Tunnetest

Miks psühholoogid iseenda probleemidega tihti hakkama ei saa ja väidetavalt peavad käima samuti teraapias ja just teise psühholoogi juures? Kas see on taseme küsimus? Et enda probleemid on suuremad (või tähtsamad) ja vajavad kõrgema taseme ekspertteadmisi kui endal varuks? Sel juhul tekib küsimus ja kahtlus, kuivõrd tõsiselt tema enda praksisesse saab suhtuda, kui teiste probleemid tunduvad väiksemad või siis võetud lahendada "kergemalt"?!
Aastaid tagasi juhtusin raadiost kuulma ühte psühholoogi selles küsimuses rääkimas. Tasemest mõistetavalt juttu ei olnud. Psühholoog väitis, et just nimelt niimoodi peabki ja ongi õigem minna kolleegi juurde, kuid põhjendused olid niivõrd ümmargused ja ebaveenvad, et kahjuks ei suuda seda täielikult rekonstrueerida. Midagi sellist, et ise ennast nii hästi ei näe, kui teine kõrvalt. Ok, see on tihti tõesti tõsi. Sest ega ilmaasjata pole juba vanarahvaski märganud seda nähtust kokku võtta vanasõnaga pinnust ja palgist silmas. Kuid see käib inimeste kohta, kes ei vaevu just kuigipalju süvenema ja keda pole ka õpetatud seda tegema. On siis psühholoogid ise samasugused? Mida kõike sisaldab psühholoogiaõpe, kui seal ei õpetata iseennast jälgima, analüüsima ja olema aus iseenda vastu? Kas sellest ei piisa, et saaks selgeks mõtelda enda probleemid? Kas on keerulisem küsitleda iseennast, kui et mõnda klienti? Ja põhiküsimus - miks on nõu anda iseendale raskem kui kliendile? Kas ei piilu seal suured käärid, kui ise seda nõu ei usalda, mida antakse väga enesekindlalt teistele?! Kuhu kaob enda puhul see enesekindlus? Kui palju sellisel juhul peaks usaldama klient sellist nõu, milles nõuandja enda peal kahtleb?
Kui tegemist on ikka psüühiliselt tervete inimestega (nagu eeldatavasti praktiseerivad psühholoogid on), siis millised need probleemid on, mis eksperdi nõustamist vajavad? Ma arvan, et ei pane palju mööda, kui pakun, et küllap need on valdavalt ikka need suhteprobleemid ja kõik sellest tulenev. Ma ei kavatsegi hõõruda kellelegi nina alla seda, nagu peaksid mingid teadmised ja õpingud garanteerima sujuva ja probleemideta paarisuhte. Ja seda väga lihtsal põhjusel - paarisuhtes ei olda üksinda! Sa võid ükskõik kui tark ja kogenud olla, kuid see ei muuda sinu partnerit (või ämma) targaks, kui ta seda ei soovi. Ka kõige parem psühholoog ei saa muuta oma partnerit ja selle läbi kogu suhet täiuslikuks vägisi! Psühholoog ei pea "hakkama saama" oma partneriga, kes ei saa hakkama iseendaga. Kuid see on ka vastupidi. Karid psühholoogide peredes ei erine kindlasti karidest tavainimeste peredes. Sest ka psühholoogid ja nende partnerid on eelkõige inimesed.
Aga ma kavatsen nina alla hõõruda seda, kui antakse teistele nõu, mis ei toimi sinu enda peal. Või see nõu just nimelt põhjustabki probleeme. Siis on see nõu, need teadmised ja õpingud puudulikud. See muidugi ei seleta, miks peab sama puudulikku nõu käima hankimas kolleegi juurest... kuid ega seda polegi väidetud, et see toimiks. Psühholoogia kui teadus, on täis esoteerilist mõtlemist, soovmõtlemist ja vastuolulisi isme just sama palju, kui seda on kultuur. Juba kuulen väiteid, et inimene ja kultuur on üks ja sama. Ei ole! Eelkõige on inimene lihast ja luust liik loomariigis, liigiomase füsioloogiaga, mis püüab hakkama saada ja sobituda "kultuurtingimustesse", mis võivad küll olla mugavad poolele temast, kuid teine pool võib alateadlikult olla pidevas ebamugavuses. Kui seesama kultuur põhjustabki neid probleeme, siis on see surnud ring, milles patsient ja ravija mõlemad abitult hulbivad. Niikaua, kui psühholoogia kui teadus ei rebi ennast pinnale kogu sellest subjektiivsete "kihistuste" sulbast ja ei hakka vaatama asjadele objektiivselt, ei hakka ta ka kedagi aitama. Sest ta tegelikult ei tunne inimest. Aidata saab vaid seda, mida väga hästi tunned! See on üks põhjus. Ja teiseks oleks väga suur abi, kui psühholoogid ise lõpetaks tunnete kuldvasika kummardamise. Ehk siis vähehaaval muutuksid ka hoiakud massides. Ma ei räägi tunnete kaotamisest - need ei kao niikuinii kuhugi ja ei peagi kaduma, sest neil on täita omad ülesanded. Tunded on hädavajalik informatsioon, et juhtida mõistuse tähelepanu millelegi. Kuid isegi oma keha kohta jääb see informatsioon tihti puudulikuks, rääkimata infost meid ümbritseva kohta. Seega võib tundeid käsitleda kui eelinformatsiooni, millele mõistus on sunnitud infot juurde otsima. Ja seega ei tarvitse tunded olla olnud kunagi ainult tegutsemisjuhenditeks, vaid eelkõige käsuks mõtelda ja koguda infot. Kui see tegemata jäetakse, mõistus ära põlatakse, siis sünnivadki negatiivsed tunded, millede ajel tegutsemine toob kannatust kaaslastele ja tuleb bumerangina endale tagasi. Mis asjad on negatiivsed tunded? Need on positiivsed tunded, mis piiri pidada ei oska. Kuni vägivaldsuseni välja - ja see on ainult nende tunnete õis, vilju lapitakse haiglates või maetakse maha. Viljadeks on ka miljonid õnnetud ja elamata elud. Tunnetel üksinda ongi kombeks mitte piiri pidada. Vint keeratakse paratamatult üle ja positiivsest saab negatiivne juhul, kui mõistusele vaid kaigast antakse. Kadedus, ahnus, armukadedus, viha, võõraviha, hirm, usaldamatus, konservatiivsus jms on kõik evolutsiooni kontekstis positiivsed tunded, mis endist märku andes - nagu signaallambid armatuurlaual - aitasid navigeerida nii, et saaks kõhu täis, paljuneda ja jääda ellu. Kuid navigaatoriks neid lampe jälgima on kutsutud mõistus, et tunne üksinda, omas paanikas, ei uputaks laeva millel sõidab ega rammiks teisi laevu. Isegi solvumise võiks lisada sellesse nimekirja, mis ilma mõistuseta hakkab toimetama nagu elevant portselani poes. Vaadake neid "solvunud" usklikke ja teadke, et sellise groteski taga seisate ka teie - psühholoogid!
Milleks Loodus millegi sellise arengusse, nagu mõistus, on nii kõvasti panustanud? Pole isegi paabulinnul lihtsalt niisama uhket saba! Usaldagem siis Loodust ja kasutagem tema antut just selleks, milleks see mõeldud on. Ja arendagem pigem edasi, kui et mingis esoteerilis-romantilises moetuhinas õhkame selle kadumist.
Niisiis, ma räägin tunnete valimatust õigustamisest. Väidan, et valiku tegematajätmine ongi eranditult kõigi suhteprobleemide allikas! Ja seda igal tasandil. Alates ühe inimese suhtest iseendaga kuni rahvaste ja riikide vaheliste suheteni välja. Näiteid? Need raamatud, mida ma siin blogis olen analüüsinud, kubisevad näidetest, lausa mustavad. Sellepärast ma seda kirja hakkasingi panema, et enda jaoks valgemaks saada.
See on tõsiselt must stsenaarium, mida inimesed elavad ja psühholoogid aitavad kirjutada. Ja elavad ise ka, sest mis neil muud üle jääb, kui ise on alla kirjutanud. Tõeline must auk, kuhu imetakse kõik energia, parimad tunded, kavatsused ja unistused.
Ja miks palki oma silmas ei nähta? Sest tunne ei luba. "Õigusest tunda" on tehtud eksitav järeldus, nagu igal tundel olekski automaatselt õigus. Ühest inimõigusest on tehtud hästi maskeeritud püünisauk. Kui psühholoogid tegeleksid selle augu märgistamisega, siis ei kukuks nad ehk ise ka sisse ega peaks otsima abi teiste psühholoogide juurest?!