Pühapäev, 22. jaanuar 2017

Kommentaar Brandy Engleri teosele "Mehed minu sohval"



Urmas Rauba
Dr Brandy Engler  "Mehed minu sohval"
Tõsilugusid seksist, armastusest ja psühhoteraapiast.
2013   Kirjastus "Tänapäev"
Lugesin ja kommenteerisin 2013

Autor on noor naisterahvas, kes psühhoterapeudina on spetsialiseerunud meeste nõustamisele. Mehed tema sohval ei tähenda, et ka tema ise nendega seal sohval on, vaid sohva asub vastuvõturuumis, kus mehed oma lugu räägivad. Lood on erinevad ja neid ma kommenteerida ei võta, minu jaoks on tähtis vaid autori suhestumisoskus ja sellest johtuv nõustamise tase. Ma arvan, et võin piirduda selle raamatu puhul vaid ühe tsitaadiga, mis minu jaoks on piisavalt määrav.
Meeste truudusetus šokeerib autorit: (lk102) Otsisin põhjuseid väljaspool ilmselget – tead küll: kui ta on seda teinud juba varem või kui ta tegi seda sinuga, on ta määratluse kohaselt üleaisalööja. Uurisin ka igalt naiselt, kellega sedalaadi vestlus aset leidis, millised on nende tundmused sellise kogemuse suhtes. Üldine nõusolek ulatus tõdemusest, et neil meestel puudub moraalne iseloom, kuni vabanduseni, et meestel tekib sageli tagasilööke: see on bioloogiline värk. Mehed on lihtsalt tehtudki selleks, et oma seemet külvata. Kuid see järeldus tundub liiga lihtne, liiga tahumatu, eriti siis, kui on tegemist keerukamate ja sügavamate emotsionaalsete, sotsiaalsete ja psühholoogiliste kihistustega.
Nii nende psühholoogide ja nõustajatega siis ongi! „Ilmselge“ lükatakse kõrvale kui  „liiga lihtne" ja „tahumatu". Ja mis mõttes „eriti siis" kui on tegemist kihistustega? Kihistused on alati - seda nimetatakse kultuuriks ja väljastpoolt seda ei tule kunagi ühtegi klienti. Palju neid Mowgleid ja Tarzaneid ikka leiab? Ja ühelgi Tarzanil ei tuleks pähegi pidada ebanormaalseks ja minna kellelegi kurtma, kui tal rohkem kui üks Jane on. Nimelt mitte ükski neist nimetatud kihistustest ei aja teda teise Jane juurde, sest tal pole ju neid kihistusi. Küll aga ajavad selliste kihistuste olemasolu mehi nõustajate juurde. Mind paneb sügavalt imestama, et inimesed, kes on oma kutsumuse ja hariduse poolest pandud teisi inimesi mõistma paremini kui nood iseendid mõistavad, ning aitama neid, on ise tõrjuvad inimesetundmise suhtes. Tundub, et nad usuvad inimese olevat mingi täiesti eraldiseisva, väljaspool looduse süsteemi eksisteeriva liigi, kelle ainsaks tunnuseks ja liikumapanevaks jõuks on „keerukad ja sügavad emotsionaalsed, sotsiaalsed ja psühholoogilised kihistused“. Võib-olla on seda meeldiv uskuda, aga liiga enesekeskne ja ohtlik! Mulle ei jää muljet, et see "ilmselge" ka tegelikult selge on. Ja see "liiga lihtne" - see paistab kogu inimkonnale olevat ületamatult keeruline!
Kogu oma püüdega olla sügav, jäädakse siiski vaid pinnapealseks urgitsejaks, kui jäetakse kaevamine pooleli seal, kus pinnas „tundub liiga tahumatu“. Tõde ei peagi olema „tahutud“ ja meeldiv. Piisab, kui ta on objektiivne. Füsioloogia ja sellest tulenev on objektiivne. Kõik need kihistused, millest autor räägib, on kõvad tegijad, kuid paraku subjektiivsed. Kui võrrelda füsioloogiat ja kultuuri, siis on see sama hea, kui panna vastamisi geenid ja meemid. Kumbki üritab järjekindlalt oma rida ajada, sellega on OK ja seda me nimetamegi (inimese) eluks. Hädad tekivad siis, kui need kaks on teineteisele vastu pandud töötama. Kumb jääb võitjaks? Üksikindiviidi tasandil leidub kindlasti palju näiteid, mil monogaamiat on ellu viidud. Teoreetiliselt pean võimalikuks isegi tsölibaati mis vältaks pika elu. Kahest küsimusest ikka ei pääse: Esiteks – mis läheb see maksma enesetundele ja tervisele, nii vaimsele kui füüsilisele? Kas võib midagi nimetada edukaks pelgalt selle põhjal, et see on õnnestunud ellu viia? Teiseks – mida see tõestab? See tõestab vaid seda, et inimene võib olla väga mässumeelne iseenda ja oma juurte vastu! Olles mingi meemi mõju all, võib ta korda saata uskumatuid kangelastegusid. See tõestab ka seda, et see meem on suht elujõuline kui ta leiab järgimist. Kui ta kandub ajust ajusse ja elab tuhandeid aastaid. See on sama, mis taimetoitlusega. Kuid need jäävad siiski meemideks – illusoorselt objektiivseiks. Nende saatuseks oleks välja surra koos nende kandjatega, kui kultuur kõigi oma vahenditega appi ei tuleks. Meem ei muutu (tõenäoliselt) kunagi geeniks. Geen vilistab meie vaimsele mässule ja kulgeb füüsiliselt objektiivseid rööpaid pidi kandjalt kandjale ehk põlvest põlve. Monogaami poeg paneks piltlikult öeldes kõiki naisi maailmas, kui "kihistused" tema käsi ei väänaks. Tütrega pole muide teisiti – ka tema pole monogaam. Ja vegetaarlase laps sööks kõike, kui tema vanemad vaid annaks. Üksikindiviidide eksperimendid endi kallal on väga huvitavad ja aitavad kaardistada inimese tugevust ja organismi vastupanu- ning kohanemisvõimet. Samuti rumalust. Ja ongi kõik! Liigina jääme paratamatult polügaamseteks omnivoorideks. Kaasaarvatud need samad mässajad.

Kuidas saab nõustamine, mis seda arvesse ei võta , neid mehi seal sohval aidata? Ega siis need „kihistused“, mida autor sordib, pole omavahel konfliktis, vaid nad on konfliktis ikka selle „lihtsa“ baaskihiga, millest nõustaja midagi kuulda ja teada ei taha. Ja sellised epiteedid, nagu "keerukamad" ja "sügavamad" ei paiguta neid kihistusi tegelikult sügavamale. Miks kõik psühholoogid lõpetavad kaevamise jõudes inimese lapsepõlve, kui on olemas ju ka inimkonna lapsepõlv? Vundamendiks kõige alla jääb siiski see "tahumatu". Sellest sünnibki see emotsionaalne pinge ja psühholoogiline dissonants, mida ei ole võimalik lahendada seda eitades. Neid mehi ei aita see karvavõrdki. Sisendades oma klientidesse tahet võitluseks oma juurtega, ei ole võimalik ravida ühtegi meest –  olemast mees! Ega inimest –  olemast inimene. Lükates sellise raviga probleemi vaid edasi, aitab see hoida nõustaja ametit, kindlustades stabiilselt klientuuriga, kellel on raha ja süütunnet rohkem kui mõistust.
 
Ega raamat reedagi seda, kuidas tahte sisendamine täpsemalt toimub, eks igal terapeudil ole omadki nipid, kuid sellel polegi ju vahet, kui sisuliselt ei saa toimuda midagi muud, kui uue "keeruka" kihistuse peale vedamine, et selle all olevat inimest peita. Nagu muumiat! Kas peidab? Nagu näha, siis inimese teadliku poole hämab ära tõesti, kuid teadvustamata pool ei jäta oma jonni. See on sama, kui aednikku ei huvitaks mulla mineraalne koostis ja ta panustaks ainult orgaanika kihtidele. Sisuliselt soovivad sellised aednikud teha viljakast salumetsast raba, kus lähtekivim jääks juba nii sügavale, et see mulla moodustumise protsessis, milleni taimede juured ulatuksid, enam ei osaleks. Kuid nagu näha - ulatuvad! Rabaprojekt paistab minevat rappa!
Mina tõesti ei tea, mida peaks tegema, et saavutada see ihaldatud eesmärk - laitmatult toimiv monogaamne inimkond. Kuid ma tean, et valetamisega ei saavutata seda ammugi. Huvitav, mitu tuhat aastat peaks veel valetama?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar