures see, et G tõmbab vee peale elementaarsele loogikale ja õiglusele. See, kes õhtut vägisi ja kahju tundmata rikkus, oli ju hoopis Jean. Tema kord olnuks „targalt kümme minutit aega võtta“ ja „uurida“ oma tundeid. Tema kord olnuks tulla tagasi kas kirjaliku või suulise avaldusega, et päästa õhtu. See on tüüpiline näide sellest, kuidas lihtne loogikaviga keerab kõik pea peale. Naine kallab oma põhjendamatu „õigusega olla häiritud“ oma põhjendamatu negatiivsuse mehe sisse. Mees surub selle endas alla nagu lammas ja läheb siis määgib armsasti naise rõõmuks. Kuid „värvi ise“ kasutusjuhend ei lõpe veel värvide dikteerimisega. G läheb veel kaugemale selle „enda uurimise ja tunnetamise“ süvaprotsessiga: Iga Armastuskirja lõppu tuleb kirjutada ise ka vastus, millist soovid partnerilt kuulda. Ja ka see pole veel kõik! Kõige sügavam alles tuleb: G annab viis juhist, kuidas kirju teineteisele tutvustada. Vahet neil viiel ei ole, nii et tsiteerin esimest: (253) Mees loeb naise Armastuskirja ja Vastust valjusti naise juuresolekul. Siis võtab ta naise käed oma pihku ning annab täie teadlikkusega vastuse, millist naine tahab kuulda. No ma olen sõnatu! Mis asi see siis nüüd oli? Selle asemel, et selgitada ja õpetada, kuidas käib siis see „sisemise dialoogi pidamine, oma tunnete uurimine ja tunnetamine, selle läbi negatiivsete tunnete mõju kaotamine“ jne, pakub ta hoopis ajupesulaadset rituaaltoodet. Näitas korraks siuh ja vilksti kulda, kätte jagas võltspaberraha!

Rituaalid ei taga kunagi „täit teadlikkust“. Eriti, kui neid sooritatakse formaalselt – „et õhtut päästa“! (262 all) Armastuskirjad toimivad tänu sellele, et aitavad teil kõnelda täielikku tõtt. Oma tunnete üksnes osaline käsitamine ei too teile ihaldatud tervenemist. Teine lause väga õige! Kuid selle nimel, millega õhtu lõppeda võiks, mahasalgamine, et sina milleski süüdi polnud – veel enam, süü endale võtmine – see ongi „oma tunnete üksnes osaline käsitamine“!!! Tegelikult pole sellel üldse mingit pistmist oma tunnetega ega ole see ka „täielik tõde“! Aga kuidas õpetab autor tagama „täielikku tõtt“: (263) Et ravida oma sisepiina, peame läbi tundma kõiki nelja emotsionaalse vaevuse põhiliike. Need on viha, kurbus, hirm ja kahetsus. See ei ole ausus ega tõde, kui mind segatakse endasse süüvimast loomulikku, just minu konkreetsele juhtumile vastava tunnete ja mõtete rada järgides. Kui mulle dikteeritakse tundeid, antakse selleks šabloon, siis manipuleeritakse ka mõtet kanalisse, mis juhib sind alati ühte ja samasse kohta. Nagu vesitoru SPA-s. Aga kui mina ei tunne ühtegi neist tunnetest? Siis miks mina pean täitma lüngad füüsika töövihikus, kui mul on parajasti käsil matemaatika? Miks ma pean sisendama endasse viha, kui ma tunnen hoopis tühjust? Miks ma pean täitma hirmu lahtri, kui ma tunnen, et pean selle pliiatsist välja imema? Ja kui kahetsuse rubriigi täitmisel tuleb tugevalt kõri peale astuda õiglustundele? – „See ei olnud küll mina, kes panka röövis, kuid ma kahetsen, et seda tegin! Võite nüüd minu üle kohut mõista ja tegelik röövel las tegutseda edasi…“

Miski võlts ei saa olla aus ja tõde! Miks psühholoogid armastavad selliseid skeeme? Sest need teevad nende töö lihtsamaks. Nagu automatiseerimine masinatööstuses. Ainult, et iga inimene ja tema konkreetne juhtum ei sobi samale konveierliinile, nii nagu iga automark vajab oma. Armastuskirja formaat G nägemuses on aga lausa vägivaldne ühe vitsaga löömine! Väga üllas siht – kus paarid teineteise käest kinni hoides naeratavad. Kuid see, et vähemalt üks neist teeb seda sunnitult, võltsilt, võib-olla isegi aru saamata miks, pole enam oluline. „Tuhanded paarid“ on saanud ju abi! Need tuhanded on juhitud teineteisega rahu sõlmimiseni nagu voorimehe hobused, kellele kõrvale nägemise vältimiseks on sätitud silmaklapid. Küsimus jääb, kas nad saavad rahu sõlmitud ka iseendis või jääb allasurutult mingi negatiivne okas õnneliku peredraama kulisside taha varju. Kuid millal ja milliseks paisunult elu pöördlava ta uuesti välja keerab?!

(262) Ärge raisake erakordset võimalust, et end terveks ravida. Võtke praegu kohe kakskümmend minutit aega ning kirjutage oma… Armastuskiri. Võtke lihtsalt sulepea ja tükike paberit ning hakake väljendama oma tundeid kasutades armastuskirja vormi. Püüdke seda teha kohe praegu ja teid hämmastab tulemus. Müügi- ja reklaamikursusi paistab autor olevat samuti läbinud. Tore, kui inimesed ennast täiendavad! Mille poolest see erines suvalise pesuvahendi reklaamist? Aga miks nii napisõnaliselt? Täiendaksin: „Pöörake veel tähelepanu kiirusele! Ega tavalise vahendiga – lihtsa enesessesüüvimisega – sellist kiirust ei saavuta! Võtke isegi terve ennelõuna ... Armastuskirjadele ja te saate terveks kogu oma möödunud elu taagast! Ning säästate nädalate jagu oma väärtuslikku aega, mida võite kasutada palju kasulikumalt – vaadates seepe või seda, kuidas teised sporti teevad.“ Läksin irooniliseks, aga „mul on õigus olla häiritud ja seda väljendada“! Miks armastuskirjade vorm tegelikult ei toimi, ongi nende kiirustav, pealiskaudne, formaalne ning mõtteid ja tundeid ettekirjutav formaat. Kuidas sellised „Armastuskirjad“ toimivad? Nagu indulgents!

Veel üks näide autori arusaamast „täieliku tõe“ käsitlemises: (263 ülal 4.) Kahetsus, mida te ületada ei suuda, paneb teid tundma häbi ja süüd ning isegi haavata teie eneseväärikust. Ja lahendus, mida ta pakub, et „eneseväärikus ei saaks haavatud“: (263 all 4.) Inimesed, kes tunnevad sageli kahetsust ja süümet, vajaksid oma haavumise ja pahameele läbitunnetamist ning väljendamist, et nad võiksid ennast teenitult armastada. Kui inimene tunneb kahetsust, häbi ja süüd, siis ongi ta järelikult hakkama saanud millegi ebaväärikaga ja see peabki haavama tema eneseväärikust. Need ongi väga ausad tunded, mis püüdlevadki täielikule tõele. See on ausa, vastutustundliku inimese sisim kognitiivne dissonants ja seda ei pea „ületama“. Seda tuleb pidada normaalseks, mitte nutta taga „haavatud eneseväärikust“. Et ennast taas „teenitult armastada“, see inimene vabandab ja püüab heastada. Kui keegi tunneb, et selline lahendus tema eneseväärikust hoopis haavab, siis saab ta muidugi sellest raamatust tuge, et mitte olla aus ega „kõnelda täielikku tõtt“. Sisuliselt tähendab „pahameele läbitunnetamine ning väljendamine“ autori variandis kõigepealt oma poris püherdamist ja seejärel selle pori teiste kaela valamist. Tekib ka küsimus, et millega „teenitult“ „nad võiksid ennast armastada“? Kas vihaga teenitult? Ivan Groznõi teenis siis enesearmastuse täiega välja!

(264/5) ... peaksid esitama enesele kõigepealt küsimuse: „Kui ma oleksin vihane või millestki häiritud, siis mis see võiks olla?“ ning kirjutada vastus üles. See aitaks neil üles leida masenduse ja tuimuse taha peidetud tundeid. Halloo! „Kui ma oleksin“ ei tähenda, et ma olengi, kuid „peidetult“! See on ebaaus ja demagoogiline võte suruda inimestele peale midagi, mis ei ole neile omane, et sobitada neid paremini oma skeemikestesse. Ja miks just viha või „millestki häiritud“? Kas mitteaktsepteerimisest ei piisa, et ennast „teenitult armastada“? Miks G nimetab tundeid, mis ei ole äärmuslikud, tuimuseks? See raamat on nagu mingi viha propaganda, ood vihale. Kas ei võiks arvata, et probleemi lahendamise sildi all probleem tekitatakse?!

(266) Mida enam osutate vastupanu omaenese sisepiinadele, seda enam osutate vastupanu ka vajadusele ära kuulata teise inimese tundeid. Kui tunnete rahutust ja sallimatust hetkel, mil teised väljendavad oma süütuid tundeid, siis näitab see, kuidas te kohtlete ka iseennast. Otsast lõpuni vale, teades juba konteksti sellistel väljenditel. ,,Süütud tunded" – viha, rahutus, alati õigus olla häiritud! See näitab ikka eelkõige seda, kuidas „süütute tunnete“ väljendaja ise partnerit kohtleb – rahutuse ja sallimatusega! Lahenduse asemel tekitatakse endale probleem. Ja teisele ka. Ja mis mõttes „osutame vastupanu omaenese sisepiinadele“? Vastupidi! Kui selline „süütu“ viha ja häirituse väljaelamine sinu peale ju tekitabki need „omaenese sisepiinad“, siis just nimelt ei osutata nendele vastupanu, mis väljendub ju „rahutuse ja sallimatusena“ hetkel, mil „teised väljendavad oma süütuid tundeid“. Heal juhul saab süütuks nimetada tundeid – rahutust ja sallimatust – ainult sellel, kelle peale need valatakse, kui ta pole ju milleski süüdi (Jeani ja Billi näide lk 246). Kuid mitte mingil moel ei ole need süütud inimesel, kes neid välja elab ja valab! „Negatiivsete tunnete ravimist“ peab alustama eelkõige see, kes otsustab neid „süütult“ väljendama hakata, mitte see, kes on sunnitud end nende eest kaitsma! Teisel on need ju reaktsioonina esimese vihale, esimesel on see reaktsioon vastutulek omaenda ego põhjendamatutele nõudmistele. Kronoloogia peab paigas olema, see seletab kõik!

Nüüd saame ka teada, kuidas peaks nimetama seda egot, mis „meie sees“ meid „süütute tunnetega“ manipuleerib: (266) Peame enesele teadvustama, et meie sees on üks emotsionaalne olend, kes on häiritud ka siis, kui meie täiskasvanumeel ütleb, et häirituseks pole põhjust. (Väga nunnu „õhturikkuja“!) Kui me kuulatame omaenese tundeid osavõtlikult, tervenevad negatiivsed emotsioonid imeväel ning me oleme võimelised suhtuma olukorda lugupidavalt ja sõbralikult. Imeväel ei juhtu midagi ja paljast tunde kuulatamisest jääb väheks! Me peame „kuulatama osavõtlikult“ ka oma „täiskasvanumeelt“ ja tunnistama seda, kui häiritus on põhjendamatu! Jean ju „kuulataski osavõtlikult“ üksnes oma „emotsionaalset olendit“, mis käskis tal muudkui edasi jaurata... Täiskasvanu meelt ei saanud tal ilmselt olemas ollagi, sest see ei saagi tekkida oludes, mil keegi su kõrval on rohkem huvitatud "õhtu päästmisest"...
(270) Kui saame teada kogu tõe oma tunnetest, siis anname nendele tunnetele nagu täieliku õigustuse. Vastupidi! Mida rohkem oma negatiivsete tunnete kohta tõde teada saame, seda raskem on neid õigustada. Vähemalt neil inimestel, kel pole probleeme eetika ja õiglusega. Ning tuleb teha ikka selgelt vahet negatiivsetel tunnetel, mis on õigustatud ja neil, mis seda pole. „Nagu täielikku õigustust“ ei tohi me anda tunnetele, millele õigustust pole. Seda nimetatakse süüdimatuseks ja sellega me ei ravi, vaid toodame probleeme!

Tahaks selle raamatuga kuidagi ühele poole saada. Kuid igal lehel on nii palju vastuolusid ja sellist, mis pead vangutama paneb. Ei jõua ega viitsi ka nii palju siia ümber trükkida. Nii et hakkan otsi kokku tõmbama.

Arvan, et polegi võimalik ühte teooriat ilma vigadeta üles ehitada, kui juba selle sünniidee rajanes loogikaveale. Maja ei püsi loodis, kui vundamenti pole! Lehekülgedel 13-14 meenutab autor kõige selle "veenuse-marsi" teooria sünni algust. G naisel Bonniel olid tütre sünnitusest rebendid, ta oli väsinud ja suutis vaevalt kõndida. Nädal peale tütre sündi näis, et naine hakkab paranema ja autor läks tööle. Päeval said aga naisel tabletid otsa. Selle asemel, et mehele helistada, palus Bonnie külas viibival vennal neid osta. Kuid vend ei tulnud enam tagasi ja naine oli terve päeva valudes. Kui G õhtul koju tuli, oli Bonnie täiesti rööpast väljas. Sellest tuli sõnavahetus: Olin pahane, et Bonnie polnud mulle helistanud. Pahameelt tekitas see, et naine mind süüdistas, kuigi ma ei teadnud tema vaevadest midagi... Olin väsinud, ärrituv ja küllalt head-paremat kuulnud. Meie mõlema mõõt oli täis. Mees suundus ukse poole. Ja naine ütles: „John Gray, sa oled heade päevade sõber. Kuni ma olen kena, armastav Bonnie, oled sa mu juures, aga kui ma seda pole, astud sa uksest välja.“ Olin ikka pidanud end armastavaks olendiks. Kuid temal oli õigus. Olin olnud vaid heade päevade sõber. Kuni Bonnie oli olnud õnnelik ja kaunis, oli ta pälvinud mu armastust. Aga kui ta oli õnnetu või masendunud, tundsin end süüdlasena ning õigustasin ennast või tõmbusin eemale. Väga õpetlik lugu! Rasketel aegadel peabki olema teineteisele toeks ja olema mõistev. Kuid samas ei õigusta rasked ajad mingil moel lähedase ja kalli inimesega ebaõiglaselt ja vastikult käitumist! See on kaugel mõistmisest! Bonniel ei olnud õigus, ta tegi võib-olla tahtmatult loogikavea, kuid millegipärast just endale kasulikus suunas. Hoopis tema ise oli see „heade päevade sõber“, kes oskas olla armastav ja kaunis siis, kui kõik on korras. Ja muutus inetuks ja ründavaks (parim kaitse?) inimese vastu, kes milleski süüdi polnud siis, kui kõik enam korras polnud. Kas seda nimetataksegi "naiste loogikaks", kui asjad keeratakse lihtsalt pea peale? Kuid ei saa teha üldistust, sest nagu näha, pole selline loogika ka meestele võõras. Miks lasi autor, psühholoog, ennast nii lihtsalt haneks teha? Miks võttis ta endale süütunde, kui ta süüdi polnud? Kuidas nimetatakse seda kompleksi? Ja miks sisendas naine mehele süütunnet, teades, et mees tegelikult süüdi polnud? Miks ta jättis selle mehele alles veel ka siis, kui viha oli lahtunud, pilk pidanuks olema klaarim ja uuesti saabusid „head päevad“? Seda nimetatakse vaimseks vägivallaks, kui keegi manipuleerib teisega, talle süütunnet sisendades!

„Õnnetu ja masendunud“ ei ole sama, mis „süüdistav“. Õnnetu ja masendunud saab olla ka ilma teisi selles süüdlaseks tegemata! Ja on täiesti normaalne, et mees „õigustab ennast“ ja lõpuks „tõmbub eemale“, kui teda alusetult süüdistatakse! See, et inimene on õnnetu, võib seletada seda, miks ta on ebaõiglane, kuid see ei õigusta ebaõiglust! Ammugi ei õigusta see kogu maailmale sama skeemi soovitamist!

Võtame veel ühe loo neist endist: (104-105) ...Siis jätkas ta põhjalikumalt kurtmist oma päevamurede üle, ning rääkis, kui kurnatud ta on. Mõne minuti pärast pidas ta pausi. Tegin ettepaneku võtta lapsehoidja, et naine saaks puhata ja enne lõunat pisut mediteerida. Naine ütles: Kas sa tõesti võtaksid meile lapsehoidja. See oleks suur asi! Tänan sind! Tundub, et naine (veenuslane), mitte ainult „ei vajanud lahendust“, vaid oli selle eest isegi tänulik. Millal siis mees ikkagi tohib naise kurtmise peale pakkuda lahendusi ja millal ainult kuulama??? Ja kuidas G, kes teistele õpetab, et lahendusi ei tohi pakkuda, üldse ise söandas midagi nii ketserlikku teha? Kas kogemata eksis etiketi vastu või on mäluga kehvasti? – Mees peab pidama meeles, et naised räägivad oma probleemidest selleks, et tunda teise lähedust, mitte aga vajadusest leida lahendusi.(34/1)

Ja päris lõppu üks peaaegu kuldne tsitaat: (258 lõpp) Suhete edukus sõltub ainuüksi kahest faktorist: mehe võimest sõbralikult ja lugupidavalt kuulata, ning naise võimest sõbralikult ja lugupidavalt oma tundeid jagada. Et päris kuldseks seda muuta, tõmmake maha sõnad „mees“ ja „naine“, ning kirjutage asemele „mõlema partneri“. Mittekuulav naine – tavaline asi! Samuti tuleb „tundeile“ lisaks kirjutada „ja mõtteid“. Samuti tuleb „kuulata“-le juurde kirjutada „ja kaasa mõtelda“. Nüüd sai hea: „Suhete edukus sõltub ainuüksi kahest faktorist: mõlema partneri võimest sõbralikult ja lugupidavalt kuulata ja kaasa mõtelda ning mõlema partneri võimest sõbralikult ja lugupidavalt oma tundeid ja mõtteid jagada.“

John Gray  „Miks Mars ja Veenus põrkuvad“

G jätkab ka selles raamatus samade stereotüüpide propageerimist: (22 algus) Kui naine räägib oma probleemidest, pakub mees lahendusi, kuid naine ootab lihtsalt pisut mõistmist. Nagu eelmisest raamatust autori isiklikust näitest sai loetud, soovib naine isegi väga lahendusi, millegipärast on autoril raskusi seda märgata, mis kõige rohkem silma all. Naine ei vaja lahendust, mille puhul peab ta muutma midagi enda juures. Selliseid lahendusi talle pakkudes naine solvub ja on „häiritud“. Naine ei vaja lahendust, mille juures ta tunneb, et on ise midagi valesti teinud. Sama meestega – see ei olene soost, vaid arengust! Kuid nagu nägime, pole naisel midagi materiaalsete lahenduste vastu, mis tema elu kergemaks teevad. Vaevalt mehedki selliste lahenduste peale pahandavad.

Ja et asi veel segasem oleks, lisan siia tsitaadi raamatu lõpust: (171) Naised tahavad üheaegselt rääkida tunnetest ja lahendada probleeme. Sõbrannadega teevad nad just nii, mistõttu tahavad kodus samuti toimida. Jääb üle vaid õlgu kehitada...

Autor keskendub palju ka sellele, kuidas tänapäeval on naiste koormus palju kasvanud: (29 keskel) Tänapäeva naiste koorem on kaks korda raskem kui nende emadel. Nad tunnevad majanduslikku ja sotsiaalset survet töötada väljaspool kodu ning peavad ühtlasi toime tulema iidse geneetilise pesapunumiskohustusega. Ei kujuta ette, millist põlvkonda G silmas peab, kel kaks korda vähem koormust oli kui praegu. Ilmselt arvab ta, et kui tema ema oli linnaprouast koduperenaine, kelle majanduslikud mured mees lahendas, siis on niimoodi kogu aeg ja kõigil olnud?! Kui me jätame kõrvale „rikkad ja ilusad“, siis enamik naisi on läbi aegade pidanud tegema ränka tööd. Kas siis teenijana väljaspool kodu või omas kodus. Loomade talitamine, heinatööd, põllutööd jne. Lisaks veel tubased tööd, mis tänapäeval on ikka kordades tehtud kergemaks. Pesu pesemine, koristamine, õmblemine, söögitegemine, lastega kantseldamine jms olid vanasti puhtalt naiste õlul. Enamus töödest, mis tänapäeval erinevate kodumasinatega kergelt ja kiiresti tehtud saavad, tegid naised käsitsi ja kordades kauem. Ükskõik kuidas ma ka ei rehkendaks, kahte korda rohkem koormust tänapäeva naistel ma välja ei suuda mõtelda. Pigem vähem. Samuti meestel. Ja muide, tänapäeva päev ei ole kaks korda pikem!

Veider on G mõttekäik meeste tundlikkuse teemal lehekülgedel 38-39. (38 all) Mida tundlikum on mees, seda enam keerlevad vestlused mehe, mitte naise ümber. Naine ei talu hädaldavat meest. Kas võib siis järeldada, et kui mees ei hädalda, siis on ta tundetu? Kas tunnetest rääkimine tähendab automaatselt hädaldamist? Mõne aja pärast ei taha ta enam mehega rääkidagi, sest peab pidevalt kuulama kas jutte mehe õrnadest tunnetest või tema iseteadlikke tiraade. Täiesti mõistetav, aga mis on sellel pistmist tundlikkusega? Kirjeldus sobib pigem enesekeskse nartsissiga. Kes on loomulikult ka väga tundlik, aga peamiselt vaid enda isikusse puutuvates asjades. G mõtleb ilmselt stereotüüpidega: naised on kõik väga tundlikud – naised hädaldavad palju – naised räägivad palju endast – järelikult mees, kes teeb seda sama, on juba väga tundlik. Tundlikkuse suurus ja tundlikkuse eksponeerimine on kaks ise asja, mis ei tarvitse kattuda. Ja ei kattugi, kui tundlikkuse skaala on eneseimetlusest või -haletsemisest laiem. Tegeliku tundlikkuse sisse kuulub ka delikaatsus ja piiride tajumine, samuti selle märkamine, kuidas miski partnerile mõjub. Autori kirjeldatud „tundlikkus“ nii kaugele ei laiene, nii nagu naistelgi, kes pidevalt hädaldavad ja oma „õrnadest tunnetest“ räägivad. (Mulle tundub, et on tagumine aeg hakata vahet tegema „tundlikkusel“ ja „tundelisusel“!) Kui kaua kannatab mees naise „iseteadlikke tiraade“? Mitte keegi – ei mehed ega naised - ei talu palju lobisevaid ja enesekeskseid inimesi. Ja mis puutub „iseteadlikke tiraade“, siis on need tõesti mõistlikum pigem kirja panna ja raamatuna välja anda! Igaüks saab valida, kui palju korraga kavatseb neid taluda või kas üldse.

Selles raamatus rõhub autor mehe ja naise erinevuste põhjendamisel juba nende aju erinevustele. Loomulikult – see annab teadusliku mõõtme ja rohkem usutavust. No mida saan siis mina vastu vaielda mõõdulindile? Ega ei tahagi, küll aga tekitavad kahtlusi tema järeldused: (59 ,,Tunnete sügavus“) Limbiline süsteem, kuhu kuuluvad hüpotalamus, hipokampus ja mandelkeha, on emotsioonide ja motivatsiooni keskus. Naisel on suurem ja sügavam limbiline süsteem, mistõttu ta on paremini kursis oma tunnetega. Kas paremini kursis või kindlamalt lõa otsas? Ja kui suurem siis suurem. Aga mida peaks tähendama sügavam??? Seda G ei mõtle ju enam millimeetrites. „Tunnete sügavus“, nii nagu autor oma peatüki pealkirjaski silmas pidas, tähendab pigem piltlikku ja poeetilist väljendit kui ruumilist. Väga skeptiliseks teeb ka väide, et naine on paremini kursis oma tunnetega. Kas paremini kursis on see inimene, kes teab oma tunnet, mäletab seda ka homme ja käitub vastavalt ja stabiilselt ka ülehomme või see inimene, kes võtab iga oma tujumuutust kui uut käitumisjuhendit? Eks mingi äraspidi loogika on ka teisel variandil, kuid kas sobib seda nimetada „sügavaks“? Ma olen ikka harjunud seda  pidama pinnapealsuseks ja tuulelipluseks! Sügavuse tunnetele saavad lisada ainult mõtted ja sedagi vaid siis, kui neil endil on piisavalt sügavust! Kas hambavalu on sügavam tunne kui armuvalu?
Ja ikkagi - see "paremini kursis" ei anna mulle rahu! Mida põrgu päralt autor sellega mõtles? Ilmselt ainult õhtu peale, sest see on ilmselge moosimine, kuid täiesti sisutühi! Kui inimene, olgu mees või naine, juba midagi tunneb, siis on ta sellega ka kursis, sest ta Tunneb! Ja kui ta ei tunne, olgu mees või naine, siis ta ei tunne ega saa ka olla kursis! Ei paremini ega halvemini! Paremini kursis ei saa tähendada seda, kui tunne on "suur" - kõigil on suuri tundeid ja nad soovivad ja ootavad neid. Ja G väidab, et Julia oli oma tundega paremini kursis kui Romeo? Või oli Julia tunne sügavam? Või tundis ta rohkem? Julge väide, aga kuidas ta seda mõõdab? Paremini kursis ei saa tähendada ka väikseid tundeid - ühtviisi leigeks jätavad nad igaühe ja nendega paremini kursis olemine ei muuda neid ka suuremateks. Või äkki siiski? Kas paremini kursis peakski tähendama äkki seda, kui tunne, olgu siis suurem või väiksem, olulisem või vähem olulisem, on "painavam"? Just! Selles on juba loogikat! Sundmõtted, isegi paranoiad hoiavad vist tõesti paremini kursis oma tunnetega... kuid on valusalt kahju, kui reaalsusega kursis olemine selle läbi kannatab, sest seeläbi kannatab ka reaalsus ise - suhted! See tähendab seda, et kannatavad ka lähedaste inimeste reaalsused.

Muudkui tunded, tunded ja tunded! Kellel neid ei oleks? Ole sa Veenuselt või Marsilt - tundeid on kõigil nagu liiva mererannal. Jah, on tore muidugi imetleda iga "oma" terakest mikroskoobi all - ilus ja sädelev nagu kalliskivi. Mind juba tõsiselt masendab see tunnetekultus, kui ma tegelikult näen, kui palju see liiv hõõrub verele ka ilusaimad suhted ja kõik need positiivsed liivaterad mattuvad negatiivsete luite alla. Iga tera on ju nii kuradima tähtis! Järelikult ka need, mis viivad vägivallani kodus. Ja ka need, mis lausa sunnivad panema endale pommivöö tänaval... "Oma tunnetega kursis olemisest" pole mitte vähem tähtis ka partneri tunnetega kursis olemine! Üleüldse ümbritsevaga kursis olemine! Kui absoluutselt kõigi probleemide ammeks on mingi ebaadekvaatne ja põhjendamatu tunne, siis nendega kiibitsemine, nendega liputamine ja nende valimatult "sügavateks" tituleerimine on vastutustundetu! Kas leidub mõni psühholoog, kes innustaks olema kriitiliselt analüüsiv ja selekteeriv tunnetes? Kes toetaks hea sõnaga ka sügavat mõtet, mis on ainukesena võimeline probleeme lahendama?! Kullaliiv ei tähenda seda, et iga tera ongi kullatera. Kulla kättesaamine tähendab väga hoolikat sõelumist!

Oma ajuuuringud võtab G kokku optimistlikult: (60) Konfliktid lõpevad, kui avastame, et isegi meie ajud on loodud teineteise tasakaalustamiseks. Naine tahab olla õnnelik ja mees tahab teda õnnelikuks teha. Kui naine on õnnelik, jäävad mõlemad rahule. No on see vast ajupesu! Kui nad oleksid „loodud" teineteise tasakaalustamiseks, siis nad ka teeksid seda, ootamata ära meie „avastamisi“! Kui me soovime ikka tegelikult ka tasakaalu, siis tuleb kummassegi kausikesse võrdselt panna. Loomulikult tahab mees naist õnnelikuks teha, kuid vaid siis, kui ta ise ennast selle naisega õnnelikuna tunneb. Ei suuda keegi lõputult anda, kui ta ainult tahtmisi kohtab!

Kahjuks ei toimu mingi tasakaal iseenesestmõistetavalt, alati tuleb mõlemal vaeva näha. Loodus on andnud selleks võimaluse aju näol - võimaluse kasutada mõtlemiseks kanalit, mis läheks mööda tunnetest. Paraku on ta jätnud alles ka otsekanali. Selle, mis naisel on "sügavam". Tasakaalu ei tule, kui mõtlemiseks kasutavad otsekanalit kas üks või mõlemad partnerid. Mõlemad need kanalid on olemas nii veenuslastel kui ka marslastel - vahet pole. Vahe on vaid selles, et autor soovib naise otsekanalit pidada "sügavaks". Kuid tõsi on see, et otse on alati mugavam minna kui ringi, mis nõuab pisut pingutamist. Kahjuks otse ei vii just eesmärgile. Tunded nõuavad, suruvad ja suunavad mõtteid otsekanalisse, kus need nagu pesumasina trumlis keerlema jäävad. Igal ühel oma ego pesu, millesse lõpuks vajutakse üle pea. Sealt siis see "sügavus"! Minu küsimus on, et milleks otse minna läbi raba, kui ringi pääseb kaugemale ja jõuab lõpuks koju ka?

Taas pühendub G pikalt nn punktide arvestamise süsteemi, kuid ei midagi uut. Sama absurdne, nagu eelmises raamatus. Kui asjad käivad tõesti nii, nagu ta väidab, siis jääb ju õhku küsimus: mida naised matemaatika tunnis tegid? Kas nad on päriselt nii rumalad või soovib autor neid sellistena näidata?

Aga midagi uut siin raamatus siiski on. Tundub, et G on vahepeal pidanud tegema korrektuure: (133-134) Selle asemel, et oma tunnetest rääkida, peaks naine kõne all oleva probleemi juurde jääma. See nõuanne erineb sellest, mida inimestele tavaliselt on õpetatud. Nõustaja juures õhutatakse naist tunnetest rääkima, mis võib olla väga kasulik teadlikkuse ja oksüdotsiinitaseme tõstmiseks. Kuid oma tunnete avastamine ei aita tüli lahendada. Suhted ei ole raviseanss. Vaidluse ajal tunnetest rääkimine valab ainult õli tulle... Üks peamisi tülitsemise põhjusi on negatiivsetest tunnetest rääkimine. Puhas kuld!!! See nõuanne erineb tõesti sellest, mida tavaliselt on õpetatud ja mida õpetas ta ka ise veel terves eelmises raamatus. Tülitsemiste ajal ei ole mina küll palju kuulnud tunnetest räägitavat, küll aga räägivad tunded ise. Ehk rahvakeeli öeldes: „mida sülg suhu toob“.

Ja veel arenguid: (153) Enamasti ei tohiks naine pausi ajal pereliikmetega rääkida. Pereliikmega rääkimine võib sulle hiljem probleeme tekitada. Nad talletavad kõik negatiivsed tunded, mis sul ajutiselt partneri vastu olla võivad, ent ei tea midagi partneriga seotud positiivsetest tunnetest, mistõttu tasakaal kaob. Pereliikmetega rääkimine tüli ajal võib sinu ja su partneri vahele kiilu lüüa. Areng on juba lootustandev, kuid mitte teragi rohkem, sest veel eelmisel lehel kirjutas G: Kui naine võtab aja maha, siis on tal tarvis järele mõtelda. Selleks võib ta rääkida sõbra, psühholoogi, suhtenõustaja või teistest naistest koosneva tugigrupiga või kirjutada oma tunded päevikusse. Nii pereliikmed, sõbrad, psühholoogid, nõustajad kui ka teised naised (hmm, "tugigrupp" selle kohta on tore sõna!) saavad kõik vaid selle informatsiooni ja vaatenurga, mille naine suvatseb oma pahameeles avaldada. Positiivsed tunded, mis neil teadmata võivad olla, ei puutu asjasse. Küsimus ongi ju selles, et teise poole argumendid ja nägemus, mis on igasuguse kohtumõistmise A ja O, jäävad välja. Just sellepärast „kaob tasakaal“ ja sellepärast võivad kõik loetletud võrdselt „lüüa kiilu sinu ja su partneri vahele“! Ka psühholoogid ja nõustajad, kui neil on kolmanda silma luul. Tegelikult pereliikmed isegi kõige vähem, sest nende seisukohad sõltuvad kõige vähem naise antud infost. Näevad nad ju isegi päevast päeva, mis toimub. Näevad ka positiivseid tundeid. Nii et mõtleme veel, J.G. ja ehk jätame sootuks ära selle soovituse küla peal laterdamas käia?! Kui autori arusaam, et „tarvidus järgi mõtelda“ tähendab ilmtingimata kellegi teisega rääkimist, siis ainuke, kes sulle saab anda vastuseid nendele küsimustele, millede puudumine takistab sul ISE mõtelda, on sinu partner! Mitte keegi teine ei saa teada neid paremini kui tema, sest need puudutavad teda! Päevikusse kirjutamine on hea mõte, kuid ainult tunnete kirjutamine on poolik. Võiks lisada mõne mõtte ka, siis veel mõne ja mine tea, võib-olla tuleb siis lõpuks ka selgus. Kui tunde liivatera hõõrub, siis mõtete õli võib sellest kasvatada pärli.

Ja järgmine poolik edusamm: (162) Kõik erinevused ei ole soolised... Kui mehed ja naised on ebakindlad, siis on neil ühtviisi kalduvus kasutada emotsionaalseid purskeid või vaikimistaktikat partneri ähvardamiseks, häbistamiseks või karistamiseks. Sellisel juhul kasutavad nad oma reaktsioone olukorra kontrollimiseks ja manipuleerimiseks, mitte stressi välja elamiseks. Pisut veel kriitilist suhtumist ja jõuab ehk tõdemuseni, et ükski tema pakutud erinevus ei ole sooline, vaid isikuline!

Ma ei tea, mida ta mõtleb sõnaga „ebakindlad“? Võib-olla on see eufemism sõnale „rumalad“? Ma ei pea silmas haridust, vaid emotsionaalset rumalust. Ka emotsionaalselt tark ja tasakaalukas inimene võib olla „ebakindel“, kui ta vajab rohkem infot ja järelemõtlemisaega. Kuid ta ei kasuta alatuid võtteid, mida G loetles, isegi mitte „stressi välja elamiseks“! Olukorra kontrollimiseks ja manipuleerimiseks kasutatavad emotsionaalsed pursked ongi selle tulemus, kui ollakse harjunud nõnda oma stressi välja elama. Kui inimene märkab, et ta saab mitu kärbest ühe hoobiga – stressi välja elada ja soovitu väljapressida - siis ta seda ka tegema hakkab. See on otseselt ka selle tulemus, mida autor isegi õpetab, et tundeid ei tohi „alla suruda“, need tuleb „välja elada“. Emotsionaalsed pursked ja nendega manipuleerimine ongi see „tundlikkuse areng“, mida küll ei taheta, kuid saadakse (Bonnie sai!). Kas ei oleks kõige õigem ja ohutum õpetada, et kõige parem stressi välja elamine, on selle analüüs? Sõrme pihta lüües on valust röögatamine või kirumine normaalsed reageeringud, kuid haamri loopimine ja objekti jalaga löömine on juba ebanormaalne ülereageerimine, sest analüüs näitab, et ei haamer ega objekt pole kunagi milleski süüdi. Vandalismist loobumine ei ole oma tunnete allasurumine. Analüüs ei suru samuti midagi alla, vaid paigutab ta juba teadmisena õigele riiulile. Kui tundest saab teadmine, siis kaob ka negatiivne. Teadmine ise on alati positiivne või neutraalne, sest see on objektiivne. Subjektiivsed tunded ei anna teadmise, vaid arvamise või veel hullem - usu. Teadmise positiivsus või neutraalsus ei tähenda seda, et kõik hukkamõistu vääriv õigeks mõistetakse. Selle mõte on pigem vältida „autode põletamist ja vaateakende lõhkumist“, mis ei ole milleski süüdi ja mille omanikudki pole milleski süüdi. Kui ikkagi juhtub, et sai oldud ebaõiglane, kuidas menetleda? Selle tarbeks kulutab G ebaõiglaselt vähe trükiruumi (lk 164-166). Võib aimata, et teema on talle isiklikult ebamugav ja vastumeelne. Ega ta ole ka erand – enamus inimestele on peaaegu ületamatult raske tunnistada: „ma eksisin“ ja öelda „ma vabandan“.

(164 raamis) Vabandamine on suhetes üks olulisemaid oskusi. Tõsi! Selle järgi jääb mulje, nagu G peaks vabandamist oluliseks. Kuid tekst nii enne raami kui ka pärast raami õpetab pigem, kuidas vabandamisest mööda hiilida... Leppida ei õnnestu, kui ootad endiselt, et partner vabandaks. Alati, kui osapooled on tülis, piisab leppimiseks ühe osapoole vabandusest. Täiesti tõsi – selle osapoole, kes eksis. Selle, kes oli ebaõiglane. Selle, kes lõi. Aga võta näpust! Tekst läheb edasi hoopis teisiti: Alati leidub midagi, mille pärast vabandada, isegi kui tunned, et partner on rohkem süüdi. Lihtsalt tunnistamine, et sul on kahju ja et sa tahad ära leppida, on üks võimsamaid seisukohavõtte. Ja-jah, see on sama „võimas seisukohavõtt“, nagu teise põse ettekeeramine. Isegi võiks võrrelda lömitava, kiunuva ja saba liputava koeraga, kes on purjus peremehelt peksa saanud selle eest et ta ette jäi. Ja mis mõttes „alati leidub midagi, mille pärast vabandada“? Kust kohast on küll pärit see loogika, et ALATI on mõlemad süüdi??? See on nii võimas müüt, et isegi täiesti süütud inimesed on valmis ennast milleski süüdi tundma. Kas ei ole lausa kuritegelik seda neisse sel moel sisendada psühholoogidel, kes kõige paremini peaks teadma alusetu süütunde ja psüühikahäirete vahelisest seosest? Päris kindlasti ei pea ennast süüdi tundma ja vabandama see, kes süüdi ei ole! Samuti ei pea ta otsima vägisi põhjust endale tuha pähe raputamiseks. Ja päris kindlasti peab vabandama, olles aru saanud oma süüst! Sel juhul on „lihtsalt tunnistamine, et sul on kahju ja et sa tahad ära leppida“, üks odavamaid viise vastutusest mööda vingerdada. Selline „võimas seisukohavõtt“ ütleb tegelikult kas seda, et sa endiselt süüdistad partnerit, kuid oled valmis sellega leppima või seda, et ma olin küll ise süüdi, kuid uhkus ei luba seda tunnistada. Sellega jäetakse süütule partnerile sisuliselt süüdistus alles ning see on igal juhul tema jaoks „allasurutud tunne“, millest saab teda vabastada vaid süüdlase siiras vabandamine. Loomulikult saab sellest vabastada ka analüüs, kuid selle hinnaks on austuse ja usalduse kaotus partneri vastu, kes enda süüd püüab jätkuvalt sinu süüks teha!

... Paranemisprotsess aeglustub, kui otsustad haavunuks jääda, sest partner ei ole vabandanud või ei tunne end piisavalt halvasti. Paranemisprotsess aeglustub ikka sellepärast, kui süüdlane oma süüd ei tunnista! „Haavumine“ läheb ruttu üle, aga koos lugupidamisega! Ja see on täiesti loomulik ja paratamatu, sest lisaks tunnetele (haavumisele  näiteks), mis võivad olla suhteliselt lühiaegsed, on inimestel ka mälu, mis on pikaajaline – kui sa oled vanem kui nelja aastane ja ilma vastava diagnoosita…  

See on ikka täiesti kummaline, et autor annab sisuliselt rohelise tule negatiivsetele tunnetele - „õigusega olla häiritud“ ja selle „häirituse“ „väljaelamisele“, sest tundeid ei tohi ju „alla suruda“, kuid „haavumine“ nagu ei olekski tunne??? Mille poolest see erineb õigusest „olla häiritud“? Ja miks peab seda tunnet alla suruma, et mitte „otsustada haavunuks jääda“? Autori fookus on keskendatud täiesti valele poole, sellepärast on ka kõik pea peale keeratud! Kas ei peaks esimesena keskenduma süüdlase tegemistele ja tegemata jätmistele? Ja alles seejärel sellele, kuidas süütu reageerib, tema tegemistele ja tegemata jätmistele. Küsimuse peaks seadma ju hoopis niimoodi, et kas süüdlane otsustab oma partneri haavunuks jätta ja kas mitte tema ise ei soovi vabandamata jätmisega, et partner tunneks end piisavalt halvasti?!
Andestamine ei ole kunst, mida peab eriliselt õppima. Andeks palumine on suurem kunst! Kui seda kunsti valdab, pole tavaliselt andestamine enam mingi probleem!

Süüdi või süütu – raske teema, kui kumbki tunneb end süütuna ja süüdistab tüli tekitamises teist. Ilma konkreetsete näideteta on raske seda teemat arendada. Kuid meenub Jeani ja Billi näide eelmisest raamatust lk 246 ja Billi „Armastuskiri“. Seega on mul juba piisavalt konteksti, et mõista autori arusaama „õiglusest“.  

Loomulikult on tihti ka mõlemad süüdi – siis on ka mõlema asi vabandada ja rumalam on see, kes „otsustab haavunud olla“. Siin raamatus oli kuskil näide, kus mees unustab autole teha kindlustuse ja sellest raevunud naine kisub süüdistamistega tüli üles. Jah, mees on süüdi unustamises, kuid naine on süüdi tänitamises. Unustamine on inimlik ja seda võib juhtuda kõigil, ka sellel naisel. Kas naine ise peaks seda sel juhul õiglaseks, kui mees selle peale raevu läheb? Kindlasti tüüpiline kodutüli ja igal juhul on autoril õigus, et mõlemal leidub, mille pärast vabandada. Kuid see näide ei anna alust väitele, et see on kogu aeg nii. Tihti ollakse süüdi vaheldumisi ja tihti on süüdi vaid üks ja see ei tarvitse olla mees. Ning mustrid kipuvad korduma.

Tegelikult arvab autor kokkuvõtteks, et vabandamine polegi oluline, milleks ta siis seda nimetas "üheks olulisimaks oskuseks" kaks lehekülge tagasi? Silmakirjaks? : (166 all) Kui ootame, et partner aitaks meil konkreetse vabandamisega paraneda, pikendame paranemisprotsessi. Laps peab vabandamist kuulma, kuid täiskasvanu võib järk-järgult õppida asjadest ise üle saama. Täiskasvanuna on oluline õppida taas oma südant avama, ootamata, et partner esimese sammu teeks. Väga pedagoogiline! Miks sellisel juhul lapse eeski vabandada? Kas me mitte ei tee sellega talle raskemaks täiskasvanu eluga kohanemist? Lapsele peame jätma mulje, et õiglus on tähtis? Õiglusega on siis nagu päkapikkudegagi – ilus muinasjutt ainult lastele? Eks ta näeb ja tajub juba kõrvalt, vanemate omavahelisest käitumisest neid topeltstandardeid. Kui me soovime, et lapsest kasvaks aus ja õiglane täiskasvanu, siis laps peab kuulma ka vanemate omavahelisi vabandamisi! Riidusid näeb ta niikuinii. Loomulikult saab täiskasvanu ise asjadest üle, aga selle hinnaks on usu kadumine partneri tarkusesse, aususesse ja õiglusesse. Lühidalt – lugupidamine kaob. Lähedus kaob. Ja mida sellest tühjast südamest siis „avada“ enam on? Autor ei paista tajuvat, et vabanduse kuulmine ei ole enda ego meelitamise küsimus. See ei ole informatsioon enda võimu kohta, see on informatsioon partneri tarkuse ja õiglustunde kohta. Hädavajalik informatsioon, et hoida lugupidamist. Lugupidamine on armastuse vältimatu komponent. See on vältimatu tingimus tingimusteta armastuseks! Eneseväärikus, mida hoitakse kõrgel enesele valetamisega, pole sentigi väärt! Täpselt nii odavaks armastust hinnataksegi, kui ollakse süüdi, saadakse sellest aru, kuid jäetakse uhkusest vabandamata!

Saigi see veenuse-marsi saaga minu jaoks ühele poole. Rohkem ma seda ei soovi, ehkki autoril on raamatuid rohkem. Lihtsalt ei usu leida midagi oluliselt uut.

Lõpetaksin poeetilise essee vormis teemal „Naised ja mehed mõtlevad erinevalt“.

Mida see tähendab? On sellel väitel ka mingit tõsiteaduslikku tõestust? Kuidas see erinevalt mõtlemine ikka tegelikult käib? Kas mõlemad mõtlemised on samaväärsed, see tähendab, et vaatamata erinevat rada käimisele, jõutakse siiski samasse kohta ehk sama tulemuseni? Või ei ole need samaväärsed, sest rajad on nii erineva suunaga, et polegi võimalik kunagi kohtuda? Sel juhul on need lihtsalt erinevad mõtted, mitte erinev mõtlemine! Kas on ikka olemas erinevaid mõtlemisi või on ainult erinevale kaugusele jõudnud mõtlemised?! See tähendab, et kui üks jõuab ühe vastuseni ja teine täiesti erineva vastuseni, kuigi suund ja eesmärk on sama, siis kas üks mõtlejatest pole mitte mõttehobu väsides vahepealsesse postijaama toppama jäänud? See oleks siis poolikmõtlemine. Seda juhtub ka siis, kui mõttemaastik hobuse jaoks liiga libedaks, keeruliseks ja raskeks muutub, hobu pole rautatud ega korralikult toidetud. Ta on sunnitud sundpuhkusele jääma – mõtlema sundmõtteid. On ka teine võimalus – kui hobune on küll priske ja karv läigib, rauad all on teravad, kuid ise laisk ja vahejaam liiga ahvatlev - lubab head ja paremat. Kerge on pidada seda lõppjaamaks, kui soov kogu seda täiust nautida ületab soovi liikuda edasi mööda rada, mis paistab viivat kõnnumaale. See oleks siis soovmõtlemine. Mõtte seisukohalt pole sellel vahet, kas sund- või soovmõtlemine – poolik mõtlemine igal juhul. Kolmas võimalus on ratsutada ikka edasi. Lõputult edasi alati ei saa, ikka võib ette tulla, et jalgealune lõpeb ja kabjal pole enam toetust. Lähemale tõele enam ei pääse. Kes teab, ehk ongi lõppjaam tegelikult juba sealsamas, igal juhul kaugemale „tavaline hobu“ enam minna ei saa, ükskõik, kui heas vormis ta pole. Suuremad või väiksemad tiivad on meil kõigil sadulakotis olemas – võime neid suksule pakkuda. See oleks siis fantaasiamõtlemine – fantaseerimine – aga me ei saa olla kindlad, et lennates kuristikku ületades õigele rajale maandusime. Ega seda ennem teada ei saagi, kui uued teadmised päris silla on ehitanud.

Kõiki neid mõtlemisi võime täheldada nii meestel kui naistel – vahet pole. On erinevatesse peatustesse takerdunuid ja ikka edasi pürgivaid mõlemate hulgas. Üteldakse, et nii palju kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid tõdesid. Tõed ei ole erinevad - peatused on erinevad! See, kes räägib "oma" tõest, seda tõde ei huvita! Kui me räägime ikka samast rajast (vastavast teemast), siis ei johtu erinevad "tõed" erinevast mõtlemisest, vaid erinevatest postijaamadest, kuhu me pidama oleme jäänud. Kõigi peatuste nimetamine tõeks määrib ilusa sõna!
Me võime nimetada oma tõeks subjektiivseid maitse asju - kellele täpid, kellele triibud - kuid sedagi vaid tinglikult, sest selle puhul pole tegelikult tõde olemaski! Objektiivsetes asjades saab olla vaid üks tõde, mille selgitab tõestus. Ja kui me neid tõdesid hetkel veel ei tea, ei tähenda see, et neid olemas pole! 

Erinevate mõtlemiste illusioon tekib paratamatult söödast, millega oma ratsut toidame. Teadmistega nuumatult saab hobune seitsmepenikoormarauad ja ratsanikku võib vaevama jääda vaid hämmeldus, et kuidas on ikka võimalik ära väsida nii armetutesse potjomkini külakeste sarnastesse teivasjaamadesse, kui ta neist möödub. Nende külakeste residendid samas ei näe ega taju teibaid, mis fassaade püsti hoiavad. Sest setukas on seotud lasipuu külge ega pääse ringi vaatama. Ette on pandud vaid põhk ja butafoorne kaer. Kui hobu juba surnud pole, siis vaagub hinge, roided püsti ega suuda kuidagi end lahti rebida, et ise midagi otsida. Siis räägitaksegi "oma tõest"!
Sellised ohud siis varitsevad meid, kui me kasutame „tavalisi“ hobuseid. Aga kuidas oleks „ebatavalistega“? Intuitsioon, sisetunne, südamehääl jms? Väidetavalt on need võimelised meid välkkiirelt viima alati õigesse kohta. Nad ei vaja mingit jõusööta argumentide näol, ei mingeid teadmisi, ikka juhatavad nad mööda „otseteed“ tõe juurde. Kolmas silm, vaist, seitsmes meel – heal ratsul mitu nime! Või on need kõik erinevad ratsud? Segane lugu, aga ma arvan, et ei pane mööda neid ühte talli pannes ja kokkuvõttes intuitsiooniks nimetades. Kui me oma mõtlemises oleme tihti rumalad ja takerduvad, eirame teadmisi ja lähtume omakasust, siis mis välistab, et me intuitiivses mõtlemises sama ei tee? Kas kohe kindlasti pole olemas soov- või sundintuitsiooni ehk kokkuvõttes poolikintuitsiooni? On kuidas on, ei hakka rohkem spekuleerima, ometi näib, et valgustatuid meie hulgas just massiliselt pole. Järelikult seda õiget intuitiivset mõtlemist esineb väga vähe ja tavaline intuitsioon viib samadesse teivasjaamadesse. Kokkuvõtteks väidan, et igas mõeldavas teivasjaamas on piisavalt palju nii mehi kui naisi, lükkamaks ümber väite, et mehed ja naised mõtlevad erinevalt. Kui me juba mõtlema hakkame, siis oleme võimelised kõik – nii mehed kui naised – saama võrrandile sama vastuse. Ükskõik siis kui pikaks me selle võrrandi venitame, lisades aina uusi tehteid. Mõnel nokib vähem, mõnel ei jätku püsivust ja mõnda lihtsalt ei huvita. Kuid see ei ole erinev mõtlemine! Ja samuti ei paista olema põhjuslikult seotud sooga, pigem geenide ja keskkonnaga. Nimetada erinevaks mõtlemiseks vastuseid, mida keegi on tehtele saanud, pole korrektne. Samuti pole õige nimetada ratsionaalseteks kõiki tegutsemisi, mis selliste mõtlemiste ajel sündinud. See devalveerib mõtlemise ja ratsionaalsuse mõistet kõvasti, kui pidada samaväärselt õigeks kõiki tulemusi. Siis peaksime panema suvalise aine eksamil kõigile viied, sest mis siis, et vastame küsimustele erinevalt – see on OK, me lihtsalt „mõtleme erinevalt“! Või „me mõtleme lihtsalt erineval lainepikkusel“! Väga ilus kujund, aga ei maksa selle ilu õnge minna, sest see ei tähenda midagi enamat, kui vaid eufemismi oma teivasjaama kohta. Lainepikkus - see ongi teadmine. Rõhutan - TEADMINE - mitte usk ega tunne! Me võime tunnelda, sisetunnelda, kõhutunnelda, intuitiivitseda, vaistelda, südamehäälitseda erinevalt ja muide – seda me teemegi erinevalt (mis järelikult ei tee neist paremaid tõe allikaid!), kuid mõtleme me siiski samade reeglitega. Või on see siis mingi hägune segu mitmest variandist, võib-olla isegi ilus segu, aga olgem ausad, mõtlemiseks seda sel juhul nimetada ei tohiks! Sest sellega me võrdsustame automaatselt kõik arvamused, fantaasiad, luuletused, hoiakud, eksitavalt hästi kõlavad sententsid, kavalad demagoogiad jms. Ilma mõtlemise osaluseta pole neist muidugi ükski sündinud, see on tõsi, aga kui me laseme oma tunnetest ja isekusest johtuvad soovid mõtlemist juhtima, kaotame sellega mõtlemise objektiivsuse ja erapooletuse. Me hakkame tehtest välja jätma või sinna lisama liidetavaid oma suva järgi. Mis seal siis imestada, kui mõne mehe või naise summa meil hämmastusest hinge kinni lööb.

Kui mehed ja naised mõtleksid erinevalt, siis mina mehena, kuulates erinevaid mehi tänavalt kuni tipppoliitikuteni välja, peaksin tihti häbi tundma sellepärast, et olen mees. Vaevalt kõik naisedki kõigi suguõdede mõtete üle uhked on. Ei, mehed ei ole Marsilt ja naised ei ole Veenuselt. On lihtsalt palju kummastki soost inimesi, kes paistavad olema kuu pealt kukkunud.

Meie kõigi erinevused mõtlemises tulevad meie erinevatest teadmistest (kui nüüd leppida kokku, et jätame mõtlemisest välja ambitsioonid, tunded jms). Ma usun siiralt, et kõik inimesed – nii mehed kui naised – on võimelised samade teadmiste olemasolul tegema samu järeldusi, jõudma mõttega sama kaugele ja vastu võtma samu otsuseid. Erinevate otsusteni viivadki meid mõne teadmise puudumine või selle ignoreerimine, kui see läheb vastuollu meie tunnete soovidega.

Selle raamatu sõnum on stereotüüp, mis ei aita ei lähendada ega lahendada, ei erendada ega arendada. Mehed ei ole sellepärast vähem tundelised, et nad seda vähem eksponeerivad, ega rohkem ratsionaalsed, et nad püüavad endist sellist muljet jätta. Naised vastavalt ei ole sellepärast rohkem tundelised, et nad seda lasevad välja paista ega vähem ratsionaalsed sellepärast kui nad seda vähem vaevuvad olema. Enamasti ei vaevu kumbki ja sellest tulevadki kõik probleemid. Kuid on nii mehi kui naisi, kes vaevuvad Maa keele õppimisele enam panustama ja kui kaks sellist kokku saavad, võib sündida paarisuhe, kus läbi „erineva mõtlemise“ mitte ei kakelda, vaid arenetakse. Siis võib küll rääkida, et „oh kui tore, et inimesed erinevalt mõtlevad!“ Kui erinev mõtlemine tähendab uusi teadmisi ja uusi mõtteid, millede valgusel saab edasi liikuda, mis tõstavad uuesti sadulasse ja hoiavad seal, siis see teeb elu ja paarisuhte huvitavaks. Vastasel juhul jääb „erinevalt mõtlemise toredus“ vaid hästi kõlavaks, kuid sisutühjaks loosungiks. See võib tihti lõbustada, kui see on lihtsalt veider, paraku sama tihti ka masendada, kui see on vägivaldne. Kuid selles pole midagi rikastavat…

Kogu selle jutu mõte ei ole väita, et meeste ja naiste vahel mingeid erinevusi pole – on küll. Loodus on pidanud otstarbekaks luua inimene meheks ja naiseks, koos kõigi sellest tulevate füüsiliste (jumal tänatud!) ja füsioloogiliste erinevustega. Kuid jutt käib ju mõtlemisest!