Kommentaar J.Kuke artiklile "Ateistlik Euroopa ei mõista islami usufanaatikutest lähtuvat surmaohtu ega religiooni üldse"

29.10.2018 Jüri Kukk  Ilmunud portaalis Uued uudised.

Euroopa keeldub mõistmast, et tuhanded otse tänavatel palvetavad islamifanaatikud ei kuulu siia.   
Üha rohkem ilmastuv või kristlust lahjendav Euroopa ei tundu mõistvat, et nende maad on asunud hõivama usufanaatikud, kelle jaoks on vaenlased nii kristlased kui ka uskumatud.
Hiljuti kirjutas Vootele Päi Delfis, et kirikul on tarvis olla kohanemisvõimeline, mitte dogmadesse takerduv ja keskajast vastuseid otsiv. Sellega ülistas ta “avanevat” Vatikani, kes olevat moderniseeruv ja kaasamist taotlev ehk siis kiitis ta katoliku kiriku suunda geiagenda ja muude “euroopalike väärtustega” kaasaminekul.
Päi näol on tõenäoliselt tegu ateistiga, kellele religioon on sama, mis näiteks marksism – ilmalikud ideoloogiad saavad endale lubada põhjapanevaid muutusi. Näiteks on marksism muundunud neomarksismiks, milles on proletariaat ja varanduslik ebavõrdsus kõrvale heidetud, uuteks kaitstavateks on kujundatud migrandid, vähemused ja naised ning revolutsiooni jõuks vasakpoolne haritlaskond ja ajupestud noored.
Ateistid, kellele peab kõik olema silmaga nähtav ja käega katsutav, unustavad ühe üliolulise asja – religioon ei ole materialism, see ei saa olla nagu nutitelefon, mille mudelit peab pidevalt uuendama. Religioon on müstika, uskumus, et on olemas vaimne jõud, kes meid juhib, suunab ja vajadusel ka karistab, kaasajastumisega pole sellel midagi pistmist – müstika lihtsalt ei saa moderniseeruda, hoomamatut ei saa materiaalseks muuta, pimesi uskumist (mida religioon osaliselt on) ei saa ratsionaalsuseks kujundada. Kui miski on meie teadvuse väline, siis peabki ta selleks jääma, talle ei saa omatahtsi materiaalset kuju anda.
Paraku usuvad ateistid ja üha enam ka kirikuringkonnad, et religiooni kaasajastumine on võimalik, tuleb lihtsalt müstikat vähemaks võtta, dogmasid tühistada, kristlikku moraali lahjendada, religioon teaduspõhise käegakatsutavusega asendada. Olen seda varemgi öelnud, et ma kahtlen, kas meie kirikuõpetajadki otseselt enam Jumalat usuvad – muidu poleks ju nende silmi Piibli tõdede ümberhindamine nii lihtne, nagu see on Annika Laatsil. Kui usklik ikka teab, et kusagil on Jumal ja jälgib teda, siis ei kipu ta väitma, et Soodoma ja Gomorra on vaid legend. Ta kardaks Jumala tahet ümber sõnastada, sest luba tal selleks ju pole.
Tundub, uskumatud ja ateistid (võitlevad uskumatud) ei saa lihtsalt aru, milline tohutu vahe on ikkagi meil Eestiski ülilevinud materialismil ja ratsionalismil ning religiooniga kaasneval usul hoomamatusse kõikvõimsasse jõusse. Üks selle osa on Lääne-Euroopas levinud arvamus, et moslemimigrandid on nagu kõik teised – ei, need on inimesed, kes tegutsevad sõna otseses mõttes nii, nagu käsib Koraan või nagu nad ise seda tõlgendavad. Selle tulemusel ongi Euroopas kokku sattunud inimesed, kes lähtuvad liberaalsetest ja ilmalikest väärtustest, ning usufanaatikud, kellele prohvet Muhamed tähendab rohkem kui tema nimel valatav veri.
Vaadake vaid neid tuliseid miitinguid, kus moslemid kaitsevad oma prohvet Muhamedi – nad kaitsevad müstilist tegelast, mitte konkreetset tänapäevast naist, last või veel kedagi nõrgemat. Ei, moslemitele ei tähenda tavalised inimesed midagi, nad on prohveti nimel valmis neid sadades pommiga tükkideks laskma. Kui nad soovivad Euroopasse šariaadiseadusi, siis ikka kõigi jaoks, kohalike arvamused või kultuuritaust neid ei huvita! Islamimaailm on sootuks midagi muud kui see euroopalik maailm, mis üritab nüüd ise islamiga kohanduda.
Sellises olekorras maksab tõde: “Ole sa ükskõik kui kõrgel eetilis-filosoofilisel tasemel, humanistlik, loodushoidlik ja mida iganes, aga kui sa end kaitsta ei suuda, sõidavad sust üle need, kellele su väärtused absoluutselt korda ei lähe.” Euroopa ei kaitse ennast, seda juba uskumisega, et migrandid on samade väärtushinnangutega, nagu nemad ise. Ja isegi avastades, et vastas on vaimsed ja sageli ka füüsilised kõrilõikajad, otsustab liberaalse mõttelaadiga inimene järele või isegi alla anda.

Urmas Rauba
Alustan ühe kommentaari tsiteerimisega: Et "kas kirjutaja teab midagi islamist"? Aga kas ta teab midagi kristlusest? Kas ta teab midagi jumalast? Rohkem kui nn "uskmatu"? Mitte keegi ei tea jumalast rohkem! Islamist teatakse küll rohkem, sest annab ta ju endast iga jumala päev "rohkemaga" teada! Kristlusest, paistab, ei taha teada isegi kristlased. Piibli ja koraani jumal on üks ja sama - Aabrahami jumal. Ja "lahjendamata" kujul oli kristlus täpselt samade väärtushinnangutega ja täpselt sama repressiivne nii vaimselt kui füüsiliselt, kui need, kellele artikkel kutsub üles vastu astuma. Kristluse ajalugu ei ole vähem kuritegelik!
"Ateistid usuvad, et religiooni kaasajastamine on võimalik..."? Ma ei ole selles kindel, et nad usuvad. Mina agnostikuna küll ei usu. Inimesed peavad seda ilmselt ainuvõimalikuks viisiks säilitada südametunnistuse vabadus kui ideaal ja samal ajal selle puhtam tunne inimestel, kes kuuluvad tegelikult ju kuritegelikku organisatsiooni, mida kristlus religioonina on! Ja siin on küll autoril õigus, et see ei toimi! Esiteks on see ebaeetiline ja teiseks võtab see võimaluse öelda ka moslemile, et ta kuulub kuritegelikku organisatsiooni. Kuid just seda on vaja teha selleks, et oleks üldse mingi võimalus ja seaduslik alus neid siia mitte vastu võtta. Tuleb anda hinnang, mis sellise seaduse põhjendaks, paraku nõuab see ausust anda hinnang ka iseendile. Ma tean kui ületamatult raske see on, sest see vajab küll ratsionaalset mõtlemist ja "dogmade tühistamist".
Kuna islam ei lahjendu, siis on ainult kaks võimalust: 1. Religioonid lahjendamata kujul, koos jätkuva vägivallaga nende vahel (ja "uskumatute" vastu), see tähendab kuritegudega nagu muiste - lootes, et kristlus võidab - ja just seda autor paistab soovivat. Kuid ma ei usu, et Euroopa soovib keskaega tagasi minna! 2. Mitte üldse religioone. Kui idealistid arvavad, et vägivallas on süüdi vaid ekstremistid, siis kust kohast nad tulevad? Täpselt sama nisa otsast! Ja nad teavad täpselt, kuidas "teadvuse välisele omatahtsi materiaalset kuju anda". Nagu eranditult kõik religioonid on seda teadnud!
"Moslemid kaitsevad müstilist tegelast..."? Mitte müstilisemat, kui kristlased! Seda esiteks. Ja teiseks ütles autorgi, et "müstika lihtsalt ei saa moderniseeruda". Ja islam ei teegi seda. Kui üldse miski on konservatiivne, siis on seda just islam! Mille üle kurdame? Seega "müstika" oli autori jaoks argument nii üht usku kaitstes kui teist rünnates?! Vabandust, kuid see on juba minu jaoks müstika! Ja mitte sellepärast, et mulle "peab olema kõik silmaga nähtav ja käega katsutav". Lihtsalt peaks olema aus, õiglane ja loogiline. Samuti sel moel vastandada ateiste ja teiste ei ole aus võte. Ateist teab käega katsumata sama hästi kui usklik, mis asi on armastus.
"Ateistid (võitlevad uskumatud)". Alustaks sellest, et teism on põhjus ja ateism on selle tagajärg. Ei ole võimalik midagi eitada ennem, kui keegi on välja mõelnud midagi, mida on tarvis ilmtingimata jaatada. Kuna mitte kummalgi ei ole mitte ühtegi tegelikku argumenti, siis võiks ju olla nagu viik? Millegipärast religioonid ei ole sellega kunagi leppinud ja nende argumendiks on alati olnud vägivald. Teism on alati olnud võitlev! Tapmised, ähvardamised, piinamised, põletamised, kividega surnuks loopimised jne. Ei ole midagi imestada, kui selle taustal leidub alati keegi, kes sellises vormis "hoomamatus kõikvõimsas jõus" kahtlema hakkab. Kui on leidunud "võitlevaid uskumatuid", kes sama mõõduga vastu annavad, siis on see tagajärg! Kuid ma ei ole sellisest võitlevast ateismist vabas maailmas midagi kuulnud. N. Venemaal oli see võimude tellimus, seega pigem konjunktuurlus, millest isegi sügavalt usklik, kuid vaene ja pappide peale vihane rahvas kasu lõikas. Tagajärg! Ma ei õigusta vastuvägivalda, ma seletan seda! Ateistide võitlus on alati olnud sõna ja see on elementaarne enesekaitse! Ja oma laste kaitse! Et neistki ei saaks "ajupestud noored"!
Nüüd pealkirja juurde. Ma ei usu, et ateistid "ei mõista islami usufanaatikutest lähtuvat surmaohtu". Vastupidi, ma arvan, et mõistavad liigagi hästi ja mõistavad ka seda, et pole vahet mis usku fanaatik on. Kahjuks ei ole nendel võimu otsustada, sest Euroopa ei ole paraku ateistlik! Võim on ikka "müstikute" käes. Olgu nad siis "pseudo" (nagu ühes kommentaaris nimetatud) või mitte, keskaega tagasi viivad praegused arengud mõlemal juhul! Lahjendatud kristlusega jääme pealetungivale keskajale lihtsalt alla, kontsentraadiga saame selle, mis on juba ajaloos olnud. Teeb sama välja ja ma ei romantiseeriks seda!
Ateistid "ei mõista religiooni". Kust kohast usklik seda nii kindlalt teab väita? Et kui mõistaks, siis kindlasti usuks? Äkki hoopis vastupidi - sellepärast ei usugi, et mõistab?! Et mõista religiooni olemust, ei ole palju pingutust tarvis, tunded on kõigil inimestel! Näib, et raskem on isegi märgata, rääkimata mõista religiooni tulemust! Raskem on ka mõista soovidest vaba mõtlemist. Kuidas on ateismi mõistmisega?

Kohustuslikust kirjandusest

Ühes hiljuti olnud ,,Suud puhtaks" saates oli põgusalt juttu ka kohustuslikust kirjandusest ja see meenutas mulle midagi. Tundsin, et minu suu on sellel teemal veel puhtaks rääkimata. Otsisin siis üles oma aastatetagused mõtted, mis olin kirja pannud peale ,,Kirjandusministeeriumi" saadet, kus kirjanik Olle Lauli tuli välja üsnagi intrigeeriva seisukohaga. Lasin ennast intrigeerida ja kuna paistab, et teema ei kaota oma aktuaalsust kunagi, siis avaldan selle nüüd.

,,Kohustuslik kirjandus on sama rõve kui kohustuslik seks!" (Olle Lauli)

Sel juhul olen üsna palju kohustuslikult seksinud. Pole hullu - traumat saanud ei ole! Vaatamata sellele, et minu kooliajal sunniti meid seksima üsna ohtralt ja vaatamata sellele, et vahest anti partneriks lollid ja inetud, ei ole seksiisule see halvasti mõjunud midagi! Ilu oskabki rohkem hinnata inetuse taustal - ei maksa kunagi halba kogemust alahinnata! Enamus kohustuslikke partnereid, peab tunnistama, olid aga nii kaunid, et pärast said vabatahtlikult isegi nende õed üle noolitud. Kuigi ise ma armastasin seksida juba palju varem kui see kohustuslikuks tehti, olen ma ikka pigem tänulik selle eest, et vanad seksijad oma head kogemust üksi endale hoida ei mallanud ja seda lahkelt noorte kollanokkadega jagada tahtsid. Ja mis siis, et vägisi?!

Vaatamata sellele, et nii mõnigi tüdruk sai lahti nööbitud algul üsna vastumeelselt - ah, täna pea valutab ja väsinud - siis tehes kasvas isu ja lõpuks oli väga hea meel, et pooleli ei jätnud! Mõnikord on inimene nii laisk, et lihtsalt vajab tagant torkimist! Mina igal juhul oskan kupjale tänulik olla. Ja nüüd, mil ma usun või vähemalt tahan ka ennast vanade kepivendade hulka kuuluvaks lugeda, on mul lausa raske end tagasi hoida oma vaimustust jagamast. Seksisõpradele, et mitte öelda sõltlastele, polegi rohkem vaja kui soovitust, seda küll, kuid teate isegi neid tänapäeva noori - laisad, nagu porikärbsed! Vähene liikumine ja rämps vaimutoit! Tulemuseks üha suurenevad probleemid vaimse tervise, potentsi ja viljakusega.

Mis seal salata - hea seks hea kaaslasega on alati väga inspireeriv - paneb mõtted liikuma ehk hoiab potentsi virge! Noored lihtsalt ei tea seda seni, kuni oma kogemus neid veenab. Seda kogemust me võimegi paraku ootama jääda ja vahest on sundimisest kasu. Me ei tule ju selle pealegi, et oma lastel jätta hambapesu vabatahtlikuks. (Tõsi, hambapasta võivad nad küll enamasti ise valida.) Hambapesu on kiire protsess ja sujub sujuvalt harjumuseks. Raamatutega, kahjuks, on vaja rohkem aega ja sundimise vaeva, aga me ei tohiks alla anda. Kas meile meeldib rohkem, et sööbikud ja pisikud meie laste vaimu kallal näkitsevad kui hammaste? Ma ei usu, et keegi vanematest keelaks lastel ise raamatuid valimast, aga kohustuslik osa on lihtsalt lisaks. Ja selle mõte on lihtne. Nimelt on olemas kooliprogrammis kirjanduse tund. See jaguneb teemadeks. Neid teemasid ei saaks käsitleda ega analüüsida, kui õpilane kohustusliku ,,Kevade" asemel valiks ,,Totu kuul". Lood on erinevad ja teemade spetsiifika nõuab just nimelt teatud kindlate raamatute ise lugemist! Täpselt samuti, nagu kunstiõpetuse tunniks tuleb Mona Lisa naeratus ära vaadata, ükskõik kui totakas see selles vanuses ka ei tundu! Parafraseeriksin: Kohustuslik kirjandus on sama rõve kui kohustuslik haridus!

Kui kellelegi minu vaimupesu näitest kangastus ajupesu, siis niikaua kui kohustuslike raamatute aluspesu pole määrdunud poliitiliselt ega religioosselt, ei näe ma ka seda ohtu. See võib küll sellises õrnas eas valus olla, kui autori poliitiline missioon liiga pealetükkiv on! Aga ei pea ju misjonäri poosi omaks võtma! Seksi tuleb suhtuda ikka loominguliselt! Tõsi, et meie kooliajal - nõuka ajal -  kuhu kuulus ka Olle Lauli - oli väike tendents poliitilisusele, kuid ei midagi väga hullu. Brežnevi ,,Väike maa" oli kirjandusena lihtsalt väga mage! Õnneks polnud Brežnevil kirjanikuna Balzaci püsivust ja haaret. Viimane oli minu jaoks sellises vanuses lihtsalt igav. Iseloomustaksin seda kui vahekorda südametilkade järgi lõhnava vana daamiga. Võib-olla küll tüütu, kuid mitte ,,rõve" - lihtsalt ei liigutanud mind. See muidugi ei tähenda, et ma valimatult kargan kõike, mis liigutab. Valik on liiga suur, kõike ei jaksa!

Missugused kindlad partnerid kohustuslikuks määratakse, see on juba teema omaette, kuid vahet ju pole, sest O. Lauli seisukohavõtust järeldan, et rõvedaks saavad nad kõik paratamatult sellest hetkest, mil saavad kohustuslikuks. Ja-jah, see ilus, protestiv teismeiga! Tasub lohistada surmani kaasas! Mind isiklikult sõna ,,kohustuslik" ei häiri, sest sõna ei ole milleski süüdi!
Milleks üldse raamatud on? Kas selleks, et sundida peale kirjaniku elu- ja mõttestiili? Pigem ikka selleks, et juhtida kaasa mõtlema. Parafraseeriksin veel üks kord: Kohustuslik kirjandus on sama rõve kui kohustuslik mõtlemine!

Kanakarja kambakast

Vaatasin 23.01.2018 ETV ,,Foorumi" saadet, mis oli kokku kutsutud arutamaks, kas T. Ojasoole on sobilik anda ülesannet, millega kaasneb ka au. Ja kas president K. Kaljulaid eksis, usaldades selle au T. Ojasoole ja kas justiitsminister U. Reinsalu kõlbab enam ametisse, kui ta kaitses nii lavastajat kui presidenti, kasutades tsitaati tuntud kirjandusteosest. Kuid mis oli "solvav". Sisuliselt taandub kogu teema sellele, et kuidas peaks võitlema vägivalla vastu. Ehkki keegi seda niimoodi ei sõnastanud. Huvitav miks? Ei ole vist tähtis? Ja selles saates kuuldu põhjal väidan, et kõige olulisema peale kas pole tuldud või seda ignoreeritakse. 

Ma ei tunne T. Ojasood. Ei tunne ka tema ohvrit. Ei ole õrna aimugi, mis nende vahel juhtus. Seega räägin teoreetiliselt. Ja ma olen saanud aru, et kõik kambakas osalejad on täpselt samasuguses teadmatuses. Seega saavad ka nemad rääkida vaid teatud piirini teoretiseerides. Kuid kambaka eesmärgiks oli siiski neid piire ületada, mõistes kohut ja nõudes täideviimist täiesti konkreetselt.

Ma olen nõus, et kui keegi on jätkuvalt vägivaldne ja see on tõestatud, siis on vaja teda karistada! Kui olukord nõuab, siis tuleb ka istuma panna. See on elementaarne ühiskonna vastuvägivald enese kaitseks. Kuid vägivalla vastu võitlemine ei tähenda ainult karistusi! Sealt kinnimajast saab vägivallatseja ükskord välja ja kõik võib hakata otsast peale. Aasta või paar vabamalt hingata on muidugi kergendus, kuid see ei ole lahendus. Lahenduseks on ainult üks asi - muutumine! Ainult see saab olla eesmärgiks! Karistused võivad olla aluseks muutumisele. Kuid ei tarvitse!

Kui T. Ojasoo on näidanud, et ta teatris lavastades ja suheldes on metoodiliselt kasvõi ainult vaimselt vägivaldne, siis ei pea seda andestama isegi siis, kui lavastused on head. Kas ta on seda näidanud? Ma olen täiesti kindel, et avaliku elu tegelasena on ta see poolteist aastat olnud ka suurema jälgimise all! Äkki ei ole olnud talle rohkem midagi ette heita?
Ma olen näinud kõrvalt lavastaja tööd, kelle meetodite hulka kuulus ka näitlejate peale karjumine ja nende mõnitamine - kuid lavastused olid head. Olen saanud jälgida ka lavastajaid, kes tegid tööd samade näitlejatega rahulikult - ja tulemused olid samuti head. Järelikult ei peitu edu võti vägivallas ja seda ei pea ,,kunsti nimel" tolereerima!

President apelleeris andestamisele. See on väga õilis ja seda tuleks hinnata, sest  andestamine võib samuti olla aluseks muutumisele. Kuid ei tarvitse! Seda näitab aeg. Kas võib keegi kambakas osalenutest väita, et T. Ojasoo pooleteise aasta jooksul mingeid järeldusi enda kohta ei ole teinud ega ole muutunud? Kui saab, siis miks ta selle väitega ja tõenditega lagedale ei tulnud??? Püüan ise vastata. Sest mitte keegi selles debatis millegipärast ei tulnud kordagi isegi sellele mõttele, et karistamisest tähtsamaks võiks pidada muutumist! Ma ei kohanud meedias mitte kordagi ühtegi osapoolt, kes küsimusele sellest vaatevinklist lähenenud oleks! Mitte kedagi see ei huvita?! Miks? Põhiline argument T. Ojasoo vastu on olnud küsimus, et ,,millise märgi me sellega ühiskonnale anname?" Aga millise märgi me anname ühiskonnale, kui me tambime kellegi mutta ka siis, kui ta päris siiralt on arenenud ja muutunud? Või poolel teel sinna? Pealegi, kui ta on juba karistada saanud ja mitte vähe?!

Ma tean, et muutumine ei ole kerge protsess mitte kellelegi. See tähendab pidevat enda jälgimist ja analüüsi. Ma tean ka seda, et statistika väitel muutuvad vägivallatsejad harva. Kuid seda ei saa selle pärast välistada, sest ,,harva" ei tähenda mitte kunagi! Ja päris kindlasti ei ole hea mõte seda inimesele veelgi raskemaks teha! Ma tean ka seda, miks on väga raske muutuda. Sest väga raske on saada enda tunnete vastu. Tunnetel on alati väga kiire ja neil on alati väga õigus ja nad karjuvad mõistusest üle. Selle tõestuseks oli ka see kambakas.

Muutumise aluseks on väärtuste ja hoiakute muutumine. Vaatame neid väärtusi, mis ajendasid kambaga seljad kokku panema. Ühtedel verejanu, teistel poliitiline profiit ja kolmandad said võimaluse näidata ja tunda ennast teistest õigemate kodanikena. Viimased kaks oleks niikuinii boonuseks ka esimesele. Ja ma keeldun uskumast, et need väärtused ja hoiakud takistasid aru saamast U. Reinsalu kirja tegelikust mõttest! See lihtsalt pole võimalik, sest see oli väljendatud väga selgelt ja kõik kirjutatu oli õige. Ainuke libedale minek oli tsiteerida klassikut. Ei, kindlasti ei olnud põhjus kirjaoskamatuses - need väärtused andsid hoopis teretulnud võimaluse kõigil kolmel väärtusgrupil omi motiive veelgi libedamalt demonstreerida. Tehes nägu, nagu oldaks kirjaoskamatud. Sellest sündivat kahju ilmselt hinnati väiksemaks loodetud tulust. Mina hindaksin seda kahju suuremaks! Seda enam, et tulu ei sündinud.

Nonii! Tuleb välja, et olin mõndagi maha maganud. Sain vahepeal tagamaade kohta targemaks. 25.01.2018 ,,Ringvaate" saates selgus mulle, et kogu selle kambaka taga on feministid. See selgitab, miks Reinsalu otsustas kasutada just sellist tsitaati. Mulle tunduski pisut veider kasutada otsese naissoo tunnusega piltlikku kujundit, samas kui kambakas osales terve hulk mehi. Palju korrektsem olnuks seda nimetada ju sooneutraalselt hanekarja kambakaks?! Kas sellise kujundiga ajan ma ka mehed tagajalgadele või nendel jätkub huumorimeelt?
Saates olid külas feministide esindajad O. Loone ja N. Kalantar. M. Reikop küsis, et "kas huumorimeel on teis säilinud?" Pidades silmas feministe. N. Kalantar selgitas hea ja halva huumori vahet: ,,Huumoriga on see reegel - sa kas lööd üles või sa lööd alla. Kui sa oled võimupositsioonil ja sa teed nalja inimeste üle, kes on sinust allpool, siis sa oled nõme! Nii lihtne see ongi!"
Kui see nii lihtne ongi, siis mina võin rahulikult nimetada feministe kanakarjaks? Järelikult sama nali alluva suust on igati hea, mis ülemuse suust on nõme? Kuna minul mitte ühtegi alluvat ei ole, siis järelikult teen alati vaid head nalja? Seda on tore teada! Ja paluks hanekarja meestelgi seda lahkelt arvestada!
Kui N. Kalantar tajub naljas lööke ja asetab need hierarhia konteksti, siis magab ta huumori maha tõesti! Kuna feministid väga järsult vastandavad sugusid, tõlgendavad naine olemist kui pealesunnitud mehele allumist ja vajadust olla sellepärast pidevas sõjaseisukorras - kuna ,,elame ju meestekeskses maailmas" - siis ma näen ka sellises huumori käsitluses tegelikult hoopis järgmist: hea nali on see, mida tehakse meeste pihta ja halb nali on see, mida tehakse naiste pihta.

O. Loone ja N. Kalantari jutust selgus ka palju muud. Esiteks see, et presidendiga ei õnnestunud ,,intelligentne diskussioon", mida loodeti. Selgus ka see, et feministide grupis on lubatud eriarvamused ja see on ok, sest pole nende otsustada, et teise feministi seisukoht on vale. Miks presidendi eriarvamus on pettumus, see ei ole ok ja seda on võimalik ebaintelligentseks nimetada? Kas selleks, et saada litsents omada eriarvamust, millele kohe nördinult kambakat ei tehtaks, tuleks nimetada ennast kõigepealt feministiks ja möllida ennast Wirginia Woolfi? Kas intelligentsus sõltub klubilisest kuuluvusest?

O. Loone väitis, et selle kambakaga võitsid feministid ja kaotasid need, ,,kes arvavad, et naiste õigusi võib jalge alla tallata". Kes arvab ja kes tallas? President? Või Reinsalu? Mil moel tallas? Võib-olla oleks aidanud seda mõista, kui O. Loone oleks selgitanud, missuguseid õigusi tallati? Aga ei selgitanud. Kas ma olen veel midagi maha maganud?

O. Loone väitis ka, et nad ei võtnud U. Reinsalut ametist maha vaid sellepärast, et ,,mis kasu sellest naised saavad"? Kuidas kõlaks, kui mehed arutaksid kellegi kandidatuuri läbi samasuguse prisma, et mis kasu mehed sellest saavad? Missuguse märgi see ühiskonnale annaks?! Missuguse märgi andis O. Loone? Nii palju siis ,,väärtustest"! Saatejuht M. Reikop andis sellele väga täpse hinnangu - matšo!
See on alati nõme, kui keegi matšotab ja ei ole vahet, kas seda teeb mees või naine, alluv või ülemus! Nii lihtne see ongi! Ma arvan, et O. Loone eksib sellega, kes sellises olukorras võitis!

Ja mul on täiesti kama, kes missuguse kemplemise võidab, niikaua, kui tegelik kaotaja on see, mille pärast kemplemine käib! See teema lihtsalt tuleb lõpuks väga ausalt, ilma tabudeta ja solvumiste taha pugemata lahti harutada! Kui O. Loone pidas naiste õiguste all silmas õigust tallata keegi, kes on korra eksinud, ülejäänud eluks mutta, siis see õigus võib talle kui naisele rahuldust pakkuda. Ja seda õigust feministina nõuda. Aga inimesena? Kui palju sellest rahuldusest alles jääb, kui endale aru anda, et see töötab tegelikult eesmärgi vastu? Kas eesmärgiks ikka on lähisuhtevägivalla vastu võitlemine või lihtsalt enda võimu nautlemine? Väide, et ,,teise võimaluse ta juba sai" (T. Ojasoo) on otsene demagoogia, kui see võimalus esimesel võimalusel, mil paistab, et teisel liiga hästi läheb, soovitakse annulleerida. Kas sellega, et talle pakuti au lavastada tähtsat üritust, T. Ojasoo kuritarvitas usaldust? Võimaluse andmine tähendab võimaluse andmist koos kõigega - ka heaga, mis sellega ähvardab kaasneda!

Mida üldse tähendab ,,naiste õigused"? Termin eeldab, et tegemist peab olema õigustega, mida meestel ei ole. Kindlasti on ka selliseid - näiteks õigus teha aborti. Lihtsalt ei ole mõtet eraldi meestele sama õigust anda. Ma ei oskaks selle õigusega midagi peale hakata! Kuid jutt käib vägivallast! Ja siin saavad ja peavad õigused olema võrdsed! Miks sellisel juhul rõhk ühel sugupoolel? Kas ma olen ikka õigesti aru saanud, et feministide eesmärk on tagada võrdsed õigused meestele ja naistele? Seega  peab rääkima inimõigustest! Kas feminist ei pea ennast inimeseks? Rääkides naiste õigustest kontekstis, kus mehed ja naised peavad omama samu õigusi ja nende õigustega kaasnevatest kohustustest kinni pidama võrdselt, jätab paratamatult mulje privileegide taotlemisest. Kuidas on õigusega matšotada, seda saab näha isegi televiisorist. Kuidas on õigusega füüsilise vägivalla vallas, seda me nii kergelt ei näe, sest paarisuhte vägivald jääb enamasti varjatuks. Kuid oleks lihtsameelne arvata, et sellega teisiti on. Tõsi, et mehed on keskmiselt võttes naistest füüsiliselt tugevamad ja seega nende füüsiline vägivald, kui nad juba selle valivad, võib olla destruktiivsem. Võib, kuid ei tarvitse! Ka nõrgem võib olla destruktiivsem, kasutades kavalust, vahendeid ja ka privileegina oma nõrgem olemist. See on fakt! Täpselt samasugune fakt on ka see, et tunded, mis vägivalda põhjustavad, on naistel ja meestel samad. Samuti mõistus, mis nende tunnetega kas tuleb toime või ei tule toime, on sama. Vägivald - olgu siis vaimne või füüsiline - ei ole soopõhine probleem, vaid isiksusepõhine! See, et meeste füüsiline vägivald paistab kõige kaugemale silma, tähendab seda, et see on vägivalla tipp. Kuid see ei tähenda, et tipu all valitseb tühjus. Naiste antud kõrvakiile ei loenda mitte keegi põhjusel, et seda vägivallaks ei peetagi. Suhtevägivald on kompleksprobleem ja kõik, kes räägivad vaid naistevastasest vägivallast, jätavad kasutamata võimaluse tegeleda vägivallaga kompleksselt. Olen veendunud, et siis see jääb jätkuvalt tulutuks ettevõtmiseks!

Kui mu mälu mind ei peta, siis umbes samal ajal, mil T. Ojasoo juhtum oli päevakorras, oli ka uudistes üks naine, kes kuskil bensiinijaamas haledalt peksa sai. Naine tunnistas, et tal on kombeks ennem ütelda kui mõtelda. Intervjuust temaga jäi paraku mulje, et ega tal pole olnud kombeks ka pärast ütlemist mõtelda. Ega tarvitse ka kunagi hakata mõtlema, sest "ohver pole ju kunagi süüdi"! Ma ei taha sellega öelda, et sõimule ja solvangutele võib füüsilise vägivallaga vastata, ma tahan sellega ütelda seda, et füüsilise vägivallaga vastamine ei pese olematuks sellele eelnenud vaimset vägivalda! Mitte keegi ei pea vastutama teise inimese tegude eest, kuid vastutus enda tegude eest peab säilima ka siis, kui reaktsioon sellele on ebaproportsionaalne! Iga inimene on kindlasti paremini motiveeritud muutuma, kui partner ka enda probleemi tunnistab ja muutuda püüab. Ma ei räägi vägivalla puhul kaasvastutusest, ma räägin iga inimese omavastutusest täpselt selle piires, milles ollakse süüdi. Vastutus tähendab süü tunnistamist ja kompenseerimist. Peamiselt ja kõige tähtsamana - läbi muutumise! Kui muutust ei tule, jäävad ka kompensatsioonid mittetoimivaks.
Me ei saa iialgi piiri suurele vägivallale, kui me väiksema tähelepanuta jätame. Veel enam - kui me sellele õiguse anname, jääme me maadlema tagajärgedega. Sest iga suur saab kord alguse väikesest! Vägivallavastast võitlust tuleb pidada ka seal, kus vägivald alguse saab. Selleks tuleb lihtsalt vägivalla latti väga tugevalt allapoole tuua. Isegi õhkõrnalt allapoole toomisest piisaks, et maailm muutuks paremaks paigaks.

Vägivalla skaala on üsna pikk, ennem kui füüsilise punkti ületab. Kuid see ei ole nullpunkt! Ka vägivallatseja partner võib paikneda seal kuskil skaalal. Ma saan aru küll, et tundub ebaõiglane rääkida vastutusest siis, kui ise ollakse kuskil skaala alguses ja partner lõpus, kuid ometi peab ka siis vastutus säilima põhjusel, et järgmises suhtes ei tarvitse skaalal paiknemise proportsioon võrreldes eelmise partneriga olla enam sama. Ohver võib osutuda hoopis ise suuremaks vägivallatsejaks. Ja seda süüdimatumalt, kui talle kord juba sama asja eest õigus anti! Siis muutub see automaatselt ka tema hoiakuks. Ja privileegiks - ,,naise õiguseks", mida mehel ei ole. Kui feministid võitlevad naise õiguse eest üksinda vägivallatseda, siis tuleb neid pidada kuritegelikuks liikumiseks! Meestel on täpselt samasugune õigus nagu naistelgi - elada oma elu terves vaimses ja füüsilises õhkkonnas!

On üsna ebatõenäoline, et kokku saavad alati inimesed, kelledest üks asub vägivalla skaala lõpus ja teine pole lävepakku ületanudki. See on võimalik, kuid mitte alati ja sellepärast tuleb seda ennem tõestada. Ja ohver peab olema selleks valmis! Täpselt samuti, nagu iga muugi kuriteo uurimisel, ei saa ükski osapool hoiduda tunnistuste andmisest, apelleerides ohvri staatusele. Ei ole mõtet rääkida vägivallavastasest võitlusest, kui me poole vägivalla vastu isegi huvi ei tunne. Omavastutuse välistamine vägivallajuhtumite menetlemisel on ohtlik trend ja selles on täiesti otseselt vastutavad psühholoogid! Huvitav, kas siin on mingi seos sellega, et psühholoogid on enamasti naised? Kas mehed peaks hakkama sellesse ametisse samuti kvoote nõudma? Nali naljaks - ma väga loodan, et mehed iial midagi nii jaburat tegema ei hakka! Isegi, kui nad on ,,naiste õiguste" nimel inimõigustest loobunud.

Mantra, mida viimasel ajal korratakse - ,,Ohver ei ole kunagi süüdi!" - on demagoogia! Sama hästi võiks väita, et Natsi-Saksamaa ei olnud milleski süüdi, sest sai ta ju lõpuks haledalt peksa! Me ei saa süüd mõõta ainult haavade suuruse järgi ega ka ainult füüsiliste parameetritega. Seda enam, et vaimsed haavad on väga raskelt mõõdetavad.  Ohver ei tarvitse olla süüdi, kuid ta ei tarvitse olla ka süütu! Kõik variandid on võimalikud, kuid sellise postulaadiga välistatakse variandid ja muudetakse normiks väiksem süü! Ohver ei ole süüdi oma partneri rumaluses ega vägivallas, kuid ta on süüdi enda rumaluses ja vägivallas! Alandamine, sõim, sihilik solvamine, kõrvakiilud jms on ja jääb vägivallaks ka siis, kui partner sellele reageerib kangemalt. Vägivaldsete vahenditega vastuvägivalla provotseerimine on samuti vägivald ja seega süü!
Seksuaalvägivalla puhul see mantra kehtib põhjusel, et ,,olla ahvatlev" ei ole vägivald - ei vaimne ega füüsiline! Isegi kui ahvatletakse meelega, ei ahvatle keegi ju kasutama vägivalda. Ja seega on seksuaalvägivald erinev teema, millest ei saa vedada kõiki paralleele ülejäänud vägivallale!

Olen täiesti sama meelt Indiast pärit Tartu ülikooli filosoofiamagistri Tarun Gidwani seisukohaga, et ,,meeste agressiivsust ei põhjusta testosteroon, vaid ühiskond". (novaator.err.ee. 15.02.2018) Ta tsiteerib neurobioloog Robert Sapolskyt: ,,Testosteroon ei suurenda mitte agressiivset käitumist, vaid sellist käitumist, mis aitab tugevdada või säilitada ühiskondlikku positsiooni. .... Juhtumisi on ka meie, inimeste, maailmas, agressiivne käitumine see, mida premeeritakse ühiskondliku staatuse säilitamise või kõrgendamisega." Ja veel üks kuldne tsitaat sealtsamast: ,,Probleem on selles, kui sageli me premeerime agressiivsust".
Ühiskondlikud hoiakud ei ole paraku homogeensed. See, mida ühes ringkonnas taunitakse, on teises enesestmõistetav. Ja veelgi hullem on see, kui me taunime midagi teiste juures, mida me endale lubame. Siis läheb asi juba päriselt metsa, sest topeltstandardid tekitavad vaid vastasseisu süvenemist! Kui topeltstandardid on sugudevahelised, jääb ka sugudevaheline viha ja suhtevägivald normiks! Ma olen T. Gidwaniga nõus, et ,,patriarhaalses ühiskonnas", millest ta räägib, võib naiste ,,spontaanseid ja rahutuid pahameeleväljendusi" nimetada ,,õigustatuteks". Topeltstandardid sellises ühiskonnas on ilmselt niivõrd üldised, et see lubab üldistust ka hinnangutes. Kuid läänelik ühiskond - Eesti sealhulgas - erineb India ühiskonnast piisavalt suurelt, et seda patriarhaadiks enam nimetada ei tohiks! Samuti ei tohiks kasutada enam ka selliseid üldistusi! Naised ja mehed ei erine võimukuse poolest ja kui naised on saanud samasugused võimalused seda realiseerida, siis nad ka kasutavad seda sarnaselt meestega. Ei ole enam sugugi kindel, kumma ,,spontaansed ja rahutud pahameeleväljendused" on ,,õigustatud"! Ja lõpuks võib tulla aeg, mil kõik on vastupidi. Kas siis ongi käes see tasakaalu ime, mida nimetatakse matriarhaadiks? Mul on väga hea meel, kui mehed oma matšotamisest loobuvad ja ma ei arva, et sellest tekib auk ühiskonda, mille peavad täitma naised! Võib-olla ei ole sinna midagi parata? Pidasin kunagi kanu. Kui ükskord rebane kuke ära viis, hakkas üks kanadest ise tema asemele. Kargama ei hakanud, kuid kamandama ja kirema küll.

Staatuse säilitamist või kõrgendamist taotlevad kõik! Nii mehed kui naised! Eelnev jutt kehtib ka naiste kohta - hormoonid ei põhjusta nende agressiivsust, vaid ühiskond. Ma arvan, et mingit meestest jäänud auku ei pea täis valguma, kui me lõpetame ka naiste agressiivsuse premeerimise!  

Võlgnen selgituse väite eest, et sookvootide nõudmine on jabur.
Mõõta kellegi pädevust sootunnuste järgi ei erine selle mõõtmisest naha värvi või kolju kuju jms järgi! Kõigile - nii meestele kui naistele - tuleb tagada vabad ja võrdsed võimalused, kuid nende realiseerimine peab jääma vaba inimese vabaks tahteks, valikuks ja pingutuseks, mida ei ole moraalne tema eest ära teha! Seda enam, et kompetentsust ei olegi võimalik kellegi eest ära teha! Kui me räägime ametitest, milledest me eeldame parimat pädevust, ausust, eetikat jms, siis ei puutu sugu asjasse! Sest need omadused on kõik isiksusepõhised, mitte soopõhised! Sookvootide kasutamine on otseselt privileegide loomine soo järgi. Ja mis mind kõige rohkem hämmastab - selliste privileegide nõudmine näitab, et nõudja ei näe ametnikus inimest, vaid eelkõige naist või meest. Mis omakorda on otseselt vastuolus nii inimsuse standarditega kui ka feministide endi retoorikaga! Ja kui nüüd järgi mõtelda, siis ei erine feminism kuigipalju tibiismist ega meeste matšoismist. Mitte kumbki nendest ei soovi sooprivileegide nimel näha ennast eelkõige inimesena!
Saage juba inimesteks!