reede, 4. august 2017

Yuval Noah Harari "Sapiens. Inimkonna lühiajalugu"

Yuval Noah Harari "Sapiens. Inimkonna lühiajalugu" on üks väga hea ja ladus lugemine, vaimukas ja edasi mõtlema inspireeriv raamat. Kuid leidus ka jahmatavat rumalust. Kirjutan siis sellest, mis edasi mõtlema lausa sundis või millega üldse nõus ei saanud olla.

Autor jagab inimkonna ajaloo kolme perioodi, mis tähistavad arengu seisukohast inimese võidukäigu jaoks olulisi etappe. Teiste liikide jaoks ja looduse kui terviku seisukohast on need paraku olnud kõik katastroofilised. (13 all) "Ajaloo käimapanev jõud oli kognitiivne revolutsioon, mis toimus umbes 
70 000 aastat tagasi. Ajaloo kulgemisele andis hoogu juurde põllumajandusrevolutsioon, mis toimus umbes 12 000 aastat tagasi. Teaduslik revolutsioon, mis sai alguse kõigest 500 aastat tagasi, võib aga ajaloole lõpu teha ja panna aluse millelegi hoopis muule." Inimene, keda oli alguses mitmeid liike, hõivas üha uusi alasid ja millegipärast kippusid samal ajal sealt väljasurema paljud teised liigid nagu mammutid, mõõkhambulised tiigrid jne. Kummaline? Ilmselt pole see kokkusattumus! Samuti kadusid lõpuks ka teised inimese liigid...
Koos inimese teadvuse hüppelise arenguga - nn kognitiivse revolutsiooniga - tekkis kultuur. See tähendas kõnet, lugusid, mida jutustada ja uskumusi, mida edasi anda. Üksikute inimeste subjektiivsetest ettekujutlustest said kollektiivsed. Sellega pandi algus intersubjektiivsetele kujutletavatele kordadele. Intersubjektiivne on kõik, mis ei ole objektiivne ja mida usuvad paljud inimesed. (Intersubjektiivne on sama mis meem.) Me kõik elame kujutletavates kordades, peame neid õigeks, usume neisse ja need hakkavad toimima, nagu oleksid objektiivsed. (158 all) "Kujutletavast korrast ei ole pääsu. Kui me oma vanglamüürid maha kisume ja vabaduse poole jooksu pistame, jookseme tegelikult veelgi suurema vangla avaramasse hoovi." Või siis ainult kujuteldavalt avaramasse.
Ilmselt ei saa me väita, et mõni teine liik veel elaks kujutletavas korras. Kas vabas looduses elavad teised liigid on samuti "vanglas"? Ilmselt ei! Järelikult on meie vanglaks kujutletav kord ja ei midagi enamat. Sest toidu otsimine, selle söömine, seksimine ja laste kasvatamine, mida teevad ka kõik teised liigid, ei saa olla vanglaks. Selle nõnda nimetamisel lihtsalt puudub mõte. Koopaid ja pesi ehitavad ka paljud teised liigid - ka see ei saa olla vanglaks. Vanglaks saavad olla järelikult vaid meie (inter)subjektiivsed ettekujutused ja nende baasil loodud korrad, millele allume. Jah, meil on väga nõrgad šansid pääseda füüsiliselt vabaks kujutletavastest kordadest, millede sisse oleme sündinud, olude sunnil veetud või mõne kujutletava korra kavala ajupesuga meelitatud, ükskõik kui palju "avaram hoov" see meile tundub. Kuid meil on võimalik saada vaimselt vabaks just täpselt sellest hetkest, mil õpime vahet tegema subjektiivsel ja objektiivsel. Kas ei ole inimese teadvus imeline?!
Võimeline ehitama endale ise müürid ja võimeline neist ka välja murdma. Ehitama ka teistele müürid, kuid enamasti tuleb tunnistada, et elame müüride vahel, mis on ammu ennem meid ehitatud.
(177/1) "PÜÜDES MÕISTA INIMAJALUGU põllumajandusrevolutsioonile järgnenud aastatuhandel, jõuame lõpuks ikka üheainsa küsimuseni: kuidas suutsid inimesed moodustada ulatuslikke koostöövõrgustikke, ilma et neil oleks olnud nende toimimise tagamiseks vajalikke bioloogilisi instinkte? Lühike vastus on, et inimesed lõid kujutletavad korrad ning kirjasüsteemid. Need kaks leiutist täitsid lüngad meie bioloogilises pärandis."  Kujutletava korra all mõtleb autor kõike "intersubjektiivset", kuid peamiselt sotsiaalseid hierarhiaid - klassi- ja kastisüsteeme ja jumalaid, kellede nimel ja soovil inimesed korda hoiaksid, samuti ideoloogiaid.

Iseenesest ei ole meie bioloogilises pärandis ühtegi lünka. Kui nüüd lünkadeks mitte pidada selliste võimete puudumist, nagu seda on nahkhiirel, jaanimardikal, kameeleonil jne. Sellest on muidugi kahju, kuid inimesele on "antud" midagi, mida meil reeglina on nahkhiirest rohkem. Kõikide instinktidele mittealluvate situatsioonide ja vajaduste lahendamiseks on evolutsioon lasknud tekkida ja areneda mõistusel. Kui mitte varem, siis vähemalt "kognitiivse revolutsiooni" toimumise ajaks pidi ta olema arvestataval tasemel. Mõistus on samasugune bioloogiline pärand, nagu instinktidki. Seega samaväärne ja muutunud oludes isegi väärtuslikum. See pakub instinktidele isegi nii kõva konkurentsi, et piirid nende kahe vahel inimeste endi jaoks kipuvad ähmastuma. Ja instinktid loomulikult suhtuvad mõistusesse, nagu ikka - konkurendi vihaga (esoteerikud näiteks). Eks see ole tihti vastastikune - mõistuski põlgab instinkte tihti "madalateks" (moraalitsejad näiteks), kuid naljakas küll, aga enamasti laseb ennast kuulekalt just nende kõige madalamate poolt juhtida. Nagu näiteks võimu ja ahnuse instinktide poolt. Hierarhiate teke nendel baseerubki ja see ei ole mingi eriline inimese leiutis - see on meie bioloogilises pärandis sama kindlalt sees, nagu kotikutelgi. Selle vahega ainult, et kui kotikud panevad oma rinnad vastamisi ja kaaluvad üksteist üha uuesti, siis inimene "leiutas" oma kord saavutatud privileegide säilitamiseks ja pärandamiseks muinasjutte (jumalatest näiteks). Selles mõttes on autoril väga õigus, kui ta räägib "kujutletava korra leiutamisest". Kuid hierarhias ülespoole ronimine ja teiste selles takistamine tundub iseenesest olema iga isendi bioloogiline kutsumus. Tähendab see ju rohkem seksi ja paremaid palasid. Kirjasüsteemid on aga kahtlemata puhas mõistuse leiutis. Bioloogilist vajadust sellele on raske välja mõelda. Või kui, siis ehk värsside kirjutamiseks, et daami voodisse saada. Huvitav mõte, aga vaevalt! Esoteerikud, kes kirjutavad pakse raamatuid, kus nad muuhulgas ka ohtralt mõistust peksavad, võiksid selle peale pisut mõtelda!

Kui instinktid jäävad inimeste kõigi muutuvate olukordade lahendamiseks puudulikeks ja mõistus peaks seal appi tulema, siis paraku on ka mõistus jäänud sealsamas puudulikuks just sellel põhjusel, et instinktid ei ole nõus kergelt seda mängumaad loovutama, kus ta on saanud miljoneid aastaid suveräänselt peremehetseda. Instinktid lihtsalt loobivad mõistusele kaikaid kodaraisse. Tulemuseks on see, et "kujutletavad korrad" on hägune segu neist mõlemast ja seega samuti puudulik, iga kodara vahel kaigas. Nii väljamõeldud hierarhiad kui ka jumalad on inimeste koostööd võimaldanud küll, kuid kuna pärandatavad hierarhiad pole õiglased, ega baseeru mitte mingisugusel bioloogilisel argumendil (nagu autorgi seda rõhutas) ja jumalad peegeldavad samuti vaid nende väljamõtlejate fantaasiaid ja soove (mille autor jättis millegipärast rõhutamata), siis saab neid "leiutisi" käsitleda kui sügavalt subjektiivseid maitse asju. Ja maitse üle paraku mitte ainult ei vaielda, vaid ka sõditakse. Seega - "kujutletavad korrad" on ka suurimad põhjused, miks inimesed suuremas plaanis koostööd teha ei suuda. Kui väikeses kogukonnas need toimivad, siis "üleilmse impeeriumi" moodustumiseks, mille poole autor prognoosib inimkonda liikuvat, enam ei toimi. Sest iga kogukond on leiutanud enda kujutletavad korrad (või vastupidi), rääkimata sektantlusest kogukondade siseselt. Kõik senised impeeriumid on loodud vägivallaga, sundliitmistega tugevama õiguse alusel. Tugevam on vägisi peale surunud nii hierarhiaid kui jumalaid. Kas ei ole sinisilmne arvata, et üleilmne impeerium teisiti kätte tuleb? 
Kirjasüsteemid on, vaatamata piirkondlikele erinevustele, siiski isetud, nagu seda puhas mõistus ongi, neid on võimalik alati tõlkida ja see teeb neist peamise leiutise, millel on potentsiaali inimkonda ühendada. Kuid ka nemad ei suuda inimesi koostööle mobiliseerida niikaua, kui nad on kujutletavate kordade teenistuses. Püüdes kodarate vahelt välja kangutada võõraid kaikaid, topivad nad asemele enda omi. Seda nimetatakse propagandaks ja see on ka tüüpiline vihakõnede loomemehhanism.
Kas  miski on "leiutatud" ennem või pärast põllumajandusrevolutsiooni, ei olegi tähtis. Tähtis on "leiutise" toimimine. Autor kirjutab pikalt ka rahast, mis nii otseselt kui kaudselt inimeste koostöövõrgustikke on globaliseerinud. Kuid kunstid, miks ei ole neid nimistus? Ja sport? Neid ei ole kuidagi võimalik jätta välja "leiutiste" nimekirjast, mis on aidanud moodustada ulatuslikke koostöövõrgustikke. Kui õnnestuks inimestel vabaneda kõigist inimeste vahelistest kiiludest - jumalatest ja hierarhiatest - oleks neil veelgi suurem võime liita!

Vabadus ja võrdsus on ideaalid, mis on mõlemad korraga ihaldusväärsed, kuid antagonistlikud väärtused. Korraga mõlemat ei saa: (215/3) "Kõik, kes on kunagi lugenud mõnd Charles Dickensi romaani, teavad, et 19. sajandi Euroopas võimul olnud liberaalsed valitsused andsid eelisseisundi isikuvabadusele - seda ka siis, kui see tähendas, et maksujõuetud vaesed pered tuli heita võlavanglasse ning orbudel ei olnud muud valikut kui hakata taskuvargaks. Kõik, kes on lugenud mõnd Aleksandr Solženitsõni romaani, teavad, et võrdsuse ideaal lasi esile kerkida armututel türanniatel, mis üritasid kontrollida inimeste igapäeva elu kõiki aspekte."  Türannid on alati olnud, sõltumata ideaalidest. Nende hirmus ei tasu küll mingist ideaalist loobuda - nad ei tõesta seost ideaali ja selle teostumise vahel, sest need türannid ei teostanud seda ideaali, millest vaid rääkisid! Ja veel kõige vähem omaenda eeskujuga... Kui nad midagi tõestavad, siis seda, et kujutletava korra teostaja koperdas esimesena omaenda instinktide kaigaste otsa ... ja pikali jäigi. Idealistlike kujutletavate kordade mittetoimimine ei tõesta ilmtingimata seda, nagu poleks need üldse teostatavad. Ilmselt ootavad need uut kognitiivset revolutsiooni, sootuks uuel tasemel...  (216/2) "Nii nagu keskaegne kultuur ei suutnud rüütliideaali kristlusega lepitada, ei suuda ka praegune maailm vabadust ja võrdsust kokku sobitada. Aga see ei ole mingi puudus. Need on selle edasiviiv jõud ning tagavad meie liigi loomingulisuse ja dünaamilisuse. Nii nagu kaks samaaegselt mängitud kokkusobimatut nooti sunnivad muusikapala edasi hargnema, nii sunnib meie mõtetes, ideedes ja väärtushinnangutes valitsev ebakõla meid mõtlema, asju ümber hindama ja arvustama. Kooskõla on nüride vaimude mängulava." Ei ole nõus!!! Siin on nüüd küll asi täpselt vastupidi! Võib öelda, et keda sunnib mõtlema ja keda ei sunni. Nürisid vaimusid ei sunni ja järelikult näitavad "valitsevad ebakõlad" pigem seda, kes me oleme. Kui ebakõlad valitsevad, siis järelikult valitsevad nürid vaimud - maailm on nüride vaimude mängulava! Ja kui jääda autori toodud kujundi juurde, siis selleks, et muusikapala edasi hargneks, on kõigepealt vaja võimet, mis need noodid ära kuuleks. Jah, ebakõlad on teravate vaimude maiuspalad. Ja ebakõlad ei olekski tõesti "mingi puudus" - las klimberdavad - kui nendega paratamatult ei kaasneks nüride vaimude poolt vägivalda. Vähemalt vaimset. Ja kui mitte teiste, siis vähemalt iseenda kallal. Ebakõlad on nüride vaimude mängulava, kus nad iga nooti vägivaldselt hoiavad! Teravad vaimud oskavad kooskõlades ilu näha, kooskõla hinnata ja sinna poole püüelda. Isegi kui täiuslikkus on tõesti arengu pidur, siis on ka see hea, sest järelikult pole selles liinis enam kuhugi areneda. See on märk, et vägisi arenedes võivad asjad vaid halvemaks keerata. Küllap teravad vaimud leiavad juba midagi muud huvitavat, mida arendada. Ükski lahendatud ebakõla ei vääri seda, et neid arengupeetuse hirmus tagasi igatseda. See oleks siis nagu kärbes, kes olles leidnud õhuakna, kiirustab tagasi tuppa, et saaks ikka edasi peaga vastu klaasi prõmmida.
Ja muide, mis mõttes ainult rüütliideaaliga? Kristlus pole sobitunud isegi preestriideaaliga, kes samuti head ja mugavat elu armastasid ja mammonat kogusid. Ja mis mõttes ainult keskaegne kultuur? Kas inimene on kuidagi muutunud tänapäeval? Inimene on samasugune ja ebakõla on täpselt samasugune. Nüride vaimude mängulava...
Eelmine tsitaat läheb edasi: (216/3) "Kui pinged, konfliktid ja lahendamatud vastuolud igale kultuurile vürtsi annavad, siis peavad ükskõik millisesse kultuuri kuuluval inimesel olema vastakad uskumused ning teda peavad lõhestama omavahel ühitamatud väärtushinnangud. See nähtus on kultuuridele niivõrd omane, et sellele on antud omaette nimetus: see on kognitiivne dissonants ehk tunnetusebakõla. Kognitiivset dissonantsi peetakse sageli inimese psüühika häireks. Tegelikult on see aga meile eluliselt oluline eelis. Kui inimesed poleks suutnud hoida endas vastuolulisi uskumusi ja väärtushinnanguid, olnuks ka inimkultuuri rajamine ja alalhoidmine tõenäoliselt võimatu."  Kognitiivne dissonants ei ole loomulikult mingi psüühika häire! Vastupidi, see on inimese teadvuse teatud tase, mil ta on võimeline vastuolusid tunnetama. Kui inimene keset vastuolusid neid ei märka ega ole võimeline neid tunnetama, siis on ta küll üks nüri vaim. Kui palju teravamaks võib pidada vaimu, kes tunnetab ebakõla, näeb läbi selle põhjused, kuid jätab selle vaid enda teada? Mnjah, teinekord tuleb seda ette iseenda elu ja tervise nimel ...
Psüühika häireks seda mitte ei "peeta", vaid pigem tembeldatakse. Juhul, mil on vaja ebakõlasid hoida ja kellegi "kognitiivne dissonants" võib neid ohustada. Nõukogude impeeriumis oli dissidentidele diagnoosi panemine üsnagi levinud. Küll aga võib kognitiivne dissonants põhjustada psüühika häireid - juhul, kui inimene ise ei suuda toime tulla süütunnetega iseendas, mida tekitavad vastuolud. Kuna vastuolud põhjustavad nii suures koguses vägivalda ja psüühika häireid, siis tundub pisut kentsakas nimetada neid "vürtsiks" ja deklareerida, et need lausa peavad olema. Kognitiivne dissonants on tõepoolest "eluliselt oluline eelis", kuid seda selleks, et kummutada "vastuolulisi uskumusi ja väärtushinnanguid", mitte selleks, et "suuta neid endas hoida"! Kognitiivne dissonants on arengu alus, mitte millegi mugav "alalhoidmise" alus. 
Tekib küsimus, et miks peaks kellelgi olema vaja ebakõlasid hoida? Kõlab ju üsna jaburalt ja lõhnab vandenõuteooria järele. Ongi jabur ja mina ei teagi vastust, milleks inimkonnal on vaja ebakõlasid, mis ainult näiliselt korda suudavad hoida - "kujutletavat korda". Vaevalt küll selleks, et elule vürtsi lisada. Pigem ikka selleks, et hoida mingeid privileege. Seda ühest küljest. Kuid teisest küljest on tihti tegemist vastuoludega, mis tekivad, kui subjektiivne reaalsus ei soovi midagi teada objektiivsest. See on juba väga tõsine "Lõks -22". Autor toob sellise termini sisse lk 217/1 ja kuna ta seda lahti ei seleta, siis teeb seda tõlkija oma märkuses: (217 all) "Lõks -22 tähendab absurdset olukorda, millest ei ole võimalik võitjana välja tulla - kõik püüded olukorda muuta viivad paratamatult tagajärgedeni, mida üritatakse vältida." Ehk siis tähendab see olukorda, mille puhul inimesed eelistavad pea liiva alla peita. Huvitav, kas tõesti selleks, et säilitada "teravate vaimude mängulava"? Vaevalt! Ikka selleks, et nürisid vaime "pilpa peal hoida"... , ehk siis iseennast.
Eks tuleb selliste Lõks-22 taoliste paradokside puhul kõigepealt analüüsida, mida peetakse silmas, rääkides "võidust". Selge see, et iga valik tähendab millegi võitmist, kuid samas ka millestki loobumist, see tähendab kaotust. Ja vastupidi - midagi kaotades võidetakse midagi. Millest võib-olla ei osata lugu pidada? Või hoopis kardetakse kui uut ja võõrast?  Ja võib-olla püüame vältida lihtsalt rumalusest? Sel juhul oleme me selle lõksu ilmselt ise vinnastanud... rumalusest. Ei ole midagi häbiväärset rumaluses, kui teadmised veel puuduvad. Küll aga on häbiväärne eelistada jääda rumalaks, tõrjudes teadmist! Tekib küsimus, et kas inimkond on rumal või ei oska olla aus? Noh, inimesed pole nii mõndagi osanud, kuid on õppinud. Inimene on suutnud kohaneda isegi jääajaga, küllap jääb ellu ka tõeajal!
(60/3 - 62/3) ".... Nii näiteks väidavad mõned evolutsioonipsühholoogid, et toidu otsimisega tegelenud muistsed inimrühmad ei koosnenud monogaamsete paaride ümber koondunud tuumperekondadest. Pigem oli tegu kommuunidega, kus ei tuntud ei eraomandit, monogaamiat ega isegi isadust. .... Sellise arhailise kommuuni teooria pooldajad leiavad, et tänapäeval abieludele iseloomulikud sagedased truudusemurdmised, lahutuste suur arv ja hulk psühholoogilisi komplekse, mille all kannatavad nii lapsed kui ka täiskasvanud, tulenevad kõik sellest, et inimesi sunnitakse elama tuumperekondadena, ning monogaamsetes suhetes, mis ei ühildu kuidagi meie bioloogilise tarkvaraga. ... Paljud teadlased on kategooriliselt niisuguse teooria vastu, väites, et nii monogaamia kui ka tuumperekond on inimloomuse lahutamatu osa. Nad on kindlad, et kuigi muistsed küttide-korilaste ühiskonnad olid tänapäevastega võrreldes kogukondlikumad ja võrdõiguslikumad, koosnesid need siiski eraldi rakukestest, mille moodustasid armukadedad paarikesed koos oma ühiste järglastega. Just sellepärast olevat suuremas osas kultuurides normiks monogaamsed suhted ja tuumpered ning ühtlasi on see ka põhjus, miks mehed ja naised kipuvad oma partneri ja laste suhtes üles näitama suurt omanikuinstinkti ning miks mõnes tänapäeva riigis, näiteks Põhja-Koreas ja Süürias, antakse poliitiline võim endiselt edasi isalt pojale. Selleks, et kirjeldatud vastuolu lahendada ning oma seksuaalsusest, ühiskonnast ja poliitikast paremini aru saada, tasub meil lähemalt tundma õppida meie kümneid tuhandeid aastaid tagasi elanud esivanemate eluolu. Kahjuks teame oma küttidest-korilastest esivanemate elu kohta väga vähe. "Muistse kommuuni" ja "igavese monogaamia" koolkonna diskussioon tugineb mõlemalt poolt üsna kesisele tõendusmaterjalile. Ilmselgelt ei pärine kõnealusest perioodist ühtki kirjalikku allikat ning arheoloogilised leiud piirduvad peamiselt fossiilsete luude ja kiviriistadega." Mina kirjalike allikate puudumist nii kauge aja kohta sellises küsimuses, nagu seda on seksuaalsus, eriti taga ei leinaks. Mida peaks küll tuleviku uurijad arvama kaasaja eluolu kohta, leides üksiku fragmendi mõne ususekti bülletäänist või siis  kollasest ajakirjandusest? Huvitav muidugi, aga ei saa olla kindel, kui tõsiselt pakutud infot võtta saab. Palju täpsemaks infoks on meie endi geenid, mida ei saa kuidagi nimetada "kesiseks tõendusmaterjaliks". Ja kuna inimene on vaid üks liik bioloogilises mitmekesisuses, siis on võimalik teha järeldusi ka vaadeldes teisi liike. Geenid, mis läbi kehakeemia panevad kõik liigid tundma ja käituma liigiomaselt, mitte lihtsalt ei ütle, vaid lausa lobisevad intiimsaladused välja. Kui palju on meil alust arvata, et mingi oluline mutatsioon on meie geene ja seeläbi ka meie füsioloogiat muutnud niivõrd, et kütist-korilasest polügaamist on tänaseks päevaks saanud monogaam? Või vastupidi? Pakun, et see tõenäosus on null. Seega ei ole selles küsimuses otsustamiseks tarvis oodata mõne muistise välja kaevamist. Piisab enda ümber ja "peeglisse vaatamisest". Kuid seda tuleb teha lõpuni ausalt, koorides piltlikult öeldes palgelt maha kõik moraalse make up-i, mille "kujutletavad korrad" sinna võõbanud on. Antud konkreetses küsimuses saab meid huvitada ainult meile kaasa antud "bioloogiline tarkvara", mille me kogu selle võõba alt leiame. Kui me näeme tänaval kõndimas inimest kas nunna- või mungarüüs, siis ei saa me otsustada rüü järgi tema seksuaalsuse üle. Kuid me saaksime selge pildi, kui me näeks tema unenägusid ja fantaasiaid. Ka see oli piltlik kujund. Aga fantaasiad ei tule mingist muust saatanast kui meie endi geenidest, mis nõuavad, et neid kopeeritaks. Jättes kõrvale kõik füüsilise või vaimse tervise teguritest põhjustatud vähese seksuaalse huvi või koguni impotentsuse ja frigiidsuse, keskendades tähelepanu inimkonna valdava enamuse seksuaalsele käitumisele, ei näe me paraku mingeid märke inimese kui liigi monogaamsusest. Me leiame küll tõestamatuid märke ajutisest monogaamiast, mil partnerid püüavad jääda teineteisele füüsiliselt truuks, kuni nad koos oma elusid jagavad. Me leiame tõestatud märke nn sotsiaalsest monogaamiast (nagu luikedelgi), mil partnerid elavad küll koos, kuid vähem või rohkem salaja siiski petavad. Iga üksik indiviid võib elada kogu oma elu monogaamselt või kasvõi tsölibaadis, olgu selle põhjuseks mingi vaimne soovmõtlemine (kujuteldav kord) või füüsiline kõrvalekalle, me võime seda nimetada ka normaalseks, kuid see ei muuda liiki monogaamseks. Me võime püsida vaid ühes suhtes, kartes suguhaigusi, karistust või mõnitamist - see võib muuta meid ettevaatlikuks, kuid see ei muuda liiki monogaamseks. Võib olla mitte keegi teine meid lihtsalt ei taha või elame kohas, kus polegi kedagi teist - ka juhuse puudus ei muuda liiki monogaamseks. Inimese monogaamia on puhtalt inimese kultuuristandard. See on intersubjektiivne kujutletav kord, mis on mõeldud tagama relvarahu sellel tunneteküllasel lahinguväljal. Hästi mõeldud, kuid läks nagu alati... Kas me saame öelda, et "nägude tegemine" on selle rahu taganud? Ei ole saanud rahu. Näen, et oleme saanud päris verise lahingu, mille tulle voolab katkematult valede ja vassimiste õli. Kus me sandistame ennast ja üksteist kujutletava süükoormaga. Kujutletav kord on tegelikult selle sõja kuulutanud ja meid kõiki sundvärvanud reameesteks lahingusse, kus kindraleid ei ole, on vaid kahuriliha. Seda sõda meil võita ei õnnestu, sest kujutletav kord on subjektiivne, kuid vastane on objektiivne. "Leiutades" kujutletava monogaamiakorra, kuulutas inimkond sisuliselt sõja Jumalale endale, kes soovis, et "saagu teid palju" ja nägi, et selle teostamiseks on otstarbekaim viis polügaamia. Looduses on monogaamia üliharuldane - see vajab teatud tingimusi - ja inimene ei ole nende väheste monogaamsete liikide nimekirjas, sest kõik tingimused selleks, et olla polügaam, on täidetud. See on lühidalt kirjeldus, mis meile peeglist vastu vaatab. Võib-olla küll, et see ei ole ilus pilt, kuid see on siiski pilt meist endist. Ja mina isiklikult eelistan ennast kujutletavate sulgedega mitte ehtida. Halloo, meil ei ole ju tegelikult neid sulgi, keiser on alasti! Või siis on need meil tõrvaga selgas... Kuid seda tunnistada paistab inimkonnale olema ületamatu probleem, see on Lõks-22. 

Kui palju ja kas üldse on kultuuristandardid võimelised muutma bioloogilist tarkvara? Ei monogaamia ega polügaamia nimelt sõltu kumbki kultuurist, moraalist ega muudest subjektiivsetest parameetritest. Need mõisted peegeldavad puhtalt objektiivset, bioloogilist standardit. Ja sõltuvad seega organismi sisestest bioloogilistest protsessidest. Kui mitu miljonit aastat see peaks aega võtma, et moraal suudaks muuta inimeste testosterooni, vasopressiini ja oksütotsiini vahekorrad püsivalt sarnaseks Californias elava uruhiirega - ainukese teadaolevalt kindlalt monogaamse imetajaga? Ma ei kahtle, et moodne meditsiin oleks suuteline "süstima" iga konkreetse inimisendi monogaamseks nagu uruhiire, hetkega, kuid vaevalt püsivalt ning ma kahtlen sügavalt, kas isegi suurimad monogaamiauskujad sellise sekkumisega nõus on. Oleks see ju otsene tunnistamine, et neil pole õigus. Ikka see sama  Lõks -22.

Hoopis teine küsimus on see, millal tekkis tuumperekond. Ja miks ta tekkis, kui laste kasvatamine kommuunis peaks olema kergem? Kas polügaamia üldse eeldab ilmtingimata kommuuni? Arvukad linnuliigid näitavad, et on küll võimalik ka tuumperekond koos tiivaripsutamisega. Isegi sellistel liikidel, kes valivad partneri "kuni surm neid lahutab". Kas tuumperekond on kultuuritermin või bioloogia termin? Kas selleks, et oleks kas kommuun või tuumperekond, on vaja nö "hoiakuid" või paneb selle paika geen? Kas me saame väita, et linde sunnib paaris pesitsema geeni asemel meem? Või on see perekonnaseisu teema niivõrd paindlik, et ei vajagi instinkte - kõik sõltub hoopis muutuvatest oludest? Ja missugune roll selles kõiges on armukadedusel? 
Oletame, et tuumperekond tekkis koos põllumajandusrevolutsiooniga. Oletame, et varem seda polnud. Miks? Kas armukadedust varem polnud? Üks seletus sellele oleks see, et koos põldude, karja ja kõige vajalikuga sellega tegelemiseks, tekkis eraomandus - olud muutusid. Tekkis soov omada ja võimalikult rohkem. Omada ka kindlaid inimesi, kes oleksid sinu "omad" mitte ainult selleks, et nendega seksida, vaid kes aitaksid kogu selle "omandusega" hakkama saada. Seega muutus inimene samuti inventariks. Isegi, kui paarid moodustusid armastuse baasil, sai armukadedus ahnuse ja omanikutunde väljundiks. Sel juhul ei ole armukadedusel armastusega mitte kõige vähematki pistmist! Sest ühes asjas olen ma küll absoluutselt kindel - armastus oli ka ennem igasuguseid revolutsioone! Kuidas armastus ei seganud inimesi elamast kommuunides? Järelikult armukadedus ei olnud teemaks! Järelikult on armukadedus muutunud olude sünnitis. Järelikult on armukadedus pigem hoiakute ja tõekspidamiste - kujutletavate kordade teema. Kas muslimi naine tunneb armukadedust, teades, et tema mehel on rohkem naisi? Kas isegi see teadmine, et mees on parajasti teisega voodis, ei sega teda tõesti? Ilmselt mitte! Miks naine muutub sellise asja peale kohe fuuriaks siis, kui olud on muutunud ja kujutletav kord koos sellega? Ei ole ühtegi head argumenti arvamaks, et meeste puhul see teisiti oleks. Kõik argumendid on tegelikult soovid saavutada ja hoida privileege. Muslimi naine ei näe "petmises" ohtu, sest see ei olegi ju petmine kui see on lubatud, samuti annab seaduslik staatus talle kindlustunde elu ja oluga hakkama saamiseks. Kui kujutletav kord oleks vastupidine ja annaks naisele õiguse omada just nii mitut meest, kui ta heaks arvab, siis ei tunneks ka mees selles "petmist" ja kindlustunnet ei riivaks see ammugi, sest mitu meest saab kindlasti majanduslikest muredest hõlpsamini üle kui üksainus. Kommuun ei erine seega millegi poolest kindlustunde tagamisel tuumperedest ega haaremperedest. Küll aga jätab ta iga inimese - nii mehe kui naise - vabaks partnerite arvu valikutes, samuti vabaks armukadedusest. 
Kuna kõnealusel ajal tõenäoliselt elati korterite puudumisel ja ohtude rohkusel suhteliselt pead-jalad koos, siis sarnanes see ilmselt kärgperedele, kus armumine liitis küll uusi paare, kuid ei seganud armastamast või vähemalt asjalikult suhtlemast endise partneriga. Laste eest hoolitsemine oli ju niikuinii ühine terves kogukonnas ja seda on ta tegelikult ka praegu: sõimed, lasteaiad, koolid, tänav. Arvan, et inimese südamesse mahtus rohkem kui vaid üks partner. Kas seinade omamine ja nende vahele sulgumine kapseldas ka südame? Kärgperede esinemine ja toimimine tänapäeval eeldab keskmisest suuremat arukust, mis tuleks toime kõigi nende ristuvate (ego)tunnetega perede siseselt ja eelkõige kartusest saada hukkamõistetud väljastpoolt. "Eelkõige" ütlesin ma sellepärast, et need ühiskondlikud hoiakud impordivad tundeid ka perede sisse. Seega on meie tunded, mida me peame sügavalt isiklikeks, enamasti vägagi intersubjektiivsed. Need on hoiakud. Kas kütt-korilane oli tänapäeva inimesest arukam? Võimalik, kuid seda me ei saa teada, teadmata nende mõtteid. Kuid me võime arvata, et neil oli vähem intersubjektiivseid hoiakuid, mis neile nende mõtteid ja mõtetele kaasnevalt ka tundeid oleks genereerinud.

Autor paistab olema üsnagi impeeriumiusku. Rahvusriigid on inimkonna ajaloo kontekstis ülinoored ja see asjaolu oleks nagu argumendiks, et need pole õiged asjad. Asjaolu, et rahvusriike varem polnud, ei tähenda, et rahvuseid varem polnud. Isegi, kui loobuda nende rahvusteks kutsumisest ja nimetada vaid rahvasteks, ei muuda see nende identiteeti keele, kommete ja territooriumi alusel olematuks. Rahvusriikidel oli lihtsalt varem raske tekkida selles pidevas vallutamiste, alistumiste, vägisi assimileerimiste ja sootuks hävitamiste segaduses. Rahvusriike on ka praegu väga vähe. Paljud riigid, mis nimetavad endid rahvusriikideks, on tegelikult ikkagi impeeriumid. See, et rahvusriike ajaloos ei ole varem eksisteerinud, ei ole mingi ime, kui isegi tänasel päeval ei peeta enesemääramisõigust sugugi iseenesestmõistetavaks. Võimalik, et autoril on õigus tuleviku suhtes. Võimalik, et rahvusriigid jõuavad ajapikku ajaloo prügikasti. Kui see toimub rahulikult ja loomuliku protsessina, siis tuleb sellega leppida. Kuid see ei seleta õigeks mineviku ülekohut ega anna õigust oleviku vägivallale. Väga ahvatlev on viksida läikima oma verised kirsad ka tulevikus just selliste hoiakutega, nagu järgnev tsitaat seda kannab: (267/2) "Väga ahvatlev on jagada kõik tegelased ajaloos headeks ja halbadeks, nii et impeeriumid kuuluksid halbade hulka. Lõppude lõpuks rajati impeeriumid ju vere hinnaga ning need püsisid rõhumise ja sõdade abil. Ometi tugineb suurem osa tänapäeva kultuure just impeeriumide kultuuripärandile. Kui impeeriumid on olemuslikult pahad, siis mida see meie kohta ütleb?" Eks see ütlebki meie kohta, et oleme olemuslikult pahad. Tuleb lihtsalt tõde tunnistada! Ma ei saa aru, mis komme see on vingerdada ja kogu aeg ennast ilustada?! Sellega me need lõksud endile seamegi ja põlistame ebakõlad. Kui inimesed soovivad tegelikult ka saada "olemuslikult heaks", siis tuleb silmad lahti teha ja ehmatada ennast virgeks! Et hea olla, tuleb kõigepealt heastada mis veel võimalik ja mitte rohkem halba juurde teha! Kuid selleks tuleb kõigepealt õppida seda halba nägema ja seda ei ole võimalik näha ilma halbade asjade halbadeks nimetamata! Asju tulebki nimetada õigete nimedega ja see ei ole mitte "ahvatlus", vaid kohustus! Ahvatlus on hoopis lasta ennast paremas valguses paista, kui tegelikult oleme! Jah, loomulikult võib kõiges halvas ka head olla, kuid see hea ei õigusta halba. Head ei pea tegema vägisi ja vägivaldselt, eesmärk ei pühitse abinõud! Pealtnäha erapooletu konstateering, et "ometi tuginevad suurem osa tänapäeva kultuuridest just impeeriumide kultuuripärandile", on tegelikult demagoogia. Nagu ilma impeeriumiteta poleks kultuure või poleks kultuurid ilma impeeriumiteta nii "tasemel"?! Tõsi, et kultuurid, mis on jäänud ruumiliselt eristusse - impeeriumite haardeulatusest välja - on jäänud ka ajaliselt kaugele maha, kui kasutada levinud mõõdustandardeid. Kuid jutt on ju "suuremast osast kultuuridest", nemad oleks saanud areneda ka rahulikul kultuurivahetusel ja koostööl. Mitte keegi ei saa väita, et need ei oleks ilma impeeriumite vägivallata olnud veel palju kõrgemal tasemel! Pigem on vägivald ja impeeriumid olnud piduriks, rääkimata sellest, kui palju "võõrast" kultuuri on nad lihtsalt hävitanud. (268 all) "Kui paljud indialased oleksid valmis praegu hääletama selle poolt, et loobuda demokraatiast, inglise keelest, raudteevõrgustikust, õigussüsteemist, kriketist ja teest üksnes selle pärast, et need on Briti impeeriumi pärand?" Täiesti valesti püstitatud, mõttetu ja ülbe küsimus! Nagu oleks valida ainult kahe asja vahel. Ei, on ka kolmas võimalus, mille poolt hääletaksid eranditult kõik indialased. Olen selles 100 % kindel, et nad loobuksid kõigi nimetatud "hüvede" vägivaldsest impordist ja valiksid rahumeelse kultuurivahetuse. Demokraatiat, õigussüsteemi jne saab küll omaks võtta ka ilma okupatsioonita. Kõik, mida surutakse vägisi peale, tekitab trotsi ja aeglustab arenguid. Kui õiget asja aetakse valesti, siis aetaksegi vale asja!
(270/2) "Keegi ei tea, kuidas kultuurilise pärandi okkalist küsimust lõplikult lahendada. Ükskõik, millise tee me ka valiksime, tuleks meil esimese sammuna tunnistada kogu dilemma keerukust ja leppida sellega, et ajaloo jagamine headeks ja halbadeks tegelasteks ei vii meid kuhugi. Seda loomulikult välja arvatud juhul, kui oleme valmis tunnistama, et tavaliselt järgime me halbade eeskuju." Ei tule leppida sellega! Viib küll kuhugi! Ja loomulikult tulebki seda viimast tunnistada! See viimane lause oli justkui tõdemus, et loomulikult ei ole seda valmis keegi tunnistama. Kahjuks on ka see triviaalne tõde - veel üks Lõks-22. Halba teha on inimestel küll julgust, kuid seda tunnistada mitte... Kuid selle tunnistamine viiks inimliku moraali arengule ja ajaloo vigadest õppimisele. See võib viia isegi vägivallatu arenguni - mis iganes impeeriumid selle tulemusel moodustuvad.

Impeeriumi suurte plusside hulka loeb autor ka võimalust vallutatud maades uurida kohalikku loodust ja teha teadust: (391/2) "Tegelikult ei vasta ei rõhumise ja ärakasutamise narratiiv ega ka "valge mehe taaga"oma täielikult tõele. Euroopa impeeriumid olid väga mitmepalgelised ning ulatusid eri paikadesse, nii et piisavalt on tõendeid nii selle kohta, et need tõid alistatud rahvastele surma, hädasid ja ebaõiglust, kui ka selle kohta, et kolooniad said eurooplaste valitsemisest suurt kasu. Tänu oma liidule teadusega saavutasid Euroopa impeeriumid sellise võimsuse ning võtsid asju ette niivõrd hiiglaslikes mastaapides, et neid ei olegi ehk võimalik lihtsalt headeks või halbadeks tembeldada. Nemad lõid maailma, milles me praegu elame ning mille raames me ka oma moraalseid hinnanguid anname. Toho-tonti! Sellisel juhul tuleks samuti hoiduda ju hinnangute andmisest ka natside teadustöödele koonduslaagrites?! Dr Mengelele tuleb samuti anda "moraalse hinnangu" puutumatus?

Rõhumise ja ärakasutamise narratiiv vastab küll täielikult tõele! Teadust oleks saanud isegi efektiivsemalt teha rahumeelse koostööna, mitte alandatud ja vihase kohaliku elaniku sunnitud seisundina. Selleks, et midagi uurida, ei pea seda hävitama ega alandama. Sellist teadustöö varianti on küll võimalik nimetada väga halvaks variandiks ja sellele tuleb anda moraalne hinnang ja ilma kahtluseta lõid nad väga halva maailma, milles me oleme nüüd sunnitud elama koos "valge mehe taagaga". Rõhumine ja ärakasutamine on küll paraku üldinimlik, seda on teinud kõik nahavärvid alates Tšingis-khaanist kuni suguharupealikuni kuskil Aafrika või Ameerika metsas. Samuti on üldinimlik rõhuda valimatult - ka sama nahavärvi, mida ise kannad. Kuid valgel mehel on jõudu olnud rõhuda ja ärakasutada palju mastaapsemalt ja ta on teiste nahavärvide rõhumise õigustamiseks leiutanud ka intersubjektiivse kujutletava korra, mida nimetatakse rassismiks.  

(274/2) "Tänapäeval nähakse religioonis sageli diskrimineerimise, erimeelsuste ja killustatuse allikat. Tegelikult on religioon olnud raha ja impeeriumide kõrval kolmas oluline inimkonda ühteliitev tegur. Kuna kõik ühiskondlikud korrad ja hierarhiad on kujutletavad, on need väga haprad, ning mida suurem on ühiskond, seda hapram see on. Religiooni keskne roll ajaloos on olnud neile habrastele struktuuridele inimeseülese õiguspära andmine. Religioonid kinnitavad, et meie seadused ei ole sündinud mõne inimliku tuju tulemusena, vaid need on pannud paika absoluutne ja kõrgeim autoriteet. Selle abil on võimalik vähemalt osa fundamentaalseid seadusi seada väljapoole kahtlust ning kindlustada ühiskonna stabiilsus." Kui sellist autori loogikat tõsiselt võtta, siis peaks kommunismi ja fašismi, nende valitsemisel loodud impeeriume ning kogu teist maailmasõda samuti nimetama "inimkonda ühteliitvaks teguriks"?! Pealegi peab ta ju kumbagi religiooniks niikuinii: (298/1) "Uusajal on esile kerkinud suur hulk uusi loomuseaduse usku religioone, näiteks liberalism, kommunism, kapitalism ja natsism. Neile usunditele ei meeldi, kui neid religiooniks nimetatakse, ning nad ise kõnelevad endist kui ideoloogiatest. See on kõigest semantika küsimus. Kui religiooni mõista inimlike normide ja väärtuste süsteemina, mis tugineb usule üleinimlikku korda, siis ei ole Nõukogude Liidus kultiveeritud kommunism sugugi vähemal määral religioon kui islam." Tuleb tunnistada, et autoril on õigus, kuid kõiki neid nimetatud -isme, religioone ja impeeriume seob veel üks ühine tunnus - nad on kõik seotud inimsusevastaste kuritegudega, mille kohta toob autor palju näiteid ka siin raamatus. Ja seda silmas pidades kõlab küüniliselt nimetada neid inimkonda ühteliitvateks teguriteks. Nad ei liida mitte inimkonda, vaid ainult gruppe, mida nad samas hoiavad üksteisest kiivalt lahus ja vaenus. 
Religioonid on samuti kujutletavad korrad nagu kõik muu subjektiivne. Kui kõik ühiskondlikud korrad on olnud "haprad", siis ei ole ka religioonid tugevamad. Religioonide kadumine koos neisse uskunud ühiskondlike kordade ja isegi impeeriumitega, pole midagi haruldasem. Huvitav, kui palju tuhandeid erinevaid jumalaid on maailmas kummardatud, kellest me enam midagi ei tea? Kui autor pidas silmas seda, et erinevad jumalad võivad kaduda, kuid religioon kui selline jääb, siis eks ühiskondlike kordade kohta võib sama öelda. Need jäävad, mis iganes vormis ja nimes! Ja niikaua, kui inimesed jäävad, jääb peamiseks ühteliitvaks korraks inimlikkus, nimetatagu seda pealegi kujuteldavaks!
Minu tuleviku prognoos on see, et religioonid kaovad. See võib võtta veel sadu aastaid aega ja veel miljonite inimeste valatud verd, kuid ükskord on see "jumala loomingu" (mille hulka kuulub ka inimene ise) säilimise  nimel möödapääsmatu. Inimlikud seadused, kui need ei ole "sündinud mõne inimliku tuju tulemusena", toimivad samuti. Isegi paremini! Jutt "inimeseülesest õiguspärast" ning "absoluutsest ja kõrgeimast autoriteedist" kõlab tühjana iga inimese suust, eriti õõnsana kõmiseb see inimese suus, kes kirjutab inimkonna ajaloost. Missuguseid "fundamentaalseadusi" autor küll silmas peab, mis oleksid "seatud väljapoole kahtlust"? Kas keegi oskab tuua ühegi näite? Siin raamatus sellist ei olnud! Inimkonna ajalugu koosneb röövimisest, valetamisest ja jumala seadus ei ole mitte iialgi takistanud "ligimest" tapmast, ükskõik siis mis põhjusel ja õigustusel. Küll aga kaob koos jumalaga üks väga suur põhjus ja õigustus, mille nimel tappa!
Kui tulevikus saab olema vaid üksainus suur impeerium, siis saab see olla vaid ilma religioonita. Mitte ükski märk ei ennusta erinevate religioonide rahulikku kooseksisteerimist, seega ei ole idee jumalast inimkonda ühteliitev tegur ega "ühiskonna stabiliseerija". Kõikide religioonide levimine on vaid destabiliseerinud neid ühiskondi, kuhu neid on ükskõik mil moel levitatud. Islami levimine praegu maailmas on selle eriti drastiline näide. Kui kristlus arvab, et selle agressiivsele ja ebainimlikule kultuurile on võimalik vastu saada "kristlike väärtuste kultuuriga"(ja islami arvates vastupidi), siis on see saatuslik eksitus. See on usklike Lõks-22! Püüdes hoida ja tugevdada kristlust vastukaaluks islamile (ja vastupidi), saab igavesti kestva sõja. Vähemalt nii kaua kestva, kuni tugevam peale jääb. Sõja paja ja katla vahel. Kumbki peab tunnistama, et nad pakuvad suppi, mis on keedetud nõgises anumas. Ma ei räägi mitte ainult sellest, et nende küljed on tahmased, need on ka seest kivistunud taaka täis - usupuhastusest ei ole olnud ega saa olema tulevikuski kasu, sest usku ei ole võimalik puhastada mineviku settest. Ammugi  siis tänapäevasest, mida iga jumala päev sadestub paks kiht lisaks. See on liiga verine, seega aegumatu! Ainuke võimalus tervislikuks toitumiseks on loobuda mustadest nõudest - tunnistada religioonid kuritegelikeks organisatsioonideks! Ma arvan, et mitte keegi ei saa sellele vastu vaielda, kel on vähegi teadmisi ajaloost ja hoiavad ka praegu toimuval silma peal ja on Ausad. Ma tõesti ei saa aru, kuidas on võimalik tunda ennast hästi, ilma võpatamata, olles mõne sellise organisatsiooni liige?! Minu "kognitiivne dissonants" minul seda olla ei luba! Kui on olemas Jumal, siis ei saa ta sellele vastu vaielda. See on minu usk. Ja minu praktiline meel ütleb, et kuidas iganes islam oma "põlises" regioonis oma sünge karmaga hakkama saab, siis kristlusel on vähemalt enda regioonis võimalik see vaid ühel ainsal moel - anda aus hinnang religioonide tegevusele läbi ajaloo ja kuulutada need kuritegelikeks. Ka kristlus! Ainult see annab võimaluse ja vabaduse saada vastu islamile ja saada puhtaks ja vabaks ka omaenda süükoormast. Ühe kärbse asemel kaks!
Miks peale teist maailmasõda Nürnbergi protsessil ei rääkinud keegi südametunnistuse vabadusest? Kõik olid üksmeelselt nõus, et kohut ei pea mõistma mitte üksikute agressiivsete ja täidesaatvate grupeeringute üle, vaid natsismi üle tervikuna. See samm annab ka praegu võimaluse hoida neonatside tase marginaalne. Kui valusaks peab minema, et uuesti sama targaks saada? Lõks-22...
Kui asi ei tööta (enam), siis tuleb seda tunnistada ja asi heita ajaloo muuseumisse! Üllas idee südametunnistuse vabadusest peaks igal teraval vaimul tekitama kognitiivse dissonantsi kohe samal hetkel, kui mõni ideoloogia on vägivaldselt tõestanud, et ta seda vabadust ise teiste juures ei austa! Religioonid on seda tõestanud juba tuhandeid aastaid! Mitu tuhat on pliiatsi teritamiseks vaja?

Südametunnistuse vabadus on nii särav mõiste, et pimestab! Kuid nägema ei peaks mitte sõnade kõlavust, vaid sisu ja tausta! Kuidas on võimalik rääkida südametunnistuse vabadusest, kui ei ole vabadust seda valida?! Kui seda "vabadust" nõutakse, sunnitakse ja karistatakse teisiti mõtlemise eest?! Kui selle pärast tapetakse? Missugusest vabadusest tegelikult räägitakse, kui mõeldakse usku, mida on õpetatud juba nii väikesele lapsele, kes ei oska hoomatagi tegelikke valikuid?! Kui mõte kängitsetakse nii kitsasse vormi, mis hiljem ei võimaldagi enam kasvada?! Ja neid, kes suudavad vormi isegi väikese prao lüüa, nimetatakse ketseriteks ja karistatakse vastavalt?! Ei, kognitiivne dissonants ei ole kultuuride loomise aluseks - vähemalt religioonide mitte! Kognitiivse dissonantsi totaalne puudumine liiga suurel hulgal inimestel on loonud võimaluse sellistele anomaaliatele!

"Üleilmse impeeriumi " jaoks on vaja uut autoriteeti, mis ei oleks 1.vägivaldne ja 2. arvestaks loodusega, mis oma seaduste läbi ongi "absoluutne ja kõrgeim autoriteet". Looduse seadused ongi "inimeseülesed fundamentaalseadused", kuna need on ainukesed objektiivsed. Seega on loodus jumala esindaja maa peal, põhimõtteliselt Jumal ise. Parafraseeriksin Goethet, kes ütles, et "kes loodust ei näe kõiges, ei näe seda õigesti mitte kusagil" - kes looduses ei näe Jumalat, see ei näe teda õigesti mitte kusagil! Ilma jumalata saab inimene hakkama, kui ta on aus ja arvestab looduse- ja inimlike seadustega, kuid ilma looduseta mitte. See teadmine võiks olla suurim inimkonda ühteliitev tegur!

Midagi halenaljakat ka vahepeal: (289 all) "Niisiis suudavad dualistid edukalt seletada kurja probleemi, aga mitte korra oma. Monoteistid on edukad korra probleemi seletamisel, aga jäävad hätta kurjusega. Sellele mõistatusele on üks loogiline seletus: väita, et on olemas üksainus kõikvõimas jumal, kes on loonud kogu universumi - ja et see jumal on kuri jumal. Kellelgi aga ei ole kunagi olnud julgust midagi sellist uskuda." Just nimelt, pole "julgust"! Vana testament kirjeldab jumalat, kes on ühine nii juudiusule, kristlusele kui ka islamile - Aabrahami Jumal. Ja sealt saame teada, et see jumal on väga vägivaldne, julm, edev ja kättemaksuhimuline. Ehtne psühhopaat! Seega kuri! Selle kirjeldamiseks ei ole kokkuhoitud värve. Seda võib lugeda igaüks, kes vaid viitsib, midagi pole salastatud. Kui kristlased arvavad, et nende jumalaks on hoopis Kristus, siis ei ole nad piiblit tähelepanelikult lugenud. Uues testamendis üritab Kristus oma isa imagot parandada, kuid ütleb ka sõnaselgelt, et tema pole otsustaja. Piibel on kirja pandud inimeste poolt ja see ei tõesta iseenesest midagi. Jumala julmuse tõestuseks on hoopis nende inimeste endi julmus ja kättemaksuhimu, kes armastavast jumalast räägivad! Miks eelistatakse mõelda ja rääkida temast kui armastuse jumalast? - sest kardetakse kättemaksu! Need, kes usuvad - need kardavad jumala kättemaksu ja need, kes ei usu, peavad kartma inimeste kättemaksu. Mis teeb sisuliselt ju sama välja! Kuna need kättemaksvad inimesed usuvad ju, et täidavad jumala soovi. See tõestabki ju otse, et mitte keegi ei pea teda armastavaks jumalaks. Kumb siin silmakirjalik on, kas jumal või inimene? Mõlemad? Igal juhul ei ole kogu see värk jumala imagole kasuks! Kahjuks inimese omale samuti mitte!

Midagi täiesti arusaamatut: (354/2) "Teadus võib seletada, mis maailmas olemas on, kuidas asjad toimivad ja mis tulevikus juhtuda võib. Kunagi ei väida see end aga teadvat, kuidas asjad tulevikus olema peaksid. Sellistele küsimustele üritavad vastust anda üksnes religioossed ideoloogiad." (355/3) "Teadus ei suuda ise oma prioriteete seada, samamoodi ei suuda see otsustada, mida uurimistulemustega peale hakata." (355 all) "Lühidalt öeldes saab teadus olla edukas üksnes koostöös mingi religiooni või ideoloogiaga." Jah, ma saan aru, et teadus üksi ei suuda ennast rahastada, kuid väita, et teadlased ei suudaks prioriteete seada või ei omaks nägemust, kuidas asjad olema peaksid või mida uurimistulemustega peale hakata? Võtab tummaks! Sellest võiks Galileo pikalt rääkida, kui edukas on teadus koostöös religiooniga. Ja Nobel võiks sellest pikalt rääkida, kui edukalt on ideoloogiad otsustanud, mida uurimistulemustega peale hakata. Kui ideoloogia kirjutab teadusele ette, mida uurida, maksab selle kinni, siis sisuliselt kirjutab ta ette ka uurimistulemused. Ja kasutab teaduse tulemusi selliselt, kuidas teadlased ei soovinud. Vähemalt selleks on tugev oht. 
Kõigi uurimistulemustega ei peagi olema alati ja kohe midagi peale hakata. Lähtuda tuleks sellest, et pole olemas nii väikest või tühist teadmist, millest midagi suurt ja tähtsat kokku ei saaks panna. Küllap aeg selle oma õigesse kohta juhatab. 
Ja loomulikult väidab teadus ka seda teadvat, kuidas "asjad tulevikus olema peaksid". Ta teab isegi seda, kuidas need olevikus peaksid olema, et üldse mingit tulevikku saaks tulema. Kuid ideoloogiad ei kuula teda just eriti tähelepanelikult. Kõiki ideoloogiaid teeb kurdiks üks ühine kurdistav müra, millest ei pääse keegi kuigi kaugele - see on raha kõlin. Kasum on see, mis hävitab vihmametsi. Kui kaua on teadus sellest rääkinud? Ja missugune "religioosne ideoloogia" seda kuulanud on? Nii et mitte teaduslik revolutsioon ei ole see, mis "ajaloole võib lõpu teha", vaid ideoloogia. Teadus ega teadmised pole milleski süüdi. Sellega jõudsin kaarega esimese tsitaadi juurde tagasi - paras koht lõpetada.

 
 
 
     

1 kommentaar:

  1. Ma pole kunagi näinud ega kuulnud sellistest inimestest nagu dr Idialu. Dr Idialu on inimkujul jumal, inimesed nimetavad teda maapealseks jumalaks. Mu abikaasa petab mind alati ja iga kord, kui ma ütlen talle, et lõpeta petmine, ärritub ta ja ähvardab majast lahkuda, jätkab ta mitu kuud petmist, sest toob teise naise koju, kui mind seal pole. Armastasin teda nii väga ega tahtnud teda kaotada, kuid oma suureks üllatuseks tulin ühel päeval tema töölt tagasi ja avastasin, et ta võttis oma asjad ja läks teise naise juurde elama. Ma nutsin ja jäin pikka aega üksi, kuni mu sõber kontoris rääkis mulle, kuidas dr Idialu aitas tal pärast 6-aastast lahutust oma abikaasa tagasi tuua, nii et võtsin WhatsApi kaudu kohe ühendust doktor Idialuga ja rääkisin talle oma olukorrast ning ta ütles mulle : ta aitab mind ja mu abikaasa tuleb tagasi ja palub mind põlvili 12-16 tunni jooksul. Tegin kõik, mida doktor Idialu mulle ütles, ja minu suureks rõõmuks juhtus kõik 13 tunni jooksul täpselt nii, nagu doktor Idialu enne ütles. Mu abikaasa tuli minu juurde tagasi ja kukkus põlvili, nuttes ja andestades talle andeks. Kas vajad abi? Võtke arsti Idialuga kohe ühendust e-posti teel: doctoridialuspellcaster@gmail.com või WhatsApp: +2348118448718

    VastaKustuta