Kommentaarid Anatoli Nekrassovi teostele "Egregorid", "Lätted" ja "Mees ja naine"

Anatoli Nekrassov  "Egregorid"

Lugesin ja kommenteerisin 2013.

Nekrassov (edaspidi N) on psühholoog. Loen teda ja saan aru, et „egregorid“ on ju seesama, mida mina olen nimetanud „mullideks“ – need on subjektiivsed ideoloogiad ja inimkultuuri ilmingud, mis tunduvad inimestele niivõrd objektiivseina, et nad peavad neid tõeks. Sellest hetkest hakkavad mullid nagu oma elu elama, otsides uusi inimesi endi sisse ja paisudes nende energiast. Olenevalt mullist võib saavutatud sünergia teha palju head või halba, kuid igal juhul manipuleerib ta oma energiadoonoritega ja targem oleks neist distantsi hoida. See on minu arvamus. Ja näib, et ka N-i veendumus on sama – üsna hea ja õige jutt kõik, kui ta räägib raha- ja võimu egregorist jms. Religiooni egregorist enam õigemini rääkida on raske ja ta on väga täpselt ja põhjendavalt kriitiline. Aga nagu nn „vaimsete“ mõtlejatega millegipärast juhtunud on, ka tema materdab mõistust ja ülistab "südant". Kas õigustatult?

Raha puhul: „Siis muutub inimene objektist, kogu Universumi lahutamatust osast subjektiks, mida ta on oma mõistuslike käte abil piiranud. Siis loob tema teadvus uue maailmakese, mis on piiratud soovidega saada sellist palka, korterit, autot…“ Teisal: „Vaatamata nende mõistuse inimvaenulikele tegevustele…“ jne. Kõik, mis raha egregoris on halba, selle tõstab N mõistuse kraesse. Samas möönab, et „Omal ajal oli raha kui vahetusvahendi loomine kasulik.“ See oli nüüd kindlasti mõistuse teene! Kuid ülejäänud raha pahed – kas need ikka on mõistuse rida?: „Just taolised inimese kired, nagu kadedus, ahnus, kuulsusjanu jms on raha egregorile energia tarnijateks.“ Kas „kired“ on tõesti mõistus?! Mis ajast? Ikka süda on see, mis „inimvaenulikult“ tegutseb! Ehmatav küll, aga tuleb sellega leppida.

„Sageli näeme selle (raha) väärat kasutamist. Keegi kasutab oma kaugeltki mitte viimase miljoni oma koera sünnipäeva pidamisele ja teine kulutab oma viimased rublad pere rahakotist sõpradega viinavõtmiseks. Nii üks kui teine toimivad mõistuse vastaselt.“ Esiteks, kui „mõistuse vastaselt“, siis järelikult südamega – kõik peaks nagu korras olema ja mille üle kaebleme?! Teiseks – ahnus, kadedus, kuulsusjanu, isegi vajadus turvalise tuleviku järele ja sõltuvused, mis selle ebaturvaliseks võivad muuta, on kõik tunded, järelikult autori kontseptsiooni kohaselt pärit südamest. Need on instinktidest rohkem juhitud kui mõistusest!

Võimu puhul: „Miks tekkis selline inimsuhete vorm, nagu võim? Miks hakkasid ühed alluma teistele? /… / võim inimsuhetes sai alguse tsivilisatsiooni tehnogeense arengutee valiku tagajärjel. Niipea kui mõistus sai inimese üle võimu, rikuti tema sisemise harmoonia ja vabaduse seisundit.“ „Asetades mõistuse ülimaks elus, suunas inimene ennast valele arengu teele – läbi valitsemise ja allumise.“ Väga lihtne vastata: Selline „inimsuhete vorm, nagu võim“ tekkis juba sadu miljoneid aastaid ennem sellise liigi ilmumist areenile, nagu seda on inimene. Kõik teisedki liigid, kes mingilgi määral koonduvad karja, püüavad seal karjas kehtestada hierarhiaid. Vaevalt, et hundid, lõvid või kotikud väga palju oma võimuvõitlustes seda mõistusega õigustada püüavad, küll aga nad TUNNEVAD, et see on midagi, mis on seotud tasudega ja seega magus! Inimenegi ei vaevu seda seletama endale. Tundub, et mõistus ja emotsioonid on autoril sootuks omavahel sassi läinud ja ära vahetatud: „Loovate ja purustavate perioodide vahetumine eksisteerib mõistuslikus, jagatud maailmas.“ Tõsi, et näiteks revolutsioon Venemaal oli teoreetiliselt ettevalmistatud, läbimõeldud, „mõistuslikult“ juhitud. Kuid nn „revolutsiooniline situatsioon“, mis sundis selleks, oli reaalsus, mis ei olnud mingi mõistuse sünnitis, vaid inimliku ahnuse tagajärg. Kui ahnus on N-i arvates mõistus, siis ei saa ma üldse aru, mis sinna mõistuse patta kõik käib! Ja mis südame patta. Mulle küll ei meeldi, et mõistust nüpeldatakse ahnuse, uhkuse, kadeduse, armukadeduse jne eest, sest kui miski neid tundeid suudab vaos hoida, siis on see just ja ainult mõistus!

„Südamehääl“, mida autor kutsub üles meid kuulama, on inimestel erinev. Ei ole mingit alust väita, et see on sama mõrtsukal, vargal, usuhullul, ateistil jne. Ma ei väida, et on olemas inimesi, kellel südames üldse headust ei ole. Ma väidan, et pole inimest, kellel südames ainult headus on. Tunnete mõju all võivad need „halbdused“ kergelt välja tulla. Just siis „südame hääl“ räägibki. Kas mitte afekti seisund pole see moment, mil südame hääl lausa nõuab enda kuulamist? Ja viin on parimaks lakmuseks, mis südamehäälte erinevuse välja märgib, sest mõistus laseb siis ohjad lõdvemaks – hobune valib ise tee. Hobune kõnnib siis lihtsalt koju ja need kodud on väga erinevad. Kellel vägivald, kellel huumor, kellel kurbus jne. Selles seisnebki selle sententsi mõte, et „viinas peitub tõde“.

Selline üleskutse on lihtsameelne ja lausa kuritegelik. Seda enam, kui sellele liidetakse mõistuse peks. Võimalik, et sellised trendid on põhjustatud pettumistest, mil üleskutse kuulata mõistuse häält pole tulemusi andnud. Et kui paremaks ei lähe, siis järelikult on mõistus süüdi?! No on jah mõistus süüdi – iseenda mõistus!

Kui enda mõistus ei suuda distantsi läbida, hakkab pistma, siis ei tähenda see, et mõistus poleks selleks võimeline. Tuleb lihtsalt rohkem trenni teha. Kõige suurema õhinaga võtavad seda südamehääle üleskutset kuulda just need, kellel sellised võhma probleemid. Kui hakkab “üle hüppama“, „kiilub kinni“, „jookseb kokku“, „hakkab suitsema“, siis leitakse, et palju mõtlemine on paha. Kuid küsimus ei ole ju kvantiteedis, vaid kvaliteedis. Ei ole ka tark läbida distantsi lidudes – tark ei torma! Mine kasvõi lonkides. Puhka, kui puperdama hakkab ja mine edasi, kui rütm on taastunud. Mõtelda saabki ju ainult samm-sammult. Ühe küsimuse vastuselt järgmisele. Lootes südamehäälega enda vaeva vähendada, ei jõuta tihtipeale üldse edasi, mitte sammukestki. Sellist südamehääle kasutamist ei saa isegi sohiks nimetada, kui jääda distantsi läbimise metafoori juurde, sest see pole „otsetee“ ega „lõikamine“. Rada ehk tõe tee jääb üldse läbimata ja finišisse jõudmata. Trambitakse koha peal jalgealune mudaseks, arvates end jõudnud kaugele. Ega saada aru, miks ikkagi miski paremaks ei lähe ega muutu. Pigem hullemaks…

Naljakas on selle juures targutamine, et „Süda ja mõistus peavad olema tasakaalus“. Ning teisal, et „Mõistus peab südamele alluma“. Just niimoodi, nagu hetkel tundub, et kõlab õigesti. Selliste vastuolude sisse lipsamine näitab selle „tasakaalu“ hästi ära. Kuidas kaalutakse tasakaalu? Niisiis, allumine ongi tasakaal?! Nagu sõjaväes? Kokkuvõttes on see ülekohus mõistuse vastu, mida püütakse leevendada hästi kõlavate, kuid sisutühjade fraasidega tasakaalus olemisest.

Üks huvitav fenomen on veel südametunnistus. Mis asi see on? Kas südamehääl või mõistusehääl, mis seal kuskil piriseb? Mulle näib, et see saab olla ainult mõistuse hääl, mis tekib siis, kui süda on teinud ülekohut. Sest kui südametunnistus ikka rääkima pääseb, siis on tal ka argumendid ja loogika. Südametunnistus on ausus iseenda vastu. Mõistusliku eneseteadvuse seatud raskeim komistuskivi egoistlikule südamehäälele. „Tunnistus“ südamele – tema „tegevuslitsents“ – saab olla vaid mõistus, mis on saanud vabaks südame „pahupoole“ krampis lõugade vahelt. Mis suudab otsustada õiglaselt ka siis, kui otsus südamele ei meeldi või pole kasulik.  Ilma litsentsita tegijaid on maailm täis!

Räägitakse ka rumalast südamest. Siin on mitu varianti. Rumal süda ja rumal mõistus – kas saab veel hullemat kombinatsiooni olla? Egoistlik süda, mida pole ohjeldamas miski. Usufanaatikud näiteks. Ma ei soovitaks sellistel südamehäält kuulata! Rumal süda ja terane mõistus – inimesena huvitav ja loominguline, aga ohtlik. Kui inimene on väga tark, kuid süda rumal, siis võib kindel olla, et süda ei olnud tal „õiges kohas“ juba ennem diplomeid. Mõistust, haridust ja teadmisi ei ole põhjust selles süüdistada, kui inimene on julm ja ebaõiglane. Selline inimene kasutab oma mõistust lihtsalt väga leidlikult, õigustamaks südame egoistlikke nõudmisi. Ka sellistele ei soovitaks ma südame häält kuulata!

"Südamehääl" on ilus piltlik väljend. Lihtsalt kujund, mida kasutan ka mina. Ja sellega on täpselt niikaua ok, kuni me kõik peame sellega silmas "häid" tundeid ja nendest tunnetest sündivaid mõtteid. Asi läheb käest ära sellest momendist, mil seda võetakse täht-tähelt ja kõik "halvad" tunded tõstetakse mõistuse kraesse lihtsalt selle pärast, et ka nemad sünnitavad mõtteid. Lõpuks tuleb ikkagi tunnistada, et kõik käib siiski läbi aju. Selle põlgusväärse aju, mis pesaks mõistusele, mis kõigis probleemides alati süüdi jääb. Kust iganes mingi tunne alguse ei saaks, mis iganes närvikanaleid ta oma teekonnal ei kasutaks, mõtteiduks formuleerub ta ikkagi ja seda just ajus. Mis vahet sel on, kas nimetame seda ilmeksimatuks ja heaks kõhutundeks ehk südamehääleks või siis nimetame pahaks mõistuseks? Enamasti on nad siiami kaksikutena niivõrd lahutamatud, et seda võiks ka sümbioosiks nimetada. Mõlemad on võimelised sünnitama ja toitma teineteist. Soovides sortida nii keerulistest ja omavahel eristamatult põimunud pintslitõmmetest seda esimest kui kõige väärtuslikumat, kaotame terve maali. Tõsi, et ilma esimeseta poleks ka viimast, kuid tulemuse seisukohalt on viimased olulisemad. Ja neilt tuleb ka oodata, et maal kõlbaks näitusele.

Südames ei toimu tegelikult midagi sellist, mida me talle omistame, mingit pasunat seal ei puhuta. See ilus piltlik nägemus südamehäälest on lihtsalt tuhandete aastate tagune relikt usust, et kogu teadvus ja mõtlemine toimub südames ning ajuga ei osatud seda seostada. Nüüd, mil me seda oskame, tundub sama jabur materdada mõistust, kui saagida oksa, millel ise istud. Nagu süda pole mingiks eraldi teadvuse sahtliks, pole ka aju sahtlid kuigi rangelt eraldi. Kõik on kõigega liiga tihedalt seotud.

N-i puhul võib öelda, et saeb usinalt! Olles väitnud, et võim tuli inimsuhetesse kohe kui mõistus sai inimese üle võimu, üritas ta tõestada seda väitega, et „looduses pole ühe taime võimu teise üle, ühtede loomade võimu teiste üle“. Demagoogia, sest inimese puhul räägib ta hierarhiast liigi sees, taimede ja loomade puhul liikide vahelisest. Tuues näiteks „lõvi, kes ei ole loomade kuningas, nagu inimene on teda nimetanud, kuna jookseb piisoni- ja elevandikarja eest ära“. Selline näide paneb lihtsalt õlgu kehitama, sest inimeste kuningadki on pidanud isegi inimkarjade eest põgenema, rääkimata siis piisonikarjadest.

Ei ole vaja olla bioloog, et näha, kuidas võimuvõitlus looduses pole sugugi inimese monopol. Võimuvõitlus käib kõigis karjades. Mida kõrgema positsiooni saad, seda rohkem süüa ja seksi. Samuti käib võitlus toidu pärast ka liikide vahel, kes on toidukonkurendid. Järelikult ei ole võim mõistuse leiutis, vaid siiralt „südamest“, kuhu evolutsioon ta ellujäämise nimel on paigutanud. Puhas loodustoode ja igati öko! Järelikult oli see olemas juba ennem kui mõistus. Mõistusel pole olnud vaja muud teha, kui seda üha rohkem rafineerida. Ma ei püüa sellega võimu õigustada, kuid samuti pole õige võimu seletamisel hämada ja mõistust süüdi teha!

Seksi egregorist rääkides mainis ära, et paljud religioonid on teinud sellest patu ja see ei ole õige. Aga huvitav, et seekord ei sarjanudki mõistust, kuigi oleks põhjust olnud rohkem kui võimu egregori puhul. Muidugi on olukord tema arvates ka vastupidine – võimu egregor on halb ja seksi oma hea. Kuid ometi on mõistus seda head tugevalt pärssinud. Nii hullusti, et paljude "südamehäält" suudab kujundada. Nende, kes seksi peavad madalaks või koguni patuks.

Mõistus ei ole kunagi saavutanud inimese üle võimu! Tegelikud niiditõmbajad on ju tunded! Minu nägemuses on mõistus ja tunded tasakaalus siis, kui mitte kunagi nad tasakaalust ei lähe ja kummagi üle pole hiljem põhjust tunda piinlikkust! Selleks on ikka hullult rohkem mõistust vaja! Ma ei näe seda kuskil. Ei enda ega teiste juures. Ikka kas tõuseb hääl või veel hullem - argumendid asenduvad solvavate hinnangutega ja isegi füüsilise vägivallaga. Niisiis, mis need on, mis tegelikult meid juhivad?

„Millist elu sfääri ka ei vaatleks – igal pool esineb jagamine ja kus jagatakse, seal tekivad suured probleemid.“ N taunib kõiges vastandamist. Materiaalse ja vaimse, mineviku ja tuleviku, maise ja taevase, jumala ja inimese, religioosse ja ilmaliku, ajaliku ja ajatu jne. Kõiges peab olema harmoonia, midagi ei saa eelistada ja midagi ei tohi halvaks panna. Miks jagab ta siis teadvuse südameks ja mõistuseks ning armutult nüpeldab teist? Tundub, et see on temale juba mingis hellas eas sisendatud müüt, millest on tal raskusi välja pääseda. See on „mõistusepeksu egregor“, millel on tugev energia, kuna sellega on liitunud arvestatav mass inimesi. Autor teab, mis on õige, kuid ta isegi ei märka seda, et teab, kuna egregor on temast tugevam: „Ja alles peale mitmeid uusi kehastumisi, kogudes küllaldaselt kogemusi ja arenenud mõistust, hakkavad inimesed taipama, et see põhimõte „kas nii või teisiti“, jagunemine heaks ja halvaks, eksisteerib ainult teadvuses ja selleks, et ühineda oma hingega, peab uude seisundisse üle minema – tasakaalule, põhimõttele „nii ja nii“. See ongi harmoonia ja ühtsuse seisund.“ Otse ja keerutamata ütleb välja, et harmooniaks on vaja „arenenud mõistust“!!!

Nagu mul sellest veel vähe olnuks, võtsin kohe järgmise Nekrassovi – 

„Lätted“

Miks ma loen selliseid raamatuid? Tahaks hirmsasti aru saada sellest fenomenist, mis paneb inimesi loobuma ise mõtlemisest, veel hullem – lausa halvustama mõistust. Miks on sellised raamatud nii populaarsed? Kuidas ta seda teeb? On need loosunglikud utoopilised mõisted, millega autor piiripidamatult žongleerib: „Tõeline teadvus“, „Absoluutne Rõõm“, „Igavese Elu Maailmavaade“ jne? Või esoteerilised fantaasiad „peenmaailmadest“? Või on see just see mõistusevaenulikkus, mis koondab ühe mütsi alla inimesi, kes ilmselt ei tunne ennast mõtlemises kodus, kuid soovivad siiski olla „vaimsed“? Miski lummab inimesi selles „egregoris“, kuid mulle pole antud seda „tunnetada“:

„Tihti jäävad tunnetamatuks mitte ainult Maailmavaate mingid elemendid, vaid ka selle alus. Vale aluse ehitamine tähendab Maailmavaate ehitamist liivale. Sageli arvatakse, et inimese elu aluseks on mõistuse ja intellekti arendamine, teadmiste omandamine. Teiseks tihti esinevaks elu aluseks on materiaalne küllus, püüe kindlustada end aineliselt. Nii need, kui teised elu alused on väga ebapiisavad ja viivad varem või hiljem elu purunemisele. On vaid üks igavene elu alus – see on Armastus.“ Armastus on muidugi tore asi – sellega püüab alati. Maailmavaate aluseks armastus – kõlab ka hästi. Aga mis pistmist on sellel teadmiste ja mõistusega? Mil moel peaksid need segama armastust? Sellele peaks autori arvates vastuse andma ilmselt materiaalsete hüvede tagaajamise näide, mis on kavalalt samasse näitesse kokku torgatud. Demagoogia! Teadmiste ja intellekti taganõudmist ei saa kindlasti ühte patta panna materiaalsete väärtuste eelistamisega. Mida rohkem aetakse taga materiaalset, seda vähem huvitab intellektuaalne ja vastupidi. Varanduse kummardamise ja õnne vähesuse seos on inimeste jaoks enamasti piisavalt ilmne, seda pole vaja tõestadagi. Tarkust aga on õnnega ikka seostatud, sestap oleks nüüd tülikas tõestada vastupidist, kergem on lükata need kaks täiesti vastandlikku asja samasse sahtlisse – küll ta seal pleki külge saab! Kuid see on alatu! Ja mõistus, muide, ei takista reeglina kunagi armastust, vastupidi, ka tema teab, mis hea on ja pigem otsib seda. See, et reeglitel on erandeid, mis võivad olla tingitud eriolukordadest, ei muuda tendentsi. Võtaks vahepeal tsiteerida ajuuurijat Helen Fisherit raamatust „Miks me armastame“: „See on elegantne süsteem. See kirg (armastus) lähtub mõistuse mootorist, sabatuumast ja seda toidab vähemalt üks looduse võimsamaid erguteid – dopamiin.“ Sabatuum nimelt asub ajus ja on otseselt seotud mõistusega!

Tarkus on ebapüsiv? Loomulikult – see on arenev! Kuid mitte kaduv, nagu mammona. Viib „varem või hiljem elu purunemisele“? See on juba piibellik ähvardamise ja hirmutamise taktika! Elu purunemine tarkuse läbi on sama tõenäoline, nagu armastusegi läbi. Rumaluse läbi purunevad aga nii elud kui armastused ja ühe rumalus on võimeline purustama miljonite elusid. Paraku!

Nüüd võib öelda, et lollus on samuti mõistuse teema ja seega on mõistus halb. Siin ongi see konks, mida autor ja fännklubi näha ei suuda: lollus ei ole mitte mõistus, vaid poolik mõistus. Ja seegi poolik on üleni vaid tunnete teenistuses. Kui nii lihtsat ei nähta, siis omatakse järelikult ise poolikut. Ning tõsi, see on väga ebapüsiv alus maailmavaatele!

„Mõistuse arengu forsseerimine on tunnistatud kõige tähtsamaks juba paljude sajandite vältel. Kuhu viib /…/? Tuumarelv, tehnogeensed ja ökoloogilised katastroofid, kloonimine, vaimsusetu ühiskond ja palju muud taolist on mõistusel põhineva Maailmavaate tagajärg.“ Tuumarelv on tõepoolest raske argument. See on mõistuse tipptoode. Aga algas ikka nuia, oda ja vibuga. Tänu millele on inimkond üldse suutnud tõusta nii „kõrgele“, et jääb aega panustada armastusele sellises mahus. Relvad olid võimalus saada kiiremini ja ohutumalt süüa. Sellega kaasnev relvade võimu tarbeks kasutamine on aga puhas loodustoode – „puhtast südamest“, nagu eespool selgitasin. Tõsi, et tuumarelv on rafineeritud mõistustoode, kuid selle olemasolu on lisaks armastuseinimesele ka targale mõistuseinimesele raske seedida. Selle looja ei olnud sugugi ise rahul selle mõttega, et seda võidakse kasutada inimese vastu. Hiroshima oli ka temale tragöödia. Sama moodi Nobel oma dünamiidiga. Olles hingelt patsifist, soovis ta lõhkeaine kasutamist ainult rahumeelseks otstarbeks. Läks nagu alati. Mõistuse süü? Pigem tunde ja tema kannupoisi – pooliku mõistuse süü. Arenenud mõistus ikka taunib sellist jama ja ei maksaks teda sellepärast kogu aeg kottida! Sama käib ökoloogilise katastroofi kohta. Sama käib kloonimise kohta. Need on kõik inimliku ahnuse tagajärg. Kuid ahnus ei ole mõistus – see on tunne, mis mõistust juhib.

„Vaimsusetu ühiskond“ on aga pisut naljakas argument. Nagu olen juba aru saanud, peavad N ja sõbrad vaimseks vaid neid inimesi, kes usuvad esoteerikasse ja jumalasse ning põlgavad mõistust ja teadmisi. No sellised „vaimsed ühiskonnad“ on juba näidanud oma vaimsust – aastatuhandeid jumalale vereohvreid tuues, jumala nimel sõdides ja jumala armastus südames ennast koos teistega õhku lastes. Inkvisitsioon on sellise vaimse ühiskonna sümbol. Vaimne, nagu mina sellest aru saan, ongi just intellektuaalne. Raamat on vaimutoit, kuid see ei pea olema piibel või muu esoteeriline õpetus, see võib olla kasvõi matemaatika õpik.

„Ja tõesti, oma eluga ummikus on paljud targad inimesed. Nad ei ole suutelised looma õnnelikku perekonda, kannatavad, joovad end põhja, lahkuvad vara elust.“ No mis sa oskad kosta?! Autor soovitab olla loll, et saada õnnelikuks! Kas see on mingi „lollikese Ivani“ romantism lapsepõlve muinasjuttudest? "Nad ei ole suutelised looma õnnelikku perekonda" mitte enda tarkuse süül, vaid partneri rumaluse süül! Kui ikka ei leia teist tarka, siis loomulikult ei saa ta õnnelikuks. Pereõnn ei saa sõltuda vaid ühest targast, pereõnnetuse jaoks piisab aga ühest lollist küll!
Esiteks – tarku joodikuid pole kindlasti rohkem kui lolle joodikuid. Ja teiseks – alkoholism ei ole kindlasti tarkuse süü. Õnnetu olek ja kannatused on ainult ettekäänded ja eneseõigustus, mille liimile lähevad võrdselt kergesti nii lollid kui targad ja ka need, kes neid joodikuid usuvad. Kui N soovib väita, et lollikesed pole kunagi „ummikus“ oma eluga, et neil on alati õnnelik perekond, siis on see uskumatu naiivsus! Loll mõistus suudab lõhkuda ja rikkuda kõik, ka armastuse. Tark hoiab, mida armastab. Miks mõõdavad esoteerikud mõistust lollide järgi? Ja siis teevad järelduse, et isegi seda on palju: „Piiblis öeldakse: „Kus on palju tarkust, seal on ka palju kurbust“. Kui saad paljut teada, võib Rõõm elust lahkuda. Minul see juhtus. Sellepärast tekkiski vajadus selle raamatu kirjutamiseks…“ Kurb tõesti, kui selgub, et tegelikult polegi päkapikke olemas...
 Teadmised ei ole milleski süüdi!!! Kui autor ja teised kurvad tõde ei kannata, siis on probleem neis endis. Just nimelt Tõde, sest kes ja miks peaks olema kurb teadmiste üle, mis kummutavad vale?!!! Probleem on nende illusioonides, nende mullis –  egregoris, soovmõtlemises, milledes teadmised sunnivad korrektuure tegema. Silmade-kõrvade sulgemine ei muuda midagi olematuks. See on enesepetmine, enesele valetamine ja nüüd soovitab ta seda kõigil teha! Tõde ja teadmised ei peagi meeldima, nad lihtsalt on, nagu mäed ja mered ja kasvõi kõrb meie ümber. Tark on see, kes neid ei kiru, vaid näeb neis ilu. Targale tuleb iga uus teadmine Rõõmuna, isegi kui see lükkab ümber eelmise teadmise.
Siia sobib üks geniaalne definitsioon rumaluse ja tarkuse kohta autori mõttekaaslaselt Zelandilt. Ma ei tea, kui palju nad kumbki ise teineteist mõttekaaslaseks peavad, kuid vähemalt üksmeelne mõistusepeks liidab neid: 
Rumalus - see on eelkõige psühholoogiline kaitse soovimatu info eest: "Jätke mind rahule, ma ei taha midagi teada!" Terav mõistus vastupidi on avatus, teadmishimu, soov saada ja töödelda informatsiooni: "Tahan kõike teada!" Ma kahtlen muidugi sügavalt, et Zeland selle ise välja mõtles, sest ka tema mõtteid iseloomustab maailmavaade - "ma ei taha midagi teada"!

Järelikult pole silte „õige“ ja „ebaõige“ soovitav üles riputada, saades aru nende suhtelisusest, kuna nad lähtuvad sagedasti mõistusest.“ Või sellepärast siis, et sagedasti! Aga järelikult lähtuvad nad sagedasti ka südamest. Siis on ok ja võib südamerahuga kogu oma negatiivsuse välja kallata?! Ma ei ole autori teksti jälginud selle pilguga, kuidas on ta oma enda „riputatud silte“ sõnastanud, kuid sõna „väär“ mäletan ma küll ja sünonüümide kasutamine ei muuda sisu! Väär tähendab ebaõige!

Huvitav teooria on N-l. Ta väidab, et inimeste hinged, enne siia maailma sündimist, on ise loonud stsenaariumi, mida nüüd elab, kuid ei mäleta seda. Et see on eluteater, mille lavastajad olime ise. Tore mõte! Mind häirib vaid see, et N ise, mitte ainult ei mäleta oma stsenaariumi, vaid ta ei mäleta hiljem ka seda teooriat, kui ta väidab, et: „Ümberringi ei ole ainult elu liikumine, vaid ka tema täielik ettearvamatus. Pole midagi ette määratud. Muidu oleks see programm ja Vabaduse puudumine. Jumal (inimene) ei saa olla mittevaba. Elu ilu on tema ootamatuses./… / Ja seda ettearvamatust, seda ilu loome meie!“ Me ei saa seda uuesti luua, kui me oleme seda kunagi juba loonud! Või siis teistpidi: me tegime seda kunagi ilmaasjata, kui nüüd on meil vabadus seda muuta. Nonsenss! Aga on ka selgeid momente: „Seal kus Armastus ja Mõistus koos on, seal sünnib tarkus ja vastastikused suhted omandavad teisi väärtusi. Armastuses on kõik võrdsed.“ Aga selgeid momente pole kunagi kauaks: „Elavat ja peent maailmataju ehitatakse Targa Südame abil. Kuulates tähelepanelikult oma südant, liigub inimene õiges suunas, mõtlemata isegi selle õigsusele.“ Seda on märgata, et õigsusele mõtlemata! Kõik usufanaatikud, armukadedad, isekad jne liiguvad „õiges suunas“, mõtlemata ebaõiglusele ja kannatustele, mida nad teistele põhjustavad, sest „See mida hingab kosmiline ruum, seda hingab tundlik Süda.“ Tõsi! „Kosmiline ruum“ on külm, inimvaenulik ja eluks kõlbmatu! Samas jälle: „Kui aga Süda ühineb mõistusega ja nad hakkavad kooskõlastatult tegutsema, siis sünnib tark elu siin ja praegu.“ Täitsa skiso tõmblemine mõistliku ja mõttetu vahel. Näeb, kuidas on õige, kuid samas ei suuda ka loobuda oma idee fixist. Püüab sobitada, ei õnnestu ja jääb karjuv vastuolu!

„Armastuse puudumisel tekib agressioon, vägivald ja siin on kurjuse piiramiseks vajalikud juba spetsiaalsed abinõud, reeglid ja seadused./… / Seadus tekkis siis, kui mõistus võttis võimust armastuse üle. Loodi abielu institutsioon, kuna ei jätkunud enam armastust paari ja perekonna loomiseks. Hakkasid tekkima kombetalitused, riitused, registreerimine… Kuid kõikvõimalike organisatsioonide ja seaduste paljusus, mis reglementeerivad inimeste omavahelisi suhteid, ei teinud inimesi õnnelikumaks ja nad ei hakanud paremini elama.“ Jälle mõistus süüdi! Kas N kujutab tõesti ette, et inimkonna varases nooruses „reglementeeris“ kõike armastus? See müstiline ja kosmiline „südame hääl“? Kujutame seda siis ette: Kõigil savannimeestel oli oma armastatud savanninaine ja kõik olid rahul. Kuna tegusid juhtis „Armastus“, siis ei juhtunud kunagi sellist apsakat, et korraga armastas mitu meest sama naist või vastupidi. Kuna on alust arvata, et liik „inimene“ ei ole polügaamseks kujunenud alles hiljuti, vaid on seda olnud juba liigi evolutsiooni algusest peale, siis polnud ka mingi ime, kui naisi või mehi oli partneril rohkem. Ja sellest polnud mingit tüli, puhas armastus. Iseenesest pole selles visioonis midagi naiivset, sest tegelik armastus sallib ka kõik kolm- ja hulknurgad. Sest armastus ei ole sama, mis omamine. Ja kui süda on armastusele avatud, siis mahub sinna rohkem kui üks. Naiivseks muudab kogu teooria see, et sellest on välja jäetud armukadedus. Kas see tuli siis hiljem, koos mõistusega, riitustega ja registreerimisega? Kas armukadedus ja mõistus on autori arvates üks ja sama? Armukadedus on tunne, nagu armastuski ja paraku käivadki nad alati koos ja käsikäes. Armukadedus tuleb tihti isegi esimesena kohale, ega nõustu lahkuma ka armastuse saabumisel. Tihti ei ole ta nõus lahkuma ka armastuse kadumisel. Ainuke, mis armukadedusele päitseid suudab panna, on mõistus. Kuid enamasti juhtub siiski vastupidi – armukadedus tõmbab mõistusel mütsi üle silmade. Et vältida armukadedust ja sellega kaasnevat vägivalda, oligi tarvis mõistusel hakata suhteid reglementeerima. See on minu nägemus.

Armastus ei vähenenud tänu mõistuse arengule – pigem vastupidi, mõistus suudab seda hoida! Tänu armukadedusele sunniti mõistust midagi ette võtma, reglementeerima. Armukadedus ei ole mõistuse sünnitis, see on täpselt samasugune „südame hääl“, nagu seda on ka armastus. Kummalisel kombel paljud naudivad oma partneri juures seda, tõlgendades armukadeduse suurust armastuse suuruseks. Tõmmates seega nende vahele võrdusmärgi. Kuid nende rollid on erinevad. Armastuse mõte on liita inimesed, teha nad niivõrd lähedaseks, et lisaks geenide edasi andmisele motiveerida neid ka laste ja teineteise eest hoolitsema vähemalt niikaua, kuni lapsed saavad ise hakkama. Armukadeduse mõte on takistada võõraid geene meeste puhul. Ja naiste puhul, et tagada sellel raskel ajal laste kasvatamiseks ja enda heaoluks vajalik ressurss võimalikult tervikuna ja jagamatult. Pole üldse pahad eesmärgid. See on see ürgne tarkus, mis meile kõigile südamesse kaasa on pandud. Ja mõistuse tehtud seadused on mõeldudki seda toetama. Süüdistada nüüd tagantjärgi mõistust, mis on üritanud reglementeerida inimsuhteid ja teinud seda niimoodi, et inimesed ikka õnnelikud pole, ei saa. Sest need seadused on kõik südame nägu. Miks me siis ikkagi õnnelikud ei ole? Sest armastus ei suuda vaatamata seadustele ja moraalile ikkagi armukadedust vältida. Kõige aluseks on fakt, et inimene ei ole monogaamne liik. Kuidas me ka ei sooviks mõtelda ja elada monogaamselt, jääb see ikka soovmõtlemiseks ja elu näitab muud. Üksikisiku tasandil võib see ju õnnestuda. Olgu see truudus siis juhuse puudus või jumalahirm, moraalinormide kindlameelne järgimine või ilus soov oma partnerile mitte haiget teha. Usun, et selle hind on ikkagi alateadlik rahulolematus ja konflikt sügaval südames. Kes sellega hakkama saab, jäädes ise vaimselt rahule, võib ju oma eluõhtul, mil sugutung enam tunda ei anna, õnnelikult ohata ja noorematele õnnelikust monogaamiast pajatada, „anda oma energia monogaamia egregorile“. Ja see egregor leiab juba inimesed, „keda see õnnelikuks ei tee“!

Tõe kuulutamine on muidugi alati libe tee. Eriti kui tõed on subjektiivsed, st baseeruvad meie soovidele ja meeldimistele. Inimese instinktid ja füsioloogia on aga objektiivsed. Selle tõiga vastu võideldakse halvustamise, ähvarduste ja hirmutamisega. Tulemuseks on kaksikmoraal, kompleksid, süütunne ja psüühiline ebastabiilsus. Ehk nagu N ütleb: „Me ei ole hakanud paremini elama ega ole saanud õnnelikumaks.“ N püüab võidelda selle objektiivse tõe vastu Armastusega. Kardan, et sama tulutult. Vähemalt niikaua kui armukadedus kui selline, on samuti objektiivne. Inimese enda sees on suured käärid. N peab vist iseenesestmõistetavaks, et kui on juba Armastus, siis elatakse nii, et armukadeduseks pole põhjust.

Miks inimesed siis ei suuda olla truud, miks nad ikka ja jälle petavad oma partnerit? Inimene pole mingi erand. Looduses monogaamiat praktiliselt ei leidu. Neid liike on väga vähe, keda monogaamseks võib nimetada. Isegi luik, keda meile tihti eeskujuks armastatakse tuua kui truuduse etaloni, ei ole monogaam. Nad ei reeda küll kunagi paarisuhet, kuid kui võimalik, siis petavad ikka. Kas luigeisa ise teab, et kurnas on võõraid geene? Ups, aga mida ta ise sel ajal tegi? Luigeema teab aga kindlasti. Aga miks siis ometi? Sest isa petab, et enda geene levitada ja ema petab, et geene segada. Evolutsioon on pidanud seda otstarbekaks ja sellepärast ei ole võimalik selle vastu võidelda moraali jutlustades. Kuna mehe ja naise motiivid petmisel on erinevad, ka on erinev mehe ja naise füsioloogia, siis sellest tulenevalt mehed ilmselt petavad varmamalt. Ma ei tea, kas looduse käsk naisele segada geene on nõrgem, võrreldes käsuga mehele neid levitada, kuid see on kindel, et terve mees toodab spermat piisavalt, et kasvõi mitu korda päevas seksida. Tunduvalt rohkem, kui üks keskmine naine seda sooviks. Siit tuleb konflikt, mil „ise ei taha ja teisele ei luba“. Kuid mehele oleks tervislikum toodetust lahti saada, et tagada pidev ja häireteta juurdetootmine. Senini usutakse veel sedagi, et mehe sperma hulk elu jooksul on mingi kindel suurus ja kui see „ämbritäis“ ära kulutada, siis pole rohkem ette nähtud. Kas võib see müüt olla alguse saanud mõne kavala naise peas? Või hoopis on selline mugav seletus tulnud sellest, kui mees on jäänud liiga vara impotentseks. Pigem saab see ressurss liiga vara otsa ikka sellepärast, et vähe tarbimist. Selge märk organismile – kui ei kasuta, pole mõtet ka toota! Ja mida suurem nõudlus, seda suurem tootmine. Selge turumajandus. Naised sooviksid küll, et nende mehed oleksid jätkusuutlikud kõrge vanuseni, samal ajal oleks ka tore, kui nad ei käiks nii tihti pinda. Mõlemat korraga kahjuks ei saa. Ja ega mehed lõpuks ei käigi enam pinda, kuni avastavad, et ei saagi enam käia, isegi kui tahaks. Või jõuab mõistus ennem pähe, mida siis halvustavalt keskeakriisiks nimetatakse. Kõigi tundemärkide järgi peaks pidama kriisiks pigem eelnenud elu! Miks ei võiks selle peale mõtelda juba noored naised ja mehed? Sest keegi ei räägi neile seda sellisest vaatenurgast. Miks, kui see on ometi selge ja loogiline? Sest järeldused on ehmatavad ja ketserlikud. Selline mõte, et tunnistada inimene polügaamiks, ehmatab keele kangeks ka kõige ausamal bioloogil, füsioloogil, seksuoloogil – kellel iganes oleks piisavalt teadmisi. Sellepärast eelistatakse üksmeelselt pigistada silmad kinni. Nimetaksin seda muinasjutumulliks: „… ja siis nad elasid õnnelikult elu lõpuni.“ Selle mulli katki torkamise au ei võta küll ükski teadlane enda südamele. Mugavam on lasta endiselt edasi. Ühe suure teraapilise šoki asemel laseme toimuda rahulikult ja igapäevaselt miljoneid draamasid ja tragöödiaid. Petmisi ja nende avastamisi, valetamist ja vassimist, tülisid ja lahutamisi, kättemaksu ja mõrvasid jne jne. Palju tööd detektiividele, paparazodele, ajakirjanikele, terapeutidele ja nõuandlatele. Nõuandlad muudkui „kaardistavad tundeid“, selle asemel, et ütelda: mida te tühja vehklete, inimene lihtsalt pole loodud monogaamiks! Kristlik moraalitunne sunnib Hannes Hermakülat isegi halvustama, et mehed käituvad, nagu sead. Pole siin tegelikult halvustada midagi, sest see ongi tõsi. Sama naeruväärne oleks halvustada hobuseid, lõvisid, geparde, rebaseid jne, nimetades neid sigadeks sellepärast, et nad pole monogaamsed. Kõik need ja sajad teised liigid käituvadki ühte moodi. Kogu see teadmine ei takistaks - kui seda võetaks iseenesestmõistetavana - kedagi õnnelikuna elu lõpuni koos elamast. (Nagu luiged – neilt on õppida!) Vastupidi, teadmine enda vabadusest, mida partner sulle võimaldab ja samaga vastamine teeb eriliselt õnnelikuks läbi tänutunde. Ja see on väga tugev, siduv ja lähedaseks tegev „südamehääl“! Takistab kaksikmoraal. Takistab illusioon ja sellest kramplikult kinnihoidmine, kasvõi nui neljaks. Takistab see, et iseennast ei soovita näha samasuguse bioloogilise liigina teiste seas. Hannes soovib inimest kuhugi mujale tõsta, seda on tuhandeid aastaid üritatud teha. Inimene erineb teistest loomadest kiiremini ja kaugemale arenenud aju poolest, vähemalt enda arvates. Tõenäoliselt mõtleme jah rohkem kui teised loomad. Samas on veider, et rohkem mõtlemine on esoteerikute arvates halb. Mis meist siis ilma selleta järgi jääks? See ülekohtuselt halvustatav siga, kes rahulikult oma elu veedab, järgides südamehäält!

Kust ma võtan nahaalsuse väita selliseid ennekuulmatusi? Vaatan lihtsalt enda ümber ja sisse. Kas tänapäeval infot vähe on? Kõigist vabalt saada ja näha olevatest puzle tükkidest pani minu talupojamõistus kokku sellise pildi, nagu ta tuli. Minu arvates kõik tükid sobivad omavahel ja vähemalt ma ise ei märganud, et oleksin sobitamisel kasutanud kääre. Kõik tükid eraldi on kõigile nähtaval, neid on kirjeldatud ja need ei ole luulud. Miks on siis nii raske panna need kokku ja näha tervikut? Iga sektorit aktsepteeritakse, tervikringi mitte? Faktid on avalikud, aga järeldused tabu? Sest enamasti naised ei soovi seda näha ega tunnistada ja igal mehel on üks selline kodus. Niisiis kodurahu huvides?! Küllap mehed, nagu naisedki, mõtlevad täiesti tõsiselt seda kodurahu oma truudusega kinnitada, kuid paraku nad ei tunne oma vastast – loodust. Me võime ehitada tugevaid tammisid ja neid üha täiustada. Küsimus ei olegi tänases ja homses päevas, looduses on ka sada aastat lühike aeg. Kui ka ülehomme pole vesi veel tammi lõhkunud, ei anna see meile põhjust hoobelda loodusest üleolekuga. Väga tugevad tormid ei olegi igapäevased, ega nad sellepärast tulemata jää. Ja loodus on kaval. Kui tal ei õnnestu läbi murda otse, tuleb ta kaarega ja teeb uue voolusängi tammi kõrvale. Kui loodus on pidanud otstarbekaks oma soov läbi suruda, siis ta leiab võimaluse. Kui looduse soov on geenide levitamine ja segamine, siis ei piisa talle sellest, kui ta annab selleks võimekuse. Selle võimekuse eirajat hakkab ta kiusama nagu kuri kõrbes. Väga läbinähtavaks sunnimeetodiks võib pidada kalduvust tüdineda. Et inimene toituks mitmekülgselt ja saaks kõik vajalikud ained, selleks tüdineb ta ka oma lemmiktoidust ja otsib vaheldust. Vaheldus on universaalne retsept paljude hädade vastu. Vaheldust peab olema ka tööasendites, liigutustes, tegevustes, suhtlemises, temperatuuris, kiiruses jne. Seda kõike me ei seagi kahtluse alla ja oskame seletada, miks on seda vaja. Täiesti samasugust ja normaalset soovi kogeda vaheldust ka sekspartneritega me peame millegipärast valeks, halvustame ega soovigi seletust leida. Ainuke seletus sellele on a`la „lõtv püksikumm“. Täiesti mõistetav, sest valeks me peame seda oma partneri juures – selleks sunnib armukadedus. Endale lubatakse küll, kuid seletada ei söandata sellepärast, et siis oleks tarvis õigluse nimel teha mööndusi ka partnerile. Nagu nõiaring, millest inimene kunagi välja ei julge astuda. Nii me siis peame oma väikesi võitlusi ja rõõmustame võidukeste üle, kui on õnnestunud partnerit takistada, kontrollida ja füüsiliselt omistada. Tundub üsna ebakindel ja ajutine, sest sõda tervikuna ei võideta iialgi. Kuid küllap see siis ongi see õnn, mis peitub oskuses elada momendis – nüüd ja praegu. Kas ei oleks inimesed siiski õnnelikumad, kui nad ei peaks valetama endale ja teistele?

Enamasti väidavad naised, et nemad petavad sellepärast, et mees ei ole piisavalt hooliv, tähelepanelik, armastav jne. Ühesõnaga alati mehe süü ja nemad ei teeks seda iialgi, kui kodus kõik korras oleks. See võibki olla tõsi, mees ei tarvitsegi olla oodatud tasemel, kuid kas naine tihti selle jutuga ka ennast ei peta? Kas pole see mitte ettekääne, et valitseva moraali taustal paista enda ja teiste silmis parem välja?!

Nüüd tuli pikk jutt sellest, et N väitis meid õnnetud olevat mõistuse pärast, mis reglementeerib inimsuhteid. Tõsi on see, et kui seadus on halb ja see ei toimi, siis on see ikka pooliku mõistuse vili. Mõtlemine, mis jätab midagi arvestamata, ei saagi viia täiuslikule. Kui arvestamata jäetakse looduse seadused, siis on tegemist piltlikult öeldes tammiga, mille taha aina koguneb ja koguneb. Tamm ei peaks vastu, kui ta igalt poolt ei lekiks ja üle ei ajaks.

„Kehale on kõige tähtsam, et teda ei segataks elamast Loodusega kooskõlas, ülejäänu teeb ta ise.“ N pidas silmas tervist ja tal on väga õigus! Sest moraal, mis loodust ei arvesta, annabki tööd erinevatele arstidele ja nõustajatele, kes ise olles samade trafarettide mõju all, ei ravi ega nõusta sisuliselt kedagi ega midagi. „Trafaretid – pimenduskatted teadvusel.“ Puhas kuld!

„Seksuaalne puudutus on kõige intiimsem. Midagi ei anna võrrelda teise inimese esimese puudutuse tundega. /… / Pikaajalisel suhtlemisel ühe partneriga kaotavad puudutused oma esialgse mõju ja seda võetakse kui endastmõistetavat. Siin on vaja toetuda oma mõistusele, keskenduda aistingutele ja tunnetada oma partnerit sügavamalt.“ No nii! Iga kord, kui on häda käes, kutsutakse appi mõistus! Aga veelgi huvitavam on see, et N konstateerib tüdimise fakti. Tegelikult on see bioloogias tuntud Coolidge efekti nime all ja ei peaks olema ka psühholoogidele mingi uudis, kuid tundub et meelsamini selle teadvustamise eest põigeldakse. Sellest saab autor aru, et mõistuse reglementeerimistest (seadustest) abi ei ole, kuid arvab, et mõistusega saab sügavamalt tunnetada ja sellest on kasu. Mina selles ei kahtlegi, et mõistus aitab sügavalt tunnetada, imestama paneb rohkem see, et autor nii kergelt libistab käest positsiooni, mille ta siiani on kuulutanud südame monopoliks – mõistus on vaid segaja olnud. Kuid see selleks. Mis takistab „sügavamalt tunnetamist“ saamast sama igapäevaseks ja „endastmõistetavaks“? Paraku olid Loodusel teised plaanid ja loomulik tüdimus on Looduse kavalus inimest (või mõnda teist liiki) eesmärgile juhtida. N arvab niisiis, et kavaldab Looduse üle! Ja kutsub selleks appi mõistuse. Kas Loodus laseb ennast mõistusega manipuleerida ja kui kaua? Kas seda ei peaks mitte nimetama „keha segamiseks elamast Loodusega kooskõlas“? Aga mis oleks, kui inimesed õpiksid hoopis taltsutama armukadedust oma mõistusega? Keha see ju otseselt ei puuduta, seega füüsilisele tervisele halvasti ei saa mõjuda. Vaimsele tervisele ei näe ka põhjust – vastupidi! Võib-olla ei oska ma ka kõike ette näha, kuid tundub, et sellest oleks vaid kasu. Õigemini peaks sõnastama selle nende jaoks, kes kahju oskavad näha, nii: kasu kaalub kahju üles! Armukadedus teeb depressiivseks ja/või agressiivseks ning lõhub suhted. Väidetavalt pidi mõistlik kogus armukadedust olema hea ja omal kohal. Missugune on mõistlik kogus ja kust jookseb piir? Mis garanteerib, et mõistlik jääb mõistlikuks? Armukadedus paraku, kui teda kohe ei teadvustata ja temaga mõistusega ei tegeleta, hakkab ennast toitma ja kasvatama ise. Kas oleks üldse selles kohas võimalik mõistusega Loodusele vastu hakata? Kui mõelda armukadeduse olemuse ja eesmärkide peale looduses, siis võib see tunduda naeruväärsena kultuurmaailma kontekstis. Soov mitte tunda ennast naeruväärsena, võib mõjuda isegi armukadedust pärssivana. Maailmas, mis on niigi ülerahvastatud ja kus seadused sunnivad oma külvatud geenide eest ka hoolitsema, soovivad 99,9% meestest 99,9% juhtudel pärast külvi, et oh oleks ometi põud ja ikaldus. Teadlikult ei löö mitte üks mees üleaisa sellepärast, et oma geene levitada. Sestap puudub põhjus ka selle takistamiseks. 99,9% geenidest ei hakka kunagi kõndima ega nõua seega hoolitsust. Mitu korda mees elu jooksul seksib ja mitu last tal tegelikult on? Ma ei tea tõesti, kuidas on lood katoliiklastel, aga kui nad minuga nõus ei ole, siis soovitan tõsiselt hakata mõtlema oma tervisele ja kasutama rasestumisvastaseid vahendeid! Kui lapsi rohkem ei soovita, siis ei tähenda see, et seksist tohiks loobuda.

Täpselt sama käib naiste kohta. Teadlikult ei pane ükski naine vasakule sellepärast, et geene segada. Sestap puudub meestel ka põhjus neid selles takistada.

Soov kindlustada oma lastele jagamatu ressurss on vägagi mõistlik. Ma ei tea, kuidas toimis armukadedus koopas, igal juhul praegune ei toimi. Vastupidi. Naiste armukadeduse väljendused enamasti sunnivadki mehe lahkuma. Seega kaob ressurss, mida täielikult ei suuda asendada ükski aliment. Niisiis, mõistlik või mõttetu? Mõttetu! Tundub, et mingis osas on meie areng olnud kiirem kui teises ja me tassime kaasas mõttetuid rudimente. On meil ikka kindlasti tarvis seda armukadeduse pimesoolt või võtame sellega midagi ette? Naised soovitavad loomulikult meestel midagi ette võtta pigem oma libiidoga. Et miks peaks naine loobuma oma armukadedusest, kui mees võiks loobuda hoopis teiste naiste tagaajamisest?! Kõlab õigustatult meie moraali ja seaduste valgusel. Seda enam, et mõlemad on ju nn loomulikud, looduse poolt kaasa pandud ilmingud. Kuna need asjad on omavahel antagonistlikud, siis tegeliku kodurahu huvides tuleb valik teha: emb-kumb – kas piirata positiivset või negatiivset. Kas kaotada vabadus või loobume destruktiivsest? Pealegi ei käi jutt ainult meeste vabadusest, vaid naiste endi samuti! Kui leidub naisi, kes arvavad, et ei hooli sellest vabadusest, siis ei saa nad rääkida kõigi naiste nimel –  sest üleaisa ei saa lüüa kunagi üksinda! Ja kui peaaegu kõik mehed seda teevad, siis kellega ometi?!

Kui mees loobub enda vere voolusängist, siis saame tulemuseks just sellise ametliku statistika, mis väidab, et naised seksivad keskmiselt 4,8 korda kuus ja mehed 4,9 korda (University College London uuring Suurbritannias 16-44 aastaste seksuaalsete hoiakute ja elustiili kohta). Võib-olla sobib see naistele, mine tea. Meestele see ei sobi, need numbrid on patoloogilised ja tagajärg, mis ees ootab (peale 44-t eluaastat), ei sobi juba kindlasti ka naistele. Ühel halval päeval võib selle numbri asemel olla hoopis null, sest mida vähem kasutad, seda kiiremini hääbub. Samal ajal, kui looduse poolt peaks see null olema pigem numbri taga. Kumbki variant ei sobi naistele. Aga kumb on hullem? Ja tegelikult ei saa seda lasta otsustada naistel, sest see on meeste tervis! Naisi saab vaid kutsuda üles olema mõistev. Ma ei pea sellega silmas isegi mitte empaatiat (sest kuidas nad saaksidki?), vaid mõistma, aru saama, aduma, tunnistama fakti jne. Ühesõnaga, olema arukad ja intelligentsed. Mitte et nad seda praegu ei oleks – ei saa ju neile ette heita teadmatust, kui keegi neile seda rääkinud pole. Seda ei tea ju isegi mehed. Kes aimama hakkab ja üritab veel midagi parandada, ennem kui hilja, saab iroonilise „keskeakriisi“ hinnangu. Kuigi kriisiks peaks nimetama hoopis aega, mil mees seksib vähem kui viis korda kuus!

Tuleks korraks tagasi nende autori vihjatud seaduste juurde, mida inimmõistus inimsuhete reglementeerimiseks on teinud ja mis meid õnnelikuks pole suutnud teha. On küll räägitud matriarhaadi aegadest ajaloos, kuid paistab, et pigem teoreetiliselt ja oletamisi. Pealegi aegadest, millede seadused ei ulatu meieni. Kõige tõenäolisemalt on praeguseid seadusi teinud siiski mehed. Ja mitte üksi mõistusega, vaid kõigi oma südamehäälte ja tunnetega tükkis. Ja tundub, et just armukadedus on mänginud põhirolli, et tellida mõistuselt seadusi, mis reglementeeriks inimsuhted nii, et armukadedus rahule jääks. Meeste armukadedus! Väga kaval oli muuta seks patuks ja süüdlaseks selles naine. Kahtlustan küll, et algselt oli see mõeldud just naise kinnistamiseks mehe suurema kontrolli alla läbi süütunde. Mitte mehe seksivõimaluste piiramine. Piiblist ja koraanist võime lugeda, kuidas mehel võis naisi olla ikka niipalju kui ta jaksas. Irooniline on selle juures see, et idee patust osutus nii populaarseks, et kestab siiani ja nüüd tunneme end kõik patustena. Ehk kokkuvõtlikult: mees rakendas enda armukadeduse teenistusse müüdi, mis tänaseks päevaks teenib rohkem naise armukadedust. Kättemaksu mõttes väga õiglane – koraan ju ütleb, et „kättemaks on elu alus“! Ja naised nimetavad silmagi pilgutamata seda „meestekeskseks“ maailmaks, kus meestel on keelatud realiseerida oma looduse poolt kaasa pandud mehelikkust! Meestekeskne on maailm veel islamis. Kuid maailm peaks muutuma „inimesekeskseks“! Pean silmas inimkultuuri maailma. (Loodusel oleks küll parem, kui inimest seal polekski! Vähemalt mitte nii palju!) Huvitav, millal juudid loobusid mitmenaisepidamisest ja miks? Aabraham ju kargas kuis jaksas…

Inimesed võivad seadusi kehtestada oma meeldimiste järgi, nad võivad neile autoriteedi lisamiseks ka jumala taha rääkida, aga need ei hakka toimima, kui loodus (Jumal) on teisiti mõelnud. Ainuke, mis saavutatakse, on vaimne ebastabiilsus ja füüsiline mandumine koos sellest tulenevate tervise probleemidega. Ja tõsi – me ei ole õnnelikud, ehkki kõik muinasjutud seda lubavad. Ma ei tea, kas me oleksime õnnelikumad legaalse polügaamia puhul, kuid ma tean, et illegaalselt toimib ta niikuinii. Ma ei tea, kas parem on lekkiv tamm, mil iga nire, iga läbi- ja ülevool tekitab kõva pladina ja kohina või ilma tammita vaikne vool. Mulle isiklikult lihtsalt ei meeldi silmakirjalikkus. Isiklikult meeldib mulle teada kasvõi ebameeldivat, kui et uskuda muinasjutulisi illusioone. Isiklikult pean võimalikuks, et mehe ja naise erinevatest vajadustest ja tunnetest on siiski võimalik kokku panna õnn. Aga seda mitte südamehääle alusel, vaid kutsudes appi mõistuse. Terve, mitte pooliku! Üks näide sellisest tervest mõistusest N-lt endalt: (lk 315) „Eriti tähtis on see, et ei kiputaks piirama Armastuse Vabadust. Ei tohi olla mingeid kirjutatud ega kirjutamata seadusi, reegleid, piiranguid, mis reglementeeriks seda, keda, millal, kus ja kui palju armastada. Armastuse Vabadusele kallaletungimine on võrdne Jumalale kallaletungimisega.“ Täiuslik deklaratsioon! Raske on veel midagi lisada. Kui, siis ehk niipalju, et füüsilise armastuse puhul käib see täiskasvanute kohta, kes on ikka enesejuures, kõigi poolte vaba tahte juures ja lapsed jäävad ringist välja!

Armukadeduse teema juurde veel üks pärl: „Selle omaduse olemasolu räägib teadvuse tasemest, mis ei ole veel väljunud kaasaegse arengu tasemele. Paljud mõistavad armukadedust kui Armastuse avaldumist. Tegelikult on armukadeduses vähe Armastust ja vähe mõistust. Armukadedus on pidurdav jõud, mis takistab inimese arengut. Armukadedusel on mitu nägu ja ükski neist ei ole ilus.“ Puhas kuld!

Aga mida arvata tema teooriast armukadeduse tekkimise kohta? Ta nimelt väidab, et inimestel, kellel pole lubatud lapsepõlves läbi elada „loomulikku kadedust“, nendel areneb see hiljem armukadeduseks. Huvitav! Aga kahtlen kõvasti. Pigem need inimesed, kellede lapsepõlve kadedus on leidnud heakskiitvat mõistmist vanemate poolt, jäävadki kadedateks. Väärtushinnangud kujunevad suures osas lapsepõlves. Ja mine tea, kui palju on selles veel päritud kalduvusi. Armukadedus on minu tähelepanekute järgi täiesti eraldi nähtus ja ei sõltu tavalisest kadedusest. Kumbki vajab eraldi läbimõtlemist, et neist vabaneda.

Mõningaid väljanoppeid: (185) „Inimesele ei ole antud mõistus ainult kirjaoskuse ja meisterlikkuse õppimiseks, vaid ka elama õppimiseks, kus väga tähtis on õppida armastama./… / Seejuures ei ole vaja seda õppida, vaid meelde tuletada.“ Juba rõõmustasin, et mõistus ikka on tarvilik, samas püüab seda võimalikult vähendada.

(288) „Ega asjata räägita: „Palju tarkust, palju muret.“ Siin on õigem öelda: „Palju teadmisi, palju muret.“ Tarkus ei too muret, vaid rõõmu!“ Seda minagi, et tarkus on rõõm, aga milles teadmised siis halvad on? Eks tarkus ongi ju paljudest teadmistest kokku pandud. Tarkus koosneb teadmistest. Tõsi, et mitte ainult faktilistest teadmistest, kuivõrd seostest ja järeldustest. Või tahab ta sellega öelda, et tarkus koosneb usust? Usust asjadesse, millest midagi ei teata ega tahetagi teada, kartes muret?!

(330) „Mõistus kaalub kõike ja loob hirme.“ Miks autor siis sellist hirmutist alati appi kutsub, kui jälle millegagi hädas? Ikka uinuv mõistus on see, mis hirme loob. Lausa koletisi!

(347) „Üheks põhiliseks inimese teadvuse moonutuseks on hirm surma ees. Igasugune hirm kätkeb endas hirmu surma ees. Algselt puudus inimesel surmahirm.“ Kas nagu ikka, et mõistuse areng süüdi? Hirmude, eriti surmahirmu taga on elualalhoiuinstinkt. See on ilmeksimatu südame rida! Seda esiteks. Ja teiseks – ilma sellise hirmuta ei oleks inimest enam ammu olemas. Poleks jõudnud tekkidagi. Kõigil liikidel on see olemas ja just nimelt nii „algselt“ kui võimalik ja mitte hiljem kui vajalik!

(383) „Clement Stone rääkis: „Võib saavutada kõike, mille peale mõistus tuleb ja millesse usub.“ Olen kindel, et saavutada võib palju rohkemat! Mõistusega võib tunnetada vaid väikest osa maailmast.“ Olen nõus, et me tunnetame veel ainult väikest osa maailmast. Kuid sedagi vaid tänu mõistusele. Ilma mõistuseta pole paraku ka tunnetust. Kõik meie tunnetused läbi meie meelte jõuavad läbi mõistuse meie teadvusse. Siis saame alles aru, et oleme midagi tunnetanud. Vaevalt ka seitsmes meel, millele N ilmselgelt vihjab, saab teistmoodi toimida. Või kui siiski, siis mis kasu meil sellest oleks, kui me isegi ei tea, et oleme midagi tunnetanud?

(441) „Neale Walschi praktika; et vabaks lasta oma teadvus, rahustada mõistus, puhastada see mittevajalikust prahist: „Aeg-ajalt on mõttekas üldse mõtlemisest loobuda. Selleks, et kokku puutuda kõrgema reaalsusega. Et väljuda illusioonidest.“ Kui reaalsus on vaid „illusioon“ meie mõtetes, siis mis kindlustab, et „kõrgem reaalsus“, mis on ju ka meie mõtetes, ei ole samuti meie illusioon??? Mõtlemisest loobumine, isegi aeg-ajalt, paistab üks ohtlik tegevus olevat – muudab pea prügikastiks! Loodus tühja kohta ei salli ja paneb selle täis mittevajalikku prahti - kõrgemat illusiooni!

(447) „Inimese väljatundlikkus (teisiti öeldes ekstrasensoorsed võimed) nõrgenes evolutsiooni käigus sellepärast, et inimene eelistas füüsilisi vastuvõtuorganeid ja loogilist mõtlemist – mõistust.“ Kui seda mõistust ometi ees ei oleks, oleks kogu maailm meie! Kas mitte mõistus ei arenenudki selleks „ekstrasensoorseks võimeks“, mis laseb meil maailma isegi sellisel tasemel tunnetada ja mis teistel liikidel sellisel tasemel puudub? Ikka vähe ja ikka pole rahul, kogu aeg nina vingus! Väidetavalt on paljudel loomadel ettenägemise võimet, kuid mitte kõigil isenditel. Sama on ju ka inimesega. Kellel palju, kellel väheke, kellel üldse mitte. Kõigil pole ka absoluutset kuulmist. Mõistus süüdi? Miks pidi sellepärast loogiline mõtlemine paremini arenema, kui oma intuitiivsetest võimetest loobuti? Või miks ilmtingimata loogika intuitsiooni välja surus? Mis loogika selles on? Kui mõistus selline katk on, siis kuidas küll inimene üldse enam eksisteerib ja veel nii võimsalt? Ja küsimus suurele ringile: Mis asjad on füüsilised vastuvõtu organid ja kus nad asuvad? Mis asjad on vaimsed vastuvõtu organid ja kus need asuvad? Ja mis vahe neil on?!

„Ekstrasensoorseid võimeid saab arendada ja treenida. Selleks on vaja teha esimene samm – tunnetada, et see võime on igal inimesel. Teine samm – pöörata tähelepanu igale eelaimusele ja tunnetusele. Kolmas samm – tegutseda vastavalt nendele peenimatele esmatunnetele ja intuitiivsetele impulssidele, lubamata mõistusel ja hirmudel ennast kõrvale viia.“ Nonsenss! Hirm on tunne, seega südamehääl, mis sind „eelaimuse“ vormis püüab hoiatada.  Ja tunnetus on juba mõistus. Järelikult tuleb „pöörata tähelepanu igale hirmule ja mõttele“! Ja kuidas saame me „tunnetada, et see võime on igal inimesel“? Kui ma näen, et igal inimesel on pea, siis ma tunnetan, et igal inimesel on pea. Kuid ma näen, et vaatamata suurele jutule, pole enamusel inimestest „seda võimet“ ja siis ma ei saa ka tunnetada, et kõigil on. Saan aru, et autor püüab lihtsalt enesepetu skeemiga süstida platseebot. Väga huvitav oleks teada, kas ja kui paljudel on tal õnnestunud seda „väljatundlikkuse puudulikkust“ sel moel ravida?

Nagu „Egregorid“, nii ka „Lätted“ olid mõlemad väga vastuolulised raamatud. Leidub tõelisi pärleid ja nii kummalisi ämbreid, et tekib tunne, et need on kirjutanud kaks täiesti erinevat ja vastandlikku inimest. Kõige rohkem häiris mind mõistuse halvustamise vastutustundetu komme. Samas, kui ta viimases hädas appi kutsub just seda sama mõistust. Mõistuse ja südame tasakaalu teema on täielik müstika. Kuidas seda ikka mõõdetakse, kui mõistus peab südamele alluma? Kui asi on juba hapu ja siis alles otsitakse üles nõgestesse kasvanud tee mõistuse juurde, siis sellest saab minu loogika kohaselt teha vaid ühe järelduse – tegelikult peab hoopis süda alluma mõistusele algusest peale. Et tee ei kasvaks nõgestesse! Et asjad ei läheks hapuks.

Neist raamatutest ei saanud ma samuti vastust, mida esoteerikud peavad silmas südamehääle all. Kuna seda vastandatakse mõistusele, siis saab järeldada, et see saab olla vaid hääl, mida emotsioonid ja instinktid sulle teevad. Sest ei leidnud ma ka kordagi sellist üleskutset, et emotsioonid ja instinktid peaksid alluma südamele. Ometi võib nende hulgast leida seinast seina – nii head kui halba. Armastust ja armukadedust, külalislahkust ja võõraviha, heldust ja ahnust. Mingil juhul ei saa öelda, et kõik hea on vaid südamest ja halb mõistusest. Samuti jäi mulle segaseks, kas intuitsioon, mida ta samuti kutsus üles kuulama ja järgima, on sama, mis südamehääl? Kuna ta mõlemat kutsus üles kuulama ja eelistama mõistusele, siis ei tohi nad kunagi vastuollu minna – järelikult võin pidada neid samaks. Või on nad mõeldud kasutamiseks erinevates olukordades? Kas on olukordi, mil südamehääl ei tea midagi, pole nö tema rida ja siis tuleb intuitsiooni kord ja vastupidi? Ons minul kõik segamini, nagu pudru ja kapsad? Või on N-l kõik segamini? Või mis kõige tõenäolisem – kõik ongi segamini, nagu pudru ja kapsad! Kuna kõik käib läbi aju ja kasutab tihti samu ühendusi ja kanaleid, ning teeb seda välkkiirelt, siis nii pudru kui ka kapsad on üks paras kokteil. Ja nüüd sina seda oma kõrrest imedes pead olema nagu degustaator. Laksutama keelt ja sülitama välja üleliigse koguse mõistust – ajama tasakaalu, st allutama südamele, nagu kord ja kohus! Tundub üsna võimatu. Mõistuse üleliigset kogust pole olemas. Mida rohkem koguneb mõistust, seda suuremaks saab ka süda läbi tarkuse. Tasakaalus ongi asjad siis, kui pole põhjust analüüsida, et mida kui palju on ja kõik toimib. Kui mõtted kulgevad vabalt ja sa ei ürita neid takistada ega risustada sellise mõtterämpsuga, nagu mõistus oleks paha! Paha saab olla ainult see, kui lõpuni ei mõtelda. Millal on mõte lõpetatud? Siis, kui temas ei ole enam ühtegi ebakõla komponentide vahel, on ära kasutatud kõik poolt ja vastu argumendid. Tegelikult ei saa me enamasti kunagi kindlad olla, et mõni komponent veel kusagil varjus pole. Tuleb arvesse võtta kõik võimalik, olla aus, mitte jääda peatuma seal, kus lihtsalt meeldib, vaid arvestada ka seda, mis ei meeldi, kuid on objektiivne ja minna edasi. Ehk ongi kõige tähtsam osata vahet teha objektiivsel ja subjektiivsel. Mõtlemine võiks olla nagu jõgi, mis võtab endasse iga suubuva oja ja allika ega põlga ära ühtegi piiska ka ülevalt. Tee võib olla pikk, aga ta jõuab mereni. Inimesed, kes mõistust ja mõtlemist halvustavad, on tõenäoliselt ise lasknud ennast kõrvale juhtida ja vaatavad asjale umbe kasvava tiigi seisukohast. No ei vii siis ka intuitsioon ega südamehääl neid ookeani. Tasakaalus on asjad siis, kui voolu ei takistata. Lihtne on kõrvale eksida, peakski käima läbi ka mudased kõrvallooked. Seda ma siin praegu teengi. Kuid ei tohi ennast sinna vangi jätta.

Huvitav, kas mina olen mõistuse või tunnete inimene? Kui ma siin arutlen ja mõistust kaitsen, siis järelikult mõistuse inimene. Mõistus ütleb, et mõistusele tehakse liiga ja ma lähen sellest leili. Need on tunded. Minu süda on järelikult minu mõistusega nõus. Minu sisetunne ja intuitsioon ütlevad mulle sedasama. Aga kui ma olen mõistuse inimene, siis ei tohiks mul neid ollagi – vastasel juhul on autor täiesti tühja pannud, haukunud vale posti. Terve mõistus südant ei sega, ainult poolik!

Kui minu süda on minu mõistusega ühel meelel, siis mida sellest järeldada? Tasakaalu? Harmooniat? Või on ikkagi harmooniline see inimene, kes mõtlemisega ummikusse jõudnult mõistuse ruttu ära salgab, ülistades targemaks südame? Sest temalegi ütleb seda süda, sisetunne, intuitsioon ja mõistus, „mis ei saanud hakkama“. Kuid kas pole see erakordne ülbus arvata, et kui juba mina ei saanud hakkama, siis ei saa ka keegi teine? Et kui minu mõistus on piiratud, siis on see mõistuse piir ja pole ka teistel tarvis! Millest küll see müüt, et mida rohkem mõistust, seda vähem südant? On kindlasti ka selliseid tarku, kuid külmi-julme tüüpe. Kuid enamasti on pigem vastupidi – mida suurem mõistus, seda avaram süda. Kas Einsteini mõistus pärssis kuidagigi tema südant? Ja kuidas sel juhul? Küll aga kohtab igal sammul piiratud mõistusega ja samas proportsioonis südamega inimesi.

Loomulikult on mõistusel piirid ja kuhugi on ta alati toppama jäänud. Kuid neid piire on ka alati laiendatud. Iga uue teadmisega nihkuvad ka piirid. Esoteerikute meelehärmiks. Sest teadmistepõhine mõistus kipub tihti seletama asju teisiti kui meeldimistepõhine süda. Ja mitte ainult seletama, vaid ka tõestama – erinevalt esoteerikast…

 Ja ikka oli mulle sellest veel vähe:

Anatoli Nekrassov  „Mees ja naine“

Alustame jälle stiilipuhta mõistusepeksu näitega: (lk 53) „Viimastel sajanditel on mõistus haaranud võimu inimese üle ja see rikub sisemist harmooniat.“ Oleks see vaid nii! Kaoksid maailmast prügi ja sõjad.

Ahastama panevalt süüdimatu on N-i seisukoht vägistamise suhtes. Muidugi on vägistatu ise süüdi, sest tal on „valed erootilise energia kõlad“(75-76). Tule taevas appi! Milline kergendus kõigile pervodele! Sellise jutu puhul tahaks juba tõesti, et oleks mingi akadeemiline kohus, mis läheks ametidiplomi kallale! Ma võin küllalt tolerantsena suhtuda igasugustesse „energia ja vibratsiooni“ juttudesse, niikaua kui need vägivalda ei õigusta. Antud juhul on vaja oma sõnu tõestada!!! Just nimelt nii, nagu see teaduses käib! Vastasel juhul on kogu see jutt vastutustundetu, ennast tähtsaks, ,,vaimseks" ja sügavaks tegev pläma, mille tagajärjed on kriminaalsed! Ja selline „psühholoog“ räägib siin raamatus korduvalt „mehe vastutusest“! Veel üks näide: (141) „On ju teada, et tõelist naist ei solva iial keegi ja neid ei vägistata.“ ,,Tõeline" mees!
Ilus, lööv ja paraja pikkusega loosung, mille võiks trükkida naistepäeva kaardile! Ja hoolitseda, et see kindlasti jõuaks õigel päeval kõigi vägivalda kannatanud naisteni! 
On tõsi ja kindlasti on seda kunagi juba keegi kuskil öelnud, et ,,Tõeline naine ei solva ega kasuta kunagi vägivalda!", kuid paistab, et esoteerika lihtsalt peab kõik tagurpidi keerama. On tõsi ka see, et naine, kes ise hoidub solvangutest, pääseb ka solvangutest, mis tuleksid reaktsioonina. Kuid kahjuks ei ole kogu maailmas leiduv vägivald alati vaid vastuvägivald!

Järgmine „vastutustunde“ stiilinäide on autori spekuleerimine naiste menstruatsiooni teemal (103-108). Ta leiab, et menstruatsioon on täiesti tarbetu vere ja energia raiskamine ning see ei ole mingil moel vajalik ja vältimatu. Põhjenduseks toob ta, et „loomadel see puudub“. „Miks on naine sellise „kingituse“ saanud? Miks löödi talle selline ravimatu haav?“ – küsib ta pateetiliselt. Mina ei ole muidugi ekspert sellele vastama. Kuid minu sisetunne ütleb, et sellel peaks olema kindlasti midagi pistmist evolutsiooni valikutega. Küllap loodus on seda otstarbekaks pidanud, isegi kui inimene ei ole sellest veel aru saanud. Asja uuritakse ja versioone on. Ei ole ka õige väita, et „loomadel see puudub“. Pigem, et enamus loomadel see puudub, kuid meie lähimatel sugulastel - ahvidel siiski on. Ma ei tea, kui lähedased me neile oleme, kuid osadel nahkhiirtel ja mingil hiire liigil ka.

„Iga kuu küpseb naise munasarjas munarakk, mis on valmis viljastamiseks. See toimub 12. eluaastast kuni 40-50 eluaastani! See tähendab, et naine võib oma elu jooksul 400 korda rasedaks jääda.“ Jahmatama panev summa! Minu teadmist mööda ei saa naine rasedaks jääda sel ajal, mil ta juba on rase – ehk siis üheksa korda vähem kui 400. Isegi, kui N pidas silmas, et rasedusi saab katkestada, võib ühe nulli julgelt vähemaks võtta.

„Naises peituvate probleemide põhjuseid näen mõistuse, erose ja südame rikutud harmoonias. See sisemine disharmoonia jättis naise ilma võimalusest ovulatsiooniprotsessi juhtida…“ „Kui naine on sisemiselt harmooniline, siis kaob vajadus igakuise verejooksu järele.“ Päris huvitav! Kuid see pole veel kõik, aina huvitavamaks läheb: „Naise harmooniline seisund võimaldab viia tema organismis harmooniasse ka östrogeeni ja progesterooni taseme. Nende hormoonide harmoonia hoiab naist kerges erootilises erutuses ja teeb ta justkui „natuke rasedaks“ – mitte tegelikult rasedaks, kuid küllaldaselt, et tõelist rasedust blokeerida.“ Kokkuvõtvalt on autori sõnum naistele järgmine: Kallid naised, viige oma mõistus, süda ja eros harmooniasse, ning te võite seksida millal ja palju iganes, kartmata rasestumist, boonuseks saate lahti igakuistest ning ka see pole veel kõik – kuna harmoonia saavutamisega muutute ka „tõeliseks“ naiseks (sest millal veel?), siis ei solva ega vägista teid enam keegi! Nii lihtne see ongi! Ei tea tõesti, missugune vastutus N-i mõistes teeb mehest mehe – oma sõnade eest vastutamine ilmselt sinna hulka ei kuulu! Iseenesest ei tee ühtegi ideed valeks vaid see, et see on uus, ootamatu, pöörane ja uskumatu. Kuid seda ei saa pidada ka argumendiks. Tuleb ikka tõestada! Selles raamatus polnud ühtegi viidet naistele, kellel see oleks tõestatavalt õnnestunud. 
Huvitavaid järeldusi: Et saada emaks, ei tohi olla „harmooniline“; Emad ei ole „harmoonilised“; Inimkond on olemas tänu naiste disharmooniale!

„Hilised esimesed menstruatsioonid, samuti menstruatsioonide ebaregulaarsus on väga sagedane nähtus. Meditsiin annab siin ühese seletuse – tegemist on haigestumisega – ja alustab ravimist, ajades kõikvõimalike võtetega naise uuesti üldisesse rütmi.“ Niisiis, N annab siin "ühese seletuse" – tegemist on hoopis "harmooniaga"! Mäletan ise ka noorusest neid „nähtusi“. Kuid iga kord olid need seotud hirmuga. Nii minul kui partneril. Kartusega, mis algas seksimise momendist, isegi arvepidamine tsükli ohutute aegade üle ei garanteerinud hingerahu kummalegi. Ja iga päev, mil verejooks viibis, oli ärev. Ja oli ka, et see viibis nädala või rohkemgi. On see äkki harmoonia retsept – hirm?

„Naise sisemine harmoonia ja paarisuhete harmoonia võimaldavad lahti saada tsüklitest ja rütmidest – ka menstruaalsetest. Arvan, et menstruatsiooni vältimatuks pidamine on suur eksiarvamus.“ Mina jälle „arvan“, et on „suur eksiarvamus“ arvata, et miljonite aastate evolutsioon on kujundanud ja säilitanud midagi ebaotstarbekat. Seda enam, kui see on tülikas ja ebamugav, peab sellel kõva põhjendus olema. Kuid N-il käib selliste argumentide ületamine mängleva kergusega või ei märka ta neid üldse. Meenutab loosungit, mille arvasin juba ajaloo prügikastis olevat : „Me ei oota looduselt armuande, me võtame need ise!“: „Olen kindel, et iga naine võib niisugusesse seisundisse minna(harmoonia) ja olla seal niikaua kui tahab. Meie kauged esivanemad võisid ju kuni tuhat aastat elada ja saja aastaselt sünnitada! Tõepoolest, südame, mõistuse ja erose harmoonia arendamine noorendab organismi ning võimaldab kaua ja õnnelikult elada.“ Jah, argumentide kahtlane päritolu, väärtus ja sobivus ei ole talle ikka mingiks takistuseks. Need on pärit ilmselt piiblist. No ei kommenteeri! Harmoonia on üks ilus sõna, mis alati müüb, kuid mida pole iialgi võimalik mõõta. Järelikult lollikindel variant eelduseks ükskõik kui absurdsele teooriale. Ja disharmoonia on alati varrukast võtta, et seletada ära, miks ei õnnestu. Ise süüdi!  See on vist kõige kõrgema rasvaprotsendiga lüpsilehm esoteerika karjamaal. Ja eriti hea lüpsiga, kui on tegemist naiste teemaga, mille tõestamisega autor ei peagi ennast vaevama. Las aga naised tõestavad! Kaval! Mees ja tema „vastutus“…

 Aga mida see „harmoonia“ tegelikult tähendab ja kuidas see saavutatakse? Autori üldsõnaline jutt mingit vastust ei paku. Kuid võib-olla leiab sellele seletuse Antonio Meneghettilt, ontopsühholoogia rajajalt, keda ta tsiteerib: „Kui naine hakkab menstruatsiooni suhtuma täieliku ükskõiksusega, siis saavutab ta mingi immuniteedi, otsekui oleks ta heitnud väljakutse: „ma ei soovi rohkem aega ja energiat raisata, ei soovi nende kadu, keha ja elu kuuluvad mulle, aitab!“ Ja menstruatsioonid vähenevad iseenesest miinimumini ja kaovad siis täielikult ilma igasuguste patoloogiliste tagajärgedeta. Enamgi veel, naine saavutab isiklikus plaanis stabiilse heaolu. Selle teostamiseks on vaja vaid sisemist veendumust.“ Selge! Veendumus ongi siis see harmoonia. Veendumus ehk usk, mis liigutab mägesid ja lõpetab menstruatsioonid. Sisuliselt peavad nad siis platseebot harmooniaks. Sellepärast ongi esoteerikutel vajalik mõistust peksta, kuna see kipub harmooniat (usku) segama?! Segaksin siiski Meneghetti-Nekrassovi harmoonilist idülli küsimusega, et kuidas ikka saab samastada „täielikku ükskõiksust“ ja „väljakutset: ma ei soovi… aitab!“? Mulle tunduvad need kaks asja eri ooperitest, aga eks „psühholoogidel“ ole oma nägemus!

(178) „Naiste energiate kõla saab taastada siis, kui süda mõistuse võimu alt ära tuua. Siis leiab inimene tõelise peremehe – hinge, Jumala, siis täidab inimest armastus.“ Jälle mõistus süüdi! Kui töömees haamriga vastu sõrmi kogu aeg peksab, siis ei ole ju selles haamer süüdi!!! Mõistus pole kunagi süüdi – mõistuse omanik, kasutaja, seesama küündimatu inimene on süüdi, kes mõistust ei oska kasutada, kes mõtleb poolikult ja viltu, märgist mööda. No ei õnnestu, siis kohe mõistus süüdi, mitte kunagi pole ise süüdi. Olge hetkekski mõtlejad ja te saate aru, et enda küündimatuse pärast ei saa soovitada teistel ka haamrist loobuda. Kõik ei ole nii kobad, hr Nekrassov! Ka naised mitte! Mõistus on objektiivne, see kuidas sina seda kasutad – see on subjektiivne. Sellised üleskutsed ja mõistusepeks on kuritegelik ja vastutustundetu! Autori haamrikasutuse näide:

(206) „Ühest Šambala läkitusest lugesin, et nüüd soovitakse aina sagedamini seksida poosis nr 69, mis tähendab, et mees suudleb naise suguelundeid ja naine hellitab samal moel mehe fallost. Jäädes selle juurde, et kõiges on terake tõtt, püüdsin niisugusele käitumisele seletust leida. Käesoleval ajal ei asu saatana koobas mateeria sügavustes, vaid inimese mõistuses. Just siit saavad inimkonna suuremad hädad alguse. Tänapäeval ei tee Maa peal kõige suuremat kurja mitte seks, vaid mõistus. Vaimsed õpetajad soovitavadki  fallosel sellele koopale läheneda ja see oma energiaga täita. Aga ka kaasaegse mehe pea on igasuguse pahnaga täidetud. Ka selle peab sügavusse saatma! Mingi tõetera siin ikkagi on.“ Tõsi on hoopis see, et inimkonna suuremad ja ka väiksemad hädad saavad alguse hingest ja poolikust mõistusest, millest pole abi hinge taltsutamisel. Vildakast mõistusest, mis valab vaid õli tunnete tulle. Kui kõike ülejäänud teksti kommenteerida, siis ütleksin, et päris kõiges pole isegi terakestki tõtt! Küll aga saab igast pahnast terakese egregorit – see ei vajagi tõtt, see vajab samasuguseid poolikuid mõistusi, nagu pahna autoril. Kui vaid õnnestuks kirjeldatud kombel “sügavusse saates“ pahnast vabaneda, siis „läkitaksin“ mina kirjeldatud asendis hoopis teineteise pärakuid suudlema. Suguelundid võivad ju ometi järgmise asendi kasutamisel pahna ringlusse vangi jätta – päraku kaudu on ikkagi tõenäolisem, et pahn järgmise vaguniga sinna jõuab, kuhu see tegelikult kuulub!

Veel üks nipp naistele, kes rasestuda ei soovi: (206) „Arvatakse, et mees on suguühte ajal nagu doonor, kes annab energiat ära ja sellepärast ta magama jääbki. See toimub siis, kui koostöö toimub bioloogilisel tasandil, kui mees pole naist ettevalmistanud, ega teda vastavale kõrgusele häälestanud. Siis toimubki ebavõrdne vahetus, kus energia läheb lihtsalt mehelt naisele üle. Võrdne energiavahetus toimub siis, kui mõlemad ühel kõrgusel asuvad. Selline seks vabastab naise rasestumise hirmust ning paljudest muredest, mis on seotud lapse sünniga.“ No ma ei tahakski seda kommenteerida teadlase kõrguselt, kes ma ju pole, vaid võtaksin samasuguse posija positsiooni ja küsiksin, et kas tõeliselt harmoonilise ja õnneliku lapse eostamiseks poleks samuti hea, kui vanemad sel hetkel võrdse energiavahetuse kõrgusel asuvad? See on ju siis halvasti küll, kui kõik vibratsioonid, kõlad jms on peenhäälestatud harmooniavõngetele ja tulemuseks on ahtrus?! Oh jaa, muidugi mitte ainult. Ma ei tahaks, et mind süüdistataks tsitaatide välja rebimises kontekstist. Tsitaat jätkub järgmise lausega: „Ta võib oma loomingulisust ja armastust palju tõhusamalt kasutada. Ta võib oma energiaga luua armastuse ruumi, kus mees ja naine hakkavad koos edasi liikuma.“ Kas ainult kahekesi või koos lapsega, kelle eostamiseks laskuti ebaharmoonilisele bioloogilise koostöö tasandile? Tulemuseks on niisiis loominguline viljakus armastuse ruumis. Koos lahendusega globaalprobleemile, mis seisneb ülerahvastuses. Väga õilis. Kahjuks ei too N ühtegi tõendit, et selline abinõu ka praktiliselt toimiks. Kui aga naised jäävad tõsimeeli selle peale lootma, heites kõrvale kummid ja spiraalid, siis on ju tulemuseks hoopis veel suurem hulk soovimatuid rasestumisi. Soovisid head, hr Nekrassov, aga läks nagu alati! Kas keegi üldse teab, kuidas käib naise „ettevalmistamine“ ja tema „vastavale kõrgusele häälestamine“? Mina muidugi ei tea, sest N ei vaevunud selgitama, aga väga suur hulk inimesi näikse teadvat, sest miks nad muidu autorit kiidavad. (Võtsin ju minagi teda lugeda, sest kiitmine minu kõrvu jõudis. Kuid mina ei kiida järgmistele lugejatele!) Või ei tea nemadki? Ma ei imestaks ka selle üle. Selleks, et miski meeldiks, ei pea sellest aru saama. Piisab usustki. Aga millest tuleb usk? Miks usutakse asju, mida ei saa tõestada, mis on „uskumatud“ ja millest isegi ei saada aru? Esimene, mis pähe tuleb, ongi meeldimine. Kui inimesele meeldib arvata, et väidetav on tõsi – see lisab väärtust ja tõstab enda tähtsust sellesse uskujana. See motiveerib ennast petma, pigistama silmad, kõrvad ja mõtted kinni kõigi vastuargumentide ees. Aga see ei ole mõtlemine, see on soovmõtlemine, poolikmõtlemine, poolik mõistus. Ning just sellisest mõistusest tulevadki kõik maailma hädad, mida N kurdab. Sellest on tulnud religioonid ja nende vahelised sõjad, -ismid ja nende vahelised sõjad, rääkimata sõdadest koduseinte vahel.

Teine asi, mis pähe tuleb, on see, et usutakse autoriteeti. Kui keegi on öelnud midagi hästi ja targalt – ja N on seda ka teinud – siis saab ta autoriteediks juba laiemalt. Siis kiputakse tõena võtma ka kõike muud, mida ta arvama vaevub, juba pimesi. Uinub kriitikameel lugejal ja enesekriitika arvajal. Nimetaksin seda arvamusliidri efektiks.

Üks huvitav fenomen on veel, mida olen täheldanud esoteerikute puhul. Õigemini inimeste puhul, kelledest tänu sellele fenomenile saavad esoteerikud. Nad nimelt usuvad kõike esoteerilist ja senini tõestamatut sellepärast, et mitte jääda narriks siis, kui ükskord peaks äkki selguma, et tõepoolest ongi nii. Üsna ebaloogiline hirm, sest mõte, et ükskord võiks tõestatuks osutuda vastupidine, või hoopis midagi muud, teeks nad narriks palju rohkem. Minult küsiti kord „vaimse valgustatuse“ teema puhul, mil ma olin öelnud, et see on teema, millest kõik räägivad, kuid keegi midagi ei tea, et kui tõesti kord osatakse seda seletada teaduslikult, mis ma siis kostan? Nimelt oli sellel mingi kosmilise energia ja selle kaudu kõigile küsimustele vastuse ja õnnetunde saavutamise versioon. Vastasin, et mul oleks siis väga hea meel, kuid sooviksin ennem, kui selle poole püüdlema hakkaksin, väga täpselt teada, mida see valgustatuse pakett endas täpselt sisaldab. Kui see mul silmad pahupidi keerab ja kaotab huvi maiste asjade vastu, siis tänan, ei! Olen siiski siia sündinud ja see tunnetatud fakt sunnib mind pigistama maistest asjadest avasilmi enda jaoks viimase välja. Ma ei tea ühtegi põhjust, miks ma peaksin mingite küsimuste pärast nii hirmsasti kiirustama, et ma ei täi ära oodata selleks määratud aega või teaduslikke seletusi ja tõestusi. Ja mis see muudab, kui neid vastuseid ma enda elu jooksul ei saa? Esoteerika usu kohaselt ei lõpe meie kulgemine selle maise eluga niikuinii. Nii et igaviku seisukohalt on selline rutakas ponnistamine, esoteeriliste „otseteede“ kasutamine, lihtsalt haiglane kärsitus. Ja sellest punnitamisest sündinud arvukaid õpetusi, mis tihti sisaldavad omavahelisi ja ka sisemisi vastuolusid, võiks nimetada lihtsalt vaimseks songaks!

Trehvasin autoga sõites kuulama ühte „Hallo kosmos“ saadet, kus keegi manuaalterapeut jõudis juba poole tunni jooksul korrutada korduvalt, et teadus on ekslik. Kahtlemata on teadus oma teel pidevalt eksinud, kes seda eitaks. Teadusajalugu on avalik ja isegi ükski teadlane ei tuleks selle peale, et seda varjata. Sest ka see on väga õpetlik. Olid ajad, mil mõnedki eksitused tulidki sellest, et ei suudetud ennast lahti rebida esoteerilistest (religioossetest) seletustest. Kuid praegu enam selliseid pidureid teadusel ei tohiks olla, sest esoteerikud ei viitsi eriti teadust teha ja religioonidel pole võimu teadust kontrollida. Ning teadust tervikuna ei saa süüdistada selles, et ta oma eksimustest ei õpiks ega edasi ei läheks. On kindlasti teadlasi, kes ei soovi oma vigu tunnistada – on nemadki vaid inimesed kõigi oma heade ja halbadega. Kuid kas sellest, et teadus on ekslik, saab järeldada, nagu saate külaline soovis muljet jätta, et esoteerika on eksimatu??? See oleks küll päris huvitav järeldus! Ja millel see baseeruks? No ikka samasugusel ülbusel, mis mõnel teadlasel lubab ennast eksimatuks arvata!

Raamatu „Mees ja naine“ paljutõotav algus lubas rääkida armastuse kolmnurkadest ja isegi hulknurkadest. Täiuslik „Armastuse Vabaduse Deklaratsioon“ raamatust „Lätted“, lk 315, keris minu huvi selle teema temapoolse käsitlemise vastu üsna kõrgeks. Kahjuks rääkis ta neist „nurkadest“ vaid sissejuhatuses ja sealgi väga pinnapealselt, jõudmata õieti kuhugi. Jäi mulje, et nii julge deklaratsioon ehmatas ta endagi kangeks. Kas samuti kodurahu huvides?