Olen kuulnud palju väidetavat usklike poolt, et ka ateism on usk. Mis on usk? Usk on see, kui teadmine puudub. Selles mõttes on see väide tõsi, sest täiesti kindlat teadmise alust pole kummalgi. Kuid tõsi ei ole see selles mõttes, et ateism baseerub kahtlemisel, usk aga mittekahtlemisel. Järelikult see ei saa olla usk, mis kahtleb. Ka ateistid on siiski sunnitud möönma, et ükski argument ei saa 100% välistada Jumala olemasolu. Kui ta on kõikvõimas, siis ta on ju osavaim ja võitmatu ka peitusemängus. Kui peaks leiduma mõni ateist, kelle hinges pole pisimatki kahtluseussi, siis ok, ta on usklik, kuid ma siiski arvan, et ei leidu nii ülbet, kes peaks ennast võitmatuks otsijaks.
Kui teadmine puudub, siis selleks, et uskuda, on teadmised asendatud lugudega, mis loovad kujuteldava teadmise. Ateism osutab sellele, et ei ole paraku nende lugude taga enamat kui soovid (tunded) ja kujutlusvõime. Ei leia seda, millest räägitakse, otsi palju tahad. Usk järelikult paneb juurde, ateism võtab ära. Ja kas lava jääb ateisti jaoks tühjemaks? - nagu olen sedagi kuulnud usklike poolt väidetavat. Kas tõesti on võimalik looduse, kogu maailma kohta öelda tühi? Loodusega võrreldes saab tühi olla vaid inimese teadvus! Kas järelikult hoopis usk ei ole see, mis tegelikult ära võtab? - kui nüüd korraks kujutleda elu ilma jumalata! Nii eksperimendi mõttes. Hakkas paha? Tühjus, ehkki loodus ja maailm on sama? Nii nende "lisa dimensioonidega" on, et paraku ei lisa nad midagi juurde, vaid ähmastavad ülejäänu. Selgub, et võti, mis väidetavalt avab, on hoopis lukustanud. Kummalisel moel suudab ateist küll armastada, näha ilu, rõõmustada, vaimustuda, uurida, avastada, luua - ja seda kõike ilma jumalata. Uskliku usu kadumine viib tema elust ka rõõmu ja ilu. Et motiveerida elama, ei pea olema kindel. Isegi vastupidi - elu vaimse mõtte annabki otsimine ja avatus kõigele. Kuid "kõik" ei peagi leiduma kohe ja korraga. Tark ei torma olema kindel, sest kui tegemist on eksitusega, siis see on selle "lisadimensiooni" arengu lõpp ja eksimiste algus ka teistes dimensioonides.

Kes väidavad, et ateism on usk? Usklikud väidavad. Sellega, et soovides ka ateiste näha sarnases usumullis istuvat, nad tegelikult tunnistavad ise, et usk ei ole teadmine ega saagi seda olla. Sellega nad tunnistavad ise, et usk on vaid piiravad vanglamüürid. 

Kommentaarid Riina Grethiel Leppoja teosele "Vabanemise vägi"

Riina Grethiel Leppoja "Vabanemise vägi" 
Esimene raamat. Vabaduse- ja rõõmuteel kulgejale.
2015

(9/2) "Kui olete õigel teel, saabub teie hinge tavaliselt sügav rahu. Te võite tunda ka rõõmsat elevust, kuid te ei kaota sealjuures võimet selgelt mõelda."
(9/all) "Rõõmutee avastamise käigus tuleb meil õppida eristama oma kõrgemat mina egost. Ego üritab teha kompromisse ning reaalsusega manipuleerida. Ta üritab endale loogika abil teed rajada, arvestades sellega, mis tundub talle võimalik ja mis mitte." Kas saan ma autorist õigesti aru, et kohates loogilist mõtlemist, kohtame ego? Mille poolest erineb esimese tsitaadi "võime selgelt mõelda" loogilisest mõtlemisest? Kas järelikult "õigel teel" olemine on ego tee?
Ego kompromisse just nimelt ei armasta. Ego läheb kompromissidele vaid viimases hädas. Selleks, et kompromisse vältida, üritab ta reaalsusega manipuleerida küll, kuid ta rajab endale teed mitte loogika, vaid demagoogia abil. Demagoogia püüab näida loogilisena, kuid ta pole seda lõpuni ja ta kasutab tihti ka valesid. Iga demagoogia eksib loogika vastu rängalt! Kohates demagoogiat, kohtame alati ego! Kuid üritades loogikat kuidagigi seostada egoga, saeb "selgelt mõtlemine" oksa, millel ise istub! Loogika, kui ta on aus ja läheb lõpuni, on ainuke asi, mis ego läbi näeb ja tema soovmõtlemistele koha kätte suudab näidata!
(10/3) "Teil tuleb olla aus, vaatamata tagajärgedele. Valged valed ei toimi, kui kaalukausil on suhted teie jaoks kallite inimestega. Ka valged valed on ikkagi valed ning seega samaväärsed kui tavalised valed, vahel isegi hullemad, sest valgete valede hulka kuulub ka oluliste asjade mahavaikimine." Puhas kuld!
(15/3) "Meile võib tunduda, et kõige hullem on teiste inimeste illusioonide purustamine ja selle valu nägemine, mida nende egod tunnevad, kui osutume kellekski, kes solvab oma valikutega nende eksistentsi põhialuseid. .... Kui selle teema üle sügavamalt järele mõelda, saab selgeks tõsiasi, et soovides olla hea, teete teiste egosid toites neile hoopis halba ning takistate nii enda kui teiste vaimset edasiminekut." Selle rea võiks lõpetada hüüumärkidega!
(16/3) "Te mõistate aja jooksul isegi, et mitte ükski illusioon ei ole määratud püsima. Ja kui illusioonide purunemine kellelegi haiget teeb, siis sarnaneb see valule, mida põhjustab arst, kes murdunud luud või väljaväänatud jala paika paneb. Pikemast perspektiivist vaadatuna on tegemist vaid tervenemise valuga." Oleks see vaid niimoodi! Isikliku illusiooni puhul võib olla küll. Kuid illusioonid on enamasti kollektiivsed, nö "egregorid", "pendlid", "meemid", "mullid" - heal lapsel mitu nime. Ja mida rohkem haiget saadakse, seda pimedama trotsiga illusioonist kinni hoitakse. Kollektiivsed illusioonid sellepärast tuhandeid aastaid suudavadki püsida, et kriitiline arv inimesi ei ole võimelised vaimselt edasi liikuma. Autor nimetab egregoreid "grupiegodeks" ja defineerib nii:
(36/2) "Egregor on inimkooslusele omane madalam ühisteadvus, mille eesmärgiks on eelkõige iseennast säilitada."  Väga hea definitsioon! See on teema, mille ma Nekrassovi ja Zelandi üle mõtiskledes olen enda jaoks juba piisavalt läbi käinud ja ei tahaks siin pikemalt ruumi raisata. Siis lühidalt: egregorid on näiteks religioonid, kõikvõimalikud -ismid ja muud subjektiivsed eeskujud ja õpetused, mis seovad inimesi gruppidesse. Et need grupid püsiksid, vajavad nad inimeste energiat. Selleks püüavad nad suureneda ja selle nimel ka võidelda. Ja inimesed oma valikuid tehes tihti võitlevad nende poolt või vastu. Vaimselt edasi liikudes võidakse võidelda ka nende vastu, mille poolt ennem oldi. Ja see ongi areng ja see ongi loomulik. Kuid siinkohal ei suutnud autor vastu panna kiusatusele olla iseendastki diibim: (81/all) "Võitlemist põhjustavad alati kaks teineteisele näiliselt vastanduvat ja maailma segadust külvavat jõudu - iha ja viha ehk sõltuvuslik meeldiva poole viskumine ning vastikust tundev ebameeldiva eemalelükkamine. Tegelikult on need ühe ja sama medali kaks külge ning nii kaua, kuni võitlemisest täielikult välja ei astuta, ei ole inimene sellest egregorist, kuhu ta enam kuuluda ei taha, veel täielikult vabaks saanud."  Millal siis ollakse täielikult vabaks saanud? Siis, kui sul on "täielikult" ükskõik? See on "pohhuism", mitte vabadus ja selles mõttes täielikult vabaks ei peagi saama ning see ei tähenda vähimalgi moel, et inimene sellesse egregorisse veel kuuluks! Ma saan aru, et autorile ei meeldi sõna "võitlemine", kuid pakkugu siis parem. Ja pole ka tegelikult vahet, kuidas hunti nimetada, ta on olemas "kõige elava" hulgas niikuinii, millega "üksolemist" tuleb seada eesmärgiks ja sanitar on just nimelt seatud Kõrgema Tahte poolt kõige elava hüvanguks. Ja mitte ainult metsas.  Mulle samuti ei meeldi agressiivsus, kuid ei ole võimalik kaitsta ennast ja teisi, keerates selga või teist põske. On tõesti palju veidraid egregoreid, mis võivad tekitada "vastikust" ja milledele lihtsalt selga keerates saamegi kõige parema tulemuse. Kuid sellistest juhtumitest üldistust tehes saadaksegi selline hästi ja sügavalt kõlav, kuid sisutühi loosung, sest on ka palju selliseid egregoreid, mis piltlikult öeldes sulle sel juhul noa selga löövad. Nuga seljas ei ole "näiline vastandumine", isegi kui ta on seal piltlikult! Ja erinevad egregorid ei ole sel juhul ka "sama medali kaks külge" - need on kaks erinevat medalit! Ja "segadus maailmas" ei ole samuti näiline, vaid täiesti reaalne niikaua, kui me vägivaldsete egregorite "illusioonid purustamata" jätame! Kui on vaja võidelda kuidas iganes, siis on see ju parem, kui "suutmatus seista oma põhimõtete ja Eesti vabaduse eest Teise maailmasõja künnisel" (88/3). Mida paganat pidi see siis tähendama? Lihtsalt piiri peal seismist ja helendamist kindlasti mitte! Sõna sõna vastu on samuti võitlus ja sõna kasutab autor ise meelsasti selleski raamatus võitlusena. Nõukogude okupatsioon, tema ajupesu ja jõuga pealesunnitud valedes elamine leiab pikka kajastamist ja õigusega. Aga nüüd ma pean siis järeldama sellest, et autor pole nõukogude egregorist vaba?! Ja miks ta võitleb, kui vastandumine on vaid "näiline"?!
(91/3) "Eestit ei ole kunagi ohustanud vene rahvas, kelle hulgas elab miljoneid meiega samasse vaimsesse kultuuriareaali kuuluvaid soomeugrilasi, vaid üksnes selle totalitaarse riigi egregor - valitsev klikk ja endine KGB võrgustik, mida nimetatud egregor endiselt oma eesmärkide saavutamiseks kasutab." See on samuti kummaline väide, kui arvestada, et Venemaa on juba ammu üritanud korduvalt Eestit vallutada. Kui Peetril see lõpuks korda läks, siis ei saa seda siiski pidada vaid rootslaste ja venelaste vaheliseks madinaks. See oli ikkagi eestlane, kes omal maal orjana edasi pidi olema ja venestatud saama. Ja mitte KGB ei ole see pahim egregor, vaid deržaava! Kui autor siin kuskil väitis, et "suurrahvastel on kergem olla suuremeelne", siis pole ka see tõsi. Suurrahvaste kolonialistlik šovinism on neile liiga suur ahvatlus. Deržaava ei ole mingi "valitseva kliki" ega kindla "võrgustiku" asi. Deržaava võrguniidid tulevad kogu rahva südametest - see on kollektiivne egregor, ehk vene rahva "madalam ühisteadvus". Kui isegi selline suurvaim, nagu A. Solzenitsõn ei suutnud sellest end lahti rebida, siis puudub mul alus uskuda reakodanike suuremeelsusesse! Ja kõik need "miljonid soomeugrilased, kes vene rahva hulgas elavad", on hoopis selle tõestuseks, kuidas vene rahvas on Eestit (ja teisi riike-rahvaid) alati ohustanud!
(82/4) "Vaba tahe on väga oluline õppimistingimus selles reaalsuses. Kui vaba tahet ei oleks, siis oleksid kõik inimesed juba valgustunud. Teid lihtsalt oleks juba valgustatud, kuid vaba tahte võlu just selles seisnebki, et igaüks peab ise valgustumise valima ehk teiste sõnadega, ise otsustama, et see on talle vajalik. Ja kui inimene on juba valgustumise tee valinud, tuleb tal saada piisavalt tugevaks, et õppida vahet tegema, mis on tõde ja mis on illusioon, et siis tõele häälestudes üksolemise ja ühtsuse poole kasvada. Siis on valgustumine väga lihtne, see on midagi, milleni jõuate aja jooksul iseenesest ja loomulikult." Tuleb välja, et valgustumine on üsna lihtne, ainult tahta on vaja. Tõel ja illusioonil vahet teha on muidugi tihti keeruline, sest meie aju on ise suur illusioonide meister ja iseenda illusioonide valeks tunnistamine käib enamasti üle jõu. Skisofreenia näiteks. Kuid olles "piisavalt tugev" - ja selle tugevuse annab selgelt mõtlemine - on see vahest võimalik. Matemaatik ja nobelist John Forbes Nash näiteks. Teiste inimeste illusioonide (kui jätta kõrvale skisofreenia) valeks tunnistamine vajab samuti väga tugevat selget mõtlemist ja lisaks hingejõudu nende purustamiseks. Teiste inimeste illusioonid on enamasti grupiillusioonid - egregorid - ja seega olnud tihti juba ennem meid. Näiteks usud, ebausud (mis neil küll vahet võiks olla?) ja muud esoteerilised illusioonid. Me saame need kaasa lapsena, mil usume lihtsalt ja siiralt seda, mida meie eeskujud usuvad. Näha illusiooni teiste mõtetes on pea võimatu, kui mõtleme juba ise sama moodi. Veel raskem on märgata enda eksimist, kui ümberringi sinu illusioonidega nõus ollakse. Kõik illusioonid on ka väga tugevad raamid, millede sees mõistus oma mõttemustrite pilte maalib. Maailmalõuend on suurem, ilmselt otsatu ja vajab seega hoomamiseks, vähemalt selle poole püüdlemiseks, vaba mõtlemist. Ilma vaba mõtlemiseta ei ole ka vaba tahet. Tahe ei saagi olla vaba, kui ta tahab illusiooni. Mõte ei saagi olla vaba, kui ta teenib illusiooni. Siis illusioon dikteerib nii mõtlemist kui tahet. Tahta võib küll mida iganes, aga mõte ei pääse järgi. Ta tiirutab illusioonimulli sees, nagu metsas, üha korrates samu ringe, arvates, et sammub otse. (Kas seda sümboliseerivadki mandalad?) Minu jaoks valgustumine tähendabki hetke, mil õnnestub mullist (egregorist) välja murda. Nagu kae oleks silmilt langenud ja maailm, kuhu valgusel ulatuda, muutub üha avaramaks. Selleks peabki mõte käima ees. Polegi tähtis kui otse see õnnestub, peaasi, et edasi. Sellele järgneb tunne, mis loob tahte. Kui aga tunne käib ees, mida mõte tõttab ümmardama, siis sünnibki soovmõtlemine - illusioon. Et "saada nii tugevaks, et õppida vahet tegema tõel ja illusioonil", tulebki alati vaadata skeptiliselt üle iga tunne ja iga tundetõlgendus. Tunded tulevad alati sinu seest ja on seega "sisetunded". Sisetunne võib baseeruda elukogemusel ja teraval võimel märgata nüansse ja võib panna kümnesse. Kuid on kasulik teada, et ka ego manipuleerib mõistust tunnete keeles. Täpselt sama teeb ka egregor.

Valgustumine, millest räägivad esoteerikud, on mulle alati tundunud müüdina, millest palju räägitakse, kuid keegi ei tunne kedagi, kes tunneks mõnda valgustunut. Ja keegi ei tea ka täpselt, mida see pakett endas sisaldab. See raamat püüab täita seda lünka. Lk 118-119 toob autor 7 etappi ehk "pühitsusastet", mis tuleb läbida valgustumise teekonnal. 
1. "Sisemine otsus võtta vastutus oma elu eest enda kätte, millega kaasneb enesedistsipliini arendamine ning häälestumine Kõrgemale Tahtele."  Mitu kõlavat mõtet, kuid mida tähendab konkreetselt enesedistsipliin? Mis moodi erineb "teekonnal" olija vastutus ja enesedistsipliin tavalise inimese omast, kes vastutab oma sõnade ja tegude eest ja piltlikult öeldes peseb igal hommikul ja õhtul ka hambaid? Ja kuidas käib häälestumine millelegi millest me mitte midagi ei tea?
2. "Sisemine otsus valitseda oma tundeid, millega kaasneb andestamisvõime arendamine ning negatiivsete emotsioonide transformeerimine Kõrgema Tahte abil, samuti sisemise mees- ja naisaspekti tasakaalu viimine." Ahaa! Kõrgem Tahe on miski, millele on väga mugav delegeerida seesama, mille enda hooleks võtmist nõudis eelmine aste. Negatiivsete emotsioonide "transformeerimisega" peab küll hakkama saama igaüks, kellel on elementaarne enesedistsipliin ja kes vastutab enda eest ise! Negatiivsetest emotsioonidest saab hõlpsalt jagu need läbi mõeldes, neist aru saades, neist vajalik tarkus välja võttes ja oledki järelikult ise see Kõrgem Tahe. 
Mina saan väga hästi aru "otsusest valitseda oma tundeid". Tunded lihtsalt on. Minu jaoks tähendab see eelkõige seda, et tunded, mis ON tihti ekslikud, ei tohi manipuleerida minu mõistust tegema rumalaid ja egoistlikke otsuseid ja tegusid. Armukadedus on küll ainuke tunne, millest tasub päriselt loobuda.  See on suurim ego instrument ja selge mõtlemise manipulaator.
Kuid mind paneb siiralt imestama, et esoteerika on vaimustunud mõttest valitseda tundeid ja seob selle kõige kõrgema võimaliku sihiga - valgustatusega - kui ometi on nendel üks aluspostulaate "tunnete eksimatus". Kui "tuleb kuulata oma sisetunnet", siis järelikult valitseb tunne sind!
Mis asi on nais- ja meesaspekt? Ja mis moodi käib nende tasakaalu viimine? Kui me jätame kõrvale meeste ja naiste füüsilise erinevuse aspekti - sest seda meil kuidagi tasakaalu viia ei õnnestu ilma kirurgilise sekkumiseta - siis jääb järele lihtsalt inimlik aspekt. Kui sellega on korras, siis see ongi tasakaal.
3. "Sisemine otsus valitseda oma mõtteid ning ületada hirmud, millega kaasneb hingeteele asumine ning oma elu kõikide tasandite (mineviku, oleviku ja tuleviku) tervendamine Kõrgema Tahte energia abil. Hirmud on tunnete valdkond ja seega pidanuks jääma juba eelmise astmega selja taha. Tõsi, et mõtted tekitavad tundeid ja vastupidi, seega tunnete ja mõtete valitsemine käibki käsikäes ja on tegelikult üks ja sama aste.
Mida tähendab autori nägemuses mõtete valitsemine? Kas mingil moel nende ohjamist? Minu jaoks tähendab mõtete valitsemine, et ma näen läbi seda, kui soovid hakkavad dikteerima, mida ja kuidas ma mõtlen. Soovid võivad olla subjektiivsed, mõtted samuti, kuid Mõtlemine peab jääma objektiivseks. Mõtted lihtsalt on. Need peavad olema vabad ja käima mitte ainult seinast seina, vaid miks mitte ka läbi seina. Ükski rada pole keelatud, selles neid valitsedes me vaid kammitseme end. Kuid järeldused ei tohi enam ekselda. Neid mittevalitsedes kammitseme end veel rohkem. Kammitseme end illusioonidesse. 
4. "Sisemine otsus vabaneda klammerdumisest kõikide asjade, inimeste, olukordade ja eelkõige omaenda ego külge ning valgustuda kõige elava hüvanguks." Kõik elav omab ego. Vastasel juhul ta ei elaks. Egoistlik soov jääda ise ellu, ise süüa ja ise paljuneda ning teha seda võimalikult mugavalt - see ongi bioloogilise elu alus. Seega Kõrgem Tahe. Kui on olemas sellele lisaks veel üks Kõrgem Tahe, näiteks vaimse elu tahe, siis peab temagi, kui ta ikka soovib toimida "kõige elava hüvanguks", arvestama bioloogilise aspektiga - eluterves kehas eluterve vaim! Elu hüvang paraku eeldab elu külge "klammerdumist", sealhulgas kõigi loetletud ja loetlemata jäänud asjade külge. Kus oli Kõrgem Tahe siis, kui elu tekkis? Kas tal ei olnudki sõnaõigust ego asjus? Egotu elu projekt käis ka temal ilmselt üle jõu. Läbi valgustatuse püüab ta teha nüüd siis vigade parandust, lükates inimese õlule selle, millega ise hakkama ei saanud? Ok, elu on ka areng. Ja areng võib jõuda ka enda eitamiseni - see tähendab tunnistamist, et ollakse eksinud. Iga eksimuse tunnistamine muudab elu vaid paremaks ja turvalisemaks. Kuid see saab käia ainult subjektiivsete asjade kohta.  Elu ise on objektiivne ja kui ta ennast eitada püüab, siis ta jääb kiduma kuni lõpeb sootuks. Ego väljendused on tihti tõesti vägagi subjektiivsed, sest ego kipub liialdama kõiges. Kuid ego ise on objektiivne, nii nagu seda on geenid, mis teda edasi kannavad ja seda ei saa käsitleda läbinisti negatiivsena. Vette uputakse, kuid veest ei saa loobuda - see on kõige elava alus. Ja kui sa ikka tahad tegutseda "kõige elava hüvanguks", siis järelikult sinu tegutsemise objekt peab elama! Ja ehk oleks abiks, kui ise ka elad? Ego on nagu energia ja õli elu perpetuum mobile jaoks. Et Kõrgem Tahe ei peaks piltlikult öeldes iga jumala isendi nina käima eraldi piima sisse toppimas, nagu kassipoega. Ego muutub negatiivseks sellest hetkest, mil ta ei arvesta teistega. Mil ta püüab piima lakkuda teiste arvelt. Mil ta ületab endale vajaliku, jättes teised ilma. Ja mil ta kasutab selleks vägivalda.
Klammerdumine on muidugi kole sõna! Kuid kus kohas jookseb piir hoolimise ja klammerdumise vahel?
5. Sisemine otsus ühineda oma vaimuga ehk Mina Olen Kohalolekuga ning taotlus püsida vaimuühenduses igal hetkel. Sellega kaasneb ka valguskeha äratamine."
6. "Sisemine otsus astuda planetaarsesse teenistusse, pühendada oma elu kõikide elavate olendite aitamisele, teenimisele ja kannatustest vabastamisele. Selle otsusega kaasneb ka eluülesande teostamine."
7. "Sisemine otsus ankurdada oma Allika Mina ehk võimas Mina Olen Kohalolek füüsilisele tasandile. Selle otsusega kaasneb oma tões elamine ja oma tõe väljendamine, samuti võime suhelda otse vaimse maailmaga." Ma ei kujuta ette, et elaks ühtegi inimest, kes tunnistaks, et ta elab omas vales. Sellisel juhul oleks see tema tõde. Selles suhtes on kindlasti kõik inimesed seitsmendas astmes. Huvitav, miks mulle tundub, et alati, kui rõhutatakse "oma" tõde, paistab tõde olevat järelikult tähtsusetu...
Kus kohas jookseb piir ankurdamise ja klammerdumise vahel? 

Tegelikult ei täitnud need kirjeldused minu teadmistes valgustatuse kohta lünki. Need tõid juurde rea kõlavate nimedega lünki. Liiga palju defineerimata mõisteid tegi asja lihtsalt segaseks. Ma arvan, et iga õpilase õigus on oodata õpetajalt selgeid ja täiesti üheselt mõistetavaid, lihtsaid ja konkreetseid juhiseid ja seletusi. Vastasel juhul ei ole mõtet neid tuuagi!

(130/all -131/1) "Üks hästituntud valgustööliste käibefraas kõlab järgmiselt: Kõik, mida me enda ümber näeme, on meie sisereaalsuse peegeldus. Ja kuigi siin peitub väga sügav tõde, ei tohiks seda väidet võtta dogmaatiliselt. Sest kui te ajate segamini tavatõe ja ülima tõe ning kirjutate kogu maailma pimeduse ebaküpselt või põhjendamatutest süütunnetest ajendatuna enese arvele, hakkab see koorem varem või hiljem teie edasiminekut tõeliselt takistama. Ja kuigi ülima tõe järgi on pimedus üksnes illusioon, mis meie puhta olemuse valguses hetkega lahustub, tuleb teil vahet teha, mida suudate praegusel hetkel transformeerida ja mida mitte, sest inimeste suutlikkus on väga erinev." Kas valgustööline on sama mis valgustunu? Ilmselt küll ja kas autor kasutas sellist pisut eksitavat väljendit äkki sellepärast, et pealiskaudne lugeja ei taipaks seostada sellist rumalust õige, nn "ülemusliku" valgustatusega? Tundub nii, kuid samas püüab seda justkui siluda, nimetades väidet "ülimaks tõeks" ja enda vastuväidet "tavatõeks". Autori vastuväide on piisavalt ammendav, et olla ise "ülim tõde". Olen temaga nõus. Kuid ma ei ole nõus, et selles käibefraasis "peitub väga sügav tõde". Pigem on see püüe läbi üldistuse formuleerida tõde. Vale tee. Jah, meis kõigis on pimedust, kui jääda autori kujundite juurde. Kuid meis kõigis ei ole isegi tahtmist sellega toime tulla ja valgus, mille osad meist ise endis süütame, muudab selle sisereaalsuse piisavalt teiseks, et väide enam ei kehti. Ja võib muuta ka totaalselt teiseks kui võrrelda kõige hullemate julmuritega. Kui loobuda üldistusest ja minna konkreetseks, siis kõlaks väide nii: Palju, mida me enda ümber näeme, on meie sisereaalsuse peegeldus ja palju on kõverpeegeldus, kus pisikesest nöbininast on saanud hiigelkartul, mis varjab kõrvadki ära. Kas "pimendatu" võib samuti väita, et kõik valgus, mida ta enda ümber näeb, on tema sisereaalsus? Näiteks Hitler vaadates Einsteini? Arvatavasti ei oskakski ta näha valgust. Heal juhul näeks ta miskit, mida võiks küll ära kasutada ja siis ahju...

(132/3) "... Ja kui olete ühel hetkel nii võimas, et suudate haarata endasse kogu inimkonna ning kogeda tõelist (mitte illusoorset) üksolemist kõige elavaga, siis piisab tegelikult vaid ühest inimesest, kes teeb vastava taotluse ja omab piisavalt tarkust, armastust ja väge, et kogu inimkonda painav pimedus (või vähemalt suur osa sellest) kustutada. Mis ei tähenda muidugi, et inimkond seda kohe uuesti looma ei hakkaks. Kuid just nii toimis Kristus, kui ta veel Maa peal elas ja oma kannatuse kogu inimkonna lunastamisele pühendas." No nüüd said küll kõik minu lüngad ammendavalt täidetud! Ma aimasin seda, kuid nüüd siis tean, et valgustatus on kõige jaburam sisyphose töö, mida üldse võib ette kujutada! Näed hirmsa vaeva ja kõik hakkab kohe otsast peale. Huvitav, mitmeks sekundi murdosaks seda lunastust jätkus? Ja kui mitu inimest maailmas mingit vahet tundis ja märkas? Ja mis asi see lunastus üldse on? Olen juba lapsest peale selle üle juurelnud, kuid aru ei saa siiani. Pattudest lunastus? Oma patte peab igaüks ise lunastama neid heastades. Kui keegi peaks soovima, et keegi teine seda nende eest teeks, siis on ta süüdimatu! See on hullem süüdimatus kui oli indulgentsi ostmine, mille eest tuli vähemalt raha välja käia. Kannatustest lunastamine? Kuidas see täpselt toimis galeeriorja peal, kes endiselt aerude külge aheldatult edasi istus? Lootuses ja usus? See on tõesti tore lunastus lubada reaalse armastatu asemel kujuteldav. Et miks mitte, kui sellest abi on? Loomulikult miks mitte - see ongi ju "oma tõde", kuid mitte tõde - platseebo nimetamine tõeks on ebamoraalne ja vale! Miks võttis orjapidamise kaotamine ligi kaks tuhat aastat, kui Kristuse töö oli kõigi vaevatute lunastamine? Sellepärast, et ei "valgustatud" Kristus ise, tema isa ega kristlik moraal ei ole orjapidamist kunagi tauninudki. See oli inimliku moraali areng, mis sellega hakkama sai, kuid mida, ma kahtlustan, et kristlus suutis sadu aastaid venitada. Valgustatu töö tulemus on null ja mis ta ise selle eest saab? Elamata elu ja kuulsuse! Ma ei ihalda kumbagi ja mul on väga hea meel inimestele antud vaba tahte üle ütelda EI! Olen tänulik Kõrgemale Tahtele, et ta vägisi meie kõigi silmi pahupidi ei keera ja säilitab Maale maise ELU. Selles on tõesti suur võlu!
Kristuse töö tulemus muidugi ei olnud null. Tema suutis inimkonna miinusesse töötada. Valgustatusel peab olema mingi fundamentaalne viga sees, kui see põhjustab tuhandeteks aastateks vaimupimedust, vägivalda ja sallimatust. (Matt. 10/34-36) Jeesus ütles: "Ärge mõtelge mitte, et mina olen tulnud rahu läkitama maa peale; mina ep ole tulnud rahu läkitama, vaid mõõka. Sest mina olen tulnud inimesele riidu saatma tema isa vastu ja tütrele tema ema vastu ja miniale tema ämma vastu. Ja inimese vaenlased on tema kodakondsed." See tal õnnestus!
Kui valgustatusega kaasneb tingimusteta armastus kõige elava vastu ja töö kõige elava hüvanguks, siis keeldun seostamast seda Kristusega! Matteuse evangeeliumi 8. peatükk, salmid 28-33 kirjeldab kahe "kurjast vaimust vaevatud" surnu, kes olid haudadest välja tulnud, kohtumist Jeesusega, mis lõppes nii, et Jeesus ajas nad seakarja sisse. "Ja vaata, kõik seakari kukutas ennast üle kaela kalda pealt järve ja nemad surid ära vette." Karjast ilma jäänud karjused aga põgenesid ära linna. Ma saan aru, et juutidel on sigadega mingi kana, aga sead on siiski elavad olendid, kes armastamiseks tingimusi ei vaja! Ja milles olid karjused süüdi, et "valgustatu" nende ausa leiva hävitas? Või teisal: (Matt. 21/18-22) Jeesusel oli nälg "Ja tema nägi ühe viigipuu tee ääres ja läks senna juure ja ei leidnud ühtegi sealt pealt, kui aga lehti üksi ja tema ütles puu vastu: Ärgu kasvaku enam ilmaski sinu peale vilja ja viigipuu kuivas varsi ära." Viigipuu on samuti elav olend, kes ei olnud milleski süüdi, ka selles mitte, et tal vilju polnud, sest "ep olnud veel viigimarja aeg" (Markkuse 11/13). Ma saan aru, et omas ajas selline suhtumine teistesse elusolenditesse oli ilmselt normaalne, kuid mis prohvet see selline on, kes ei oska ette näha, kui õõvastavaks see muutub tulevikus?! Ja mis valgustatu selline on isegi oma aja kontekstis?! Jüngrid nimetasid seda imeks ja Jeesus seletas seda imet palve ja usu jõuga. Kuid kui ta ikka selline imemees oli (ja näljane pealekauba), siis mille põrgu päralt ei võinud ta puu külge marju sebida?

(149 all) "Me oleme iseenesest terviklikud, seega ei ole meil vaja sirutuda enesest väljapoole. Kuigi keha tasandil oleme kas naised või mehed, ei tähenda see, et hingel ja vaimul oleks kindlaksmääratud sugu. Meie kõrgem olemus sisaldab mõlemaid kosmilisi polaarsusi - nii jumalikku meespoolt kui jumalikku naispoolt." See oli hästi öeldud! Kui jätta välja füüsilised ja füsioloogilised erinevused, millede eksponeeritusele võlgneme naiselikkuse ja mehelikkuse mõisted, siis vaimsel tasandil suudame olla võrdselt inimlikud. Selle eest, miks me alati ei suuda, miks me oleme kas beibed või machod, feministid või mis iganes selle vastand - võlgneme me tänu hulgale hoiakutele, mis me oleme kujundanud soopõhiseid privileege püüeldes. 
Mis puutub "keha tasandit", siis me siiski ei ole hermafrodiidid, me oleme kaks sugu ja seega "kõige elava hüvanguks" on meil tarvis "sirutuda enesest väljapoole". Seksida saavad vaid kehad, kuid ärge tulge väitma, et hing ja vaim seda pidusööki ei korralda ja ise täiega osa ei võta. See on Kõige Elava Kõige Kõrgem Tahe! Suhe ei ole ainult kahe inimese ilma klammerdumiseta tingimusteta armastuse projekt. Suhe tähendab ka lapsi. See tähendab selle armastatud elu jätkumist. See tähendab, et me ei saa isekalt vaadelda elu, kui ainult antud hetke etendust, kus me üritame saada valgustatu rolli. Just nimelt selle pärast ei suuda ükski kosmiline tingimusteta armastus kõige elava ja oleva vastu (mis on väga ilus ja õige) asendada eeltingimustega armastust konkreetse teise inimese vastu. Minu pärast kasvõi mitme teise vastu, kuid nad on siiski meie jaoks erilised just selle tõttu, et nad vastavad tingimustele! (148/5) "... Kellelgi ei ole õigus võtta teie energiat. Seega olete väärt suhtlema ainult nende inimestega, kellega te tõeliselt suhelda soovite." See tähendabki tingimusi! Küsimus on terves hulgas erinevates parameetrites, millede järgi tehakse nii teadlikke kui alateadlikke valikuid, ikka selleks, et suhelda oleks hea ja lapsedki tuleksid head. Mida iganes see kellegi jaoks tähendab ja kuidas iganes sellega hiljem rahul ei olda. Kuid laste nimel soovib Elu, et me seaksime tingimusi ja mingi aeg ka pühenduksime. Kus jookseb täpselt piir pühendumise ja klammerdumise vahel?

(153 ülal) "...Samamoodi on võimalik transformeerida ka iha või madalamaid kirgi - piirituks kaastundeks ja eristavaks tarkuseks, mille abil suudame vahet teha sellel, mis on illusioon ja mis tegelikkus." Mis asi on madalam kirg? Ja mille poolest ta erineb ihast? Kui jutt käib seksuaalsusest, siis on see kõrgeim võimalik. Kui tahad armastada kõike elavat tingimusteta, siis peab tingimusteta austama ka printsiipi, mis Elu annab: Saagu teid palju! See, et meid on juba isegi palju ja et iga seks ei olegi mõeldud paljunemiseks, ei muuda seda kuidagi madalamaks! Kuna Loodus ise on meile selle energia andnud, siis on see Kõrgeim Tahe, et me seda kasutaksime seksimiseks! Me võime küll Loodust petta, hoidudes rasedusest, kuid me ei saa teda petta, üritades seksuaalenergiat transformeerida milleks iganes muuks, jättes seksi vahele. Selleks on Kõrgeimal Tahtel varuks karistusi erinevate terviserikete näol. Mis kasu peaks kellelgi olema võimest "piiritult kaasa tunda", kui ta lõpuks ise kaastunnet vajab? Ja "eristavaks tarkuseks" ei ole vaja küll seksist loobuda. Selge mõtlemine, mis teeb vahet objektiivsel ja subjektiivsel ehk siis tegelikkusel ja illusioonil, ei tohiks olla nii paganama raske, et selleks oleks vaja lisaenergiat oma enda tervise arvelt! Loodus on objektiivse etalon, miljonite aastatega Kõrgeima Tahte poolt taadeldud mõõdulint, millega ei ole mõtet vaielda ja mille nimetamine madalaks madaldab nimetajat!

(154 all) "Meie mõtted, sõnad ja teod muutuvad kadeduse mõjul väga kriitiliseks, sest kadeduse all kannatav inimene tunneb, et kui ta teisi küünte ja hammastega tagasi ei hoia, siis väheneb tema tähtsus peagi olematuks." Kui see peaks olema tõsi, siis käib see bumerangina kriitika kritiseerija ehk autori kohta samuti! Aga see väide ei ole tõsi, vähemalt alati mitte. Kriitiliseks ei pea muutma alati kadedus. Selleks võib vabalt olla ka õiglustunne. Samuti asjatundlikkus teemal või vähemalt usk sellesse. Kriitika on ka märk sellest, et teema huvitab ja kritiseerija mõtleb kaasa. Konstruktiivne, põhjendustega kriitika on arengu arvestatavaks abiliseks ja areneda sooviv inimene soovib ja lausa ootab seda ise. Kriitika halvustamine, püüdes halvustada kritiseerijat, nimetades teda kadedaks, reedab soovi pidada ennast eksimatuks - seega tähtsaks. Ma pakun, et kadedus kriitika põhjustajana on suht harva esinev, kuid millegipärast alati mugav argument, kui kriitikat ei talu. Ei ole aus võte!  (155/1) "... Võimalusel muutke oma kadedus imetluseks, eriti juhul, kui te tegelikult sisimas teate, et need inimesed teevad õiget asja ning te ei tohiks neid oma negatiivsusega rünnata ega takistada." Kui õiget asja tehakse valesti, siis tehaksegi valet asja. Tahtsid head, aga läks nagu alati... 
Kui kriitika on konstruktiivne, argumendid on põhjendatud, siis ajab kriitik ju järelikult veelgi õigemat asja!
Veelkord: Konstruktiivne kriitika ei ole negatiivsus - see on läbinisti positiivne arengu mootor. Teadustööde oponeerimine on täiesti normaalne praktika, mille eesmärk ei ole "rünnata ega takistada", vaid kõrvaldada nõrgad kohad ka nendes töödes, mida imetletakse. Kriitika teeb valu? 
Kuidas ikka oli selle illusioonide purustamise võrdlus arsti tööga, kes "murdunud luud või väljaväänatud jalga paika paneb"?
Haiget saab ego. Kriitika talumatus reedab "ego külge klammerdumist". Valgustatuse neljas aste nõuab niikuinii sellest vabanemist.
(156/1) "Kui tunnete mõnd negatiivset emotsiooni enda üle võimust võtmas, siis tavaliselt kaasnevad sellega ka konkreetsed mõtted. Seega on kõige lihtsam viis tülikast emotsioonist vabanemiseks mitte mõelda neid mõtteid, mis nimetatud emotsiooni võimendavad, vaid asendada need positiivset meeleseisundit genereerivate mõtetega. ... Suurepäraselt toimib mantrate lausumine, samuti inglite, meistrite ja Kõrgema Tahte kiirte kutsumine." Mõtlemine on kunst, milles ei saa kunstnikule ette kirjutada, milliseid värve kasutada ja milliseid motiive kujutada. Siis ei oleks see kunst, vaid "värvi ise" pildiraamat. See võib küll olla kõige lihtsam viis, kuid see ei vii kuhugi edasi. Mõtted, ka kõige negatiivsemad, tuleb mõtelda tarkuseni. Siis nad mitte enam ei võimenda negatiivset, vaid muudavad selle positiivseks läbi selle, et iga tarkus on juba iseenesest positiivne. Ka siis, kui see meile ei meeldi. See ongi illusioonidest vabanemine. Asendusmõtete kasutamine on asenduselu elamine. Tarkuse asendamine illusiooniga. See ei ole aus enda vastu. Pealegi reeglina ei lahenda ühtegi probleemi sellele selga keerates. See on "tülika" probleemi edasi lükkamine, mis jääbki tülitama. Või teistele lükkamine. See ei ole aus ka teiste vastu. Aga valikud on meie enda teha. Jah, "juhtimispult on meie enda käes." - Võid klõpsata harivale kanalile, võid vaadata ka seepi...
"Hirmude ületamise" peatükis jõuab autor ise samuti sama mõtteni: (212 all-213/1) "Pange kirja kõik mõtted, mis selle hirmuga seoses teie peas tiirlevad. Juhul, kui teie mõtted on piisavalt konkreetsed ega valgu sisemise töö käigus laiali, võite antud protsessi teha ka mõttes või endaga rääkides. Enamikele inimestele sobib siiski kirjutamise variant rohkem, kuna muidu võib mõte vahepeal kusagile ekslema minna. Seda võib vabalt juhtuda ka hea keskendumisvõimega inimeste puhul, sest reeglina ei taha meie tavateadvus hirmudega tegeleda, vaid kipub põgenema mõne meeldivama mõtte või tegevuse juurde. Seega peame endal n-ö natist kinni võtma ning sundima end oma hirmudega tegelema. See nõuab tahtepingutust ja sisemist otsust antud väljakutse ära lahendada." Ega ei ole ju mingit vahet, kas on tegemist hirmuga või muu negatiivse emotsiooniga - nii et pisut imestan, miks oli vaja eelmises tsitaadis lausa utsitada "põgenema mõne meeldivama mõtte juurde"? Hirmude kirja panemise mõte oli see, et see kiri siis pärast ära põletada ja nõnda saabki hirmust vabaks. Ma arvan, et autor saab ise ka aru, et see on juba esoteeriline liialdus - lubab ta ju kirjutamise asendada lihtsalt mõtlemise või endaga rääkimisega. Toimib sama hästi, ei pea pärast pead ahju panema!

(171/1) "Kui teid juhib ainult vasak ajupoolkera ehk mõistuse tasand, ent teil puudub kontakt oma tõeliste tunnetega, siis ei suuda te vastu võtta jumalikku juhatust ega ära tunda Kõrgemat Tahet. Targem pole ka see, kui lasete end juhtida ainult oma tunnetel ja impulssidel, ilma et mõistus neid märguandeid tõlgendaks ja arusaadavaks muudaks. Virvatulukesi taga ajades kaotate oma tee ning eksite emotsioonide padrikutesse. Seega, et näha selgelt enda ees avanevat kõrgemat valguserada, mis aitab ületada kõik takistused, tuleb teil lubada oma mõistusel ja tunnetel koostööd teha."  Kui kellelgi puudub kontakt oma tunnetega, siis on tegemist ilmselt mingi ajupiirkonna kahjustusega ja see on diagnoos. Tõenäoliselt on tal siis probleeme ka mõistusega. Kui kedagi juhiks ainult mõistus, siis oleks ta õigluse, tarkuse ja headuse etalon. Sest egoistlikud tunded on reeglina need, mis mõistust manipuleerivad kõrvale hiilima õiglusest, headusest ja tarkusest. Mida terasem on mõistus, seda suuremat kahju ta suudab teha, olles tegelikult oma tunnete kannupoiss. Kõik halb, mida omistatakse mõistusele, on tegelikult egotunnete vähem või rohkem varjatud niiditõmbamine mõistuse kulisside taga. Ei maksa endale valetada, et egotunnete kõrval on veel mingid "tõelised tunded". On olemas mõistus, mis egot võib läbi näha ja egost on võimeline üle olema, transformeerides sellega egotunded "tõelisteks" - headeks, õiglasteks ja tarkadeks tunneteks, mis mõistust enam ei suuna egoradadele, vaid aitab "kõrgemale valgusrajale", kui kasutada autori kujundit. (14/3) "Vahe ego ja kõrgema olemuse toimimismustrite vahel seisneb selles, et ego ei järgi sisemist juhtimist, vaid ainult oma skeeme, ihasid ja impulsse." Ihad ja impulssid ongi ju tunnete rida - need tulevadki sinu seest ja just nimelt järgivad sisemist juhtimist läbi skeemide, mida mõtleb välja mõistus, mis egole koogutades vastu püüab tulla. Väga lihtne järeldus: "kõrgem olemus" ja "jumalik juhatus" on tegelikult mõistus, juhul kui ta suudab olla erapooletu. Ma saan aru, kui ületamatult raske on esoteerilisel mõtlemisel seda au omistada mõistusele. Kuid ma ei saa aru, miks. Sest see on liiga maine? Kas on? Kui millegi kohta saab ütelda jumalik, siis on see meie teadvus, kus mõistusel on hämmastav võime vaadata ka omaenda mõtteid, oma keha ja kõiki tundeid kõrvalt. Ja olla objektiivne... kui ta vaid vaevub olema jumalik!
Arutleme siis nii: tunded tekitavad mõtteid, nagu autorgi siin raamatus (156/1) tõdes. Seega ei ole olemas tunnet, millele mõistus põgusaimatki pilku ei heidaks. Mõistusel on võimalus näha ja teha vahet negatiivsetel ja positiivsetel tunnetel. Mõistusel on võimalus teha valik, millise tunde pilli järgi ta tantsib. Ka armastus on egotunne, ükskõik kui altruistlikult see ka ei väljendu - see on ikkagi just sinu keha, mis vajab armumist ja armastust! Armastusest tekkiv keemia, mis annab õnnetunde ja ravib keha, teeb sellest kehavajaduse. Ja hing võiks teada seda, mõistus teab seda, ega tee sellele takistusi. Vastupidi - ta otsib ja hoiab seda kui leiab. Ja mitte ainult tunded ei tekita mõtteid, vaid see käib ka teistpidi - mõtted tekitavad tundeid. Kui mõistus on teinud selle valiku, et ta ei tantsi negatiivse pilli järgi, siis on ta võimeline tegema ise positiivset muusikat, mille järgi tantsida. Ta on võimeline oma mõtetega looma, kasvatama ja hoidma õiget tunnet, seda "sisemist juhtimist". Ja ta teebki seda, kui on tasemel.

(237 all-238/1) "Meil on vaja aru saada, kes on kes ning õppida maskidest läbi nägema. Igaüks, kes räägib ilusat ja õiget juttu, ei pruugi veel kõrgemaid energiaid kehastada. Seepärast tuleb meil õppida "lugema" inimeste energiaid ning usaldama oma tunnetust. Teil tuleb aru saada, mis on teie jaoks õige, ning jääda truuks sellele, mis teie jaoks tõena heliseb. See kõik kõlab nii hästi, aga kuidas see toimib praktikas? Olen kohanud liiga paljusid inimesi, kes "usaldavad oma tunnetust" ning "jäävad sellele truuks, kuna see heliseb nende jaoks tõena". See on inimsuhete seisukohalt suurim katastroof ja igasuguse arengu pidur neile endile! Sellepärast ei luba ma endale iialgi sellist "kolmandat silma". Usalda, aga kontrolli! Pea tõeks, kuid mõtle edasi! Kui palju tahes mul õnnestub "tunnetuslikult" tõde puusalt tabada, ei tohi ennast hakata eksimatuks pidama. Õnneks läheb tsitaat edasi täiesti loogilist rada pidi ja ma ei saagi aru, milleks oli vaja sellist algust: "Oluline on ka aru saada, et see, mis on teie jaoks õige ühel hetkel, ei pruugi seda olla enam järgmisel hetkel. Te olete pidevas kasvamise, arenemise ja muutumise protsessis ning teil on vaja oma arusaamu ikka ja jälle uuesti läbi tunnetada ning vajadusel ka ümber hinnata. See kehtib nii teid ümbritsevate inimeste kui ka maailmavaadet puudutavate tõekspidamiste kohta." Puhas kuld! Kui tsitaadi lõpuks jõuab autor ise ümber lükata omaenda tsitaadi alguses tehtud väite, siis oli see hämmastavalt kärme "kasvamise, arenemise ja muutumise protsess"! Ja väga positiivne! Kuid miks jäi esimene pool alles ja läks trükki? Emb-kumb, kas teine pool oli äkki kellegi teise tungiv soovitus või oli esimene pool lihtsalt aastatega nii armsaks saanud esoteeriline mõtteviis, millest ei raatsinud loobuda. Võib-olla ei saanud loobuda, kuna see on ilus, poeetiliselt "helisev" põhjendus omaenda harjumuspärasele praktikale?

Suhted ja seksuaalsus peatükis kirjutab autor Pühast Suhtest. See on suhe, mil partnerid on mõlemad vaimsel teel ja neil on ühine maailmavaade. Eesmärgiks on ikka valgustumine. Vaatamata sellele, et valgustumine sai mulle piisavalt valgustatud ja vaimset teed mõistame me järelikult erinevalt, on Püha Suhe mulle mu enda mõtetest ammu tuttav paleus. Kui partnerid on teineteise jaoks pühad, siis muutub ka suhe pühaks. See on kahe inimese armastus, suurim võimalik vaimne ja füüsiline lähedus, mille sõlmib usaldus ja vabadus. See on koos arenemine... ja oleks tuline kahju, kui "valgustumine" sellele vee peale tõmbab! Mõte kaksikleegist oli samuti ilus! Kui hingesugulasi võib meil olla mitu, siis kaksikleek saab meist igal ühel olla vaid üks. Elagem silmad lahti!
(169/3) ... "Kahtlemata on aus kokkulepe elada avatud suhtes parem variant kui petmine, sest reeglina lõhub petmine suhte energeetika täiesti ära. Nimelt puruneb petmise tagajärjel usaldus, mida on väga raske taastada, isegi kui andeksandmisega probleeme ei teki. Püha Suhe on rajatud eelkõige usaldusele, seega Pühas Suhtes olles oma partnerit petta ei tohi."  Kõigepealt terminid selgeks. Petmine on siis, kui kõrvalsuhtes ollakse salaja. Siis, kui varjatakse ja valetatakse. Kui kõiges lepitakse kokku ja räägitakse omavahel, siis ei ole petmist. Kui kaks inimest peavad teineteist pühaks, siis peavad nad pühaks ka oma partneri valikuid, siis nad usaldavad neid valikuid ja lubavad neid oma partnerile rõõmuga, sest teavad, et see teeb rõõmu kaaslasele ja suurendab läbi tänutunde ka nende omavahelist armastust. Iga kõrvalsuhe on võimalus õppida ja areneda, sest kõigil inimestel, kes tulevad meie ellu, on meile midagi õpetada ja neil endil õppida. Seega on kõik kõrvalsuhted ühtlasi ka toetavad suhted, kui kolmandal pole eesmärgiks lõhkuda. Aga lõhkuvasse suhtesse ei lähe kumbki partneritest, sest kui kaks inimest peavad teineteist pühaks ja oma suhet pühaks, siis usaldavad nad iseennast ja oma partnerit, sest nad ei kavatse reeta seda, mis on püha! Reetmine on siis, kui otsustatakse suhe lõpetada, eelistades järgmist. Ei tahaks olla reetja, see tähendab usalduse kaotamist iseenda vastu. Ei tahaks olla järgmise nahas, sest ei suurenda see usaldust uuele suhtele ka tema pilgu läbi. Reedetu saab olla vaid tänulik illusiooni purunemise eest. Reetmine ei ole suhte lõpetamine siis, kui partner on saanud hakkama millegi sellisega, mille pärast kaaslane teda enam pühaks pidada ei saa. Ka selles lepitakse kokku ja räägitakse omavahel, siis ei ole reetmist. Tuli pikk jutt, kuid selle mõte oli selgitada usalduse tähendust ja seda, et kui ollakse kõiges vabatahtlikult kokkulepitud ja usaldatakse teineteist, siis Püha Suhe saab olla ühtlasi ka avatud suhe, mida sellest tsitaadist ka otseselt välja lugeda võis. Kuid tsitaat läheb aga edasi millegipärast hoopis nii: (169 all - 170/1) "Ka avatud suhe ei toimi valgustumise poole püüdlejate jaoks, sest sisuliselt tähendab avatud suhe seda, et partnerid peavad lisaks enda energiatele toime tulema ka kõikide nende inimeste energiatega, kellega neil veel suhted on. Avatud suhe põhjustab tohutu energeetilise kaose ning varem või hiljem soovib üks partneritest sellisest suhtest välja astuda, kuna kaotab liiga palju oma eluenergiat."  Avatud suhe ei toimi enamasti tõesti ja seda sellepärast, et partnerid ei suuda toime tulla iseenda EGO energiatega ja sooviga klammerduda! Kuid "valgustumise poole püüdlejate jaoks" ei tohiks see ju ometi probleem olla, sest pühitsusteekonna  neljas pühitsusaste nõuab niikuinii, et tuleb vabaneda klammerdumisest oma ego külge! Avatud suhe peaks seega olema lausa oodatud eksamiülesanne! Praktikaülesanne vähemalt!
"Energeetiline kaos" tekibki siis, kui kaks või enam ego omavahel maid jagavad. Valgustunu töö on seal vähemalt oma eeskujuga korda majja lüüa - see on väljakutse! Mitmes pühitsusaste on autoril käsil?
 
(168/2) "Seksuaalsus on väga oluline osa kehastunud olendite olemusest ning seksuaalenergia transformeerimine valgustumiseni viivaks väeks on üks võimsamaid ja kiiremaid vaimse edasimineku mooduseid." Kuna väga paljud vaimsed õpetused peavad seksuaalsusest loobumist kõrgema vaimse ja hingelise väe saavutamise seisukohast möödapääsmatuks, siis olen ma pisut segaduses, et mida autor konkreetselt silmas peab. Kas seksuaalenergia muundamist läbi seksi või ilma seksita. Seks ja tervis on nii tähtis teema, et seda peab käsitlema vaid üheselt mõistetavalt! Kuna ta ei täpsusta, siis lähtun teisest variandist. Seksuaalsus ei ole mitte põhjuseta väga oluline osa, kuid selle põhjus ei ole võimalus tema transformeerimiseks millekski muuks. Kui me räägime "kehastunud olenditest", siis ei pääse me üle ega ümber kehade füsioloogiast, mis nõuab, et me seda energiat kasutaksime sihtotstarbeliselt - keha jaoks! Seksuaalenergia saab ennast taastoota ainult läbi seksi ja kui me selle ilma seksita millekski transformeerimine, siis ei ole see jätkusuutlik, see on energiavampiirlus iseenda kallal. See on sama egoistlik ja lühinägelik, nagu inimese käitumine, kes arvab, et vihmametsade raiumine on üks "võimsamaid ja kiiremaid rikastumise mooduseid". See keha nimelt on Elav organism, kelle hüvanguks on lubanud valgustatus töötada, mitte vastupidi. Kui vaim juba otsustas kehastuda, siis tuleb käituda ka keha reeglite kohaselt, mitte nagu kolonist, kes tuleb ja kurnab ja vaatab kohalikule ülevalt alla. Vaim ei saa olla meie kehas, nagu parasiit, kes hävitab koda, mis pakub talle peavarju! Kui vaim on vastutustundlik, siis on ta kehaga sümbioosis, arvestab eelkõige keha objektiivsete vajadustega ja teeb kõik, et need saaksid rahuldatud. See, et "liha on surelik", ei anna vaimule õigust seda suretada!
Et seksuaalenergiat muundada millekski muuks, ei ole tegelikult vaja midagi muud, kui vaid head seksi partneriga, keda armastad või kellest hoolid piisavalt, et muuta seks ilusaks rituaaliks, olgu see siis pühendatud kasvõi valgustumisele. Õnne ja läheduse tunne, mis naudingu kaudu saadakse, keemia, mis läbi seksi keha vallutab ja tervendab, ei lase kahelda, et olete õigel teel. Äkki autor ikka mõtleski seda teed? Leidsin lõpuks ka midagi konkreetset: (183/1) "Kolmandas dimensioonis on seksuaalne ühinemine eelkõige füüsiline akt, mille peamiseks funktsiooniks on soo jätkamine ja ka naudinguiha rahuldamine, kuid lisaks sellele on tegu väga erilise ja püha toiminguga, mis jäljendab kõrgemates dimensioonides asetleidvat kosmiliste polaarsuste ühinemist. Läbi aegade on kõikides esoteerilistes koolkondades teatud seda hästi varjatud saladust, et seksuaalne ühinemine avab värava kõrgematesse maailmadesse." Kolmas dimensioon on autori nägemuses meie maine elu.
Tegin vist autorile eelmises kommentaaris ülekohut. Kuid ma ei kiirusta kustutama, sest peatükis "Keha eest hoolitsemine" kustutab ta ise nii mõndagi, sest selgub: (246 all - 247/1) "Seega tuleb meil ... tegeleda ka oma füüsilise kehaga ning kindlustada selle heaolu, nii et kehast võiks saada toimiv tempel surematule vaimule. Meil tuleb oma keha õigesti kohelda - teda hästi toita, tagada talle piisavalt puhkust ja võimalust liikumiseks ning looduses viibimiseks. Teatud määral hõlmab keha eest hoolitsemine ka vajalikul määral raha loomist, sest meil tuleb tagada endale vabadus ja sobivad elutingimused vaimsele teekonnale pühendumiseks." Selgub, et seksi ei vaja meie kehad isegi "teatud määral", see ei vääri üldse mainimist. Vabadus ja sobivad elutingimused, mida saab vaid "vajalikul määral raha" eest, on aga ootamatult uus asi siin raamatus ja sellest ei tule ka rohkem enam sõnagi juttu. See oli siis nüüd nagu see pisikeses kirjas hoiatus suure ja värvilise reklaami allnurgas. Järeldus ei ole keeruline - valgustatust saavad endale lubada vaid rantjeed. Kuid see ei takista kõigil teistel oma vähemat raha viimast autorile, kelle enesereklaami leiab lk-del 157 ja 228 alt ja raamatu lõpulehel. Olen ilmselt vanamoodne, sest see ei ole minu jaoks veenev lähenemine ükskõik millisel teemal ja kõige vähem vaimsuse teemal. Huvitav, kuidas suhtuks sellesse suur "valgustatu" Kristus, kes pühakojas kaubitsejate raha laiali loopis?
Sadadel lehekülgedel on üha korduvad kirjeldused õnne- ja rõõmutunnete, värvide ja valguse kohta pühitsusteekonna igal sammul; detailideni minev hämmastav info kõikvõimalike energiate, Tahe`te, inglite, jumalate-jumalannade jne kohta. Kuid miks peaksin ma usaldama autori pädevust kõige selle kauge ja tõestamatu kohta, kui ta ei tea näiteks iseenda keha vajadustest ega lähedal elavate reaalsete meeste seksuaalfüsioloogia ja tervise vahelistest seostest elementaarset? Ok, on spetsialiseerumiste aeg, keegi ei saa olla kõiges võrdselt hea ja universaalne. Kuid selles osas, mis kattub, seal peab olema! Kui seksist ja keha tervisest rääkida laiale publikule esoteerilisel tasemel, siis on kohustus viia ennast kurssi ka teaduslikul tasemel! See on vastutus! 
Miks siis ikkagi ei teata oma keha vajadustest? Või teatakse, kuid ignoreeritakse kui "madalat"? Lõpmatult eitada ei ole võimalik, sest paraku ülejäänud inimkond juba teab sellest keha vajadusest. Mis kasu on redelist, mille madalamad pulgad on katki? Autor (või keegi teine) on välja mõtelnud väga leidliku viisi, kuidas alumisi pulki üleolevalt ületada: (247 alt teine) ".... Et selle tasemeni jõuda, on meil vaja oma keha eest hoolitsema õppida ning kõige olulisem on siinjuures kehatarkuse kuulamine. Enamikel inimestel on see võime aga täielikult blokeeritud. Selle asemel kuulatakse hoopis oma emotsionaalkeha ning püütakse rahuldada või kompenseerida mitmesuguseid ihasid."  Niisiis - "ihad" ei ole mitte keha vajadused, vaid emotsionaalkeha vajadused. Ja ei ole vist vaja kahelda, et "madalad". Geniaalne! Iseenesest ei ole siin ironiseerida midagi, sest inimese keha on tuntud oma nõrkuse poolest jääda mitmesugustest ainetest sõltuvusse. Ja "emotsionaalkeha" on täiesti tabav kujund selles kontekstis. Emotsionaalkeha räägib meile oma soovidest tunnete keeles. Täpselt samuti, nagu kehagi räägib oma vajadustest tunnete keeles. Kuid ei tohiks olla väga raske teha vahet rämpstoiduihal ja tühjal kõhul. Selleks pole vaja mingit müstilist kehatarkuse kuulamise võimet. Piisab selgest mõtlemisest. Samuti alkoholi, nikotiini, narkootikumide ja minu pärast ka kofeiini ja suhkru sõltuvusest on iga vaimselt terve inimene võimeline endale aru andma, et tegelikult inimese keha neid aineid (vähemalt sellistes kogustes) ei vajaks. See võime ei ole meis "täielikult blokeeritud" - me ei ole lihtsalt piisavalt tugevad, et ütelda ei. Kuid seksuaalsust ei saa panna samasse patta. Sest mitte keegi meist ei ole seksist sõltuvuses sellel põhjusel, et me oleme söönud, joonud, sisse hinganud või süstinud endale midagi ebavajalikku. Me kõik oleme seksist sõltuvuses millegi vajaliku tõttu, mida toodab meie enda keha! Seega on see Elava Looduse Kõige Kõrgem Tahe - saagu teid palju! Selles ei ole midagi madalat! Ka naudingus, mis seksiga kaasneb, ei ole midagi madalat - see on ELKKT kavalus meelitada tõrkujaid präänikuga. Kui tõrkuja on ülemäära järjekindel, siis on tal olemas ka piits terviserikete näol. Ja need piitsaplaksud võivad olla teravalt valusad. Siis ütleb ,,kehatarkus" juba seda, et miks sa mind õigel ajal ei kuulanud?! Sellest aru saamiseks pole samuti vaja mingit müstikat, ometi paistab, et selge mõtlemise võime on paljudel inimestel täielikult blokeeritud. 

(261 alt teine) "Läänemaailmas on laialt levinud suhtumine, et kui inimene loobub tavamaailmas tegutsemisest ja endale ambitsioonikate sihtide seadmisest, siis järelikult kardab ta elukogemusi, ning seda peab ühiskond taunimisväärseks. Kuid loobumine tavamaailma toimimismustritest ei tähenda veel elukogemustest loobumist. Kogemusi omandame ikka edasi, ent vaimsel teel kulgedes hakkame me neid vaatlema lihtsalt illusioonidena, mille võimuses ei ole meie sügavamat olemust mõjutada. Me meenutame endale, et tõeline reaalsus on puhas jumalik maailm, meie enda jumaliku olemuse projektsioon, mis ilmub puhtast algolekust ehk Suurest Tühjusest ning on sellest lahutamatu."
Kuidas ikka tegelikult-päriselt käib see kogemuste omandamine loobudes tavamaailmas toimimisest? Kas "ambitsioonikad sihid" on "tavamaailma" toimimise sünonüümid? Kas valgustumine pole mitte neist kõige ambitsioonikam? Kui tavareaalsus on illusioon, siis on see ikka täiega innustav kutsevaliku motivatsioon valgustujale! Või ei olnudki valgustatus mõeldud kui tööd kõige elava heaks, vaid hoopis kõige "tõeliselt" elava heaks? Kuid mida tööd on teha "tõelises" reaalsuses, kui seal, ma saan aru, on vaid "üks suur õndsuse ja armastuse valgus"? Kõigepealt tuleks õppida armastama elu, siis kaob iseenesest vajadus mõelda "tõelisele". Loodus ongi tõeline. "Kes ei näe loodust kõiges, ei näe seda õigesti mitte milleski (Goethe)!" Kes nimetab loodust illusiooniks, sellele tuleb vaid kaasa tunda!

Asun otsi kokku tõmbama. Autor üllatas mind meeldivalt sellega, et ma ei leidnud siit raamatust mitte ühtegi mõistusepeksu episoodi, mis on muidu nii tavaline mujal esoteerilises kirjanduses. Selle eest oli vint üle keeratud dimensioonide, energiate, kõiksugu valgusolendite, jumalate-jumalannade, inglite, keerubite, seeravite jms kirjeldustega. Tugevalt üle poole raamatu oli väga vaevaline lugemine, sest mõttel pole kuhugi haakuda. Ei saa analüüsida analüüsimatut. Tundel polnud samuti kuhugi haakuda. Selline bütsantslik toretsemine on minu "emotsionaalkehale" täiesti võõras. Ei ahvatle, pigem tõukab eemale.
Lõpetuseks valisin väga ilusa, optimistliku ja toetava tsitaadi: (238/3) "Õnneks on siin reaalsuses nii, et kui valimegi valesti, antakse meile mõne aja pärast võimalus oma viga parandada. Seetõttu on väga tähtis oma vigu tunnistada ning neist õppida."