Valikutest

Ennem valimisi kuuleb meedias palju poliitikuid rääkimas väga erinevatel teemadel, kuid peamiseks sõnumiks jääb siiski, et "vali mind". Ja kindlasti rõhutatakse tungivalt vajadust valimistel osaleda, sest vastasel juhul olevat me ise süüdi selles, mis halvasti. Paraku oleme me ise selles halvas süüdi ka siis, kui valimas käime, sest "iga rahvas väärib oma valitsejaid". Ka seda armastatakse tihti tsiteerida ja millal iganes seda tehakse, ikka kõlab see kas haletsevalt, parastavalt või üleolevalt. Olenevalt ütleja positsioonist või sellest, kelle poolt ta ise hääle andis. Igal juhul usuvad ütlejad alati selle fraasi kehtivusse ega vaevu juurdlema, kas ikka tõesti või järjekordne müüt. Kahtlemata kõlab see esimese hooga loogiliselt, kuid järele mõeldes muutub üha küünilisemaks ja demagoogilisemaks valeks, millega on kerge nurisejatel jalgu alt rabada. Esimene loogika on tihti poolik loogika ja võib edasi mõeldes osutuda mõttetuseks või lausa valeks. See, mis esimesena pähe tuleb ja tundub loogilisena, on mõeldud tegelikult iseenda rahuldamiseks - aju on kaval!
Miks loogiliselt? Sest oleme ju ise valinud need inimesed või siis soodustanud nende valituks saamist valimas käimata jätmisega. Oletame, et valisimegi ise. Aga mille alusel me valiku tegime? Hea jutu loomulikult! Eks sarnaneb see kauba valimisele telefonimüügi kaudu. Kui kaup juba kodus, siis selgub, et selle konserviavajaga paraku konservi lahti ei saa ja pika pusimise peale laguneb hoopis koost. Või sümpaatse välimuse alusel? Siis on see nagu kauba valimine postimüügi kataloogi kaudu. Pärast selgub, et on küll ilus kann, peab vett ka, aga välja valades niriseb kõik mööda tila laua peale. Või on siis au mõnda kandidaati ise tunda? Või tema ema, kes on väga tore inimene?! Siis on see juba nii hea, nagu oleks poest kingad ostnud, mida sai ka korraks jalga proovida. Aga nädala pärast juba tald liimist lahti. Ja inimene ei tarvitse enam terekättki anda pärast seda kui sai valituks. Polegi nii suurt vahet, kas otse poest või kataloogist - hea jutt või hea välimus ei garanteeri siiski mitte midagi. Kõike peaks saama piisavalt proovida ennem kui valiku teed. Aga kuidas peakski saama proovida kõiki neid inimesi, kes püüavad ennast sulle moosida? Kas jõuab siis kõigiga käia matkal, luurel, liimida koos tapeeti ja süüa puuda soola? See lihtsalt pole võimalik! Me peame ja paratamatult teemegi oma valiku jutu ja välimuse järgi. Läksime alt? Ups! Niisiis me väärimegi?!
Hr Ilves rõhutas ühes oma kõnes, et "valige mitte jutu, vaid tegude järgi". Taga targemaks - ei ole parteid, mis oma tegudega ämbrisse poleks astunud! Tegusid saame me hinnata tippjuhtide, vallavanemate ja ministrite puhul, kuid neid on vaid käputäis sadade ja sadade kandidaatide hulgas. Iga üksiku kandidaadi teod nimelt ongi nende jutt, mille sarnaselt nad loodetavasti hakkavad tegema otsuseid ka riigikogus või valla volikogus. Mis paraku pole alati väga kindel. Paratamatult peame me leppima hea usuga, sest kontrollida me kõiki ei suuda - siis jääks me oma töö tegemata. Üleskutse jälgida oma saadikute tegemisi "tähelepanelikult", tähendab sisuliselt "sandi sauna saatmist" - siis aita lavale ja vihtle ka! Ja kui me tegude järgi peame otsustama, siis kuidas kirevase päralt saab anda võimaluse uutele? Järelikult ikka ainult vanad tegijad, kelledel kõigil aastate jooksul nii mõndagi äpardunud.
Samuti soovitatakse valida maailmavaadet. Nagu inimene, kes seda vaadet esindab, polekski nii tähtis. Ei ole olemas sellist asja, nagu iseseisvalt toimiv maailmavaade! Kõik on ikka inimestest kinni!
Peeter Oja rõhutas mingis saates, et "valige kedagigi!" Ma ei ole nõus, kui mind sunnitakse valima mitme halva vahel ja halvustatakse sellest loobumist. Just see ongi demokraatia, kui mulle on jäetud võimalus loobuda ka "vähem" halvast variandist. Sest just nimelt sellega ma näitan, et ma olen toimuva suhtes palju vähem ükskõikne, kui need, kes ütlevad, et "valisin jah selle või tolle, kellel on see või teine viga, kuid igal juhul on ta parem kui need, kellel on kolmas või neljas viga". Eks me kõik vahest eksime ja teeme vigu. See on inimõigus, mida ei saa kellelegi pahaks panna ega keelata, sest läbi nende saame ka targemaks ja areneda. Ma ei eeldagi, et rahvasaadikud selles suhtes teistsugused oleksid, aga teate ju isegi, et on inimesi, kes tunnistavad tehtud vigu ja on inimesi, kes peavad end ilmeksimatuteks. Ja viimaste sarnasteks muutuvad inimesed tihtipeale alles ajapikku. Võim ja raha soodustavad seda.

Palju me üldse võime öelda, et me inimesi oleme võimelised tundma oma valikuid tehes? Kui palju me tunneme oma lähedasigi inimesi, kellega oleme otsustanud elu jagada? Sellele võib vastuse anda abielulahutuste statistika. Kuid mitte täpse vastuse, sest palju suhteid jääb ka lahutamata, mis tegelikult abielu nime ei vääriks. Kui tihti me sõprades oleme pidanud pettuma? Me ei tunne tihti ennastki piisavalt! Ja inimesed ju muutuvad! Pole mingi uudis kuulda kellegi kurtmist, et küll oli tore inimene kui me tuttavaks saime, aga nüüd on loll, laisk ja lohakas, ei hooli minust või on isegi vägivaldne. Kas me siis peamegi sellega rahul olema, sest "väärime" seda, kuna ise valisime? Ja kui inimene pärast pettumisi õpib valima hoolikamalt, muutub nõudlikumaks, tõstab lati kõrgemale, kas meil on õigus talle seda ette heita ja nõuda, et ta siiski ruttu valiks - kandidaate on ju jalaga segada?! "Mis sa pipardad, vali kasvõi "kedagigi", mis siis, et joob palga maha, vähemalt ei peksa!"

Elukaaslast valides pettutakse kindlasti rohkem kui pooltel kordadel, kui ometi on võimalus kandidaate tundma õppida, nende juttu ja tegusid kaaluda palju hoolikamalt ja lähemalt kui saadikukandidaatide omi. Mina tunnistan juba ette, et ma ei ole võimeline nägema kandidaate läbi, veel vähem prognoosima, milliseks nad muutuvad olles "pumba juures". Mitte keegi neist ei ole nii rumal, et ütleks valimiskõnes otse välja, et on ülbe ega kavatsegi valijatest hoolida, kuid oskus ennast paremas valguses näidata ei ole piisava tarkuse kriteerium! Ja nii enamasti ongi, et ei hoolitagi valijatest. Ja küllap see siis ongi inimlik. Selles mõttes me tõesti väärime oma valitsejaid, et me kõik oleme inimesed, nuriseme küll teiste üle, aga soodsates tingimustes kipume muutuma samasugusteks. Toimib nii nimetatud "HELL" sündroom - heast elust lolliks läinud. (Eks halvast elust võib ka lolliks minna!) Ja mis seal imestada - kuulub ju inimenegi riiki "loom" ja vastavalt sellele ka tegutsemismotiivid tähtsuse järjekorras: kõigepealt enda heaolu, siis pere, seejärel kari (partei?), inimesel tuleb erandlikult juurde veel rahvus ja riik ning kõige lõppu kõige vähem tähtsana liik. Esimesed kaks on mugavalt kindlustanud viimase niikuinii, see on looduse toimimise seadus ja olnud niimoodi kogu aeg. Aga kas jääb ka nii? Inimene on end loodusest distantseerinud, saanud vägevaks ja toimetab põhimõttel, et "peale mind tulgu või uputus". See kindlustab enda järje, aga liigi? Enam ei ole selles küsimustki, kas uputus tuleb. Ilmselt tulebki, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses! Küsimus on vaid, millal? Nii et me oleme hädas teiste inimestega, keda me valima peame, kuid me oleme sama hädas ka iseendaga, kelle me valikutest üldse välja jätame. Me ei tule tihti selle pealegi, et millist ennast me tahame ja kas me ka selle valimises kuidagi osaleda võiksime. Siin me valimegi "kedagigi", õigustades seda loosungiga: "alati tuleb jääda iseendaks!" See on sama sisutühi kõlin, nagu väärimisegi jutt. Kõik valetajad, vargad ja vägivaldsed väärivad sel juhul samuti "jääda iseendaks"! Kuid meile käib hirmsasti pinda, kui keegi jääb korruptsiooniga vahele ja me ei taha kuidagi lasta tal "jääda iseendaks". Ei tea miks siis? 

Me väärime vaid iseennast. Ja just sellisena, nagu me ta valinud oleme. Mitte kedagi teist me väärida ei saa, sest igaüks saab vastutada vaid iseenda eest. Ja kui iseenda eest ei vastuta, siis ei vääri sedagi, et mitte öelda "midagi"!
Ennem kui Pariisi sõita, käi ära Nuustakul. Ennem igasuguseid muid valikuid tuleb kõigepealt alustada iseendast! Iseendaga peame kõige kauem koos elama. Ja mis me räägime vaid kõige lähedasematest - kogu maailm peab meiega koos elama just sellistena, nagu oleme! Maa on juba ütelnud, et ta ei talu enam kaua meiesuguseid...

Kui ma ennist tõin piltlikke näiteid asjadest, mida valides on kerge alt minna, siis nende puhul on tarbijakaitse see, mis sunnib nende müüjaid vastutama. Kui asi hapuks läheb. Aga inimeste? Me eeldame, et nad vastutavad ise. Kuid see on samasugune põrsas kotis, nagu kõik muudki eeldused, mida me valimisjutust ammutame. Politsei ja kohus on samuti tarbijakaitse. Juhtudeks, mil põrsas hapuks läheb. Ja üks põrsas võib minna ikka tunduvalt hullemini hapuks, kui üks asi iial saab minna! Ja tagasi kotti saamine on palju keerulisem. Ja vahest ei õnnestugi, sest võib võtta pikki aastaid rabelemist kuni lõpuks on asi nii hapu, et loetakse aegunuks. Ja ongi JOKK (juriidiliselt on kõik korrektne), vastutus hajub ilmaruumi, kuid tehtu jääb kompensatsiooni puudumisel poltergeistina kummitama.
Olgem ausad, vastutust pole poliitikutel mingisugust, mida ka reaalseks võiks nimetada! Hea, kui osa neist seda pisut südameski tunnevad. Tagasi astumine või uuesti valituks mitteosutumine ei ole tegelik vastutuse võtmine - see ei kompenseeri midagi. Isegi enesetapp ei ole vastutuse võtmine. See välistab hoobilt igasuguse võimaluse isiklikult kompenseerida! Need on kõik vaid rohkem või vähem "väärikad" moodused vastutusest kõrvale hoida! Ettekujutus suurest vastutusest on poliitikamulli üks kandvamaid komponente - paraku olematu komponent! Kui lihtne töömees on hooletu ja tal juhtub töö käigus midagi nii untsu minema, et tagajärjeks on materiaalne kahju, siis peab ta selle kompenseerima omast taskust - ja see ongi vastutus. Seda on võimalik lepingutega tagada. Mida kõrgemale me hierarhias ronime ehk mida suuremaks muutub vastutusala, seda suuremaks muutub palk ja vähemaks jääb hoobasid, mis sunniks oma rahakotiga riskeerima. Suvaline töömees võib oma lolluse pärast lõpetada objekti sügavalt kahjumis. Tagasiastunud poliitik või kinga saanud tippjuht aga paneb tasku veel hüvitisedki! Nii et kui te räägite vastutusest, härrad poliitikud (tippjuhid, ärimehed), siis parem ärge rääkige - te ei valda teemat! Ärge rääkige ka "pingutusest", mida te olete teinud selleks, et väärida kõrget palka, sest teil puudub ettekujutus pingutusest, mida tehakse selleks, et teile oleks seda maksta. Ärge rääkige ka missioonitundest, mis on teile "tähtsam kui palk", sest seda usun ma alles siis, kui olete nõus oma tööd tegema tulemuspalgaga. Niikaua kui teie palga (kasumi) taga on suur sotsiaalne ja/või ökoloogiline jalajälg, olete vaid ülemakstud jobud! Ja ärge rääkige ka "maailmavaatest", sest see on vaid hästi kõlav fraas varjamaks tõsiasja, et teiste (kogu Maa) probleemid ei koti ja see omakorda tähendab, et tegelikult millegi eest vastutada ei kavatsetagi!

Poliitikamull seisneb ka usus, et poliitikud ajavad peale mõningate erandite (musti lambaid ikka juhtub hulka) siiski suurt, tarka ja väärikat asja, mida nimetatakse poliitikaks ja mis kokkuvõttes teenib rahva huve. Vastupidi! Peale mõningate erandite ajavad kõik eelkõige ikka enda asja, olles veendunud, et kõik mis mulle on hea, peab olema hea ka ühiskonnale. Kas teate mõnda poliitikut (või tunnete kedagi kes teaks?), kes on olnud nõus ajama asja või andma hääle eelnõu poolt, mis kahjustaks otseselt või kaudselt tema enda äri- või erahuve? Ma ei üritagi väita, et ükski poliitik kunagi õiget asja ei aja. Ma väidan, et ta ajab seda nii kaua, kuni see pole vastuolus tema kasumlike huvidega. "Ent grupi hüvang on alati juhuslik tagajärg, mitte esmane ajend." (R.Dawkins "Jõgi Eedenist")
Isegi kui poliitikasse minnakse sellise "rahva huvide" usuga, siis üsna ruttu nähakse ära ka kõik muud võimalused, mida poliitika pakub. Sellega harjutakse ja õpitakse ruttu ka vajalikud nõksud. "Poliitik peabki ka demagoog olema", väitis Jaak Allik kunagi "Kahekõne" saates. Huvitav, miks peab??? Seda ta isegi ei vaevunud selgitama. Ilmselt pidas niivõrd enesestmõistetavaks, et ei tulnud vist selle pealegi, et leidub keegi nii loll, kellele peaks seda põhjendama. Aga püüan siis oma lolli aruga ise järje peale saada. On kaks varianti, mil sünnib demagoogia - teadlikult või ebateadlikult. Kui demagoog ollakse teadlikult, siis järelikult pole argumente ja appi võetakse demagoogia erinevad võtted ja siis ei olda aus. Kui ebateadlikult, siis järelikult usutakse ise ka seda demagoogiat ja siis ollakse lihtsalt loll. Nii et kumb siis, hr Allik? Kas poliitik peab ka loll olema või peab ta ka valetama? Ma arvan, et vahet pole, sest loll on ta ka siis, kui ta ajab asja, mille puhul ta on sunnitud valetama. Loomulikult ei ole demagoogia ainult poliitikute pärusmaa. Võimalik, et kõige rohkem levinud ongi see just sellisel tasandil, kus kasutajad sellest ise aru ei saagi, millist kägu nad ajavad. Aga see ei tähenda, et haritum (ma ei ütle targem) seltskond oma isiklikke huve ajades rahvale mingit kägu võib ajada. Ja seda õigust lausa postuleerima peab!
"Korruptsioon on alati olnud", väitis U.Sõõrumaa saates "Kolmeraudne". Täitsa tõsi, ongi! Ja sellele ei saa vastu vaielda. Kuid öelduna sellises kontekstis, nagu tema seda tegi - põhjendades, miks ta väidetava korruptandiga soovib koostööd teha - oli see heakskiitev hoiak! Sellega postuleeritakse ka korruptsioon.

See on lõputu ja banaalne teema. Selle lõputuses on oht valguda teemast nii välja, nagu ta elus kõikjale laiali valgubki. Sellepärast on probleemid ja raskused valikute tegemisel samad nii elukaaslast kui ka saadikut valides. Kus on inimesed, seal on ka nende ego ja ambitsioonid, mis alati vahendeid ei vali, kuid oskavad seda teha silmakirjalikult ja mingi aeg ka püüdlikult varjatult. Ja isu kasvab süües. Tuleb tõdeda, et see ongi elu ja nii on elu alati käinud, käib ja saab käima ka tulevikus. Ja mina pean tõdema, et ma elada ei oska. Tõmban siis otsad kokku. Rahvas ei väärinud Stalinit, Hitlerit ja teisi sarnaseid. Ei vääri praegu ka Putinit. On lihtsalt palju inimesi, kellele sellised sobivad. Kuid nende põhjal ei maksa teha üldistust ja nimetada neid inimesi kogu rahvaks! "Väärimist" näitas ilmekalt ka see, mida rahvas tegi lõpuks Mussoliniga, Ceausescuga või Saddam Husseiniga. Kas niikaua, kui nad seda teha veel ei suutnud, nad "väärisid" neid?