Olen kuulnud palju väidetavat usklike poolt, et ka ateism on usk. Mis on usk? Usk on see, kui teadmine puudub. Selles mõttes on see väide tõsi, sest täiesti kindlat teadmise alust pole kummalgi. Kuid tõsi ei ole see selles mõttes, et ateism baseerub kahtlemisel, usk aga mittekahtlemisel. Järelikult see ei saa olla usk, mis kahtleb. Ka ateistid on siiski sunnitud möönma, et ükski argument ei saa 100% välistada Jumala olemasolu. Kui ta on kõikvõimas, siis ta on ju osavaim ja võitmatu ka peitusemängus. Kui peaks leiduma mõni ateist, kelle hinges pole pisimatki kahtluseussi, siis ok, ta on usklik, kuid ma siiski arvan, et ei leidu nii ülbet, kes peaks ennast võitmatuks otsijaks.
Kui teadmine puudub, siis selleks, et uskuda, on teadmised asendatud lugudega, mis loovad kujuteldava teadmise. Ateism osutab sellele, et ei ole paraku nende lugude taga enamat kui soovid (tunded) ja kujutlusvõime. Ei leia seda, millest räägitakse, otsi palju tahad. Usk järelikult paneb juurde, ateism võtab ära. Ja kas lava jääb ateisti jaoks tühjemaks? - nagu olen sedagi kuulnud usklike poolt väidetavat. Kas tõesti on võimalik looduse, kogu maailma kohta öelda tühi? Loodusega võrreldes saab tühi olla vaid inimese teadvus! Kas järelikult hoopis usk ei ole see, mis tegelikult ära võtab? - kui nüüd korraks kujutleda elu ilma jumalata! Nii eksperimendi mõttes. Hakkas paha? Tühjus, ehkki loodus ja maailm on sama? Nii nende "lisa dimensioonidega" on, et paraku ei lisa nad midagi juurde, vaid ähmastavad ülejäänu. Selgub, et võti, mis väidetavalt avab, on hoopis lukustanud. Kummalisel moel suudab ateist küll armastada, näha ilu, rõõmustada, vaimustuda, uurida, avastada, luua - ja seda kõike ilma jumalata. Uskliku usu kadumine viib tema elust ka rõõmu ja ilu. Et motiveerida elama, ei pea olema kindel. Isegi vastupidi - elu vaimse mõtte annabki otsimine ja avatus kõigele. Kuid "kõik" ei peagi leiduma kohe ja korraga. Tark ei torma olema kindel, sest kui tegemist on eksitusega, siis see on selle "lisadimensiooni" arengu lõpp ja eksimiste algus ka teistes dimensioonides.

Kes väidavad, et ateism on usk? Usklikud väidavad. Sellega, et soovides ka ateiste näha sarnases usumullis istuvat, nad tegelikult tunnistavad ise, et usk ei ole teadmine ega saagi seda olla. Sellega nad tunnistavad ise, et usk on vaid piiravad vanglamüürid.