reede, 4. august 2017

Yuval Noah Harari "Sapiens. Inimkonna lühiajalugu"

Yuval Noah Harari "Sapiens. Inimkonna lühiajalugu" on üks väga hea ja ladus lugemine, vaimukas ja edasi mõtlema inspireeriv raamat. Kuid leidus ka jahmatavat rumalust. Kirjutan siis sellest, mis edasi mõtlema lausa sundis või millega üldse nõus ei saanud olla.

Autor jagab inimkonna ajaloo kolme perioodi, mis tähistavad arengu seisukohast inimese võidukäigu jaoks olulisi etappe. Teiste liikide jaoks ja looduse kui terviku seisukohast on need paraku olnud kõik katastroofilised. (13 all) "Ajaloo käimapanev jõud oli kognitiivne revolutsioon, mis toimus umbes 
70 000 aastat tagasi. Ajaloo kulgemisele andis hoogu juurde põllumajandusrevolutsioon, mis toimus umbes 12 000 aastat tagasi. Teaduslik revolutsioon, mis sai alguse kõigest 500 aastat tagasi, võib aga ajaloole lõpu teha ja panna aluse millelegi hoopis muule." Inimene, keda oli alguses mitmeid liike, hõivas üha uusi alasid ja millegipärast kippusid samal ajal sealt välja surema paljud teised liigid nagu mammutid, mõõkhambulised tiigrid jne. Kummaline? Ilmselt pole see kokkusattumus! Samuti kadusid lõpuks ka teised inimese liigid...
Koos inimese teadvuse hüppelise arenguga - nn kognitiivse revolutsiooniga - tekkis kultuur. See tähendas kõnet, lugusid, mida jutustada ja uskumusi, mida edasi anda. Üksikute inimeste subjektiivsetest ettekujutlustest said kollektiivsed. Sellega pandi algus intersubjektiivsetele kujutletavatele kordadele. Intersubjektiivne on kõik, mis ei ole objektiivne ja mida usuvad paljud inimesed. (Intersubjektiivne on sama mis meem.) Me kõik elame kujutletavates kordades, peame neid õigeks, usume neisse ja need hakkavad toimima, nagu oleksid objektiivsed. (158 all) "Kujutletavast korrast ei ole pääsu. Kui me oma vanglamüürid maha kisume ja vabaduse poole jooksu pistame, jookseme tegelikult veelgi suurema vangla avaramasse hoovi." Või siis ainult kujuteldavalt avaramasse.
Ilmselt ei saa me väita, et mõni teine liik veel elaks kujutletavas korras. Kas vabas looduses elavad teised liigid on samuti "vanglas"? Ilmselt ei! Järelikult on meie vanglaks kujutletav kord ja ei midagi enamat. Sest toidu otsimine, selle söömine, seksimine ja laste kasvatamine, mida teevad ka kõik teised liigid, ei saa olla vanglaks. Selle nõnda nimetamisel lihtsalt puudub mõte. Koopaid ja pesi ehitavad ka paljud teised liigid - ka see ei saa olla vanglaks. Vanglaks saavad olla järelikult vaid meie (inter)subjektiivsed ettekujutused ja nende baasil loodud korrad, millele allume. Jah, meil on väga nõrgad šansid pääseda füüsiliselt vabaks kujutletavastest kordadest, millede sisse oleme sündinud, olude sunnil veetud või mõne kujutletava korra kavala ajupesuga meelitatud, ükskõik kui palju "avaram hoov" see meile tundub. Kuid meil on võimalik saada vaimselt vabaks just täpselt sellest hetkest, mil õpime vahet tegema subjektiivsel ja objektiivsel. Kas ei ole inimese teadvus imeline?!
Võimeline ehitama endale ise müürid ja võimeline neist ka välja murdma. Ehitama ka teistele müürid, kuid enamasti tuleb tunnistada, et elame müüride vahel, mis on ammu ennem meid ehitatud.
(177/1) "PÜÜDES MÕISTA INIMAJALUGU põllumajandusrevolutsioonile järgnenud aastatuhandel, jõuame lõpuks ikka üheainsa küsimuseni: kuidas suutsid inimesed moodustada ulatuslikke koostöövõrgustikke, ilma et neil oleks olnud nende toimimise tagamiseks vajalikke bioloogilisi instinkte? Lühike vastus on, et inimesed lõid kujutletavad korrad ning kirjasüsteemid. Need kaks leiutist täitsid lüngad meie bioloogilises pärandis."  Kujutletava korra all mõtleb autor kõike "intersubjektiivset", kuid peamiselt sotsiaalseid hierarhiaid - klassi- ja kastisüsteeme ja jumalaid, kellede nimel ja soovil inimesed korda hoiaksid, samuti ideoloogiaid.

Iseenesest ei ole meie bioloogilises pärandis ühtegi lünka. Kui nüüd lünkadeks mitte pidada selliste võimete puudumist, nagu seda on nahkhiirel, jaanimardikal, kameeleonil jne. Sellest on muidugi kahju, kuid inimesele on "antud" midagi, mida meil reeglina on nahkhiirest rohkem. Kõikide instinktidele mittealluvate situatsioonide ja vajaduste lahendamiseks on evolutsioon lasknud tekkida ja areneda mõistusel. Kui mitte varem, siis vähemalt "kognitiivse revolutsiooni" toimumise ajaks pidi ta olema arvestataval tasemel. Mõistus on samasugune bioloogiline pärand, nagu instinktidki. Seega samaväärne ja muutuvates oludes isegi väärtuslikum. See pakub instinktidele isegi nii kõva konkurentsi, et piirid nende kahe vahel inimeste endi jaoks kipuvad ähmastuma. Ja instinktid loomulikult suhtuvad mõistusesse, nagu ikka - konkurendi vihaga (esoteerikud näiteks). Eks see ole tihti vastastikune - mõistuski põlgab instinkte tihti "madalateks" (moraalitsejad näiteks), kuid naljakas küll, aga enamasti laseb ennast kuulekalt just nende kõige madalamate poolt juhtida. Nagu näiteks võimu ja ahnuse instinktide poolt. Hierarhiate teke nendel baseerubki ja see ei ole mingi eriline inimese leiutis - see on meie bioloogilises pärandis sama kindlalt sees, nagu kotikutelgi. Selle vahega ainult, et kui kotikud panevad oma rinnad vastamisi ja kaaluvad üksteist üha uuesti, siis inimene "leiutas" oma kord saavutatud privileegide säilitamiseks ja pärandamiseks muinasjutte (jumalatest näiteks). Selles mõttes on autoril väga õigus, kui ta räägib "kujutletava korra leiutamisest". Kuid hierarhias ülespoole ronimine ja teiste selles takistamine tundub iseenesest olema iga isendi bioloogiline kutsumus. Tähendab see ju rohkem seksi ja paremaid palasid. Kirjasüsteemid on aga kahtlemata puhas mõistuse leiutis. Bioloogilist vajadust sellele on raske välja mõelda. Või kui, siis ehk värsside kirjutamiseks, et daami voodisse saada. Huvitav mõte, aga vaevalt. Esoteerikud, kes kirjutavad pakse raamatuid, kus nad muuhulgas ka ohtralt mõistust peksavad, võiksid selle peale pisut mõtelda!

Kui instinktid jäävad inimeste kõigi muutuvate olukordade lahendamiseks puudulikeks ja mõistus peaks seal appi tulema, siis paraku on ka mõistus jäänud sealsamas puudulikuks just sellel põhjusel, et instinktid ei ole nõus kergelt seda mängumaad loovutama, kus ta on saanud miljoneid aastaid suveräänselt peremehetseda. Instinktid lihtsalt loobivad mõistusele kaikaid kodaraisse. Tulemuseks on see, et "kujutletavad korrad" on hägune segu neist mõlemast ja seega samuti puudulik, iga kodara vahel kaigas. Nii väljamõeldud hierarhiad kui ka jumalad on inimeste koostööd võimaldanud küll, kuid kuna pärandatavad hierarhiad pole õiglased, ega baseeru mitte mingisugusel bioloogilisel argumendil (nagu autorgi seda rõhutas) ja jumalad peegeldavad samuti vaid nende väljamõtlejate fantaasiaid ja soove (mille autor jättis millegipärast rõhutamata), siis saab neid "leiutisi" käsitleda kui sügavalt subjektiivseid maitse asju. Ja maitse üle paraku mitte ainult ei vaielda, vaid ka sõditakse. Seega - "kujutletavad korrad" on ka suurimad põhjused, miks inimesed suuremas plaanis koostööd teha ei suuda. Kui väikeses kogukonnas need toimivad, siis "üleilmse impeeriumi" moodustumiseks, mille poole autor prognoosib inimkonda liikuvat, enam ei toimi. Sest iga kogukond on leiutanud enda kujutletavad korrad (või vastupidi), rääkimata sektantlusest kogukondade siseselt. Kõik senised impeeriumid on loodud vägivallaga, sundliitmistega tugevama õiguse alusel. Tugevam on vägisi peale surunud nii hierarhiaid kui jumalaid. Kas ei ole sinisilmne arvata, et üleilmne impeerium teisiti kätte tuleb? 
Kirjasüsteemid on, vaatamata piirkondlikele erinevustele, siiski isetud, nagu seda puhas mõistus ongi, neid on võimalik alati tõlkida ja see teeb neist peamise leiutise, millel on potentsiaali inimkonda ühendada. Kuid ka nemad ei suuda inimesi koostööle mobiliseerida niikaua, kui nad on kujutletavate kordade teenistuses. Püüdes kodarate vahelt välja kangutada võõraid kaikaid, topivad nad asemele enda omi. Seda nimetatakse propagandaks ja see on ka tüüpiline vihakõnede loomemehhanism.
Kas  miski on "leiutatud" ennem või pärast põllumajandusrevolutsiooni, ei olegi tähtis. Tähtis on "leiutise" toimimine. Autor kirjutab pikalt ka rahast, mis nii otseselt kui kaudselt inimeste koostöövõrgustikke on globaliseerinud. Kuid kunstid, miks ei ole neid nimistus? Ja sport? Neid ei ole kuidagi võimalik jätta välja "leiutiste" nimekirjast, mis on aidanud moodustada ulatuslikke koostöövõrgustikke. Kui õnnestuks inimestel vabaneda kõigist inimeste vahelistest kiiludest - jumalatest ja hierarhiatest - oleks neil veelgi suurem võime liita!

Vabadus ja võrdsus on ideaalid, mis on mõlemad korraga ihaldusväärsed, kuid antagonistlikud väärtused. Korraga mõlemat ei saa: (215/3) "Kõik, kes on kunagi lugenud mõnd Charles Dickensi romaani, teavad, et 19. sajandi Euroopas võimul olnud liberaalsed valitsused andsid eelisseisundi isikuvabadusele - seda ka siis, kui see tähendas, et maksujõuetud vaesed pered tuli heita võlavanglasse ning orbudel ei olnud muud valikut kui hakata taskuvargaks. Kõik, kes on lugenud mõnd Aleksandr Solženitsõni romaani, teavad, et võrdsuse ideaal lasi esile kerkida armututel türanniatel, mis üritasid kontrollida inimeste igapäeva elu kõiki aspekte."  Hm, kas peale Lenini-Stalini on ajaloos veel olnud türanne, kes võrdsusest üldse rääkinud on?

Türannid on alati olnud, sõltumata ideaalidest. Nende hirmus ei tasu küll mingist ideaalist loobuda - nad ei tõesta seost ideaali ja selle teostumise vahel, sest need türannid ei teostanud seda ideaali, millest vaid rääkisid! Ja veel kõige vähem omaenda eeskujuga... Kui nad midagi tõestavad, siis seda, et kujutletava korra teostaja koperdas esimesena omaenda instinktide kaigaste otsa ... ja pikali jäigi. Idealistlike kujutletavate kordade mittetoimimine ei tõesta ilmtingimata seda, nagu poleks need üldse teostatavad. Ilmselt ootavad need uut kognitiivset revolutsiooni, sootuks uuel tasemel...  (216/2) "Nii nagu keskaegne kultuur ei suutnud rüütliideaali kristlusega lepitada, ei suuda ka praegune maailm vabadust ja võrdsust kokku sobitada. Aga see ei ole mingi puudus. Need on selle edasiviiv jõud ning tagavad meie liigi loomingulisuse ja dünaamilisuse. Nii nagu kaks samaaegselt mängitud kokkusobimatut nooti sunnivad muusikapala edasi hargnema, nii sunnib meie mõtetes, ideedes ja väärtushinnangutes valitsev ebakõla meid mõtlema, asju ümber hindama ja arvustama. Kooskõla on nüride vaimude mängulava." Ei ole nõus!!! Siin on nüüd küll asi täpselt vastupidi! Võib öelda, et keda sunnib mõtlema ja keda ei sunni. Nürisid vaimusid ei sunni ja järelikult näitavad "valitsevad ebakõlad" pigem seda, kes me oleme. Kui ebakõlad valitsevad, siis järelikult valitsevad nürid vaimud - maailm on nüride vaimude mängulava! Ja kui jääda autori toodud kujundi juurde, siis selleks, et muusikapala edasi hargneks, on kõigepealt vaja võimet, mis need noodid ära kuuleks. Jah, ebakõlad on teravate vaimude maiuspalad. Ja ebakõlad ei olekski tõesti "mingi puudus" - las klimberdavad - kui nendega paratamatult ei kaasneks nüride vaimude poolt vägivalda. Vähemalt vaimset. Ja kui mitte teiste, siis vähemalt iseenda kallal. Ebakõlad on nüride vaimude mängulava, kus nad iga sobimatut nooti vägivaldselt hoiavad! Teravad vaimud oskavad kooskõlades ilu näha, kooskõla hinnata ja sinna poole püüelda. Isegi kui täiuslikkus on tõesti arengu pidur, siis on ka see hea, sest järelikult pole selles liinis enam kuhugi areneda. See on märk, et vägisi arenedes võivad asjad vaid halvemaks keerata. Küllap teravad vaimud leiavad juba midagi muud huvitavat, mida arendada. Ükski lahendatud ebakõla ei vääri seda, et neid arengupeetuse hirmus tagasi igatseda. See oleks siis nagu kärbes, kes olles leidnud õhuakna, kiirustab tagasi tuppa, et saaks ikka edasi peaga vastu klaasi prõmmida.
Ja muide, mis mõttes ainult rüütliideaaliga? Kristlus pole sobitunud isegi preestriideaaliga, kes samuti head ja mugavat elu armastasid ja mammonat kogusid. Ja mis mõttes ainult keskaegne kultuur? Kas inimene on kuidagi muutunud tänapäeval? Inimene on samasugune ja ebakõla on täpselt samasugune. Nüride vaimude mängulava...
Eelmine tsitaat läheb edasi: (216/3) "Kui pinged, konfliktid ja lahendamatud vastuolud igale kultuurile vürtsi annavad, siis peavad ükskõik millisesse kultuuri kuuluval inimesel olema vastakad uskumused ning teda peavad lõhestama omavahel ühitamatud väärtushinnangud. See nähtus on kultuuridele niivõrd omane, et sellele on antud omaette nimetus: see on kognitiivne dissonants ehk tunnetusebakõla. Kognitiivset dissonantsi peetakse sageli inimese psüühika häireks. Tegelikult on see aga meile eluliselt oluline eelis. Kui inimesed poleks suutnud hoida endas vastuolulisi uskumusi ja väärtushinnanguid, olnuks ka inimkultuuri rajamine ja alalhoidmine tõenäoliselt võimatu."  Kognitiivne dissonants ei ole loomulikult mingi psüühika häire! Vastupidi, see on inimese teadvuse teatud tase, mil ta on võimeline vastuolusid tunnetama. Kui inimene keset vastuolusid neid ei märka ega ole võimeline neid tunnetama, siis on ta küll üks nüri vaim. Kui palju teravamaks võib pidada vaimu, kes tunnetab ebakõla, näeb läbi selle põhjused, kuid jätab selle vaid enda teada? Mnjah, teinekord tuleb seda ette iseenda elu ja tervise nimel ...
Psüühika häireks seda mitte ei "peeta", vaid pigem tembeldatakse. Juhul, mil on vaja ebakõlasid hoida ja kellegi "kognitiivne dissonants" võib neid ohustada. Nõukogude impeeriumis oli dissidentidele diagnoosi panemine üsnagi levinud. Küll aga võib kognitiivne dissonants põhjustada psüühika häireid - juhul, kui inimene ise ei suuda toime tulla süütunnetega iseendas, mida tekitavad vastuolud. Kuna vastuolud põhjustavad nii suures koguses vägivalda ja psüühika häireid, siis tundub pisut kentsakas nimetada neid "vürtsiks" ja deklareerida, et need lausa peavad olema. Kognitiivne dissonants on tõepoolest "eluliselt oluline eelis", kuid seda selleks, et kummutada "vastuolulisi uskumusi ja väärtushinnanguid", mitte selleks, et "suuta neid endas hoida"! Kognitiivne dissonants on arengu alus, mitte millegi mugav "alalhoidmise" alus. 
Tekib küsimus, et miks peaks kellelgi olema vaja ebakõlasid hoida? Kõlab ju üsna jaburalt ja lõhnab vandenõuteooria järele. Ongi jabur ja mina ei teagi vastust, milleks inimkonnal on vaja ebakõlasid, mis ainult näiliselt korda suudavad hoida - "kujutletavat korda". Vaevalt küll selleks, et elule vürtsi lisada. Pigem ikka selleks, et hoida mingeid privileege. Seda ühest küljest. Kuid teisest küljest on tihti tegemist vastuoludega, mis tekivad, kui subjektiivne reaalsus ei soovi midagi teada objektiivsest. See on juba väga tõsine "Lõks -22". Autor toob sellise termini sisse lk 217/1 ja kuna ta seda lahti ei seleta, siis teeb seda tõlkija oma märkuses: (217 all) "Lõks -22 tähendab absurdset olukorda, millest ei ole võimalik võitjana välja tulla - kõik püüded olukorda muuta viivad paratamatult tagajärgedeni, mida üritatakse vältida." Ehk siis tähendab see olukorda, mille puhul inimesed eelistavad pea liiva alla peita. Huvitav, kas tõesti selleks, et säilitada "teravate vaimude mängulava"? Vaevalt! Ikka selleks, et nürisid vaime "pilpa peal hoida"... , ehk siis iseennast.
Eks tuleb selliste Lõks-22 taoliste paradokside puhul kõigepealt analüüsida, mida peetakse silmas, rääkides "võidust". Selge see, et iga valik tähendab millegi võitmist, kuid samas ka millestki loobumist, see tähendab kaotust. Ja vastupidi - midagi kaotades võidetakse midagi. Millest võib-olla ei osata lugu pidada? Või hoopis kardetakse kui uut ja võõrast?  Ja võib-olla püüame vältida lihtsalt rumalusest? Sel juhul oleme me selle lõksu ilmselt ise vinnastanud... rumalusest. Ei ole midagi häbiväärset rumaluses, kui teadmised veel puuduvad. Küll aga on häbiväärne eelistada jääda rumalaks, tõrjudes teadmist! Tekib küsimus, et kas inimkond on rumal või ei oska olla aus? Noh, inimesed pole nii mõndagi osanud, kuid on õppinud. Inimene on suutnud kohaneda isegi jääajaga, küllap jääb ellu ka tõeajal.

 (60/3 - 62/3) ".... Nii näiteks väidavad mõned evolutsioonipsühholoogid, et toidu otsimisega tegelenud muistsed inimrühmad ei koosnenud monogaamsete paaride ümber koondunud tuumperekondadest. Pigem oli tegu kommuunidega, kus ei tuntud ei eraomandit, monogaamiat ega isegi isadust. .... Sellise arhailise kommuuni teooria pooldajad leiavad, et tänapäeval abieludele iseloomulikud sagedased truudusemurdmised, lahutuste suur arv ja hulk psühholoogilisi komplekse, mille all kannatavad nii lapsed kui ka täiskasvanud, tulenevad kõik sellest, et inimesi sunnitakse elama tuumperekondadena, ning monogaamsetes suhetes, mis ei ühildu kuidagi meie bioloogilise tarkvaraga. ... Paljud teadlased on kategooriliselt niisuguse teooria vastu, väites, et nii monogaamia kui ka tuumperekond on inimloomuse lahutamatu osa. Nad on kindlad, et kuigi muistsed küttide-korilaste ühiskonnad olid tänapäevastega võrreldes kogukondlikumad ja võrdõiguslikumad, koosnesid need siiski eraldi rakukestest, mille moodustasid armukadedad paarikesed koos oma ühiste järglastega. Just sellepärast olevat suuremas osas kultuurides normiks monogaamsed suhted ja tuumpered ning ühtlasi on see ka põhjus, miks mehed ja naised kipuvad oma partneri ja laste suhtes üles näitama suurt omanikuinstinkti ning miks mõnes tänapäeva riigis, näiteks Põhja-Koreas ja Süürias, antakse poliitiline võim endiselt edasi isalt pojale. Selleks, et kirjeldatud vastuolu lahendada ning oma seksuaalsusest, ühiskonnast ja poliitikast paremini aru saada, tasub meil lähemalt tundma õppida meie kümneid tuhandeid aastaid tagasi elanud esivanemate eluolu. Kahjuks teame oma küttidest-korilastest esivanemate elu kohta väga vähe. "Muistse kommuuni" ja "igavese monogaamia" koolkonna diskussioon tugineb mõlemalt poolt üsna kesisele tõendusmaterjalile. Ilmselgelt ei pärine kõnealusest perioodist ühtki kirjalikku allikat ning arheoloogilised leiud piirduvad peamiselt fossiilsete luude ja kiviriistadega." Mina kirjalike allikate puudumist nii kauge aja kohta sellises küsimuses, nagu seda on seksuaalsus, eriti taga ei leinaks. Mida peaks küll tuleviku uurijad arvama kaasaja eluolu kohta, leides üksiku fragmendi mõne ususekti bülletäänist või siis  kollasest ajakirjandusest? Huvitav muidugi, aga ei saa olla kindel, kui tõsiselt pakutud infot võtta saab. Palju täpsemaks infoks on meie endi geenid, mida ei saa kuidagi nimetada "kesiseks tõendusmaterjaliks". Ja kuna inimene on vaid üks liik bioloogilises mitmekesisuses, siis on võimalik teha järeldusi ka vaadeldes teisi liike. Geenid, mis läbi kehakeemia panevad kõik liigid tundma ja käituma liigiomaselt, mitte lihtsalt ei ütle, vaid lausa lobisevad intiimsaladused välja. Kui palju on meil alust arvata, et mingi oluline mutatsioon on meie geene ja seeläbi ka meie füsioloogiat muutnud niivõrd, et kütist-korilasest polügaamist on tänaseks päevaks saanud monogaam? Või vastupidi? Pakun, et see tõenäosus on null. Seega ei ole selles küsimuses otsustamiseks tarvis oodata mõne muistise välja kaevamist. Piisab enda ümber ja "peeglisse vaatamisest". Kuid seda tuleb teha lõpuni ausalt, koorides piltlikult öeldes palgelt maha kõik moraalse make up-i, mille "kujutletavad korrad" sinna võõbanud on. Antud konkreetses küsimuses saab meid huvitada ainult meile kaasa antud "bioloogiline tarkvara", mille me kogu selle võõba alt leiame. Kui me näeme tänaval kõndimas inimest kas nunna- või mungarüüs, siis ei saa me otsustada rüü järgi tema seksuaalsuse üle. Kuid me saaksime selge pildi, kui me näeks tema unenägusid ja fantaasiaid. Ka see oli piltlik kujund. Aga fantaasiad ei tule mingist muust saatanast kui meie endi geenidest, mis nõuavad, et neid kopeeritaks. Jättes kõrvale kõik füüsilise või vaimse tervise teguritest põhjustatud vähese seksuaalse huvi või koguni impotentsuse ja frigiidsuse, keskendades tähelepanu inimkonna valdava enamuse seksuaalsele käitumisele, ei näe me paraku mingeid märke inimese kui liigi monogaamsusest. Me leiame küll tõestamatuid märke ajutisest monogaamiast, mil partnerid püüavad jääda teineteisele füüsiliselt truuks, kuni nad koos oma elusid jagavad. Me leiame tõestatud märke nn sotsiaalsest monogaamiast (nagu luikedelgi), mil partnerid elavad küll koos, kuid vähem või rohkem salaja siiski petavad. Iga üksik indiviid võib elada kogu oma elu monogaamselt või kasvõi tsölibaadis, olgu selle põhjuseks mingi vaimne soovmõtlemine (kujuteldav kord) või füüsiline kõrvalekalle, me võime seda nimetada ka normaalseks, kuid see ei muuda liiki monogaamseks. Me võime püsida vaid ühes suhtes, kartes suguhaigusi, karistust või mõnitamist - see võib muuta meid ettevaatlikuks, kuid see ei muuda liiki monogaamseks. Võib olla mitte keegi teine meid lihtsalt ei taha või elame kohas, kus polegi kedagi teist - ka juhuse puudus ei muuda liiki monogaamseks. Inimese monogaamia on puhtalt inimese kultuuristandard. See on intersubjektiivne kujutletav kord, mis on mõeldud tagama relvarahu sellel tunneteküllasel lahinguväljal. Hästi mõeldud, kuid läks nagu alati... Kas me saame öelda, et "nägude tegemine" on selle rahu taganud? Ei ole saanud rahu. Näen, et oleme saanud päris verise lahingu, mille tulle voolab katkematult valede ja vassimiste õli. Kus me sandistame ennast ja üksteist kujutletava süükoormaga. Kujutletav kord on tegelikult selle sõja kuulutanud ja meid kõiki sundvärvanud reameesteks lahingusse, kus kindraleid ei ole, on vaid kahuriliha. Seda sõda meil võita ei õnnestu, sest kujutletav kord on subjektiivne, kuid vastane on objektiivne. "Leiutades" kujutletava monogaamiakorra, kuulutas inimkond sisuliselt sõja Jumalale endale, kes soovis, et "saagu teid palju" ja nägi, et selle teostamiseks on otstarbekaim viis polügaamia. Looduses on monogaamia üliharuldane - see vajab teatud tingimusi - ja inimene ei ole nende väheste monogaamsete liikide nimekirjas, sest kõik tingimused selleks, et olla polügaam, on täidetud. See on lühidalt kirjeldus, mis meile peeglist vastu vaatab. Võib-olla küll, et see ei ole ilus pilt, kuid see on siiski pilt meist endist. Ja mina isiklikult eelistan ennast kujutletavate sulgedega mitte ehtida. Halloo, meil ei ole ju tegelikult neid sulgi, keiser on alasti! Või siis on need meil tõrvaga selgas... Kuid seda tunnistada paistab inimkonnale olema ületamatu probleem, see on Lõks-22. 

Kui palju ja kas üldse on kultuuristandardid võimelised muutma bioloogilist tarkvara? Ei monogaamia ega polügaamia nimelt sõltu kumbki kultuurist, moraalist ega muudest subjektiivsetest parameetritest. Need mõisted peegeldavad puhtalt objektiivset, bioloogilist standardit. Ja sõltuvad seega organismi sisestest bioloogilistest protsessidest. Kui mitu miljonit aastat see peaks aega võtma, et moraal suudaks muuta inimeste testosterooni, vasopressiini ja oksütotsiini vahekorrad püsivalt sarnaseks Californias elava uruhiirega - ainukese teadaolevalt kindlalt monogaamse imetajaga? Ma ei kahtle, et moodne meditsiin oleks suuteline "süstima" iga konkreetse inimisendi monogaamseks nagu uruhiire, hetkega, kuid vaevalt püsivalt ning ma kahtlen sügavalt, kas isegi suurimad monogaamiauskujad sellise sekkumisega nõus on. Oleks see ju otsene tunnistamine, et neil pole õigus. Ikka see sama  Lõks -22.

Hoopis teine küsimus on see, millal tekkis tuumperekond. Ja miks ta tekkis, kui laste kasvatamine kommuunis peaks olema kergem? Kas polügaamia üldse eeldab ilmtingimata kommuuni? Arvukad linnuliigid näitavad, et on küll võimalik ka tuumperekond koos tiivaripsutamisega. Isegi sellistel liikidel, kes valivad partneri "kuni surm neid lahutab". Kas tuumperekond on kultuuritermin või bioloogia termin? Kas selleks, et oleks kas kommuun või tuumperekond, on vaja nö "hoiakuid" või paneb selle paika geen? Kas me saame väita, et linde sunnib paaris pesitsema geeni asemel meem? Või on see perekonnaseisu teema niivõrd paindlik, et ei vajagi instinkte - kõik sõltub hoopis muutuvatest oludest? Ja missugune roll selles kõiges on armukadedusel? 
Oletame, et tuumperekond tekkis koos põllumajandusrevolutsiooniga. Oletame, et varem seda polnud. Miks? Kas armukadedust varem polnud? Üks seletus sellele oleks see, et koos põldude, karja ja kõige vajalikuga sellega tegelemiseks, tekkis eraomandus - olud muutusid. Tekkis soov omada ja võimalikult rohkem. Omada ka kindlaid inimesi, kes oleksid sinu "omad" mitte ainult selleks, et nendega seksida, vaid kes aitaksid kogu selle "omandusega" hakkama saada. Seega muutus inimene samuti inventariks. Isegi, kui paarid moodustusid armastuse baasil, sai armukadedus ahnuse ja omanikutunde väljundiks. Sel juhul ei ole armukadedusel armastusega mitte kõige vähematki pistmist! Sest ühes asjas olen ma küll absoluutselt kindel - armastus oli ka ennem igasuguseid revolutsioone! Kuidas armastus ei seganud inimesi elamast kommuunides? Järelikult armukadedus ei olnud teemaks! Järelikult on armukadedus muutunud olude sünnitis. Järelikult on armukadedus pigem hoiakute ja tõekspidamiste - kujutletavate kordade teema. Kas muslimi naine tunneb armukadedust, teades, et tema mehel on rohkem naisi? Kas isegi see teadmine, et mees on parajasti teisega voodis, ei sega teda tõesti? Ilmselt mitte! Miks naine muutub sellise asja peale kohe fuuriaks siis, kui olud on muutunud ja kujutletav kord koos sellega? Ei ole ühtegi head argumenti arvamaks, et meeste puhul see teisiti oleks. Kõik argumendid on tegelikult soovid saavutada ja hoida privileege. Muslimi naine ei näe "petmises" ohtu, sest see ei olegi ju petmine kui see on lubatud, samuti annab seaduslik staatus talle kindlustunde elu ja oluga hakkama saamiseks. Kui kujutletav kord oleks vastupidine ja annaks naisele õiguse omada just nii mitut meest, kui ta heaks arvab, siis ei tunneks ka mees selles "petmist" ja kindlustunnet ei riivaks see ammugi, sest mitu meest saab kindlasti majanduslikest muredest hõlpsamini üle kui üksainus. Kommuun ei erine seega millegi poolest kindlustunde tagamisel tuumperedest ega haaremperedest. Küll aga jätab ta iga inimese - nii mehe kui naise - vabaks partnerite arvu valikutes, samuti vabaks armukadedusest. 
Kuna kõnealusel ajal tõenäoliselt elati korterite puudumisel ja ohtude rohkusel suhteliselt pead-jalad koos, siis sarnanes see ilmselt kärgperedele, kus armumine liitis küll uusi paare, kuid ei seganud armastamast või vähemalt asjalikult suhtlemast endise partneriga. Laste eest hoolitsemine oli ju niikuinii ühine terves kogukonnas ja seda on ta tegelikult ka praegu: sõimed, lasteaiad, koolid, tänav. Arvan, et inimese südamesse mahtus rohkem kui vaid üks partner. Kas seinade omamine ja nende vahele sulgumine kapseldas ka südame? Kärgperede esinemine ja toimimine tänapäeval eeldab keskmisest suuremat arukust, mis tuleks toime kõigi nende ristuvate (ego)tunnetega perede siseselt ja eelkõige kartusest saada hukkamõistetud väljastpoolt. "Eelkõige" ütlesin ma sellepärast, et need ühiskondlikud hoiakud impordivad tundeid ka perede sisse. Seega on meie tunded, mida me peame sügavalt isiklikeks, enamasti vägagi intersubjektiivsed. Need on hoiakud. Kas kütt-korilane oli tänapäeva inimesest arukam? Võimalik, kuid seda me ei saa teada, teadmata nende mõtteid. Kuid me võime arvata, et neil oli vähem intersubjektiivseid hoiakuid, mis neile nende mõtteid ja mõtetele kaasnevalt ka tundeid oleks genereerinud.

Autor paistab olema üsnagi impeeriumiusku. Rahvusriigid on inimkonna ajaloo kontekstis ülinoored ja see asjaolu oleks nagu argumendiks, et need pole õiged asjad. Asjaolu, et rahvusriike varem polnud, ei tähenda, et rahvuseid varem polnud. Isegi, kui loobuda nende rahvusteks kutsumisest ja nimetada vaid rahvasteks, ei muuda see nende identiteeti keele, kommete ja territooriumi alusel olematuks. Rahvusriikidel oli lihtsalt varem raske tekkida selles pidevas vallutamiste, alistumiste, vägisi assimileerimiste ja sootuks hävitamiste segaduses. Rahvusriike on ka praegu väga vähe. Paljud riigid, mis nimetavad endid rahvusriikideks, on tegelikult ikkagi impeeriumid. See, et rahvusriike ajaloos ei ole varem eksisteerinud, ei ole mingi ime, kui isegi tänasel päeval ei peeta enesemääramisõigust sugugi iseenesestmõistetavaks. Võimalik, et autoril on õigus tuleviku suhtes. Võimalik, et rahvusriigid jõuavad ajapikku ajaloo prügikasti. Kui see toimub rahulikult ja loomuliku protsessina, siis tuleb sellega leppida. Kuid see ei seleta õigeks mineviku ülekohut ega anna õigust oleviku vägivallale. Väga ahvatlev on viksida läikima oma verised kirsad ka tulevikus just selliste hoiakutega, nagu järgnev tsitaat seda kannab: (267/2) "Väga ahvatlev on jagada kõik tegelased ajaloos headeks ja halbadeks, nii et impeeriumid kuuluksid halbade hulka. Lõppude lõpuks rajati impeeriumid ju vere hinnaga ning need püsisid rõhumise ja sõdade abil. Ometi tugineb suurem osa tänapäeva kultuure just impeeriumide kultuuripärandile. Kui impeeriumid on olemuslikult pahad, siis mida see meie kohta ütleb?" Eks see ütlebki meie kohta, et oleme olemuslikult pahad. Tuleb lihtsalt tõde tunnistada! Ma ei saa aru, mis komme see on vingerdada ja kogu aeg ennast ilustada?! Sellega me need lõksud endile seamegi ja põlistame ebakõlad. Kui inimesed soovivad tegelikult ka saada "olemuslikult heaks", siis tuleb silmad lahti teha ja ehmatada ennast virgeks! Et hea olla, tuleb kõigepealt heastada mis veel võimalik ja mitte rohkem halba juurde teha! Kuid selleks tuleb kõigepealt õppida seda halba nägema ja seda ei ole võimalik näha ilma halbade asjade halbadeks nimetamata! Asju tulebki nimetada õigete nimedega ja see ei ole mitte "ahvatlus", vaid kohustus! Ahvatlus on hoopis lasta ennast paremas valguses paista, kui tegelikult oleme! Jah, loomulikult võib kõiges halvas ka head olla, kuid see hea ei õigusta halba. Head ei pea tegema vägisi ja vägivaldselt, eesmärk ei pühitse abinõud! Pealtnäha erapooletu konstateering, et "ometi tuginevad suurem osa tänapäeva kultuuridest just impeeriumide kultuuripärandile", on tegelikult demagoogia. Nagu ilma impeeriumiteta poleks kultuure või poleks kultuurid ilma impeeriumiteta nii "tasemel"?! Tõsi, et kultuurid, mis on jäänud ruumiliselt eristusse - impeeriumite haardeulatusest välja - on jäänud ka ajaliselt kaugele maha, kui kasutada levinud mõõdustandardeid. Kuid jutt on ju "suuremast osast kultuuridest", nemad oleks saanud areneda ka rahulikul kultuurivahetusel ja koostööl. Mitte keegi ei saa väita, et need ei oleks ilma impeeriumite vägivallata olnud veel palju kõrgemal tasemel! Pigem on vägivald ja impeeriumid olnud piduriks, rääkimata sellest, kui palju "võõrast" kultuuri on nad lihtsalt hävitanud. (268 all) "Kui paljud indialased oleksid valmis praegu hääletama selle poolt, et loobuda demokraatiast, inglise keelest, raudteevõrgustikust, õigussüsteemist, kriketist ja teest üksnes selle pärast, et need on Briti impeeriumi pärand?" Täiesti valesti püstitatud, mõttetu ja ülbe küsimus! Nagu oleks valida ainult kahe asja vahel. Ei, on ka kolmas võimalus, mille poolt hääletaksid eranditult kõik indialased. Olen selles 100 % kindel, et nad loobuksid kõigi nimetatud "hüvede" vägivaldsest impordist ja valiksid rahumeelse kultuurivahetuse. Demokraatiat, õigussüsteemi jne saab küll omaks võtta ka ilma okupatsioonita. Kõik, mida surutakse vägisi peale, tekitab trotsi ja aeglustab arenguid. Kui õiget asja aetakse valesti, siis aetaksegi vale asja!
(270/2) "Keegi ei tea, kuidas kultuurilise pärandi okkalist küsimust lõplikult lahendada. Ükskõik, millise tee me ka valiksime, tuleks meil esimese sammuna tunnistada kogu dilemma keerukust ja leppida sellega, et ajaloo jagamine headeks ja halbadeks tegelasteks ei vii meid kuhugi. Seda loomulikult välja arvatud juhul, kui oleme valmis tunnistama, et tavaliselt järgime me halbade eeskuju." Ei tule leppida sellega! Viib küll kuhugi! Ja loomulikult tulebki seda viimast tunnistada! See viimane lause oli justkui tõdemus, et loomulikult ei ole seda valmis keegi tunnistama. Kahjuks on ka see triviaalne tõde - veel üks Lõks-22. Halba teha on inimestel küll julgust, kuid seda tunnistada mitte... Kuid selle tunnistamine viiks inimliku moraali arengule ja ajaloo vigadest õppimisele - järgmise tasema kognitiivsele revolutsioonile. See võib viia isegi vägivallatu arenguni - mis iganes impeeriumid selle tulemusel moodustuvad.

Impeeriumi suurte plusside hulka loeb autor ka võimalust vallutatud maades uurida kohalikku loodust ja teha teadust: (391/2) "Tegelikult ei vasta ei rõhumise ja ärakasutamise narratiiv ega ka "valge mehe taaga"oma täielikult tõele. Euroopa impeeriumid olid väga mitmepalgelised ning ulatusid eri paikadesse, nii et piisavalt on tõendeid nii selle kohta, et need tõid alistatud rahvastele surma, hädasid ja ebaõiglust, kui ka selle kohta, et kolooniad said eurooplaste valitsemisest suurt kasu. Tänu oma liidule teadusega saavutasid Euroopa impeeriumid sellise võimsuse ning võtsid asju ette niivõrd hiiglaslikes mastaapides, et neid ei olegi ehk võimalik lihtsalt headeks või halbadeks tembeldada. Nemad lõid maailma, milles me praegu elame ning mille raames me ka oma moraalseid hinnanguid anname. Toho-tonti! Sellisel juhul tuleks samuti hoiduda ju hinnangute andmisest ka natside teadustöödele koonduslaagrites?! Dr Mengelele tuleb samuti anda "moraalse hinnangu" puutumatus?

Rõhumise ja ärakasutamise narratiiv vastab küll täielikult tõele! Teadust oleks saanud isegi efektiivsemalt teha rahumeelse koostööna, mitte alandatud ja vihase kohaliku elaniku sunnitud seisundina. Selleks, et midagi uurida, ei pea seda hävitama ega alandama. Sellist teadustöö varianti on küll võimalik nimetada väga halvaks variandiks ja sellele tuleb anda moraalne hinnang ja ilma kahtluseta lõid nad väga halva maailma, milles me oleme nüüd sunnitud elama koos "valge mehe taagaga". Rõhumine ja ärakasutamine on küll paraku üldinimlik, seda on teinud kõik nahavärvid alates Tšingis-khaanist kuni suguharupealikuni kuskil Aafrika või Ameerika metsas. Samuti on üldinimlik rõhuda valimatult - ka sama nahavärvi, mida ise kannad. Kuid valgel mehel on jõudu olnud rõhuda ja ärakasutada palju mastaapsemalt ja ta on teiste nahavärvide rõhumise õigustamiseks leiutanud ka intersubjektiivse kujutletava korra, mida nimetatakse rassismiks.  

(274/2) "Tänapäeval nähakse religioonis sageli diskrimineerimise, erimeelsuste ja killustatuse allikat. Tegelikult on religioon olnud raha ja impeeriumide kõrval kolmas oluline inimkonda ühteliitev tegur. Kuna kõik ühiskondlikud korrad ja hierarhiad on kujutletavad, on need väga haprad, ning mida suurem on ühiskond, seda hapram see on. Religiooni keskne roll ajaloos on olnud neile habrastele struktuuridele inimeseülese õiguspära andmine. Religioonid kinnitavad, et meie seadused ei ole sündinud mõne inimliku tuju tulemusena, vaid need on pannud paika absoluutne ja kõrgeim autoriteet. Selle abil on võimalik vähemalt osa fundamentaalseid seadusi seada väljapoole kahtlust ning kindlustada ühiskonna stabiilsus." Kui sellist autori loogikat tõsiselt võtta, siis peaks kommunismi ja fašismi, nende valitsemisel loodud impeeriume ning kogu teist maailmasõda samuti nimetama "inimkonda ühteliitvaks teguriks"?! Pealegi peab ta ju kumbagi religiooniks niikuinii: (298/1) "Uusajal on esile kerkinud suur hulk uusi loomuseaduse usku religioone, näiteks liberalism, kommunism, kapitalism ja natsism. Neile usunditele ei meeldi, kui neid religiooniks nimetatakse, ning nad ise kõnelevad endist kui ideoloogiatest. See on kõigest semantika küsimus. Kui religiooni mõista inimlike normide ja väärtuste süsteemina, mis tugineb usule üleinimlikku korda, siis ei ole Nõukogude Liidus kultiveeritud kommunism sugugi vähemal määral religioon kui islam." Tuleb tunnistada, et autoril on õigus, kuid kõiki neid nimetatud -isme, religioone ja impeeriume seob veel üks ühine tunnus - nad on kõik seotud inimsusevastaste kuritegudega, mille kohta toob autor palju näiteid ka siin raamatus. Ja seda silmas pidades kõlab küüniliselt nimetada neid inimkonda ühteliitvateks teguriteks. Nad ei liida mitte inimkonda, vaid ainult gruppe, mida nad samas hoiavad üksteisest kiivalt lahus ja vaenus. 
Religioonid on samuti kujutletavad korrad nagu kõik muu subjektiivne. Kui kõik ühiskondlikud korrad on olnud "haprad", siis ei ole ka religioonid tugevamad. Religioonide kadumine koos neisse uskunud ühiskondlike kordade ja isegi impeeriumitega, pole midagi haruldasem. Huvitav, kui palju tuhandeid erinevaid jumalaid on maailmas kummardatud, kellest me enam midagi ei tea? Kui autor pidas silmas seda, et erinevad jumalad võivad kaduda, kuid religioon kui selline jääb, siis eks ühiskondlike kordade kohta võib sama öelda. Need jäävad, mis iganes vormis ja nimes! Ja niikaua, kui inimesed jäävad, jääb peamiseks ühteliitvaks korraks inimlikkus, nimetatagu seda pealegi kujuteldavaks!
Minu tuleviku prognoos on see, et religioonid kaovad. See võib võtta veel sadu aastaid aega ja veel miljonite inimeste valatud verd, kuid ükskord on see "jumala loomingu" (mille hulka kuulub ka inimene ise) säilimise  nimel möödapääsmatu. Inimlikud seadused, kui need ei ole "sündinud mõne inimliku tuju tulemusena", toimivad samuti. Isegi paremini! Jutt "inimeseülesest õiguspärast" ning "absoluutsest ja kõrgeimast autoriteedist" kõlab tühjana iga inimese suust, eriti õõnsana kõmiseb see inimese suus, kes kirjutab inimkonna ajaloost. Missuguseid "fundamentaalseadusi" autor küll silmas peab, mis oleksid "seatud väljapoole kahtlust"? Kas keegi oskab tuua ühegi näite? Siin raamatus sellist ei olnud! Inimkonna ajalugu koosneb röövimisest, valetamisest ja jumala seadus ei ole mitte iialgi takistanud "ligimest" tapmast, ükskõik siis mis põhjusel ja õigustusel. Küll aga kaob koos jumalaga üks väga suur põhjus ja õigustus, mille nimel tappa!
Kui tulevikus saab olema vaid üksainus suur impeerium, siis saab see olla vaid ilma religioonita. Mitte ükski märk ei ennusta erinevate religioonide rahulikku kooseksisteerimist, seega ei ole idee jumalast inimkonda ühteliitev tegur ega "ühiskonna stabiliseerija". Kõikide religioonide levimine on vaid destabiliseerinud neid ühiskondi, kuhu neid on ükskõik mil moel levitatud. Islami levimine praegu maailmas on selle eriti drastiline näide. Kui kristlus arvab, et selle agressiivsele ja ebainimlikule kultuurile on võimalik vastu saada "kristlike väärtuste kultuuriga"(ja islami arvates vastupidi), siis on see saatuslik eksitus. See on usklike Lõks-22! Püüdes hoida ja tugevdada kristlust vastukaaluks islamile (ja vastupidi), saab igavesti kestva sõja. Vähemalt nii kaua kestva, kuni tugevam peale jääb. Sõja paja ja katla vahel. Kumbki peab tunnistama, et nad pakuvad suppi, mis on keedetud nõgises anumas. Ma ei räägi mitte ainult sellest, et nende küljed on tahmased, need on ka seest kivistunud taaka täis - usupuhastusest ei ole olnud ega saa olema tulevikuski kasu, sest usku ei ole võimalik puhastada mineviku settest. Ammugi  siis tänapäevasest, mida iga jumala päev sadestub paks kiht lisaks. See on liiga verine, seega aegumatu! Ainuke võimalus tervislikuks toitumiseks on loobuda mustadest nõudest - tunnistada religioonid kuritegelikeks organisatsioonideks! Ma arvan, et mitte keegi ei saa sellele vastu vaielda, kel on vähegi teadmisi ajaloost ja hoiavad ka praegu toimuval silma peal ja on Ausad. Ma tõesti ei saa aru, kuidas on võimalik tunda ennast hästi, ilma võpatamata, olles mõne sellise organisatsiooni liige?! Minu "kognitiivne dissonants" minul seda olla ei luba! Kui on olemas Jumal, siis ei saa ta sellele vastu vaielda. See on minu usk. Ja minu praktiline meel ütleb, et kuidas iganes islam oma "põlises" regioonis oma sünge karmaga hakkama saab, siis kristlusel on vähemalt enda regioonis võimalik see vaid ühel ainsal moel - anda aus hinnang religioonide tegevusele läbi ajaloo ja kuulutada need kuritegelikeks. Ka kristlus! Ainult see annab võimaluse ja vabaduse saada vastu islamile ja saada puhtaks ja vabaks ka omaenda süükoormast. Ühe kärbse asemel kaks!
Miks peale teist maailmasõda Nürnbergi protsessil ei rääkinud keegi südametunnistuse vabadusest? Kõik olid üksmeelselt nõus, et kohut ei pea mõistma mitte üksikute agressiivsete ja täidesaatvate grupeeringute üle, vaid natsismi üle tervikuna. See samm annab ka praegu võimaluse hoida neonatside tase marginaalne. Kui valusaks peab minema, et uuesti sama targaks saada? Lõks-22...
Kui asi ei tööta (enam), siis tuleb seda tunnistada ja asi heita ajaloo muuseumisse! Üllas idee südametunnistuse vabadusest peaks igal teraval vaimul tekitama kognitiivse dissonantsi kohe samal hetkel, kui mõni ideoloogia on vägivaldselt tõestanud, et ta seda vabadust ise teiste juures ei austa! Religioonid on seda tõestanud juba tuhandeid aastaid! Mitu tuhat on pliiatsi teritamiseks vaja?

Südametunnistuse vabadus on nii särav mõiste, et pimestab! Kuid nägema ei peaks mitte sõnade kõlavust, vaid sisu ja tausta! Kuidas on võimalik rääkida südametunnistuse vabadusest, kui ei ole vabadust seda valida?! Kui seda "vabadust" nõutakse, sunnitakse ja karistatakse teisiti mõtlemise eest?! Kui selle pärast tapetakse? Missugusest vabadusest tegelikult räägitakse, kui mõeldakse usku, mida on õpetatud juba nii väikesele lapsele, kes ei oska hoomatagi tegelikke valikuid?! Kui mõte kängitsetakse nii kitsasse vormi, mis hiljem ei võimaldagi enam kasvada?! Ja neid, kes suudavad vormi isegi väikese prao lüüa, nimetatakse ketseriteks ja karistatakse vastavalt?! Ei, kognitiivne dissonants ei ole kultuuride loomise aluseks - vähemalt religioonide mitte! Kognitiivse dissonantsi totaalne puudumine liiga suurel hulgal inimestel on loonud võimaluse sellistele anomaaliatele!

"Üleilmse impeeriumi " jaoks on vaja uut autoriteeti, mis ei oleks 1.vägivaldne ja 2. arvestaks loodusega, mis oma seaduste läbi ongi "absoluutne ja kõrgeim autoriteet". Looduse seadused ongi "inimeseülesed fundamentaalseadused", kuna need on ainukesed objektiivsed. Seega on loodus jumala esindaja maa peal, põhimõtteliselt Jumal ise. Parafraseeriksin Goethet, kes ütles, et "kes loodust ei näe kõiges, ei näe seda õigesti mitte kusagil" - kes looduses ei näe Jumalat, see ei näe teda õigesti mitte kusagil! Ilma jumalata saab inimene hakkama, kui ta on aus ja arvestab looduse- ja inimlike seadustega, kuid ilma looduseta mitte. See teadmine võiks olla suurim inimkonda ühteliitev tegur!

Midagi halenaljakat ka vahepeal: (289 all) "Niisiis suudavad dualistid edukalt seletada kurja probleemi, aga mitte korra oma. Monoteistid on edukad korra probleemi seletamisel, aga jäävad hätta kurjusega. Sellele mõistatusele on üks loogiline seletus: väita, et on olemas üksainus kõikvõimas jumal, kes on loonud kogu universumi - ja et see jumal on kuri jumal. Kellelgi aga ei ole kunagi olnud julgust midagi sellist uskuda." Just nimelt, pole "julgust"! Vana testament kirjeldab jumalat, kes on ühine nii juudiusule, kristlusele kui ka islamile - Aabrahami Jumal. Ja sealt saame teada, et see jumal on väga vägivaldne, julm, edev ja kättemaksuhimuline. Ehtne psühhopaat! Seega kuri! Selle kirjeldamiseks ei ole kokkuhoitud värve. Seda võib lugeda igaüks, kes vaid viitsib, midagi pole salastatud. Kui kristlased arvavad, et nende jumalaks on hoopis Kristus, siis ei ole nad piiblit tähelepanelikult lugenud. Uues testamendis üritab Kristus oma isa imagot parandada, kuid ütleb ka sõnaselgelt, et tema pole otsustaja. Piibel on kirja pandud inimeste poolt ja see ei tõesta iseenesest midagi. Jumala julmuse tõestuseks on hoopis nende inimeste endi julmus ja kättemaksuhimu, kes armastavast jumalast räägivad! Miks eelistatakse mõelda ja rääkida temast kui armastuse jumalast? - sest kardetakse kättemaksu! Need, kes usuvad - need kardavad jumala kättemaksu ja need, kes ei usu, peavad kartma inimeste kättemaksu. Mis teeb sisuliselt ju sama välja! Kuna need kättemaksvad inimesed usuvad ju, et täidavad jumala soovi. See tõestabki ju otse, et mitte keegi ei pea teda armastavaks jumalaks. Kumb siin silmakirjalik on, kas jumal või inimene? Mõlemad? Igal juhul ei ole kogu see värk jumala imagole kasuks! Kahjuks inimese omale samuti mitte!

Midagi täiesti arusaamatut: (354/2) "Teadus võib seletada, mis maailmas olemas on, kuidas asjad toimivad ja mis tulevikus juhtuda võib. Kunagi ei väida see end aga teadvat, kuidas asjad tulevikus olema peaksid. Sellistele küsimustele üritavad vastust anda üksnes religioossed ideoloogiad." (355/3) "Teadus ei suuda ise oma prioriteete seada, samamoodi ei suuda see otsustada, mida uurimistulemustega peale hakata." (355 all) "Lühidalt öeldes saab teadus olla edukas üksnes koostöös mingi religiooni või ideoloogiaga." Jah, ma saan aru, et teadus üksi ei suuda ennast rahastada, kuid väita, et teadlased ei suudaks prioriteete seada või ei omaks nägemust, kuidas asjad olema peaksid või mida uurimistulemustega peale hakata? Võtab tummaks! Sellest võiks Galileo pikalt rääkida, kui edukas on teadus koostöös religiooniga. Ja Nobel võiks sellest pikalt rääkida, kui edukalt on ideoloogiad otsustanud, mida uurimistulemustega peale hakata. Kui ideoloogia kirjutab teadusele ette, mida uurida, maksab selle kinni, siis sisuliselt kirjutab ta ette ka uurimistulemused. Ja kasutab teaduse tulemusi selliselt, kuidas teadlased ei soovinud. Vähemalt selleks on tugev oht. 
Kõigi uurimistulemustega ei peagi olema alati ja kohe midagi peale hakata. Lähtuda tuleks sellest, et pole olemas nii väikest või tühist teadmist, millest midagi suurt ja tähtsat kokku ei saaks panna. Küllap aeg selle oma õigesse kohta juhatab. 
Ja loomulikult väidab teadus ka seda teadvat, kuidas "asjad tulevikus olema peaksid". Ta teab isegi seda, kuidas need olevikus peaksid olema, et üldse mingit tulevikku saaks tulema. Kuid ideoloogiad ei kuula teda just eriti tähelepanelikult. Kõiki ideoloogiaid teeb kurdiks üks ühine kurdistav müra, millest ei pääse keegi kuigi kaugele - see on raha kõlin. Kasum on see, mis hävitab vihmametsi. Kui kaua on teadus sellest rääkinud? Ja missugune "religioosne ideoloogia" seda kuulanud on? Nii et mitte teaduslik revolutsioon ei ole see, mis "ajaloole võib lõpu teha", vaid konservatiivsed ideoloogiad, mis mingitest revolutsioonidest kuuldagi ei taha. Teadus ega teadmised pole milleski süüdi. Sellega jõudsin kaarega esimese tsitaadi juurde tagasi - paras koht lõpetada.

   

"Homo Deus. Homse lühiajalugu." Eesti keeles ilmunud 2018, Kirjastus Postimees. Sama autori nägemus, kuidas võib kulgeda inimkonna areng tulevikus. Sissejuhatuseks ütleksin täpselt sama, mis eelmise puhul. Väga põnev ja vaimukas lugemine, soovitan kõigile. Samas ...

Paras koht alustada järgmise raamatu arvustust sealt, kus eelmisega lõpetatud. Autor arutleb pikalt teaduse ja religiooni suhtest. Ja paneb ühte patta religiooni ja ideoloogiad. Mis mõnes mõttes on põhjendatud, kuid mitte igas mõttes. 

198(all) "Mis veelgi olulisem, teadus vajab elujõuliste iniminstitutsioonide rajamisel alati religiooni abi. Teadlased uurivad, kuidas maailm toimib, kuid ükski teaduslik meetod ei pane paika, kuidas inimesed peaksid käituma. Kui teadus on välja uurinud kuidas maailm toimib, siis see ongi täiesti otsene meetod ja juhis ja minugi pärast kasvõi manuaal, kuidas inimesed peaksid käituma, et nad seda toimimist ei rikuks ja sellega iseenda eksisteerimist ei ohustaks. Loogiline põhjus-tagajärg seos paneb ise paika käitumisjuhised ja ma ei kujuta ette, kui pikad peavad olema juhtmed, mis ootavad "religiooni abi"? Pigem jääb mulje, et religioonidelt ja ideoloogiatelt oodatakse abi, mis õigustaks nende senist mugavalt vale käitumist. Ja seda nad tõesti pakuvad. Ehkki teadus toob välja, mida kõik on valesti tehtud ja mis on selle tagajärjed olevikus, jätkavad ideoloogiad tuima järjekindlusega, nagu teadust ja teadlasi poleks olemaski, saamata aru, et tegelikult pole sel moel olemas hoopis tulevikku. Religioonidest on veelgi vähem abi. 28(4) "Me oleme suutnud näljahäda, taudid ja sõja saada kontrolli alla suuresti tänu haruldasele majanduskasvule, mis tagab meile piisavalt toitu, ravimeid, energiat ja toorainet. Kuid seesama kasv muudab planeedi ökoloogilist tasakaalu ebastabiilseks loendamatutel viisidel, mida oleme alles hakanud lähemalt uurima. Inimkond on selle ohu teadvustamisel hiljaks jäänud ja väga vähe midagi selle vastu ette võtnud. Vaatamata sellele, et reostusest, ülemaailmsest soojenemisest ja kliimamuutustest räägitakse palju, ei ole suurem osa riike toonud ühtki tõsisemat majanduslikku või poliitilist ohvrit olukorra muutmiseks. Kui peame valima majanduskasvu ja ökoloogilise stabiilsuse vahel, eelistavad poliitikud, ettevõtjad ning valijad peaaegu alati kasvu. Kui me tahame katastroofi vältida, peame 21. sajandil paremaid valikuid tegema. Niisiis, kas ikka teadlased ja teadus on see, mis kõiges süüdi või kes ei tea, "kuidas asjad tulevikus olema peaksid"? Ja veel - majanduskasv on saanud näljahädad kontrolli alla, tõsi! Taudid on saanud kontrolli alla hoopis teadus, mida ühest küljest on võimaldanud küll majanduskasvust saadav rikkus, kuid teisest küljest on majanduskasv võimaldanud ka suure reisihulluse, mis omakorda kiirendab taudide levimist. Sõdade kontrolli alla saamisel ei ole majanduskasvuga mingit pistmist. Pigem vastupidi. Majanduslikult nii vaene riik, mis ei suuda relvastada ja ülal pidada tugevat sõjaväge, ei ründa mitte kedagi. Natsid ei võtnud vallutamisi samuti ette ennem kui majanduskasv seda võimaldas. Näljane rahvas võib olla sunnitud migreeruma, kuid rünnata võivad nad vaid omaenda valitsust. Üks võimalus on muidugi kasutada kogu majanduskasv ainult suure sõjaväe ja jõustruktuuride ülalhoidmiseks, mis näljast rahvast kontrolli alla hoiaks (Põhja Korea näiteks), kuid selleski on oma sisemine pinge, mille lahenduseks saab olema pigem sisemine pauk. Rumeenia ja Ceausescu näiteks, millest räägib ka autor lk 144-145. Tsaarivenemaa samuti. 

Sarnaselt arutledes täituvad kümned leheküljed ja ma ei saa aru, mis eesmärki need täidavad ja mida tõestavad. Ja mina olen samal ajal sunnitud arutlema, et kas kiilub minul või temal? 198(3) "Kuigi mõned teadusleiud kahtlemata kummutavad religioosseid õpetusi, ei pea see tingimata nii olema. Näiteks ütleb moslemite tunnustatud õpetus, et islami rajas prohvet Muhamed 7. sajandil Araabia poolsaarel ja sellel väitel on ka hulk teaduslikke tõendeid. Kas teaduslikud tõendid Muhamedi elamisest ja islami rajamisest antud ajal tõepoolest muudab islami "teaduseks"?! Või peaks Muhamedi tõestatud tegutsemine tol ajal tõestama automaatselt ka seda, et ta oli prohvet? Kui tulevikus uurijad leiavad teaduslikke tõendeid, et tõepoolest, Bobby Henderson elas 20. sajandil ja rajas pastafarianismi, siis peaks pidama seda liikumist teaduslikuks ja teda ennast prohvetiks? Iroonilisel kombel peaks küll!

208(1) "Religioon annab teaduslikele uuringutele eetilise õigustuse, saades vastutasuks õiguse mõjutada teaduslikku tegevuskava ja kasutada teadusavastusi. Religioosseid uskumusi arvesse võtmata ei ole seega võimalik teaduse ajalugu mõista. Teadlased sellel faktil sageli pikemalt ei peatu, kuid teadusrevolutsioon algas ühes ajaloo kõige dogmaatilisemas, sallimatumas ja religioossemas ühiskonnas." Eetilise õigustuse ei anna mitte religioon, vaid inimlikkus. "Humanism", mida autor nimetab samuti religiooniks, ei olnud põhjuseks, miks ühiskond oli dogmaatiline ja sallimatu. Selleks oli religioossus selle algupärases tähenduses. Ja selle pärast ei tohiks ei ühte lausesse, konteksti ega tervesse raamatusse panna neid kokku ja käsitleda samaväärsetena! Teadusrevolutsioon sai alguse mitte tänu dogmaatilisele religioossusele, vaid selle kiuste. Ma ei arva, et teadlased võlgnevad pikemalt mingit tänulikku peatumist "sellel faktil", sest see fakt oli hoopis piduriks ja ilma sellise faktita olnuks teadus kiirem. Tänu religioossuse sallimatusele ja dogmaatilisusele oli teaduslikult mõtelda oskavate ja tahtvate inimeste olukord lihtsalt juba nii hull, et oli loodud revolutsiooniline situatsioon, nagu Lenin (või oli see Marx?) seda defineeris. Põhimõtteliselt tuli humanism tänavale ja tõmbas religioonil vaiba alt. 

Autoril paistab olevat raskusi vahe tegemisel religioonide, nagu seda on islam, kristlus, judaism jne ja nn "ideoloogiliste religioonide" nagu humanism, kommunism, natsism, liberalism jne vahel. Või ta on otsustanud, et sarnasused annavad õiguse eirata nende erinevusi. Tõestamist mittevajava postulaadi - jumala olemasolu religioonide puhul ja selle puudumine ideoloogiate puhul on minu jaoks piisav, et neil vahet teha. Kas ei oleks lihtsam, kui juba üldistada, panna religioonid ja kõik muu esoteerika ühte patta ja ideoloogiad, mis üritavad end teaduslikult tõestada, teise patta. Olgu need teadused siis või majandusteadused. Natsismi ja rassismi koos kõigi oma kolju ja näokuju mõõtmiste jms, muide, võib küll uuemate teadmiste valguses nimetada esoteerikaks. Kuid humanismi ja liberalismi? Kas iga mõttekäiku, mis olles oma loogika ülesehitusel järginud ka eetikat ja mis formuleerub järelduseks, millest saab motiveeritud käitumine ja "maailmavaade", peab nimetama religioosseks? Kas eetika ja moraal on ikka jumala monopol või suudab inimene ilma jumalata juhinduda samuti eetilistest otsustest? Raske on muidugi leida uurimiste tarbeks inimest, kes jumalast midagi kuulnud poleks. Küll aga võib neid asendada ateistidega. Kas ateistid on vähem eetilised kui teistid? Autor kasutab teadusliku maailmavaate leviku iseloomustamiseks väljendit "Jumal on surnud". 232(all) "...vastupidiselt kõigile ootustele, ei toonud Jumala surm kaasa ühiskonna kokkuvarisemist. Läbi ajaloo on prohvetid ja filosoofid väitnud, et kui inimesed lakkavad uskumast suurde kosmilisse plaani, kaovad kohe ka kõik seadused ning igasugune kord. Ometi ohustavad ülemaailmset õigust ja korda tänapäeval kõige rohkem just need inimesed, kes usuvad ikka veel Jumalasse ning tema kõikehõlmavatesse plaanidesse. Jumalakartlik Süüria on palju vägivaldsem paik kui ilmalik Holland." Lisaksin veel, et jumalakartlikud Lõuna Ameerika riigid on samuti palju vägivaldsemad paigad kui ilmalik Holland. Kas on selles suhtes vahet kristlusel ja islamil? Kuid kas on selles suhtes vahe religioonidel ja humaansel liberalismil? Liiga suur vahe, et sobiks kokku panna. 

Autor keskendub tulevikunägemuse loomisel geenitehnoloogiale, mis võimaldaks võita haigusi ja pikendada eluiga, mida ta nimetab piltlikult surematuseks. Eriti pikalt aga tehisintellekti võidukäigule ja sellega kaasnevale. Kuid millegipärast näeb ta sellega kaasnevat ohtu just demokraatiale ja liberalismile. 289(1) "Võidukad liberaalsed ideed tõukavad inimkonda saavutama surematust, õnnejoovastust ja jumalikkust. Klientide ja valijate väidetavalt eksimatutest soovidest kannustatud teadlased ning insenerid pühendavad neile liberaalsetele eesmärkidele üha rohkem energiat. Kuid see, mida teadlased avastavad ja insenerid arendavad, võib ettekavatsemata tuua päevavalgele ka liberaalse maailma loomuomased vead ning klientide ja valijate pimeduse. Kui paljastub geenitehnoloogia ja tehisintellekti täielik võimekus, võivad liberalism, demokraatia ja vabad turud muutuda sama ülearusteks nagu tulekivist noad, helikassetid, islam ning kommunism. Minu küsimused: Kas ajaloost on teada mõnda türanni, kes ei oleks soovinud seda sama? Kas ei soovi surematust, õnnejoovastust ja jumalikkust praegu ka Putin? Kui kõik inimesed seda soovivad, sõltumata nende liberalismist või autokraatiast, siis miks näeb autor ohtu just demokraatiale ja liberalismile? Kui tehisintellekt võtab üle müügimehe ja arsti jne ametid, siis miks ei peaks ta võtma üle ka poliitikute ameti? Kui AI on eksimatum arstist, siis ei ole põhjust arvata, et ministrite ja presidentide ametis oleks ta vähem usaldusväärne. Lihtsalt teda juhtivad programmid ja algoritmid peavad olema koostatud humaansete, liberaalsete ja demokraatlike väärtuste baasil. Autor ei eelda ju ometi, et AI-st arsti "täielik võimekus" baseeruks Hitleri nägemusel sellest, keda üldse ravida tasub?! Miks peaks kartma seda riigijuhist AI puhul? Kas tuumanuppu saaks usaldada rohkem liberaalsete algoritmidega agnostikust AI-le või inimesele, kelle pähe sa ei näe ja kes võib osutuda kas skisofreenikuks või religioosseks fundamentalistiks? Kui vastus on, et kummalegi ei saa usaldada, siis ikkagi inimesele? 

Kas see tähendabki autori arvates ohtu liberalismile ja demokraatiale, kui AI jätab töötuks kõik parlamentide ja riigikogude saadikud, kes on siiani valitud demokraatlikult? Et kuna AI on üks, siis tähendab see autokraatiat? Aga kas pole siis nii, et kogu võimalik inimkonna tarkus, mis on AI kasutada, ongi ju kõige demokraatlikum - demokraatia kvintessents? Või tahavad valijad väita, et nad ei soovigi valida kogu inimkonna isetut tarkust, vaid hoopis rumalust, erakondlikku ja isiklikku isekust, uhkust, mis ei luba oma eksimist tunnistada ja eneseõigustamistega asja üha hullemaks ajamist, korruptiivsust, emotsionaalset ülesköetust kõigi sellest tulenevate intriigide ja tsirkustega maksumaksja raha eest, peaasi, et seda kõike teevad inimesed? Isegi füüsilist kaklemist esinduskogudes? Kui üldse keegi on võimeline võtma arvesse ja kaaluma õiglaselt kõiki soove ja argumente ja tegema nende vahel kompromisse ilma isiklike või erakondlike ambitsioonideta, siis on see AI. Mina isiklikult usaldan ühte poliitikut, kuid ma ei ole teda kunagi saanud valida, kuna tema ringkond ei ole minu ringkond ja kui olnukski võimalik, siis ikkagi ei oleks ma teda valinud, kuna ta esindab parteid, mis on eriti hullusti oma margi täis teinud. Ja kuna sellist erakonda ei ole olemas, mis oma marki poleks täis teinud, siis ei arva ma, et kohustus valida mitme halva vahel vähem halb, kuid siiski halb, oleks õige. Ma ei arva ka, et sellise sundvaliku põhjendamine demokraatiaga oleks päriselt demokraatia, kuna see on sundvalik kõigile, sõltumata keda nad valivad. Kui järgmistel valimistel tuleks kandidaadiks AI, siis minu häälega võib ta arvestada! Ja ma oleksin väga rahul, kui AI "tooks välja liberaalse maailma loomupärased vead ja klientide ja valijate pimeduse". Olekski aeg! Mis on selles halba, kui silmi avatakse ja vigadest õpitakse? Kas liberaalsus ja demokraatia ei ole võimelised arenema? Läbi ajaloo on nad siiski arenenud, mida ei saa ütelda autokraatia kohta. Diktaatorid ei õpi kunagi, isegi mitte ceausescude saatusest mitte. AI on eelkõige ohuks rumalusele, nii liberaalsele, konservatiivsele, demokraatlikule kui ka autokraatlikule.

Vabast tahtest, õigemini selle puudumisest. Kuna teadus on tuvastanud, et ka inimest juhivad algoritmid, mis johtuvad meie geenidest, mitte hingest, mida pole leitud, siis on meie otsused kas ettemääratud või juhuslikud, kuid mitte vabad. 294(all) "Näiteks kui närvirakk edastab elektrilaengu ehk närviimpulsi, võib tegu olla ettemääratud reaktsiooniga välistele ärritajatele või siis suvalise sündmusega, näiteks mõne radioaktiivse aatomi spontaanse lagunemise tulemusega. Kumbki võimalus ei jäta ruumi vabale tahtele. Otsused, milleni jõutakse läbi biokeemiliste sündmuste ahelreakstsiooni, kus iga järgneva sündmuse määrab eelmine, ei ole kindlasti vabad. Otsused, mis tulenevad aatomisisestest juhuslikest äpardustest, ei ole samuti vabad - need on lihtsalt juhuslikud. Kui juhuslikud äpardused ühinevad ettemääratud arengutega, kaasnevad sellega küll tõenäolised tulemused, kuid ka see ei ole sama, mis vabadus."  Hinge ei ole leitud - ka jumalat ei ole leitud. Kuid sellest ei saa järeldada, et pole olemas. PÄRIS teadlasele jääb alati võimalus, et pole VEEL leitud, uskugu ta ise mida iganes. Päris teadlane muidugi ei tohiks üldse midagi jätta pelgalt uskumisele. Kuid kas selleks, et oleks vaba tahe, on üldse vaja hinge? Kui, siis miks? Kas autor arvab, et selle raamatu kirjutamine oli ettemääratud geenidega või juhtus see aatomi spontaanse lagunemise tulemusena juhuslikult? Tõsi, et loovus kipub samuti tihti päranduma geenidega ja mõnedki head ideed sünnivad vähemalt näiliselt juhuslikult. Ja mõtlemist saab ajus vaadelda "elektrokeemiliste arengutena". Ja olgu mingi konkreetse mõtte sünd tõesti põhjus-tagajärg algoritm, siis mõtte areng järgmistele mõtetele on siiski individuaalne. Kes tahab ja viitsib mõtelda, kes mitte. Kuna loogika on kõigile ühine algoritm, siis peaksid ju kõik ilma igasuguse vaba tahteta jõudma alati samadele järeldustele. Miks nad siis ei jõua? Loogika ei olegi vaba, sest allub loogikale, kuid kuna loogiline mõtlemine nõuab pingutust, siis eelistavad paljud soovmõtlemist, mis on lihtsam. Miks mõnda see ei rahulda ja ta otsustab pingutada? Kas peaks seletama mõlemat - pingutamist ja mittepingutamist - vaba tahte puudumisega? Kas autor oli kirjutades nagu robot, kes oli programmeeritud ülesandega kirjutada raamat antud teemal? Kas pingutus mida nõuab mõtlemine, et miskit mõtestatut kirja panna on samaväärne vaba tahte puudumine nagu laiskusele ja mugavusele järeleandes mittemõtlemine? Kui mina ei võtnud seda raamatut viis aastat kätte ja ma ei tea, kas põhjuseks oli rohkem laiskus või pettumine eelmises raamatus, siis kas see oli vaba tahe, juhuslikkus või ettemääratus? Kas minu tahe ei olnud vaba ka nüüd, kui ma ennast ja raamatu käsile võtsin? Loomulikult võin ma jälitada oma mõtet ja leida põhjus-tagajärje, mis sundis mind lõpuks raamatu riiulilt võtma, kuid ma oleksin võinud ka lihtsalt neid mõtteid ignoreerida ja lahendada selle asemel sudokusid, mis on kindlasti meeldivam algoritm analüüsimise algoritmidest. Või kas on? No seda pean ma ise teadma, mis mulle rohkem meeldib. Ja teangi, et kord nii ja kord naa, mis tähendab, et ma olen siis vaheldusalgoritmi robot? Kas tehisintellekt kord loob muusikat ja kord kirjutab tekste samuti vahelduseks või sellepärast, et emba-kumba või miskit kolmandat temalt küsiti? Minult ei küsinud keegi antud raamatu arvustust. Kui nüüd aus olla, siis inimesed ongi vaheldusealgoritmid, sest see tagab puhkamise ja taastumise eelmisest, kuid ikkagi, miks just arvustuse, mitte ristsõnad?

Kui me nimetame hingestatuks teksti, pilti või muusikat, mis on nauditav, lummav ja mõtlema panev, siis miks mitte nimetada ka hingeks seda, kes need loonud on või ei vääri see seda põhjusel, et teadlased on avastanud selle taga sünapsite jada? Kuid ei ole avastanud sünapsite taga, ees ega vahel mitte midagi, mida võiks nimetada hingeks või vabaks tahteks? Kas autor võib vanduda, et kaasaegne tipptehnoloogia ongi võimaluste tipp, millest edasi enam pole võimalik? Vbl on meie "ülitundlikud" aparaadid selle jaoks veel liiga tundetud ja meie ise liiga ülbed ja ennatlikud oma ülivõrretes? Või hoopis ennatlikud ja ülbed eeldustes ja järeldustes? Kust kohast võtab inimene õiguse väita, et jumal on olemas või teda pole olemas, kui kummalgi pole selle tõestamiseks mitte midagi rohkemat kui usk ja tõenäosus? Täpselt sama käib hinge kohta. Kui ateistid süüdistavad (õigustatult!) teiste selles, et nad täidavad meelevaldselt teadmiste lünkasid sõnaga Jumal, siis mille poolest on ateistid ja teadlased paremad kui nad täidavad lünga sünapsite vahel sõnaga algoritm? 

Kui me oleme evolutsiooniliselt arenenud vaid ellujäämise loodusliku valiku tulemus, mis on teinud meist vastava algoritmi, kuna rumalad valikud ja mutatsioonid lihtsalt surevad välja, siis tekib küsimus, et kuidas on tarkade valikutega? Mis välistab, et need ei saa olla sündinud vabalt? Kui mõistus on ju samuti evolutsiooni tulemus olukordadeks, mil tuleb valida? Tegelikult peaks sama loogika järgi olema ka rumalad valikud vabad, sest miljonite aastate karastatud algoritm ei tohiks võimaldadagi vale valikut? Samas miljonid aastad on kõike muud kui stabiilsed. Olud muutuvad ja algoritm jääb muutumistele jalgu kui ta homme tegutseb eilse skeemi järgi. Selle jaoks mõistus areneski ja võiks öelda, et evolutsioon lausa sundis tahtealgoritme purustama skeemiahelad ja saama vabaks. Liikidel, kes tõrkusid vabadust vastu võtmast (see paha-paha mõistus!) on läinud täbarasti ja kui paljusid me neist üldse enam teame? 

Eriti heaks tahte vabaduse argumendi näiteks on veganlus. Inimese kõik algoritmid on miljonite aastate vältel kujunenud aitamaks meid ellu jääda süües valimatult kõike. Õppides vältima vaid mürgiseid. Soolestiku bakterid on selleks meile appi tulnud. Ometi lükkab selle abi tagasi hulk inimesi täiesti vabatahtlikult, riskides need bakterid väljasuretada koos iseendaga, kui olud peaksid muutuma karmimaks. Mõistus ei ole kunagi paha, paha on puudulik mõistus! Veganid võivad endi õigustuseks loodusest leida hiidpanda näite. Kuid kas leidub veel mõni selline liik, kes hakkaks inimest nunnutama, nii nagu inimene praegu nunnutab pandat, kes on jäänud hätta oma kunagise valiku tõttu loobuda lihast? Kas tema valiku taga oli vaba tahe või sundolukord, me ei tea. Kuid me teame, et ta on praegu plindris. 296(1) ""Inimesed käituvad oma soovide ajel. Kui me peame "vaba tahte" all silmas võimet toimida vastavalt oma soovidele, siis jah, inimestel on vaba tahe, nagu ka šimpansidel, koertel ja papagoidel. Kui Polly tahab krõbuskit, siis Polly sööb krõbuskit. Kuid miljoni dollari küsimus ei ole see, kas papagoid ja inimesed võivad oma sisemiste soovide ajel tegutseda, vaid kas nad saavad oma soove ise valida. ..... Ma tunnen endas soovi tekkimas sellepärast, et selle tunde tekitavad minu ajus aset leidvad biokeemilised arengud. Need võivad olla ettemääratud või juhuslikud, kuid mitte vabad.""Kas see ei olegi oma soovide ise valimine, kui seda tehakse vastu oma tegelikele soovidele, mida dikteerivad soolebakterid ja mis täiesti tuntavalt tekitavad ajus biokeemilisi arenguid, mis väljenduvad isus? Kui inimene peab piltlikult väljendudes ennast pikalt ületama selleks, et tema vaba valikut ei ohustaks enam bioloogiline-füsioloogiline sundvalik? Kas lihasuretamine ei ole vaba valik, kui terve keha lausa piinleb soovide käes süüa, juua ja seksida? Inimene on tõestanud, et ta saab oma soove valida ja need ka teoks teha, isegi kui ta raiub läbi juured puul, mis teda elus hoidnud ja saeb oksa, millel istub. Autorit muidugi minu näited ei veena: 296(2) "Te võite vastata, et selliste tähtsate otsuste puhul, nagu naabri mõrvamine või valitsuse valimine, ei kajasta mu valikud mitte hetketunnet, vaid pikaajalist ja kaalutletud järelemõtlemist oluliste argumentide üle. Kuid võimalikke arutluskäike, mida järgida, on palju. ..... Mis paneb mind valima just seda, mitte teist kaalutlust? Minu ajus asuvas Paddingtoni raudteejaamas võib ettemääratud areng mind sundida kindlasse argumentatsiooni-rongi astuma või siis hüppan ma juhuslikult mõne sellise vagunisse." Kui arutluskäike, mida järgida on palju, kuid valitakse neist üks, siis kuidas tõestab see vaba valiku puudust? Selles pole mingit loogikat! See tõestab ikka vastupidi. Autor kasutab põhimõtteliselt sama taktikat, mida piibelgi: "Jumal tegi vaarao südame kõvaks." Ei vaaraol ega inimestel pole vaba valikut, sest ühed arvavad, et valikud on Jumala kätes ja teised väidavad, et sundsoovide kätes, kuid kumbki arutluskäik näitab ainult arutleja soovi enda oma läbi suruda postulaadiga. Seega kuuluvad mõlemad rubriiki "targutamine". Autori oma isegi rohkem targutamine, sest loomulikult eelneb valikule soov, kuid kui soove on palju ja kui nad isegi välistavad üksteist, kui ühe soovi valik sunnib loobuma teistest, veel enam, kui valiku taga on loobumine hüvedest, mis on ju kõigi soovide kvintessents ja selle peale kargab autor jalalt jalale hõisates, et no näete - inimene on algoritm, kuna ta teeb valikuid lähtuvalt soovile. Ok, ärgem lihtsalt kasuta terminit "vaba tahe", kui see ei meeldi, selle saab asendada "vaba sooviga" ja mitte midagi võrrandis ei muutu.

Mina ei püüagi väita, et paljusid valikuid ei saa nimetada soovvalikuteks. Täpselt samuti, nagu paljusid mõtlemisi, mis valikutele eelnevad, saab ja peabki nimetama soovmõtlemisteks. On kindlasti suur hulk inimesi, kes peavad ekslikult vabaduseks tegutseda alati vaid enda kasust lähtuvalt, isegi kui nende valikud lähevad vastuollu parimate teadmistega ja teevad halba teistele. Kui inimene keeldub mõtlemast edasi ja laiemalt, siis on ta soovmõtleja ja soovvalija ja ma olen nõus, et autoril on õigus nimetada teda vabaduseta algoritmiks. Olen nõus ja nimetan neid sama moodi. Kuid mida rohkem inimene teab, arvestab teadmistega ja arvestab keskkonna ja teiste inimestega, seda vabamaks soovidest muutuvad tema tahe ja valikud, ehkki tihti kaob otsustamistest kergus ja kiirus. 

298(3) "Vabas tahtes kahtlemine ei ole pelgalt filosoofiline harjutus. Sellel on ka praktilised tagajärjed. Kui organismidel tõepoolest vaba tahe puudub, siis tähendab see, et me võime nende soove ravimite, geenitehnoloogia või otsese ajustimulatsiooni kaudu mõjutada ja ka kontrollida."  Sama loogikaga võiks väita, et kui inimene ei ole teadvusel mis iganes põhjusel ega ole seepärast võimeline tegema vabu valikuid, siis järelikult puudub tal vaba tahe ka siis kui ta on teadvusel. Kui inimene on ravimite, geenitehnoloogia või otsese ajustimulatsiooni mõju all, siis ei saagi ju olla vaba tahet - siis on stimuleeritud tahe. Kui see tsitaat miskit tõestab, siis vaid seda, et ilma terve ajuta pole ka tervet (vaba) tahet. Olgu selle vaba tahte taga "hing", "tõeline mina" või mis iganes asi, mis eraldi kehast, see tsitaat tõestab, et vaba tahte jaoks on vaja korras ja tervet vastuvõtjat - aju. 297(all) "Kui me lepime sellega, et hinge ja tõelist mina inimesel ei ole, siis on mõttetu küsida, kuidas tõeline mina oma tahtmisi valib. See oleks sama, kui küsida poissmehelt, kuidas tema naine endale riideid valib. Tegelikkuses on olemas vaid teadvusvoog, ning tahtmised tekivad ja kaovad selle raames, kuid püsivat tõelist mina, kellele kuuluks tahtmised, ei ole. Seetõttu on ka asjatu küsida, kas ma valin oma tahtmised ettemääratult, juhuslikult või vabalt." Hm, aga mis asi on mälu?!
Esiteks, "tõeline" ei tarvitse olla "püsiv". Ei tohikski olla, sest see välistab arenemise. Miks peaks keegi soovima, et tema mina on 40-selt samasugune nagu kahe aastasel? Tõeline mina valibki oma tahtmised vastavalt oma teadmistele ja mõttekäikudele, mida tema teadvusvoog antud arengutasemel suudab. Kui tahtmised tekivad ja kaovad, siis on see täiesti loomulik. See tähendab, et sa elad ja mõtled. Hirmutav oleks tunda aastast aastasse kestvat "püsivat tõelist mina", mis aina püherdab poeriiulite vahel, nõudes endale lelu. Teiseks, küsimus on ju tegelikult "mina" olemasolus. Selliste epiteetide nagu "tõeline" ja "püsiv" ja "muutumatu identiteet" kasutamine ei saagi ümber lükata ega tõestada midagi, sest need kuuluvad poeesia valdkonda. Kas autor tahab lugejat eksitada või on ta ise sinna eksinud? Ometi kasutab autor selliseid termineid sadadel lehekülgedel ja väidab, et see on "liberaalne filosoofia, mille alustalad teadus on kõikuma löönud". See on puhas esoteerika ja müstitsism, mitte liberaalne filosoofia! See on kahjuks täiesti tavaline argimõtlemine ja samade klišeedega mõtlevad ka mitteliberaalsed. Seetõttu on ikkagi asjalik küsida, kas ma valin oma tahtmised ettemääratult, juhuslikult või vabalt. Ja seda tasub küsida iga kord uuesti, sest inimesed teevadki oma valikuid nii ettemääratult, juhuslikult kui ka vabalt. Kõik variandid ja nende kombinatsioonid on võimalikud. Teoreetiliselt on võimalik isegi see, et leidub inimesi, kes esindavad vaid ühte neist kolmest. Kuid praktiliselt sõltub see iga valiku puhul konkreetsest valiku teemast. Pea igal inimesel leidub valdkondi, milles tal vähem või rohkem kiilub ja ta on sunnitud (suunatud) soovmõtlemiskanali vabasse langemisse. Vahest teema ongi väga keeruline, nii et isegi antud valdkonna teadlastel on seda raske mõista - relatiivsusteooria näiteks. Kuid enamasti uhub sinna kanalisse ajupesu - religioonid näiteks. Kuid see ei tähenda, et need samad inimesed ei võiks, saaks, ega suudaks teha vabu valikuid variantide vahel, milles neil on piisavalt objektiivseid teadmisi.

Eelmises raamatus sai juba põgusalt puudutatud ka seda, et autor on impeeriumiusku ja näeb tulevikku ülemaailmse impeeriumina. Selles raamatus ei mäleta, et ta seda nõnda väljendanud oleks, kuid mitmeski kohas lipsas sisse suhtumine, nagu rahvuseid ei oleks tegelikult olemas ja see on vaid inimeste leiutis. 187(2) "Inimeste koostöövõrgustikud hindavad ennast enamasti mõõdupuu järgi, mille nad on ise välja mõelnud, andes endale tavaliselt häid hindeid. Eriti võrgustikud, mis on rajatud millegi kujutletava, näiteks jumalate, rahvaste ja äriühingute nimel, mõõdavad oma edu kujutletava suuruse vaatepunktist lähtudes. Religioon on edukas, kui see järgib täpselt kõiki jumalikke käske, rahvas õitseb, kui see järgib rahvuslikke huve ja äriühing on tulemuslik, kui see teenib palju raha. Lõhnab demagoogia järele, kui pannakse ühte nimistusse mitu asja, mida soovitakse enamasti ühtmoodi halvustada, kuid mis siiski ei ole omavahel võrreldavad. Religioonid ja äriühingud on tõepoolest inimeste endi välja mõeldud, seega (inter)subjektiivsed. Rahvused ei ole välja mõeldud, need on välja kujunenud otse looduses, seega objektiivsed. Mitte keegi ei istunud maha, ega otsustanud, et nüüd hakkame uskuma, et oleme sakslased või prantslased. Samuti ei juhtunud see Jumala õela kättemaksuna Paabeli torni eest. Kui oleks juhtunud, ka siis oleks see järelikult objektiivne. Rahvused, rahvad, hõimud, kuidas iganes neid kutsudes, mis iganes neile nime andes, nimi on tõesti välja mõteldud. Ise nad kujunesid kas eristusse jäädes või segunedes, kuid neid eristab teistest keel, kultuur ja territoorium. Tõsi, et teadus paigutab kõik inimesed ühte liiki - Homo sapiens. Me kõik võime saada üksteisega järglasi. Kas niikaugele siis täppisteadus ulatubki? Taimede, lindude ja teiste loomade puhul suudetakse küll eristada alamliike, mis võivad omavahel samuti seguneda. Mõistetavalt rahvuseid ei soovita nimetada alamliikideks, ei peagi, sest rahvus on juba piisav mõiste. Kuid võrdlus taimeriigiga on siiski kohane, sest kujutage ette teadlast, kes võtaks seisukoha, et alamliigid on "kunstlik nähtus, mille taimed on ise välja mõtelnud kujutletava suuruse vaatepunktist lähtudes" ja ainuke suurus, mis loeb, on see, et nad saavad omavahel järglasi - järelikult üks liik ja asi jokk! Ei maksa muutuda väiklaseks ja takerduda millegi sellise külge, nagu et taimed ei oska rääkida. Mis vahet sel on - inimesed küll oskavad, rahvad samuti, kuid nagu näha, nii mõnigi ei taha kuulata niikuinii. Võiks siiski kuulata, mida sellise suhtumise kohta on öelda näiteks indiaanlastel või aborigeenidel. Muidugi mitte ainult, kuid nemad väärivad olla otsustajad selles küsimuses põhjustel, mida ma ei peaks ilmselt isegi autorile selgitama! Ma ei tea, mis rahvusest on autor ja mis rahvusest tema vanemad. Ma ei hooligi seda uurida, sest küsimus on üldisem kui ainult tema. Enamasti kipub olema nii, et nende inimeste, kes räägivad rahvuste kujuteldavusest, vanemad on eri rahvustest. Seda ei saa neile ette heita. Eks seda saabki olema üha rohkem ja tulevik muutub ka selles suhtes kosmopoliitsemaks. Rahulikule arengule ja armastusele ei saa ega ole põhjust kätt ette panna. Nagu see taimeriigis juhtubki. Kuid antud hetke praktika näitab, et nende eri rahvustest vanemate lapsed ainult räägivad rahvusteülest juttu, aga kui asjaks läheb, siis millegipärast kipuvad omaks võtma suurema ja tugevama ja invasiivsema rahvuse seisukohta. Kadakasaksluse algoritm? Igal juhul ei saa seda nimetada rahulikuks arenguks. Veelgi vähem arenguks läbi armastuse. Oudekki Loone näiteks on ülikoolis õppejõuna jutlustanud samasugust agendat, et rahvusi pole olemas, kuid samas on teinud kõik, et õigustada just venelaste verist minevikku ja oleviku ambitsioone. Niisiis, kas olemas ei ole rahvusi, väljaarvatud venelased? Jana Toom täpselt sama demagoog. M. Kõlvart sama. Tema kadakasakslus on veel uhkemal tasandil, sest tema kumbki vanem ei ole venelane. Stalinil ei olnud samuti, ometi oli ta suurem venestaja kui nii mõnigi tsaar ennem teda. 33 aastat tagasi, kui Soome tõstis üles küsimuse, et kas riigikeeleks ei võiks olla ainult soome keel, oli piinlik kuulata Jörn Donneri (poolrootslane) demagoogiat. Rahvusriikidel peab olema õigus teha otsuseid keele üle põlisrahval. Keda loonede-donnerite mõistes pole olemas. Piinlik oli üsna äsja muidugi ka austraallaste puhul, kes otsustasid sisuliselt, et põlisrahvast pole seal olemas. Kui autor õigustab impeeriume ja räägib, et rahvusi pole olemas, siis need kaks juttu kokku pannes saab üsna selge pildi, mis sarnaneb Putiniga. Kui Putin süüdistab teisi rahvaid natsionalismis, olles samas nii sõnades kui tegudes šovinist e marurahvuslane, siis on see muidugi silmakirjalik eeldusel, et ta saab ise aru vastuolust, kuid kas me saame seda eeldada? Tervislikum on kogu maailmal eeldada, et ta ei saa aru ja rähkleb nagu tumm leilis, seega on tegemist rumalusalgoritmiga, mis on pääsenud võimule. Ja kas on vahet - silmakirjalikkus on samuti ohtlik rumalus, mida tuleks hoida võimust võimalikult kaugel. Kas ma olen "russofoob", nagu Putin jms väidavad, tehes suuri kurbi kassisilmi, nagu neile (venelastele) tehtaks liiga? Silmakirjalikkus või rumalus? Russofoobia ei ole ju põhjus, vaid tagajärg. Sadu aastaid on venelased ise olnud russofoobia põhjuseks ja kui 80% venelastest mõtleb endiselt imperialismialgoritmiga, siis jah - mina olen 80% russofoob. Ma ei ole saksa-, taani-, poola- ega rootsifoob, sest nendel vähemalt sellel teemal enam ei kiilu. 

Õnneks on muidugi ka erandeid, kes oskavad ja tahavad ka päriselt mõtelda rahvusteüleselt ja valivad poole pigem õiglusest ja eetikast lähtudes. Vaba valiku algoritm? Ukraina sõda praegu on toonud ka selliseid näiteid avalikkusele palju, mil poolvenelastest-poolukrainlastest inimesed, kes isegi ukraina keelt ei oska, on valinud Ukraina poole. Isegi üleni venelasi on, kes mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes on vabalt valinud Ukraina poole, sõdides venelaste vastu. Kas "veri on paksem kui vesi" algoritm ikka segab alati valida vabalt?

26(2) - 27(2) "Kuidas on terrorismiga? Kui ka valitsused ja suurriigid on õppinud end talitsema, ei pruugi terroristid uute ning hävitavate relvade kasutamisel kõhelda. Tegu on kahtlemata muret tekitava võimalusega. Samal ajal on terrorism nõrkuse strateegia, mida kasutavad need, kellel puuduvad ligipääs tegeliku võimu juurde. Vähemalt minevikus oli nii, et terrorism külvas pigem hirmu ega põhjustanud olulist ainelist kahju. Terroristid ei suuda tavaliselt võita sõjaväge, vallutada riike ja hävitada linnu. Kui 2010. aastal suri rasvumise ja sellest tulenevate haiguste tõttu umbes kolm miljonit inimest, siis terroristid tapsid maailmas kokku 7697 inimest, neist enamiku arengumaades. Keskmisele ameeriklasele või eurooplasele on Coca-Cola suurem oht kui al-Qaeda. Kuidas on siis võimalik, et terroristidest räägitakse uudistes ja nad muudavad poliitilist olukorda maailmas? Nad provotseerivad vaenlasi ülereageerima. Olemuselt on terrorism etendus. Terroristid lavastavad kohutava vägivaldse vaatemängu, mis paneb tööle meie kujutlusvõime ja tekitab tunde, et oleme libisemas tagasi keskaegsesse kaosesse. Seetõttu tunnevad riigid sageli vajadust reageerida terrorismiteatrile julgeolekuetteastega, korraldades üüratuid jõuetendusi, milleks võib olla mõne rahva tagakiusamine või sissetung võõrriikidesse. Enamasti kujutab selline ülereageerimine terrorismi vastu meie julgeolekule palju suuremat ohtu kui terroristid ise. Terroristid on nagu kärbsed, kes üritavad portselanipoodi hävitada. Kärbes on nii nõrk, et ei suuda ühtainsatki teetassi paigalt nihutada. Niisiis otsib ta härja, poeb talle kõrva ja hakkab seal sumisema. Härg läheb hirmust ja ärritusest marru ning peksab portselanipoe segamini. Just see on viimase kümnendi jooksul Lähis-Idas aset leidnud. Islami fundamentalistid poleks kunagi suutnud Saddam Husseini kukutada. Selle asemel ajasid nad 11. septembri rünnakutega marru USA, kes hävitas nende eest Lähis-Ida portselanipoe. Nüüd saavad nad varemete keskel õilmitseda. Terroristid on liiga jõuetud, et meid tagasi keskaega tirida ja taaskehtestada džungliseadus. Nad võivad meid provotseerida, kuid lõppkokkuvõtteks sõltub kõik meist endist. Kui džungliseadus taas kehtima hakkab, siis ei ole see terroristide süü."  Kelle süü see siis on? Põhjus- tagajärje loogika küll terroriste süüst puhtaks ei pese! Ah et ülereageerimine? Sel juhul oleks pidanud kindlasti lisama, milline on autori enda nägemus adekvaatsest reageerimisest. Kerge on kritiseerida, aga kui enda versiooni ei paku, siis jääb mulje, et reageerima poleks üldse pidanud. 

Iseenesest on juba see demagoogiavõte, kui kasutada argumendiks statistilisi võrdlusi teisest ooperist. Aga veelgi hullem koorub tõdemusest "keskmisele ameeriklasele ja eurooplasele". Kui suur on terroristide oht keskmisele inimesele seal regioonis, kus terroristidel peapesad on, selle ta jättis mainimata. Terroristid võivad olla nagu kärbsed Ameerikas ja Euroopas, kuid Afganistanis, Süürias, Iraanis, Iraagis jne on nad ise härjad, kelledel siiski on "ligipääs tegeliku võimu juurde". Võimul vähem või rohkem maskeeritult, kuid piisavalt, et kogu rahvast enda hirmuvalitsuse all hoida. Mis cocacola juttu autor siis ajaks, kui peaks elama ise reaalselt sellises keskkonnas? Afganistani valitsus ei ole "etendus"! Kas on seal keegi ohvreid lugenud? "Neist enamik arengumaades" kõlab pisut seda moodi, nagu nemad seal ei oleks piisavalt tähtsad, et üleliia muretseda. Autori pakutud numbri 7697 kohta ma ütleksin, et korrutage, korrutage julgelt!
Terrorism tänapäeval suudab küll "võita sõjaväge, vallutada riike ja hävitada linnu". Hitler korraldas terroristlikke "etendusi", ehkki tal oli "ligipääs tegeliku võimu juurde". Ta oli juba võimul. Terrorism ei ole ainult kitsas ja abitu kärbse siplemine, nagu autor seda kirjeldab. Terrorismi taga on ka kaval väljapressimine, eesmärgiga saada heakskiit terrori laiendamiseks. Hitler sai selle oma rahvalt ja tulemus on teada. Putin alustas sama moodi. Just praegu on tal käsil järgmine etapp. Õigemini ülejärgmine. Eelmine oli Tšetšeenia. Ometi räägib pool maailma ikka veel mingit cocacola juttu. Venemaa valitsus ei ole etendus! Võrdlus etendusega on küüniline, sest teatris, kui ollakse "lavastanud kohutava vägivaldse etenduse", lähevad näitlejad ja publik koju tervelt ja ühes tükis. Kuidas etenduse jutt võiks peale minna kaksiktorni ohvritele?

Kindlasti leiaks statistikast palju valdkondi, läbi mille sureb isegi rohkem inimesi kui Coca-Cola joomisest, näiteks alkoholi. Uputakse ja saadakse hukka liikluses jne, kuid neid ei peaks võrdlema terrorismiga, mille taga on ideoloogia ja/või religioon. Igale konkreetsele asjale peabki reageerima ja menetlema erinevalt. Minu nägemuses on terrorismile siiani pigem alareageeritud. Õigemini poolikult reageeritud. Tulirelvad jäävad hambutuks, kui vaimsed relvad on hambutud. Ja siin on põhjuseks tõepoolest liberaalne filosoofia - usuvabadus. Lõks -22! Ma ei tea, kas AI on võimeline seda veenvalt põhjendama liberalismi nõrkusena ja seda lahendama?

Küüniline on ka Saddam Husseini juhitud riigi nimetamine Lähis-Ida "portselanipoeks". Ega Saddam ilmaasjata teeninud hüüdnime Bagdadi lihunik. Siseriiklik terror on samuti terror ja ei tohi mitte kunagi ja mitte kuskil olla riigi "siseasi"! Täpselt samuti, nagu koduvägivald ei ole perekonna siseasi, millesse teised sekkuda ei saa. "Siseasi", mis lubab riiklikku vägivalda kogu maailma silme all, on järgmine liberalismi nõrkus. Taas lõks-22. Maailma tulevik peab saama selliseks, mil kõik vägivallatsejad hakkavad sellega arvestama, et nende uks lüüakse maha ja neid lohistatakse välja. Nagu Iraagis tehtigi. Kui see jääb tegemata, siis ollakse alareageerinud! "Kui džungliseadus taas kehtima hakkab", siis on see tõepoolest ka meie endi süü. Me ei ole reageerinud õigel ajal ja me oleme krooniliselt alareageerinud! Terrorism on "nõrkuse strateegia" vaid niikaua, kui ollakse nõrgad. Kui lapsele lubatakse vandaalitseda, siis täiskasvanuna peab ta seda juba normaalseks.

Ja kuna raamatu teema on tulevik, siis lisaksin ka enda tulevikunägemuse. Politseid, mis kaitseks meid vägivalla ja röövimiste eest, vajame me kõik. Peame loomulikuks, et kui läheb asjaks, siis võime pöörduda ja saame abi. Võime olla tänulikud, kui politsei sekkub isegi ilma pöördumata. Loomulikult ei pea ma silmas neid, kes röövivad ja vägivallatsevad, aga neilt me ju ei peagi küsima?! Loomulik on ka see, et tavapolitsei kõrval on olemas erikomandod, kes saadetakse välja suuremate ja ohtlikumate juhtumite puhul. Sama loomulik peaks olema ka see, et on olemas maailmapolitsei. Sellega ei pea ma silmas tavainterpoli, vaid tõsist kiirreageerimise löögiarmeed, mis tegeleks vägivallaga kogu maailmas, suvalises riigis. Mis oleks relvastatud viimase sõnaga ja litsentsiga sekkuda kohe. Kui siiani on USA-d nimetatud maailmapolitseiks, siis seda ta tegelikult ei ole ega peagi olema üksinda. Sinikiivrite peale tõstsid jalga kõik vägivallatsejad. NATO on samuti hambutu, sest on seotud vaid oma territooriumiga ja kardab "eskalatsiooni". NATO ei sekku isegi oma territooriumil, kui tegemist on nn "siseasjaga". Türgi on NATO liige, aga mis seal toimub? On vaja täiesti uut turvakontseptsiooni ja uut organisatsiooni. Sinna võivad kuuluda kõik maailma riigid oma parimate jõududega, kuid ei pea, kui nad ei soovi või neil puuduvad sellised jõud. Kuid see ei vabastaks neid allumast samadele seadustele. Seadus on lihtne: igasugune vägivald - olgu ta suunatud riigi sisse või välja - peab saama otsekohe võimekuse enesekaitseks ja vägivallatseja kohtu alla! See ei olegi nii võimatu, tuleb vaid loobuda sellistest anomaaliatest nagu konsensus ja vetoõigus. Tundub jahmatava ketserlusena demokraatia vastu? Kujutagem ette olukorda, et politsei saab väljakutse korterisse, kus mees peksab naist ja lapsi. Ja siis läheb lahti demokraatiaks - üks ei taha minna, sest mees on tema sõber ja just eile sai koos viina võetud. Teine paneb kohe veto, sest mees on ju tema sugulane. Kolmas leiab, et naine ikka ise süüdi, sest flirdib teisega või tahab hoopis lahutada. Neljas leiab, et see ikka nende oma perekonna siseasi. Viies ei viitsi. Kuuendal on teised prioriteedid jne jne. 

Demokraatia lõpetab niikuinii kehtivuse hetkest, mil ta annab õiguse vägivallale, kuna ohvrite hääli ei ole keegi arvestanud, nii et selle seakisa pärast ei maksa muretseda, mida terve hulk inimesi tõstab konsensuse ja veto kaitseks. Kui seadused (olgu see kasvõi põhiseadus!) on ekslike inimeste poolt tehtud lühinägelikud ja juhmid, siis on vaja teha ümber seadused, mitte teha ennast juhmiks. Kui inimesed otsivad seadustest eeskuju, kuidas mõtelda, siis on asi hapu. See peaks olema ikka vastupidi - mõtlemine peab olema inimeste poolne, kes õpetavad seadusi. Seadused peavad olema, ilma ei saa hoopiski, kuid selleks, et seadused oleksid targad, peab neid iga uue teadmisega kohandama. Mitte seaduste muutmine ei devalveeri seadust. Seadus devalveerub ise, kui jääb teadmistele ja olukordadele jalgu.

Autor on mures, et tulevikus ei suuda suurem osa inimestest hakkama saada elukestva ümberõppega selleks, et "mängus püsida": 342(3) "Tehnoloogilise õitsengu saabumine teeb tõenäoliselt võimalikuks nende kasutute rahvahulkade toitmise ja toetamise ka siis, kui nad ise sellesse midagi ei panusta. Kuid mis neid tegevuses ja rahulolevana hoiab? Inimesed peavad midagi tegema, vastasel juhul lähevad nad hulluks. Üheks vastuseks võivad olla narkootikumid ja arvutimängud. Tarbetud inimesed võivad veeta üha rohkem aega 3D-virtuaaltegelikkuse maailmades, mis pakuvad neile palju rohkem pinget ja emotsionaalset rahuldust kui välise maailma morn tegelikkus. Kuid selline areng annaks surmahoobi liberaalsele usule inimelu ja inimkogemuste pühadusse. Mida on püha kasututes loodrites, kes veedavad päevi lollidemaal endasse tehiskogemusi ahmides? Taas üks mõttetu värav liberaalsuse väravasse. See hoop on antud juba ammu ennem "liberaalset usku". On hulk inimesi, kes on seda kogu aeg arvanud, sest nad hindavad teisi inimesi alati enda järgi, mõistes kohut pragmaatilisuse mõõdupuuga - "vara välja, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi". Uuringud väidavad siiski, et videomängud arendavad kognitiivset võimekust ja kriitilist mõtlemist, sest on ülesehitatud probleemide lahendamisele. Kui seetõttu jäävad lahendamata reaalsed probleemid, on muidugi kahju, aga kui need loodrid ei ole mingi puudega, mis ei lase neil enda hobi ise finantseerida, siis ei tohiks olla ka kellelgi kobisemist. Ja kui on puudega, siis ei puutu nende hobide tarbetus enam asjasse. Elud ON pühad niikaua, kui need elud peavad pühadeks ka teiste elusid ja kui AI selle kahtluse alla paneb, siis ei ole see tehnoloogilise arengu küsimus, vaid AI algoritmide küsimus. Ikkagi hitleralgoritm? Mis riigi päritolu?

Kui 3D-virtuaalmängude mängijad on kasutud loodrid, siis kuidas nimetada nende mängude loojaid? Kuna loogika ei luba neid kasulikeks nimetada, siis järelikult kasutud rähklejad. Kuidas nimetada mammutseepide loojaid, mida ei kavatse ega suudagi mitte keegi uuesti otsast peale vaadata? Järelikult on seebid võrreldavad ühekordsete toidunõudega. Mis on tehtud kullast. Kasutud loodrid vähemalt ei tee nii palju kurja kui kasutud rähklejad. Mida püha on näiteks kasututes rallijates, kes raiskavad taastumatut loodusvara? Kõige püham on see, kes suudab raisata kõige kiiremini? Viimata punktist A punkti B mitte ühtegi kaupa ega reisijat. Võta neilt ära rallimasin ja ma tahaksin teada, kas nende tegelikkus osutub ilusaks või morniks? Niikaua kui pühaks peetakse adrenaliini ja raha, me elamegi niikuinii lollidemaal ja tegeleme tehiskogemustega. Mida püha on juristis, kes peab arengupeetusega seadust pühamaks tegelikkusest, olles sellega ise arengupeetusega arengupiduriks? Veel enam - ta mitte ainult ei pidurda, vaid jõuab teha sellega väga palju kurja! Aeg maksab kõige rohkem lõivu rumalusele. Kui seadusi kirjutades ei osatud ette näha sõda või pandeemiat või mida iganes ootamatut ja ohtlikku arengut, kuid ikkagi aetakse sõrmega pügalates järge, siis "veedavad ka nemad päevi lollidemaal tehiskogemusi ahmides". Mida kasu, püha või tarka on juristis, kes inimõiguste nime all võitleb tegelikult viirusõiguste eest? Või agressori õiguste eest? Võta neilt ära nende paks seaduseraamat ja ma tahaksin teada, kas tegelikkus paistab neile morn või ilus? 

Mille poolest erineb 3D-virtuaaltegelikkus virtuaaltegelikkusest, milles on tuhandeid aastaid veetnud aega terve religioosne maailm? Mida püha on pappides, kes veedavad päevi lollidemaal endasse tehiskogemusi ahmides ja seda teistesse süstides? Kui nad seda ei teeks, läheksid hulluks? Vbl nad hoopis teevad seda, sest et on juba hullud? Kui usklikud väidavad, et usk on nende jaoks õhk mida hingata, siis tõepoolest, ilma õhuta maailm on hullem kui morn. Tegelikkuses on aga õhku piisavalt kõigele loodule. Mitte ükski loom, lind ega putukas ei lämbu, peale inimese, kes on otsustanud, et tegelikkus on morn. Usk ei ole õhk, mida hingata, see on hapnikumask, mida on vaja, kui kopsud on kahjustunud virtuaalmaailmas elamisest. Mida püha? Võta nendelt ära paks pühakiri...

Keda me oma tehismaailmas üldse saame pidada päriselt kasulikeks? Vbl ainult neid, kes teavad, mis on päriselt tegelikkus ja üritavad seda hoida, sest näevad seal ilu. Kas elukestev ümberõpe tulevikus on mõeldud juhatama selleni või ühe kaugemale sellest? Kas selleni võib jõuda tuhandete määratud klikkamistega arvutis või piisab ühest ainsast vabast klikist oma enda peas?

Tahaks teha nüüd kokkuvõtte. Võimalik, et ma ise ka ei ole väga suur liberaal, mis ilmselt selgus ka minu kommentaaridest. Ma ei viitsi süveneda lahterdamistesse, kuidas poliitikat ja maailmavaateid jaotatakse. Ja ma ei tarvitse seetõttu teadagi, kui vähe ma liberaal olen. Ma ei arva, et mina ja vbl enamus inimesi üldse sobiks sellistesse sildistavatesse raamidesse. Ühes asjas nii, teises naa - vaba valik, sõltumata erakondlusest. Kuid mine tea, millegipärast väga suur hulk inimesi ikkagi kuulub parteidesse ja tunnevad end seal mugavalt. Ma loodan, et AI võtab ükskord ära vajaduse kuuluda parteidesse ja inimesed saaksid ühtäkki avastada, et nad ei olegi kas "liberastid-tolerastid" või "konservastid" jne, vaid inimesed, kes on suuremad raamidest, mis nagu kirstu löödult on siiani piiranud nende mõttejäsemeid liigutada ja kasvada. Oma "kujutletava suuruse vaatepunktist lähtudes" ei kujutle nad paraku ette, kui raske on teistel neid kirste kanda ... 

Ma ei ole praegu veel 100% AI usku kõigis valdkondades. Asi on liiga toores ja kui teda lasta vabalt ahmida kogu maailma infot, siis ei saa välistada, et talle rumalustki külge ei jää. Eks ta peab alles ennast tõestama ja vbl veel päris pikalt sõitma kolmerattalisega. Eks see nii käibki, et lihtsamast keerulisele. Kui AI-l on oma tarkuse saavutamiseks vaja õppida kõigi inimeste tarkusest, siis miks ei võiks kõik inimesed õppida AI-lt? Et neist saaksid Homo Deused.

Küsimus muidugi jääb, kas ruulima hakkab venelaste, hiinlaste või lääne kultuuri loodud AI. Kas erinevad AI-d hakkavad omavahel koostööd tegema või võitlema? Kas venelaste trollivabrikut rahastab peale Prigožini surma keegi teine või nüüd finantseerib juba ilma raha ja silmi pööritamata otse Putin või pole seda sel kujul enam vajagi, sest ameti on üle võtnud AI? Kas AI saab olema puulane ja tohtlane või muulane ja kohtlane?

21 õppetundi 21. sajandiks. Postimees kirjastus, 2019. 
Nii nagu eelmise raamatu lugemisega, jäin ka sellega viis aastat hiljemaks. Kuid pole hullu minu poolt, hoopis autor oleks pidanudki selle kirjutama viis aastat hiljem, sest nii mõndagi määravalt tähtsat on jõudnud maailmas selle ajaga toimuda. Sissejuhatuseks samad sõnad, mis eelmistegi puhul. Kiidaks isegi rohkem, sest avab julgemalt omi mõtteid või siis on jõudnud kaugemale oma mõtetega.

21(2) ..."Kuid alates 2008. aastal maailma tabanud majanduskriisist on üha enamate inimeste liberaalse loo pettekujutlused purunema hakanud. Müürid ja tulemüürid on jälle moes. Vastuseis sisserändele ja kaubanduslepetele aina kasvab. Näiliselt demokraatlikud valitsused õõnestavad kohtusüsteemi sõltumatust, piiravad ajakirjandusvabadust ja kujutavad igasugust opositsiooni riigireetmisena. Ainuvalitsejad riikides nagu Türgi ja Venemaa katsetavad uut tüüpi mitteliberaalse demokraatiaga ning koguni diktatuuriga. Praegu julgeksid vaid vähesed täie enesekindlusega väita, et Hiina Kommunistlik Partei asetseb ajaloos valel poolel." Kas küsimus on arguses? Autor ei pidanud vist seda silmas, sest ei saa ütelda, et "vaid vähesed" riigid oleksid kriitilised Hiina suhtes. Kuid loomulikult tuleb argus samuti mängu, kui tegemist on ikka nii suure majandusliku ja sõjalise jõuga. Isegi Lennart Meri, kes rääkis "sirgest seljast" rohkem kui talle endale kasuks oli ja nimetas poliitilist laveerimist "vallavanema mentaliteediks", käitus selgrootult kohe, kui küsimusse tuli dalai laama võõrustamine eestis. Kummal oli selg sirgem ja kumb taandas ennast "vallavanemaks"- kas Meri või Sven Grünberg? Diplomaatiat nimetatakse suhete kunstiks, mida ta ongi, kuid kunstide ülesanne ei saa olla lömitamine rikkuse ja toore jõu ees. See on tõsi, et äkat ei tasu torkida - läheb haisema, kuid selle pilpa peal kaasa tassimine on isegi diplomaatia seisukohast lühinägelik. Lühidalt - Meri sõnum Hiinale, Tiibetile, Venemaale ja kogu maailmale, lähtudes loogikast, oli see, et ka eestlased ei oleks järelikult pidanud saama vabaks. 

Kas selle otsustamiseks, kas ollakse ajaloos valel või õigel poolel, on ainsaks kriteeriumiks majandus? Isegi kui selle õitseng saavutatakse odava tööjõu (loe: orjatöö) ja loodusressursside kurnamisega? Mina eelistan elada sel juhul valel poolel, kuid hingata värskemat õhku ja vabadust.                               

Ja taas jäi autorile millegipärast hambusse just "liberaalne lugu", nagu oleks valida vaid selle ja diktaatorite vahel. Diktaatorid ei ole arenenud läbi ajaloo rohkem kui tehnoloogia areng seda pakkunud. Nende valitsemine jääb ikkagi samadele põhimõtetele. Mis paha sellega kaasnenud on, sellest on ka autor palju kirjutanud. Ja ükski diktaator ei õpi teiste vigadest, selleks imetlevad nad endid liiga palju. Liberalism kui aade, ma loodan, ei ole nartsissism, on võimeline tunnistama vigu ja kohanema vajadusel muutunud olude ja teadmistega. Kui esimeses raamatus autor tõi liberalismi näite läbi Dickensi romaani, siis praeguseks on liberalism pidanud arvestama ka sotsiaalteadmistega. Teosammul küll, kuid ikka edasi, mitte sammugi tagasi. On normaalne, et vabaduste ja õigustega kaasnevad alati kohustused ja vastutus. Liberalism ei tohi tähendada seda, et kellegi ärihuvid võimaldavad rikkuda ökoloogilist tasakaalu. Sellega kaasneb ökoloogiline jalajälg. Sellest saadakse üldiselt juba aru ja liberalismi tiibu ollakse sunnitud kärpima seadustega. Täpselt sama kehtib ju ka ärihuvide kohta, mis õigustavad massmigratsiooni (odav tööjõud), millega kaasneb ka inimsmugeldamine (orjaturg). Paratamatult põhjustab see suure sotsiaalse jalajälje ja pole siis imestada, et sellega kaasneb surve kärpida liberalismi tiibu seadustega - "müüride ja tulemüüridega". 31(all)-32(ülal) "Tänapäevaseid populistlikke ja rahvuslikke liikumisi kõikjal maailmas ühendab asjaolu, et kuigi nad väidavad end olevat liberalismi vastu, ei heida neist ükski liberalismi täielikult kõrvale. Pigem loobuvad nad sellisest lähenemisest, mis toetub etteantud menüüle ning tahavad valida liberaalsest buffet`st välja just need palad, mis on kõige rohkem nende maitse järgi. Nii on Trump endiselt vägagi vaba turu ja erastamise poolt, kuid ta usub, et võib neid endale lubada olenemata sellest, et ta õõnestab samal ajal mitmepoolset koostööd ning koguni vaba kaubandust." Riskides nüüd ise endale populismi süüdistust kaela tõmmata ja olles ise ka imestunud, et näib, nagu asuksin Trumpi poolele, väidan siiski, et igal inimesel võib milleski kasvõi ainult tükati õigus olla. Isegi Trumpil, keda ma ei valiks ka juhul, kui oleksin USA kodanik. Järelikult mitte mingil juhul. Populismi ja rahvuslikkust ei maksa samuti ühte patta panna. Populismi põhjused ei ole alati seotud rahvuslusega, kuid nad leiavad seal kõige parema pinnase, muutes ka igati normaalse rahvusluse agressiivseks kõige võõra vastu. Ma ei tea, mida ütlevad populismi uurijad, kuid väidan, et see tekib inimlikust kombest üldistada ja luua üldistuste põhjal nn võluvits, mis kõike seletab ja kõike ravib. A la "kõik mehed on niisugused" ja "kõik naised on naasugused", "kõik mustad on niisugused" ja tõenäoliselt üldistavad värvilised samuti, et "kõik valged on naasugused". Kuidas kõlab, et "kõik migrandid on niisugused"? Ilmselt tuttavalt. Sealt see populism algabki. Julgen seepärast välja pakkuda enda võluvitsa: lõpetage üldistamine ja ehkki maailm muutub kohe keerulisemaks, ei muutu karvavõrdki keerulisemaks lahendused. Põhjusel, et üldistuste (populismi) pakutav lihtsus ei vii ega saagi viia lahenduseni. Kõik, mida püütakse ehitada vigasele vundamendile, ei kannata kõrgust ega raskust. Mille poolest erineb liberalism, kui ta väidab, et "müüre" ei tohi olla, sest inimeste vaba liikumine tagab majanduskasvu, täites tööjõuturu? Sisimas on populisti põhiargument selle vastu loomulikult vastumeelus kõige võõra vastu, mis on bioloogiliselt isegi mõistetav, kuid soovides näida arukam instinktidest, põhjendab ta vastumeelsust sellega, et migrandid on laisad, lohakad ja kuritegelikud, seega "niisugused", kes on tulnud, et lasta liugu kõrgema elatustaseme peal. Liberaali argument on, et vaba liikumine toob sisse hoopis ajusid ja kuldseid käsi, seega "naasuguseid". Toobki ja vbl isegi enamus on "naasugused", kuid mida rohkem lisandub migrante, seda rohkem lisandub ka "niisuguseid", kuni kriitiline piir on ületatud. Rootsi näide, mida liberaalid ei tahtnud kuulda ega näha, kuigi see juba kaugelt kostis ja paistis. Alati on olemas kriitiline piir, mida ületades selgub, et kõik liberaalide argumendid on olnud samuti populism, pakkudes "lihtsaid lahendusi". Ja see on ka punkt, mil konservatiivne populism kaaperdab rahvusluse, üritades muuta selle enda monopoliks. Niisiis, kui liberalism ei soovi olla populism, ega soovi selle agressiivseid tagajärgi, peab ta samuti lõpetama üldistamised. Mõlema populismi nägemus lahendusest on tegelikult äärmus. Nõnda see ajaloopendel käib edasi-tagasi. Tõde, ehk kuldne kesktee, on alati keskel. 

Sellega jõudsin ma nüüd arusaamisele, mis kana autoril selle liberalismiga kitkuda on olnud. Olen lõpuks temaga ka täiesti nõus. Kuid mulle tundub, et autor on liiga kinni -ismide klassikalistes raamides. Nagu ta ise on korduvalt rõhutanud - kõik areneb ja muutub. Miks peavad kõige muutumiste taustal samaks jääma poliitilised menüüd? Ei pea pressima endale sisse kõike, buffet pakutavast ongi alati tervislikum teha valik, sest õgardlusega endale haua kaevanuid (coca~cola!) on kordades rohkem kui terrorismi läbi hukkunuid.

Järgmine autori kitkutav kana on olnud rahvused. Seekord leiab ta selles isegi midagi head. 131(3) "See ei tähenda, et rahvussidemetes oleks midagi halba. Hiigelsüsteemid ei saa toimida ilma rahvahulkade lojaalsuseta ning inimeste empaatia piiride laiendamisel on omad head küljed. Patriotismi leebemad vormid on olnud üks kõige heatahtlikum inimese leiutis üldse. Usk, et mu rahvas on ainulaadne ja see on väärt minu riigitruudust ning mul on selle liikmete suhtes erilised kohustused, kannustab mind kaasinimestest hoolima ja nende nimel ohvreid tooma. On ohtlik viga arvata, et rahvusluseta elaksime kõik liberaalses paradiisis. Palju tõenäolisemalt elaksime hõimukaoses. Eelkõige on just demokraatia see, mis ei saa ilma rahvusluseta päriselt toimida. Inimesed on tavaliselt nõus demokraatlike valimiste tulemustega leppima üksnes juhul, kui kõik parteid on riigile ühtviisi ustavad. Rahumeelsetes, jõukates liberaalsetes riikides, nagu Rootsi, Saksamaa ja Šveits, on tugevalt arenenud rahvustunne. Riikide nimekirja, kus tugevad rahvussidemed puuduvad, kuuluvad Afganistan, Somaalia, Kongo ja suurem osa teisi läbikukkunud riike. Probleem tekib siis, kui healoomuline patriotism muutub šovinistlikuks marurahvusluseks. Kas patriotism on ikka inimese leiutis? Äkki on see looduse leiutis? Näiteks oma (pere) territooriumi hoidmine ja kaitsmine? Seega objektiivne. Kui nii, siis on rahvus lihtsalt suur pere. Ja mis sellest, kui kõiki ei tunne nägu- ja nimepidi. Keel aitab ära tunda. Keel on see heatahtlik leiutis. Hõimukaos? Mis see hõimgi muud on, kui varajane rahvus? Kaos tekib soovist territooriumi ja/või omandit suurendada naabrite arvelt ja šovinism aitab seda vägivalda ja kaost enda silmis õigustada. Niikaua kui leidub šovinistlikke rahvaid, on heatahtlik patriotism lihtsalt sunnitud enesekaitseks ka ennast üles haipima. Elementaarne õiglustunne! "Ilma rahvusluseta elaksime tõenäoliselt hõimukaoses". Ma siiski arvan, et asi on vastupidi - hõimukaos on põhjus, mis olemas olnud juba ammu ennem rahvuslust - see tuleb ahnusest ja rahvuslus on selle tagajärg. Hõimukaos ei lase rahvuslust välja surra. PS! Rahvuslus ei ole ahnus - šovinism on seda. Ilma šovinismita elaksime küll paradiisis, mille liberaalsuse kohta ma igaks juhuks sõna ei võta. See on liiga kauge tulevik, et juba praegu eilaseks muutunud terminitega seda iseloomustada.

Mis puutub "läbikukkunud riike", siis ükski neist ei ole rahvusriik. Seal elab palju erinevaid rahvusi (nimetage neid või hõimudeks), kes ei ole saanud kunagi otsustada ei enda iseseisvuse ega teistega liitumise üle. Need on impeeriumid, mis on loodud tugevama õigusega. Või siis on hoopis piirid tõmmatud kaardil täiesti suvaliselt nii, et ei arvesta tegeliku eluga maastikul (Aafrikas näiteks). Need on riigid, kus vanad ja uued haavad kogu aeg haiget teevad. Ja laast, kuid mitte liist - kus religioonide porilased kõige selle peal ja vahel sagivad-sigivad. Ja ei maksa ilustada endale, et see kõik on ainult kuskil Aafrikas või Aasias. Esiteks on eurooplastel liiga suur karmavõlg sellise olukorra pärast. Ja teiseks pole Euroopagi sellest vaba. Enam või jälle vaba. Hõimukaos rändab koos hõimudega. 

Kui palju maailmas üldse on päriselt rahvusriike? Terve Põhja Ameerika ja Austraalia võib kohe välja jätta. Nende patriotism oma maa vastu ei rajane rahvusel, sest elanikkond koosneb peamiselt eurooplastest migrantidest. Ameerikas ka vägisi sissetoodud aafriklastest. Põlisrahvad on madalamaks surutud kui muru. Venemaa ja Hiina võib samuti välja jätta. Põlisrahvad madalam kui muru. Kuidas on Euroopaga? Kas näiteks Hispaania ja Suur-Britannia on rahvusriigid? Kaost otseselt ei ole, kuid haavad ja valu siiski on. Miks nemad ei ole "läbikukkunud riigid"? Kas peab selleks otsima põhjust neis maades olevatest "tugevatest rahvussidemetest", mis ühise nimetajana seob ka erinevaid rahvusi? Kas kataloonlased peavad endid hispaanlasteks? Kas hispaanlased peavad kataloonlasi hispaanlasteks? Kas ei oleks paljudel juhtudel korrektsem nimetada selliseid sidemeid hoopis käeraudadeks? Kas "läbikukkumine" riigina on ikka seotud rahvussidemete puudumisest või hoopis liiga nõrkadest käeraudadest? Või ei kummastki otseselt? Vbl on põhjus hoopis selles, mida head on vangistajatel pakkuda vangidele? Kui miskit head ei ole, siis on ka riik läbikukkunud, ükskõik kui tugevate käeraudadega ta seda koos ka ei hoiaks. 

134 "Mõned rahvuslased, nagu president Donald Trumpi ametiajal Valge Maja peastrateegina töötanud Steve Bannon, Viktor Orban, sisserändevastane erakond Liiga (it Lega) Itaalias ja Brexiti poolehoidjad Ühendkuningriigis unistavad ülemaailmse impeeriumi vägivaldse rajamise asemel hoopis rahumeelsest "rahvuslikust rahvusvahelisusest". Nad väidavad, et kõik rahvad seisavad nüüdisajal silmitsi samade vaenlastega. Üleilmastumise, mitmekultuurilisuse, ja sisserände tont ähvardab hävitada kõigi rahvaste traditsioonid ja identiteedi. Seega peaks kõigi rahvuslaste eesmärk kõikjal maailmas olema ühine vastuseis üleilmastumisega seotud jõududele. Ungarlased, itaallased, türklased ja iisraellased peaksid ehitama müüre ning aeglustama inimeste, kaupade, raha ja ideede vaba liikumist. Ma tõesti ei viitsi hakata uurima, mida Bannon, Orban jt on selle kohta arvanud, kuid ajaloost tean, et ideid, raha ja kaupu viisid edasi tagasi kaupmehed, ilma et sellepärast oleks pidanud kaasnema suuremat rahvaste migratsiooni. Tänapäeval, kui meil on internet, swift, rekkad ja suured kaubalaevad, on veelgi vähem tarvidust inimestel mujale kolida. Migratsioon toimub hoopis teistel põhjustel ja seepärast ei tohiks ühte halvapatta panna migratsiooni ja kaubandust. Rääkimata ideedest. Tsitaat läheb edasi: "Seejärel jagatakse maailm eraldiseisvateks rahvusriikideks, millel on kõigil oma püha identiteet ja traditsioonid. Nende erinevate enesemääratluste vastastikuse austamise toel saab võimalikuks kõigi rahvusriikide vaheline koostöö ja rahumeelne kaubandus. Ungari on Ungari, Türgi on Türgi ja Iisrael on Iisrael ning kõik teavad, kes nad on ja milline on nende õige koht maailmas. See on maailm, kus pole sisserännet, universaalseid väärtusi, mitmekultuurilisust ega ka ülemaailmset eliiti, aga selle eest valitsevad seal rahumeelsed rahvusvahelised suhted ja mõningane kaubandus. Lühidalt: "rahvuslik rahvusvahelisus" näeb maailma müüriga-piiratud-ent-sõbralike kindluste võrgustikuna." Siin ma näen kas autori demagoogiat või on tõesti bannonid-orbanid nii rumalad, et peavad "rahumeelset" kaubandust "mõningaseks" kaubanduseks. Kahtlustan, et "mõningane" on autori lisand. Samuti kõlab kahtlaselt "universaalsete väärtuste" välistamine. Kuid mine neid orbaneid tea, kui nad juba Putinile takka kiidavad, siis järelikult pole enesemääramisõigus ja isegi elementaarne inimlikkus nende jaoks tõesti universaalsed väärtused. Tsitaat läheb edasi: "Sellise kujutluse peamine probleem seisneb asjaolus, et kindlused on harva sõbralikud. Iga rahvuslik kindlusrajatis tahab tavaliselt ikka ja jälle kas või veidikene suurendada oma maavaldusi, julgeolekut ning jõukust oma naabrite arvelt ja ilma üldiste väärtusteta ning ülemaailmsete organisatsioonideta ei suuda omavahel võistlevad kindlused leppida kokku üheski ühises reeglis. Kõik senised katsed jagada maailm selgepiirilisteks rahvusriikideks on lõppenud sõja ja genotsiidiga." Ma ei tea, et seni oleks olnud katseid jagada "maailm" rahvusriikideks. Ja selles ongi probleem. Seni on olnud enesestmõistetav, et impeeriumid peidavad ennast rahvusriigi nime taha (Venemaa, Hiina jne), säilitades imperialistliku suhtumise allaneelatud rahvastesse. Kui need soovivad iseseisvuda, siis järgnebki peks ja genotsiid. Loomulikult on esimese asjana vaja leppida kokku ühistes väärtustes. Ja mis saab selles olla keerulist, kui igas riigis on niikuinii juba olemas kriminaalkoodeks, mis on mõeldud iga kodaniku õiguste, kohustuste ja vastutuse määratlemiseks? Tuleb veel lisada ülemaailmne organisatsioon, mis tagaks, et see toimiks ka riikide vahel ja üleselt. Maailmapolitsei, millest kirjutasin eelmise raamatu kommentaaris. 

Balti riigid, kel õnnestus iseseisvuda, on ju küll heaks näiteks, et "kindlused" saavad olla sõbralikud. Probleem on Venemaas, mis endiselt impeeriumina väärtustab kõige rohkem suurust. Sõjad ja genotsiid jäävadki täpselt niikauaks, kui maailm aktsepteerib impeeriume. Järelikult maailm aktsepteerib vägivalda. Probleem ei ole selles, et maailma jagamine rahvusriikideks oleks juba ette halb mõte. Probleem on selles, et seda ei tehta ja jäetakse hoopis alles impeeriumid koos imperialistlike väärtuste ja jõuga. Kui Ukraina soovib iseseisvuda ja Venemaa korraldab selle vältimiseks sõja ja genotsiidi, siis ei saa järeldada sellest, et Ukraina on paha "kindlus". Niisugune loogika siis autorilt. Aga küllap on tal oma mätas, millelt asju näha.