reede, 10. november 2017

Perekonstellatsioonid. Tiiu Bolzmann "Perekonna varjatud seadused."



Tiiu Bolzmann  „Perekonna varjatud seadused“ Suhete käsiraamat sünnist surmani.
Kirjastus Väike Vanker 2013

Bert Hellinger (s.1925), endine katoliku preester Saksamaalt, mõtles välja konstellatsiooniteooria. Siin raamatus nimetatakse seda „avastamiseks“. Vastavalt siis ei tohiks ka mina seda nimetada teooriaks, vaid „meetodiks“.
Niisiis, konstellatsioonimeetod seletamaks ära pere- ja suhteprobleemid ning ravimaks neid.

Kohe alguses, lk 11-13, viib autor meid kurssi „süsteemi“ mõistega ja selgitab, miks perekond on samuti süsteem. (12 all-13 ülal) Peresüsteem on tervik – juba olnud ja oleva kooslus, kust ei saa välja jätta ei elavaid ega surnuid, ei sündinud ega sündimata liikmeid. Nii nagu looduses, ka siin kõik lihtsalt on: süsteem ja selle elemendid on pidevas liikumises, teineteist vastastikku mõjutamas. Kui kedagi või midagi eitame või mõnele sündmusele talle kuuluvat tähtsust ei anna, leiab see sellegipoolest väljundi meis ja meid ümbritsevas. Peresüsteem on keerukas. See on pidevas liikumises ja oma sügavuses hõlmab palju rohkem, kui meie teadmised ja arusaamine mõista lubavad. Seetõttu võime perekonnast isikuid ja sündmusi alateadlikult välja jätta. Käitume süsteemi terviklikkuse vastu ka teadlikult, kui erinevatel põhjustel sellesse „seaduslikult“ kuuluva välja jätame. See on sügav tõde ja puhas kuld! Ainuke, mis küsimusi tekitab, on alateadvuse sisse toomine. Esiteks on see selline termin, mida kõik kasutavad, kuid keegi väga täpselt sellest midagi ei tea. Ka mina kasutan seda, kuid kindlasti mitte sellises müstilises kontekstis, kus talle saab omistada „üleloomulikke“ võimeid. Minu jaoks on alateadvus geeniinformatsioon, info bakteritelt, kelledega koos elame ja kõik elus kogetu, mis on ilusti tallel, kuid ise me seda enam ei mäleta. Ta elab oma elu, nö „seedib“ ja võib siis teinekord meid üllatada mõne tarkusega. Kuid miks mitte ka rumalusega! Sest me ei koge elus ainult tõtt ja tarkust, vaid ka rumalust, mida meil on tihti kalduvus uskuma jääda. Ja see on juba ohtlik, eriti, kui me usume, et alateadvus on alati tõe allikas või kui me räägime asjadest, millest me tegelikult midagi ei tea. Ja seda enam on ahvatlus peita oma teadmatust kontrollimatute terminite taha! Võtame veel ühe tsitaadi ja siis selgitan: (16/1) Perekonna kui terviku tasandil toimivad seadused on teadvustamata, nad taotlevad kuulumisõigust võrdselt igale liikmele, peavad lugu ajalisest järjestusest ning kompenseerivad puuduva ja puudujad ilma, et saaksime teadlikult midagi teha, oma käitumist või suhtumisi tahtejõuga muuta. Meil ei ole neile ligipääsu oma teadvuse abil: nad annavad endast märku erinevate põhjus-tagajärgede seoste kaudu ja neid nimetatakse implikatsioonideks ehk alateadlikuks seotuseks. Võrdleme nüüd eelmise tsitaadiga, mis ütleb, et me võime „perekonnast isikuid ja sündmusi alateadlikult välja jätta“. Kuidas me saame alateadlikult seda teha, kui nn implikatsioon ehk alateadlik seotus hoopis „taotleb kuulumisõigust igale liikmele“? Kas alateadvus ei suuda iseendaga kokkuleppele jõuda?
Ja veel - kui kuulumisõigus on ,,võrdne", siis ei tohiks ajaline järjestus tähtis olla?! Või see siiski ei ole võrdne?
Aga lähme edasi tsitaadiga, mis peaks nagu kinnitama, et me ise ikka seda alateadlikult teha ei saa:
(18 lõpp – 19 algus) „Bert Hellinger eristab kahte südametunnistust. Esimene neist, isiklik südametunnistus, juhib kõiki meie suhteid, nende kulgu ja teostust. Võime ise tunda, mida suhe parasjagu vajab, sest Armastuse korra seadused on sellel tasandil nähtavad ja meile kuulub teadlik vastutus alluda neile oma käitumise kaudu. Samal ajal eksisteerib pere südametunnistus, mis on alateadlik ja vastutab peresüsteemi kui terviku õiguste eest. Kui miski või keegi on ära, otsib süsteem viisi seda puudumist kompenseerida. Perekonna ja ka inimkonna probleemid tulevad tavaliselt nendest „aukudest“, mille tekitajad on välja jätmised, unustamised, mittetunnustamised. See südametunnistus haarab paljusid põlvkondi ja nendega juhtunut ning võib oluliselt mõjutada meie elu. Selline seotus on alati alateadlik ja meie taju ulatusest väljas. Tragöödia tavapärane dünaamika saab alguse sellest, kui isiklik südametunnistus hakkab käituma pere südametunnistuse vastu.“
Niisiis - isiklik südametunnistus saab käituda peresüdametunnistuse vastu vaid teadlikult!
Kui „pere südametunnistus“ on meie taju ulatusest väljas, on ebateadlik, siis kuidas on võimalik väita, et just see tekitab tragöödia? See saab olla vaid oletus, hüpotees. Seega on oletus tehtud eelduseks, see omakorda postulaadiks, millele rajaneb õpetus. 

(14-15) Armastuse korra seadused teadlikul tasandil.
1. Sidemed. …. Kõige tugevam side on meil oma vanemate, vanavanematega ja õdede-vendadega. Kui oleme ise perekonna loonud, siis ühendavad meid tugevad sidemed elukaaslase ja lastega. Nende inimestega oleme seotud elu lõpuni ja kauemgi veel. Olla seotud või mitte ei sõltu meie otsusest. Isegi kui suhted ühe või teise inimesega on katkenud, jääme ühendatuks ja see mõjutab meid. Me võime lahutada, reisida teistesse maadesse või surra, kuid sidemed ei kao...
2. Tasakaal andmise ja võtmise vahel. Perekonnaliikmed annavad ja võtavad pidevas vastastikuse vahetuse protsessis. Laenan õele raha ja võtan vastu tema abi, kui mul on vaja last hoida. …. Kui vastastikuses vahetuses on tasakaal, siis suhe toimib. Piisava kompensatsiooni puudumisel tasakaal kaob ja see seab suhte ohtu. …
3. Reeglid ja väärtused. Igas peres on oma seadused, mis reguleerivad liikmete kooselu ja millest tulenevad grupi poolt defineeritud väärtused. …. Igapäevases elus võime kohata erinevaid kodukorra reegleid: kuidas istutakse laua taga, mida süüakse ja mis kell, kas välisjalanõud võetakse  enne eluruumidesse sisenemist ära… jne. Lapsed peavad nendele reeglitele alluma, kuni nad oma vanemate majas elavad. Mõnedes peredes ei ole lubatud abielluda teise usku või ka poliitilisse parteisse kuuluva inimesega – need on pere põhimõtted. ….
Kas reeglite jutt käis vaid laste kohta? Jah, kui reeglid ei ole eriliselt ahistavad, siis on kogu see jutt mõistetav. Kuid mis puutuvad siia abielud, usk ja poliitilised parteid? Esiteks ei ole lapsed selleks ajaks, mil nad abielluvad, enam vanuse poolest lapsed! Lääne kultuuriruumis vähemalt mitte. Ja teiseks lähevad sel juhul „armastuse korra seadused“ vastuollu südametunnistusevabaduse seadusega. Ei ole olemas seadust, mis välistaks evolutsiooni ükskõik missugusel tasandil. Ka reeglite ja väärtuste tasandil. Ükski religioon ega poliitiline partei ei ole saanud tekkida samal ajal koos „armastuse korra seadusega“, mis pidi tekkima sadu miljoneid aastaid tagasi, mil tekkisid liigid, kes paljunesid suguliselt. Ah et sugulisel paljunemisel pole alati otsest pistmist armastusega? (No siis ei peaks tooma süsteemi sisse ka aborditud lapsi, kes võivad tihti olla vägistamise ja juhusliku vahekorra viljad.) Küll aga on pistmist eluga: (13/5) Armastuse kord on elu reglement ja universaalne seadus, mis defineerib inimeste omavahelised suhted sünnist surmani ning kehtib ühtmoodi kõikides kultuurides. See seadus on ürgne elu põhimõte, ning seda ei saa mõjutada või muuta. Sel juhul ei puutu siia „kõik kultuurid“ ega usud ega reeglid, mis nende baasil! Kui miski on „ürgne elu põhimõte“, siis ei saa see käia ainult „inimeste omavaheliste suhete“ kohta. Õigupoolest pole siis ka enam paljunemise sugulisus tähtis ja selle seaduse „ürgsus“ nihkub veelgi varasemasse, mil tekkisid esimesed bakterid. Inimese ilmumisega areenile olid Elu toimimise seadused ise juba piisavalt pika habemega, ja inimene on selleks tühiselt pisike ude Elu ajaloo perspektiivis, et Loodus tema ja ta subjektiivsete reeglite, väärtuste ja suhete ja parteide pärast oma soengut ringi hakkaks lõikama.

Kui minu isiklik südametunnistus hakkab käituma pere südametunnistuse vastu, siis milles seisneb tragöödia, kellele on see tragöödia? Kas minule või perele? Ja kummale perele, kas sellele, kust ma tulen või sellele kuhu lähen? Kui minu südametunnistuse valik teeb minu ja minu tulevase perekonna õnnelikumaks? Paras dilemma peresüdametunnistuse jaoks! Kui ta peab tähtsamaks endist pere, siis on ta padukonservatiiv! Tegelikult peaks igal perel olema oma pere südametunnistus ja kas nad siis lähevad omavahel jagelema? Perekonnad kipuvad minema tõesti, kuid jutt on nende südametunnistustest, mis kaklevad ilmselt siis samamoodi? Eks kakelgu siis omavahel kui muidu ei saa, aga jätku inimesed sellest välja!
Tegelikult on asi veelgi keerulisem, sest kui minu endisel perel on oma südametunnistus ja minu partneri endisel perel oma südametunnistus, siis kahekesi uue pere loomisega peaks ju sündima kolmas peresüdametunnistus, mis on täitsa uus. Missuguse pere südametunnistus ruulib? Ühtset ja ühist peresüdametunnistust, mis kehtiks kõigile maailma peredele, ei saa olemas olla just nende ,,reeglite ja väärtuste" pärast! Või siis vastupidi - kui on ühtne, siis reeglid ja väärtused sinna kuuluda ei saa - see oleks juba liiga uskumatult skisofreeniline olukord. Kujutan ette, kuidas ta peab olema miljon korda ennast maha salanud - ei mingit autoriteeti - inimesed lihtsalt sõidavad temast üle, luues pidevalt uusi reegleid ja väärtusi.

Ja kõige tähtsam küsimus: kumb tragöödia minu jaoks on suurem, kas see et ma hakkan vastu või see, et ma elan edasi oma isikliku südametunnistuse vastaselt? See ei saa ju ometi olla „Armastuse korra seadus“!? See ei jäta just palju arengule ruumi! Kui minu pere südametunnistus on pidanud õigeks orjapidamist nii kaua kui ajaloos tagasi mäletatakse, siis pean mina seda edasi tegema, et mitte „käituda pere südametunnistuse vastu“? Või siis inimsöömisega? Või inimeste ohverdamisega? Ah et sellist asja enam ei ole? Aga on olnud, on võib-olla praegugi kuskil ja ei ole enam valdavalt sellepärast, et teatud kriitiline hulk inimesi on otsustanud elada oma elu endise „pere südametunnistuse“ vastaselt. Pealegi kui miski on ikka seadus, siis pidi ta kehtima juba aegade algusest saadik! Ja siis söödi inimesi ja peeti orje kuidas jaksati!
Selleks, et Armastus saaks armastavama sisu, on vaja ka selliseid „tragöödiaid“. Kõik seadused, kombed ja reeglid on aegade jooksul muutunud, isegi armastus on saanud vabamaks paljudest reeglitest. Ma arvan, et uuesti vabamaks, sest kindlasti oli aeg, mil reeglid olid veel vabamad, kui nad praegu ongi. See ei ole Armastuse seadus, mis annab õiguse Romeo ja Julia perekondadele, kuid neile endile mitte, see on Vihkamise seadus! Seaduse taga, mis lubab müüa oma teismelise tütre kaheksakümne aastasele vanamehele naiseks ja sundida teda pekstes kui ta ei taha, on samuti pere südametunnistus? Tegelikult ongi, kuid mitte alateadlik. See on täiesti teadlik pere südametunnistus, millele on kõige tähtsamad just reeglid ja väärtused ja just nende kestmise nimel on ta valmis isegi tapma, rääkimata ,,unustamisest" ja ,,välja jätmisest". Reeglid ja väärtused on tõesti läbi aegade olnud kõige suuremad tragöödiate põhjused! Kuid need näited on kõik meie taju ulatuses sees. Kui me neile vastu hakkame, siis me teeme neid valikuid täielikult teadvustatult ja olles enese juures. Me valime nö oma tee, teades, et sellega teeme kannapöörde seniste väärtushinnangute suhtes, mis peres on olnud au sees. Ja see on siiski lubatud: (15/3) „Kui rajatakse oma kodu, võivad reeglid muutuda, segunedes elukaaslase perest pärit reeglite ja väärtustega.“  Hea, et see on nüüd selge! Järeldan, et senistest reeglitest võib ka iseseisvalt loobuda, ise võib uusi kehtestada ja ei pea ilmtingimata neid elukaaslaselt importima. Sest kui juba „segada“ on lubatud, siis võib ka täiesti uusi teha. Pole ju vahet!
Jaurasin reeglite teemal nii pikalt sellepärast, et ma ei saa aru, miks autor nendel üldse peatub, kui neid võib muuta. See ei tee asja segaseks kindlasti mitte ainult minu jaoks.
Järelikult saab „pere südametunnistus“ selle õpetuse kohaselt seisneda vaid selles „tervikus“, millesse ei tohi „auke“ tekkida ja „reeglid ja väärtused“ ei puutu üldse asjasse.
Mis asjad siis on need „augud“ – „kui miski või keegi on ära“ –  millest tulevad perekonna ja inimkonna probleemid ja mida „süsteem“ hakkab „kompenseerima“? Ja kuidas on see seotud alati teadvustatud isikliku südametunnistusega, mis hakkab käituma alateadlikult alateadliku pere südametunnistuse vastu? Kuidas ikka on millelgi, mis on "alati" teadvustatud, võimalik käituda alateadlikult?!

(16-18) Armastuse korra seadused alateadlikul tasandil.
1. Kuulumise tagamine. Iga eostatud elu on süsteemi osa ja on selle seaduse kaitse all. Mitte keegi ei tohi ega saa keelata perekonna liikmele talle kuuluvat kohta. Tuleb arvestada, et perekonna osa on ka aborditud laps, endine elukaaslane või põlatud sugulane…..
2. Puuduva kompenseerimine. See seadus hoolitseb välja jäetud perekonna liikmete või „unustatud“ tegude eest, andes neile uue koha näiteks järgmises põlvkonnas, kes juhtunuga kuidagi seotud ei ole. Teisisõnu hakkab süütu järeltulija samastumise kaudu jäljendama välja jäetud inimest või olukorda. Selline alateadlik seotus on teadvustamata ja samastunud inimene on kompensatsiooniseaduse jõu ees kaitsetu. Lisaks samastumisele perekonnast välja jäetud inimesega võib kompensatsiooni-seadus ilmneda ka haiguste, seletamatu rahutuse, suhteprobleemide, majanduslike raskuste jms kaudu. Kuidas saab kellegi kolmanda haigus kedagi või midagi kompenseerida??? Võtab tummaks! Kas siin on mingi seos peresüdametunnistuse haavatud eneseuhkusega, mis paneb ta vahkvihapimedalt, vahendeid valimata lahmima?
Kui keegi hakkab „samastumise kaudu jäljendama välja jäetud inimest või olukorda“, tehes seda mitte vabatahtlikult, vaid „kompensatsiooniseaduse jõu ees kaitsetuna“, siis järelikult on kompensatsiooniseadus ise see, mis jätab ta välja.  „Kaitsetu“ ise on ju ka inimene, keda ei tohi välja jätta?! Samuti jätab ta välja kõik tema teod, mida ta ju ei saa teha samal ajal, kui „kompensatsiooniseaduse jõud“ sunnib teda „jäljendama“. Miks kompensatsiooniseadus tema eest ei „hoolitse“? Selleks, et tema eest hoolitseda, valib ta järgmisest põlvkonnast uue ohvri? Tuleb välja, et kompensatsiooniseadus ise just ongi see peamine välja jätja! Kui inimesed ise saavad ükskord nii targaks, et nad kunagi kedagi enam välja ei jäta, siis kompensatsiooniseadus on sunnitud panema nüri järjekindlusega edasi kuni aegade lõpuni. Vabandust, aga see on liiga jabur!
3. Ajalise järjestuse eest vastutamine. On olemas kindel ajaline hierarhia, mis annab eesõiguse neile, kes jõudsid süsteemi varem. Igas peres on kindel saabumise järjekord. Kui vaatleme lapsi, siis see tähendab esimest, teist, kolmandat, neljandat jne, kusjuures laste hulka tuleb lugeda ka need, kes olid eostatud, kuid jäid sündimata või surid varases lapsepõlves. Sama kehtib vanemate, vanavanemate ja vana-vanavanavanemate kohta. Oma elus on tähtis anda koht neile, kellega oleme olnud seotud vastavas järjekorras ja tunnistada esimene elukaaslane esimeseks, teine teiseks ja kolmas kolmandaks. Ka siis, kui me pole nendega abiellu astunud, kuuluvad nad meie juurde. Neil oli oma koht ja oma aeg: sõltumata sellest, et suhe lõppes, jääb see koht neile. See seadus hoolib neist, kes olid enne ja ohverdab välja jätmise korral järgmised, kuid kordamine lahendust ei too.
Aga see kõik ongi ju niikuinii nii! Niikaua, kui inimesel on mälu korras, mäletab ta ka aborditud ja surnud lapsi, endisi elukaaslasi ja kõiki sugulasi. Mäletab ka nende järjekorda. Kuid paratamatult jääb see kõik vaid abstraktseks. Kuidas peaks see praktikas veel väljenduma, et „tagada neile kuuluv koht“? Kas mõeldes neile tuleb alati mõttes lisada nende järjekorra number? Kõlab kuninglikult! Kas tuleb näiteks esimest elukaaslast ülistada mõttes tähtsamaks kui viimast, ehkki esimene jõi ja oli vägivaldne, viimasega seob seevastu täielik üksteisemõistmine, lähedus ja armastus, millist pole varem tundnud? Esimesest võib tähtsuse poolest saada viimane! Ka oma vanematega juhtub see sama, kui luuakse oma perekond! Kronoloogia on iseenesestmõistetav, kuid see ei pane paika hierarhiaid! Kõik inimesed, kes on meie elus olnud, kuuluvad meie juurde läbi kogemuse, mis nendega saadud ja summa ei olene liidetavate järjekorrast, vaid liidetavate väärtusest! Selge see, et nad kõik on andnud mingi õpetuse, isegi kui see on olnud läbi valu. Kuid kõik vitsad, mille oleme saanud, ei ole ühepikkused, samuti pole võrdselt toitev iga präänik.
Mida konkreetselt ja täpselt peaks tähendama see „eesõigus“? Eesõigus missugusele „kohale“? Kas viimane elukaaslane peaks vabastama koha voodis, kui mõni eelmistest otsustab külla tulla? Ja kui ei vabasta, siis seadus „ohverdab“ ta? Kuidas? Ilmselt viskabki voodist välja! Et seda ei juhtuks, peab järelikult oma järgmise elukaaslasega rääkides, süües, jalutades, seksides jne suheldes alati kujutama ette, et tegelikult on sinu kõrval hoopis esimene elukaaslane… ja siis see kindlasti juhtubki! Kuid sel juhul ei ole mitte „seadus“ see, mis järgmise elukaaslase „ohvriks toob“, vaid teadlik seaduskuulekus ja see on siis sulaselge enda lollus! Ei tundu tõenäoline, et loodus on teinud „seaduse“, mis elukaaslasi (kes pole milleski süüdi) muudkui ohvriks toob. Geenikülvi seisukohast muidugi väga mõistlik. Kuid mitte sellise idealistliku armastuse seisukohast, nagu raamat seda kirjeldab. Minu mõttekäik kõlas küll irooniliselt, aga ma tõesti ei suuda midagi muud välja mõtelda, mida peaks tähendama see müstiline ,,eesõigus"! Ehk seletab ise, raamat alles alguses. Sissejuhatusest sai lugeda, et B.H. abiellus ka teist korda – no siis peaks ta kindlasti väga täpselt oskama lahti seletada!
No ja seletaski, kuid ikkagi mitte seda, mida tähendab ,,eesõigus": (37) Et kedagi endist peresüsteemi integreerida, tuleb mõttes öelda: „Tunnistan, et olid minu elus tähtis, tänan, et sa olid. Kuigi mul on nüüd uus perekond, on sul koht minu südames.“  Ja järgmisel partneril tuleb mõttes öelda: „Olid enne mind. Palun vaata mind ja minu lapsi hea pilguga.“ Hea, et kurja silma ja kaetamise vastu on võlusõnad!
Jah, see on tõsi, et endised elukaaslased võivad olla üsnagi õelad ja kättemaksuhimulised. Ja seda enam, mida vägivaldsemad olid nad suhtes. Tuleb välja, et peresüdametunnistuse egiidi all... Tasub tõesti kõndida kikivarvul!

Küsimus: Kas ,,mõttes ütlemine", mis on täielikult teadvustatud tegevus, suudab kuidagi mõjutada ka alateadvust? Kui alateadvus on eksinud seaduse vastu, siis peaks ka alateadvus seda kompenseerima! Alateadvus peab seda ise ütlema! Võlusõnad minu arusaamise kohaselt on vaid rituaaltoode, mis peegeldab teadlikku seaduskuulekust. Alateadlik eksimine seevastu peegeldab tegelikku suhtumist seadusesse. Kumb see on siiram?
Ma usun, et teadlik, väga sügavalt läbi mõeldud ja tunnetatud mõte võib küll mõjutada ka alateadvust eetilistes küsimustes. Usun, et ka alateadvus võib olla arenev! Kuid siis ei tohi ka võlusõnad minna enam eetiliselt vastuollu mälestusega sellest, mille eest nendega ,,tänatakse". Siis jääb ta paratamatult lihtsalt rituaaliks! Kui me teadlikult endi silmakirjalikkust läbi ei näe, siis alateadlikult ei jää see ilmselt kahe silma vahele! Ja eetilisest arengust sellisel juhul võib vaid unistada! Ja siis ei tohiks nendest võlusõnadest ka mingit tolku olla!
Teadlike võlusõnadega, kui nad on mitte ainult mõteldud, vaid ka välja üteldud, võime me integreerida veel elavaid inimesi, kuid surnud peaksid alateadlikest ka aru saama! Seega ei pea me neid isegi mõttes ütlema, kui me ju ei teagi tihti, kellele me neid ütlema peame. Sõnu, kui need on üteldud mõttes, ütleme me eelkõige iseendile. Elavate jaoks ei ole neist palju tolku, surnute jaoks piisab, kui meie alateadvus on eetiline või areneb eetiliseks. Küllap siis tulevad võlusõnad juba iseenesest, ilma et teadlikult end selleks kohustame. Kui need, kellele võlusõnad on määratud, olid ise elavalt ebaeetilised, siis küllap kannatavad ka selle välja, et neile võlusõnade asemel üteldakse tõesõnu. Mis mõte on pugemisel? Tõesõnad peaksid olema just need kõige suuremad võlusõnad, ehkki nad pole alati kõige võluvamad sõnad. Nagu me surnuid petta ei saa, ei tohiks ka alateadlik peresüdametunnistus minna rituaali õnge. Kui talle just vorm pole tähtsam kui sisu. Sellisel juhul on ta lihtsalt südametunnistuseta raamatupidaja, kes kontrollib vaid linnukesi lahtrites, vaevumata kuulama, mis laulu nad laulavad. 

Põlatud sugulane? Kui see sugulane ise on sind ära põlanud, siis mil kirevase moel saab talle rohkem tagada talle kuuluvat kohta? Kas kuidagi vägisi? Koht suguluses ja sugupuus on niikuinii, see on objektiivne. Kuid subjektiivne koht valitakse vaba inimesena ise. Oletame, et üks sugulane on mu ,,ära põlanud". Aga ma olen ju alles ja elan oma elu ja kui ma olen vaatamata sellele (võib-olla isegi tänu sellele!) õnnelik - siis mille pärast peaks mõne järeltulija elu sellepärast tragöödiaks muudetama? Kui see ärapõlgamine minugi elu tragöödiaks ei teinud?! See on tõsi, et ,,tragöödiate algamise tavapärane dünaamika" seisneb reeglite ja väärtuste vahelises konfliktis. Liiga erinevad väärtushinnangud lihtsalt ajavad inimesed omavahel tülli. Oletame, et tüli viib vastastikusele ärapõlgamisele samas peres. Mida pere südametunnistus selle peale kostab? Kumma pereliikme eest ta kompensatsiooni välja nõudma hakkab? Mõlema? Äkki siis ei olegi vaja kompenseerida, sest kõik on ju tasakaalus?  
Tõrjutud ja unustatud? Tõrjuda saab küll füüsiliselt, kuid unustada mitte. See lihtsalt pole võimalik! Vastupidi - mida rohkem inimene unustada püüab, seda paremini see meelde kinnistub. Unustada võidakse seda, kas sa oma hambad juba pesid, kuid seda ei unusta keegi, kas hambaid on. Sama käib „tegude“ kohta. Mitte keegi ei suuda absoluutselt kõike oma elust mäletada ja tegelikult ei mäletatagi enamust, mäletamine käibki läbi kordamise ja korratakse vaid tähtsat. Kui miski on tähtsusetu, siis keegi ei teagi seda tõrjuda, sest see on juba ununenud. Tõrjumine ja püüdmine unustada ongi pidev kordamine, võiks öelda isegi, et nämmutamine. Järelikult seda ju tähtsustatakse ja see teeb „seotuse“ isegi tugevamaks nendest sidemetest, mida tunneme näiteks mõne sugulase vastu, keda kunagi pole olnud põhjust ,,tõrjuda". Ja seda igasugusel tasandil, nii teadlikul kui alateadlikul. Isegi, kui inimesest, keda püütakse tõrjuda, mõteldakse halba, siis alati läbi kurbuse või kahjutunde, sest ta on ju lähedane. Kellestki negatiivselt mõtlemine saab teha teda küll negatiivseks osaks, kuid ei tee teda „puuduvaks osaks“! Puuduvat osa sellisel kujul, nagu B.H. sellest räägib, pole lihtsalt olemas. Kui kellestki või millestki ei räägita, siis ei tähenda see, et seda ei mäletataks, ei mõeldaks ega teataks! Jah, järgmised, „süütud“ põlvkonnad tõesti ei saa sel juhul mäletada ja teada. Ja siis hakkavad nad „samastuma“? Tegema samu lollusi, põdema samu haigusi ja kannatama samasuguseid suhteprobleeme? Kas siin on äkki mingi seos piibelliku „pattude nuhtlemisega seitse põlve“ ja Bert Hellingeri katoliikliku tausta vahel? Kas soovis ta oma „kompensatsiooniseadusega“ piiblile teaduslikumat dimensiooni lisada? Pole võimalik mitte märgata, et lollused, haigused ja sarnased probleemid käivad põlvest põlve ka siis, kui kedagi ega midagi pole unustatud. Samuti tarkused, andekus ja edukus. Mulle tundub usutavam, et mitte „augud tervikus“ ei põhjusta neid „tragöödiaid“, vaid geenid, vanemate eeskuju ja sarnane keskkond ja samad väärtused. Vanematest silmatorkavalt mustemad või valgemad lambad on samuti ära seletatav geenidega, mis alati ei kopeeri endid päris ettearvatavalt või veatult. Samuti võib kurna tekkida võõraid geene. Ups!
Ja kes ei oleks tundnud „seletamatut rahutust“? Eriti kevadel. Nüüd siis teab, miks!

Püüan enda jaoks kujutada, missugust rada pidi käis mõte, mis „avastas“ konstellatsioonid: „Loodus tühja kohta ei salli“ – loogiline! Kuid edasi enam ei ole loogiline. Kui metsas (mis on samuti Elu süsteem – ökosüsteem) toimub häiring – kas torm või raided – siis tekivad ka sinna augud, mida süsteem asub kompenseerima. Rohkem valgust saanud võrad sirutuvad laiali ja maapinnalt tõusevad uued puud. Arengu lõppeesmärgiks on alati kliimaks, mil süsteemis valitseb uuesti tasakaal ja kõik nišid on täidetud. Kui kompensatsiooniseadus toimib sellepärast, et taastada süsteemis tasakaal, mis omakorda on hea ja õnneliku suhte alus ja niimoodi metsas just juhtubki, siis mille kirevase pärast tuleb sellest inimperesüsteemis hoopis tragöödia, mida ravima peab???
Haigustesse, sõjas või liikluses hukkunuid ja isegi lihtsalt teadmata kadunuid on kindlasti kordades rohkem kui „tõrjutuid“. Augu jätavad ju nemadki! Ja see on juba isegi piisav tragöödia. Püüdele midagi unustada eelneb samuti eranditult alati tragöödia! Mitu korda on „Armastuse korra seadusel“ vaja inimesi ühe ja sama asja pärast karistada? Pealegi inimesi, kes üldse asjasse ei puutu, veel enam – kes asjast ka midagi ei tea ja kes on „süütud“ ja „kaitsetud“? Loomulikult ei saa ühtegi objektiivset seadust süüdistada õeluses - gravitatsiooni näiteks. „Armastuse korra seaduse“ moraalitsemine lõhnab juba kaugelt subjektiivsuse järele. Ja ma saan süüdistada seda õeluses!

Tõsi, et kui hunt on süsteemist tõrjutud, võib kompenseerida tema puuduse haigus, mis ei luba hundi tavapäraste saakloomade populatsioonil kasvada nii suureks, et see kahjustaks ülejäänud süsteemi. Kuid see ei ole alati reegel. Varblaste tõrjumine põhjustas tema saakloomade - röövikute - nii massilise paljunemise, et see kahjustas süsteemi. Süsteem otsib, kuidas kellegi-millegi puudumist kompenseerida, kuid alati see ei õnnestu endisel moel. Siis süsteem lihtsalt muutub. Ja muutused toimuvad ka ilma selleta, et keegi süsteemis oleks kedagi või midagi teadlikult või alateadlikult tõrjunud. ,,Shit happens" - on selle kohta õige ütelda. Tormile metsas, mis tegi augu, võib järgneda tuule- või vee-erosioon ja sama metsatüüpi sinna kohe enam ei kasva. Tuleb teine metsatüüp omaenda tasakaaluga. Isegi kõrb on süsteem omaenda tasakaaluga, ehkki seal kunagi kasvas mets.
Kuid need näited käivad selle kohta, kui terve liik või liigid süsteemist tõrjutakse, mitte tema üksikud isendid. Arvukuse väike vähenemine loob pigem soodsamad tingimused kõigile - nii neile endile kui nende toidule. See võib kõlada tundetult, kuid see on Elu!
Ja mida küll arvata hiinlasest, kes ,,võlusõnadega" loodab taastada süsteemis tasakaalu? ,,Tervendavate lausetega" - nagu autor neid nimetab - ei ole võimalik integreerida süsteemi tagasi ühtegi hunti ega varblast ega järelikult ka inimest! See on absoluutselt mittetoimiv kompensatsioon! Ja ärge tulge rääkima, et varblasel või hundil ei ole hinge! Nad on elavad olendid, nagu inimesedki ja seega kuuluvad samuti Elu seaduse ringi!

(19-20) Toimiv ja mittetoimiv kompensatsioon
Ühte süsteemi kuuluvad liikmed on alati vastastikuses vahetuses ja tasakaalu saavutamiseks kompenseerivad seda, mida on teiselt saanud. Siinjuures on palju võimalusi eksida ja seda teadlikul, kuid enamgi alateadlikul tasandil. Hakkab jälle pihta see alateadlikuvärk. Tuleb välja, et isiklik südametunnistus siiski ei toimeta alati teadlikult, kuigi autor seda niimoodi kirjutas (lk 18, all)? Ja tuleb välja, et isegi enamasti mitte. Kuidas see siis ikkagi päriselt käib? Kuidas saab isiklik südametunnistus alateadlikult minna vastuollu pere südametunnistusega, mis on seal samas alateadvuses? Kas nad on seal kõrvuti, ei suhtle teineteisega ja ajavad eri asja? Lõhestumisevärk? Siis on see tõesti tragöödia, sest vajab diagnoosi ja ravi. Või nad ikkagi ajavad sama asja - teevadki sellist koostööd, et isiklik südametunnistus hoolitseb selle eest, et pere südametunnistusel oleks piisavalt tööd? Ja neil on omavahel selline diil, et vastutasuks jätab pere südametunnistus ta enda puutumata, puutudes järeltulijat? Nii öelda - ,,käsi peseb kätt"? Aga minul tuleks siiski lähtuda sellest, mis on kirjas. Ja kirjas on see, et isiklik südametunnistus juhib kõiki meie suhteid, nende kulgu ja teostust. Võime ise tunda, mida suhe parasjagu vajab, sest Armastuse korra seadused on sellel tasandil nähtavad. Järelikult toimub kogu see alateadlikuvärk alateadlikkuse ministeeriumis, kus on selle jaoks eraldi sabotaaži osakond, mida juhib pere südametunnistus. Ja kogu see varimaailm asub meie endi alateadvuses, kus viimasel puudub igasugune ülevaade ja sõnaõigus? Mõistetav, sest kõik on ülisalajane. Kas pere südametunnistus pakub isiklikule südametunnistusele katust selle eest, et tema ruumides ilma üüri maksmata hämaraid asju ajab? Või on pere südametunnistus kuskil mujal „eetris“ ja jälgib pistrikuna kaugelt, et siis ohvri kallale söösta? Tõsi, et kui miski on meie „taju ulatusest väljas“ ja millele meil „ligipääs puudub“, siis ei saa me ka teada, kus see asub. Äkki ei ole meie isiklik alateadvus samuti meie endi sees? Noh, siis on ta tõenäoliselt ikka sealsamas, kus pere südametunnistuski - eetris. Ja võiksid seal kõigepealt omavahel asjad klaariks saada, ennem kui kedagi kolmandat karistama hakkavad iseendi kommunikatsiooniprobleemide pärast!

Aga tuleme tagasi viimase tsitaadi juurde. Mulle tundub siiski, et läbimõtlematust, mugavust, isekust, süüdimatust, tähelepanematust, vildakat väärtushinnangut ja hoiakut või kasvõi hajameelsust, ei saa kanda alateadvuse arvele. Kuid just nende arvele tuleb kanda juhtumid, mil suhtesse ei panustata võrdselt. Kui inimene ei taha tunnistada, et ta elab teis(t)e kulul, kas ta elab siis alateadlikult? Kui inimene on läbi ja lõhki tibi või mats (mis teeb vaimselt sama välja), kas tal siis teadvust polegi? Või äkki see ongi alateadlik käitumine, kui oma tegude või tegematajätmiste võimalikke tagajärgi ei teadvustata? Olen kindel, et vähemalt korra on iga inimene oma käitumismustreid teadvustanud ja endale ka küüniliselt õigustanud. Loll, kes põhjendust ei leia! Ja sellest piisab, et automaatpiloodiga samu rööpaid edasi kulgeda. Ka kõige suurem demagoogia ja enesele valetamine ei muuda selle baasil olevat käitumist alateadlikuks! Või eksin?

Küsimusi: Kui üks alateadvus on nii tark, et temale on antud õigus seadust kanda, õigust mõista ja karistust täide viia, siis kuidas teine alateadvus on sellest kõigest ilma jäetud ja piisavalt rumal, et pidevalt seaduse vastu eksib? Saan aru, et „alateadlik“ ongi see „hinge tasand“, millest B.H. räägib. Eks lõikan siis antud mõõtude järgi: Kui hinged on surematud, siis on nad järelikult juba tuhandeid kordi kuskil peres olnud, siis on nad järelikult ise osa pere(de) südametunnistusest ja peaksid une pealt orienteeruma kõigis seaduse nüanssides. Kui inimene oma varasemaid elusid ei mäleta, siis ei ole ta nendest lihtsalt teadlik. Kuid alateadlik peaks ta ju olema?! Kuidas on siis võimalik alateadlikult vigu teha?! Üks järeldus on see, et ei olegi võimalik ja Bert Hellinger eksib, tuues oma õpetusse sisse alateadvuse. Teine järeldus on see, et „hinge tasand“ ei ole küll koht, kust midagi tarka otsida, järelikult hing ongi väga rumal ja vajab hädasti teadvuse abi, kuid paraku-paraku - ka mõistus ei taipa talle abi pakkuda, kui ta usub hinge eksimatusse. Kolmas võimalik järeldus on see, et hingel ja alateadvusel pole siiski mitte mingisugust pistmist omavahel. Neljandaks võib veel järeldada, et kas emba-kumba või kumbagi üldse olemas on, kui sellest nii palju vastuolusid sünnib.

Äkki on hoopis nii, et iga uue eluga sünnib ka uus hing? Siis ongi ta ju just sama rumal, nagu inimene seda on ja hing õpib just seda, mida inimene õpib. Ja pole ka siis midagi otsida sealt „hinge tasandilt“, mida inimene ise ei teaks. Täpselt nii see paistabki olevat. Mis saab kõigist vanadest tarkadest hingedest? Lihtsalt pensionile? Ahjaa, kristlaste hinged ootavad viimsepäeva pasunat - nemad järelikult ei seeri edasi tagasi mööda tunnelit.

Toimiv kompensatsioon on see, mis tagab kummagi osapoole hüvangu. Selle märgiks on heaolutunne, mida tajuvad mõlemad, kui kompensatsioon kaotatud tasakaalu taastab.  
Samal ajal on olemas palju tasakaalustamiskatseid, mis ei toimi, näiteks enesekaristus, võõra võla tasumine, kellegi saatuse kordamine, isiklikust õnnest loobumine, unustatud või väljajäetud liikme koha võtmine jne. Kõigi nimetatud juhtumite puhul võib tegu olla alateadliku seotusega, mille puhul kompensatsioon ei puuduta neid, kes on tegelikult asjasse segatud ja seetõttu pole sel ka mõju. Kuidas sellest viimasest lausest tuleb aru saada? Ilmselt kompensatsioonil mõju siiski on, kuid mitte asjasse puutuvatele ja mitte positiivne - sest tulevad ju tragöödiad. Miks alateadlik seotus  välistab need, kes „asjasse puutuvad“? Et vältida positiivset mõju? Miks?

Enesekaristamine? Mida see tähendab? Meenuvad ainult kõikvõimalikud katoliiklikud „lihasuretuse“ ja enesepiitsutamise traditsioonid pattude lunastamiseks. Ei ole just väga levinud komme enam, et sellest üldse rääkida tasuks. Või siiski on? Tont teab neid katoliiklasi!
Liikme koha võtmine? Kui unustatud või väljajäetud liige oli perekonna toitja, kas siis on õigem nälga surra?
Isiklikust õnnest loobumist tajutakse alati alles tagantjärgi! Valikuid tehes ei saa keegi olla ette kindel kõigi asjaolude kujunemises. Samuti tagantjärgi saab see olla vaid oletus.
Saatuse kordamine? Kuidas see täpselt käib? Küllap siis ikka olid piisavalt paljud asjaolud ja tingimused elus sarnased. Samuti vaimsed ja füüsilised võimed nendega toime tulla. Nagu miljonitel inimestel need ongi sarnased ja kordub ka saatus.
Selliseid mittetoimivaid valikuid tehakse ainult sundseisus. Nüüd siis teame, et sundseise korraldab alateadlik pere südametunnistus!
Võõra võla tasumisel võib vägagi suur mõju olla ja sugugi mitte negatiivne. Seda, muide, nimetataksegi heategevuseks.
PS! Kas kogu inimkonna lunastamise projekti ei peaks samuti nimetama võõra võla tasumiseks? Mis on ühel katoliku preestril sellele ette heita?!

Teame, et oleme alateadlikus ühenduses kõigi perekonnaliikmetega, sõltumata sellest, kas neid tunneme või mitte. Peresüsteemi kui tervikut juhtivad seadused on nähtamatud. Kuna meil ei ole võimalik neile teadlikult ligi pääseda, pole ka kompensatsioon siinjuures vabatahtlik. Alateadlik pere südametunnistus on see, mis kompensatsiooni eest hoolt kannab ja seob juhtunuga järgmised põlved, kes neist asjust aga teadagi ei pruugi. Siinkohal on tegemist alateadliku seotusega, kuigi pere alateadlik südametunnistus valib nende ülesannete täitmiseks vaid mõned perekonnaliikmed. Tõepoolest, pere südametunnistus ongi nagu pistrik taevas, väljaspool meie endi alateadvust (kuna „asjaosaline“ on ju surnud!), kuid miks on tal nii pikad juhtmed? Sellel peab mingi hea mõte olema! Et ikka kindlasti kompensatsioon aeguks? Sellisel juhul, ma väga vabandan, kuid see pole kompensatsiooniseadus, mis midagi ei kompenseeri ega vii tasakaalu ja millest tuleb tragöödia. See on peresisene vendetta! Ja võrdlus pistrikuga oli kohatu. Pigem Fuuria. Või Nemesis. Ja võrdlus sööstmisega oli veelgi kohatum. Pigem on see Fuuria laiskloom, kel aega küll ja kes naudib teekonda. Kuidas ta siis need „mõned perekonnaliikmed“ välja valib? Viskab näppe (küüsi?) või vaatab näo järgi? Ja miks nimetatakse tragöödiaid, mis iganes see kellelegi on, „ülesannete täitmiseks“? Eufemism? Või pere südametunnistuse ülesandeks ongi just tragöödiad, mitte kompenseerimine? Siis on sõna "kompenseerimine" samuti eufemism!

Kas teen äkki pere südametunnistusele liiga, andes talle selliseid nimesid? On ta ehk lihtsalt käpard, kes „tahab küll head, kuid läheb, nagu alati“? Ega suuda kuidagi meelde jätta, et enesekaristus, saatuse kordamine, võõra võla tasumine, liikme koha võtmine ja isiklikust õnnest loobumine ei toimi! Kuid üritab ikka ja jälle… Kas alateadliku peresüdametunnistuse enda apsakad on samuti alateadlikud? Ilmselt ongi, sest ratsionaalset teadvust ei paista tal olevat grammi jagugi!
Saan ma ju aru, et need ,,valitud mõned perekonnaliikmed" tegutsevad ilma isikliku tahteta - ,,täites ülesandeid". Nagu zombid. Seega peavad kõik need mittetoimivad võtted jääma alateadliku pere südametunnistuse südametunnistusele ja inimene ise võib oma käed kogu sellest kupatusest puhtaks pesta. Sest tema toimetab põhimõtteliselt nagu elav laip, kelle tahe on parasiidi poolt paralüseeritud. Ehkki ta seda ise ei tea. Ja parasiidiks on alateadlik peresüdametunnistus!

Kas need toimivad kompensatsioonid on kõik teadlikud ja alateadlikul seotusel pole selliste edulugudega mingit pistmist? Ilmselt ongi! Või siis vastupidi, et kõik need saatuse kordamised jms on teadlikud? Samuti ilmselt ongi! Ma ei näe eriti kohta, kuhu alateadlik sobiks! Kui see teismeline tüdruk, kelle näite juba tõin, allub pere nõudmistele ja abiellub taadikesega, siis saab pere selle eest portsu raha, mille eest saab selle tüdruku vend osta omakorda endale naise. Ja pere südametunnistus on rahul. Rahul on ema, isa ja vend ja kõik sugulased rõõmustavad pulmas. Ainuke, kes nii otseses kui kaudses mõttes ennast vägistatune tunneb, on see tüdruk. Selleks, et ta püsiks ,,süsteemis", selleks, et ta teaks ja hoiaks oma ,,kohta", selleks, et ei tekiks ,,auku", rebitakse üksmeelselt auk tema isiklikku südametunnistusse! Ja siin ei ole alateadlikkusega mingit pistmist - kõik toimub täiesti teadlikult. Samuti täiesti teadlikult loobub tüdruk isiklikust õnnest, karistab ennast, tasub võõrast võlga (mille oleks ju pidanud tasuma vend!) ja kordab saatust! Kõigi tüdrukute, naiste ja oma ema saatust. Kuid ta on selleks sunnitud! Sunnib täiesti teadlik pere südametunnistus! Ja kui ta peaks hakkama vastu, põgenema, ,,põlgama ära" oma pere ja püüdma neid ,,eitada" ja ,,unustada" ja kui tal on õnnestunud kõige selle peale ellu jääda ja oma ülejäänud elu õnnelikult elada, siis tuleb alateadlik pere südametunnistus ja maksab kätte tema lastele, et ,,taastada tasakaal"! Järgmise mittetoimiva kompensatsiooniga! Ja tegelik tasakaal ei saabu iialgi! Mitte ennem, kui pole muudetud seadusi ja reegleid!
Mis kasu on deklareerida vabadust muuta reegleid siis kui ,,oma kodu on rajatud", kui reeglid ei luba vabadust ise oma kodu rajada?!
Kõige suurem tegija on tegelikult teadlik kogukonna südametunnistus. Isiklikust südametunnistusest sõidab ta tankiga üle ja pere südametunnistus koogutab tema ees. Mulle tundub, et ,,auke" jätab harva isiklik südametunnistus ja kui, siis vaid enesekaitseks. Perforaator on kogukonna südametunnistuse käes. Kogukondlik on põhjus, isiklik on tagajärg, sest kogukond on alati vanem!

Perekonna alateadvus asub ilmselt seal samas, kus kõigi esoteerikute „infoväli“. See on üks väga selektiivne väli, mis on tuubil täis tõestamatut ja vastuolulist tajuvälist infot, kuid kuhu tõestatud info, mis on tavainimeste jaoks vaid kliki kaugusel, ei taha kuidagi kohale jõuda. Tõenäoliselt ammutas Bert Hellinger oma info perekonna alateadvuse kohta samuti sealt, sest see on ju „taju ulatusest väljas“. Mis omakorda seletab selle, miks ta ei võta arvesse geene, ei tea midagi pisikutest ja viirustest ega tea tõenäoliselt ka mäluuurijate seisukohtadest, sest sellised asjad jõuavad küll igale poole meediasse, raamatutesse ja isegi õpikutesse, kuid mitte infoväljale…
Ja veel: kogu maailma info ei ole tõde. On ka hoomamatult suur hulk libainfot. Ja kõigi inimeste kohustus (ja ka vastutus!!!), kes infoväljast infot hankimas käivad, on ise sõeluda. Kui selline sõel oleks infoväljal endal olemas, siis ei oleks see enam infoväli, vaid tõeväli!

Teeme nüüd ühe vahekokkuvõtte: 1. Inimene eksib seaduse vastu alateadlikult. See tähendab, et ta isegi ei tea, et ta on eksinud, sest tal puudub sellele teadmisele ligipääs. Ja ta ilmselt ei saa seda ka kunagi teada ega sellest midagi õppida, sest 2. Tema eksimuse eest makstakse kätte hoopis järgmistele põlvkondadele. Mida see mulle meenutab? Jehova tegi ise vaarao südame kõvaks, et talle ja tema rahvale siis selle eest kätte maksta kõigi egiptuse nuhtlustega…  Milles oli vaarao süüdi? Ja milles oli tema rahvas süüdi? See on jumala enda "õigluse" eeskuju, mida see mulle meenutab! See kumab väga tugevalt läbi „Armastuse seaduse“!
Ükskõik, kas inimene eksib seaduse vastu teadlikult või teadmatult, ei saa see olla ei armastuse ega elu seadus, mis jätab ta enda puutumata, kuid karistab järgmisi põlvi. Tõsi, et gravitatsioon ei säästa ka neid, kes teadmatusest kuristikku astuvad, kuid just nimelt – see ei säästa neid. Karistus seaduse rikkumise eest tuleb kohe ja rikkujale, mitte tema kaaslastele ega ka mitte järgmistele põlvedele.

Kuidas siis saab selle Fuuria vastu? (22/1) Kuna seotus on alati alateadlik, saab seda tunnetada vaid hinge tasandil. Ainult siis, kui alateadlik seotus teadvustatakse ja puuduv osa süsteemi integreeritakse, saab tema mõju alt välja astuda. Kas ma eksin, kui oletan, et „hinge tasandil tunnetamine“ on sama, mis infoväljast teabe hankimine? Ja iga tunne, mis meie peas lõpuks mõtteks formuleerub, esindab hinge? Ehkki „puuduva osa süsteemi integreerimine“ kõlab positiivselt ja suht süütult, ei ole hinge tasandil tunnetamise jutt enam sugugi nii süütu, kui mõtelda kõigi emotsionaalselt labiilsete ja paranoiliste peale. Või ka lihtsalt inimeste peale, kes soovivad oma teadmatust, mida nad ei soovi tunnistada, kompenseerida jäiga usuga „kolmandasse silma“. Tihti need variandid ka kombineeruvad omavahel. Kõik uskujad ei tarvitse olla labiilsed ja paranoilised, kuid kõik labiilsed ja paranoilised  on enda (sise)tunnete eksimatusse uskujad! Julgen isegi oletada, et labiilsus ja/või paranoilisus on staadium, kuhu kiputakse sellise orientatsiooniga väga kergelt jõudma, sest ei ole kiiremini pöörlevat tuulelippu, kui seda on tunne! Ja kõik inimesed lihtsalt ei tunnista mingit sõela (mõistust, enesekriitikat) või on nende sõelal liiga suured augud! Sealt kaudu voolab ka vastutus välja!
Ja kui see „hinge tasand“ ise eksib seaduse vastu, siis miks peab seda „hinge tasandil tunnetamist“ usaldama?! Arvan, et võin võrrandist välja jätta selle „tasandi“ ja ütelda lihtsalt, et see kõigi esoteeriliste õpetuste kohaselt ilmeksimatu hing ise eksib või eksib B.H., nimetades seda eksimiseks. Sel juhul eksib tema hing, kes käis seda infot ,,tasandilt" hankimas ja teeb ikka sama välja!

Selles on autoritel õigus, et kõik saatuse ja suhteprobleemid saavad alguse eksimisest. Kuid nad eksivad, lootes neid eksimisi heastada kellegi kolmanda „integreerimisega“, sest see ei kõrvalda antud inimese isikuomadustest johtuvaid probleeme ja eksimisi. Kui see inimene soovib ka tegelikult paranemisi suhteprobleemides, siis peab ta võtma selle vaeva ja tegelema iseendaga ja kui vaja, siis ka partneriga. Kogu vastutuse veeretamine kellegi kolmanda kraesse, keda võib-olla pole sada aastat enam olemaski või kes on vaid hüpoteetiline ja tegelikult pole olemas olnudki, on väga mugav, kuid ei anna tulemusi. See on väga tore, kui õnnestub leida ja teadvustada endale mõni „puuduv osa“, kuid sellest ei muutu midagi, kui ülemäärane osa jääb alles. Kui inimesel on ülemäära isekust ja jäik usk iga oma tunde eksimatusse, siis paratamatult iga järgnev partner „tuuakse ohvriks“! See on nagu aamen kirikus! Seda ma võin kinnitada, et ühegi puuduva osa integreerimine ei suuda imet teha! Isegi siis mitte ja tegelikult seda enam just siis, kui kogu see problemaatiline iseloom, hoiakud ja käitumismustrid on päritud „puuduvalt osalt“. Sellepärast seda enam just siis, et integreerimine tähendab ju „puuduva osa“ „tingimusteta aktsepteerimist“ ja pakub seetõttu ka mugavat eneseõigustust kõigile iseenda vigadele. Paraku, et suhe toimiks probleemideta, on vaja tingimusi! Ja väga tihti alles mõne „osa puudumine“ loob need tingimused. Arvatavasti isegi enamasti, sest ega ilmaasjata ei tõrjuta ega üritata unustada. Sel juhul on just „auk“ probleemi lahendus. Igal inimesel võib juhtuda, et ta astub ämbrisse ja Elu Seadus saab olla vaid selline, mis lubab tal ka ämbrist välja astuda ja jalad puhtaks pesta. Konstellatsioonidele, paistab, et see ei sobi, sest „tragöödia“ tuleb tagada uuesti ämbrisse surumisega. Ja kui ei õnnestu teda ennast, siis järeltulija. Eks järeltulijat on ka lihtsam, sest puuduvad tal ju kogemused.
Saatused korduvad, kui tehakse sarnaseid valikuid. Sarnased valikud korduvad, kui neid tehakse samasuguste hoiakute ja väärtushinnangute baasil. Sellega valitakse ja kujundatakse väga suurel määral ise keskkond, milles elatakse. Tõsi, et mitte keegi ei saa valida kuhu ta sünnib ja millise pärandi ta vaimselt, füüsiliselt ja materiaalselt kaasa saab, kuid nii, nagu meie keha kuulub meile endile, kuulub ka vaim. Ja vaimu vabadus on integreerida oma ellu just seda, mis teeb meid õnnelikuks või õnnetuks. Ja teadvustada ka enda „eksimusi“ – kõiki neid isekusi, süüdimatusi jms, mida ma juba loetlesin – kui ta seda vabadust vaid kasutaks! Kuid just selle vabaduse kasutamine, mitte „seaduskuulekus“, võib teha õnnelikuks. Paraku see vajab vastutuse võtmist ja pingutust ja kui pakutakse lootust saada lihtsamalt, siis inimene ei pinguta. Seni loetu põhjal paistab mulle, et konstellatsioonimeetod pakub võimaluse saada lihtsalt ja hiilida isiklikust vastutusest.

See, kuidas „teadvustatakse“ ja „integreeritakse“ B.H. nägemuse kohaselt, selle ma juba panin ülevalpool kirja. Tema piirdub „võlusõnadega“. Aga kui asi nii lihtne on, siis mis küll segab neid lausumast? Nimelt see, et me ise ju ei tea seda vajadust, ega seda, kellele neid adresseerida, sest me oleme ju järgmine põlvkond, kellele pole räägitud ei abortidest ega endistest elukaaslastest jne. Isegi kaasaegsetele ei räägita kõike sellist. On valdkondi, mida hinged soovivad privaatsena hoida. Ja ma olen sügavalt veendunud, et neil on selleks õigus! Seega ei saa me tasakaalustava seaduse tasakaalust välja viiva „mõju alt välja astuda“. Meil ei ole ka ühtegi võimalust saada teada tegelikku tõtt, kui pole enam kelleltki küsida või me ei taipa ega soovigi seda õigel ajal teha. Me ei saa pinnida oma vanaema või ema selliste küsimustega. Me ei saa teha seda isegi oma partneriga. Kui selliseid asju ise ei räägita, siis ei ole meil ei põhjust ega õigust seda teha. Kujutan ette seda ülekuulamist, et „mitu naist (või meest) sul ennem mind on olnud ja kas oled teinud aborte või on seda teinud mõni sinu eksidest ja kas oli sul ka suhteväliseid suhteid jne?“ Raudselt tuuakse sind siis ohvriks! Seega peame me uskuma konstellatsioonimeetodi terapeudi juttu, mida me kontrollida ei saa. Miks näeb see välja kavala skeemina? Ja miks ikkagi peresüdametunnistus alati ootab ära asjaosalise surma, ennem kui ründab? Et ei oleks võimalik enam kontrollida, kuidas tegelikult oli?

(26/2) Laps, kes sünnib, muutub perekonna osaks. Kuuluvustunnet kogeb ta hingetasandil kui armastust. Ei ole tähtis, millised on tema vanemad ja mida nad teevad. Ei ole tähtis, kas nad on lapse sünni üle rõõmsad või mitte, kas nad kasvatavad teda ise või jätavad teiste hoolde. See, mis laste ja vanemate vahel elu jooksul juhtub, muudab ja mõjutab nende suhet vaid teadvuse tasandil, kuid hingearmastust kustutada ei saa. Seetõttu on tunded ja mõistus tihti vastuolus: ühest küljest võime kaevata oma vanemate tegude üle, teisalt karistame ennast, sest hingetasandil armastame neid just sellistena, nagu nad on. Tunded ja mõistus ei ole sellistel puhkudel vastuolus! Tunded ja tunded on vastuolus. Väga kergekäeliselt tehakse mõistus alati patuoinaks, nagu oleks see meile looduse poolt määratud kohtunik ,,sõel" lihtsalt üks tülikas tegelane, kellega me „karistame ennast“. On tõsi, et ühest küljest armastame me neid sellepärast, et nad on meie vanemad, kuid teisest küljest ei armasta me neid „just sellistena, nagu nad on“. Ja kumb on see hingetasand? Mõlemad! Kui me teadvustame oma tundeid, siis ei tähenda see, et edasi on kõik „vaid teadvuse tasandil“. Sest mitte ainult mõistusele, vaid ka hingele ei sobi see, kui teda väärkoheldakse! Me teadvustame ju ka seda, et me armastame neid, kuna nad on ikkagi meie vanemad. Teadvustamine ei muuda seda vähem tundeks. Ega tõrju seega välja „hingetasandilt“. Seetõttu see, mis laste ja vanemate vahel elu jooksul juhtub, muudab ja mõjutab nende suhet ka hinge tasandil!
Mitte meie mõistus ega ka mitte meie hing ei karista meid ennast. Karistavad ikka need, kes väärkohtlevad! Nemad põhjustavad vastandlikke tundeid ja vaid nende kätes on määrata, kummad tunded saavad ülekaalu. Hinge tasandil ei saa me sinna midagi parata, kui me saame haiget. Vägivald on põhjus ja hukkamõist on loomulik tagajärg. Püüdes mõistusega vägisi heaks kiita laidetavat, tekivad väga teravad käärid. Ja just sellega oma elud ribadeks lõigatakse! Mõistuse tasandil peabki hukka mõistma, sest tema (mõistus) on ainuke, kelle võimuses on õigel ajal meelde tuletada, et me ise samasuguseid vigu tegema ei hakkaks. Laps ei tarvitse seda teada, kas tema vanemad „olid tema sünni üle rõõmsad või mitte“, kuid ta saab selle teada, kas tema olemasolu valmistab vanematele rõõmu või mitte. Ja see ON tähtis! Sellest saab ta kaasa elujõu. Või siis mitte. Vanemad kas „annavad“ elu selle kõige suuremas tähenduses või on nad selle lihtsalt „kõigest andnud“! (28/4 – 29/1) Paljud inimesed elavad „saadud“ elu. Inimene, kes on oma elu kõigest „saanud“, ei tunne selle ees austust. Sageli võib näha, et need inimesed on tihti haiged, neil ei ole jaksu oma mõtteid ellu viia, professionaalses elus saadab neid ebaedu, nad on ebakindlad, nende paarisuhted nurjuvad jne. Vaid sel, kes on oma elukingi tõeliselt vastu võtnud, on jõudu seista silmitsi saatuse väljakutsetega. Bert Hellingeri sõnul saab inimene kogu elujõu kätte vaid oma vanemaid vastu võttes. Oma vanemaid vastu võtta tähendab nendega nõustumist sellistena, nagu nad on ja võtta neilt vastu elu koos kõigega, mida see kaasa toob. On tavaline kuulda kellegi suust, et mõned asjad, mis ta oma vanematelt sai, kulusid talle ära, teised aga mitte. Inimene, kes on oma ema ja isa tõeliselt vastu võtnud, on võimeline integreerima nii „head“ kui ka „halba“, mis nende suhe kaasa tõi ning võib tulevikule vastu minna oma vanematelt saadud jõuga. Väike laps võtabki oma vanemaid tingimusteta armastades ja integreerib nii „hea kui halva“, sest tal puudub võrdlus ja tal ei jää midagi muud üle. Kuid laps kasvab kord suureks, tal tuleb võrdlus ja tal jääb ka muud üle. Väike laps sõltub oma vanematest sõna kõige otsesemas mõttes. Ja elu saamine ei ole kunagi „kõigest saamine“! Laps mitte ainult ei võta, vaid lausa ahmib elu! Kuid inimene ei ole kilpkonn, kelle haudub välja päike ja kes ei peagi oma vanemaid tundma, sest ta saab kohe ise eluga hakkama. Inimene ei saa! Inimene vajab väga palju aastaid andmist, andmist ja veel andmist! Pelk „elu andmine“ ei ole piisav selleks, et oma vanemaid tingimusteta armastada! See ei ole mingi ühekordne jõulupakk! Inimese lapsel ei ole kohe „jõudu seista silmitsi saatuse väljakutsetega“, ehkki ta on kingi vastu võtnud kümne küünega! Seda jõudu ootab ta oma vanematelt või kelleltki, kes neid asendab. Et ühel oleks midagi  „tõeliselt vastu võtta“, on vaja teisel ka tõeliselt anda! Et tingimusteta armastada oma vanemaid, vajab laps, et ka teda tingimusteta armastataks! Ja kui B.H. „avastas“, et „ei ole tähtis“, kas laps armastust üldse saab, kuid  tähtis on see, et ta vastu annaks täiega, siis pidanuks ta märkama, et millegipärast läheb see vastuollu (tema enda avastatud) „armastuse korra seadusega“, mis ütleb, et „Piisava kompensatsiooni puudumisel tasakaal kaob ja see seab suhte ohtu“ (15/1). Läksin pisut tagasi ja tuleb välja, et tegelikult märkaski, sest seal samas läheb ta edasi: (15/2-3) Siinkohal tuleks märkida, et „saamise“ ja „võtmise“ vahel on oluline erinevus. Esimene on passiivne ja kompromissitu, samal ajal kui „võtmine“ on aktiivne ja tähendab kohustust teise ees. Ma võin saada kingituse, ilma et selle vastu võtan. Ma võin saada ka elu seda tõeliselt vastu võtmata. Kui ütlen ära elust, mis mulle anti, siis ütlen ära ka iseendast ja elu ei muutu minu jaoks jõuks. See oleks sel juhul nagu toit, mida magu seedimast keeldub. Väga hea, et sai tagasi lapatud! Esimest korda seda lugedes tundus see väga segane ja ei saanud kohe aru, mida ta tegelikult sellega ütelda tahtis. Ikka on väga segane, aga nüüd saan vähemalt sellest aru, et vastuolu tahtis lappida. Aga ei lapi! Kuna inimese laps on sündides abitu, vanemad selleks ajaks enam ei tohiks olla abitud, siis kogu see „elujõu“ jutt on sisuliselt pea peale keeratud! Just vanemad on need, kes ei tohiks lihtsalt „passiivselt“ last „saada“! Just nende võimuses on lapsele elujõud kaasa anda, seega just nemad peavad uue elukingi „vastu võtma aktiivselt“ ja teadma, et see tähendab „kohustust teise ees“! Kui sündides on lapse areng olnud normaalne, siis mitte kunagi ei „saa“ ta elu lihtsalt ja „passiivselt“! Loomulikult on ta veel nõrk ja elu ei saagi „muutuda tema jaoks jõuks“ iseenesest. See saab toimuda ainult kellegi abiga. Kuid „abi“, kui see on väär, võib hoopis elujõudu pärssida. Lapse jaoks „elukink“ ei ole brežnevi pakike, millega liitub „kohustus“ vastu võtta tingimusteta kõik sellega koos kaasa antav! Ega ka kohustust sulle vägisi pähe määritu eest heldelt maksta! Kui üteldakse ära kingi ülearustest manustest, siis see ei tähenda, et üteldakse ära ,,elust ja iseendast"! See väide oli juba puhtalt demagoogia! Ja mitte elu ei ole see, mida „magu seedimast keeldub“, vaid väärkohtlemine ja vägivald. Väärkohtlemine ja elu ei ole üks ja sama! Kuid paistab, et B.H. meelest on see üks ja sama:
(35 all – 36/1) Kui vanemad teevad oma lapsele liiga, on see käitumine suunatud nende endi vastu ja kokkuvõttes kannatab kogu perekond. Kuigi seda võib olla raske mõista, on vägivalla taga valu, mida teisel kombel ei ole võimalik väljendada, ning selle valu taga omakorda on armastus. Valu ei oleks, kui poleks armastust. Paljudel juhtudel on vägivald suunatud hoopis kellegi teise vastu. Ja-jah, „kes lööb, see armastab“. See stereotüüp tuleb samuti tuttav ette piiblist. Piibel on kirjandus, mis läbi oma „pühaduse“ muudab kahjuks vägivaldsed hoiakud samuti pühaks ja nagu näha, paneb isegi pingutama, et neile õigustusi otsida. Kuid iga seletus ei ole õigustus! Ammugi seletus, mis isegi seletusena ei päde! Valu ei ole teistmoodi võimalik väljendada, kui vägivallana oma lapse vastu??? Oma partneri vastu? Tuttava vastu? Suvalise inimese vastu tänaval? Pommivööga ennast koos teistega õhkides? Seda pole mitte „raske mõista“, midagi nii rumalat ei olegi võimalik mõista, sest on küll võimalik valu teistmoodi väljendada!!! Arukad inimesed väljendavad isegi viha teistmoodi! Arukad inimesed ei ole selle "meetodi" eesmärk ega isegi sihtgrupp?
Paljudel juhtudel võib küll vägivald olla soovitud suunata hoopis kellegi teise vastu - kelle peale hammas ei hakka - kuid ka see ei õigusta selle väljavalamist kõige nõrgema(te) peale! Ja mitte kunagi ei ole see „suunatud nende endi vastu“. Autor ilmselt tahtis öelda, et selline käitumine teeb kahju ka neile endile, mis on tõsi, kuid ,,suunatud" on see alati mujale ja vägivalla all kannatajad on siiski kogu ülejäänud perekond. Kui vanem on kohelnud oma lapse vaimselt ja/või füüsiliselt vigaseks, siis on ta võtnud ise oma lapselt elujõu, mida ei anna tagasi mitte mingisugune „tingimusteta vastuvõtmine“ ega „integreerimine“ ega võlusõnad. See kõik on täiesti vastutustundetu posimine! Oma hinges võib inimene rahu leida, kuid pekstud koomast selline asi välja ei too, tekitatud puuet see ei ravi ja päritud või eeskujuga kaasa õpitud iseloomuvigu ei aita parandada. Laps peaks oma tulevases elus väga hoolega märkama seda, kui tema enda käsi kipub suhtlemise käigus samuti nagu iseenesest tõusma. Võlusõnu võib lausuda, kuid „integreerida“ tuleb eelkõige mõistus, tähelepanu, tahe, eetika, õiglustunne, ausus jms, mis aitavad muutuda. Täpselt seda sama peavad tegema ka vanemad ja parem kui nad seda teevad juba ennem, kui otsustavad hakata „kinkima“.
 

Sõna "suunamine" on täiesti kindla tähendusega ja see on tegevus, mida tehakse teadlikult ja tahtlikult. Kui soovitakse ennast maha lasta, siis suunatakse toru enda, mitte teiste suunas! Vägivallaga sama lugu! Nii lihtne see ongi ja ei maksa sõna tähendust hägustada, soovides sellega õigustada õigustamatut!

B.H. loogikarada järgides jõuab tõdemuseni, et vägivalda poleks, kui poleks armastust. Kui nimetada kõiki tundeid, mida inimesed teiste inimeste vastu tunnevad – omanditunne, soov kontrollida, viha, kadedus, õelus, kibestumine, vihkamine jms armastuseks – siis küll. Kuid see ei ole armastus! See ei ole ka valu! See ongi omanditunne, viha jne. Vägivalda just nimelt siis ei oleks, kui oleks armastust! Vägivald tapab armastuse! See lammutab kõik, mille armastus on ehitanud! See tapab armastuse mitte ainult teises inimeses, vaid ka iseendas. Ja „seda võib olla raske mõista“ inimestel, kes valimatult kõiki tundeid tõe allikateks peavad ja õigustavad. Eriti küüniline on neid õigustada armastusega – tundega, mida tegelikult enam ammu pole. Mis on juba ammu teisenenud omanditundeks või on seda algusest peale olnud. Viha ja vägivald on alati omanditunde atribuutika ja relvad. Need inimesed ei märka, et nad ise ongi armastuse tapjad.
Kuid nüüd on mul kerge mõista, miks B.H. nimetab kuritegelikult toimivat seadust Armastuse korra seaduseks!
 (13/4) Bert Hellinger ütleb: ,,Enne tuleb kord ja siis armastus". See tähendab, et kuigi kahe inimese vaheline armastus võib olla väga suur, ei saa armastus voolata, kui korda ei tunnistata.
Jaa, see on ilmselt tõsi, et sokid ja prilllaud, kui nad pole nagu kord ja kohus, võivad lõpuks ka armastuse tappa. Kuid sama tõsi on samuti see, et ka ,,kord" võib armastuse tappa ja tema ,,voolamisele" sängi asemel hoopis tammi ehitada. ,,Kord", kui ta on liiga range ja seda püütakse tagada füüsilise ja/või vaimse vägivallaga, tapab armastuse! Armastust ei ole võimalik nõuda mingisuguse ,,korra" alusel, seda ei saa ähvardustega ega millegi hirmus! Päris Elus see ei toimi, ehkki piiblis on Jumal ise sellise käitumise eeskuju...

(29/3) Inimesed, kes on oma vanemad vastu võtnud, on vastu võtnud ka nende kaudu tulnud elu. Nad tajuvad tasakaalu nii endas kui ka teises. Need aga, kes esitavad vanematele pidevaid nõudmisi, on rahulolematud, neile tundub alati ebapiisav see, mida ema ja isa andsid. Nad on oma elu kõigest „saanud“. Soovil, et vanemad oleksid võinud olla teistsugused või käituda erinevalt, ei ole mõtet.
On küll mõtet! Selle mõte ongi see, et olla siis kunagi oma lastele ise „teistsugune“, „käituda nendega erinevalt“ ja olla „piisav“. Et ükskõik kelle vigadest midagi õppida saaks, on need vaja ju kõigepealt teadvustada. Hoopis see tähendab vastu võtmist, kui suhtutakse adekvaatselt kõigesse, nii heasse kui halvasse. Heasse hästi ja halvasse halvasti. Kui me ei võta vastu halba, siis see ei tähenda, et me ei võta vastu elu! See ei tähenda ka seda, et me ei võta vastu oma vanemaid!
Halva aktsepteerimine põlistab halva. Kuskil siin raamatu alguses oli lause: „Tuleb tunnistada seda, mis on.“ See on üdini õige mõte, mis sobib absoluutselt iga meetodi motoks! See on lähtepunkt, millest alustada suvalisele probleemile lähenemisel. Kui vaid oleks selge, mis tegelikult ON ja mida me vaid soovime või arvame, et on. Just neil kahel tuleb õppida vahet tegema, sest see on võti! Ma ei ütle, et see probleemi alati lahendab, kuid avab. Tsiteeriks veel ühte vana palvet, mis seda dilemmat väga hästi kirjeldab: „Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgus muuta asju, mida ma muuta saan ja tarkus nende vahel vahet teha.“ Me ei saa muuta seda, mis on „liiga“ objektiivne. Need on loodusseadused ja kõik, mis on olnud. Minevik muutub paratamatult objektiivseks, seda me muuta ei saa, isegi, kui kõik olnu on väga subjektiivne. Me ei saa muuta olematuks ühtegi tehtud tegu. Kuid me saame jätta need teod tegemata olevikus ja tulevikus. Ja me saame nii mõndagi heastada. Kompenseerida! Seega on kõik meie teod subjektiivsed, muudetavad. Ja me ei pea arvama, et need on vältimatud nagu gravitatsioon või vääramatud loodusjõud. Seega ei pea me otsima meelerahu nendega leppimiseks. Kui need teod meile ei meeldi, siis tuleb hoopis leida see julgus nende muutmiseks. Ja tarkus, kuidas seda teha. Isegi, kui mina ei saa muuta kellegi teise vägivaldset käitumist, siis saan ma ju muuta iseenda oma, mis tähendabki, et vägivald on inimese muudetav!

See on tõsi, et agressiivsus on inimloomuses. See on objektiivne ja selle kohta ei saa ütelda, et „kahjuks“. Sest see on taganud võimekuse saada kõht täis ja pääseda ise ära söömisest. Samuti, et kehtestada ja kaitsta oma jahimaad ja kaitsta võimalust paarituda. Need on vägivalla looduslikud piirid. Et ükskõik missugune liik neid piire ei ületaks, on loodus andnud ka kõigile olenditele käputäie mõistust. Inimestele kõige rohkem ja me saame seda enam öelda kahjuks, kui neid piire ületatakse. Kahjuks ületataksegi. Järelikult neile inimestele, kes neid piire ületavad, on antud mõistust käputäiest vähem! Kuid ka sellega ei pea leppima, sest ka see on muudetav!

Kui B.H. nimetab vanemate vägivaldset käitumist laste vastu armastuseks, siis on selle tõrjumine ja selle mitte vastu võtmine tuhat korda rohkem armastus! Sest see ei ole vägivald! Ja just tõrjumise taga on alati valu, mida teistmoodi ei ole võimalik väljendada!!!
Tegelikult on küll võimalik – vastuvägivallaga ja kättemaksuga, kui laps on juba piisavalt „elujõudu vastu võtnud“. On see ju kõige aktiivsem vastu võtmine, mida kujutleda saab. Kaugeimal tõrjumisest, alla surumisest ja unustada püüdmisest. See tähendab ju, et oled tingimusteta vastu võtnud ja tunnistanud ka reeglid ja väärtused, tagades sujuva järjepidevuse. Ja viinud tasakaalu andmise ja võtmise. Kas siis pälviks see konstellatsioonide heakskiidu? Mahub see ju siis lõpuks ometi B.H. kirjeldatud armastuse raamidesse! Ja sobitub kõigiti ka armastuse seaduse raamidesse! Ja sobib ka piibli "hammas hamba vastu...". Samuti koraaniga: "Teie jaoks tähendab kättemaks elu lähtealust, kui teil on mõistmist." (Suura 2)

Veel üks vahekokkuvõte: Konstellatsioonid nunnutavad vägivalda, selle tingimusteta vastuvõtmisest keeldumise puhul aga ähvardavad elujõu kaotusega, haigustega, ebakindlusega, ebaeduga, paarisuhete nurjumisega jne. Kas mitte ühelgi konstellatsiooniteadlasel pole hetkekski pähe turgatanud võimalus, et kõik need loetletud hädad võiksid olla põhjustatud hoopis väärkohtlemisest ja vägivallast endast, mida laps ongi olnud sunnitud vastu võtma, sest kuhu ta pääseb? Selleks ajaks, kui ta lõpuks pääseb, on ju töö juba paraku tehtud! 

Paarisuhe, muide, nurjub kahel inimesel korraga! Kas partneri puhul ei nimetatagi seda ,,nurjumiseks"? Kas partner, kes on ,,elu vastu võtnud", muutub automaatselt ,,elu kõigest saanuks" pärast paarisuhte nurjumist sellisega? On see nagu nakkushaigus, et kui juba korra oled selle kandjaga lähedaselt kokku puutunud, siis pole pääsu? Või on julgust väita, et ainult sellised omavahel kokku saavadki? Paarisuhteid on nurjunud 99,9%-l inimestel, kaasaarvatud kummalgi autoril. Mõtlemise koht!  
Suhete kestmajäämise suurimaks garantiiks on võlusõnade kõvasti lausumine oma partnerile, mitte nende mõttes lausumine mõnele surnud sugulasele!

Ning üleüldse, miks peab laps või ka juba täiskasvanud inimene, kes ei ole midagi paha teinud oma vanematele, nägema vaeva veel sellega, et siluda enda haavu siludes kätt, mis need lõi? Vanemad on need, kes sel juhul peaksid kasvõi nahast välja pugema, et iseenda vigu parandada! Konstellatsioonide järgi peaks neil see ju veel eriti hästi õnnestuma just iseäranis siis, kui oma nahast ongi juba välja poetud!

Elujõu mõiste tuleb samuti selgeks mõtelda. Sest kui seda kasutatakse juba mõõdupuuna, siis peab kusagil olema etalon, kus on väga täpselt märgitud pügalad peal. Lihtsalt ei ole mõtet väita, et ühel on elujõudu rohkem kui teisel, kui seda ei ole võimalik mõõta! See on üsna libe jää, kus on kerge sildistada inimesi isegi nende temperamendi alusel, rääkimata neist, kes peavad alla vanduma raskele haigusele. Mida arvata küll Freddie Mercuryst? Elas terve oma elu, nagu oleks ta selle "tõeliselt vastu võtnud", paraku surres peame siis möönma, et "kõigest sai"?! Elujõud võib olla ükskõik kui suur, ometi pole ta maailmas üksinda. On terve rida teisi jõude, millele ta laupkokkupõrkes alla peab vanduma. Oma järves võid olla igas olukorras ,,vana kala", järve kuivades aurab minema ka elujõud. Mille järgi ikkagi mõõta? Kuna ähvarduste hulgas on ka ebaedu, siis ilmselt edukusega? Muidugi, sest hierarhiaredelil on ju pulgad pügalateks! Ei tahaks olla ise sildistaja, aga leidub palju neidki, kes olles roninud mööda redelit kõrgustesse, on seal oma elujõu ka kaotanud. Ja edukus ühel redelil võib tähendada ebaedukust mujal. Ametiedukus toob tihti kaasa suhete nurjumisi. Sest pühenduda korraga kõigele ei ole aega. Vanemad võidakse olla ,,vastu võtnud" nii suurelt ja tugevalt, et ei suudeta ennast enam nende küljest lahti päästa - ja nurjuvad kõik suhted! Liiga palju on seoseid, põhjuseid ja tagajärgi, et millestki tohiks teha üldistusi ja ammendavaid järeldusi. Edukas võidakse olla vaimselt, kuid füüsiliselt mitte. Ja vastupidi. Edukas võidakse olla ,,üle laipade" ja kasvõi ,,vanaema maha müües". Ja ei saa vaielda, sellised on tõesti väga vitaalsed tüübid. Aga kas me tahame selliselt elujõudu mõõta? Kas meil on üldse õigus, kui me selliselt mõõdame?
Kas inimene, kes oma intellektuaalsetel rännakutel jõuab nii kaugele, et tegeleb eksistentsialistlike küsimuste enda jaoks mõtestamisega, on sellepärast oma elu ,,kõigest saanud", kui ta elu mõtte järgi küsib? Elumõtte küsimustele vastuste otsimine võib võtta küll pisut aega, mil elujõud pole ehk hiilgevormis, kuid arvan, et igale inimesele kulub ka selline periood ära. Sest kui vastused leitakse, tuleb ka elujõud, mida rohkem enam kõigutada pole võimalik. Vastuste leidmise raskus on kui kaitsepookimine hilisemate elujõuetuse viiruste vastu.

Hamlet on selle teema jaoks sobiv näide. Tema elumõtte küsimus ei tekkinud küll lihtsalt mõtisklemisest, vaid rängast pettumisest. Aga selles mõttes lausa ideaalne näide, et pettus ta ju emas. Nagu rusikas silmaauku sobib Hamlet konstellatsioonide vapiloomaks - mees, kes ,,esitas oma emale nõudmisi", kaotas ka kohe oma tasakaalu ja elujõu. Mis võiks veel paremini tõestada selliseid seoseid?! Lahendus: Hamlet oleks pidanud oma emaga ,,nõustuma sellisena, nagu ta on, võtma temalt vastu elu koos kõigega, mida see kaasa tõi, integreerima nii hea kui halva"! Ja kõik olnuks korras! Ei mingeid morbiidseid monolooge, selle asemel võlusõnad ja kohe oleks ,,tajunud tasakaalu endas ja teises". Oleks saanud pidada pulmad Opheliaga, rõõmsalt koos oma ema pulmadega. Pidada lõbusalt pidu koos Rosencrantzi ja Guildensterniga ning rahuliku südamega ,,minna tulevikule vastu oma vanematelt saadud jõuga"! Ja hoobilt saanuks ka kinnituse veel üks piibli tarkus: ,,Õndsad on vaimust vaesed"! Kurb, et Shakespearel polnud sel pimedal ajal veel tarkust olla Armastuse korra seaduskuulekas! Ma arvan, et ei oleks paha idee, kui keegi konstellöör võtaks kirjutada Hamletist oma versiooni - ikka nii, nagu elus tegelikult asjad ,,seaduse" järgi käima peavad!

Kaunile ja õilsale väitele, et ,,nende inimeste elujõud on suurem, kes oma vanemad on tõeliselt vastu võtnud", ei ole võimalik vastu vaielda, sest seda pole võimalik mõõta. Kuid täpselt samal põhjusel pole seda ju võimalik ka väita! See asjaolu üksinda ei tee ühtegi väidet rohkem tõeks, et seda pole võimalik tõestada valeks. See on samuti üks demagoogia nõksudest! Nagu seegi, et kasutatakse ära seda, et ,,kõlab ilusasti". Aga ma võin panna vastu veel ilusamini kõlava väite: ,,Nende inimeste elujõud on veelgi suurem, keda omakorda ka vanemad on tõeliselt vastu võtnud!"
Tõde on aga kindlasti see, et mida vähem sind segab ja häirib midagi, seda paremas tasakaalus oled ja seda vabamalt (ma ei ütle suuremalt!) toimib ka elujõud. Loomulikult võib kõigele häirivale vilistada, endale sisendades, et miski pole minu asi. Seda nimetatakse pohhuismiks ja süüdimatuseks. Konstellatsioonimeetod nimetab seda "jaatamiseks" ja "integreerimiseks". Aga mis tegelikult toimub? Tegelikult ju just ,,eitatakse", ,,surutakse alla" ja ,,ei anta toimunule talle kuuluvat tähtsust"! Kuidas see toimib? Tulemuseks on tunnetuslik ebakõla - kognitiivne dissonants. Ma ei küsigi, kuidas see omakorda toimib elujõule, sest ma tean, et kuidas kellelgi ja kuidas kunagi. Vastavalt juhtumile. Ma küsin, et kuidas see toimib tasakaalule?

,,Austus enda elu vastu", mis B.H. väite kohaselt samuti tuleb oma vanemaid ,,vastu võttes", on intellektuaalne fenomen. Selleni jõutakse alati vaatlemise ja mõtlemisega, seega teadvustatult. See on tihedalt seotud austusega elu vastu üldse. Ja see ei tule kellelegi sündides kaasa, ega tarvitse tulla ka kogu elu jooksul, vaatamata sellele, et me ,,võtame oma vanemad vastu". Sellel ei ole omavahel mingit seost! Sündides saame me kõik kaasa enesealalhoiuinstinkti. Geenid räägivad! See on Elu reglement ja universaalne seadus, mis läbi alateadliku seotuse seob meid mitte ainult pere, vaid kogu Elu süsteemiga, tagades ka elujõu. Ja sellel ei ole mingit pistmist elu ,,vastu võtmise" ega ,,kõigest saamisega", mis on täiesti kunstlikult püstitatud vastandamine, eesmärgiga tõestada teooriat, mis on järelikult sama kunstlik! Paratamatult me kõik saame omad elud ja sinna ette võime rahulikult lisada ,,tõeliselt". Ja ,,kõigest" võime me lisada ka ,,vastu võtnud" ette! On palju inimesi, kes tegutsevad täis elujõudu, kuid nad tegutsevad rumalalt riski piiril või seda ületades. On palju inimesi, kes on nii täis elujõudu, et jätkub mitte ainult tulehakatuseks, vaid ka elu põletamiseks. Niinimetatud "surmapõlgus" on kindlasti mingit sorti vaimne jõud, aga kas me saame seda nimetada elujõuks? Ja päris kindlasti ei saa me seda nimetada ,,austuseks enda elu vastu"!

Paraku enesealalhoiuinstinkt käib vaid enda elu kohta. See ei laiene teiste eludele. Ja austus enda ja teiste elude vastu ei tule kellegi konkreetse integreerimisega, vaid eetiliste väärtuste integreerimisega. Eetiliste väärtuste integreerimine toimub samm sammult. See on areng, milles üks mõistmine viib teiseni. Mõistmisega kaasneb paratamatult hinnangu andmine! See on vältimatu, et heale kaasneb positiivne ja halvale negatiivne hinnang ja erandeid ei ole. Sest erandid tähendavad topeltstandardit. Topeltstandardiga koos kaob tasakaal! Topeltstandardid ei ole enam eetika! Eetika ongi hinnang ja hinnang ongi väärtus!
Nende väärtusteni jõudmine, mis viiks austuseni Elu vastu, ei ole iseenesestmõistetav ja suur abi oleks eetilistest vanematest. Kuid on väga suur vahe, kas su isa juhtus olema Albert Schweitzer või Rappija Jack. Viimasel, muide, kui vaadata, kes olid tema ohvrid, oli ilmselt väga selge nägemus ,,Armastuse korrast" ja seda ,,korda" püüdis ta ka jalule seada. Oli ta peresüdametunnistuse poolt ,,väljavalitu", kes ,,täitis ülesandeid"? Või tal ,,ei olnud võimalik teist moodi oma valu väljendada"?  

(36/2) Kui vanemad uurivad vägivalla tagamaid, siis võivad nad leida oma päritoluperekonnas tegusid, mis ei ole lahendust leidnud, või traumaatilisi kogemusi iseenda elust, mida ei ole tunnistatud. Vägivaldsetest tunnetest välja astuda aitab see, kui läbi elamata valuga uuesti kontakti võtta. Tuleb nagu kapast ümmargusi mõisteid! Tahaks kinni võtta kuskilt, aga veerevad ära!
Tegusid, mis ei ole lahendust leidnud? Mida see tähendab? Poolikud teod? Et mida on alustatud, kuid pole lõpetatud? Väga segane!
Iseenda traumaatilisi kogemusi, mida pole tunnistatud? Sama segane, sest siis ei ole see kogemus, kui seda pole tunnistatud!
Sellist asja pole olemas, nagu läbi elamata valu, millega saab „uuesti“ kontakti võtta. Kui sa võtad millegagi „uuesti“ kontakti, siis järelikult on see juba vähemalt korra läbi elatud! Ja vean kihla, et mida suurem on see valu tema toimumisel olnud, seda korduvamalt on sellega ka hiljem kontakti võetud! Mitu korda peab läbi elama, et see oleks „läbi elatud“? Sellest ma sain juba aru, et B.H. eelistab sõna ,,viha" asemel kasutada sõna ,,valu". See ei ole esimene eufemism siin raamatus. Mis eesmärki need ilutsemised taotlevad? Kui kindad on liiga valged ja peened selleks, et labidat kätte võtta, siis ei maksaks ka töö juurde niisama jalgu minna...

Kui kõik need segased asjad muudavad inimese vägivaldseks, siis muudavad need järelikult vägivaldseks ka siis, kui neid uuesti korrata, tunnistada ja kontakti võtta. Kui inimese vägivalla taga on tunded (ja need on seal eranditult alati!), siis ei aita nende uuesti tundmisest, tundmisest ja tundmisest, vaid mõtlemisest, mõtlemisest ja veelkord mõtlemisest. Mõtetega tuleb üha uuesti „kontakti võtta“ niikaua, kuni mõttenõel pääseb eluplaadi peal tundetolmust üle ja edasi liikuma. Niikaua, kui (kinnis)mõte muudkui kohapeal tagasi hüppab, ei ole see mõtlemine, vaid tundmine. See on see, kui mõte tantsib tundega rumbat. Ennastunustavalt ja tihedalt vastamisi liibunud. Ehkki seda tihti ülemõtlemiseks nimetatakse, on see tegelikult alamõtlemine, sest mõtlemist ei tohiks kvantiteediga mõõta, vaid kvaliteediga. See on ju vaid rumba põhisamm! Ja kui kordamine selle tunde lõpuks tuhmistab, siis ei ole see toimiv lahendus, mille saab võidukalt kirjutada „uuesti kontakti võtmise“ geniaalse meetodi arvele. See on kõige tavalisem vaimu väsimine ja tüdimus. Kuid see tunne tuleb vähemalt sama tugevalt tagasi kohe, kui mingi analoogia seda provotseerib! Sellepärast tuleb mõttes kõik vihad ja valud sortida tarkuseks. Negatiivsus kaob, sest tarkus on alati positiivne, isegi kui see meie tundele ei meeldi. Seda mõttenõela võib aidata terapeut teritada ja uusi tantsusamme õpetada, kuid mitte selline, kes panustab vaid uuesti tundmise, jaatamise ja võlusõnade maagiasse!

Kui inimene uurib oma vägivalla tagamaid, siis päris kindlasti leiab ta endas kas impulsiivsuse, võimukuse ja usu enda tunnete ainuõigusesse või kõik need kolm ja võib olla veelgi midagi sarnast lisaks. Rumaluse näiteks. Kui ta sellega ei tegele, neid asju läbi ei mõtle, siis ta võib ükskõik kui palju ja ükskõik mida uuesti läbi elada ja kontakti võtta, sellest ei muutu tema hoiakud ja vägivaldne käitumine! Kui inimene ei ole impulsiivne, võimukas ja enesekeskne, siis on tema vägivaldse käitumise taga kas enesekaitse või tammi taha kogunenud ülekohus. Sel juhul on vägivald reaktsioon vägivallale. Ka siis ei aita mingi uuesti läbielamine ega tundmine, vaid mõtlemine ja analüüs. Veel on võimalus, et inimesel on diagnoos. Kui inimese ajus on muutusi, millest on ennustatavad ka taju- ja käitumishäired, siis on veel eriti jabur „otsida uuesti kontakti“ jms. Või siis seletada seda „samastumisega“.   

(46/2) Pedagoogidel tuleks omakorda lugu pidada õpilase vanematest. Kuigi tegemist on väga lihtsa põhimõttega, ei ole õpetajal ja vanematel alati lihtne teineteist usaldada. Näiteks kui õpilasel on vanematega probleemid, võib õpetaja tunda, et ta teab vanematest paremini, mida on lapsel vaja. Kuigi ta arvab, et ta käitub lapse huvides, eksib ta sellise suhtumisega enda kui pedagoogi positsiooni vastu, kus tema ülesandeks on õppekava täitmine ja õpilaste saatmine õppeprotsessis selleks ettenähtud ajal ja kohas. Nüüd sai siis õpetajatele ilusti koht kätte näidatud! Jaa, see läheb kokku B.H. hierarhiate lembusega. Kuid ükski amet ei pane automaatselt paika vaimset hierarhiat. See sõltub inimesest, kes seda ametit peab. Sama käib lapsevanema „ameti“ kohta! Kuid just vaimsusest sõltub see, kas ja mida teatakse paremini!
Võib olla peaks õpetaja jääma oma liistude juurde ka siis, kui ta märkab koolikiusamist? Ka kiusajatel on ju omad vanemad, kes järelikult teavad õpetajast paremini, et nende lastel on vaja teisi kiusata?! Tihti juhtub, et seda, keda kiusatakse kodus, kiusatakse ka koolis. Kust kohast see laps oma elujõu lõpuks peab saama, kui isegi õpetajal peab olema see ükskõik??? Äkki peaks õpetaja samuti liituma kiusajatega, kui ta saab aru, et last kodus väärkoheldakse, sest „vanemad teavad ju paremini, mida lapsel on vaja“?! Õpetaja on eelkõige inimene, kaaskodanik, kes ei tarvitse teada paremini, mida lapsel on vaja, kuid ta võib teada ja märgata palju paremini seda, mida lapsel vaja ei ole! Kui õpetaja saab aru, et laps ei julge koju minna ja ei tee sellest välja, siis on ta totaalselt läbikukkunud nii inimesena kui ka õpetajana. Täpselt sama käib kõigi sõprade, tuttavate, naabrite jne kohta! Õpetaja peab käituma lugupidavalt, seda küll, kuid lugu pidamist tundma ei saa kohustada mitte kedagi mitte kellegi vastu mitte mingisuguse positsiooni ega hierarhia alusel! Lugupidamine kas teenitakse välja või see minetatakse! Ja lugu pidada ei saa lapsevanemast, kes ise oma lapsest lugu ei pea!
Õpetaja, muide, võib ka seda teada paremini, mida lapsel on vaja, sest tarkus ei tule automaatselt kaasa pelgalt „elu andmisega“! Tarkus ei ole lapsevanema privileeg, mida õpetajal ei tohigi olla. Seda enam, et õpetaja ise võib olla samal ajal ka lapsevanem. Kogenud õpetaja võib lapse eeldusi märgata, millest lapsevanematel ei tarvitse olla õrna aimugi või millest lapsevanemad ei taha lugu pidada.

No nüüd lõpuks ütleb selgelt ja arusaadavalt välja põhjuse, miks tasakaal saamise ja andmise vahel vanema ja lapse suhetes ei olegi tähtis: (60/3-4) Tasakaal vanemate ja laste puhul, nagu oli eespool juba juttu, saavutatakse, kui vanemad annavad ja lapsed võtavad. Lapsed ei saa kunagi vanematele tagasi anda midagi samas väärtuses kui elu, mille nad oma emalt ja isalt said. Seetõttu saavutatakse tasakaal siis, kui lapsed tänavad oma vanemaid elu ja kõige muu eest ning annavad elukingi edasi lastele. Paarisuhe erineb vanemate ja laste suhtest. See on võrdsete suhe, kus mõlemad annavad ja võtavad. Kui lapsed ei peagi vanematele midagi andma, vaid neilt ainult võtma, siis milles probleem, kui nad ei anna oma vanematele ka ,,neile kuuluvat kohta"?!
B.H. nimetab oma seadust „ürgseks elu põhimõtteks“, mis tõepoolest, peaks sel juhul käima kõigi elusolendite kohta. Autor räägib küll ainult inimesest, kuid millegipärast täpselt nii, nagu inimene olekski kilpkonn. Tõsi, et geeni seisukohast polegi vahet, peaasi, et kõigi olendite lapsed märkavad selle õigel ajal edasi kinkida. Ja geen on tänulik ja niikaua kuni tema kestab, on tal suht savi, milline lapsepõlv suguküpsusele eelnes. See on siis elu geenitasandil. Kuid autor räägib väga palju hingest ja hinge tasandist – see on juba hoopis teiste seadustega elu – ning seal tasandil peavad küll kõik võrdsed olema! Nii inimesed, kilpkonnad kui ka nende lapsed. Ja seal on määravalt tähtis see, milline on elu ennem suguküpsust, selle ajal ja ka pärast seda! Täpselt nii kaua, kui hing on sees. Seega toimib hinge tasandil täpselt sama tasakaaluseadus ka vanemate ja laste vahel! Lihtsalt aeg andmise ja vastu andmise vahel on elu alguses rohkem nihkes. Ja lapsed saavad küll vanematele tagasi anda nii mõndagi, peale tänu. Elu on tõepoolest kõige suurem väärtus, kuid veel suuremaks väärtuseks saab ta siis, kui elu on õnnelik. Lapsed saavad oma vanematele anda terve pika ja õnneliku elu kuni väärika vanaduspõlve ja surmani ja hoida nende elujõudu veel ka siis, kui vanemad on juba sama abitud, kui lapsed ise kord olid. Sellega nad saavad kompenseerida ,,nihke". Kuid nad võivad iseseisvaks saades kergitada ka lihtsalt kaabut ja kaduda nende elust, üteldes aitäh! See kõik sõltub sellest, kas vanema ja lapse suhe toimib või ei toimi ja see omakorda sõltub tasakaalust! Elu on küll „kõige suurem väärtus“, kuid „kõik muu“ ei ole seda ja seepärast ei saa neid ühte patta panna! Seetõttu saavutatakse tasakaal siis, kui lapsed tänavad oma vanemaid elu eest, kuid „kõige muu eest“ tänavad siis, kui see on tänu väärt! See, et elu on kõige suurem väärtus, ei muuda tasakaaluseadust vanema-lapse suhtes olematuks! „Kõik muu“ muudab selle väga olevaks ja võrdseks ema-isa suhtega. Täpselt samuti, nagu paarisuhtes on kõige suuremaks väärtuseks, mida kaalutakse, kummagi armastus ja soov anda, on see kaaluväärtuseks ka vanemate-laste suhetes!
Kui ,,kõige muu" hulgas sai laps ellu kaasa ka alaväärsuskompleksi - sest pole ta ju võrdne - siis kuidas selle eest tänamine peaks tema elujõudu suurendama?

Reeglite ja väärtuste vaatevinklist, muide, ei ole pooles maailmas vanemate suhe  samuti ,,võrdsete suhe"! Ja teadlik peresüdametunnistus hoiab sellel eriti kiivalt silma peal, et üks pool ennast võrdsena ei tunneks!

(80/2-3) Bert Hellingeri sõnul ei eksi vanemad kunagi, emadel ei ole vigu ja ka isadel mitte. Nad on andnud kõik, mis nad andma pidid ja mida nad anda said. Mitte kunagi ei ole hilja öelda neile „jah“ sellistena, nagu nad olid ning astuda oma kohale kõigepealt nende lapsena, siis lapsevanemana ning lõpuks vanavanemana. Need vanemad, kes ,,on teinud oma lastele liiga", võivad nüüd kergendusohkega lapsi edasi tümitada!
Veel üks postulaat, mis rajaneb poolikule tõele, seega demagoogiale! Tõde on küll see, et olnut enam olematuks muuta ei saa. Kuid seda saab kompenseerides ja heastades päästa veel mis päästa annab. Kasvõi siiralt vabandades. Parem hilja, kui mitte kunagi!
Tõde on ka see, et nad andsid just nii palju ja just seda, mida nende tase ja tarkus võimaldas. Kuid vale on sellest järeldada, et see tase on alati veatu!
Tõde on ka see, et nad andsid ,,mida nad anda said", kuid see ei tähenda automaatselt, et nad andsid ,,mis nad andma pidid"!
Kuidas on see võimalik, et ema ja isa eksivad ja teevad vigu omavahel, kuid käitudes lapsega täpselt sama moodi, isegi hullemini, ei ole see enam viga? Rumalus, hoolimatus, vägivald on suhtes partneriga viga, kuid lapse vastu mitte? Sellepärast, et ema ja isa on „võrdsed“, kuid laps ja vanem mitte? Väga küüniline jõupositsioonilt lähtuv mõtlemine! Lapse elu ja lapsevanema elu ON võrdsed, ega allu mitte mingisugusele hierarhiale, mis lubab ühe kvaliteeti pidada vähem väärtuslikuks kui teise! See, et lapsevanem ,,tuli süsteemi varem", ei anna talle ,,eesõigust" lapse elu põrguks muuta! Sellel on täpselt samasugune loogika, kui et oleks õigustades dedovtšinat nõukogude armees!
Äkki ei ole rumalus, hoolimatus ja vägivald vead ka naisel ja mehel omavahel? Saab ju tänasest naisepeksust väga ruttu eilne päev, millest siis järeldub, et sellele tuleb ütelda „jah“?! Kui vanemad peksavad oma lapsi ja suhtuvad neisse nagu orjadesse ja prostituutidesse, siis on see nende tase, millest kõrgemale nad ei suuda hüpata, kuid see on ikkagi viga! Ja kui lapsed hakkavad kordama samu vigu, siis mitte sellepärast, et nad „tõrjuvad“, vaid just sellepärast, et nad on selle tegelikult oma kõige sügavamal sisimas täiega „vastu võtnud“, ütelnud „jah“ ja olnud „nõus“! Eriti sügavalt mõtlemise koht!

Kas on nii, et kõik teised inimesed ümberringi, kelledel on piisavalt eetilist mõtlemist ja õiglustunnet, võivad antud vanemate käitumises näha vigu ja ütelda „ei“, kuid oma lapse eetika ja õiglus peab jääma pimedusse oma „jahiga“? Nendelt vanematelt võivad teised ära võtta vanemlikud õigused, anda lähenemiskeelu, isegi vanglasse võivad neid mõista teised inimesed, kuid see, kes kõige rohkem haiget saab, peab ütlema ikkagi „jah“?! Võib olla ei tohiks siis teisedki oma nina toppida, sest see annab paratamatult lapsele sõnumi maailma silmakirjalikkusest ja topeltstandarditest. Sestap ma arvan, et nii politseil, kohtul, kui ka teistel ametitel ja ametnikel ei ole nendele lastevanematele „mitte kunagi hilja öelda jah sellistena, nagu nad on“! Veel enam, ma arvan, et ka neile tuleks lihtsalt koht kätte näidata, et nad ei arvaks, et nad ,,teavad vanematest paremini, mida lapsel on vaja"!

Mina toon siin väga äärmuslikke näiteid, kuid B.H. on senini vaid mokaotsast poetanud sõna „vägivald“ ja kasutanud eufemismi „vanemad teevad oma lapsele liiga“. Kas mina liialdan ja lisan konteksti, mida autorid tegelikult nii ei mõelnud?
Isegi, kui minu näited on vaid erandid, peavad need siiski reeglit kinnitama! Kui üks seadus ei kanna välja äärmusteni, siis tegelikult pole seda seadust olemas! Ei saa olla, et „elu reglement ja universaalne seadus“ räägib vaid nurka panemisest, kuid pilastamisest enam mitte! Ja paraku minu näited ei ole maailma mastaabis mingid äärmused ega erandid. Kui B.H. seda arvesse ei võta, siis ta ei valda teemat ega tea millest räägib! Väidet, et „emadel ja isadel ei ole vigu“ tuleb just nimelt sellises kontekstis vaadelda! Jään huviga ootama, kas ja millal ta ise selleni jõuab ja kuidas neid kortse triigib.

Ma olen ikka lihtsameelne küll! Kui keegi on avastanud universaalse seaduse, siis see triigib end juba ise. Selle jaoks neid „avastataksegi“, et kuuma rauda ise kätte ei peaks võtma. See on nagu kuuma kakukesega, mis enda käest ära teisele visatakse. „Alateadlik seotus“ seletab alati kõik ära. Kui sa oled vägivaldne, siis sa lihtsalt ei saa teisiti, sest alateadlik seotus manipuleerib sinuga nagu marionetiga. Kui sa oled alkohoolik – alateadlik seotus andis sulle selle rolli. Kui sa oled tainapea – nupp ei saagi nokkida, sest alateadlik seotus. Oled haige – sama! Ilmselt tabavad epideemiad ka ainult neid, keda Fuuria „selle ülesande täitmiseks välja valis". Paarisuhet ei osanud hoida? Ära muretse enda isekuse pärast – alateadlik seotus ju! Jätsid oma lapsed maha? Aga vanemad ei jäta oma lapsi põhjuseta maha. Lähemal vaatlusel selgub, et neil põhjustel on alateadlikud seosed.(100/2)
Üha huvitavamaks läheb! Tuleb välja, et tõrjuda, unustada ja välja jätta ei tohi mitte ühtegi sugulast, partnerit ega armukest, küll aga oma lapsi, kuna 1. jõudsid vanemad süsteemi varem ja neil on seega ,,eesõigus"(tont ise teab millele!) ja 2. vanematel pole kunagi vigu ja 3. on lapsed juba isegi oma kingi kätte saanud ja 4. pole nad vanematega võrdsed ja 5. on vanemad millegipärast just oma laste välja jätmise puhul lihtsalt ,,välja valitud ülesannete täitmiseks" ja seega on neil täiuslik alibi, kuna ei viibinud kohal - ei olnud enese juures.
Miks näiteks eelmise partneri välja jätmist ei põhjusta alateadlik seotus? Lapse välja jätmiseks on alati olemas piisav ,,põhjus", vägivaldse partneri välja jätmise jaoks seda olla ei tohi? Õigustav põhjus on olemas isegi vägivaldse partneri vägivallale! Järelikult on vägivalla tõrjumine vägivallast hullem!
Miks ei tohi välja jätta aborditud lapsi, samas kui elavaid tohib? Kas nad on elavatest kuidagi võrdsemad?
Miks ei ütle hoopis nii: ,,Aga lapsed ei jäta välja oma vanemaid ilma põhjuseta. Lähemal vaatlusel selgub, et neil põhjustel on alateadlikud seosed"? Ma vastan ise. Sest lähemal vaatlusel selguvad hoopis vanemate liiga hullud vead. Seega täiesti teadlikud seosed! Ja see on liiga ilmselge, nii et ükski konstellaator pole isegi tulnud selle peale, et seda niipidi vaadelda. Selle asemel kiirustavad neid vigu olematuks rääkima. Kuid ütelge mulle üks ainus erinevus ,,välja jätmise" ja (laste) ,,maha jätmise vahel", mis seda õigustaks?! Isegi kui selle välja mõtleks, ei saa eeldada ikkagi, et see ,,erinevus" ei kehtiks kummagi kohta!

„Konstellatsioonide“ teine otsene tähendus on tähtkujud. Tuleb välja, et mõlemad teooriad (meetodid) on selles vallas väga sarnased ka ülekantud tähenduses, sest vabastavad inimese enda vastutusest. Tuleb lihtsalt ära vahetada sõnad „alateadlik seotus“ ja „tähtkujud“. Vahet pole – võta üks ja viska teist! Väga mugav! Ei mingit vaeva nägemist iseendaga, ei mingit püüdmist paremaks saada, ei mingit arenemist – tühi tüli, sest kõik on niikuinii juba kuskil kaugemal paika pandud. Tuleb kõik lihtsalt vastu võtta, tunnistada ja olla nõus: (107/all) Ainus viis alateadlikust seotusest välja astuda on juhtunuga leppida. ,,Juhtunuga"??? - väga tähenduslik sõnavalik! Ei tea, kas teadlikult valitud või vupsas alateadvusest? Kui miski „juhtub“, siis on see hoopis teine asi kui see, kui et miski on teadlik ja metoodiline. Kui keegi sõidab kogemata libeda tõttu teelt välja inimestele otsa, siis see „juhtus“. Loomulikult kohutavalt kahju, kuid ei jäägi muud üle kui leppida. Kui keegi sõidab meelega autoga rahva sekka ja valib selleks veel võimalikult suure auto ja kõige rahvarohkema koha, siis see ei „juhtunud“! Isegi see võib juhtuda, et lapsevanem ei suuda ennast ärritusest kontrollida ja lööb last. Tal on aega sellele mõelda, teha järeldusi enda kohta, ennast edaspidi jälgida, vabandada lapse ees ja talle asjad ära seletada. Laps on väga suure rõõmuga nõus ja aktsepteerib tingimusteta! Sellest õpivad ja saavad targemaks mõlemad. Pole mingit kahtlust! Kuid see vajab hädasti suhtumist lapsesse kui võrdsesse. Kui lapsevanemal endal pole „juhtunust“ sooja ega külma ja ta jätkab täpselt samas vaimus, siis see enam ei „juhtu“, siis ON see lapsevanema viga ja laps ei pea seda mõistma ja nõustuma! Kui ta sellega nõustub, siis valib ta endale samasuguse malli ja läbi selle jääb kordama rolli.

Kas vigade teema on üldse nii tähtis, et selle üle vaielda? Tõepoolest - bioloogilise elu seisukohast ei oma vead rolli. Partner leitud, lapsed sündinud, elu on sellega õigustatud ja vead - my ass! Kas mitte sellepärast ei lastagi ennast lõdvaks enamasti just pärast lapse sündi, et loodus on oma kohuse täitnud? See võib olla väga huvitav mõte käitumispsühholoogidele, kuid kahju on tõdeda, et nii primitiivset toimemehhanismi üritavad autorid õigustada ka "hingetasandil"!

(108/1) Süü. Kui kedagi süüdistame, pole me juhtunuga nõus ning soovime kahju põhjustanud inimesele halba. Süü kasvab, kui juhtunut eitame. Tegelikkusest lugupidamine tähendab alandlikkust, juhtunu ja kahju tekitanud isiku võtmist nii nagu need on. Sama juhtub ka siis, kui keegi end süüdi tunneb. Süütundega pole võimalik tasakaalu taastada. Kui tahame enesekaristuse kaudu juhtunut heaks teha, põhjustame veelgi enam kannatusi. Tõeline kompensatsioon on see, mis ei põhjusta teisele halba. Süü tunnistamine, süütuks olemisest loobumine ja süü jätmine on vajalikud sammud, et saaksime uuesti elu poole vaadata ja sealt headeks tegudeks jõudu ammutada. Just nimelt - ,,tõeline kompensatsioon on see, mis ei põhjusta teisele halba"!!! Miks ,,kompensatsiooniseadus" seda ei arvesta? Seadus peaks olema ikka selline, millest kannatab eeskuju võtta! Kas laiskloom ütleb, et käige minu sõnade, mitte tegude järgi?

Alustan enda süütundest, sest selles saan ma olla väga kindel, millest ma räägin! Kui ise ollakse kahju tekitanud ja juhtunut ning ennast võetakse „nii nagu need on“, siis on see süüdimatus! See ei ole „tegelikkusest lugupidamine“! Vastupidi – kui ma lihtsalt lepin sellega, „nõustun“ jms, siis see on lugupidamatus nii kahjukannataja kui ka iseenda vastu ja see on tegelikkus! Kui ma lõhun ära kellegi akna, siis on süütunne omal kohal isegi siis, kui see lihtsalt „juhtus“. Süütunne ütleb mulle, et kahju on tarvis korvata ja heaks teha, isegi kui see juhtus kogemata. See ei ole „enesekaristus“ ja hoopis süüdimatult minema jalutamisega „põhjustame veelgi enam kannatusi“! Loomulikult „pole võimalik süütundega tasakaalu taastada“. Selleks on vaja tegusid ka! Selle jaoks loodus kõigi muude tunnete kõrval lõi ka süütunde, et see inimest utsitaks tegudega tasakaalu taastama. Süütunne tuleb oma loomulikku teed pidi - olles süüdi ja lahkub sama loomulikku teed pidi - olles kompenseerinud! Seda ei maksa ,,unustada"!
Kui ma lisaks akna lõhkumisele ronisin majja sisse ja kandsin sealt varandust välja, siis see enam ei „juhtunud“ ja tasakaalu taastamiseks pean olema valmis lisaks heastamisele ka karistust vastu võtma. Ja see ei „põhjusta halba“ mulle, vastupidi – see teeb mulle head, kui miski sunnib mind endas leidma tasakaalu tõdemusega, et kuritegu ei tasu! Ja mine tea, ehk muidki häid mõtteid. Näiteks seda, et kuritegu ei ole õige! See on areng, millega „saaksin uuesti elu poole vaadata ja sealt headeks tegudeks jõudu ammutada“! Täpselt seda sama eeldan ma ka teistelt, kui „süüdistame“ kedagi teist ja seda ei pea nimetama „halba soovimiseks“, isegi kui „me pole juhtunuga nõus“. Seda ei saa nimetada teisele halba soovimiseks, kui soov on hoopis taastada tasakaal! Ja autor teab väga hästi, et tasakaal saavutatakse kompenseerimisega. Ma ei saa aru, miks pean mina seda talle õpetama, kui ta ise raamatut selle õpetusega alustas?!
Ja me ei peagi olema juhtunuga nõus! Sest need on elementaarsed (inim)perekonna „reeglid ja väärtused“ ja „südametunnistus", millega B.H. praegu tüli norib. Miks mitte! Tal on see õigus, sest reeglid ja väärtused „võivadki muutuda, segunedes elukaaslase perest pärit reeglite ja väärtustega“. Elukaaslaseks on äratuntavalt mees, kes soovitas teise palge ette keeramist. Tuleb tõdeda, et ega preester ei kuku piiblist kaugele! Isegi siis, kui ta ametist loobub ja teadust tegema hakkab.
Kas selleks oligi Jeesust vaja, et oleks keegi, kelle kaela võiks kõik enda pasa kallata?!

Viimane tsitaat oli paras pähkel, kuid ma usun, et puresin läbi ja järeldan, et soov tavaliste, üheselt mõistetavate sõnadega anda terminitele ebatavalist sügavust, on tulemuseks andnud hoopis nende samade sõnade kahetimõistetavuse. Ja olenevalt lausest ka vastupidi mõistetavuse. Ilmselt oli soov ütelda hoopis: „Süü kasvab, kui juhtunut jaatame.“ Ja: Süü tunnistamine, süütuks olemisest loobumine ja süü võtmine on hoopis vajalikud sammud!
Kuidas on võimalik kedagi süüdistada juhtunus, mida me "eitame"??? Siis järelikult meie meelest ju midagi ei juhtunud?! Ma mõistan, et autor ei saanud ütelda „jaatame“, sest selle sõna taha on neil reserveeritud juba kindel teine tähendus: see tähendanuks juhtunuga tingimusteta leppimist. Seda järgmine lause ju kutsuski üles tegema, kuid mitte selleks, et süü kasvaks, vaid kahaneks! Nii et emb-kumb – kas libastus loogika või sügavuse taotlus on kaevanud nii sügava augu, millest ei olegi võimalik mööduda ilma ise sisse kukkumata? Tasub siis sõnadega nii pööraselt žongleerida, et lõpuks ei saa enam keegi sotti, mida mõeldakse ja mida tegelikult üteldakse! Ja mulle näib, et ütlejadki ei saa sotti. Vähemalt paistab neil olevat täiesti ükskõik, kuidas see kõlab. Sellise sügava lõksu põhjas on teravad orad püsti!

Kui kedagi juhtunus süüdistame, siis see tähendab seda, et me just nimelt „anname sündmusele talle kuuluva tähtsuse“, et see ei saaks „unustatud“ ja et see saaks „toimivalt kompenseeritud“ ja just nimelt õigel ajal, mil asjaosalised veel elavad, et nad saaksid tagasi ,,kaotatud tasakaalu", et süütud järeltulijad ei peaks kannatama „samastumiste“ ja „kordamiste“ tragöödiate läbi! Et laiskloom saaks tegeleda sellega, mis tal kõige paremini välja kukub - magamisega! Täpselt sama käib enda süütunde kohta! Ainuke asi, mis isikliku vastutuse tagab, on võime tunda ennast süüdi!

Süütunne (kui ta on adekvaatne) ja õiglustunne on kaksikud ja nad ongi selleks, et märkaksime „toimivalt kompenseerida“! Ükskõik, kas me süüdistame iseennast või kedagi teist, selle taga on alati õiglustunne. Ja kui inimene kunagi ennast ei süüdista, siis emb-kumb - ta kas polegi inimene, vaid ingel, kes ei ole kunagi eksinud või on tal õiglustundega probleeme. Tõenäoliselt siiski viimane. Süütundest loobumine ei tee kedagi ingliks! Süütunne, mis ei ole adekvaatne, on täiesti eraldi teema ja seda peab käsitlema eraldi! Ehkki see on samuti väga tavaline, on sama tavaline ka adekvaatne süütunne, mida ei tohi teisega ühte pesukaussi pannes koos aia taha visata, sest siis kaob süsteemist tasakaal. Just seda autor tegi, sest ta räägib süütundest üldistades. Nii suurt puhastust ei ole mõtet teha, kus mittevajalikuga koos ka vajalik minema visatakse! Adekvaatne süütunne on alateadliku seotuse saadik, kes tuli sulle teadvusse tooma sinu eksimust ja keda ei tohi ilma ära kuulamata minema saata! Ammugi ei tohi teda maha lüüa!

Süütunne, kui ta pole adekvaatne, võib olla vägagi halb asi ja võib põhjustada ka psüühika häireid. Enamasti õnneks mitte - kui inimestel jätkub mõistust mitte tunda ennast süüdi asjades, milles nad tegelikult süüdi ei ole. Paraku ei jätku neil alati mõistust hinnata sama olukorda teise inimese juures, süüdistades neid asjades, milles nad kuidagi süüdi olla ei saa. Või siis ei saa seda pidada piisavalt süüks, mis oleks proportsioonis süüdistusega. Ka siis on õiglustundega probleeme! Kuid see on väga tavaline ja eriti just lähisuhetes süüdistatakse partnerit või vastastikku, üritades sellega välja pressida ,,kompensatsiooni". Andmata endale aru, et sellega just ise tasakaalu rikutakse. Seega võlgnetakse seda ise! Alusetud süüdistused on vaimne vägivald ja üritus läbi süütunde teist inimest sundida olema just selline, nagu ,,mulle meeldiks". Võib olla tuhandeid erinevaid süüdistusi ja miljon võimalust, kuidas seda tehakse, kuid alati on ainult üks ajend - sisetunne. Mitte mõistus! Sest ma räägin praegu alusetust süüdistamisest. Mõistus on siis vaid selleks, et sisetunde nõudmistele põhjendusi leiutada, sest sisetundele peab ju alati õigus jääma! Kuid need põhjendused saavadki jääda vaid demagoogiaks. Miks mõistus seda läbi ei näe? Mis mõistus ta siis selline on? Sellepärast ei näe, et tunne dikteerib talle, kuidas ta mõtlema peab. Seda minagi, et mis mõistus ta siis selline on!

Üks süütunde allikas inimeste jaoks on nende seksuaalsus. On täiesti tavaline, et seda kasutatakse edukalt ära inimestega manipuleerimisel ja nendele ideoloogiate müümisel. Kõige edukamad manipulaatorid  on olnud religioonid, mis on teinud inimeste seksuaalsusest patu. Ja tõstnud selle koorma esialgu naiste õlule. Islam hoiab seda seal praegugi, kuid kristlikus kultuuriruumis püütakse seda süütunnet täna võrdselt meestega jagada. Ja see süütunne ei ole ei mehel ega naisel adekvaatne, sest see „ei tunnista seda, mis on“! See ei tunnista objektiivset – looduse poolt tehtud inimese füsioloogiat, mis sätestab, et inimene on polügaam, seades sellele vastu subjektiivse – inimese poolt tehtud inimese ideoloogia, mis sätestab, et inimene peab olema monogaam. Konstellatsioonikeeles rääkides: Ideoloogiad „eitavad“ ja „tõrjuvad“ inimese tegelikku seksuaalsust. Inimeste teadvusest on see tõrjutud üsna edukalt – ta „ei usu“ seda enam ega taha ka midagi kuulda, sest põlgab ja „häbeneb“ seda. Inimese alateadvusest ei kao see teadmine aga kuhugi, sest geenid kannavad seda infot edasi põlvest põlve ja kindlustavad sellega „alateadliku seotuse“ inimkonna juurtega. „Eitamisega“ tekib inimeste seksuaaleludesse „auk“, mida süsteem asub kompenseerima läbi alateadliku seotuse. Kuna teadvus teab, et „ei tohi“ ja seda, et see on „patt“, siis teeb ta seda salaja. Tulemuseks on valetamised ja vassimised ja meeletu hulk süütunnet ühelt poolt ja  armukadedust, viha ja süüdistamist teiselt poolt. Selle tulemusel omakorda täituvad psühhiaatria haiglad ja arvukate nõustajate ja terapeutide kabinetid. Kodud täituvad vägivalla ja suhete purunemisega. Lühidalt – „tragöödiad“.
Lahendus "Armastuse korra seaduse" kohaselt:
1.Välja jäetud seksuaalsuse integreerimine. Tuleb tunnistada tingimusteta seda, et inimene liigina ei ole monogaam, vaid polügaam.
2. Adekvaatne kompenseerimine. Kui inimesed jaatavad endi seksuaalsust, julgevad elada selle järgi, lubavad ka teistel elada selle järgi ega mõista hukka, siis vabanevad nad ebaadekvaatsest süüst. Nad ei pea enam süüd tundma soovide pärast, mida seni on tõrjunud ja nimetanud patuks. Nad ei pea enam häbenema fantaasiaid ega ka unenägusid, läbi mille alateadlik seotus meiega räägib. Nad ei pea enam valetama endale ja teistele ja saavutavad sellega tasakaalu endas.
3.Lugupidav suhtumine ka neisse, kes elasid miljoneid aastaid ennem meid ja kõikidesse liikidesse, kellega elame koos praegu – ehk siis kogu taust, mis moodustab süsteemi ELU. Inimene kuulub sellesse süsteemi, ehkki ta püüab mõtelda ennast sellest välja (eitab, tõrjub, ei tunnista) ja eraldiseivaks. Isegi üleseisvaks. Piibel ütleb, et jumal pani inimese valitsema kõigi teiste liikide üle. Sellise suhtumisega on inimene ise jätnud ennast ilma kuuluvustundest, millest ammutatavale elujõule ja tarkusele pääseb ta ligi vaid ennast teadvustatult süsteemi integreerides. Tõsi, et elusüsteem on komplekssüsteem, millest inimene on vaid üks kompleks. Kuid ei maksaks sellest endile kompleksi teha, vaid näha seoseid ja aduda tervikut.
Tervendav lause: Ütlen jah oma seksuaalsusele ja tänan kõiki esivanemaid ajas tagasi kuni ajani, mil elu tekkis Maal. Tunnen hingelist seotust ka rakkudega, mis paljunesid pooldudes. Elan kaasa liikide tekkimisele, mis paljunesid suguliselt. Kiidan evolutsiooni, mis valis „palju saamise“ efektiivseks viisiks polügaamia. Tänan inimese eellast, kes teistest liikidest eraldi liigiks kujunedes säilitas polügaamsuse, sest tean, et tänu sellele püsis inimene konkurentsis ja inimkond on olemas. Tänan teid kõiki seksuaalsuse eest, läbi mille täna elan nii mina kui ka kõik teised inimesed ja teised liigid Maal. Palun vaadake mind ja minu identiteedi leidmist lahke pilguga.

Seksuaalsuse tähtsust ei ole võimalik ülehinnata. See on Elu ja selle läbi ka Armastuse alus! Sellest ammutavad inimesed õnnehetki, kuid see on ka väga suureks tragöödiate allikaks läbi süütunde ja süüdistuste. Kõik sellega seonduv tuleb väga ausalt teadvustada ja tunnistada! Siin raamatus selle tähtsust ei selgunud, kuid oleks pidanud! Vaevalt kaks lehekülge, mis oli pühendatud seksuaalsusele, ei käsitlenud sõnagagi sellega kaasnevaid probleeme. Ometi on see ka suurim tõrjumiste, väljajätmiste ja suhete purunemiste põhjus. Ainuüksi paranoiline kahtlustus, armukadedus ja usaldamatus on võimeline seda tegema. Valdavat enamust lähisuhte tragöödiatest ei ole mõtet seletada kellegi konkreetse tõrjutu ,,asendamise" ja ,,kordamisega". Me kõik kordame seda, mida geenid meid käsivad korrata. Sest see on ürgne Elu ja Armastuse seadus.
Kuna seksuaalsed süütunded on alguse saanud religioossest patukäsitlusest, siis ei ole see võib olla B.H.-le teadmata, kuid mulle tundub, et seda teadmist ta tõrjub. Ja püüab kompenseerida igasuguse süütunde kaotamisega. Hea ehk adekvaatse süütunde kadumisega tulevad uued tragöödiad. Ja see on mittetoimiv kompensatsioon, kui ta jätab tegeliku tõrjutu integreerimata. Tõrjutu, mille on tõrjunud kirik! Kas ei ole B.H. ise see, kelle alateadlik seotus on „välja valinud ülesannete täitmiseks“? Ja omal saamatul moel pannud täitma neid valesti - nii, et tekiks uued tragöödiad ja midagi ei saaks kompenseeritud...

Kergendus on see, et kui ma nimetasin B.H. soovitatud „tervendavaid lauseid“ „võlusõnadeks“, siis pelgasin pisut, et seda võidakse pidada liiga irooniliseks. Kuid lk 109 nimetab ta neid juba ise võlusõnadeks. Õigemini kolme sõna, mida tuleb kindlasti kõigis neis lausetes kasutada: „tänan“, „palun“ ja „jah“, mida võiks näha omamoodi toetava raamina kõigile tervendavatele lausetele ja nende kaudu väljenduvale suhtumisele. Sõnu „tänan“ ja „palun“ nimetati juba minu lapsepõlves võlusõnadeks. Ja seda nad vaieldamatult on! Kui „jah“ tuleb samuti kampa võtta ja miks ka mitte - loomulikult kui on põhjust - siis ei tohi välja jätta „tänan, ei“-d! Sest siis kaob süsteemist tasakaal!

(110/2) …. Alateadlike seotuste vältimiseks pakub Armastuse korra seadus kolme erinevat lahendust: välja jäetud isikute või tegude integreerimine, adekvaatne kompenseerimine ja lugupidav suhtumine neisse, kes olid enne meid. Kõik see aitab meil võtta isiklikku vastutust ja vältida soovimatut alateadlikku seotust. Kui isiklikku süütunnet pole ja isiklikud vead tõstetakse inimeste ja tegude kontole, kes elasid tont teab millal ja toimusid tont teab kellega ja kus, siis see ei ole isiklik vastutus – see on isiklikust vastutusest üleolevalt üle marssimine! See on täpselt samasugune „isiklik“ vastutus, kui keegi teatab, et ta oli sinu vastu ülekohtune ja vastik sellepärast, et ta on ju skorpion, jäär vms. See ei kompenseeri samuti midagi!
Ja alateadlikku seotust, nagu mulle hakkab koitma, ei peaks pidama „soovimatuks“ ja seda „vältima“. Sest just sellega me tõrjume ja eitame seda, MIS ON. Sellega püüame tappa sõnumitoojat, kes tegelikult pole milleski süüdi!

Ikka see vana küsimus, et kui me väljajäetud tegudest-isikutest midagi ei tea, kuidas saame me neid integreerida ja adekvaatselt kompenseerida? Järelikult oleks mõistlik kohe, kui me jääme haigeks, raha saab otsa, tekivad probleemid paarisuhtes jms, pöörduda konstellatsiooni terapeudi poole, kes rakendab „süsteemset vaadet“, et tuvastada, mis on juhtumite taga. Terminist oletan, et võetakse käsile pere „süsteem“, ehk sugupuu ja sealt siis aetakse näpuga järge. Aga kui patsient ei tea mitte midagi ei abortidest ega vanaemade endistest elukaaslastest, seiklustest ega „tegudest“, siis ikkagi kuidas käib see „vaade“? Kui patsient on lastekodust ja ta ei tea isegi seda, mis rahvusest ta tegelikult on? Mis imetangidega see info kätte kangutatakse? Selleks B.H. arendas meetodi, mida täna nimetatakse perekonstellatsioonideks või süsteemseks paigutuseks. …. Võime hoolitseda sidemete eest, millest oleme teadlikud, kuid samal ajal hõlmab peresüsteem ka meile tundmatuid sidemeid. Perekonstellatsioonid teevad nähtamatud sidemed nähtavaks…  Et siis saaks nende eest „hoolitseda“. Hoolitsemine tähendab juba tuttavat kolme „lahendust“ pluss võlusõnad. Niisiis, väga lihtne peaks olema tasakaalu taastamine ja adekvaatne kompenseerimine ja rahu perekondades ning maa peal! Konstellatsioonid näitavad lahenduse, pisut endamisi pobisemist, Fuuria taganeb nagu vampiir, kellele on risti näidatud ja kaovad kõik haigused, vägivald, vaesus, alkoholism jms, taastub elujõud ja inimesed saavad rikkaks. Tegelikus elus mitte kunagi midagi sellist ei juhtu! Miks? Sest konstellatsioonid ikkagi ei näita lahendust: Ilmsiks ei saa mitte lahendus, vaid liikumine, mis on vajalik selleks, et midagi võiks laheneda. Bert Hellinger. (119) Mis asi on „liikumine“??? Kas on võimalik enam ebamäärasemat sõna ja ümmargusemat lauset leiutada asja kohta, mis peab olema väga konkreetne?! Huvitav, kuidas oleks kokaraamatuga, mis ülistab eranditult kõiki aineid (ka mürke) ja soovitab nende kokkusegamisel jälgida ,,liikumisi"?

(123/2) Vaid perekonstellatsioonis on võimalik teha nähtavaks muidu varjatud peresüsteemi geomeetria ja mõista, kuidas põlvest põlve salvestatud informatsioon inimest mõjutab. Teadlikul tasandil sellist infopanka igal juhul olemas ei ole. Mõte on muidugi huvitav, et minu sees on kuskil tallel teave selle kohta, mis elu elas minu vanaisa pärast seda, kui ta oli Siberisse küüditatud. Leidis ta sealt veel mõne naise ja kuidas suri? Kuid tegelikult ma kahtlen sügavalt ka selles, et seda infot isegi alateadlikul tasandil kuskil on. Ja kui ka on, siis igal juhul ei suuda see ,,põlvest põlve salvestatud informatsioon" inimest mõjutada tema enda tasandil, perekonna tasandil ega ka mitte rahvuse tasandil. Okupeeritud aladelt Saksamaale viidud väikestest slaavi beebidest, kellede vanemad maha lasti, õnnestus mõne aastaga kasvatada täiuslik hitlerjugend. (Huvitav, missuguse esivanemaga nad küll ,,samastusid"?!) Nad pidasid endid sakslasteks, põlgasid südamest slaavlasi ja kibelesid minema relv käes nende vastu võitlusse. Tundub absoluutselt jabur mõte sellisest pere südametunnistusest, mis taolisel asjal silmagi pilgutamata sündida laseb, samal ajal pedantlikult näpuga järge ajades, et ka kõik ämbrid ikka oma kohal püsiksid! Das ist Ordnung? Kas seda nimetataksegi seaduseks ja korraks?! Ja ei ole olemas ühtegi piitsa, mis sunniks seda laisklooma Elu ja Armastuse nimel oma tagumikku kiiremini liigutama! Ja ega ei olekski kiirusel vahet, sest ilmselt pole ,,põlvest põlve salvestatud informatsioonil" samuti mingit muud reaalset väljundit, kui et kiusata järgmisi põlvesid tõbede ja suhete purunemistega...
Ka siit samast, Eestist, võib leida näiteid inimestest, kelledel selline ,,mälu" totaalselt puudub, kui seda ei ole õigel ajal neile räägitud. Ei ole ka mujalt maailmast kuulnud ühtegi vett pidavat tõendit selle kohta, et eksisteeriks mingi pere- või rahvamälu, mis kannaks oma identiteeti ilma, et neile sellest oleks räägitud. Ja isegi rääkimine, kui seda pole tehtud õigel ajal, ei tarvitse hiljem enam mälu taastada, kui see on juba asendatud mõne teise rahva mäluga. Ka õigel ajal rääkimine ei taga alati identiteedi kestmist. Kui oleks olemas toimiv ,,põlvest põlve salvestuv informatsioon", poleks maailmas olemas kadakasakslust. Isegi Lydia Koidula lastest said saksa ja vene identiteedi kandjad, kes eesti keeltki kunagi ära ei õppinud. Ema kahjuks suri liiga vara ja isa suhtus eestlusesse põlgusega. Nii palju siis ,,põlvest põlve salvestatud informatsioonist"! Paistab, et seda on võimalik ühe liigutusega veega potist alla lasta...

Aga lähme edasi. Pikk jutt püüab selgitada, kuidas need konstellatsioonid käivad. Teen kokkuvõtte: On grupp inimesi, kes võtavad sellest „töötoast“osa. Nende hulgas konstellöör, kes viib läbi töötuba. Tema peab tundma süsteemseid seadusi ja tal peab olema „loomulik anne ja tugev taju“. Kuid ta võib neid ka „õppida“. Loomulik anne on õpitav???
(125) Konstellööri ülesanneteks on olla vahendajaks nõustatava ja konstellatsiooniväljal juhtuva vahel: see mis toimub nõustatava sees, jõuab konstellatsiooniväljale ja vastupidi. Õpetus eeldab, et absoluutselt kõik, mis pere sugupuus on kunagi toimunud, salvestub „peremällu“, kust omakorda läheb see siis järelikult meile „teada oleva või tundmatu sideme“ kaudu iga pereliikme „sisse“, ka nõustatava sisse ja hakkab seal „toimuma“, tekitades ,,liikumise". Vastasel juhul ei saaks see ju „jõuda“ konstellatsiooniväljale. Vastasel juhul ei saaks see jõuda ka nõustatava sisse, kui ta isegi ju ei tea millestki midagi. Konstellatsiooniväli on ruum, kus toimub „lavastus“. Autor võrdleb seda ka „etendusega“. Selleks valib konstellöör rühma seast „esindajad“, kes võtavad koha nõustatava pereliikmena. Esindajad ei tea probleemist ega tunne ka inimesi, keda nad esindama hakkavad. Olles kas vanaisa, tädi, laps jne. Lisaks kindlatele isikutele võivad nad esindada ka muid „tegureid“: pärandus, haiguse sümptom jne. (126) Esindaja ülesanne pole muu, kui oma koha sissevõtmine ja tajumine, millist liikumist ja tundeid see temas tekitab. Esindajad võivad neid konstellööri küsimustele vastates väljendada suuliselt või liikumise kaudu, tema loal oma sisetundele alludes. Need tunded, mida esindaja konstellatsioonivälja astudes kogeb ja nende väljendus tema kehakeeles on konstellööri jaoks kõige olulisem informatsiooni allikas, millest sõltub tema sekkumine uute esindajate lisamise või lausete näol, mida ta palub esindajatel öelda. Ja need laused on „tervendavad laused“ – võlusõnad. (128/2) Konstellatsiooni lõppedes palub konstellöör esindajatel oma kohtadele minna ja võtab kokku konstellatsiooniväljal nähtu, andes nõustatavale mõned selgitused või juhtnöörid. Ei ole soovitav konstellatsiooni liigselt analüüsida, vaid tuleks lubada loodud pildil mõjuma jääda. Miks ometi? Kas ei kannata analüüsi välja? Tajud ja mõtlemine ei välista teineteist, nad täiendavad teineteist. Kui tõrjuda ja eitada mõtlemist, lähevad ka tajud tasakaalust välja ega väljenda enam adekvaatset. Mida halvemad suhted on mõtlemisega, seda enam panustatakse tajudele ja seda enam pannakse puusse. Mida paremad suhted mõtlemisega, seda enam märgatakse ja tajutakse adekvaatselt.
Ka kõige suuremat luulet saab ja võib analüüsida! Seda ma siin teengi…

Kui kõik peres toimunu salvestub peremällu ja see salvestus jõuab ka iga pereliikme sisse, siis järelikult võib see pere südametunnistus asuda küll kusagil ,,eetris", kuid igal juhul asub ta samal ajal ka iga pereliikme sees! Kuid miks peaks olema kõik muu info vabalt kõigi vahel jagatav, väljaarvatud info pere südametunnistuse seaduse kohta??? Seaduse mittetundmine ei vabasta seaduse täitmisest? Väga õige, kuid selleks peab seadus olema ka kõigile vabalt kättesaadav! Kuid ei ole ju, kui selle vastu eksitakse isegi alateadlikult!
Nii et ikkagi kaks omavahel antagonistlikku alateadvust kõrvuti täpselt samas kohas. Isiklik versus pere. Klatšitakse kõigest - kes kellega käis või üle aisa lõi, kuid infot seaduse kohta nad omavahel ei jaga! Ja kumb neist ikkagi tekitab konstellatsiooniväljal "liikumise"?

Kui esindaja „kehakeel“ on konstellööri jaoks „kõige olulisem info“ ja esindaja ei tea mitte midagi probleemist, siis milleks konstellöörilegi info probleemi kohta? Esindaja, ma saan aru, on ju see meedium, kes tõe („liikumise“) päevavalgele toob ja konstellöör tõlgendab. Probleemi eelnev teadmine võib ju mõjutada konstellööri tõlgendust?! Selge see, et arst peabki teadma patsiendi probleemi ja mida täpsemalt oskab patsient seda kirjeldada oma ,,liikumistega", seda täpsema diagnoosi suudab arst anda. Kuid need on kaks täiesti erinevat lähenemist - arst ei pane ka oma diagnoosi patsiendi jaoks täiesti võhivõõra tulnuka stepptantsu ja peeretuste järgi. Eks ta ole!

Esindajaid on mitu, konstellöör on kindral, info laekub kehakeelena. Tundub, et kogu see seltskond mängib kehakeelega taju telefonimängu. Nõustatav saadab signaali esindajale, tema omakorda hingele, sealt tagasi esindajale ja siis konstellöörile. Muljetavaldav! Kui nad kõik kord juba on võimelised hingi vahendama ja tõlgendama, siis miks ei too kogu see etendus lahendust? Miks kõik kadunud hinged reedavad ainult „liikumise“, kuid mitte lahendust? Fuuria ei luba? Püüavad hinged salapäratsemisega teha ennast huvitavaks? On nad kitsid, et järgmisel põlvkonnal – nende oma perel – võiks paremini minna kui neil endil läks? Elu ajal polnud neil „vigu“, kuid pärast surma tuli kadedus? Ei andnud oma lastele veel elades elujõudu, keelduvad selle andmisest ka pärast surma! Või hinged siiski soovivad hoida oma privaatsust? Ma ei võtaks selliseid etendusi tõsiselt, millede lavastaja (hing) püüab sind lihtsalt eksitada ja lollitada!

Tõepoolest, tegelikult ei ole konstellöörilegi tähtis saada teada mingit eelinfot probleemi kohta. Nimelt Hiinas ja Jaapanis „inimesed ei soovi oma pereprobleemidest avalikult rääkida“. Ja ilmselt sellepärast arendas B.H. 2007-l aastal uue suuna, mille nimetas „Uued Perekonstellatsioonid“. (129) …. Töötati vaikuses, esindajate rolle määramata, perekondades juhtunusse süüvimata. Bert Hellinger avastas uute Perekonstellatsioonidega veel sügavama tasandi, mis avas tee vaimu juurde. Seetõttu nimetatakse seda meetodit ka „Vaimu liikumiseks“. … Töö kulgemise esindajate tajutud liikumise kaudu määrab kõrgem jõud. … Bert Hellinger ise ütleb, et vaimu liikumisi võib juhtida vaid konstellöör, kes on selle jõu teenistusse astudes loobunud täielikult isiklikust tahtest, hirmust, kahjutundest ja armastusest. Kas pole kõnekas, et jättis lisamata süütunde?! Mida sellest järeldada?! Kas pelgas seda välja ütelda või pidas liiga enesestmõistetavaks, et välja ütelda?
Päris kindlasti ka süütundest ja selle tagajärjena ka isiklikust vastutusest! Selle asemel hoopis armastusest?! Pool raamatut on B.H. kirjutanud, kuidas armastus on kõiges ja sellest pole võimalik loobuda. Kuidas tal see endal lõpuks õnnestus? Ilmselt „kõrgem jõud“ aitas. See seletab, miks armastust on maailmas tegelikult vähe, vaatamata sellele, et räägitakse palju. Ja see vähenegi ei ole järelikult tänu „kõrgemale jõule“, vaid tema kiuste. Sest „kõrgema jõu“ sisse toomine osutab juba oluliselt konkreetsemalt, kes on kogu selle kiusuajamise taga.
Pangem hierarhiad paika, et mõista paremini. Ma saan aru, et „vaim“ on sama, mis „kõrgem jõud“. See omakorda on sama, mis Jumal. Vaim on kõrgem kui hing. Mõistan seda ahvatlust siirduda „hinge tasandilt“ „vaimu tasandile“, sest see lisab juba oluliselt rohkem kaalu „meetodile“! Aga kust B.H. üldse teada sai, et enam ei olnud tegemist hingedega, vaid vana vaimu endaga? Kas oli ikka hea mõte, segada Jumal kogu selle kiusuajamise sisse? Noh, piibli kirjutajad tegid seda juba niikuinii...
Jah, tõepoolest - hirmust, kahjutundest ja armastusest loobumine juba teebki piibli Jumala sarnaseks! Ja isiklikust tahtest loobumine isa kasuks teeb tema poja sarnaseks. Ja see kõik garanteerib jumaliku tõe väärtuse? Nojah, tootemlooma naha kandmine pidi samuti andma tootemlooma võimed...

Selleks ei pea elama Hiinas ja Jaapanis, et mõista neid, kes ei soovi oma pereprobleemidest avalikult rääkida. Ka mina ei arva sellisest reality showst sendi eestki. Ja vahet pole, kui palju „ilmsiks saanud liikumised“ tegelikult tõde sisaldavad – kui seda usutakse, siis ei peaks need olema etenduste sisuks, milles osaleb suur hulk võõraid inimesi. Ainult vägivald, kui see on tõestatud, on see, millest vaikida ei tohiks! Kuid ka sellest rääkimise õige koht on hoopis mujal. Seal, kus seda heaks ei kiideta ega öelda, et tuleb olla alandlik ja leppida!  

Et saada konstellööriks, tuleb lihtsalt „õppida“ oma sisetunnet usaldama? Olen oma sisetunnet palju usaldanud ja näinud ka palju seda, kuidas see on kümnesse pannud. Ma tean, mis tunne see on ja milline ahvatlus ennast eksimatuks pidada sellega kaasneb. Oma sisetunnet usaldama õppida on väga kerge! Õigupoolest ei vaevu keegi seda õppima, inimloomuses on ennast ilma õppimatagi targaks pidada. Kõik vägivallatsejad, ,,turueided" jms mentaalsnoobid valdavad seda perfektselt! Lollid õpivad, targad teavad isegi! Eriti, kui pidevaks taustamüraks on õpetused ilmeksimatutest sisetunnetest. Tahaks väga näha seda õppekava!
Kas pole kummaline, et inimesed, kes päriselt ka õpivad oma pika elu jooksul ükskõik mida muud, jõuavad varem või hiljem alati üksmeelselt sama tõdemuseni, et kui vähe nad tegelikult teavad ja kui rumalad nad tegelikult on. See on nagu silmade avanemine. Millegipärast toimub vastupidi nendega, kes on ,,õppinud" ainult sisetunnet.
Palju raskem on õppida seda mitte usaldama! Paljud ei saa seda kunagi selgeks. Kuid igal juhul tasub üritada. Sest kui see ka ei suuda kõiki targemaks teha, säästab see vähemalt tegemast ennast lolliks! Seda näha on piinlik ja kahju! Ja ma olengi just õppinud oma sisetunnet ilma seda üle kontrollimata mitte usaldama, nähes kõrvalt inimesi, kes olles seda ,,õppinud usaldama", (nende hulgas, muide, ka üks „konstellöör“ ja üks „esindaja“), eksivad täiega asjades, mida nad ei tea, kuid mina tean! Enda sisetunde pimesi usaldamine on süüdimatuse retsept! See on tegelik põhjus enamusele (suhte)probleemidele. See, kui rumalaks on võimelised tegema ennast inimesed, kes samal ajal enesekindlalt räägivad enda sisetunde usaldamise vajadusest ja õigusest, ehmatab virgeks ja distsiplineerib mitte toitma sellisel viisil enda tähtsust!
Järelikult saab ju veel vähem usaldada ükskõik kelle sisetunnet ja tajusid asjades, mida mitte keegi ei tea! Kuna neid ei saa ka üle kontrollida, siis ütleb minu kogemustega sisetunne ilma soovitagi analüüsida, toetudes otse „loodud pildi mõjule“, et konstellatsioonide puhul ei olegi tegemist millegi muuga, kui vaid etendusega. Kui see ka läbi sellesse uskumise kellelegi annab „hingerahu“, siis ei saagi see olla mitte midagi muud kui platseebo. Peaasi, et toimib? Hingerahu jaoks küll, kuid mitte probleemide põhjustele, mis seisnevad inimese enda mõtlemises, hoiakutes ja käitumises. Paraku need ei tunnista „hingerahu“ korraga kaua! Ilma enda kallal töötamata need ei muutu, seda enam, kui inimene ei ole nõus endale neid isegi teadvustama ja neid tunnistama. Ikka on teised süüdi ja muuhulgas ka selles, milles ollakse ise. See seletab ka seda, miks nii õhinal haaratakse võimalusest delegeerida vastutus hoopis teise dimensiooni. Kui ise ei taheta oma vigadest midagi teada ja terapeut arvab, et need polegi vead, siis on nad mõlemad saavutanud juba kohe alguses üksmeele selles, et põhjustega ei tegeleta. Kas mitte sellest saadud kergendustunne ei anna selle hingerahu?! Milleks siis veel „lavastused“? Et lavastada kedagi teist süüdi? Õige, ka see lisab hingerahu! Kuid mida muutusi peaks etendusest ootama?
Minu pärast tehku inimesed mis iganes teatrit, kui neil on liiga palju vaba aega. Kuid põhjus, miks see mulle korda läheb ja võiks minna ka teistele, on see, et nõustataval on endal kodus vähemalt üks kodustest etendustest väsinud inimene, kes ootab ja loodab muutust. Elu on ju lühike! Kahju siis küll, kui kunst sellest pikem on…

(130/1) Kuigi konstellatsioonitööst räägitakse tavaliselt kui grupimeetodist, saab seda rakendada ka individuaalkonsultatsioonis. Esindajateks ei ole siin mitte inimesed, vaid elutud abivahendid, näiteks klotsid, nukud, kivid, paberilehed, toolid, jalanõud vms. … Nagu ka teiste konstellatsioonide puhul, võib ka siin Armastuse korra seaduseid kasutades lisada puuduva ja tasakaalustada perepilt. Tervendavale tulemusele võib kaasa aidata ühe teemakohase visualiseerimise läbi viimine.
Niisiis, klotsi vms ülesandeks pole muud, kui võtta oma koht sisse ja tajuda, milliseid tundeid ja liikumisi see temas konstellööri loal tekitab ja konstellööri jaoks kõige olulisemaks infoallikaks on klotsi vms kehakeel. Visualiseerimine ilmselt aitab korvata klotsi puudulikku näitlejameisterlikkust.

Visualiseerimine on see, kui kujutada ette, kuidas miski toimus. Kuna me tegelikult ei tea, kuidas miski toimus, ega tea tihti sedagi, kas toimus, kuid selleks, et see oleks „tervendav“, peame seda ilmselt alati tegema positiivses võtmes, siis võiks seda nimetada ka tervendavaks fantaseerimiseks. Tõeväärtuse tagab siingi ilmselt läbi „vaimu liikumise“ „kõrgem jõud“ isiklikult – ja me peame teda uskuma! Kas sel juhul peame alati ja kõike uskuma, mida meie fantaasia (südamehääl, sisetunne jms) meile ette söödab? Ilmselt siiski mitte: (151/5) Mõnikord muutub inimese jaoks reaalsuseks tema enda loodud lugu juhtunust ja seda sõltumata olukorrast, mis tegelikult aset leidis. Kestva aplausi koht!!! See on küll tõsi! Kuid mitte ainult enda loodud lugu. Sama kergelt on võimalik uskuma jääda ka teise inimese loodud lugu!
See tsitaat oli muidugi kergekäeliselt antud tunnistus, mida B.H. ilmselt ei arvanud, et käib ka tema enda kohta. Aga käib! Sest ka konstellöör on samuti inimene! Isegi siis, kui ta inimlikkusest loobub ja tõmbab selga võõrad suled. Ja see näiliselt tagasihoidlik tsitaat on ehk kogu meetodi võtmetsitaat, sest see fenomen võimaldab konstellööril ,,enda loodud lugu juhtunust" kõigepealt ise uskuma jääda ja seejärel muuta see nagu mängeldes - läbi ,,etenduste" ja ,,liikumiste" - teise inimese reaalsuseks. Kas on siin äkki mingi seos hüpnoteraapiaga ja sellega, et esindajad võivad neid liikumisi väljendada konstellööri "loal"? (126/3) Sel juhul nimetatakse seda manipuleerimiseks!
Millal siis peab enda loodud lugu uskuma ja millal mitte? Kuid konstellööri loodud lugu peab uskuma alati, sest selle taga on Jumal ise?! Või siis hing ise. Peame uskuma ,,eksimatut" hinge, kes ise eksib seaduste vastu? Peame uskuma konstellööri, kelle jaoks on muutunud reaalsuseks tema enda loodud lugu juhtunust? Ja peame uskuma jumalat, kes on kogu selle kiusu taga?

Nõuandeid nõustajale: (131) Esimene aitamise seadus: Anna, mida sul kui nõustajal anda on, kuid vaid seda, mida abivajaja tõeliselt vajab. Nõustatava vajaduse tajumine ja iseenda kui nõustaja piiride tunnetamine on selle printsiibi põhisisu. Nõustaja suurim kiusatus on soov liiga palju anda ja nõustatavat „päästa“. Ei aita, kui nõustaja proovib teise probleemi lahendada. Nõustatav peab nõustaja abiga ise lahenduseni jõudma. Miks see kõlab nagu õigustus? See kõlab nii: „Ehkki palju probleeme jääb lahendamata, on loomulikult minul alati probleemile lahendus olemas ja nõustatava päästmine oleks minu käes käkitegu, kuid see on küll piir, millest mina kui nõustaja ei kavatse üle astuda, ükskõik kui suur on kiusatus.“
Muidugi on nõustajal omad „piirid“, need on eetilised kuid nõustatava probleemi lahendamine ei kuulu nende piiride hulka!!!
Ma ei usu, et nõustajal on kunagi võimalik liiga palju anda. Ma ei usu, et see saaks olla tema probleem. Liiga vähe andmine, nagu paistab, pole samuti tema probleem. Kuid peab olema! Sest nõustataval oli tulles niikuinii juba probleem ja liiga vähe andmisega saab ta ühe juurde. Selle nimi on „nõustaja“! Sõnade, nagu „liiga palju“ kasutamine reedab, et nõustajal ei ole tegelikult pakkuda „piisavalt palju“. Ja irooniline varjund sõnal „päästa“ on üleliigne, sest just see ongi see, „mida abivajaja tõeliselt vajab“! Abivajaja tuligi saama piisavalt palju, et lahenduseni jõuda ja see ongi see, mis teda „päästab“. Kui abivajaja ise ei tea, kuidas see käib, siis ei tähenda see, et ta seda ei vaja ja see ei õigusta abi mitte pakkumist! Sõna „ise“ on samuti üleliigne, sest kui ta oleks võimeline olnud lahenduseni jõudma ise, teades täpselt, mida ta „tõeliselt vajab“, siis ta poleks tulnudki! Selliselt formuleeritud tekst ütleb ridade vahelt pigem ikka seda, et nõustaja suurim kiusatus on mitte proovida teise probleemi lahendada, kinnitades endale, et ega ta seda „tõeliselt vaja“. Kuid kui nõustatav peaks „ise“ lahenduseni jõudma, siis sellest aust ei ütle küll ära, et see tuli „nõustaja abiga“. Kui nõustaja annab piisavalt palju ja nõustatav seda vastu ei võta, siis see on tema valik. Kuid nõustaja ei saa seda ette näha ja seega ei ole see enam nõustaja probleem! Nõustaja eetiliseks piiriks on suhtuda igasse nõustatavasse eelarvamusteta ja „printsiibi põhisisu“ on loopida pärleid, küsimata seda, et ega teine juhuslikult siga ole!
Teine aitamise seadus: Arvesta asjaoludega. Siin tuleb silmas pidada asjaolusid, mida on võimalik muuta, ja teisi, mis on antud. Näiteks võib tuua kaasasündinud haiguse, juba juhtunud õnnetuse, kuid ka sotsiaalse ja kultuurilise tausta, kuhu inimene kuulub. Kui terapeudil osutub raskeks teise inimese saatusega leppida, on oht, et nõustatava ja nõustaja suhe muutub pöördvõrdeliseks: kui nõustaja soovib muutmatut muuta, saab nõustatav selleks, kes teda tegelikkuse juurde tagasi toob. Vaid sisemiste ja väliste asjaoludega arvestades ning neist piirangutest lugu pidades on teise aitamine võimalik. Jälle räägib sõnavalik iseenda eest. Mis asjad on sisemised ja välised asjaolud sellises kontekstis? Ilmselt soovis küll kasutada sõnu objektiivne ja subjektiivne, kuid nendega ei vedanud välja. Ma saan aru küll, et piibel kiidab heaks päritavad sotsiaalsed hierarhiad ja nõuab neist lugupidamist. Ma saan aru ka sellest, kui väga B.H.-le läbi tema enda kultuurilise tausta kõik piiblis öeldu korda läheb. Kuid sellised hierarhiad ei ole siiski objektiivsed. Nendele ei ole ühtegi bioloogilist argumenti! Ja seega ei kuulu „Elu reglemendi ja universaalse seaduse“ ampluaasse. Need on hoopis „reeglid ja väärtused“, mis „võivad muutuda“.  Kõik hierarhiate argumendid on subjektiivsed, inimese enda tehtud selleks, et hoida ja säilitada privileege ja pärandada neid pereliinis. Või siis pärandada privileegide puudumist, kui sa juhtusid olema see, kelle arvelt on teiste privileegid. Need on need asjaolud „mis on antud“ ja mille B.H. püüdis panna vastandiks asjaoludele „mida on võimalik muuta“. Kuna mõlemad on subjektiivsed ja ta ilmselt jõudis ka ise mõttega sinna, siis sellest selline sõnavalik. Kõike, mis on ,,antud", ei pea ja tegelikult ei tohigi ,,tõeliselt vastu võtta"! Sest see ei ole Elu, see on ,,kõik muu"! Elu tähendab kõige muu hulgas ka valikuid!
Isegi kui seda, mis on antud, on väga raske muuta, ei ole see siiski „muutmatu“. Ma saan aru ka sellest, et B.H. ei soovi seda muuta, sest ta „peab lugu nendest piirangutest“, kuid see ei tähenda seda, et puuduksid soovitused, kuidas seda muuta. Kui inimesed vajaksid abi selleks, et muuta sotsiaalset korda läbi vägivaldse revolutsiooni, siis nad ei lähegi psühholoogilt selleks nõustamist otsima. Kui inimestel on vaimseid või suhte probleeme, mis on põhjustatud sotsiaalsest taustast, siis on nõustajal küll võimalik aidata oluliselt rohkemaga, kui lihtsalt soovitusega „jaatada“, „olla alandlik“ ja „leppida saatusega“. Priviligeeritut saab küll aidata soovitusega loobuda oma snobismist. On palju ülbest mõtlemisest tulenevaid hoiakuid, mis põhjustavad suurt sotsiaalset jalajälge, mis omakorda on arvukate pere- ja suhteprobleemide põhjuseiks. Igal juhul jõuavad need probleemid kas otse või kaarega igaüheni, ka ülbiku endani. Kui sotsiaalseks taustaks, kuhu inimene „kuulub“, on vaesus ja kultuuriliseks taustaks harimatus, alkohol ja vägivald, ka siis ei pea ei nõustaja ega nõustatav sellele ütlema lihtsalt „jah“! Seda on võimalik muuta, muutes mõtlemist, hoiakuid, keskkonda ja kultuuri. (132/2) Mõista, ,,kust ta tuleb ja kuhu läheb", saab vaid juhul, kui nõustaja võtab arvesse nõustatava perekonna ja seal valitsevad suhted. Perekonnas valitsevad suhted aitavad mõista, kust ta tuleb ja milline on tema suhete hetkeseis. See kõik ei tarvitse tänapäeval olla enam muutumatu suurus! Need on lihtsalt reeglid ja väärtused, mis võivad muutuda. Ja õnneks need ongi juba nii palju muutunud, et inimene võib ise valida endale perekonna, kus valitsevad vaimselt terve õhkkond ja suhted. Mõistmine, kust nõustatav „tuleb“, ei tähenda automaatselt mõistmist, kuhu ta „läheb“! Ja siin on psühholoogil kohustus mitte viilida, vaid näidata teed! Nõustaja juurde tulles ei tarvitse nõustataval olla veel ,,saatust" millega ,,leppida". Kuid võib olla sealt minnes. Sellepärast ta nõustaja juurde ju tuligi, et mitte leppida! Mitte alati ei ole ,,saatusega leppimine" toimiv lahendus - see on hoopis kergema vastupanu tee! See on see, kui raskuste kartuses jäetakse nõustatav kraavi! Kraavi ,,jaatamine" ei muuda kraavisolija elu elamisväärsemaks!
Ameti valimisega valitakse ka missioon! Või kuidas?

Raamatu lõpetavad 15 erinevat konstellatsioonitöötoa näidet. Pean tunnistama, et kui kõik kirjeldatu vastab tõele, siis oli nende hulgas paar hämmastavat näidet. Kuid oli ka näiteid, mis lubasid mul oletada, et „esindajad“ siiski teadsid probleemi sisu ja ei olnud seega erapooletud oma „liikumistes“ (146/ Isa endine naine). Seega on põhjust arvata, et „esindajad“ ei peegelda mitte „hinge liikumisi“ ega ka mitte „vaimu liikumisi“, vaid iseenda „liikumisi“. Või mis veel hullem - konstellööri ,,liikumisi". Mis puutub probleemi lahendusi – muutusi – siis näidetes toimusid need otsekohe. Mine tea, võib-olla tõesti on juhtumeid, mis sobituvad selle meetodiga. Kuid ei tarvitse sobituda selle meetodi seletusega. Ja kindlasti ei sobitu kõik juhtumid! Ei meetodi ega seletusega. Tean inimesi, kes ütlevad, et on saanud meetodist „abi“, kuid näen, et käituvad endiselt ja probleemid ei kao. Kuid ka sellele on seletus tagataskus: (124/3) Sõltuvalt juhtumist võivad muutused omajagu aega võtta, kuni töö käigus kogetu inimese elus toimima hakkab. Selles ma ei kahtlegi, et kõik võtab aega! Isegi siis, kui inimene väga konkreetselt teab viga iseendas ja sellega püüab tegeleda, võtab vanadest harjumustest lahti saamine aega. Ja see ei ole lihtne. Aga ma kahtlen selles, et tal õnnestub neist üldse kunagi lahti saada siis, kui ta seda veaks ei peagi. Toimimine tähendab pidevat asjale mõtlemist ja enese jälgimist. Ja ikkagi tõdemist, et otsustaval hetkel see ei ole toiminud. Sest tunne tuli vahele ja paiskas su tagasi algusesse. Ikka see sama sisetunne, millel on alati nii pööraselt kiire, mis ei malda midagi uurima ega tahagi midagi teada!
,,Toimimist" võib jäädagi ootama, kui ise ei toimi. Kas konstellatsioon on tablett?

Kokkuvõte.
Kõigepealt seadus, mis on mõeldud tasakaalustamiseks, kuid viib hoopis tasakaalust välja ja tekitab tragöödia. Ei oskagi juba öeldule enam rohkem lisada - paneb lihtsalt käsi laiutama!

Teiseks reeglid ja väärtused, mis ,,võivad muutuda", kuid tegelikult ei või, sest neid tuleb austada, jaatada, leppida ja olla alandlik, tuleb tingimusteta integreerida ja vastu võtta, piirangutest tuleb lugu pidada jms! Loomulikult, sest nemad ongi tegelikud niiditõmbajad. Nemad on need, kes otsustavad, keda-mida ,,välja jäetakse" ja ,,unustatakse". Et tragöödiad lõpeksid, on südamel veel palju tunnistamist, kaalumaks iga reeglit ja väärtust, ennem kui seda tunnistada südametunnistuseks! Sest need ei ole Elu, need on ,,kõik muu"! Tingimusteta tuleb jaatada ainult objektiivset! Kõik subjektiivne peab kõigepealt vastama tingimustele, ennem kui ,,jaatada"!
Sõnade ,,jaatamine" ja ,,tunnistamine" tähendust ei tohi muuta neid anastades ja lisades neile hiilivalt tähenduse, mida neil tegelikult ei ole! See on samuti demagoogiavõte ja lörtsib ka keele! Jaatamine ja tunnistamine ei tähenda leppimist! Ka mineviku vigu tuleb tingimusteta tunnistada ja jaatada, kuid leppima ei pea ja nendega leppida ei tohi just tuleviku pärast! Sama jutt sõna ,,eitamine" kohta. See käib konkreetselt asjade kohta, mida me välistame. Mida pole olnud, mida pole praegu ja mida meie arvates ka ei tule. Kuid me ei saa ütelda ,,eitamine" asjade kohta, mida me tegelikult tunnistame olnuks või olevaks või tulevaks.

Kolmandaks augud tervikus. Konstellatsioonid püüavad väita, et minu elu mõjutavad ,,augud" eelmistes põlvkondades. Ei hakka vaidlema, aga see on kõik kohvipaksu pealt! Päris kindlasti aga mõjutavad minu elu kõik inimesed ja sündmused siin ja praegu. Minu minevikus ja minu olevikus. Olen nõus, et kõik inimesed jäävad minu ellu, kellega olen suhelnud teadvustatult, sest neilt olen õppinud midagi. Isegi neilt, kellega rohkem enam kunagi suhelda ei taha. Ja seda ei pea nimetama augu tekitamiseks, kui nad lahkuvad minu elust, olles ju täitnud augu minu teadmises! Piisab, kui auk on täis - üle ääre ajamine ei lisa enam väärtust! See ei ole eitamine ega tõrjumine, kui õppetunni olen ju vastu võtnud! Inimene võib lahkuda, kuid tema teod on valatud tarkusena minusse igaveseks!
Ka kõik raamatud, mida me oma elu jooksul oleme lugenud, jäävad meie ellu ja neid ei saa sealt välja arvata ega eitada. Isegi, kui raamatu enda viid makulatuuri. Ka nemad kuuluvad ,,perekonda"! Selleks ei pea olema nende autoritega sugulane ega autoritega magama, et mõtelda nende mõtteid edasi. Ja meie mõtted suudavad meie eludega rohkem ja paremat korda saata, kui alateadlik pere südametunnistus. Selles olen ma pärast selle raamatu läbi lugemist ja siit saadud mõtete edasi mõtlemist juba täiesti veendunud! Ma tänan autoreid ja kõik need muud võlusõnad!

Neljandaks see alateadlikuvärk. Ma ei ütle, et alateadvust olemas pole, ma ütlen, et ka tema pole piiramatu kuldlehm. Ilmselgelt on teda üle kurnatud ja hädasti peaks mõne lüpsikorra vähemaks jätma! Emb-kumb on siin üleliigne - kas isiklik või pere alateadvus. Kui loobuda pere omast, siis läheb asi palju loogilisemaks! Mida hämaram on asi ja mida sogasem on piim, seda suuremat kasutamist see leiab just sellise juustu valmistamiseks, millel on muidu raskusi argumentide leidmisega. Alateadvus ei kõlba igale poole argumendiks! Liiga palju vasturääkivusi ja need tegid meetodi ebausutavaks. Ja see, mis meetodis oli loogiline ja usutav, ei suutnud seda korvata. Pigem vastupidi – need olid nagu võõrelemendid, mis lausa karjusid appi, et nad ei kuulu sinna, nad on juba iseenesest ammendavalt toimiv meetod ega vaja lisandeid, mis nagu raskused jala küljes neid põhja veavad:
1. Tasakaal andmise ja võtmise vahel, kui suhete toimimise eeldus – väga õige! Kuid see lükkas ümber B.H. vanemate ja laste suhete kontseptsiooni. Õigesti tegi. Tasakaaluseadusel ei ole erandeid! Sest see on kõige vundament, seinad ja katus. Isegi korsten, kui ta tasakaalus pole, variseb kokku ja lõhub ka katuse. Kuid ennem jõuab tükk aega tuppa vingu ajada.
2. Kompenseerimine on see, mis tasakaalu hoiab või taastab. See, kes oma kivi ühisele korstnale jättis ladumata, peab selle ikka ennem paika panema, kui korsten ümber vajub. Ja loomulikult peab see olema adekvaatne kompenseerimine - kivi tuleb lükata õigesse kohta ja õigele korstnale.
3. Ajalise järjestuse tähtsus – elementaarne! Kronoloogia paneb paika põhjuse-tagajärje suhte, kuid mitte hierarhiaid! Looduses moodustuvad hierarhiad võimete alusel. Need on mõõdetavad suurused, mida mõõdetakse vähemalt korra aastas ja need ei ole päritavad automaatselt ega saadavad sünnijärjekorraga. Vaimsed ja füüsilised võimed ei reastu esimesest viimase lapseni kahanevas järjekorras. Kõik ülejäänud hierarhiad on kunstlikud ja selliseid teiste liikide juures ei esine. Seega ei ole hierarhiad, nagu B.H. neist räägib, Elu seaduse mõjuväljas. Need on puhtalt inimese enda subjektiivsed reeglid ja väärtused, mis võivad muutuda. Ja peavadki muutuma, kui nad lubavad bioloogilise Elu kontekstis ebaseaduslikule hierarhiale veel lisaks privileegina vägivalda ja vigu. Kuid põhjuse-tagajärje hindamise seisukohalt on ajaline järjestus ülitähtis, eriti just siis, kui on tegemist vägivallaga ja vigadega. Kes esimesena eksis, peab ka kompenseerima, et saabuks tasakaal! Ja seda ei tohi eirata ka vanemate ja laste suhetes! Pooleks naljaga võib öelda, et vanemad on põhjus ja laps on tagajärg. Ja päris ilma naljata võib öelda, et suur hulk laste probleeme ongi tagajärg, millede põhjus on vanemate teod, mitte vanemate „eitamine“! Ja mida tähendab "eesõigus" - see jäigi autoritel lahti seletamata. 
4. Neljas väga õige seisukoht: tuleb tunnistada seda, mis on. Lausa geniaalne oma lühiduses! Kuid ennem, kui tõtata kõike tunnistama, mis on, tuleks paremini selgeks mõtelda mõisted „subjektiivne“ ja „objektiivne“. Kui ka kõik subjektiivne on reaalsus, ei muutu see sellest objektiivseks reaalsuseks - see jääb subjektiivseks reaalsuseks olevikus ja tulevikus! Kui subjektiivseid asju tunnistab rohkem inimesi, ei muuda see neid rohkem objektiivseteks. See muudab need intersubjektiivseteks. Valesid on ka maailmas olemas – peab neid ilmtingimata sellepärast ,,tunnistama"? Kui valesid usuvad palju inimesi, siis ei muuda see valesid rohkem tõdedeks, see muudab valed intervaledeks.
5. Kuuluvus süsteemi on samuti väga tähtis, sest juured on tähtsad! Kui rääkida Elust, siis pole vahet, missugusesse kasti või klassi kuulusid sinu vanemad või missugusesse jõuad sina ise. Pigem vastupidi - soov säilitada ,,verepuhtust" nõrgendab elujõudu bioloogilise Elu kontekstis ja seda juba täiesti mõõdetavalt. Juured juhatavad niikuinii kõik inimesed ühise esiema juurde. Hierarhia ei ole tähtis, sest kuulumine süsteemi iseenesest juba tagabki koha süsteemis. Nii, nagu inimene ei ole kilpkonn, ei ole ta ka hammasratas seinakellas, mille vale koht kella rikki ajab. Väga mehaaniline ja jäik lähenemine Elule ja tema seadustele! Kell allub saksa korrale, Elu mitte! Elu on paindlikum. Päris elus võib paigalt nihkunud hammasratas leida sootuks uue ja isegi täpsema tiksumise. Elu üks märksõnadest on kohanemisvõime! Ja see on evolutsiooni alus, mis omakorda on Elu reglement ja universaalne seadus.
Laste sünnijärjekorra hierarhia on inimese välja mõeldud selleks, et muuta mugavamaks seadusi päritava vara küsimustes. Ja vot siin ei lase küll tragöödiad ennast kaua oodata, kui selgub, et kedagi on ,,jäetud välja". Need tulevad otsekohe! Laiskloomast saab duraceli jänes.
Kuid inimene on ainuke Elu liik, kes on võtnud endale õiguse omada midagi sellist, mida pärandada. Kui mitte arvestada peremeesorganismidel parasiteerivaid liike. Miks mitte leida tuge ka neilt, kui soovime leida meile sarnaseid, kuid ka neil ei ole mingeid sünnijärjekorrast tulevaid ,,eesõigusi". Seetõttu see ei ole universaalne Elu seadus, vaid taas ,,reeglid ja väärtused, mis võivad muutuda"! Armastuse seaduse ees aga on kõik lapsed võrdsed, sõltumata nende vanusest! Pigem võrdse koha seaduse rikkumine tekitab tragöödia. Ka Armastus ei allu saksa korrale!

Et kehtestada universaalset Elu seadust, peaks lisaks piiblile, psühhoanalüüsile, hüpnoteraapiale jms tundma huvi ka bioloogia vastu! Pääsemaks elus sügavamale, tuleb kõigepealt tõusta kõrgemale inimesekesksusest! Elu on suurem kui inimene. Ja inimese ,,süsteemi" vaadeldes tuleb  näha ka selle kohta suuremas süsteemis.

Kogu meetod on rajatud "enda sisetunde usaldamisele". Sellega käsitletakse inimesi ja nende saatusi. Sellega ravitakse. Kuid kas ei peaks olema nõustatavateks hoopis need inimesed, kes peavad ennast ilmeksimatuteks?! Kuidas küll juhtub, et potentsiaalsetest patsientidest saavad hoopis ise terapeudid?

Kas meetod on kaval skeem? Arvan, et nii B.H. ise, kui ka tema järgijad usuvad siiralt nendesse „avastustesse“. Kuna kogu kontseptsioon toetub sellele, mis on „taju ulatusest väljas“ ja milleni pääseb vaid „hinge tasandil“, siis on nad hea-usksed. Võiks olla rohkem pea-usksed, et vähendada võimalust olla vea-usksed! Hea-usksus võib küll välistada kavaluse, kuid ei muuda seda vähem skeemiks. See muudab selle vastutustundetuks skeemiks! Ka selle peale võiks vilistada, kuid ei saa, sest see ,,jaatab" vigu ja vägivalda. Mis omakorda muudab ta ka ohtlikuks skeemiks! Meist keegi ei ole eksimatu ja vahest teeme ka liiga hulle vigu, kuid nii, nagu me ei pea nendega ise leppima ei pea ka teised!

Etendused ja liikumised on toredad asjad, kui nad toimivad. Kuid nende seletused vajavad selleks, et neid kullana võtta, pisut teistsugust tööd. Ja ilmselt veel palju tööd. Selleks, et pressida kullale proov, tuleb tuua need "taju ulatusse". Ükskõik, mis nipiga ja ükskõik kui suure vaevaga ja ükskõik, kui kaua see ka aega ja raha võtab, aga see vaev tuleb ära näha! Ei olegi odav ja kiire, kuid paratamatu. Kui B.H. soovib olla teadlane (nagu ta väidab) ja kuuluda perekonda teadlased, siis peab ta pidama kinni selle perekonna reeglitest ja väärtustest, ta ei tohi jätta ühtegi auku tervikus ja tagama peegelduste tasakaalu reaalsusega! Vastasel juhul jääb perekonna südametunnistus teda ja tema jüngreid aegade lõpuni kimbutama. Tõestada ära see, et kõik ,,liikumised" nendes etendustes kulgevad tõepoolest täpselt reaalselt olnut peegeldades, ei tohiks olla keeruline. Iga vähegi teaduslikumat mõtlemist valdav inimene suudaks selliste katsete metoodika välja töötada! Ometi ei leidnud ma raamatust ühtegi viidet ühelegi uurimusele, mis seda tõestanud oleks. Sellele põhineb ka minu sisetunne, mis ütleb, et seda pole tehtud.
Küll aga saab olema keeruline tõestada, et selle seletuseks on just selline seadus. See tuleb tuua taju ulatusse! Kui ka iga toimumine on fakt, siis iga seletus seda ei ole! Lihtsam on välja mõtelda seitse uut ,,seadust". Ja kindlasti ka paremaid ja ohutumaid seadusi, mis ei sisalda nii palju vastuolusid ega nunnuta vägivalda. Kuid ükskõik, kui loogilise seletusega keegi ka välja tuleks, jääb ikkagi kohustus tõestada! Niikaua saab rääkida vaid teooriatest ja hüpoteesidest.

Need küsimused, mis tekkisid minul, tekivad kindlasti ka paljudel teistel ja võinuks tekkida ka autoritel. Need on nagu kivid jõe põhjas. Võib-olla siis küll, et neid ei märka, kuna vesi käib kõrgemalt. Aga nad varitsevad seal ja meil kõigil on õigus saada nendele küsimustele vastused, need kivid peavad olema sealt kadunud ennem, kui usaldavalt peakat paneme!
Oma pea nimel eelistan olla tea-uskne.            








2 kommentaari: