Ühes hiljuti olnud ,,Suud puhtaks" saates oli põgusalt juttu ka kohustuslikust kirjandusest ja see meenutas mulle midagi. Tundsin, et minu suu on sellel teemal veel puhtaks rääkimata. Otsisin siis üles oma aastatetagused mõtted, mis olin kirja pannud peale ,,Kirjandusministeeriumi" saadet, kus kirjanik Olle Lauli tuli välja üsnagi intrigeeriva seisukohaga. Lasin ennast intrigeerida ja kuna paistab, et teema ei kaota oma aktuaalsust kunagi, siis avaldan selle nüüd.
,,Kohustuslik kirjandus on sama rõve kui kohustuslik seks!" (Olle Lauli)
Sel juhul olen üsna palju kohustuslikult seksinud. Pole hullu - traumat saanud ei ole! Vaatamata sellele, et minu kooliajal sunniti meid seksima üsna ohtralt ja vaatamata sellele, et vahest anti partneriks lollid ja inetud, ei ole seksiisule see halvasti mõjunud midagi! Ilu oskabki rohkem hinnata inetuse taustal - ei maksa kunagi halba kogemust alahinnata! Enamus kohustuslikke partnereid, peab tunnistama, olid aga nii kaunid, et pärast said vabatahtlikult isegi nende õed üle noolitud. Kuigi ise ma armastasin seksida juba palju varem kui see kohustuslikuks tehti, olen ma ikka pigem tänulik selle eest, et vanad seksijad oma head kogemust üksi endale hoida ei mallanud ja seda lahkelt noorte kollanokkadega jagada tahtsid. Ja mis siis, et vägisi?!
Vaatamata sellele, et nii mõnigi tüdruk sai lahti nööbitud algul üsna vastumeelselt - ah, täna pea valutab ja väsinud - siis tehes kasvas isu ja lõpuks oli väga hea meel, et pooleli ei jätnud! Mõnikord on inimene nii laisk, et lihtsalt vajab tagant torkimist! Mina igal juhul oskan kupjale tänulik olla. Ja nüüd, mil ma usun või vähemalt tahan ka ennast vanade kepivendade hulka kuuluvaks lugeda, on mul lausa raske end tagasi hoida oma vaimustust jagamast. Seksisõpradele, et mitte öelda sõltlastele, polegi rohkem vaja kui soovitust, seda küll, kuid teate isegi neid tänapäeva noori - laisad, nagu porikärbsed! Vähene liikumine ja rämps vaimutoit! Tulemuseks üha suurenevad probleemid vaimse tervise, potentsi ja viljakusega.
Mis seal salata - hea seks hea kaaslasega on alati väga inspireeriv - paneb mõtted liikuma ehk hoiab potentsi virge! Noored lihtsalt ei tea seda seni, kuni oma kogemus neid veenab. Seda kogemust me võimegi paraku ootama jääda ja vahest on sundimisest kasu. Me ei tule ju selle pealegi, et oma lastel jätta hambapesu vabatahtlikuks. (Tõsi, hambapasta võivad nad küll enamasti ise valida.) Hambapesu on kiire protsess ja sujub sujuvalt harjumuseks. Raamatutega, kahjuks, on vaja rohkem aega ja sundimise vaeva, aga me ei tohiks alla anda. Kas meile meeldib rohkem, et sööbikud ja pisikud meie laste vaimu kallal näkitsevad kui hammaste? Ma ei usu, et keegi vanematest keelaks lastel ise raamatuid valimast, aga kohustuslik osa on lihtsalt lisaks. Ja selle mõte on lihtne. Nimelt on olemas kooliprogrammis kirjanduse tund. See jaguneb teemadeks. Neid teemasid ei saaks käsitleda ega analüüsida, kui õpilane kohustusliku ,,Kevade" asemel valiks ,,Totu kuul". Lood on erinevad ja teemade spetsiifika nõuab just nimelt teatud kindlate raamatute ise lugemist! Täpselt samuti, nagu kunstiõpetuse tunniks tuleb Mona Lisa naeratus ära vaadata, ükskõik kui totakas see selles vanuses ka ei tundu! Parafraseeriksin: Kohustuslik kirjandus on sama rõve kui kohustuslik haridus!
Kui kellelegi minu vaimupesu näitest kangastus ajupesu, siis niikaua kui kohustuslike raamatute aluspesu pole määrdunud poliitiliselt ega religioosselt, ei näe ma ka seda ohtu. See võib küll sellises õrnas eas valus olla, kui autori poliitiline missioon liiga pealetükkiv on! Aga ei pea ju misjonäri poosi omaks võtma! Seksi tuleb suhtuda ikka loominguliselt! Tõsi, et meie kooliajal - nõuka ajal - kuhu kuulus ka Olle Lauli - oli väike tendents poliitilisusele, kuid ei midagi väga hullu. Brežnevi ,,Väike maa" oli kirjandusena lihtsalt väga mage! Õnneks polnud Brežnevil kirjanikuna Balzaci püsivust ja haaret. Viimane oli minu jaoks sellises vanuses lihtsalt igav. Iseloomustaksin seda kui vahekorda südametilkade järgi lõhnava vana daamiga. Võib-olla küll tüütu, kuid mitte ,,rõve" - lihtsalt ei liigutanud mind. See muidugi ei tähenda, et ma valimatult kargan kõike, mis liigutab. Valik on liiga suur, kõike ei jaksa!
Missugused kindlad partnerid kohustuslikuks määratakse, see on juba teema omaette, kuid vahet ju pole, sest O. Lauli seisukohavõtust järeldan, et rõvedaks saavad nad kõik paratamatult sellest hetkest, mil saavad kohustuslikuks. Ja-jah, see ilus, protestiv teismeiga! Tasub lohistada surmani kaasas! Mind isiklikult sõna ,,kohustuslik" ei häiri, sest sõna ei ole milleski süüdi!
Milleks üldse raamatud on? Kas selleks, et sundida peale kirjaniku elu- ja mõttestiili? Pigem ikka selleks, et juhtida kaasa mõtlema. Parafraseeriksin veel üks kord: Kohustuslik kirjandus on sama rõve kui kohustuslik mõtlemine!
