Kommentaarid Vadim Zelandi teostele "Transurfing - reaalsuse juhtimine"

Vadim Zeland    "Transurfing - reaalsuse juhtimine"  1-5 aste  Teadvuse äratamine

Kirjastus ERSEN 2013

Urmas Rauba

Lugesin ja kommenteerisin 2015 kevad ja suvi

Üheks läbivaks alusmõisteks Zelandi (edaspidi Z) teoorias on „pendlid“. Mis on pendlid? Saan aru, et autor mõistab selle all seda sama, mida Anatoli Nekrassov nimetab „egregoriks“, R. Dawkings nimetab „meemiks“ (vastandina objektiivsust kandvale geenile) ja mina olen nimetanud „mulliks“. See on suvaline ideoloogia või kultuuri ilming, mis baseerub valdavalt subjektiivsel soovmõtlemisel. Seega klassifitseerub Z enda transurfingu teooria samuti pendliks, egregoriks, meemiks, mulliks. Teooria tuli autorile unenäolise ilmutusena, mida ta nimetab ,,hommikutähtede kahinaks". Minu eesmärgiks ei ole anda mingit hinnangut selle teooria tõepärasuse kohta ja kuidas ma saaksingi, kui tegemist on tüüpilise „pole võimalik ei tõestada ega ümber lükata“ teooriaga. Hinnanguid saan ma anda vaid üksikutele osadele, millest teooria koosneb, mõttekäikudele, mis on kas loogilised või ebaloogilised ja vastuoludele, mida autor kas pole ise märganud või üritab peita.

See mida Z räägib pendlite kohta, on väga õige. Pendlid sünnivad kellegi mõttest, ideest ja hakkavad siis oma elu elama, püüdes üha rohkem inimesi oma mõjusfääri tõmmata ja kasvades ning toitudes nende inimeste energiast. Selles mõttes on isegi see nimi ,,pendel" tabavaim võimalik, sest mida rohkem inimesi sellele hoogu annab, seda kaugemale ulatub pendli haare ja viimase inimese lahkudes jääb ka pendel seisma. Piltlikult on need võrdlused ja mõisted kõik omal kohal ja kirjeldavad piisavalt täpselt toimuvat. Kas ka tegelikult on olemas mingit „energiakolli“, mis nagu ämblik oma võrgu servas passib, pole minu jaoks enam tähtis. On häid pendleid ja on halbu pendleid, kuid kõigil neil on ühine omadus see, et nad tegelikult ei hooli inimesest endast, vaid tema energiast ja püüavad selle kättesaamise nimel kontrollida ja manipuleerida inimesega. Religioonide pendlid on selle ilmekaim näide.

(52/3) "Kui te ei taha midagi omada, ärge lihtsalt mõelge sellest, minge ükskõikselt mööda ja see kaob teie elust. Elust välja heitmine ei tähenda vältimist, vaid ignoreerimist. Vältida tähendab lubada oma ellu, kuid püüda aktiivselt vabaneda. Ignoreerida tähendab mitte mingil moel reageerida, järelikult mitte omada."  Kuidas siis teada saada, mida tahad „omada“ ja mida mitte, kui sa „lihtsalt ei mõtle sellest“? Asi tuleb ju endale kõigepealt selgeks mõelda ja alles siis saab otsustada. Sel moel ignoreerimine, nagu autor kirjeldab, tähendab tegelikult ignorantsi – võhiklikkust.

(52/5) „Teile võib tunduda, et paigaldanud raudse eesriide enda ja maailma vahele, kaitsete end soovimatute pendlite eest.“ Miks sellepärast kogu „maailma“ vahele? Ülivõrde kasutamine antud kontekstis on tarbetu ja reedab püüet läbi liialdusest saadud emotsiooni enda mõttele kaalu lisada. Ja teiseks – seda sama võib ju ütelda ignoreerimise kohta samuti, et see on „raudne eesriie enda ja maailma vahel“. Parim kaitse soovimatu pendli vastu on siiski täielik teadlikkus ja kogu võimalik informatsioon. Kaasaarvatud negatiivne info, mis aitab teha õigemaid valikuid. (Sealsamas) „Mis siis on kaitse pendlite vastu? Tühjus. Kui ma olen tühi, pole põhjust minu külge klammerduda.“ Tühi pea? Siin autor eksib – selleks, et sinu külge klammerduda ei saaks, peab just nimelt olema „täidetud“! Tühi on väga kerge saak. Religioonid jms pendlid selliste külge klammerduvadki ja väga edukalt! Loodus ei salli tühjust, ta täidab selle kasvõi umbrohuga...

(61/4) „Pendlid ei ole inimesele absoluutse kurjuse avalduseks, kui inimene tegutseb teadlikult.“  Vastuolu eelneva jutuga! Tõsi, siin ta soovitab kasulikke pendleid enda huvides teadlikult ära kasutada. Aga selleks, et vahet teha endale kasulike ja kahjulike vahel, tuleb neist kõigist olla teadlik. Tasus siis žongleerida selliste sõnadega, nagu „ignoreerima“ ja „tühjus“? Väga tüütu on Z püüd lisada oma mõtetele sügavust, norides sõnade ja väljendite kallal, pakkudes oma versiooni, mis sisuliselt ei erine, nagu järgnevgi: (60/1) „… ärge võtke iga probleemi kui takistust, mis tuleb ületada, vaid kui teelõiku, mille peab läbima.“ Ka järgnev lause, mis peaks nagu selgitama seda vahet, ei tee seda: „Ärge jätke probleemile enda sees kohta. Olge tema suhtes tühi.“ Miks ei võiks „tühjalt“ „ületada takistust“? Või miks ei võiks „läbida teelõiku“ koos „probleemiga enda sees“?

(66/3) „Kõige enam erutavad meid asjad, mis hirmutavad, teevad ärevaks, valmistavad muret, rõhuvad või muudavad rahulolematuks. Sääraseks on inimpsüühika aastatuhandete vältel vormunud destruktiivsete pendlite mõjul, millele on kasulik hoida inimest hirmu all, et temaga tulemuslikult manipuleerida.“ Tõsi, religioonid ja kasti (klassi-) süsteemid on ehedaks näiteks. Kuid Z eksib põhjuse ja tagajärje suhtes. Aastatuhanded on inimkonna ajaloos liiga lühike aeg, et inimpsüühikas teha kardinaalseid muudatusi. Küllap meid erutasid kiskjad juba miljon aastat tagasi. Kui me oleksime nende hirmude suhtes olnud ükskõiksed, poleks meid liigina enam olemas. Inimene pole kunagi olnud see heasüdamlik dodo, kellena paistab, et Z kujutab ette meid kunagi olnud. Pendlid lihtsalt kasutavad ära inimpsüühika võimalusi, mitte ei tekita neid. Z eksib ka selles, mis meid kõige rohkem erutab – kiskjate eest pääsemine ja turvalisuse küsimused vaieldamatult erutasid, kuid sugugi pole kindel, kas saaklooma edukas jaht seda vähem tegi. Kahtlustan, et tegelikult rohkemgi. Sest füsioloogiliste vajaduste rahuldamine käib turvalisuse vajadusest ettepoole. Tsitaat jätkub: „Just seepärast kujutavad inimesed endale ainult ähmaselt ette, mida nad tegelikult tahavad, aga see eest teavad kindlalt, mida ei taha.“ Taas vastupidi! Inimeste tahtmised on alati olnud konkreetsemad, kuid see, mida kõike ei taheta, muutub oma paljususes ähmaseks, sest kõike isegi ei suudeta ette kujutada. Haigusi on sadu, võimalusi endale füüsiliselt viga teha on sadu, võimalusi sattuda millegagi plindrisse on sadu jne jne. Inimesel, kelle ettekujutus oma tahtmistest muutub ähmaseks, on kas vaimne puue või on tal kõik vajalik eluks olemas. Kui kõik inimese elementaarsed vajadused ja kõik astmed ,,Maslow püramiidil" on täidetud, alles siis võib minna pilt häguseks ... nendel, kel pea on ,,tühi".

(70/1) „Head uudised ei eruta eriti ja ununevad kiiresti. Halvad, vastupidi, kutsuvad esile elavat vastukaja, sest kannavad endas potentsiaalset ähvardust. Ärge lubage halbu uudiseid oma hinge, seega ka oma ellu.“ Kui alustada taas aegade hämarusest, siis mammuti tabamine või mõõkhambulise tiigri ülekavaldamine oli kindlasti nii hea uudis, et seda jätkus kauaks. Samuti kaasnesid sellega omad kangelased, keda ülistati rohkema toiduga. Need olid inimeste pidupäevad, mida ei kujutatud sugugi ähmaselt ette, ega unustatud kiiresti. Seda esiteks. Ja teiseks pole halb uudis kunagi ainult halb. Läbi järelduste ja seoste on neist alati midagi õppida, samuti sisaldab iga halb uudis otsesemat või kaudsemat abipalvet. Z selline üleskutse on väikekodanlik ja lühinägelik! Samuti rumal tema enda definitsiooni kohaselt: (206 all) „Rumalus – see on eelkõige psühholoogiline kaitse soovimatu info eest: „Jätke mind rahule, ma ei taha midagi teada!“ Terav mõistus vastupidi on avatus, teadmishimu, soov saada ja töödelda informatsiooni: „Tahan kõike teada!““ See oli selle raamatu vaieldamatu pärl, raske oleks tabavamalt rumalust ja tarkust defineerida! Küsimus: Kas Z on ise rumal või soovitab lugejatel olla? Miks sellisel juhul? Et nad „tühjadena“ kergemini transurfingu pendli külge jääksid?

(93/2) „Põlgus ja auahnus – need on inimeste pahed. Loomad ei tea neist midagi… Hunt nagu iga teinegi kiskja ei tunne oma saagi vastu ei viha ega põlgust. (Proovige ise tunda viha ja põlgust kotleti vastu)“ Väga kummaline mõttekäik, millest ei saagi aru, mida ta siis lõpuks tõestada tahtis! Et kas me siis oleme või ei ole nagu kõik teised loomad? Loomulikult ei tunne me mingit viha ega põlgust kotleti vastu – seega oleme samas paadis hundiga. Tsitaadi esimese poolega soovis Z küll vastupidist väita, kuid tõestusega pisut libises… kuid ta ikka ei jäta: „Nemad juhinduvad ainult otstarbekohastest kavatsustest ja täidavad sellega täiusliku looduse tahet. Metsik loodus on arukast inimesest täiuslikum.“ Kotlet tõestas küll, et oleme ühed täiuslikud mõlemad – või siis ebatäiuslikud mõlemad. Sest Z eksib ka sellega, nagu loomad ei tunneks auahnust ja põlgust. Tunnevad ka need, kes metsikult elavad. Hierarhiad nendel tunnetel tekivad ja püsivadki. Võimuvõitlus käib kõigil liikidel, kes karja koonduvad. Hunt ei tunne midagi sellist kindlasti saagi (kotleti) vastu (nagu inimenegi), kuid tunneb täiega oma liigikaaslasest konkurendi vastu (nagu inimenegi)! Kotleti näide oli seega kahekordne libastumine.

(105/2) „…Kellelgi pole õigust teid süüdistada. Teil on õigus olla teie ise. Kui võimaldate endal olla teie ise, langeb õigustamise vajadus ära ja karistuse hirm hajub. Vaat siis sünnib tõeliselt hämmastav lugu: keegi ei söanda teid solvata… Te ei satu kunagi olukorda, kus keegi võiks teid vägivallaga ähvardada. Teised langevad ikka aeg-ajalt vägivalla ohvriks, kuid teie mitte. Seda seepärast, et teie kõrvaldasite süütunde oma alateadvusest, järelikult antud eluliinidel teie karistamise stsenaariume lihtsalt ei ole. Vaat nii.“ Süütunne on pikem teema ja selle juurde tulen tagasi. Kõigepealt selle tsitaadi sõnum – parastav ja ilkuv „vaat nii“ seal lõpus. Hämmastav, kui julmad kohtumõistjad on kõik esoteerikud tegelikult. Ehkki nad püüavad luua endist õiglaste tallekeste kuvandit, rääkides negatiivsete hinnangute mitteandmisest, teevad nad seda ise ilmse parastava mõnuga: „vaat nii“. Kõik inimesed, kes on sattunud vägivalla ohvriks, peavad ennast ise süüdi tundma selles, et neid rünnati. Kui mõni pervo kasutab ära esimese ettejuhtuva inimese, kellest jõud üle käib, et oma seksuaal-fantaasiaid rahuldada, siis ise süüdi! Sinu teed ristusid narkomaaniga, kel kell kukub, kuid raha pole – ise süüdi! Kui sa ei hilinenud lennukile, mis oli „määratud alla kukkuma“ (70 lõpp), siis ise süüdi! Jne. tuletan Z-le meelde tsitaadi algust: kellelgi pole õigust teisi süüdistada! Eriti veel kui ei tunne inimest ega tausta. Z kasutab mitmes kohas raamatus ilmse mõnuga selliseid hinnanguid, nagu „idiootlik“ ja „kretiinne“. Siinkohal sobivad need tema enda kohta! Sama kretiinse suhtumisega käsitleb ta ka katastroofe.

(127/1) „Inimpsüühika on nii seatud, et reageerib jõulisemalt negatiivsetele ärritajatele… Muidugi võivad ka positiivsed mõjutused tekitada tugevaid tundeid. Kuid jõu poolest ületavad hirm ja raev kõvasti rõõmu ja lusti. Säärane ebavõrdsuse põhjus pärineb sajandite hämarusest, kui hirm ja raev olid ellujäämise otsustavateks faktoriteks…“ Veel paarkümmend lehekülge tagasi põhjendas ta seda pendlite destruktiivsete mõjudega. Progress on ilmne. Jään huviga ootama, millised arengud edasi… Ja veel - kummaline on lugeda, kui keegi räägib sajanditest, teades, et inimpsüühika areng ulatub miljonitesse aastatesse. Või on see teadmata? (127/2) „Inimtaju seda iseärasust kasutavad agaralt ära massiteabevahendid, see tähendab pendlid“ … „Uudistesaadetest kuuleb harva häid teateid. Tavaliselt toimitakse nii: võetakse mingi negatiivne fakt, seda pööritatakse, välja ujuvad uued üksikasjad, nende ümber naudiskletakse ja neid dramatiseeritakse igati.“ Uudistesaadetest kuuleb küll kõiksugu uudiseid – nii häid, halbu kui neutraalseid. Kui Z harva häid kuuleb, siis järelikult ei pane ta neid tähele. Ilmselt ignoreerib ja on „tühi“. Või ei ole need tema jaoks piisavalt head. Kuid ta võiks arvestada, et ka iga neutraalne uudis on kellegi jaoks hea! Negatiivsete faktide üksikasjade ümber „naudiskletakse“? Väga negatiivne hinnang läbi iroonilise sõnakasutuse! Ma ei eita, et seda teatud kanalites tehakse, kuid valida saab ka asjalikke kanaleid, mis on suunatud intelligentsemale publikule. Seda esiteks. Ja teiseks – fakt on fakt, mis tarkadele on info, mida on võimalik töödelda. Rumalate jaoks võib see olla küll ajaviite lõksutamine, kuid heal juhul õpivad ka nemad sellest midagi. Veel rumalamate jaoks: „jätke mind rahule, ma ei taha midagi teada!“ 
Tänu negatiivsete faktide „üksikasjade pööritamise“ ongi näiteks kriminalistika juba omaette väga peen teadus. Samuti looduskatastroofid on luubi all jne. Tark õpib kõigest. Z arvates muidugi kriminalistikat poleks vajagi, sest ühtede inimeste agressiivsus kaoks ju iseenesest, kui teised lihtsalt lõpetaksid süü tundmise. Ei teagi, kas see on lihtsameelsus või kretiinsus… Kõige vähem, muide, tunnevad süüd just need samad agressiivsed vägivallatsejad, kes tegelikult ON süüdi! Kuid lähme edasi. (129/3) „Inimeste mõttekiirguse sagedus, kes pöörab tähelepanu sellistele sündmustele, haaratakse samuti kaasa… Negatiivsest informatsioonist huvituv inimene saab seda alati küllaga… Järk-järgult ja märkamatult tõmmatakse ta aina enam mängu ja viimaks saab ta palli. Vaatajast saab mängija, see tähendab – katastroofi ohver. Kuidas see saabki olla teisiti? Said ju katastroofid inimese elu osaks, ta ise lubas nad oma kihti, võttis tahtmatult ohvri saatuse ja materialiseeris viletsa variandi. Inimene loomulikult ei tahtnud saada ohvri rolli, kuid sel pole tähtsust. Kui inimene pendli mängu vastu võttis, jagab rolle pendel. Seetõttu, kui paljude teiste inimeste jaoks on õnnetus vaid asjaolude saatuslik kokkusattumus, siis meie ohvri jaoks on see loomulik ja loogiline lõpp… Kui te destruktiivse pendli tõukeid ignoreerite, ei satu te kunagi katastroofi. Ütleme nii, et selle tõenäosus on nullilähedane.“ Ei satu siis kunagi või paljud siiski satuvad? Ja mis mõttes „paljude teiste jaoks on õnnetus vaid asjaolude saatuslik kokkusattumus“? lk 105/2 väitis autor, et inimestel, kes on „kõrvaldanud süütunde alateadvusest“, nendel „antud eluliinidel karistamise stsenaariumi lihtsalt pole. Vaat nii.“ Kas õnnetus polegi karistus? Võib-olla siis tõesti, kuid kas „asjaolude kokkusattumus“ ei tähenda mitte „juhust“? Juhust ei pidanud ju ka olemas olema?! Mina nimetan seda kas hämamiseks või on tal asjad lootusetult sassis! Ja hämamisega läheb edasi, mida kõike ümber kirjutada pole mõtet. Kuidas käib siis see ignoreerimine, et ei satuks „kunagi katastroofi“? (130/2) „Pange tähele: ärge hoiduge informatsioonist, vaid ärge lubage seda endasse.“ Väga diip! Aga kui ikka tõesti sellisest sügavusest pole antud aru saada, siis lõik lõpeb väga elegantselt, ka kõige juhmim peaks aru saama: tuleb „… nimme negatiivsele informatsioonile sülitada ja lülitada tähelepanu ümber kahjututele telesaadetele ja raamatutele.“ Tore pikaealisuse valem, hea meelde jätta: „Sülita ja lülita!“ Ok! Inimesed, kes imestasid, et meri järsku pikalt taganes, jättes enda järel kuiva merepõhja koos kõige põnevaga, mis sealt leida ja läksid seda pahaaimamatult uurima, olid ilmselt pigem need, kes „sülitasid-lülitasid“, kui et need, kes „negatiivsete faktide üksikasjade“ vastu huvi tundsid. Need, kes „lubasid endasse informatsiooni katastroofidest“ andsid jalgadele valu, sest teadsid, et kohe järgneb tsunami. On omad tarkused, kuidas käituda maavärinate puhul jne, kuid tarkused ei tule sülitades-lülitades, vaid kogemustega. Mida ei pea isegi ise kogema, tuleb lihtsalt ahnelt vastu võtta ka ka kõige negatiivsem informatsioon!

Küsimus autorile: Kui „hirm ja raev olid ellujäämise otsustavateks faktoriteks“ ja väljendasid seega „täiusliku looduse tahet“ juba „sajandite hämarusest“, siis kuidas saab see nüüd olla vastupidi? Kuidas nüüd järsku on saanud sülitamine-lülitamine selleks otsustavaks faktoriks? Kas variantide ruumi ei olnudki veel „sajandite hämaruses“, et transurfingu reeglid siis ei kehtinud? Veel häid sülitamise näiteid: (134/5) „… Kui te tõesti epideemiale sülitate, siis üleminekut (eluliinile, kus põete läbi haiguse täisprogrammi) ei toimu. Kui olete puhkusel, kellegagi ei suhtle, uudiseid ei kuula ja epideemiast midagi ei tea, siis pendel teid ei puutu…“ Esiteks, kui epideemiate puhkemine sõltuks „nendest mitte midagi teadmisest“, siis poleks olemas ühtegi epideemiat. Paraku saadakse neist teada alles siis kui nad juba on! Ja teiseks, haigused levivadki just nimelt suhtlemisega. Kui ikka „kellegagi ei suhtle“, pole ka pisikut – mis imet siis selleski, kui „pendel teid ei puutu“?! „Kas te olete mõelnud, miks arstid haigetelt nakkust ei saa? Paljud töötavad isegi julgelt ilma maskita…“ Mina küsiksin autorilt sellepeale, et kas temal on tulnud pähe mõelda, miks arstid vanasti surid nagu kärbsed, kuni õpiti piltlikult öeldes „käsi pesema“? Arstid teavad täpselt, millal on maskist kasu ja millal mitte. Ja mask on tihti ka selleks, et patsienti kaitsta, mitte vastupidi. Ilmselt ei ole tal tulnud pähe seda mõelda, sest ta vastab oma küsimusele ise nii: „Asi on selles, et ka arstid mängivad pendliga aktiivset mängu, kuid neile on määratud hoopis teine roll. Analoogia põhjal järelduste tegemiseks võite võimaluse korral jälgida reisilennuki stjuardesse. Need head haldjad soovitavad kõigile tungivalt rihmad kinnitada, aga ise lendlevad ringi, nagu suudaksid koolibri kombel õhus rippuda, kui midagi peaks juhtuma.“ Kes „määras“ arstidele teise rolli , kui transurfingu järgi me ise endile rolle valime? Arstid ise? Ok, sel juhul „määravad“ kõik inimesed endile ju rolli, milles iial ei saa „karistatud“. Mille poolest arstid ja „analoogia põhjal“ stjuardessid on erandiks? Pealegi, kui Z soovib teha järeldusi korrektselt, siis peaks ta „võimaluse korral jälgima reisilennuki stjuardesse“ mitte olukorras, mil lennukiga „midagi peaks juhtuma“, vaid olukorras, mil juhtub! Mina ei ole küll kuulnud ühestki stjuardessist, kes õnnetusest oleks „koolibri kombel“ pääsenud paremini kui reisijad. Väga segased näited ja kahtlustan, et ega need teda ennastki ei rahuldanud. Kuna paremaid ei leidnud, siis peatükk lõpeb mitte enam nii enesekindlalt: „Transurfing – see ei ole dogma ega lõpliku tõe instants. Ühtki ideed ei tasu ülendada absoluudiks. Saab vaid seaduspärasused teadmiseks võtta. Tõde aga on alati „kusagil lähedal, kuid kus täpselt – ei tea keegi.““ Jah, ei tea! Igal juhul nende näidete lähedal mitte… Seal polnud ka ühtegi seaduspära…

(138/2) „….Teadvus alavääristab kadeduse objekti ainult silmakirjaks, enda rahustuseks, alateadvus aga võtab kõike tõsiselt. Ja siin osutab ta karuteene, tehes kõik, et alavääristatut ja ärapõlatut mitte saada.“ Alateadvus pidi ju just see tark olema. Kuidas nii, et rumal teadvus teda haneks tõmbab?!

(138 all) „….teie järjekordne palk on eelmisest veelgi väiksem või on hinnad järsult tõusnud või nõutakse teilt võla tasumist.“ Hinnad tõusevad kõigi jaoks! Ka nende, kes pole „nördinud“ ega „reageeri negatiivsete hinnangutega“. Ja võlg on võõra oma samuti kõigi jaoks.

(143/4) „Seda, mismoodi saab alateadvus juurdepääsu informatsiooniväljale, ei ole meile siiamaani teada antud… Olgu selle näiteks selgeltnägemine… Me ei mõista selliste ilmingute mehhanismi ja kuulutame need paranormaalseteks. Soovimata oma jõuetust tunnistada, ei suhtu fundamentaalteaduste pendlid säherdustesse nähtustesse tõsiselt. Kuid ainuüksi sellepärast, et me neid seletada ei oska, ei lakka nad veel olemast faktid ja niisama lihtsalt me neid eemale tõrjuda ei saa.“ 1. Kuidas saab Z väita, et informatsiooni saab just alateadvus? 2. Missuguse tõestusega saab Z väita, et „juurdepääs“ toimub just tema kirjeldatud „informatsiooniväljale“? 3. See on väga aus, et Z tunnistab, et „me ei mõista selliste ilmingute mehhanismi“. Aga kui keegi seda ei mõista, kaasaarvatud Z ise, siis kuidas saab seda nii lõdva käega seletada? Kas järelikult „fundamentaalesoteeria“ ise pole see, kes oma „jõuetust tunnistada ei soovi“??? Z ei ole iseenda vastu aus lõpuni. Mitte kellelegi ei saa ette heita mitteteadmist, kuid saab ette heita lünkade täitmist suvalise pähe tuleva seletusega! Hüpoteesiks see kõlbab, kuid mitte enamaks. Teadlased ei ole jõuetud tunnistama seda, mida nad ei tea – nad lihtsalt ei soovi postuleerida midagi, mida tõestada pole suudetud. Kuid esoteerikale pole see probleem: tõestus – my ass! 4. Kuidas saab Z väita, nagu teadus ei suhtuks tõsiselt või tõrjuks fakte? Ometi on selleks läbi viidud palju uurimisprojekte ja sellega tegelevad instituudid? Kui „mehhanismide mõistmisel“ ei ole jõutud läbimurdeni, siis ei tähenda see ju ometi seda, et kunagi ei peaks jõudma. Vahet pole, kas läbimurre toimub aasta, saja või tuhande pärast. Teadus võtab sammu korraga, kuid ainult tõestatud sammu. Kuhu nii kiire on, hr Z? Mitteseletamine ei ole eemale tõrjumine. See on hoidumine meelevaldsest seletusest. Meelevaldne seletamine on märk jõuetusest tunnistada oma teadmatust, mis omakorda on märk rumalusest! Ja ei ole mõtet teadlastele nina alla hõõruda seda, mida nad (veel) ei tea. Intelligentsuse üks tunnuseid on arusaamine sellest, mida ei teata, ning selle aktsepteerimine. Nad teavad seda ise kõige paremini. Küll aga võib sellest tunnusest teha järelduse nende inimeste intelligentsuse kohta, kes ei suuda ei aru saada ega leppida sellega, et nad kõike ei tea, kuid seletusi tuleb nagu käisest...

(146/3 – 147 lõpp) käib üks totaalne mõistusepeks: „Sellest ajast, kui mõistus abstraktsete kategooriate abil mõtlema hakkas, hakkas side mõistuse ja hinge vahel aegamööda atrofeeruma…“ „Lisaks sellele on mõistus pidevalt hõivatud omaenda lobaga. Ta arvab, et kõigele on olemas mõistlik selgitus ja hoiab kogu informatsiooni pideva kontrolli all. Hingest saabuvad vaid ähmased signaalid, mille määratlemisega mõistus oma kategooriate abil sugugi alati toime ei tule. Hinge ebamäärased tunded ja teadmised upuvad mõistuse valjuhäälsetesse mõtetesse. Kui mõistuse kontroll nõrgeneb, tungivad intuitiivsed tunded ja teadmised teadvusse.“ (Meenub Francisco Goya „Uinuv mõistus sünnitab koletisi“…) „See ilmutab end hägusa eelaimusena, mida võib nimetada ka sisemiseks hääleks. Mõistus pööras korraks pilgu kõrvale ja sel hetkel tajusite te hinge tundeid või teadmisi. See ongi hommikutähtede kahin – sõnadeta hääl, mõteteta mõtisklus, hääletu hääl.“ Mõistus ajab tõesti tihti „loba“. Selle tõestuseks ja tulemuseks on arvukalt ohjeldamatut targutamist ja pakse raamatuid. Kuid see ei tõesta veel, et „hing“ kunagi tühja loba ei ajaks. Hing arvab, et ,,kõigele on olemas mittemõistlik selgitus"! Selle tõestuseks on religioonid. Selle tõestuseks on põhjendamata armukadedus, mis toidab end ise omaenda lobaga. Selle tõestuseks on paanika hood, paranoiad ja arvukad foobiad ja veel rohkem targutamist ja pakse raamatuid. Need on kõik tunded, sisemine hääl ehk hinge loba. Seegi on „hommikutähtede kahin“, kui alkoholi mõjul mõistus annab ohjad hingele. Kadugu mõistus, skool! „Hing, erinevalt mõistusest, ei mõtle ega arutle – ta tunneb ja teab, ning on seetõttu eksimatu.“ See on küll huvitav postulaat ja kummaline mõttekäik. Selleks, et olla eksimatu, ei tohi mõtelda ja arutleda. Milline kergendus kiremõrtsukatele, lapsepilastajatele, vägistajatele ja muudele pervodele! Olgem impulsiivsed, laskem käiku kõik, mis hetke ajel tõuseb – olgu siis riist, rusikas või püss – kohe palge ja tuld! Muide, mõtted tekitavad samuti tundeid ja vastupidi. Kuidas on võimalik selles välkkiires virr-varris eristada hinge? Kui seda tehakse eelneva postulaadi järgi, siis vaene mõistus saab alati hiljem peksa valede otsuste eest, kui ka ajendiks olid tunded ja hing saab alati au ka siis, kui tegelik nõuandja oli mõistus. Kui ei tulda toime oma tunnetega - vihatakse mõistust. Kui ei tulda toime oma mõtetega - vihatakse samuti mõistust...  (147/5) „Hing enamasti teab, mis teda ees ootab. Ja üritab sellest vaikselt teada anda mõistusele. Kuid mõistus peaaegu ei kuule teda ega pane hägust eelaimust millekski.“ Mis tähendab enamasti? Kui ta on eksimatu, siis peaks ju alati? Kuidas siis peab selle niigi nõrga hääle juures vahet tegema, millal ta teab ja millal mitte?! „Paraku on hästi teada, et mõistlikud arutlused ei garanteeri kaugeltki alati õiget lahendust.“ Nagu eelmises tsitaadis autor just ütles, ei tea ju hingki alati kõike, järelikult ei garanteeri samuti õiget lahendust! Mina ei usaldaks küll sellist venivat mõõdulinti, mis kord ühe, kord teise tulemuse annab!

Ja muidugi ei garanteeri mõistuski kaugeltki alati õiget lahendust. Sellel on mitu põhjust: 1. Mõistus ei tea peaaegu mitte kunagi kõiki asjaolusid. 2. Ei ole tihti meie arutlused mõistlikud, sest me ei soovigi arvesse võtta kõiki asjaolusid. Ja seda põhjusel, et meie hing (tunded) segab vahele ja asendab ratsionaalse mõtlemise soovmõtlemisega. Enamasti ei pane me seda tähelegi. Ning kolmandaks võib öelda, et see kui mõistus eksib, ei tõesta automaatselt hinge eksimatust, vaid ikka ja ainult mõistuse ekslikkust konkreetsel inimesel ja konkreetsel juhtumil. Ei saa teha ühe inimese rumalusest mingis olukorras üldistuse mõistuse kui sellise kohta. Ütleme siis piltlikult: Paraku on hästi teada, et toimivad lihased ei garanteeri kaugeltki alati lati ületamist kõrgushüppel. Kuid tuleb teine inimene ja sooritab hüppe puhtalt… ,,Vaat nii!"

 „Kus su mõistus oli“, küsitakse kui keegi lollusega hakkama saanud. No ei olnudki mõistus ligi, „segamas hinge oma valjuhäälsete mõtetega“. Kuid kus siis hing oli, miks keegi seda ei küsi? Lollused tulevadki otse hingest. Lapsel peaks olema ju kõige parem seis, mõistus veel arenemata ja väeti. Miski ei tohiks lapse hinge segada teada andmast, kuidas käituda või „mis teda ees ootab“. Ometi peavad vanemad iga hetk valvel olema, et asendada lapse puuduvat mõistust. Et ta ei kukuks kusagilt alla, ei tõmbaks keevat vett kaela, ei roniks nõrgale jääle jne. Kui hing on olemas, siis on ta paraku sama loll nagu tema omaniku mõistus. Või siis sama tark – vahet pole kuidas sõnastada. Näib, et hing saab targemaks koos mõistusega. Mõistus ajaga. Hea ja tark hing küpseb elukogemuse ja elutarkusega. Siis kui mõistus on avastanud ja heaks kiitnud mingite vooruste eelised – on hing sama vooruslik. Kui selleks mõistust ei jätku, pole hingestki paremat loota. Elutarkus – see ongi südamehääl ja selle mõõt. See ongi hing ja selle suurus.

(634/4) „…Ei saavuta te midagi ka juhul, kui püüate mõnd eset sisemise taotlusega mõjutada, näiteks tahtejõuga liigutada pliiatsit. Proovige kujutleda, kuidas hoopis pliiats teid nähtamatute niitidega enda poole tõmbab. Selle siduva lüli abil suudate ka teie ise seda liigutada. Täpselt sama moodi ei tõuse te ka lendu, sundides end õhku kerkima. Kujutlege vastupidist, nagu ümbritsev maailm ise tõstaks teid õhku.“ Lendamine – see on imelihtne! Sisemise taotlusega asju ei liiguta ega tõuse lendu. Järelikult välisega. Väline taotlus tähendas Z teoorias seda, kui mõistus ja hing on üksmeelel, tasakaalus. Nüüd siis sain teada, kuidas see käib. Et mitte mina maailma, vaid maailm mind. Ei piisa ainult sellest, et ütelda „Minu soovil“, vaid kindlasti peab lisama „Havi käsul“! Ainult, et mis vahet sel on, kui ikkagi mina mõtlen, mitte ei mõtle ega soovi maailm – pliiats? See on ikkagi minu sisemine soov, ükskõik, mis pidi ma seda mõtlen. See loogika ei tohiks ju ometi nii keeruline olla. Aga Ok! Kui minul kiilub, siis on see minu mõistusele liiga kõrge latt. Ja ma olen valmis seda tunnistama, olen valmis Z mõttekäiku aktsepteerima, ilma et ise sellest aru saaksin, kohe kui ta ette näitab. Aitab teooriast, sest siin on tõestamise koht! Raamatu tagakaanelt leiame raamatut tutvustavast tekstist lõigu: „See ei tundu usutav, kuid ainult esmapilgul. Raamatus kirjeldatud ideed on juba leidnud praktilise kinnituse.“ Kus, millal ja kellega? Ei ühtegi viidet. Ettearvatavalt ei olnud sellel avaldusel ka allkirja. Ilmselt oli ta selle ise kirjutanud. Ei saa võtta tõsiselt! Kaine mõistus nõuab tõestust ja see selgitabki, miks esoteerikud mõistust ei salli. Veel stiilinäiteid mõistusepeksust: (152/2) „Ülalpool oli näidatud, kuidas mõistus autoritaarselt oma tervel mõtlemisel põhinevat tahet dikteerib. Paljud inimesed arutlevad vägagi kainelt, aga samal ajal ei suudeta kuidagi oma probleemidega toime tulla. Kas säärasest tervest mõtlemisest on kasu? Mõistus ei suuda garanteerida usaldusväärset lahendust.“ Vahest (võib-olla isegi enamasti) peabki mõistus olema autoritaarne, et tunded ei saaks oma isekat tahet realiseerida. Vastasel juhul oleks maailm nagu suur ostukeskus, riiulite vahed täis maas siplevaid ja röökivaid inimesi, maailm oleks täis ka vargaid ja mõrtsukaid. Elame me ju ikkagi karjas ja peame arvestama teistega samuti, nagu soovime, et arvestataks meiega. Kui inimesed ei suuda oma probleemidega toime tulla, siis on põhjus ikka selles, et nad just ei suuda piisavalt kainelt arutleda. Tunded segavad! Või siis on probleemid füüsilist laadi ja lahendused ei sõltu ainult mõtlemisest. Ja mis kõige tähtsam – inimese probleemid pole enamasti seotud ainult tema endaga. „Vägagi kainelt arutleva“ inimese peamiseks probleemiks on teine inimene või teised inimesed, kes arutleda ei suuda ega taha…  Tegelikult maailm ju ongi täis vargaid ja mõrtsukaid ja piltlikult ka maas siplevaid ja röökivaid inimesi, kes tundlevad vägagi tundeliselt, "aga samal ajal ei suuda kuidagi oma probleemidega toime tulla". Kes tegelikult neid probleeme ise tekitavad.

Seda, kui võimetu on mõistus lahenduste leidmisel, on Z korranud korduvalt. Tema teooria kohaselt pole mõistus suuteline ise mitte midagi uut välja mõtlema, kõik lahendused ja looming on olemas „variantide ruumis“, kust alateadvus ( hing, tunded, sisemine hääl, jms) on võimeline seda leidma. Minu küsimus Z-le: Miks evolutsioon midagi nii tarbetut võttis vaevaks tekkida, areneda ja täiustuda, nagu seda on mõistus? Või kui see on paremini mõistetav, siis sõnastan küsimuse teisiti: Miks jumal (loodus) kinkis mõistuse – võime abstraktselt ja loogiliselt mõtelda? Loodus on ju „targem arukast inimesest“! Ei ole ei tark, ega arukas arvata, et inimene on midagi looduse välist!

(153/5) „Nagu ülalpool näidatud, on mõistus pidevalt kunstlikult loodud tähtsuse surve all ega suuda seetõttu vastu võtta efektiivseid otsuseid.“ Siin Z eksib põhjalikult. Tähtsus ei ole kunstlikult loodud. Ja seda ei ole loonud mõistus. Tähtsus on meil „veres“, see aitas meil ellu jääda aegadel, mil elu oli võitlus ja parem positsioon seda mugavamalt kindlustas. Tähtsus kaasneb positsiooniga ja selle palgaks on paremad palad ja rohkem seksi. „Tähtsus“ tuleb meie seest, meie „hingest“ ja on seega „täiusliku looduse“ tahe. Ehkki me enam nii hullusti võitlema ei pea, pole vajadus tähtsuse järele kuhugi kadunud. Vähemalt geenide arvates, kes ei tea midagi ega tahagi teada heaoluühiskondadest. Nende jaoks on tähtis vaid see, et nad ise ellu jääksid. Tähtsus ja võime tunda naudinguid on hoovad, millega geenid meid sunnivad ikka tegutsema sarnaselt miljoni aasta taguse ajaga. Meie elu on lühike, nende elu pikk. Kuid võib jääda lühemaks, kui inimene tähtsusest loobub ja näiteks kloostrisse sulgub. Seda kõike esiteks. Ja teiseks: tähtsus on samuti tunne. Ja väga ürgne tunne. Seega läheb ühte patta sise-, kõhu- ja muude tunnete ja -häältega. Seega hing! Ainuke asi, mis tähtsuse vastu saab, on palju kirutud mõistus. Alles siis, kui mõistus on sortinud tähtsuse tähtsusetuse sahtlisse, on loota, et sinna see jääb. Paraku iga põlvkond peab seda uuesti tegema, sest geenid ajavad oma jonni edasi.

Mis puutub mõistuse suutlikusse vastu võtta efektiivseid otsuseid, siis just seda suudab mõistus väga hästi. Efektiivsus põhineb kalkulatsioonidel ja mõistus oskab väga hästi arvutada. Iseasi, kas need otsused laias-, pikas- ja globaalses plaanis õiged on. Aga igal juhul efektiivsed. Aurumasinad, sisepõlemismootorid jne võivad ju füüsikust autori nägemuse järgi olla intuitiivselt variantide ruumist haaratud lahendused – ei hakka selle üle targutama – kuid otsus need kasutusele võtta on olnud väga efektiivne ja selle tegi küll mõistus! Inimkond on saanud seda nautida – kaasaarvatud autor – kes tänu tehnika efektiivsusele on võitnud nii palju vaba aega, et kirjutada pakse raamatuid mõistuse ebaefektiivsusest. Efektiivsus on lihtsalt nii suur, et ressursid ei pane vastu ja seega globaalses plaanis tupik. Mõistusel pole muud häda midagi, kui et teda on vähe ja seegi vähene kipub enamasti mehkeldama ja koostööd tegema hinge pahupoolega, nagu näiteks tähtsuse ja ahnuse, kadeduse ja armukadedusega. Vähene mõistus on see, mis neile tunnetele õigustusi leiutab ja suurem mõistus neid läbi näeb ja väldib. Tähtsus iseenesest ei ole halb, see aitab tunda rõõmu iseendast ja elust. Samuti nagu ahnus pole halb niikaua, kui ta aitab ellu jääda ja üle elada vaesemaid aegu. Halvaks muudab need tunded piiride mitte tundmine ja ahnitsemine ning tähtsus teiste arvelt. Nagu seisused ja nendega kaasnevad privileegid ning orjatöö kasutamine. Paraku ei ole need ka tänapäeval kuhugi kadunud. Ehkki mõistus on üritanud, ei võta tunded teda kuigi palju kuulda. Ainult nii palju, kui seadused suudavad kohustada. Seadused, mille loomes on osalenud need samad tunded, mis piiri pidada ei oska ega soovi. Niisiis, jõudsin ise ka sinnamaani, kus võtaks ja annaks mõistusele keretäie, ning sõnastaksin Z tsitaadi ümber: Mõistus on pidevalt tähtsuse ja teiste tunnete surve all, ning kui teda on vähe ja ta on nõrk, siis ei suuda ta vastu võtta õigeid otsuseid. Tunded (hing) dikteerivad väga jõuliselt mõistusele oma soove ja kui mõistust pole piisavalt, et seda läbi näha, siis sünnibki soovmõtlemine. Ilma tõestusteta soovmõtlemistel baseeruvad õpetused ongi esoteerika. Kuna esoteerika teooriad on kunstlikult loodud, siis võib sellest tulenevat tähtsust samuti kunstlikuks nimetada. Ja loksubki paika Z viimane tsitaat. See käib ju tema enda kohta – esoteerika ning esoteeriku mõistus on „kunstlikult loodud tähtsuse surve all“…jne. Seega „Kui tähtsus kõrvale heita, hingab mõistus kergendatult…“(154/“) Kui tõsi!

Veel mõistusepeksu pärleid: (154/3) „Mõistuse tahtejõulised otsused – need on enamikul juhtudel mõttetud käteplärtsatused vees.“ Taas küsimus: miks enamikul juhtudest? Miks mitte kõigil juhtudel, kui mõistus ikka nii võimetu on! Järelikult neil mõistuse „vähestel“ võidukatel juhtudel on olnud mõistust piisavalt ja „enamikul“ juhtudel on lihtsalt vähe olnud. Kas on see mõistuse või pigem mõistuse omaniku süü? Kas saab näiteks raha süüdistada, kui sul seda mingi kauba ostmiseks vähe on? Kas pole see mitte autori „tähtsus“, kui ta arvab, et ta võiks paadi hinnaga tankeri osta? Keegi pole nõus müüma – järelikult on raha „mõttetu käteplärtsatus vees“! Kuid autor on isegi veelgi tähtsam, ta väidab, et tankeri saamiseks pole isegi paadiraha vaja: (154/4) „Kui lahendus on variantide ruumis juba olemas, pole võimsa ajuintellektiga midagi peale hakata.“ Õigus, Z, mis võiks veel paremini tõestada, et rumal olla pole mitte ainult mugavam, vaid ka õigem! Tõeline arengusuund, kuhu püüelda. Kui mingiks tegevuseks pole mõistust vaja, siis heitkem üle parda kui tarbetu ballasti. Muide, mis vahe on teraval mõistusel ja võimsal ajuintellektil, et ühte võib kiita, kuid teist tuleb laita?
Kuid ei tohi Z-le teha ülekohut, nii ta seda ju ei mõelnud: (154/2) „Loomulikult läheb igapäevaste ülesannete lahendamiseks vaja ka loogilist mõtlemist, teadmisi ja analüütilist aparaati.“ Kuid milleks ikkagi? Kas variantide ruum ei olegi siis igapäevaseks kasutamiseks? Kas hing ei olegi ilmeksimatu iga päev? Ainult pühapäeviti? Ega ta seda igapäevast  mõtlemise peale energia raiskamist ikkagi päris õigeks ei pea jah: „… kogu võlu peitub selles, et tähtsusest vabanenud mõistus ei hakka võimsast intellektist puudust tundma.“ Kui „võimas“ peaks olema selline, millest puudust ei tunne ja kui lahja siiski veel hädavajalik „igapäevaseks“? Paraku näitab elu, et mida lahjema mõistusega, seda rohkem tähtsust. Ja mida rohkem tähtsust, seda vähem tunneb puudust mõistusest. Mõistuse puudust on alati tähtsusega korvatud! Ja pigem võimas intellekt on see, mis tähtsusest jagu saab.

Korraliku esoteerikuna ei lähe Z mööda ka „märkidest“: (157/2) „Ümbritsevas maailmas saab orienteeruda täiesti kombatavate märkide abil. Maailm saadab meile neid märke pidevalt.“ Autor arutleb kohati täiesti arukalt ja jõuab isegi piisavalt ammendavale järeldusele: (159/3) „Nagu juba öeldud, on märke väga keeruline ühetähenduslikult interpreteerida. Kindel ei saa olla isegi selles, et teie tähelepanu köitnud nähtus üldse on märk.“ Selle tõdemusega võiks targutamise teemal lõpetada, kuid Z nii kergesti alla ei anna. Maailm lihtsalt peab talle märkide keeles ette kandma tulevikku! Kas pole see mitte tähtsus?! Enda isiku ilmselge ületähtsustamine on oodata asjasse täiesti mittepuutuvatelt subjektidelt, et nad jätaksid oma igapäevaelu toimetused, mured, rõõmud jne sinnapaika kohe sinu ilmumisel ja raporteeriksid sulle tulevikku, mille andmed on nad jõudnud kohusetundlikult kurat ise teab kust kohast hankida, hoolimata sellestki, et see kohtumine sinuga on tõenäoliselt esimene ja viimane tema elus. Andmed saab ilmselt variantide ruumist, kus ta jõuab superraalina läbi analüüsida kõik miljardid variandid, tuvastades kurat ise teab mille järgi sinu just praegu käimas oleva eluliini. Mis see siis ära ei ole, saab tehtud! … Ja siis see tolvan haigutab, sügab ja mõtleb, et ei saa kindel olla, kas „nähtus üldse märk on“...

Märgid on päris kindlalt olemas, kuid neid saavad anda vaid asjasse puutuvad objektid-subjektid. Ei saa loota varese peale, kuid jää praksumist tasub küll võtta halba ennustava märgina, kui lootsid üle järve lõigata. Aga märgi näide autorilt: (160/2) „… buss, mis tavaliselt sõidab kiirustamata, lendab täna millegipärast nagu pöörane. Nähtavasti olen millegagi liiale läinud ja mul tasuks olla ettevaatlikum.“ Hämmastav tähtsus, et mitte öelda ülbus, on üldse tulla selle peale, et sinule märgi andmiseks kasutab „maailm“ bussi, paralüseerib bussijuhi vaba tahte ja programmeerib ta kihutama, organiseerib selle nägemiseks kokku sajad inimesed, kes on „millegagi  liiale läinud“ ja sebib kõik mõõdukad minema, et nad vale märki ei saaks. Miks mitte, „maailma“ käes on see kindlasti käkitegu! Isegi kui see ongi nii, on siiski väga enesekeskne (tähtsust täis) eeldada, et kõik sinu ümber toimub sinu jaoks ja sinu pärast. Mina isiklikult „heitsin praegu oma tähtsuse kõrvale“ ja minu „mõistus hingab kergendatult“ ja „vabanes pendlite mõju ja kunstlikult loodud surve alt“ ning tänu sellele minu „mõistus suudab langetada objektiivsemaid ja adekvaatsemaid otsuseid“(154/2). Ja tänu sellele arvan ma, et bussijuht on kas purjus, graafikust maas või mis iganes hädaolukord, kasvõi pigem see, et pardal on kiirustav kaaperdaja, püstoliga juhi kuklas, kui et „maailm“, mis eksisteerib vaid selleks, et mulle allegoorilisi etendusi anda.

Selle märgiks, et Z on „millegagi liiale läinud ja tal tasuks olla ettevaatlikum“, ei olnud mitte buss, vaid see fakt, et ta seda niimoodi tõlgendas. Lisan veel ühe näite: (160/2) „… ma kiirustan, aga mu tee tõkestab kepiga eideke ja ma ei pääse temast kuidagi mööda. Mida peaks säärane märk tähendama? Kõige suurema tõenäosusega jään ma hiljaks.“ Ilmselt jääbki hiljaks, kui kohe „kuidagi mööda ei pääse“. Väga veenvad näited, super! Kas Z tuli ka korraks selle peale, et võib-olla pani „maailm“ hoopis tema enda „märgiks“? Kas tuli ta selle peale,  et endalt küsida – mis märgi sai sellest kepiga eideke, kui mingi jobu tal tükk aega närviliselt jalus tolgendas? „Saan vist uuesti mehele?“

Selle märkide jutu võikski lõpetada sellise tsitaadiga: (160/3) „… isegi süütute märkide hoiatusena interpreteerimine ei ole liigne.“ Ning sellele taustaks veel mõned sügavad mõtted, et oleks mille üle mõelda. Kuidas Z ise selles vastuolude rägastikus orienteerub?!: (62/1) „Kui te midagi aktiivselt ei taha, siis see tuleb teie ellu.“ „Isegi süütute märkide hoiatusena interpreteerimine“ ON VÄGA AKTIIVNE TEGEVUS!!! (140 all) „Ärge lubage oma maailmakihti mis tahes negatiivset informatsiooni.“ (73 all) „Teie mõtted tulevad alati bumerangina teie juurde tagasi.“  - No ei peaks vajama kommenteerimist!!!

Märkide värk on autori jaoks ilmselgelt segane, mõistuse värk tülikas. Oleks parem, kui seda oleks „minimaalselt“, sest miinimummõistused on kergemini manipuleeritavad, ei esita tülikaid küsimusi ega sea kahtluse alla tema teooriaid: (163/4-5) „Ärge ainult arvake, et liialdan nõnda, et olen valmis terve mõistuse kõrvale heitma. Vastupidi – terve mõistus on minimaalne tarvilik komplekt reegleid, kuidas käituda ümbritsevas maailmas nii, et ellu jääda. Ainult et mõistuse viga seisneb selles, et ta järgib seda reeglite koodeksit täht-tähelt ja liiga sirgjooneliselt. Kainetele mõtetele keskendatus segab mõistust ringi vaatamast ja nägemast seda, mis nende reeglitega kokku ei sobi. Lahknevusi kainest mõistusest leidub maailmas väga palju. Selle kinnituseks on mõistuse võimetus kõike seletada ning kaitsta inimest probleemide ja ebameeldivuste eest.“ Tõsi! Leidub ohtlikult palju! Lahknevus kainest mõistusest on ka see raamat. Autor ise õhutabki ju lahknema!
Kuidas segab nägemast ja mis see oleks, mida mõistus ei näe? Ning missuguste mõistuse reeglitega kokku ei sobi? Oleks palunud ühte ainustki näidet! Kui mõistus ei oska midagi ära seletada, siis ei tähenda see, et ta seda ei näe. Samuti ei tähenda seletuse puudumine vastuolusid reeglitega. Mõistuse võimetus kõike seletada tähendab vaid ühte – vähest infot ja sellest tulenevalt ka vähest mõistust. Mõistus vaatab väga aktiivselt ringi ja lausa otsib seda, millest ta aru ei saa – see temast mõistuse teebki! Siinkohal ongi täpselt õige aeg ja koht uuesti tsiteerida rumaluse definitsiooni: (206 all) „Rumalus – see on eelkõige psühholoogiline kaitse soovimatu info eest: „Jätke mind rahule, ma ei taha midagi teada!“ Terav mõistus vastupidi on avatus, teadmishimu, soov saada ja töödelda informatsiooni: „Tahan kõike teada!““

(207 lõpp – 208 algus) „Hinge hääl kõlab vaikselt, teda on vaevu kuulda. Mõistus aga karjub vastuseks: Jää vait, ma tean ise, mida tahan ja mida teen!“ Esiteks – mõistus ei karju kunagi, isegi mõttes mitte. Mõistus ei ole turueit! Ja teiseks – ta ei karjuks kunagi midagi sellist. Mõistus vaatleb, teadvustab ja seletab – kui oskab. See mis selliseid asju karjub, on tunded.

(208/2) „Unes on hinge ja mõistuse ühtsus nii kergesti saavutatav sel lihtsal põhjusel, et hing on vaba mõistuse autoritaarsest kontrollist.“ Autor nimetab „ühtsuseks“ seda, kui ühe „kontroll“ on asendatud teise omaga? Huvitav tasakaalu valem! Pealegi, ma ei väsi kordamast, on kõige „autoritaarsemad“ kontrollijad siiski tunded! Mõistusel on alati väga raske ja keeruline saada vastu sellistele despootidele nagu armukadedus ja viha, kadedus ja õelus, ahnus ja muudele hommikutähtede kriginatele. Isegi poliitdebattides, kus poliitikud kõigest hingest püüavad jätta enda järgi särava mõistuse sillerdava kaare, jääb tegelikult maha halvasti varjatud tunnete pruun triip. Mis siis oodata veel koduseinte vahel toimuvat? Vaimne ja füüsiline vägivald, milles pole kunagi süüdi mõistus, vaid tunded. Sest ei saa nimetada mõistuseks mõtlemise eksisamme, mida tehakse tunnete piitsaplaksude saatel. Just nimelt sellepärast on „mõistus võimetu kaitsma inimest probleemide ja ebameeldivuste eest“. Ja just nimelt sellepärast „leidub maailmas väga palju lahknevusi kainest mõistusest“! Sest turueit ei ole mõistus! Mitte midagi ei muutu „maailma probleemide ja ebameeldivustega“ niikaua kui me rahuldume mõistuse miinimumpaketiga! Me jäämegi astuma ämbrist ämbrisse, kui laseme destruktiivsete tunnete tähtsusel dikteerida mõistusele, mida ja kuidas ta mõtlema peab, et õigustada sõnu ja tegusid, mis tulevad „otse südamest“.

(217/2) „Vaimselt ebanormaalsed inimesed ei ole sugugi tavamõistes haiged. Nad ei kujutle end Napoleonideks või mõnedeks teisteks vastikuteks isikuteks. Nad tõepoolest võtavad vastu säherduse variandi ja näevad seda ruumi sektoris.“ (218/1) „Tegelikult polegi see illusioon, vaid realiseerumata variandid, mis eksisteerivad sama reaalselt kui materiaalnegi sektor. Miks siis hullumeelse virtuaalne sektor ei realiseeru? Nagu juba rääkisime, realiseerub variant siis, kui energia moduleerumine inimese mõteteks toimub täielikus kooskõlas hinge ja mõistusega.“ 1.Kellel saab olla hing ja mõistus veel suuremas kooskõlas kui sellisel hullul? See on autori kirjeldatud kooskõla tipp või ei ole tippu olemaski! 2. Mis juhtub siis, kui variant realiseerub? Kas see hull sel hetkel „haihtub“ meie ruumist teise ruumi või oleme me kõik ühtäkki Napoleoni kaasaegsed? Need ja paljud teised variandid on ulmekirjandusest ammu tuttavad. Fantaasiatena põnevad, kuid kui keegi üritab seda ka tõestada, siis tekib rohkem küsimusi ja vastuolusid kui võimalikke seletusi. Ega Z neid seletusi pakugi, küllap tekkisid temalgi iga seletuse juures kümme vastamata küsimust, kuid enesekindlust väita ei paista see vähendavat. Tema „tugevaimaks“ argumendiks on, et kui mõistus ei seleta, siis ongi õige! Sellise argumendi vastu ei saa tõesti miski! 

(216/2) „ Tegelikult ei ole mõningate nähtuste illusioonidena kujutamise katsed midagi enamat, kui enda suutmatuse tunnistamine midagi mõista ja seletada… Kõik peab olema mõistusepärane! Ja kui miski jääb arusaamatuks, siis on see järelikult pettekujutus. Ainult kretiin võib endale öelda, et ta on ammu kõigest aru saanud…“ Sellega tunnistas autor end just praegu ise kretiiniks! Mis minagi siis rohkem siin diplomaatiline püüan olla! Ei hakka vastu vaidlema!

Mina ei tea ega usu ühtegi teadlast olevat sellise mõtteviisiga. Ma ei usu ka, et mitteteadlaste hulgas palju selliseid kretiine oleks. Küll aga kultiveerib sellist „ammu kõigest aru saanud“ mõtteviisi esoteeriline õpetus „otseteedest“, sellest, et midagi polegi vaja tõestada, seletus ei pea olema „mõistusepärane“, õige on see, mis esimesena pähe tuleb jne. Kordan veelkord: Mitteseletamine ei ole suutmatus tunnistada, et ei mõisteta! Seletamine vägisi, ilma tõestuseta, on suutmatus tunnistada, et tegelikult ikka ei tea küll!

(216/3) „Miks inimene õigupoolest lubas endale kinnitust, et suudab kõike mõista ja seletada?“ Vot seda peakski autor enda käest küsima, et miks ta seda teeb!? Normaalsed inimesed seda ei teegi, ainult kretiinid. Normaalsetele inimestele polegi tähtis, et kohe ja kõike peaks saama ära seletada. Kuid järk-järgult ikka rohkem. „Mõned maailma ilmingud ei allu mõistlikule seletusele.“ Millised? Ja kust ta teab, et ei allu? Lihtsalt ei allu antud hetke teadmiste valguses - lihtsalt veel ei allu! „Ühest küljest tunnistab inimene siin enda võimetust selgitust leida ja kuulutab nähtu illusiooniks, teisest küljest aga paisutab mõistuse võimalusi, nagu olekski mõistus ise illusiooni kujundanud ja sünteesinud.“ See, kuidas inimestel „meeled petavad“, on ammu teada ja tuntud. Aju on suur illusioonide meister ja seda kasutavad osavalt ära illusionistid. Sellest peaks autorgi teadlik olema. Kuid ilmselt peab ta silmas ikka veel seda Napoleoni teemat. Ka sellele on mõistlikud seletused ja ajuuurijad edenevad ka nende illusioonide seletamises. Z probleem on lihtsalt suutmatus endale tunnistada, et ka mõistlik seletus võib siiski õige olla. Samuti kannatamatus kõigi seletuste ära ootamises. Ja teisest küljest on Z probleem mõistuse võimaluste alahindamises. Autor on füüsikuna kindlasti nõus, et defektiga televiisor võib edastada defektiga pilti. Miks ta keeldub kategooriliselt sellisest võimalusest aju puhul? Talle ilmselt on väga meeldima hakanud see mõte, et skisofreeniat saab rakendada oma teooria tõestamise vankri ette. Ei tõestanud, tekitas hoopis rohkem vastuseta küsimusi! Näiteks üks: Kas variantide ruumis, kus on kõik miljardid realiseerunud ja miljardid realiseerumata variandid, pole ette nähtud olema ühtegi defektiga aju? Kuid kretiinid ja idioodid on täiesti olemas?!

 Visualiseerimise, kui esoteerika lemmikteema, võiks autori väga segase käsitluse puhul kokku võtta ühe tsitaadiga: (233/4) „Lõppude lõpuks ei piisa mõne meetri läbimiseks ju ainult tahtmisest ja enda sihtpunkti kujutlemisest. Tuleb kõndida, see tähendab protsess teoks teha.“ „Kõndima“ oli mõeldud piltlikult, mõttes – visualiseerides. Midagi soovides tuleb see soov ja selle saavutamine visualiseerida algusest lõpuni. Aga kuna „maailm ju nii kiiresti järgi ei tule“, siis küsimus 1: Kui mitu korda tuleks protsessi visualiseerida? Ja kui kiiresti? Kas aegluubis, et „maailm järgi jõuaks“? 2. Kuidas käib see visualiseerimise protsess kokku „enda pärivoolu“ usaldamisega? Kuidas ma üldse tean, kas minu kujuteldav visualiseeritav protsess, ehk „kõndimine“ on pärivoolus? Autor nimelt väidab, et ainuke, mis toimib, on ,,pärivool".

(244/6) „Mõistusel on tahe, kuid ta ei suuda juhtida välist taotlust. Hing suudab tunnetada samasust välise taotlusega, kuid tal ei ole tahet. Ta lendab variantide ruumis nagu mittejuhitav lohe. Selleks et väline taotlus tahtele allutada, piisab hinge ja mõistuse ühtsuse saavutamisest.“ See on nüüd küll pommuudis! Armastusel, armukadedusel, ahnusel, vihkamisel jne tunnetel puudub tahe? Vastupidi! Puhtal mõistusel puudub tahe. Kui mõtetel õnnestub tunded tekitada ja need kaasa haarata, siis tuleb tahe. Tunded ongi tahte allikas, mõistus on kutsutud leidma tee tahte rahuldamiseks. Näljatunne paneb mõtte tööle, kuni saak on tabatud. Mitte vastupidi. Meie geenid, kes soovivad elada meist kauem – nad ongi seda juba miljoneid aastaid teinud – dikteerivad meile tunnete keeles, mida me peame tegema, et nemad saaksid rahulikult edasi kulgeda. See ongi tahe!

Ja veel – kui variantide ruum avaneb tõesti pelgalt hinge ja mõistuse ühtsusest, ning annab välja kõik soovitu – siis oleks Shakespearel kirjutamata jäänud ka „Romeo ja Julia“. Tragöödia jäänuks tulemata. Oli see ju täiuslik mõistuse ja tunnete ühtsus mõlemal. Ometi ei suutnud kummagi hing sebida neile ühtegi paremat varianti kui surm… Ja kui Z arvab, et päris elus pole Romeosid ja Juliaid, siis ta eksib!

Z räägib hingest, mina tunnetest. Miks? Täpsustame autori seisukohta: (243/2) „Päris alguses leppisime kokku, et peame kõike teadvuslikku mõistuse ja mitteteadvuslikku hinge juurde kuuluvaks. Lihtsuse ja praktilise kasu eesmärgil peame hinge puudutavast endale selgeks tegema üksnes väikese ja kitsapiirilise osa. Piisab vaid, kui tõmbame hinge ja mõistuse vahele jämeda piiri: mõtted esimesele, tunded teisele. Kui teid külastavad vaimustus, lennukus, innustus, siis need on hinge aistingud. Masendus ja rusutus – ka need on hingeseisundid.“ Millise lõdva ja hooletu elegantsiga suutis Z praegu jätta mulje, et tegelikult teab ta hinge kohta tohutult palju rohkem. Kõike! Miks ta seda kõike siis oma hinge pealt ära ei räägi?! Isegi kui tunded on ,,üksnes väike ja kitsapiiriline osa" kogu hinge olemuse juures, ei tohi need selle olemusega siiski vastuollu minna! Eriti, kui sellest ,,piisab"! Väga õilsa pildi saab nõnda hingest, millele mõistus alati kuuletuma peab. Vähesed mõistused, kes OTSUSTAVAD need autori loetletud külalised välja visata! Ja miks peakski! Aga kuhu Z kaotas õeluse, vihkamise, ahnuse, kadeduse, armukadeduse jms??? Nemad pressivad ennast ilma kutsumata ja väga jõuliselt nii uksest kui aknast. Vähesed mõistused, kes SUUDAVAD sellised külalised välja visata! Jah, tuleb tunnistada, et inimene on piiritult külalislahke. Aga paraku on nii, et ega kuningas naljalt seal külas ei käi, kus poetagune seltskond juba ees istub. 
Sellest tsitaadist tuleb üks paratamatu järeldus: mida vähem mõtteid, seda rohkem hinge. Aga see ei ole nii, sest kui mõtted tekitavad samuti tundeid, siis on hoopis vastupidi ja olenevalt mõtetest on su hing kas kuninglikus lauas või poe taga. Sellest järeldub hoopis, et mõtted ongi need, mis su hinge loovad! Järelikult mõtted ongi hinge mõõt - mõtted ongi hing! Kui jätta hingele vaid see ,,kitsapiiriline osa", ehk tunded, siis kas need inimesed, kes oma elu püüavad elada mõtestatult, elavad hingetult? 
Inimesed, kes on uhked oma impulsiivsuse üle, selle üle, et lahmivad tegutseda iga muutliku tunde järjekordse puhangu ajel, peavad endid väga hingeliseks. Tegelikult pole neil eriti keksida põhjust - nad on siiski vaid hingepööbel. Hingearistokraadid leiame sel juhul hullarist. 

(245/3) „Meie taju on selline, nagu ta on, sellepärast, et lapsepõlvest peale õpetatakse meid kontsentreerima tähelepanu üksikdetailidele… Taju häälestumine toimub terve elu. Mõistus viib pidevalt mis tahes väliseid andmeid vastavusse maailmakirjelduse välja kujunenud šablooniga.“ Pole tõsi – mõistus võrdleb šablooniga, mitte ei vii vastavusse. Šabloon muutub pidevalt vastavalt mõistuse tähelepanekutele ja järeldustele. Kui autoril oleks õigus, siis elaksime siiamaani lapiku maa peal, mis on kilpkonna seljas. See, mida autor nimetab mõistuseks, on tegelikult poolik- ehk vähene mõistus. Seda esineb piinlikult palju - ühte kuulen kogu aeg haukumas - kuid õnneks mõistuse karavan liigub edasi! Eriti piinlik on järgnev näide, mille autor toob oma väite tõestuseks: „Näiteks kui me ei ole kunagi aurat näinud, siis mõistus ei luba niisama lihtsalt, et meie silmad seda näeksid – see ei ole kooskõlas harjumuspärase šablooniga. Lapsepõlves ei juhtinud keegi meie tähelepanu aurale ja seepärast see maailmakirjelduse šablooni ei sisenenud.“ Eks ta ole! Kui ikka oled sündinud ja lapsepõlve veetnud ekvaatori all, siis hiljem rända palju ja kuhu tahes – lund ja virmalisi sinu silmad nägema ei hakka, sest lapsepõlves „ei juhtinud keegi tähelepanu“?! Miks on nii raske tunnistada, et inimestel on erinevad võimed, samuti võimeid, mida kõigil lihtsalt pole. Sama, mis mõistusega.

(248/1) „Algstaadiumis, kui hinge ja mõistuse keeled teineteisest veel nii eraldunud ei olnud, oli hinge ja mõistuse ühtsust kerge saavutada. Hiljem innustus mõistus maailmapildi konstrueerimisest oma märkide piires, mis tiris ta tollest algsest, välisel taotlusel põhinevast olemuse mõistmisest üha kaugemale.“ ,,Oma märkidest" autor juba rääkis pikalt. Oma märkide piires konstrueeris tema mõistus maailmapildi ka siis, kui buss kihutas!
Mida Z peab silmas „algstaadiumiga“? Millal see oli? Edasisest tekstist võib järeldada, et ta ei mõtle lapsepõlve, vaid inimkonna algstaadiumi. Niisiis miljonid aastad tagasi. Kust ta seda teab? See on küll kohvipaksu pealt tõmmatud väide! Ja mis asi on see „olemus“, mida aafrika homo paremini mõistis? Ja millal „hiljem“ innustus mõistus maailmapildi konstrueerimisest? Olen kindel, et kohe kui ajul arenes võime mäletada ja leida seoseid, hakkas ka maailmapilt ette tulema. Ning sugugi mitte ainult „oma“ märkide piires, vaid ka maailma märkide piires. Nende märkide, mida inimene nägi ja mõistis. „Oma“ märkidega mõtleb inimene asjadest, mida ta tegelikult ei mõista. ,,Oma" märgid ongi pandud asendama teadmist. See on siis, kui räägitakse ,,oma" tõest ja tõde kui selline pole enam tähtis! „Oma märgid“ on esoteerika ja religioonid. „Hiljem“ on mõistus igasuguse „olemuse“ mõistmisele üha lähemale jõudnud. Ja kuhugi on takerdunud see kontingent, kes on innustunud „oma“ märkidest! Kuid süüdi pole mõistus, vaid tema vähesus.

Tulles tagasi aura näite juurde – mõistus ei takista küll midagi nägemast. Isegi fatamorgaanasid mitte. Kui midagi näha pakutakse, siis seda nägemast võib takistada liigne valgus, valguse vähesus, pimedus, värvipimedus, hajameelsus jms, kuid mitte mõistus. Aura nägemiseks on võib-olla vaja mingeid ühendusi või lühiühendusi ajus, mida kõigil pole, kuid kindlasti ei piisa sellest, et keegi neist lapsele räägiks. Kui vara peab rääkima, et nägema hakkaks? Päkapikkudest räägitakse küll väga vara…

Üks mõte veel. See ei puuduta otseselt aurasid, kuid ,,õigel ajal rääkimiste" ja ,,oma märkide" ja ,,nägemiste" vahelisi seoseid küll. Mis tõestab, et vastava sisuliste ilmutuste ja nägemuste nägemiseks on tõesti vaja, et vastava sisulisi jutte ka räägitaks. Ja parem kui seda tehakse vara. Kristlikke ilmutusi kuuleb viimased kaks tuhat aastat pidevalt. Kuid miks Zeus ennast enam kellelegi ei ilmuta? Ja miks tol ajal, mil saatürid inimeste unedesse ilmutusi tõid, ei kärgatanud kordagi Jahve ilmutus, et korda majja lüüa? Kus kohas üldse see Jahve vahepeal miljon aastat oli, kannatades rahulikult välja kõik need tuhanded jumalad, mida inimesed kummardada olid jõudnud, et alles Paal ta nii endast välja viis? 
Tõsi, et keegi peab alati olema esimene, kes nii uue ilmutuse saab, millest keegi veel midagi rääkinud ei ole. Aabraham oli selline mees. Ta muidugi ei mõtelnud jumalat kui sellist ise välja, ta mõtles uue jumala. Isegi ainujumala idee polnud selleks ajaks enam originaalne. Nõnda need ilmutused tulevad - ,,hommikutähtede kahinana". Millede hulgas tavaliselt pole ei uusi tähti ega uusi kahinaid. Ma ei taha sellega ütelda, et ainult uus võiks omada rohkem tõeväärtust, vaid seda, et meie mõtete komme on lennelda juba käidud radade kohal. Ja neid radu teinekord niimoodi omavahel segada, et mõjub ilmutuslikult. Eriti unes. Mida kõike poleks unes nähtud! Kuid ei midagi sellist, mida ilmsi poleks nähtud, kuuldud või fantaseeritud. Meie soovid ja meie kartused suudavad kõigest sellest miksida nii uskumatu kompoti, et ahvatleb uskuma. Ja otsima märke! Ei ole vahet, kas inimene on usklik või ei ole seda. Jumalast on mõtelnud kõik, sest temast on nii palju räägitud, teda on ülistatud ja temaga on hirmutatud. Ei ole midagi loomulikumat sellest, kui ta tuleb kõige selle peale ka unedesse. Väga paljud on hakanud uskuma või valinud just selle pärast vaimuliku kutse, et nad on saanud unes ilmutuse. Kuid miks mitte pornostaariks? Võin oma mütsi ära süüa, kui nad ei ole näinud ka erootilisi unesid! Ja miks Z valis just transurfingu? See on müsteerium. Ainuke seletus saabki olla vaid see, et ta innustus konstrueerima maailmapilti just nimelt ,,oma" märkide piires!

Rõõmusõnum autorilt: (248/2) „… Kuid ikkagi suudab mõistus kaotatu tagasi saada. Selleks tuleb hinge ja mõistuse vahel jalule seada head suhted.“ Seda minagi! Kuid „head suhted“ tähendavad sõbrasuhteid. Mis häid suhteid saab oodata peksupoisilt? On silmakirjalik soovitada teistele, kui ise avalikult mõnitab mõistust. 
Z enda suhted mõistusega on ikka nii halvad, et ma kahtlustan – nad ei ela enam ammu koos! Mõni ime – ka mina kõnniks varem või hiljem vägivallatseja juurest minema…

(248/3) „Probleem hinge ja mõistuse kooskõla saavutamisel on see, et hing – erinevalt mõistusest – ei mõtle, vaid teab. Samal ajal, kui mõistus saadud informatsiooni üle mõtleb ja selle läbi oma maailmakirjelduse šablooni filtri laseb, saab hing analüüsimata teadmisi otse infoväljast.“ Jumala tõsi! Täpselt selles probleem ongi! Ja siit tulevad ka kõik teised maailma probleemid –  et hinged (tunded) ARVAVAD, et nad teavad! Ja esoteerilised õpetused on kõik eranditult vastutavad nende probleemide eest, sest nad levitavad seda müüti! See on kuritegelik, et mitte öelda kriminaalne! Kas uskudel ja religioonidel on midagi mõistusega pistmist? Mitte midagi! Ja mis maailmas toimub? Sõjad ja barbaarsus jumala nimel hingede poolt, kes ei suuda ega taha mõtelda – sest nad „teavad“. Armukade ja vägivaldne mees terroriseerib naist, sest ta „teab“. Kadedad ja õelad mutid klatšivad, sest nad „teavad“. See infoväli on üks väga räpane koht, kust „analüüsimata teadmisi“ otse saadakse! Mina oma hinge sinna ei lase ja mu hing on väga rahul ja heades suhetes minu mõistusega. Ma ei ole pidanud oma hingega olema teine teisel pool rindejoont. Ma ei ole kunagi ära põlanud ühtegi teadmist, seda pole teinud ka minu hing, ehkki kõik teadmised pole talle meeldinud. Minu mõistus ütleb, et teadmine pole milleski süüdi – minu hing saab sellest aru ja talle hakkab meeldima. Kus on probleem? Jah, muidugi selles, et mu hing pole pendlite poolt püütav!  
 „Analüüsimata teadmise“ pärl: (260/1) „Pendlite maailmas toimub looduslik valik negatiivse stsenaariumi järgi, millele vastavalt saab hukka see, kellel on halb… kas teile pole mõttesse tulnud, et käibida võiks teistsugune, positiivne stsenaarium, mille järgi jääb ellu see, kellel on hea?“ Võtab tummaks! Oleks siiski võinud need mõned sekundid analüüsi peale raisa!

(260/2) „Looduses ei ole olelusvõitlus nii halastamatu ja agressiivne kui inimeste maailmas… Loomadel ja taimedel ei ole tähtsuse mõistet, seepärast ei rikuta ka tasakaalu. Tähtsus on ainult inimestele omane omadus. Vaadeldes loodusnähtusi tähtsuse kellatornist, tõlgendab inimene elusorganismide normaalset kooseksisteerimist kui halastamatut võitlust.“ Loodusliku valiku võitlus looduses on just nimelt palju halastamatum kui inimeste maailmas. Mitte ükski teine liik ei hoia oma liigikaaslasi „tilgutite all“ ega poputa vigaseid. Taimedel samuti käib võitlus toitainete ja valguse pärast. Z ajab ilmselt segamini loodusliku olelusvõitluse ja võitluse ideede nimel. Viimane on küll inimesele ainuomane. 
Loomadel on samuti tugev tähtsuse mõiste – soov ronida hierarhia redelil. See on üldloomalik, taimede nimel ei oska rääkida. Z on nagu üks neist kolmest pimedast, kes mõistujutus elevanti kompab ja siis jaurab ainult londist. Kuid elevandi kirjeldamiseks jääb sellest väheks: (22/1) „Üks neist kompas elevandi lonti, teine jalga, kolmas kõrva ja seejärel esitas igaüks oma arvamuse, milline elevant välja näeb. Seepärast on tõestamine, et ainult üks kirjeldus on õige, aga teised mitte, täiesti mõttetu. Peaasi, et see kirjeldus töötaks.“ Demagoogia musternäide! Lont ja elevant EI OLE samad asjad! Londi kirjeldusena töötab, kuid elevandi kirjeldusena EI TÖÖTA! Elevandi kirjeldamiseks on vaja need kolm kokku panna ja saba ka üles otsida, siis alles hakkab tööle. On väga irooniline, et tegelikult sellise oma mätta otsast vaatajate naeruvääristamiseks mõeldud iidne mõistujutt leiab kellegi käes rakendust hoopis oma mätta õigustamiseks. Mida küll on vaja mõistujutu mõistmiseks? Ilmselt pisut rohkemat miinimumpaketist! Miks küll infoväli autorit ei hoiatanud?! Sest see ei ole infovälja probleem, kui keegi ennast kretiiniks teeb. Veel enam - infoväli ise paistabki olema just selle eesmärgiga loodud salakaval pendel!

Illusioone, mida aju on võimeline kas ise genereerima, või millede ohvriks väga kergelt sattuma, on palju ja need on korduvalt tõestamist leidnud. On vaimseid seisundeid, mil inimese tajude kirjeldamine illusoorsetena, on vägagi põhjendatud ja see „kirjeldus töötab“. Kuid mitte autori jaoks, kes võtab vabaduse seda nimetada idiootlikuks ja kretiinseks. Ei kõla just sama tolerantselt, nagu ta soovib, et tema teooriatesse suhtutaks… (22/4) „Iga teooria töötab ja seetõttu on tal õigus olemasolule.“ Iga teooria ei tööta! Iga töötav teooria töötab niikaua, kuni avastatakse midagi uut, mis selle kummutab. Siis jääb talle auväärne koht ajalukku. Füüsikuna peab Z kindlasti teadma tervet rida teooriaid, mis püüdsid seletada elektrinähtusi. Täna need teooriad ei tööta, sest meie teadmised on täienenud.

(264/2) „… veel üks transurfingu paradoksaalne järeldus: niinimetatud hingeilu ei ole olemas, on vaid hinge ja mõistuse suhte harmoonia.“ Kui Z näeb siin paradoksi, siis võiks ta hetkeks aja maha võtta ja revideerida oma mõtlemist. Ehk on ta ise teinud kuskil valesid järeldusi?! Näiteks selles, et hingel on alati õigus, et hing alati teab ja hing on alati hea? Ja selles, et mõistus on alati süüdi probleemides, on enamasti ekslik? 
Mina ei näe selles mingit paradoksi, vastupidi – enam õigemini ütelda ei saagi, sest hing üksinda on enamasti inetu! Tundub kohe nagu kae oleks autori silmilt langenud. Kuid vaid korraks: (264/5) „Hing tunneb end mugavalt siis, kui mõistus teda oma aias ei lämmata, vaid poputab nagu kasvuhooneroosi, imetleb teda, kannab tema eest hoolt ja lubab vabalt igal õielehel end lahti lüüa. See on see harv juhus, mida on kombeks nimetada õnneks.“ Jaa, kui on tegemist armastuse, helluse, õrnuse, sõpruse jne ilusate ja heade tunnetega, siis tunneb inimene end tõesti õnnelikuna, ning mõistusel puudub vajadus neid tundeid „lämmatada“. Ja miks ta peakski? Kes meist ei naudiks tunnete keemiast saadud laksu?! Kõik, kes on olnud armunud, teavad, et see on aeg, mil hoopis hing „lämmatab“ mõistuse.  Kuid hingel on ka väga inetuid õisi ja kui ka nendel lastakse „vabalt end lahti lüüa“, siis kõik, kel see aeg on kätte jõudnud, teavad, et see on aeg, mil hing on lämmatanud nii mõistuse kui armastuse. Kui autor juba valis sellise lüürilise kujundi õnne kirjeldamiseks, siis kasutan seda edasi ja väidan, et hea aedniku kohus on aia harmoonia hoidmiseks mitte ainult „poputada“, vaid ka kääre kasutada. Iga hinge õis ei ole õnne õis!

Kas hinge ja mõistuse  harmoonia ei peaks tähendama seda, et poputatakse vastamisi?! Ka mõistus väärib parimat kohtlemist! Kui tunded on head ja mõistus imetleb neid, laseb neil vabalt õitseda, siis on tunded mõistusele võlgu sama vabaduse ajal, mil nad ise muutuvad isekateks ja negatiivseteks. Kuid nad ei tee seda kunagi. Vabatahtlikult mitte. Mida negatiivsemaks muutuvad tunded, seda kramplikumalt kontrollivad nad mõistust. Just siis on aednikul tagumine aeg ajada ennast sirgu ja lõpetada oma naba „imetlemine“! Selline „õis“ ei pea manipuleerima aednikuga…

Hing võib ennast „mugavalt“ tunda küll, kui mõistus „poputab“ teda tema tigeduses, kadeduses, armukadeduses, õeluses. Kuid kas need juhud, mil õis ussitab, on ikka need juhud, mida meil on kombeks nimetada õnneks? Hing ise tõmbab oma õnnele vee peale ja lämmatab ka mõistuse, andmata talle vähimatki võimalust seda õnne kaitsta!

(265/5) „Mis siis takistab mõistusel hingega suhted klaariks saada? Ikka seesama tähtsus ja ikka needsamad vanad tuttavad – pendlid.“ Tuline õigus! Transurfingu pendel oma mõistusepeksuga on siin avangardiks!
Vastupidiselt Z serveeritule, on hoopis tunded need, mis evivad tähtsust, ega lase mõistust ligi. Ainult pooliku mõistuse, mis on nõus temaga pugejalikult koostööd tegema. Mõistuse, mis kannab käruga ette demagoogiliste õigustuste virtsa, et ka kõige destruktiivsemad tunded saaksid pidurdamatult oma „õielehed lahti lüüa“. Aga seda ei tohiks mõistuseks nimetada – see on tunnete ja loosungite hägune segu.

(268/3) „Hingel ei ole valikuküsimustes sõnaõigust. Mõistus kohtleb hinge nagu last, kes palub endale osta kaupluses meeldima hakanud mänguasja… Laps tahab mänguasja kohe. Kui te tõesti ei saa endale selle ostmist lubada, pole keeldumises midagi ebanormaalset. Hing on nõus ju ootama! Kuid mõistus tõmbab kretiini veendumusega kastikesse fataalse linnukese: „Meil ei ole raha“. Tuleb välja, et unistus on põhimõtteliselt teostamatu.“ 1. Kuidas nii, et „tuleb välja“? Praegu teostamatu ei ole sama, mis „põhimõtteliselt teostamatu“! 2. Kuidas nii, et „laps tahab mänguasja kohe“? Lk 244/6 väitis autor, et „hingel ei ole tahet“. 3. Iseenda vastu aus olemist nimetab Z „kretiini veendumuseks“. Tabavaima kommentaari sellisele avaldusele annab ta ise 100 lk hiljem: (368/2) „Kriitika on otsene sisemise taotluse sünnitis… Mingeid dividende see ei too, kui mitte pidada dividendideks püüdu sappi välja valada ja vastasele meelehärmi valmistada.“ Kuna autor ise läbi terve raamatu lubab endale väga sapiseid nooli teaduse, teadlaste ja mõistuse pihta tervikuna, siis järeldan, et ta soovib pidada kriitikat enda monopoliks ja püüab ära hoida kriitikat enda pihta.

Kuid tulles tagasi eelmise väite juurde, siis Z eksib statistiliselt väga rängalt. Enamasti just hing teeb valikuid ja ta võtab endale selle sõnaõiguse. Ja hing on see, kes hiljem kahetseb, et mõistust ei kuulanud ja mõistus kahetseb, et hinge kuulas. Kuid sama stsenaarium jääb korduma ja kumbki ei suuda õppust võtta. Põhjusel, et hingel on väga suur tahe, väga suur tähtsus ja väga kõva hääl! Kuid üksinda, ilma mõistuseta, puudub tal tarkus - ta ongi laps ja ta jääbki lapseks. Või oleks õigem öelda teismeliseks… Mõelgem korraks oma emotsiooniostudele ja kõik saab selgeks!

Miks purunevad või on õnnetud enamus suhteid? Sest emmal-kummal või siis mõlemal ei suuda hing ega mõistus õppust võtta ja „teismelised“ on tegelikud suhtekorraldajad. Hing tahab armastust, kuid ei oska seda hoida. Mõistus tahab samuti, kuid ei suuda seda hoida, sest hing „karjub temast üle“.

(278/5) „…Kui virgunud mõistus hinge muljeid tähele paneb, see tähendab, mäletab seda lühikest sähvatust oma unes, saab ta selle, mida nimetatakse intuitiivseks teadmiseks – justkui ei kusagilt, nagu laest tulnud teadmise.“ Kellel meist „sähvatusi“ poleks olnud. Nii unes kui ilmsi. Paraku paljud neist „sähvatusteadmistest“ ei läbi edukalt hilisemat kontrolli. Tihti selgub, et polnud õigus. Sellepärast eelistan ma alati neid kontrollida lisainformatsiooniga. Olen näinud inimesi, kes oma sähvatusi ilmeksimatuteks peavad ja ei pea vajalikuks kontrollida, sest neil on „psühholoogiline kaitse soovimatu info eest“. Sellise info, mis võiks kahtluse alla seada nende „sähvatused“. (278/6) „Tavaliselt arvatakse, et intuitiivne valgustus on mõistuse spontaanne eelaimuse sähvatus. Ühest küljest sajab lahendus mõistusele ootamatult laest kaela, teisest küljest aga kinnitatakse, et mõistus ise leidis selle lahenduse. Kust need teadmised ei kusagilt siis ikkagi pärinevad? Argine maailm suleb selle ebaselge fakti ees silmad ja möönab, et niisugune olevatki mõistuse olemus. Transurfingu mudelist lähtuvalt näeme, et valgustuse mehhanismi olemus on hoopis teistsugune. Mõistus leiab lahenduse loogiliste järelduste teel. Valgustus aga, see tähendab puuduv lüli, mida ei ole võimalik saada olemasolevast loogilisest ahelast, tuleb hinge vahendusel variantide ruumist.“ Argine maailmavaade ei sule ühegi fakti ees silmi. Kõike uuritakse, ka aju ja selle tegevust. Kuid miks sulgeb „pidune" maailmavaade silmad selle selge fakti ees, et sellised lahendused panevad samuti tihti puusse, nagu mõistuse pakutavadki? Alles loogilised järeldused loksutavad asja paika. Samuti selle selge fakti ees, et mida „võimsam intellekt“, seda geniaalsemad sähvatused. Tõestuseks teadusajalugu (ja tänapäev). Ning selle selge fakti ees, et vaesema intellekti võivad  sellised „valgustused“ sootuks (vaimu) pimedusse heita. Tõestuseks religioonide ajalugu (ja tänapäev). Ja mis mõttes ei ole „valgustust võimalik saada olemasolevast loogilisest ahelast“? Kas autoril on teada mõni toimiv „valgustus“, mis on samas ebaloogiline? Ja mis mõttes tulevad „valgustused“ „ei kusagilt“? Kas ei ole kahtlane, et vastavad lahendused tulevad ikka vastava ala asjatundjatele. Nendele, kes asjast rohkem teavad, on seda õppinud, sellega aktiivselt tegelevad ja on võimelised lahendusest ka ise aru saama? Need ei olegi eikusagilt – need on kogemused, teadmised ja mõtted, mida ei tarvitse mäletadagi, kuid siiski tallel. Jah, just „niisugune ongi mõistuse olemus“ – välkkiirelt võtta sahvri riiulilt moosipurk, mille olemasolust sul polnud aimugi. See võib küll üllatada, aga kui järele mõtelda, siis pole seal sähvatuse valgustuspildis mitte midagi sellist, mis oleks sulle läbinisti uus ja tundmatu. Kõik on tuttav, kuid kokku pandud uues kuues. Kas lastel on selline tagavara? Kus on nende moosipurk, kui nad kommionuga kaasa lähevad? Kahtlustan, et intuitsioon – see ongi kogemused ja teadmised, pluss seoste nägemise võime. Ka intuitsioon on arenev – koos elukogemusega. Kas Z ei aja mitte intuitsiooni segamini telepaatia ja selgeltnägemisega? Samuti tundub, et teda pimestab „intuitiivse valgustuse“ kiirus. Aga kust ta võtab, et see kiire on? Kuidas ta seda mõõdab? Missugusest hetkest? Ilmselt sellest hetkest, mil sõrm vajutas lülitile kuni valguse süttimiseni. Jaa, see on kiire küll! Kuid kuidas saab välja jätta aega, mis kulus elektrijaama ehituseks, liinide vedamiseks ja ühendamiseks? Koolis käimist, uurimist, mõtlemist, info kogumist ja õppimist ei saa välja jätta!

Jah, ka mina olen ennast vahest tabanud mõttelt, et ideed oleks nagu lennus kusagil eetris ja vahest harva on see hea asjaolude kokkulangemine, mil minu antenn mõne neist kinni suudab püüda. Olen siis alati tänulik oma mõistusele ja tema „aiale“ – ajule - ega tõtta teda halvustama. Pean seda heaks suhteks mõistuse ja hinge vahel. Mulle ükskõik, kas selline „eeter“ on tegelikult olemas väljaspool mind, või on minu ajuaias – minu aju ehk mõistus on igal juhul peilimise, sortimise ja terade sõkaldest eristamise eest vastutav. Austan teda selle eest ja kaitsen. Vaagida, kritiseerida ja rünnata võib mõtteid ja ideid, kui nad on poolikud või metsa läinud, kuid mõistus kui selline ei kuulu vaagimisele. Just tema on meie kehva haistmise, nõrgad lihased ja aeglased jalad lohistanud mõõkhambulise tiigri nina alt tänapäeva.

(284 all) „Ärge uskuge kedagi, kes õhutab teid ennast muutma.“ Ka siis mitte, kui teie hing ikka ihaldab süstida narkotsi, kellelegi pasunasse anda, röövida mõni pank, vägistada mõni naine, pilastada mõni laps?! 
Kuidas kõlaks selline üleskutse: ,,Ärge uskuge kedagi, kes õhutab teid arenema!"? Areng, paraku, on pidev muutumine!

(295/3) „… üks kõige suuremaid eksiarvamusi ongi, et õnne nimel tuleb võidelda, üles näidata visadust, sihikindlust, ületada hulgaliselt takistusi, ühesõnaga – koht päikese all tuleb endale kätte võidelda. See on äärmiselt kahjutoov ja vale stereotüüp.“ Lihtsameelne ja küüniline jutt inimese suust, kes on sündinud õigel ajal õiges kohas! Kel on kõik olemas, kaasaarvatud vabadus. Keegi ei saa ise valida, kas sünnib palmi all või eskimo jurtas. Vaba inimesena heaoluriigis või roojasena kastiühiskonnas. Rahu ajal või keset sõda. Teatud tegevusi ja takistuste ületamisi tuleb ette isegi palmi all. Seda nimetatakse eluks. Ja kui on vaja enda ja oma rahva vabaduse eest võidelda, siis tuleb ka seda teha. Mine räägi seda kretiinset juttu praegu ukrainlastele, millise „äärmiselt kahjutoova ja vale stereotüübiga“ nendel tegu on…

(300/1) „See, mida üldtunnustatud stereotüübid esitavad lahkuse ja osavõtlikkuse pähe, võib tegelikult olla hingeline tühjus. Hingelise tühjuse kompenseerib mõistus teiste pärast muretsemisega, samal ajal jäävad rahuldamata tema enda hinge vajadused. Pendlitel on kasulik teiste eest hoolitsemist esitada kui avarat hinge.“ Esiteks - mitte pendlitele pole see kasulik, vaid sulle endale, kõigile meile, sest ühel momendil võime ise vajada abi ja hoolitsust. Oli aeg, mil autorgi pissis püksi ja võib tulla aeg, mil uuesti. Kuid mälu ja fantaasia pole tema tugevaimad küljed. Õige küll – millegi nii negatiivse jaoks on ta ju „tühi“ ja tema valis teistsuguse „stsenaariumi“. Eks siin olegi koht, kus ta saab oma teooria toimivust iseenda peal tõestada. Teiseks – osavõtlikkus, kaastunne ja empaatia on tunded, seega hing. Missuguse loogika järgi saavad need olla märgiks hingelisest tühjusest??? Avar hing ongi see, mis suudab laieneda teiste hingedeni. Avarus on ruumiline mõiste. Ja kolmandaks – mul on kahtlane tunne, et autor mõtles hingelise tühjuse all tegelikult tühja pead. Inimesi, kes iseendaga midagi tarka peale ei oska hakata ja kes kasutavad tihti sõna „igav“. Kuid sellised kompenseerivad endi tühjust pigem seltskonnaga, kus on lõbus.

Ja kuidas saab autori eelneva kontseptsiooni kohaselt olla olemas „hingelist tühjust“? Kas saab olla olemas hingest veel midagi täidetumat „kõiketeadmisest“ ja „ilmeksimatusest“?

Samariitlus vajab vältimatult avarat hinge! Ei tea, see oli üks arusaamatu väide autorilt. Tõenäoliselt on autoril endal kohustus kellegi eest hoolitseda ja vastumeelsus selle suhtes või isegi keeldumine tuli kuidagi ära põhjendada, et vabaneda südametunnistuse piinadest. Jah – püüd  kompenseerida enda hingelist mugavust ja isekust, pekstes mõistust, mis kippus etteheiteid tegema. Vana hea „sõnumitooja hukkamise meetod“ – töötab alati!

(303 all) „Las teie mõistus ärkab venivast lummusest. Tema valduses on hindamatu ja imeline aare – tema hing. Tõelise jõu ja vabaduse leiate hinge ja mõistust ühendades. Kui te ei karda purustada pendlite kujundatud stereotüüpe, avaneb teile selle maailma asjade tõeline olemus. Stereotüüpe purustades avate lukustatud uksed.“ Tõsi! Esimene, mida purustada, et „tõelist olemust“ näha, on esoteeriliste pendlite loodud hingelis-romantiline stereotüüp hingest, mis on ilmeksimatu ja alati hea. Ning see, et ta on mõistuse valduses. Kui jätta välja teadus ja vaadelda igapäevasuhtlemise niinimetatud „mõistust“, siis pole raske märgata, et tegelikud niiditõmbajad on meie tunded. Seega suur osa meie mõtlemisest on soovmõtlemine ja soovijaks on meie hing. Täppisteadusi meie soovid ja meeldimised ilmselt väga palju ei mõjuta, vähemalt kaua mitte.

Niisiis, las teie mõistus ärkab venivast lummusest ja rebib ennast lahti hinge diktaadist. Teie hingel on aeg aduda, et ta on hoidnud enda kanna all hindamatut ja imelist aaret – teie mõistust. Ta on käitunud sellega nagu despoodist tujukas isevalitseja, sundides endale tooma vaid mõtteid, mis kinnitaksid hinge maitset, soove ja õigusi, ülistaksid tema ego kapriise. Keelitanud teda mitte mõtlema mõtteid, mis lubaksid seda läbi näha ja ähvardaksid teda ilma jätta mõistuse toetusest siis, kui tal on „jonni tuju“. Tasuks saab aga tihti alandamist ja mõnitamist, nagu Z seda teeb. Tõsi, selline mõistus ei väärigi paremat palka. Kuid ega temast siis paremat asja ei saa ka, sest ilma palgata ei kosu. Mõistus võib olla küll kohtlane, kuid ta pole tohtlane, et paljast veest saaks söönuks. Mõistus peab saama vabaks ja palju vaimutoitu, väärikat kohtlemist. Alles siis hakkab ta aru saama, et on olnud naeruväärne, tantsides tujutseva hinge iga vile peale. Ja mitte ainult naeruväärne, vaid just vastutustundetu. Kui lastel oleks mõistus tunnetest üle – jääks ära koolikiusamine. Jääksid ära ka koolitulistamised! Kui täiskasvanute mõistus oleks tunnetest üle – kaoks maailmast sõjad ja religioonid, mis neid õigustavad. Kaoks  armukadedus, mis enamuse kooselusid purustab, koos sellega koduvägivald. Ei hävitataks ajaloo- ja kultuuriväärtusi, ega loobitaks kedagi kividega surnuks. Saaks terve vihikutäie loetleda asju, mida stereotüübid panevad mõistuse kontole, kuid mille taga on mõistus olnud vaid tunnete lakeina. Kas maailm jääks siis vaesemaks? Väga paljude jaoks jah. Nende jaoks, kes enda intellektuaalset tühjust on harjunud kompenseerima vaimselt tühjade ja isegi julmade meelelahutustega. Sest hing ikka nõuab, et teda rahuldataks gladiaatorite võitlusega, härgade tapmisega areenil või taastumatute loodusvarade sisuliselt maha valamisega ringradadel, lihtsalt lõbu pärast. Adrenaliini, nagu nad ise ütlevad. Adrenaliin on tunnete - hinge - mitte mõistuse jõusööt. Kui palju on maailmas tegelikult mõistusel sõnaõigust? Vähe ja sedagi kohtab pigem instituutide seinte vahele peitunult nohikute eralõbuna. Tavaelus on impulsiivsus – hinge raskekahurvägi – tegija. Aga kuidas paistab maailm Z pilgu läbi: (303/4) „Mõistus korraldab oma hinge elu vastutustundetult ja järgides enda kahtlase väärtusega stereotüüpe. Vaene väike kössi tõmbunud hingeke jälgib õudusega ohjeldamatu mõistuse tegusid, kuid parata ei saa midagi. Mõistus käitub hingega parimal juhul kui krooniline hädavares, kes enda tühisuse koduste peal välja elab, halvimal, kui kaitsetut last peksev purjus ja mõistuse kaotanud tõbras.“ Autor ise ei märkagi, kuidas libastub väga kõnekal kombel: kas mitte „hinge kaotanud tõbras“ ei peaks seal seisma?! Kuidas mõistus saab „käituda“, kui teda pole kohal – „on kaotatud“? Ja mis siis ikkagi „käitub“sel ajal, kui mõistust pole? Tunded käituvad – hing käitub nagu mõistuse kaotanud tõbras! Kui tunded ei lase mõistust ligi, pole talle kunagi võimaldanud isemõtlemist, siis mõistus mitte ainult ei kössita kuskil, vaid ta on ka kääbuse mõõtu – „miinimumpakett“. See tsitaat on selle ilmekas näide. Kui mõistus ühe mõtte edasiandmisel juba kolmanda lausega banaanikoore leiab, siis pole ta heas vormis või täidab hinge tellimust. Mis teeb muidugi sama välja.

Tegelikult korraldab just hing ise oma ,,hinge elu" vastutustundetult ja järgides enda kahtlase väärtusega stereotüüpe. See kahtlase väärtusega stereotüüp seisneb hinge (iseenda) kultuslikus ülistamises, millega teeb hingele vaid karuteene – jätab ta teismelise lapse tasemele, ilma võimalusest areneda. Ja kuidas hing saakski areneda, kui sama stereotüüp ei lase areneda ka mõistusel, mis keerutab selle paela otsas ümber hinge, pääsemata kaugemale?! See on surnud ring, millest pääsevad välja ainult need, kes suudavad oma mõistuse kiskuda vabaks ja vabastada sellega ka tunded. Areneda saavad mõlemad vaid koos ja olukorras, mil hing saab aru, et see aeg on läbi, mil teda vaid tagant kiidetakse, mis iganes jama ta ka korda saadaks.

(323/3) „Hing on loomult egoistlik. Ta saab elult niigi ainult pisku sellest, mida tahab. Võimatu ette kujutadagi, et seejuures saaks mõelda veel ka teiste õnnele. Hingel pole teistega asja, olgu nad kui tahes lähedased ja kallid.“ Aplaus!!! No nüüd hakkab juba lähemale jõudma!!! Õigupoolest jõudis täiesti päris-päris kohale!

Ja mitte ainult egoistlik, vaid ka julm ja alatu oma soovide nimel. Kasvõi üle laipade. Ja tähtsust täis on hing. Talle on vaja võimu ja teiste alandust, mis tema võimutunnet rõhutaks. Ja edev on hing. Talle on vaja kalleid asju ja palju rikkust. Hing sooviks olla superstaar ja valitseda kogu maailma. See on tõsi, et enamasti saab ta vaid pisku sellest, mida tahab. (Hõõruksin veelkord talle nina alla, et „hingel pole tahet“-244/6) Ning see teeb ta veel kadedaks ja õelaks ka, ning mõni ime siis, et ta oma vajakajäämised kompenseerib endast nõrgemate peal. Kuid kummaline küll, aga nii nagu on mõistus inimestel erinev, nii on ka erinevad nende hingede soovid. Mida sügavamalt ja objektiivsemalt (tunnetest sõltumatumalt) suudab mõistus mõtelda, seda väiksemaks muutuvad hinge ambitsioonid. Ning ta mitte ei kössita hirmunult, vaid on rahul ja õnnelikum ning tal on rohkem „asja lähedaste ja kallitega“. Autori kirjeldatud hing kuulub autorile endale, kuid õnneks ei kehti see kirjeldus kõigi hingede puhul. Ja kõige suurem õnn on see, et hing on tegelikult õppimisvõimeline, et ta ei ole mingi staatiline monstrum, mis meile paelaga kaela pandud, vaid dünaamiline ja arenev, inimene on tänu sellele võimeline muutuma. Kuid ainult väga hea õpetajaga – selleks on mõistus. Ning mitte see argimõistus, mis tunnetele tentsikuks, vaid Mõistus suure algustähega – selline, mis suudab üle olla oma tunnete isekatest kapriisidest. Kuulab need ära alati, kuid ei ole nõus tegema „ohjeldamatuid tegusid“. Ja hing saab ka lõpuks aru, mis sobib ja mis ei. Kui nüüd mõtelda, et missugused oleksid näited inimestest, kes Z kontseptsiooni kohaselt „oma hinge elu on vastutustundlikult korraldanud“, pakkunud talle „kõike, mida hing tahab“, siis peaks kiitma õigesti elatud elude eest näiteks Tšingis-khaani, Napoleoni ja Hitlerit. Samuti Stalinit (ja praegu veel elavat Putinit). Loomulikult on ajalugu täis veel palju tegelasi, kuid need nimetatud peaksid autorile kõige enam tähendama! Ikka täie rauaga tuli nende meeste mõistus vastu hinge kõigile soovidele. Ja kusjuures nende hing ei jälginud õudusega oma ,,mõistuse" ohjeldamatusi ega kössitanud. Nende hinged paisusid uhkusest. Õudusega jälgisid need hinged kõrvalt, kes ei olnud oma „mõistust kaotanud“. Hitler kuulas hästi „hommikutähtede kahinat“!

Miks hing ikka kunagi rahul ei ole, vaatamata sellele, et inimene elab ja tegutseb hinge hampelmanina? Miks ta tunneb, et on saanud vaid pisku, kuigi inimene ei põrka tagasi isegi tapmisest, et vaid rahuldada hinge nõudmisi? Sest mõistust ta ei kuula ja segab. Sest ta hoiab mõistust näljase ketikoerana oma valduse väravas, õhutades teda haukuma vaid sissetungija ilmudes. Psühholoogiline kaitse soovimatu info eest – see ongi hinge kaitse. Kui hing kuulab Mõistust, siis suudab ta olla rahul ka „piskuga“.

(349/1-2) „Vananemise stsenaarium on sedavõrd harjumuspärane ja silmanähtav, et kellelegi ei tule pähe selles kahelda. Katsed stsenaariumi muuta on viinud üksnes kõikvõimalike eliksiiride leiutamiseni. Kuid isegi kaasaegse farmakoloogia ja geneetika saavutused ei too tuntavaid resultaate. Siit võib teha järelduse, et füsioloogilised faktorid moodustavad vananemise protsessist ainult mõningase osa.“ Kuidas saab „siit“ teha sellise järelduse? Missuguse loogikaga? Minul kiilub ja ei eelnev ega järgnev tekst aita mõista. Kas Z näib tõsimeeli arvavat, et kaasaegne teadus juba suudabki oma eliksiiridega peatada füsioloogilist vananemist, kuid vananemine toimub sellele vaatamata ikkagi? Nii lihtsameelne ei saa keegi olla! Või peaks olema, et kaua elada? Ka ,,mõningane osa" on siiski osa ja sellest järelikult piisab vananemise stsenaariumi kirjutamiseks. Keegi meist ei jää ilmasambaks!

Z väidab, et hoopis pendlid on need, mis vanaks teevad. Nimelt haiguse pendlid. Inimesed haigustest mõeldes ja neist rääkides ise saavadki need haigused. Vananemise paratamatust teadvusse lastes valitaksegi vananemise stsenaarium. Väga inimesekeskne lähenemine elule. Mina ei ole kuulnud veel ühestki liigist, kes igavesti elaks. Kuid need tagasihoidlikud teadmised bioloogiast panevad mind siiski fantaseerima milli-mallikatest, kes kokku saades lobisevad haigustest – ja mis parata, see neile saatuslikuks saabki! Või ämblikuhärrast, kes kosja minnes hakkab kiiruga filosofeerima vananemise paratamatusest, et jõuda ennem nahkapanekut veel tarka panna. Ja mis siis preililgi muud enam üle jääb kui vananeda, sest mõttepisik juba sees. Võib-olla sellepärast panebki poisi nahka, et see nii lolli juttu ajab? Või siis on see härra poolt kaval kättemaksustrateegia, mis toimib ka siis, kui teda ennast enam pole?!

Oletame, et kõigil elusorganismidel, ainuraksetest hulkrakseteni, on olemas võimekus märgata vananemist ja surma endi ümber, teha sellest järeldusi enda kohta ja jagada neid järeldusi liigikaaslastega. Seega tekitada pendel, mis toimib nagu vikatimees. Mõte niivõrd intelligentsetest amööbidest meeldib mulle. Kindlasti ei ole vananemise pendel neil siis ainuke. Nendega oleks, millest rääkida. Neilt peaks küsima, et kuidas nad saavad infovahetuse ja töötlusega hakkama ilma padjaklubideta? On igasuguseid eraklikke liike, kes võiksid olla piisavalt lihtsameelsed, et uskuda endi igavesse ellu. Ometi ei pääse nad vananemisest ja surmast ka vangistuses, kus pole liigikaaslasi vestlemiseks, vaenlasi võitlemiseks, ning haigusedki püütakse neist eemal hoida.

Kuuldavasti on India koobastest leitud 2000 a  vanuseid joogisid, kes seal talveunelaadses seisundis mediteerivad. Huvitav, kas raputati mõni üles ja küsiti vanust? (Kuidas üldse on selliste inimeste ajatajuga?) Või saadi vanus süsinikumeetodil? Ehk oli neil sünnitunnistus kõrvale asetatud? On ju olnud ennemgi probleeme inimestega, kes on väidetavalt teatud vanuses, kuid puuduvad paberid selle tõestuseks. Nii ei olegi saadud neid täie kindlusega rekordina fikseerida. Oletame, et need joogid on tõesti nii vanaks suutnud elada. Küllap selle saladuseks ongi just see, et nad tegelikult ei ela, vaid magavad. Ma ei soovi sellega anda nende elule hinnangut. See on iga inimese enda valik, kas elada inimese elu või taime elu. Nii palju ehk, et kui taime ,,lihased" arenevad ja püsivad toonuses tänu tuulele, siis inimene peab ennast ise liigutama ja mitte vähe! On nende india joogidega kuidas on, loodan, et Z-l on taipu oma sünnitunnistus ilusti alles hoida…

Küsimus: kui suur on „ainult mõningane osa“, mille Z jätab vananemisprotsessis füsioloogilistele faktoritele? Mõni protsent? Siis ei tohiks 1000 aastat talle endale piir olla. Elame-näeme, ütleb vanarahvas.

(365/1-2) „Tehkegi siis kindlaks, mil moel võiks tehtud töö tema isikliku tähtsuse tunnet tõsta. Seejärel serveerige ülesanne tema tähtsuse tõstmise valguses. Lubage inimesel oma tähtsust tõsta ja ta ise tahab seda teha. Kui ta seda teeb, hinnake teda heldelt ja vääriliselt. Neist põhimõtetest juhindudes saate kerge vaevaga ärgitada teisi inimesi tegutsema teie huvides.“ Kui hea raamat! Selle pealkiri võiks olla ka „Kuidas manipuleerida kaasinimestega“. Vanarahvas võttis selle mõtte kokku lihtsamalt, täpsemalt ja ennast tähtsaks tegemata: „Kiida lolli ja loll teeb tööd!“
Ja miks juba raamatu algusest saadik on palju juttu olnud sellest, kuidas ,,tähtsusest" tuleks loobuda, kuid nüüd soovitab seda teistel lausa õhutada? Topeltstandardid? Eetika ei ole autori tugevaim külg!

(367/1) „Välise taotluse positsioon seisneb määratlemises, mida inimesed tahavad, millest neil puudus on, mida nad vajavad, mis neid liikuma paneb, mis neid huvitab. Väline taotlus on suunaga pärivoolu. Tegeldes teie enda mõistuse laest võetud „šedöövri“ valmistamisega, püüate liikuda vastuvoolu. Mõistus kaldub alati oma võimeid idealiseerima. Ta innustub täielikult loomeprotsessist, nägemata, mis ümberringi sünnib. Mõistus kipub kõike oma kontrollile allutama.“ Mis see siis nüüd praegu oli, kui mitte üleskutse allutada loomeprotsess (autori) mõistuse kontrollile???

Pliiatsi liigutamise ja lendamise näitest saime juba aru, et väline ja sisemine taotlus on sama asi, sest toimub samas peas. Järelikult võib selle maakeeli tõlkida nii, et sinu asi on uurida, mida inimesed tahavad ja seda neile pakkuda. Kõige tavalisem turuuuring. Milleks siis veel see välise taotluse ja pärivoolu hookus-pookus? Mis vahet sel on , kas sa sunnid omas mõttes inimesi ostma (sisemine taotlus) või sa sunnid omas mõttes inimesi nõudma, et sa müüksid (väline taotlus)? „Pärivooluga“ arvestades jääd sa kõige tavalisemaks pudupoodnikuks ikka, kes kord müüb suhkruvatti ja kui see moest läheb, siis midagi järgmist. Z on korduvalt väitnud, et mõistus ei suuda ise midagi uut välja mõtelda, et see on hing, mis variantide ruumist on võimeline „nagu laest“ midagi leidma. Kuid nüüd järsku on mõistus see? Olgu see siis mõistus, hing või nende koostöö – loomeprotsess on igal juhul igaühe sisetunde asi. Ja just sisetunnet on Z siiani ärgitanud arvesse võtma, et leida üles see „oma uks“ ja käia „oma teed“. Nüüd tallab ta selle jalge alla, üritades teiste inimeste sisetunnet enda mõistuse spekulatsioonidele allutades suunata „pärivooluga“ lipitsemisele ja konjunktuurlusele. Pärivool – see on peavool – see on stereotüübid, mida ta ise nii lahkelt on palunud murda. See on massikultuur, millele on alati ka alternatiivid. Iga hinge „oma tee“ ei ole suhkruvati müümine ja õnneks iga hing ei soovi seda ka osta.

(369/3) „Kas teile meeldib teie arvel tehtav kriitika? Te kas ei talu seda või püüate ennast veenda, et see on õiglane. Nii ühel kui teisel juhul ei võta te seda kuulda, kui teil muidugi pole väljaarenenud süükompleksi. Kriitika võib tagant sundida ja panna teid tegutsema „nii nagu vaja“. Kuid sundida saab ainult mõistust. Hinge on võimatu sundida. Tema kas teeb mida tahab, või segab mõistust tegemast seda, mis ette nähtud. Kriitika muudab hinge mõistuse vaenlaseks, innustamine aga liitlaseks.“ Siin jõuab Z juba lõpuks tõe tunnistamiseni! Õiglus - see on mõistuse rida. Mõistus püüab teie hinge veenda, kasutades õigluse argumenti, kuid hing ei talu seda! Mõni ime siis, et ,,maailm on täis probleeme ja lahknevusi kainest mõistusest". Kui mõistusel ei ole selgroogu, siis hing segab teda nagu jaksab. „Vaene, hirmunult kössitav hingeke“! Jah, hing teeb tõesti seda, mida tahab ja teda pole võimalik sundida. Mõistust, muide, pole samuti võimalik sundida mitte kellelgi teisel kui oma hingel. Küll aga on mõlemaid võimalik õpetada. Kui mõistus saab aru, mis segab teda olemast tark, siis ajab ta selja sirgu ja õpetab ka hingele. Seda nimetataksegi arenguks!

Mis asi on kriitika? Õige, konstruktiivne kriitika sisaldab igal juhul ka põhjendusi – see tähendab informatsiooni. Z-i definitsiooni kohaselt on rumalus psühholoogiline kaitse soovimatu informatsiooni eest. Seega, konstruktiivse kriitika talumatus on rumaluse märk. Ja õiglase kriitika kuulda võtmist nimetab Z „väljaarenenud süükompleksiks“. Täiesti arusaamatu, mis pistmist on tarkusel kompleksidega?! Isegi, kui kriitika osutab mingile süüle ja see on põhjendatud, siis selle süü tunnistamine ja omaks võtmine ei tähenda kompleksi, vaid seda, et inimene on mitte ainult õiglane, tark, julge ja aus, vaid ka seda, et ta pole süüdimatu. Väga ohtlik kombinatsioon, kui egoistliku hinge kõigi soovide käsutuses on mõistus, mis iialgi ei küsi, kas hinge soov on õiglane. Seda nimetataksegi süüdimatuseks. "Meeldimine" ei puutu asjasse! Loomulikult ei meeldi kellelegi kriitika, kuid inimene, kes on jõudnud ikka, mil ta on võimeline võtma enda tegude või sõnade eest vastutust, on sellest üle. Asjasse puutub ainult see, kas kriitika on õigustatud. Kuid seda mõtet ei luba Z endale ligi, sest õiglus teda ei koti! Mina, paraku, olen õiglusefriik.

(369 lõpp – 370 algus) „Kui inimene täie veendumusega jama ajab ja te talle seda mõista annate, ei nõustu ta iial millegi taolisega. Või õigemini, kui tal on kalduvus enesepiitsutamisele ja teravnenud süütunne, võib ta ka nõustuda… Kui teie huvid kuidagi kahjustada ei saa, siis lubage teistel väita seda, millega te ise nõus pole. Sellisel viisil ei tekita te liigseid potentsiaale ega võitle vooluga.“ Kas see oli nüüd kavalalt kolmanda isiku vormis esitatud palve teda ennast mitte kritiseerida?! Tajub ehk isegi, et ajab jama… Igal juhul „ei nõustu ta iial millegi taolisega“.

Ja jälle ja veelkord: süüdivus ei ole „enesepiitsutamine ega teravnenud süütunne“! See on õiglusetunne, ausus, julgus ja tarkus.

Ja siit saab siis heita pilgu sellele „ pärivoolule“, mida Z propageerib. Mida iganes see ka ei tähenda, sisaldab see ka seda, mida kutsutakse sõnaga „jama“. Andeks, aga see pole „reaalsuse juhtimine“, mida lubab pealkiri. See on ikka see, kui reaalsus juhib sind!

 (370/2) „… Teile tuleb pähe lahendus, mida ükski vaidlejaist ei näe. Ainult et pole vaja seda lahendust teistele peale suruda. Peaasi on teha ettepanek, piike las murravad teised.“ Argumentide esitamine ja põhjendamine on autori arvates „peale surumine“?! Kogu see raamat on ju sel juhul „vaidlus“ ja autori „lahenduste peale surumine“. Ning niinimetatud „ettepanek“ vajab ju samuti põhjendamist!

Pärivool ei ole paraku kunagi areng paremasse, õiglasemasse ja eetilisemasse. Sellel põhjusel, et õigluse ja eetikaga on meil lood suht kehvad. Pigem on pärivool stagnatsioon või isegi taandareng. Sest pärivoolus on ka palju „jama“. Kui mingi areng üldse toimub, siis ainult sellepärast, et ärksamad, targemad, õiglasemad oma ideedega, avastustega, teadmistega, mõtetega välja tulevad, neid põhjendavad ja seega vältimatult ka vaidlevad. Inimeste põhimass – pärivool – on oma loomult ääretult konservatiivne. See, et teadmised ja arusaamad, stereotüübid ja hoiakud, kombed ja käitumine muutuvad, ei ole pärivoolu teene mitte üks gramm! See on puhtalt vastuvoolu ujujate „vaidlemise“ tulemus. Ja kui miski on ikka väga „jama“, siis tuleb ka piike murda. Ma olen autoriga nõus, et sellega hangitakse endale vaenlasi ja tulemit on vähe, dividende selle eest ei saa. Kuid see, et kivi sisse lõpuks auk tuleb, on langeva veetilga, mitte pärivoolu tulemus. Kuna protsess on väga aeglane, siis enamus inimesi, kaasaarvatud autor, viitsimata süveneda, peab seda pärivoolu teeneks ja selle loomulikuks kulgemiseks. Suur eksitus!

Need vaenlased, keda hangitakse, omavad paraku rohkelt jõudu – nagu pärivool ikka – sest ega vool ülesmäge voola. Ja kui voolu jalgealust õõnestada, muutub ta koseks. Võrdlus vooluga on eksitanud autorit kasutama eesliidet päri-, mõtlemata, et seda võiks sama hästi nimetada ka allavooluks. Ja tema mõtete kontekstis ka allakäiguks. Sest ükskõik kui palju ta ei peksa vahtu mõttespekulatsioonidega „enda rendile andmisest“ jms, siis kokkuvõttes on see kõige tavalisem mugavustsoon, konjunktuurlus ja väikekodanlikkus – pärivoolu avangard!

Pärivool, see tugev „vaenlane“, jaguneb laias laastus kaheks. Esimene, kõige suurem veemass, on veel suhteliselt süütu. Selle jõud peitub massiinertsuses. Kuid vaikselt tunnistavad nemadki auku kivi sees, ja muudavad voolu suunda. Pärivoolu kõige ohtlikum ilming on need inimesed, kes senistki arengut paljuks peavad, kes mingil juhul pole nõus seda tunnistama, kui ka kivi on juba sõelapõhi. Kes kivi siledaks rääkida püüavad ja veel hullem – seda ka siledaks võidelda püüavad. Kes vanade aegade nimel muutuvad vägivaldseks. Muutuste tuuled ei lükka ümber ainult müüre, paraku keerutavad nad rentslist üles ka sinna kogunenud prügi! Pärivool – see on maailm täis jäätmeid ja mürke ja kaduvaid vihmametsi. 
Ja pärivool on ka Isis ja Taliban. Pärivool on enesetapu terroristid. Pärivool on venelased Krimmis ja Ukrainas. Pärivool olid kristlikud tuleriidad ja natslik Saksamaa. Ajalugu ja tänapäev on täis ka pärivoolu sellist tõmblemist, millest alles tagantjärgi võib hoomata teatud pärivoolu ideede ja hoiakute surmaeelset agooniat. Ku-Klux-Klani näide peaks kõigile arusaadav olema, et see oli vaid jäsemete krambid, kui süda juba jõuetu. Loodetavasti on Isis märk sellest samast!

Propageerides pärivoolu, peab alati arvestama ka pärivoolu kõige hullema stsenaariumiga. Ja see ongi see sama „oma ukse“, „enda tee“ ja „oma stsenaariumi“ või „eluliini“ valik, millest autor nii suurejooneliselt räägib! Lõpuks ei saa mitte keegi lihtsalt „visualiseerides“ või „tellimust sisse andes“ sebida endale privileegina värsket õhku ja puhast vett, kui me kõik koos ei otsusta voolu suunda muuta. Ega lääneliku vabaduse eluliini, kui pärivool on ta viinud Isise alluvusse. Siis on juba hilja! Või kui, siis mineviku „ruumi sektoris“ Napoleonina (217/2)…

(422/4) „Kuidas eristada väärat usku tõelisest? Tõeline usk – see ei ole enam usk, vaid teadmine… Teadmine ei moodustu mitte veendumusest, vaid faktidest. Kui teie mõistus seisis fakti ette, siis te enam ei usu, vaid lihtsalt teate. Väär usk püsib mõistuse kontrollil. Labürindi illusoorses toas olles, valvab mõistus, et sinna ei lipsaks mitte ainustki kahtlust. Kui mõistus tahab uskuda, ei soovi ta midagi kuulda.“ See on nüüd sarjast „kõlab õigesti ja petab ära“. Demagoogia võte rääkida õigete sõnadega, kuid meelega poolikult. Faktid on õige sõna, kuid faktid iseenesest ei kinnita veel tõelist teadmist. Välku lööb ja müristab – see on fakt. Meri kannab suuri laevu – ka see on fakt. Kuid nendest ja teistest sarnastest faktidest ei moodustu teadmist, et jumal on olemas. Ometi on koraanis need faktid nimetatud „tunnistähtedeks“ selle tõestuseks. Et moodustuks kindel teadmine, mida võiks (saaks) nimetada „tõeliseks“ usuks, selleks tuleb faktide tõlgendamist samuti tõestada! Kuid autori „tõeline usk“ ehk „teadmine“ ei eelda mingit tõestamist, faktide suvaline tõlgendamine on tema jaoks ok. Ta on rahulikult, silmagi pilgutamata valmis nimetama usu ümber teadmiseks, sisetunde põhjal. Ja kogu seda sogast tunnete kompotti nimetab ta hinge ja mõistuse ühtsuseks, ehkki mõistust pole selles grammi jagugi! Labürindi illusoorses toas valvab hoopis tunne, et sinna ei lipsaks mitte ainustki kahtlust. Kui tunne tahab uskuda, ei soovi ta midagi kuulda! Mõistus - kui ta on vaba - soovib alati ja kõike kuulda! 

(422/5) „… Vabastage usk mõistuse kontrolli alt ja lülitage ümber pisemategi hingelise ebamugavuse ilmingute tunnetamisele. Kui avastasite ebamugavuse, ärge enam püüdke end keelitada ja veenda. Kui hinge ja mõistuse ühtsus on saavutatud, ei pea te enam ennast veenma.“ Jah, kui mõistus ikka tahab hinge uskuda, siis ei soovi ta midagi kuulda, mis kahtlust külvaks. Taaskord vaja tema rumaluse definitsiooni talle endale meelde tuletada.

Kahtlused mitte ainult ei takista Z arvates „väärat usku“ saamast „õigeks usuks“ ehk „teadmiseks“, kahtlused takistavad tema arvates ka füüsika seadusi rikkuda. Sellest saab väga huvitava järelduse teha: Füüsika seadused kehtivad ainult tänu sellele, et inimesed ei kahtle nendes. No ma ei tea! See paneb mind fantaseerima hõljuvatest dinosaurustest, kel oli probleem maa peal püsimisega, sest gravitatsiooni polnud, kuna inimest veel polnud, kes kahtleks. Tõeline kaos valitses järelikult ka eluta maailmas, kus ei saakski rääkida maast, mis kindlasti sauruse all oli, vaid ümberringi. Uhh! Hea, et inimene lõpuks tuli ja oma kahtlustega „korra majja“ lõi!

(424/3) „Ka inimesed suudaksid vee peal kõndida, kui suudaksid kõrvale heita kõik kahtlused ja rahutuse ning selle pinnal tekkivad emotsioonid. Tundub uskumatu? Kuid kogu inimkonna ajalugu – see ongi ju ainult üks uskumatute asjade üle imestamise jada. Näiteks: Rauast laevad ei saa vee peal sõita, seda enam õhus lennata. Niipea, kui inimesed veendusid, et rauast laevadega saab vee peal sõita ja raskete lennukitega õhus lennata, ei arutle enam keegi toimunu võimalikkuse ja reaalsuse üle.“ Uskumatu füüsik! Võtab kohe kokutama. Alustan sellest, et miks peab inimene kõrvale heitma emotsioonid??? See on ju „hing, mis teab, mis teda ees ootab“! Ja „hingel on alati õigus“ ja „hing ei eksi“ jne. Ning just eelmises tsitaadis palus end „lülitada ümber pisimategi hingelise ebamugavuse ilmingute tunnetamisele“ ja nüüd arvab, et need võiks ikka „kõrvale heita“! Endaga kokkuleppele jõudmine on ikka kõige raskem…

Näited on jälle väga piinlikud, eriti arvestades autori füüsiku haridust! Rauast laevad sõidavad vee peal mitte tänu laeva usule, ka mitte kapteni ega reisijate usule, vaid tänu füüsika seadustele. (Arhimedese seadus ei ole jõudnud 2200 aastaga infoväljale?) Tänu füüsika seadustele ei saa inimene vee peal kõndida. Ei ole palju liike, kes seda suudavad, kuid mitte tänu usule, vaid tänu anatoomilisele kohastumusele. Z arvab ilmselt, et ka kõik teised loomad, nagu inimenegi, ei suuda „kõrvale heita kahtlusi ja rahutust“ – neid „hingelise ebamugavuse ilminguid“. Vette heidetud kivil ei tohiks selliseid kõhklusi olla, kuid ometi vajub põhja. Ning isegi noored loomad (ja inimlapsed), kes esimest korda vett näevad, vajuvad siiski sellest läbi. Laev ei suudaks samuti vee peal kõndida, kui tal oleks kaks jalga all ja inimene suudab vees ujuda, nagu laevgi. Rasked lennukid suudavad õhus lennata tänu mootorile, mille kütuse lõppemisel ei hoia miski usk neid enam õhus. Küsimus: Kuidas või miks peaks vaid inimese psüühika olema see tegur, mis loodusseadusi eirata saab? Kui oletame, et saab, siis peab see olema psüühikast endast lähtuv adekvaatne energia, mis suudab ületada vastu mõjuvaid jõudusid – gravitatsiooni ja hõõrdejõudu. Lennuki mootor on selliseks energia allikaks lennuki puhul. Kuid „kahtluste puudumine“ ei ole selliseks allikaks osutunud. Sest on palju inimesi kukkunud näiteks katmata kaevudesse, mida nad ei ole märganud. Ei ole olemas enam suuremat ega „õigemat“ usku, kui totaalne teadmatus varitsevast ohust – kuid ometi pole loodusseadused neidki inimesi (või teisi loomi) kunagi säästnud. Kõigi olendite ja asjade allumise loodusseadustele võiks kokku võtta lihtsa tõdemusega, et küllap nad siis „täidavad sellega täiusliku looduse tahet“ (93/2)! Kuid millegipärast ei suuda autor endaga kokku leppida, et millal on siis loodus täiuslik ja millal ebatäiuslik. Millal peaks tema tahtega leppima ja millal seda eirama. Kord nii, kord naa: (426/3) „Me elame maailmas, kus kõik sõidavad jalgrattaga. Kui inimene elaks maailmas, kus kõik lendavad, hakkaks ka tema lendama.“ Jaanalind elabki lindude maailmas, kus kõik teised lendavad. Ning arvata võib, et kunagi lendas ka tema. Kuid mitte usu puudus enda lendamise võimesse pole teda sellest ilma jätnud, vaid vajaduse puudus lendamise järele. Tõenäoliselt kadusid ta ümbert kõik vaenlased, kelle eest ta pidanuks ennast päästma lendamisega ja toidu sai kätte ka ilma kõrgemale ja kaugemale reisimata. Kui midagi ikka ei kasuta, siis see taandareneb. Z arvab, et lendamine on lihtsalt meeldiv tegevus ja lõbu, milleks on vaja vaid usku. Kuid need, kes lennata suudavad, ise seda lõbuks ilmselt ei pea. Selleks on vaja veel ilmatu hulk energiat ja tasuta lõunaid pole olemas. Jaanalind tegi väga targa valiku endale soodsaks kujunenud keskkonnas – loobudes lendu tõusmast, kasvatades selle asemel tugevamad jalad, hoidis ta kokku määratu hulga energiat ja sai tasuks selle energia hankimiseks vajaliku aja võrra rahulikuma elu. On väga hästi, kui inimene, kes enamuse oma ajast arvuti taga istudes veedab, veel jooksmisegagi hakkama saab! Et lendu tõusmise pingutusest väga kauget ja kerget eelmaiku saada, katsuge joosta ülesmäge. Kui Z lendaks, siis ei oleks tal aega enam kirjutada raamatuid, vaid ainult sööks ja situks…

(438/2) „Kuni teie tegelete sektorites ümber paiknemisega, peaksid ju ka albumites olevad fotod omandama teistsuguse tonaalsuse? Seda kindlasti, kuid ühetaoliste objektide varjundite erinevused on sedavõrd tühised, et neid praktiliselt ei märkagi. Kui sooritate transaktsiooni, fikseerides selge pilgu oma voodile või kummutile, ei õnnestu teil tabada mingeid muutusi. Märgatavate muutuste saavutamiseks soovitan tegelda transaktsiooniga vabas õhus, mitte piiravate seinte vahel.“ Jutt käib variantide ruumi sektorites ümberpaiknemise praktilisest õppetunnist – transaktsioonist. Tuleb vaid fikseerida „selge pilk“ ja sa hakkad nägema, kuidas maailm on teine sinu mõnel teisel eluliinil. Ma loodan, et tegin enam-vähem arusaadava kokkuvõtte sellest väga segasest autori jutust.

Mis mõttes on toas olevad objektid „ühetaolised“? Kui miski on erinevates sektorites ikkagi samasugune ehk „ühetaoline“, siis peaks see olema pigem õues. Seal, kus objektidel on oma elu ja need ei puutu sinu elusse. Mets, puud-põõsad ja hooned, mis on sinust vanemad ja mille loomisel sa pole osalenud, võivad rahumeeli olla ikka „ühetaolised“ sektorist sektorisse. Kuid just toas peaks erinema kõik totaalselt, mitte „tonaalselt“. Paneb imestama, et sa oma teisel eluliinil elad samas toas, oled ostnud ja sisustanud samu asju samamoodi, võtsid sama naise või mehe ja tegid samu pilte?! Kui kõikidel eluliinidel toimub korraga sama asi, samad dekoratsioonid, siis mille kuradi pärast peaks veel nende tonaalsus erinema??? See on niiiiiii absurdne!!! Lubadustes heiastus grandioosne, lausa hoomamatu varimaailm, kuid praktikas selgub, et ikka pole olemas mingit „variantide voolu“ „variantide ruumis“, kuid on olemas „toonivariantidevool“ „toonivariantide ruumis“ ja „erinevused on sedavõrd tühised, et neid praktiliselt ei märkagi.“ Meenub kurb lastejutt „Hiir rätsepaks“, kus kass tõi hiirele ülikonna kanga õmmelda, kuid kätte sai lõpuks taskurätiku…

(444/3) „Vabaduse tingimus on säärane: te võite valida, kuid teil pole õigust midagi muuta.“ Ei ole nõus! Kui meil ei ole õigust midagi muuta, siis sisuliselt pole meil õigust ravida ennast ega teisi. Pole õigust kustutada tulekahju ega peatada roolijoodikut. Pole õigust muuta enda suhtumist ega üritada muuta teiste suhtumist. Pole õigust õppida ega õpetada. Puudub mõte moraalil, eetikal ja seadustel, sest neil kõigil on üks eesmärk – muuta. Muidu poleks nad tekkinudki. Peaksime lõpetama igasuguse kohtumõistmise ja selle täideviimise. Kui me ei soovi, et meid endid ja meie lapsi ähvardaks pervo, siis me peame muutma. Politsei, päästjad ja kiirabi on selleks, et muuta. Muuta pole meil õigust seda, mida me niikuinii muuta ei saakski – minevikku ja loodusseadusi – objektiivset! Aga me saame muuta tulevikku tegeledes olevikuga. Meil on õigus võtta roolijoodikult autovõtmed kasvõi vägisi. Ja meil on õigus enesekaitsele ja lõpetada sõdasid sõdides vastu. Samuti ei saa me ju lihtsalt vaadata pealt koduvägivalda. Igasugune agressioon on (hinge) subjektiivne püüe oma subjektiivsete soovide rahuldamiseks. Meil mitte ainult on õigus seda muuta, vaid meil on ka kohustus seda muuta. Vastasel juhul võib juhtuda, et meil polegi midagi peale hakata selle „uue võimega oma elusündmusi juhtida“(444/2). Ja mida kuradit peaks üldse tähendama „reaalsuse juhtimine“ kui mitte muutmist??? Mida kuradit ma üldse peaksin tahtma juhtida, kui ma midagi muuta ei taha!!!??? Ja mida kuradit peaks tähendama järgmine tsitaat, kui mitte muutmist:(481/3) „Esmane on vajadus kasvõi mingil määral iseseisvalt oma elu korraldada – vaat milles seisneb kõigi olendite käitumisel põhinev fundamentaalne printsiip. Kõik muu, sealhulgas enesealalhoiu- ja paljunemisinstinkt on selle printsiibi tulemus. Teiste sõnadega – mistahes olendite elu eesmärk ja mõte on reaalsuse juhtimine.“ Milline elegantne kübaratrikk! Kõlaks ju uhkelt – „Zelandi printsiip“! Soov minna teadusajalukku? Mine tea… kuid väga ebaloogiline. Kas inimene paljuneb ja hoiab end alal selleks, et reaalsust juhtida? Pigem vastupidi – reaalsust üritatakse juhtida sellepärast, et luua soodsad ja turvalised tingimused ellu jäämiseks ja paljunemiseks.

Sarjast „piinlikke näiteid“: (490/5) „Võtame pendlite töö demonstreerimiseks lihtsa näite – möödakäija, kelle sabas te üht teed kõnnite ja talle siis järele jõuate. Täpselt siis, kui kavatsete temast vasakult mööduda, teeb tema ka justkui teie teed tõkestades spontaanse sammu samas suunas. Te üritate temast paremalt mööda minna ja temagi astub tahtmatult samale poole….“ (490 lõpp – 491 algus) „Motivatsioon, st suuna valik, lähtub alateadvusest, mis sel hetkel on kontrollimatu ja järelikult pendlile potentsiaalselt avatud. Siis tulete teie ja võtate ette eeskõndijast mööduda. Olemuselt on see konflikt, kuigi tühine. Konfliktienergia suurendamiseks sunnib pendel kõndijat teie tee tõkestamiseks astuma tahtmatu sammu kõrvale ja sellega olukorda teravdama.“ Kõigepealt: Alateadvusel on ju vaba juurdepääs variantide ruumi - seega on ta eksimatu. Mille pärast siis tema pendli õnge läheb? Et ta on „sel hetkel kontrollimatu“ ja hakkab kohe halbu asju juhtuma?! Kas „kontrollimatu alateadvus“ polegi mitte see sama, mida ta soovitas lk 52/5, kui parimat „kaitset pendlite vastu“ – „tühjus“? Mis see on, mis teda peaks kontrollima, et ta „pendlile avatud“ ei oleks? Ega ometi mõistus?!!

Miks  möödumine kellestki on oma „olemuselt konflikt“? Hämmastav! Tundub, et autoril on lausa pendliparanoia. Kirjeldatud näidet juhtub küll 1/1000 kohta. Kui see oleks tõsi, siis ei saaks tänaval üldse kõndida. Miks kõik ülejäänud edukad miljonid möödumised ei ole oma olemuselt konfliktid? Ja miks need vähesed  on just pendli vandenõud? Miks mitte „märgid“ selle kohta, et „täna jääb hiljaks“? Või miks ei olnud too vanamuti näide hoopis pendli vandenõu (160/2)?

Sarjast „juhuslikud tahtmatud pärlid“: (491/5) „Seal kus toimib pendli seadus, on kaine mõistus võimetu. Just seetõttu ei mahu nii üksikisiku kui tervete riikide tegevus kaine mõistuse raamidesse. Konflikti olukordades on inimese motiivid pendli võimuses.“ Tõsi, pendlid toimivad tunnetele – hingele. Miks autor endalt ei küsi, et kuidas nüüd äkki hingel õigus pole? Ja miks kaebab ta „kaine mõistuse“ puudust??? Alati on ju kaine mõistus süüdi olnud! Millest selline ebajärjekindlus? (492/6) „Niisiis – kurjuse universaalseks allikaks on pendlid.“ Ehk siis tunded, ehk siis hinged!!!

(492 lõpp) „Pendleid on muidugi igasuguseid ja erineval määral on kõik nad destruktiivsed. Paljud neist on täiesti kahjutud. Transurfingu pendel näiteks on vajalik selleks, et võimalikult rohkem inimesi mõtleks selle üle, mis siis ikkagi tegelikult toimub.“ Tohoo tonti! Z kutsub üles mõtlema juba mitmendat korda ühel leheküljel. Mida ta hing sellest küll arvab? 
Ja ma olengi mõelnud. Kui Z arvab, et tema pendel kuulub nende „täiesti kahjutute“ kilda, siis ta eksib. Kõik esoteerilised pendlid on sarnaselt ohtlikud mitmel põhjusel. Kõige ohtlikum ongi nende levitatud stereotüüp hinge headusest ja eksimatusest ja nende üksmeelne mõistusepeks. Nagu siitki tsitaatidest lugeda võis, on see ummiktee. Kui häda juba käes, siis kutsutakse küll mõistust appi. Aga kust kohast seda võtta „konflikti olukordades“, kui rahulikes olukordades suhtutakse sellesse põlgusega? Siis on juba hilja. Viha, vihkamine – need on väga võimsad tunded ja mõistus – kui ta pole kunagi harjunud iseseisvalt tegutsema – on nagu hinge käpiknukk, mis tõmmatud tunde käele. Ja need tunded on nakkavad – kuni massipsühhoosideni välja. Kaine mõistus neis ei osale, küll aga osaleb mõistus, mis on hingega „heades suhetes“. Kuid ega siingi Z märka, „mis siis ikkagi tegelikult toimub“. Ta üritab kogu süü veeretada pendlite kaela, mis tänu tunnetele on tekkinud ja tänu tunnetele püsivad ja mis tegelikult just tunnetega manipuleerivadki. Ja mis vahet sel on, kes või mis on süüdi? Kõige tähtsam peaks olema järeldus, et hing ei ole eksimatu ja vajaks hädasti kainet mõistust appi, mis teda tema enda rumaluse eest hoiaks. Pealegi pendlid, nagu autor on isegi ütelnud, ei püsi ilma inimeste energiata. Ning iga pendel on kunagi alguse saanud kellegi tundest. Seega – süüdistades pendleid, saame süüdistada vaid iseennast. Näiteks: Meie kolme, läbi aegade suurimaid vaenu ja sõdasid põhjustanud religiooni puhul ei ole meil mõtet esitada süüdistust Aabrahamile. Kui meie „ilmeksimatu hing“ tunneb, et on õige enda energia nendele pendlitele anda, siis oleks aus tunnistada, et „kurjuse universaalseks allikaks“ oleme me ise – on meie hing.

(536/1) „Mäletamata aegadest on inimesed tähele pannud, et maailm käitub kahel moel. Ühest küljest on kõik materiaalsel tasandil toimuv enamvähem arusaadav ja loodusseadustega seletatav. Kuid teisalt, kui tuleb põrkuda delikaatsema plaani ilmingutega, lakkavad need seadused töötamast. Miks ei õnnestu kuidagi erinevaid reaalsuse avaldusi ühte teadmiste süsteemi ühendada?“ Väga lihtne vastata. Teadmiste süsteemi saabki ühendada vaid Teadmisi. Mitte uskumusi. Teadmised on tõestuspõhised, mitte „ilmeksimatu hinge“ „hommikutähtede kahinad“. On väga lihtne ja absoluutselt demokraatlik reegel igaühe jaoks: tõesta ära! Ja ei mingit takistust teadmissüsteemi liitmiseks. 
Mis asjad on „delikaatsema plaani ilmingud“? Kui autor arvab, et see peaks kõigile selge olema ilma selgitusteta, siis mina nende nutikate hulka ei kuulu. Võib-olla oleks aidanud mõista, kui ta oleks öelnud, missugused loodusseadused lakkavad töötamast, põrkudes selle salapärase plaaniga – kuid ei öelnud. Äkki liiga delikaatne?! 
Mina ei ole märganud, et maailm käituks kahel moel, ei ole sellest ka midagi kuulnud. Küll aga olen kuulnud asjadest, mida ei osata seletada. Kas seletada mitteoskamine ongi „käitumine teisel moel“? Mäletamata aegadest on inimesed tõepoolest tähele pannud asju, mida nad seletada ei oska. Väga suur hulk neist on leidnud oma seletuse ja seega edukalt ühendatud teadmiste süsteemi. PS! Nende hulgas ka see, miks rauast laevad ei upu! Rauast laevad ei „käitu teisel moel“, nad on ammu „teadmiste süsteemis“, kui üks õppinud füüsik vaid viitsiks sealt otsida… Kui inimesel on veel vähe teadmisi ja ta millestki aru ei saa, siis on üsna ülbe nimetada seda „maailma teist moodi käitumiseks“. Niisiis, hr Zeland, lenda ja tõesta see ära, samuti see, et teed seda „välise taotluse“ abil, ning sind võetakse avasüli vastu akadeemilistes ringkondades, sinu võimed ühendatakse teadmiste süsteemi ja seegi pole veel kõik – kindlasti saad ka Nobeli! NB! Mitte ainult ja niivõrd fakt ei vaja tõestamist, kuivõrd selle tõlgendamine ja seletamine. Vähesed, kes on keravälku näinud, ometi selles ei kahelda. Kuid minu teada pole siiani keegi seda rahuldavalt seletanud ega järgi suutnud teha. Sama käib telepaatia, selgeltnägemise jms kohta. Ühte ja sama fakti on võimalik mitut moodi seletada. Ometi on vaid üks seletus õige. Ja selle sõelub välja tõestamine. Kui minul oleks pähe tulnud mingi sarnane teooria, nagu seda on transurfing, siis ei rahulduks ma mingil juhul ennem, kui oma kõigile oletustele olen katselise kinnituse leidnud. Senikaua räägiksin vaid hüpoteesist. Teaduses ei ole see mingi uudis, et seletamatute asjade kohta ringleb mitmeid hüpoteese ja iga hüpoteesi autor tunneb ennast piisavalt tähtsalt juba sellestki, et on suutnud sellega välja tulla. Missugune ego peab küll olema esoteerikutel, kes ei suuda taluda mõtet, et nad võivad eksida ja serveerivad seepärast oma hüpoteesid kategooriliste väidete vormis? Ja enamasti räägivad nad kõik vajadusest vähendada tähtsust!

(537/3) „… reaalsus on nagu duaalne peegel: tal on kaks poolt – füüsiline, käegakatsutav ja metafüüsiline, mis asub taju piiridest väljaspool, aga pole sugugi vähem objektiivne. Tänapäeva teadus on peegli peegeldus, esoteerika seevastu püüab heita pilgu peegli taha. Sellest nende kahe vaidlused sünnivadki.“ Ei sünni sellest! Sünnivad sellest, millest eelmises kommentaaris rääkisin. 
Peegel on ilus kujund, kuid ei ole duaalne. On täiesti ühe poolega peegel, mille mõõtusid me ei hooma – liiga palju on veel tuhmi. Teadus ei tegele „peegli peegeldusega“. Sellega tegelevad teaduse tarbijad, kaasaarvatud autor. Teadus tegeleb tuhmi osa poleerimisega, mida esoteerika teha ei viitsi või ei küüni. See, mida autor nimetab romantiliselt "püüdeks heita pilku peegli taha", on tegelikult tuhmi osa peale ise piltide maalimine. Või veel hullem - juba poleeritud pindadele samuti (näiteks, miks laevad ei upu). Seda peaks muidugi pigem sodimiseks nimetama. On ikka uskumatu küll, et üks kõrgharidusega füüsik räägib „tänapäeva teadusest“ nii põlglikult, nagu ta ei teaks, et oli olemas ka eilse- ja üleeilse päeva teadus, ilma milleta poleks ka tänapäeva teadust. Ja eilse päeva teadusel oli hoomatavalt väiksem peegel, mida „peegeldada“. Kas autoril pole korraks aega mõtelda, kuidas see peegel ikka päevast päeva suuremaks on saanud?! Ja ikka tema pakutud kujundi – „peegli taguse“ arvelt samuti. Ei koosne sugugi tänapäeva teaduse „teadmiste süsteem“ pelgalt füüsilisest. Kas on see teadlaste või esoteerikute teene? Autor žongleerib mõistega „energia“, kuid ka see on leidnud tõestamist ikka teadlaste poolt. Ka on see nende poolt välja pakutud. Tõsi, et kõik pole selles vallas veel selge, aga sogane vesi ongi hea võimalus igasugusele kalamehele. Vahe on kalameestel vaid selles, et üks näeb vaeva, püüab kala kinni, tõmbab välja ja kirjeldab nii saba, uimi kui lõpuseid. Teine seisab käed puusas põlvist saati vees ja üritab kirjeldada kala, mida tundis vastu sääri tonksavat. Kui esimene mees kala kätte ei saa, siis ei luba tema südametunnistus rääkida isegi kalast mitte, olemata kindel, kas lõpuseid ja uimi on. Võib-olla on hoopis mingi konn? Hoopis sellest nende kahe vaidlused sünnivad! Esoteerika – see on kalamehejutt: „Vaat silmade vahe oli selline…“

Autoril ei oleks vaja teha muud, kui tunnistada fakti, et see mis täna asub taju piiridest väljaspool, võib homme olla tajutav. Elekter oli samuti taju piiridest väljas – „peegli teisel pool“ ometi on ta täna „peeglis“. Puhas metafüüsika!

Ja üks huvitav mõte tuli mulle veel. Ei tea, kas variantide ruumist? Nimelt, et kas saab ikka olla päris kindel, et energia ei osutu samuti mateeriaks? Lihtsalt üheks aine olekuks. Lõhna ei näe me ju samuti ega ole see „käegakatsutav“. Ometi koosneb ka tema mateeriast. Samas heli ei näe me samuti ega saa käega katsuda. Ei saa ka nuusutada. Heli polekski olemas, kui poleks kõrva, mis selle õhu võnkumise registreeriks. Energia võib olla samuti vaid võnkumine.

(538/3) „… On tõestatud, et aju ei suuda juba füüsiliselt kogu inimese elu jooksul kogutavat informatsiooni ära mahutada. Kuidas tal siis õnnestub mäletada? Asi on selles, et aju ei talleta informatsiooni ennast, vaid mingit abinõu variantide ruumis sisalduvate andmete aadressidele ligipääsuks.“ Julge väide – mälu pole inimesel olemaski! See selleks. Oleks korrektne varustada oma tekst viidetega – kes ja kuidas seda tõestas, et ei suuda mahutada? Samuti – kust Z võtab, et „tal õnnestub mäletada“? Absoluutse mäluga inimesi - neid, kes mäletavad pisimatki detaili igast oma elu päevast, nagu filmilindilt - väidetavalt on üksikuid olnud, kuid see on harv fenomen. Valdav osa inimesi ei mäleta enamustki, ükskõik kuidas ei pingutaks, kõikide „andmete aadresse“ ei leia. Kui kõikidel inimestel on selline „abinõu“ olemas – sest midagi me kõik ju mäletame – siis miks ei ole kõikidel inimestel absoluutset mälu?!

(537/5) „… Kus asub variantide ruum? … Võib-olla on see nähtava kõiksuse piiri taga, aga võib-olla teie kohvitassis.“ Sel juhul miks mitte ka ajus? Oleks liiga igav?

(538/5) „“Teaduses“, kirjutas Albert Einstein, „ei tehta avastusi sugugi mitte loogilisel teel, vaid viiakse loogilisse vormi alles tagantjärele, esitamise ajal. Ka kõige väiksem avastus on alati vaimuvälgatus. Tulemus saabub väljastpoolt ja nii ootamatult, nagu oleks keegi selle ette öelnud.““ Einstein keeraks kindlasti teist külge, kui ta teaks, et tema poeetiliselt mõeldud tsitaat leiab kasutamist esoteeriliste teooriate tõestamiseks. Küllap ta teadis, et loogika võib teinekord üllatada kiirusega. Küll aga selle vormistamine võtab aega. Mina küll ei usu, et Einstein ei taibanud arvesse võtta neid kuid või aastaid, mis lahendust otsides „vaimuvälgatusele“ eelnesid. See oleks sama, mis väita, et orgasm saabub alati välkkiire välgatusena „laest“, eitades põhjustena eelmängu ja seksi ennast.  
Selles tsitaadis Einstein ütleb otse, et ,,toimiv välgatus" on siiski leitav ,,loogilisest ahelast" - vahet pole, kas tagantjärgi või ettejärgi - ilma loogikata ju välgatus ei toimi! 

(538 lõpp – 539 algus) „Esialgu ei suuda ametlik teadus variantide ruumi eksistentsi ei kinnitada ega seletada. Vastupidi, ta üritab transurfingu mudelit igati diskrediteerida, mis pole ka mingi ime. Ametlik teadus on ju tüüpiline pendel. Üldse on teadusele isegi tema vaieldamatute väärtuste ja saavutuste juures omane pühkida teelt kõik, mis tema raamidesse ei sobi. Seletamatute asjadega kohtudes hakkab ta keerutama nii ja naa, süüdistades oponente šarlatanluses, faktide moonutamise või lihtsalt ilmset ignoreerima, jääks vaid oma graniitpjedestaalile püsima. Siiski leidus üks inimene, akadeemik Vjatšeslav Bronnikov, kes suutis teaduse panna absoluutselt väljapääsmatusse olukorda, ühendades täiesti uskumatu enam kui ilmselgega.“ „Ametlik teadus on tüüpiline pendel“ – kas pole selline väide ja „keerutamise“ süüdistus mitte püüe teadust "diskrediteerida"??? Kas autor pole mitte „nördinud“ ega „reageeri negatiivsete hinnangutega“ (138 all)?!

On teadusharusid, mis tõesti kvalifitseeruvad „tüüpilise pendli“ nominentideks. Näiteks kunstiteadus, usuteadus, jms. Isegi psühholoogia on seda tihtipeale. Võib-olla isegi enamasti. Kuid teadused, millede uurimisobjektid on kellegi maitsest või maailmavaatest sõltumatud, ei ole „tüüpilised pendlid“. Need pole pendlid üldse! Me ei saa nimetada matemaatikat, füüsikat, keemiat või bioloogiat pendliks. Kas loodus ise on „pendel“? Nõnda ei saa me ka nimetada pendliks neid kirjeldavat ja seletavat teadust. Loodusteadus ongi selles mõttes loodus ise – sõnadesse pandult. Vähemalt on teadus siiralt sinna poole teel, et olla sama objektiivne, kui uuritav objekt. Ja selleks on tal vaid üks „raam“: tõestus! See raam on selle sama objektiivsuse huvides. Selle huvides, et ta ei saaks muudetud pendliks. Hr Zeland, on seda „raami“ tõesti liiga palju? Ma ei usu, et teadus on pidanud teie teooriaid kuidagi diskrediteerima. Küll aga olete vähemalt minu silmis end ise kõvasti diskrediteerinud. Mul on väga raske võtta tõsiselt väiteid, millede illustreerimiseks toodud näited ei päde. Ja fakte ongi moonutatud! Ja kui keegi lubab, et tema õpetuse järgi on võimalik vee peal kõndida ning lennata, kuid ei tõesta seda, siis ei maksa pahaks panna ka süüdistust šarlatanluses. Nii palju võiks ausat enesekriitikat olla, ning mitte väljendada kibestumist oma „oponentide“ halvustamisega. Ühel õigel teadustööl peavadki olema oponendid. Miks küll esoteerikud peavad endid kriitikaväliseks priviligeeritud seltskonnaks?

Kui mõni mees kogu aeg matšotab, pungitab muskleid ja hoopleb kui tugev mees ta on, siis on ta rumal, hale ja naeruväärne! Mentaalse jõuga hooplemine ei erine sellest. Muhamed Ali oli matšotaja, kuid vähemalt tegi kõik teoks, millega hooples…

Jah, teadus pühib tõesti prahi minema, mis selles valesti on? Ka teadusajalugu kubiseb „prahist“ ja šarlatanidest. Kas Z ei rõõmustagi, et need said paljastatud teadlaste endi poolt? Kas meeldiks talle rohkem, kui nende õpetused risustaksid „energo-informatiivset välja“? (Või need õpetused just sinna väljale pühitaksegi?) Jah, šarlatane on teaduses olnud, sest kuulsus on ahvatlev ja teadlanegi vaid inimene. Kuid kas Z soovib tõesti väita, et vaatamata suurtele rahadele esoteerika äris, ei olegi seal šarlatane? Kõlab, nagu esoteerikud polekski inimesed? Püha lihtsameelsus!

Ja veel: Miks üldse peaks „ametlik teadus“ variantide ruumi kinnitama ja seletama? See, kes sellega välja tuli – see peab! Ja esimese asjana peab seletama, miks variantide ruum on ainult toonivariantide ruum…

Ja kuidas sai V. Bronnikov „panna teaduse absoluutselt väljapääsmatusse olukorda“? Sain aru, et ta ise on teadlane – akadeemik – ja teeb teadust. Milles seisneb tema enda absoluutselt väljapääsmatu olukord? Teadus, muide, on kindlasti sadade ja sadade uuritavate teemadega „väljapääsmatus olukorras“, otsides lahendusi ja vastuseid aastakümneid. Või sadu. Minu arusaamise kohaselt pani Bronnikov autori enda absoluutselt väljapääsmatusse olukorda, kus ta peab selgitama oma laimu teaduse aadressil, nagu teadus eitaks, sulgeks silmi, ei tegeleks jne. Bronnikov ei ole kindlasti ainuke, kes tegeleb. Millega siis Bronnikov tegeleb: (539/2-4) „Lapsed, Rahvusvahelise Inimarengu Instituudi kasvandikud… suudavad suletud silmadega näha sama hästi kui lahtiste silmadega, nad suudavad meelde jätta tohutus mahus informatsiooni, omavad selgeltnägemisvõimet, eemal asuvaid objekte aga oskavad vaadelda nagu läbi teleskoobi… nad vaatavad läbi seina, nagu seda polekski… Tuleb välja, et aju on suuteline nägema ise, ilma nägemisaparaadi vahenduseta ja informatsiooni vastu võtmise viis seejuures on teadmata… Bronnikov seletab antud fenomeni inimeste teadvuse seosega millegagi, mida ta nimetab ületeadvuseks. „Ületeadvus“, kirjutab ta, „see on miski, mis asub inimesest väljaspool, mingi keskkond.“ Küllap arvasite ära, et transurfingus mõistetakse selle keskkonna all variantide ruumi. Muide, mis seal vahet, kuidas seda nimetada? Asja olemus sellest ei muutu.“ No ei arvanud tõesti ära! Variantide ruumis on ju lõputult variante Z nägemuse kohaselt. Kuid lapsed näevad seda ühte, reaalajas toimuvat „realiseeruvat varianti“. Kui mina panen silmad kinni ja lasen lõdvaks, siis hakkab ka minul silme ees „lint kerima“. Pigem olen ma nõus seda variantide ruumiks nimetama. Konkreetse asja reaalajas vaatlemine läbi seina ei ole enam variantide ruum, vaid üheainsa variandi ruum. Ja muide, sellel on suur vahe, kuidas seda nimetada. Kui erinevate nimetuste taga on erinevad teooriad, siis muutub „asja olemus“ kardinaalselt! Soovin teadlastele jõudu seletuste leidmisel, küllap laheneb ka see „absoluutselt väljapääsmatu olukord“ ilma, et peaks väga kaua kuulama esoteerikutest tugitooliteadlaste „upsakat“ targutamist ja ennast tähtsaks tegevat kiibitsemist. Vähim, mida autor ise teaduse heaks, mille hüvesid ta kõiki endale aru andmata naudib, teha saab, on mitte halvustada! Kuid ta jätab selle vähesegi tegemata...

(543 lõpp) „… oma nelja esimest eluaastat ei suuda inimene endale meenutada. Mis te arvate, miks? Kas sellepärast, et laps on „rumal“ ega tunneta veel iseennast? See on üleüldine suur eksiarvamus…“ Pole kuulnudki sellisest „üleüldisest“ eksiarvamusest! Kust ta võtab midagi sellist? Üleüldine suhtumine on lihtsalt vanuse ja faktide aktsepteerimine ja loomulikuks pidamine. Mitte keegi ei tule selle pealegi, et lapselt eeldada suuremat tarkust kui vanus lubab. Võimalik, et mingis ajaloo hämaruses arvati niimoodi, kuid tasuks ennem sellise väite trükkiandmist viia ennast kurssi põlatud „tänapäeva teaduste“ teadmistega! Ajuuurijad teavad, et alles neljandaks eluaastaks areneb aju juba piisavalt ja sellega koos pikaajaline mälu.

Viis lehekülge tagasi väitis Z, et mälu pole olemaski, on mingi „abinõu“ kõige leidmiseks variantide ruumist. Sellest tulevad vältimatud küsimused: 1. Miks ei anna see „abinõu“ võimalust leida variantide ruumist esimest nelja aastat? Nagu neid nelja aastat ei olekski variantide ruumis, kus ometi on kõik, mis oli ja kõik, mis oleks võinud olla ja kõik mis tuleb ja kõik, mis tegelikult ei tule, kuid võiks tulla??? 2. Miks annab see „abinõu“ võimaluse leida variantide ruumist neid esimest nelja aastat tema emmel ja issil, kes olid lapse sündides ilmselt vanemad kui neli aastat ja kellede ajud olid piisavalt arenenud, et omada pikaajalist mälu?! Järelikult on need sündmused siiski kõik ilusti „variantide ruumis“ olemas, kuid see ruum saab paikneda vaid igaühe enda peas! Antud juhul lapsevanemate peas. Järelikult, kui sinu peas seda mälestust ei ole, siis ei ole seda ka mujalt "ruumist" võtta. Võid ainult küsida nendelt, kelle peas see tallel on!

Kuid mida vastab Z ise oma küsimusele „Mis te arvate, miks?“ Tsitaat läheb edasi: „Tegelikult on laste teadvustatus täiskasvanute omast kordi kõrgem. Vastupidi, teadvustamata avasilmi unne vajuvad hoopis täiskasvanud ja seetõttu ei mäletagi ei eelmisi elusid, ei ennast varases lapsepõlves.“ Kui mäletamine sõltub „teadvustatusest“, mis ongi ilmselt tõsi, siis peaks ju inimene mäletama just oma nelja esimest eluaastat „kordi“ paremini, kui ülejäänud elu, mil ta „vajus teadvustamata avasilmi unne“!!! Õigupoolest ei tohiks ta sel põhjusel ülejäänud elu üldse mäletada, samuti kui oma eelmisi elusid. Selline loogika siis! Kuna selle vastusega läks Z sügavalt rappa, siis jääb see küsimus tema poolt vastuseta. Minu poolt veel üks küsimus lisaks: Milleks on vaja mäletamiseks „abinõu“, kui tegelikult sõltub mäletamine siiski „teadvustatusest“ ja vastupidi – milleks „teadvustada“, kui mingi „abinõu“ on selleks tarbeks olemas? Järeldused: Seega on siiski loogilisem, et mälu on olemas ja see ei asu „kohvitassis“!

Veel tuleb 8 lk juttu teadvustatud- ja teadvustamata unenägemisest, kuid kuna autor ise ei teadvusta, et ta sellega oma väidetele vastu räägib – ilmselt viibib avasilmi unes –  siis ka sealt ei leidnud küsimusega mingit seost. Kuid minu meelest on see tema tõstetud küsimus väga tähtis, lausa võtmeküsimus temale endale. Kui ta ei suuda sellele vastata, siis laguneb kogu tema mälukäsitlus koost, tõmmates kaasa ka variantide ruumi! Ja kus jääb siis veel „transurfata“?
Kui unenäost saadud ,,märkide" alusel konstrueeritakse oma maailm, mida kasutatakse šabloonina ka ärkvel olles, siis elataksegi avasilmi unes! Transurfing tuli autorile unenäos ja ta püüab sellega seletada ilmsit...

Peatüki lõpetab Z graatsiliselt, justkui oleks siiski tajunud, et miskit võlgu jäi: „Kas see maailm ei ole piisavalt imeline? Miks temalt kõiki selgitusi nõuda? Võib lihtsalt nautida nende lillede nektarit, mis on kättesaadavad.“ Mina ei nõuagi maailmalt. Mina nõuan sinult, hr Zeland, et miks sa kirjutad pakse raamatuid, täis „selgitusi“ asjadest, mis ei ole sulle ilmselgelt „kättesaadavad“? Ja ma vastan ise: Sest esoteerikud ei suuda nautida nende lillede nektarit, mis on kättesaadavad. Sest nende „maailmataju šabloon“ kirjutab neile ette, et seda on tarvis hoopis halvustada ja põlata!

(544/3) „Kohe pärast sündimist ei ole miski taju varjutamas. Lapse võimed intuitiivseteks teadmisteks ja selgelt nägemiseks on laialt avali. Teiste sõnadega – tal on vahetu ligipääs variantide ruumist pärinevale informatsioonile ja ta tajub maailma sellisena, nagu see on.“ Variantide ruum Z kirjelduse järgi EI OLE  „maailm sellisena, nagu see on“, vaid maailm sellisena, nagu ta tegelikult ei ole, kuid võib olla!!!

Variantide ruumist saabki siis laps julgustuse tõmmata endale kaela keev vesi, ukerdada kaevu, minna nõrgale jääle jne? Küllap parameedikud oskavad seda nimekirja veel pikalt täiendada. Pahad-pahad täiskasvanud, kes „sunnivad last keskendama tähelepanu materiaalse tegelikkuse atribuutidele“ (544/4). Transurfingu pendel on tõesti nii nunnu ja ohutu! Lihtsalt, et inimesed mõtleksid, „mis siis ikka tegelikult toimub“!

Ja veel: Kohe pärast sündimist on lapsel „vahetu ligipääs“ variantide ruumi infole, kuid nelja aasta pärast ei anna isegi „abinõu“ välja infot, kuidas ta käima õppis?! Tuleb välja, et variantide ruumil on endal samuti mingi „abinõu“, kuidas kiusu panna. Mingi Kerberos seal väravas, kes püüab ennast huvitavaks teha, keeldudes teatud infot välja andmast, mis seotud teatud vanusega inimese elu alguses ja tihti ka lõpus. Tal on plaanis ilmselt vandenõu, jätmaks inimestele ekslikku muljet, nagu asuksid mälestused inimeste endi peas ja mis oleks sõltuvuses aju arengust või taandarengust.

Lehekülgedel 550 – 554 peatükis „Jumala lapsed“ räägib Z religioonidest – puhas kuld! Soovitan soojalt seda peatükki kõigil ise lugeda! Kuid mitte kõik pole kuld: (552/3) „… Need ajad on õnneks möödas, kui sellised poolehoidjad teisitimõtlejaid tuleriidal põletada võisid.“ Kahjuks siin ta eksib, need ajad pole möödas – islam võtab pea või jäsemed maha, põletab või loobib kividega surnuks tänase päevani ja selle lõppemist pole ette näha.

(555/4) „Ka ateism on teatud laadi religioon, ainult vastupidine. Siin pöördub usk teadmatuseks, teadmatus eitamiseks, eitamine aga – aktiivseks mittetunnistamiseks.“ Usk ei ole teadmine!!! Kuidas saab ta pöörduda teadmatuseks, kui ta on olnud teadmatus algusest peale??? Ütelge mulle üks asi, mida usklik „teab“ jumalast rohkem kui ateist? Isegi kui usklik ei kahtle hetkekski, saab tema „teadmist“ nimetada vaid arvamiseks, et ta teab. Z räägib asjast, millest vaid arvab teadvat. On aru saada, et Z on sügavalt usklik inimene, vaatamata oma  täiesti põhjendatud seisukohtadele religioonide suhtes. Jah, Nõukogude Venemaal võttis tõesti aktiivne eitamine vägivaldse vormi, kuid see oli võimu tellimus. Ja muide – tolle momendi pärivool! Aktiivsed mittetunnistajad täitsid lihtsalt transurfingu põhireeglit – ujusid pärivoolu. Millega rahul ei ole? Vabas ühiskonnas pole ma kuulnud ühestki ateistist, kes oleks „aktiivne“ agressiivselt. Või kes oleks oma „teadmatuse“ pärast õnnetu, moraalitu ja ebaeetiline. Ateism võib tähendada küll pimedat usku, et jumalat pole olemas, kuid ta võib tähendada ka seda, et inimene on mõtelnud, kaalunud kõiki teadmisi jumala ja usu kohta, ning otsustanud, et kõik argumendid räägivad jumala olemasolu vastu. Kui võrrelda neid kahte „teadmatust“ – usku ja ateismi – siis ateismis on „teadlikkust“ peatäis rohkem. Ning usul peatäis illusioone rohkem. Ei ole võimalik, et keegi võiks soovida, et jumalat ei oleks olemas. Võib küll soovida, et sellist ebaõiglast, vihast ja edevat jumalat poleks, nagu piibel ja koraan teda kirjeldavad, kuid hea ja armastava jumala vastu, nagu seda kirjeldavad piibli ja koraani vahendajad – vaimulikud – pole kellelgi midagi. Seega ateism ei ole soovmõtlemine, kuna südames sooviksid ju kõik, et mingi jumalik võim meile elude jätkumist kindlustaks. Ateism on loobumine illusioonidest tõe(pärasema) nimel. Usk, paraku, ilma igasuguse tõendi ja tõestuseta jumala kohta on soovmõtlemine. Ja usk on 99,9 %-l aktiivne. See tähendab enda illusioonide propageerimist. Juba neist rääkimine on seda. Neist lastele rääkimine aga on juba kuritegelik propaganda ja ajupesu. Ateisti aktiivsus on põhjustatud enamasti enesekaitsest. Ja oma lähedaste kaitsest, eriti laste. Ateistid on niikuinii kogu maailmas vähemus ja pooles maailmas tugevasti ohustatud liik. Neil on seal väga ohtlik oma meelsusest piiksatadagi, rääkimata aktiivsusest!

(560/2) „Darwini teoorias on kõik õige, kuid kahe silma vahele jäetakse üks põhimõtteline moment: millest õigupoolest on tingitud muutlikkus? Looduslik valik ja pärilikkus fikseerivad või taas kõrvaldavad tekkinud tunnused kui sündinud faktid. Aga kust need tunnused võetakse, mis tingib nende tekkimise? Miks arenevad välja uimed, tiivad küünised, vill, sarved jms neil liikidel, kellel varem midagi sellist ei olnud?“ Ei ole „kahe silma vahele jäänud“! Vastupidi, seda on põhjalikult uuritud. Põhjuseid mutatsioonide tekkeks, mis kasulikuks osutudes pärilikult edasi antakse, on mitmeid. Kahjulikud ei tarvitse vabas looduses lihtsalt suguküpsuseni elada või ei leia partneri poolt aktsepteerimist. Googelda, hr Z! Ja kui mõni küsimus on veel vastuseta, ei tähenda see „kahe silma vahele jäämist“. (560/3) „… Näiteks on osutunud võimatuks kindlaks määrata nägemisorganite tekke- ja arengu ahelat. Kuidas üldse tuli ja kuidas tekkis nägemine? On see ju kvalitatiivne hüpe, põhimõtteline muutus, mis ei saanud tekkida juhuslikult. Elu kui sellise päritolust ei ole üldse mõtet rääkidagi: tuleb välja, et elu geneetiline kood tekkis ükskord „juhuslikult“.“ Viimane lause oli mõeldud olema ilmselt irooniline. Kuid iroonia üksi ei ole argument. Korrektne oleks olnud lisada, miks ta välistab juhuslikkuse. Ma saan aru, et esoteerika ei salli seda sõna. See on üks nendest dogmadest, et mitte kunagi, mitte miski pole juhuslik. Noh, siis võiks selle asendada väljendiga: „olla õigel ajal õiges kohas“. Ja fakt on see, et elu tekkis! Ja siinkohal polegi tarvis tõestada, kas see oli juhuslik või jumalik. See oli kõige algus ja nagu Z ise tunnistab, ei olnud jumalal hiljem enam asja sellesse sekkuda, ülejäänud on juba evolutsiooni teene. Sest: (559/4) „Evolutsioon – see on jumala enda välja valitud loomise, reaalsuse kujundamise viis.“ Miks ta siis kahtleb, et evolutsioon sai hakkama silma loomisega? Väga ebajärjekindel loogika – kord nii, siis naa. 
Silma näide on kreatsionistide lemmik näide – see oleks justkui imede tipp. Imede tipp on põhimõtteliselt kõik, mis evolutsiooni sõelale on jäänud. Silm on imeline, kuid ilma ajuta oleks see tükk valgustundlikku sülti. Seesama aju, mille imeline võime mõtelda, on esoteerikutele pinnuks silmas, teebki silmast selle ime. Silm näeb, kuid mis oleks sellest kasu, kui aju ei analüüsiks nähtut? Ega annaks vastavalt nähtule ja selle analüüsile edasi korraldusi kogu kehale ja mõtlemise ainet ajule? Väide, et „nägemisorganite tekke- ja arenguahelat on osutunud võimatuks kindlaks määrata“, on otsene ja pahatahtlik vale! Seda kirjeldas juba Darwin, kuid see on nii autorile, kui teistele kreatsionistidele „kahe silma vahele jäänud“! Samuti on selle „kindlaks määranud“ R. Dawkins oma raamatus „Ronides ebatõenäosuse mäkke“ ja kirjeldab ka raamatus „Luul Jumalast“ peatükis „Taandamatu keerukus“. Ilmselgelt ei ole Z kumbagi autorit lugenud, sest kasutab sõna „juhuslik“, pannes sellega kahtluse alla „nägemisorganite tekke- ja arenguahela“. Nii Darwin, Dawkins kui kõik teised teadlastest bioloogid on kogu aeg rõhutanudki, et evolutsioonis ei ole kohta juhusele. Silma areng ei olegi juhuslik! See lihtsalt ei saaks jääda kahe silma vahele, kui neid põgusaltki loeks. Mitte huvi tunda oma oponentide tööde vastu ja asuda nii bravuurikalt nendega väitlema ilma igasuguse eelneva kodutööta on äärmiselt ebaprofessionaalne. See on „psühholoogiline kaitse soovimatu informatsiooni vastu“. See on tähtsust täis mütsiga löömine! Juhuslik võis olla elu tekkimiseks soodsate tingimuste kokkulangemine, kuid elu areng enam mitte! Kuid mida siis pakub Z väidetava „juhuslikkuse“ asemele? (560/4) „Transurfingu mudelist lähtub ilmne järeldus: taotlus kujundab muutlikkuse. Iga elusolend kujundab oma maailmakihi ja enda sealhulgas. Püüd juhtida reaalsust on reastatud eesmärgiks – teha seda võimalikult paremini, milleks on vaja sobival moel muutuda ja ümbritseva keskkonnaga kohanduda. Kõige elava taotlust, ainuraksetest organismidest alustades ja inimesega lõpetades, võib iseloomustada üldise valemiga: et reaalsust efektiivselt juhtida, püüan ma tegutseda nii ja olla selline. Vaat see taotlus materialiseeribki variantide ruumi vastavad sektorid, mille tulemusel tekivad uued tunnused.“ Esiteks: „vaat see taotlus“ on ju kõigest „sisemine“ taotlus, ning sellega, tema enda väitel, ei tekitata ju midagi. Teiseks, kas Venemaal isegi gümnaasiumis bioloogiat ei õpetata? Ülikoolis füüsikutele enam mitte! Kas Z arvab tõsimeeli, et inimese peas toimuv (õigemini kõigi peas – ainuraksetest inimeseni) suudab muuta geeni niimoodi, et järgmises põlvkonnas toimubki mutatsioon? Või arvab ta, et kohe, olles soovinud tiibu, juba nad vaikselt tulevadki? Kahjuks ta ei täpsusta enda „muutlikkuse printsiipi“. Ja mis asi on „maailmakiht“ mida iga elusolend kujundab? Ja kuidas käib selle müstilise kihi ja iseenda sealhulgas kujundamine? Ma ei ole kuulnud veel ühestki inimesest – fanaatilisest ujujast näiteks – kes oleks enda elu jooksul suutnud kujundada oma maailmakihile ja iseendale sõrmede-varvaste vahele ujulestad. Ka mitte lõpuseid kaelale. Küll aga kujundab ta endale hea võhma ja tugevad lihased. Kaljuronija saab tugevad sõrmed-varbad, kuid mägikitse sõrgu mitte. Võin oma mütsi ära süüa, et inimene on miljon aastat unistanud lennata! Kuid ei toimi…  Selliselt toimiva muutlikkuse skeemi tõestamise eest ootab Z teine Nobel! Kuid Z seletab vähemalt lahkelt ära, miks „taotlus“ praktikas ei toimi: (562/2) „Kõigile on antud valikuvabadus, ainult et kaugeltki igaüks ei kasuta seda privileegi. Miks muidu on evolutsiooni protsess nii pikale veninud, kui taotlus suudab variantide ruumi vajaliku sektori realiseerida? Sellepärast, et praktiliselt kõik elavad olevused jätavad taotluse teadvustatult ja sihipäraselt kasutamata. Teadvustamata unenägemises viibides nad justkui tahaksid ähmaselt midagi, saamata õieti aru, mida täpselt. Taotlus tuleb välja laialivalguv, ebaselge, arusaamatu.“ Tohoo - tonti!!! Kõik pimedad olendid, teadmata midagi valgusest ja nägemisest, oskasid siiski taotleda konkreetselt, selgelt ja arusaadavalt endile silmi, nii et variantide ruum avanes ja nad said endile silmad. Ja tiibade taotlemisega inimene enam hakkama ei saa, ehkki näeb ta neid iga päev pea kohal lendamas! Mis juhtus inimesega? Kas võib see äkki olla seotud kuidagi sellega, et inimesel õnnestus veel selgelt ja arusaadavalt taotleda endale lisaks ka aastaringse võime seksida? Ning seejärel ähmastus?! Jaa, kõlab usutavalt… Kõigil teistel liikidel samuti – said hakkama kes millega – kes pika kaelaga, kes kajaloodiga, kes mürgihambaga, ning seejärel tardusid „teadvustamata unenägemisse“. Kummaline kokkusattumus, et ämblik, huulhein, merihobu, morsk, korall, aara, inimene jne otsustasid nagu kokkuräägitult enam mitte kasutada seda „privileegi“. Kui Z oleks endale evolutsiooni selgemaks mõtelnud, siis peaks ta aru saama, et „kaugeltki igaüks“ ei peagi kasutama seda privileegi. Piisab, kui seda teeb üks. Ja kui see üks on saanud hakkama ellujäämise ja paljunemise seisukohalt kasuliku mutatsiooniga, siis ülejäänu eest hoolitseb aeg. Nii et, hr Zeland, siin on sinu tähetund – olla see üks ja siis kohe paljunema, et pingutus liiva ei jookseks!

Küsimus: Mida Z mõtles, rääkides, et evolutsiooni protsess on „nii pikale veninud“? Kas ta kujutab ette, et see on protsess, mis peab kunagi saama valmis ja evolutsioon saab rahulikult lõpetada toimimise? Miks sellisel juhul „veninud“? Äkki ta ongi juba valmis, ja seepärast keegi enam ei „taotle“?! Või ta kujutab ette, et muutlikkus peaks toimuma tema silme all ja kiiresti? Toimubki, kui ta oskaks näha, kuid suured arengud võtavad aega siiski tuhanded ja miljonid aastad. Ka silm ei tekkinud ühe põlvkonna „taotlusest“. Silma tekkimine ei olnud "kvalitatiivne hüpe", nagu ta väitis. See ei olnud kiire hüpe koha pealt ülesse kõrgele mäkke - see oli miljonite aastate vaikne rännak mööda lauget tõusu. Või Z arvab ka seda, et maailm on vaid 4000 aastat vana? 
Või äkki on hoopis selline lugu juhtunud, et me kõik liigid siin maailmas oskame taotleda küll ja kuidas veel, kuid variantide ruum on meie ahnuse tõttu tühjaks saanud? Paabulind sai veel uhke saba, kuid inimesele enam ei jätkunud. Ei näinud ju autorgi seal variantide ruumis enam rohkem kui ähmaseid tooni vahesid. Ma arvan, et siit saaks juba ainest uueks esoteeriliseks teooriaks. Ühtegi muinasjuttu ei maksa lasta raisku minna! Mille poolest "Kuidas loomad endale sabad said" on kehvem muinasjutt kui "Lollike Ivan"?

(570/1) Kui inimene juba vihkab, siis kogu südamest ja kui kardab, siis ihu-hingega… tulemuseks on, et saad selle, mida ei taha.“ Olgu selle tulemusega kuidas tahes, kuid inimesetundjana on Z nõrk – räägib ilmselt iseendast. Inimesed ei tundle enamasti ülivõrretes. Ainult rumalaimad neist!

(575/6) „Probleemiga, isegi kõige tühisemaga, põrkudes öelge endale: „Ma luban maailmal enda eest hoolitseda.“ See ei tähenda, et ei tule üldse mitte midagi ette võtta ja peate käed rüpes istuma. Jutt käib sellest, et ennast tuleb harjutada mõttega, et kõik peab iseenesest laabuma õnnelikult, nagu ette nähtud.“ Ja nende jaoks, kellele see ei ole iseenesestmõistetav, et „peab iseenesest laabuma“, ei laabu, ega peagi laabuma, kuna nad eksivad transurfingu reeglite vastu? Ja sellest peab siis järelduma, et kõigi laevahukkude puhul on päästepaadi kohtade arv vastanud „õigestimõtelnute arvule“?! Tegelikkus näitab, et paadid täituvad ennekõike kõige kiiremate, tugevamate ja nahaalsematega. Seega nendega, kes ei panusta just palju „iseenesest laabumise“ peale. Või see just ongi „ette nähtud“?

(591/2) „… Niinimetatud kaine mõistuse primitivism seisneb selles, et ta mitte üksnes ei määra stereotüüpset tegevusprogrammi, vaid ka jääb sellele kindlaks.“ Armas suhtumine sõpra, kellega „vaja head suhted jalule seada“! Kui mõistus tõesti on kaine, siis on stereotüübid välistatud. Alati vastavalt olukorrale ja vastavalt uuele infole. Stereotüübid on tunnete rida. „Kaine mõistuse“ peaks asendama selles tsitaadis sõnapaariga „esoteeriline mõistus“ ja loksubki paika: „Esoteerilise mõistuse primitivism seisneb selles, et ta mitte üksnes ei määra stereotüüpset tegevusprogrammi, vaid jääb ka sellele kindlaks!“ Ei ole jäigemat mõistust, kui seda on esoteeriline! Selle tõestuseks roosa stereotüüp järgmises tsitaadis, mis ei ole kindlasti märk kainest mõistusest: (595/4) „Ebameeldivused ei ole normiks, sest neile kulub alati rohkem energiat. Loodus aga ei raiska ilmaaegu energiat… Võib öelda, et läheb õnneliku kokkusattumuse rada…“ Jälle väide, mida mitte millegagi ei põhjenda. Loodus ei ole ainult inimene ega ainult inimese jaoks. Loodus ei raiska energiat ka selleks, et inimesel oleks meeldiv. Loodus elab iseenda kui terviku jaoks, omade seaduste järgi, milles iga liik, kaasaarvatud inimene, peab hakkama saama ja kohanema. Vastavalt laiuskraadile võib ta pakkuda inimese mõistes meeldivusi kas rohkem või vähem. Ja loodusele on savi, kas inimesele nädalaid kestev lumetorm tundub meeldiv või ebameeldiv. See, mis ühele liigile tundub meeldiv, võib teisele olla letaalne. Loodus pakub ka jääkarule „asjaolude õnneliku kokkusattumuse rada“… Kui õnnelik see alati just inimesele on? Mul on tunne, et Z soovib ühte looduse patta panna kõik – ka linnavärgi, kus ta ise ilmselt elab ja kõiki urbanismi teenuseid naudib. Kuid ta ei kujuta ettegi, kui palju energiat sellistesse loodusvälistesse inimkooslustesse pumbatakse, et kõik toimiks nagu „asjaolude õnneliku kokkusattumuse rada“. Kuid füüsikuna peaks ta teadma. Termodünaamika teine seadus ütleb, et protsessid toimuvad iseeneslikult vaid ühes suunas – korratuse, ehk entroopia kasvu suunas. Maakeelde tõlgituna tähendab see seda, et kui sa energiat katuse remondiks ei kuluta, siis laguneb ja mädaneb lõpuks terve maja. Sama võib ütelda ja ülekanda ka inimsuhetele. Kui lagunemine ja korratuse kasv on kellelegi „meeldivaks eesmärgiks“, siis tõepoolest – loodus korraldab teile „õnneliku kokkusattumuse raja“. Olen siiski märganud, et inimestele sobib vastupidi paremini ja reeglina püüavad selleks ka energiat kulutada. Ka autor soovib „reaalsust juhtida“. Järelikult tuleb tema roosa postulaat tumedamaks võõbata: „Ebameeldivused on normiks, sest nendele ei kulu üldse energiat!“

(600/1) „Juhuseid ei ole olemas. Juhuse mõiste – see on kõigest tagajärje tajumise eriline vorm põhjuste kohta detailse informatsiooni puudumisel.“ Väga elegantne definitsioon! Kas on olemas juhuseid, võibki targutama jääda. Kas on olemas „juhuslikke kuule“, mis tapavad süütu mööduja? Kas see, et tulistaja oli käpard, saamata pihta tegelikult soovitud sihtmärgile, on piisavalt detailne informatsioon või on vaja ilmtingimata eeldada, et põhjuseid on rohkem ja mööduja pole kunagi „süütu“? Kust kohast jookseb piir piisavalt detailse info ja asjasse mittepuutuva, absurdse info vahel? Mida me saame pidada kindlalt põhjuseks ja mis on juba vägisi külge poogitud libapõhjus vaid selleks, et hoida püsti („graniitpjedestaalil“) ühte esoteerilist postulaati? Transurfingu seisukohalt sai mööduja oma kuuli, sest „sai selle, mida vääris“, „maailm lihtsalt peegeldas talle tema suhtumist“ või siis „maailm nõustub aega viitmata: „kuidas soovid kullake““ (596 keskel).“ Põmm…!

Ja muide, ega keegi ei saa väita, et tal on kogu võimalik asjasse puutuv informatsioon põhjuste kohta. See käib ka Z enda kohta! Kõige vähem ongi informatsiooni nendel, kes „ignoreerivad“, „sülitavad ja lülitavad“ ja on „tühjad“. Seega, et hea definitsioon kaotsi ei läheks, asendaksin ma seal sõnapaari „juhuse mõiste“ sõnapaariga „esoteeriline õpetus“. Läheb kümnesse:  „Esoteeriline õpetus – see on vaid tagajärje tajumise eriline vorm põhjuste kohta detailse informatsiooni puudumisel ja /või selle ignoreerimisel.“ Ja „infoväli“, mille peale kõik esoteerikud panustavad, ei ole paraku tõeväli! Informatsiooni on seinast seina ja enamus sellest on selline, mille kohta on rahval kombeks olnud öelda: „mida sülg suhu toob“.

(600/3) „…Üks kõige „täpsemaid“ oli Bulgaaria selgeltnägija Vangelia Dimitrova, ülemaailmselt tuntud Vanga. Olles juba lapsena nägemise kaotanud, sai ta ande „näha“ variantide ruumi.“ Kui keegi näeb variantide ruumi sellisena, nagu Z lubab selle olema, siis mida ta näeb? Lõpmata hulk variante korraga? Ükshaaval? Miljoneid? Kaua selleks kulub? Sekund? Kui saaks kahe filmi nägemisega korraga hakkama, oleks juba tegija! Pakun siiski, et nii Vanga, Nostradamus kui ka teised ennustajad ja selgeltnägijad näevad vaid ühte varianti, mitte variantide ruumi, kust tuleks sisuliselt veel valima hakata. Siis ei saaks rääkida selgeltnägemisest, vaid selgelt prognoosimisest.

(608 lõpp) „Miks inimene loob oma parimad teosed elu esimesel poolel või kolmandikul?“ Kust selline statistika pärit on? Parimad teosed tulevad tihti ka elutarkusega. Ega Z ometi aja segamini kvaliteeti ja kvantiteeti? Aga eks see ole maitse asi, kumba parimaks eelistada.

(614/2) „Kõrgel tasemel energeetika viib inimese seisundisse, mida nimetatakse inspiratsiooniks… Skeptitsism ja apaatia annavad tunnistust madalal tasemel energeetikast. Energeetika defitsiidi all kannatades vaatate alati maailma pessimistlikult…“ Demagoogia klassika – panna kokku kaks asja, millest üks on kindlasti negatiivne ja teine lihtsalt tülikas, millega omad arved klaarida, soovides, et viimane saaks esimesega määritud. Skeptitsismil ei ole midagi pistmist apaatiaga, vastupidi, skeptikud on alati täis energiat saada rohkem infot, kui neile pakutakse. Kui usutakse kergelt kõike pakutavat, siis ei saa see olla vaimse energia kõrguse märgiks. Ikka madaluse – see ongi ju tegelikult apaatia – vaimne apaatia, viitsimatus mõtelda edasi. Samuti ei ole skeptitsismil ja pessimismil mingit seost. Isegi vastupidi - skepsis võib ka optimismile aluse anda. Autor ei suuda aimata, kui suureks loovuse, novaatorluse ja inspiratsiooni lätteks võib olla skeptitsism. Väidaksin isegi, et skeptitsism on loovuse vältimatu eeldus. Peab olema piisavalt skeptik, et purustada müüte, stereotüüpe ja dogmasid – pärivoolu! Apaatia - see on ignoreerimine ja tühi olemine - ,,ma ei taha midagi teada, jätke mind rahule"!

Kui ma kahtlen kõvasti, et mustlase müügiks pakutud kell on puhtast kullast, siis ei saa seda nimetada apaatsuseks ega pessimismiks, isegi kui minu vastupanuenergia jääb tugevalt alla mustlase agressiivsele müügienergiale. Täpselt samasuguseks agressiooniks on sundida peale esoteerilisi õpetusi, nimetades nendest keeldumist apaatsuseks ja pessimismiks. See on alatu võte! Skeptitsism on elementaarne enesekaitse! Skeptitsism on vaimne immuunsüsteem ideoloogilise saasta vastu. Kui see on nõrk, siis viib vaimsesse hauda ka tühiseim aevastus, mille keegi sinu suunas teeb.

(617/1) „Ideed sünnivad ja hääbuvad kontrollimatult, mõtted hüplevad ühelt teemalt teisele. Mõistus „siputab jalgu“ nagu imik. Reaalsuse juhtimiseks tuleb püüda oma mõtted kontrolli all hoida.“ Tabav kujund ja hästi öeldud! Imik peabki siputama, et lihased areneksid. Mõtetega on samuti. Kui mõtted hüplevad ühelt teemalt teisele, siis on see parem, kui et neid üldse pole. See on suur võit inimkonnale olnud, et reaalsust ei ole vaja kogu aeg juhtida ja kontrollida. Et on aega puhata ja lasta mõtetel oma radu käia. Kui Z-l on probleeme häirivate mõtetega, siis võib-olla on tõesti vaja teraapiat ja kontrolli. Mina leian, et mõtete rändamine ja ebapüsivus ei ole probleem, vaid nauding. Alati on võimalik tagasi pöörduda pooleli jäänud mõtte juurde. Kahju küll teinekord, kui enam ei meenu see või teine mõte, mille juurde tahtsid hiljem tagasi tulla, kuid pole hullu, ta on kindlalt seal riiulil ilusti purgis ja ainult ootab seda momenti, mil „nagu eikusagilt“ välja ilmuda. Ja aju teab küllap isegi, millal vajab puhkust ja vaheldust ning korraldab seda jagamist kõige optimaalsemal viisil, kui talle vabadus antakse. Muidugi, kui pole tegemist paranoiaga. Kuid kas mõtete kontrolli all hoidmine ja reaalsuse kramplik juhtimine olukorras, mil reaalsus ei vaja juhtimist, pole juba ise soodsa pinna loomine kinnisideede ja paranoiade sünniks? (617/2) „Harjutage ennast mõtlema sellele, millega parasjagu tegelete. Ärge tehke midagi lihtsalt niisama, mõtlematult, juhitamatute mõtete vormitus kissellis hulpides.“ Selline kissell on väga hea, sealt ideed sünnivadki. Kui jalgade siputamine asendatakse krampliku ühe asendiga, siis lihased atrofeeruvad. Mis selles halba on, kui kududes või puid ladudes mõtleb inimene loetud raamatule või kohatud inimesele? Juhitamatute mõtete vormitu kissell on nagu ürgsupp, milles sündis elu. See on just see keskkond, kust intuitiivsed tarkused pääsevad välja hüppama, nagu delfiinid ookeanis. Mõtete kontrolli all hoidmine on nagu lompidega kraav, kus voolgi enamasti puudub. 
Loomulikult tuleb mõelda ka sellele, millega parasjagu tegelete ja seda rohkem, mida vastutusrikkam või ohtlikum on tegevus. Kuid mina keeldun harjutamast ennast mõtlema iga jumala halu peale, mida ma tundide viisi riita laon!
On hästi kätteharjutatud tegevusi, millede juures ongi targem lasta "lihastel mõtelda", sest mõtteline kontroll ainult segab sooritust. Ja see ei saa olla reaalsuse juhtimise eesmärk. Kuid kui tegelikult ka soovitakse reaalsust juhtida, nii et sellest kasu sünnib, siis tuleb automaatpiloodilt rool üle võtta olukordades, mil tunded (hing) sind tegelikult juhivad. Nagu imikut. Need on kõik kodused riiud ja vägivald, need on siis, kui tormatakse tänavale laamendama, siis kui tunned, et tahad kellelegi pasunasse anda, siis kui riputad netti üles solvanguid, liiklusraev jne. 

(620/4) „Süütunne kutsub esile kõige erinevamaid karistusi – tühistest ebameeldivustest tõsiste probleemideni. Võite näppu lõigata, aga võite ka avariisse sattuda. Väline taotlus lülitab stsenaariumisse tingimata mingi karistuse. Inimese maailmataju šabloon on sedaviisi kokku seatud: teole peab järgnema karistus ja hing koos mõistusega on kahel käel selle poolt.“ Nonsenss! Maailm on täis inimesi, kellede „šabloon ei ole sedaviisi kokku seatud“! Taskuvarastest mõrtsukateni, igapäeva aferistidest suurpetturiteni. Nad ei tunne iial mingit süüd, ega arva „kahel käel“, et nende tegudele peaks järgnema karistus. Ehkki nad pole hullud, sobib neidki nimetada süüdimatuteks. Neid on kõikjal – lihttöölisest pankurini, leti taga ja suures poliitikas. Kodus abikaasat terroriseerimas ja tänaval tüli norimas. Autori arvates piisab sellest, kui oma tegude, sõnade ja suhtumiste eest vastutust ei võta ja pääsebki avariidest, sõrme lõikamisest ja juhuslikust kuulist? Ja teistpidi: kõik need, kellega juhtunud on, on ise selles süüdi, kuna tunnevad end süüdi, sest teavad, et on süüdi?! Järelikult kogu seltskond lennukis, mille kretiinid Ukrainas alla tulistasid, olid selle ise oma süütunnetega põhjustanud?! Soovitan autoril tõsiselt loobuda oma mõtete kontrollist ja lasta need vabaks! Siin on tunda paranoia vingu. Võib-olla pääsevad nad oma metafüüsika kännu tagant vabasse õhku. Selline tunne tuleb, nagu lämbuks keskaegse nõiajahi atmosfääris. Just sellise teooriaga Z oma lugejatesse süütunnet ise süstibki! Sest kellel juhtunud poleks? Järelikult ise süüdi – oled mõtelnud negatiivselt (millal küll?) või tunned süüd. Kui inimene süüd ei tunne või keeldub seda tundmast põhimõtteliselt (nagu autor), siis laseb ta käest unikaalse võimaluse vabandada ja/või kompenseerida, mis on elementaarne austus vabandatava ja iseenda suhtes. Kuidas süütundest vabaneda? Ainult süüd heastades, tehes kõik endast oleneva, et korvata. Ja kui see ei ole (enam) võimalik, siis asjad mõttes läbi töötada, et sellest midagigi õppida. Ei saa olla „kõrgemat“ ja positiivsemat energiat, kui siiral vabandamisel. Autori suhtumine on pohhuistlik, ning sellega ta valib endale „eluliini“, kus temasse suhtutakse samaväärselt. See ongi reaalsuse juhtimine? Tõepoolest, on küll!

(645/3) „… Kõik justkui nõustuvad, et hing nagu teaks kõike, kuid keegi ei võta seda tõsiselt…“ Sellepärast ei võtagi, et see polegi tõsi. Mina küll sellega ei nõustu. Ei ole kõiges eksimatuid inimesi, sest pole olemas ei eksimatuid hingi ega eksimatuid mõistusi. Ei saagi olla, sest enamasti pole infot piisavalt. Ei hingel, ega mõistusel. Hingel ei ole mingit juurdepääsu tõele, kui tõeks ei nimetata enda isekaid soove. On vaid elutarkus, mis pääseb kõige lähemale.

(647/4) „… Kõikjal võib kohata inimesi, kes teevad midagi üle mõistuse halvasti. Näiteks: ei kuulmist, ei häält, aga lausa jumaldab laulda. Vahel kohtab ka silmanähtavalt andetuid, kes on veendunud, et on staarid, kuid edu nende juurde teed ei leia. Miks siis nende verdikt ei toimi? Aga sellepärast, et hinges nad tajuvad, et tegelikult tuleb kõik viletsasti välja, kuid nende mõistus ei taha leppida ja püüabki kõigest väest vastupidist tõestada.“ See, kes järjekindlalt „kõigest väest vastupidist püüab tõestada“, on autor. Hing on see, mis nõuab, et ta staariks tehtaks! Hing on ka see, mis ei lepi – „saab ta ju elult niigi ainult pisku sellest, mida tahab“ (323/3)! Hing enesekriitikaga ei tegele, seega on tema küll viimane, kes midagi tajuma hakkab! Ainult mõistus on see, mis sellega hakkama saaks, kui ta ennast käsile võtaks. Hr Zeland, see on nii väsitav tõestada, et see on pull, mida sa kogu aeg lüpsad! Ning õigupoolest ei tule sealt ka mitte piima ega saa seda ka lüpsmiseks nimetada. Selle kohta on hoopis teine sõna! Ma olen ennast nii palju korranud, nämmutanud, seitsmel moel üha uusi näiteid otsinud. Kuid sellepärast, et autor on seda teinud veel rohkem. Aga mis seal ikka – kordamine on tarkuse ema, nagu ütles juba vanarahvas. Ja mõistus on tema isa, lisaksin mina. See raamat sõna otseses mõttes kubiseb hinge (tunnete) tingimusteta ülistamisest, nagu oleks tegemist Kim-Jong-un-iga. Kõike teab, kõike näeb ja alati hea. Kuna Z peab hingeks kõike tunnete poolt, siis ta PEAB leppima sellega, et hing on ka väga halb, kiuslik ja egoistlik. Samuti agressiivne. On tal selleks alati õigus? EI OLE! Veenvaimaks näiteks peaks olema armukadedus, mis toidab end ise luuludega, rikkudes ja lõhkudes suhteid, mis võiksid olla ilusad ja loovad. On see reaalsuse juhtimine?! On küll – sitema poole! Ja mitte ainult enda, vaid ka partneri reaalsuse. Kuid tõenäoliselt peab autor destruktiivseid tundeid mõistuse teeneks ja pooleks. See on stereotüüp, šabloon ja raam, mis ei lase tal aduda, et isegi kui mõistus seal osaleb, siis ainult täideviiva jõuna. Nagu reamees, kes peab täitma käske. Kindraliks on alati tunne. See peab olema vastupidi, kui me ei soovi, et hing käituks nagu „krooniline hädavares“ ja „mõistuse kaotanud tõbras“(303/4)!

(656/1) „Inimene ei peagi kõike mõistma ja teadma.“ Kuid miks ei või? Miks ei või ta vähemalt soovida kõike mõista ja otsida vastuseid? Ja inimene ei pea ka kõike väitma, mida ta tegelikult ei tea!

„Rumalus, see on eelkõige psühholoogiline kaitse: Jätke mind rahule, ma ei taha midagi teada! Terav mõistus vastupidi on avatus, teadmishimu, soov saada ja töödelda informatsiooni: Tahan kõike teada!“ (206 all) Tasub aeg-ajalt ülekorrata! Ma olen juba täiesti veendunud, et seda definitsiooni autor ise välja ei mõtelnud!

(656/2) „Lõpliku tõe instantsiks pretendeerivad teaduse ja religiooni pendlid ei võitnud võimu mitte niivõrd tõe õige tõlgendamise, kui kõigi teisitimõtlejate tagakiusamise arvelt. Pidev vaen ei eksisteeri mitte ainult teaduse ja religiooni pendlite vahel üldse, vaid ka eri harude vahel nende pendlite sees. See on lakkamatu võitlus. Kuid see võitlus ei käi mitte tõe, vaid poolehoidjate nimel.“ Kas selles tsitaadis räägib mõistus või tunne? Ja mis tunne? Mine võta kinni, mis tunne täpselt – on see viha, solvumine, kibestumine – igal juhul on põhjust arvata, et oma religioonikriitilise suhtumisega võib ta olla kiriku poolt „tagakiusatud“. Niivõrd, kuivõrd see veel tänapäeval Venemaal kombeks. Ei tea. Kuid teaduse poolt on ta kindlalt tõrjutud. Kiriku soosingut, ma arvan, Z pole otsinudki, kuid kriitika teaduse poolt on saanud olla ainult hävitav. Ja kriitikat Z ei talu (369/3). See tsitaat illustreerib hästi, kuidas tunne (kibestumine näiteks) häälestab mõistuse seda tunnet (hinge) õigustama. Ja kuna kummalgi õigus ei ole, siis sünnibki demagoogia. Sest – kuna pole õigus, pole ka argumente ju kuskilt võtta. Mis puutub religiooni, siis on autoril tuline õigus. Keegi ei saa vastu väita, et religioonid on seda pattu teinud ja teisitimõtlejaid taga kiusanud. Ja väga veriselt. Pannes teaduse selle patuoinaga ühte paati, loodab Z mõlemad sama kergesti allavett lasta. Kuid ta peaks hästi teadma, et see ei ole tõsi! Teadus ei ole kunagi teisitimõtlejaid taga kiusanud. Seda on teinud kirik veel nendel aegadel, mil tal oli võimu pidada teadust enda pärusmaaks. Kas G.Galileid kiusas taga teadus või religioon?

Vaidlused ja kriitika ei ole tagakiusamine – need on täiesti loomulikud viisid endi argumentide välja toomiseks ja oponeerimiseks. Seda teevad ka teadlased omavahel, nagu ta väga õigesti märgib. Kuid harva lähevad teadusharud omavahel hullusti vaidlema, pigem teadlased samast harust. Religioonid ja nende harud on valmis omavahel aga sõdugi pidama. Teisitimõtlejad teaduses saavad teaduse enda poolt pärjatud, kui nad on viitsinud ja osanud näha selle vaeva ja tõestanud, et neil on õigus. Millisest „pidevast vaenust“ teadlaste vahel Z räägib? See on sihikindel teaduse laim! Kui ta peab ennast teadlaseks ja esoteerikat teadusharuks, siis muidugi – seda vaenu õhkub ka siit raamatust. Kui talle samaga vastatakse, siis ei ole tal õigust seda pahaks panna. Tõesta kasvõi seda, et sa püüad tõestada korrektselt ja ausalt! Ok, võtab aega, teadus ei olegi kiire, kerge ja odav. Aga kui sa kuulutad, samuti nagu religioonidki, et esoteerika ei vajagi tõestamist, kuna omab otseteid tõe juurde, siis ei saa ma tõesti aru, mis siin kibestuda, kui sind ennast pannakse religioonidega ühte paati ja lastakse allavett?! Kui teaduses „piike murtakse“, siis see võitlus lakkab, kui tõestuseni jõutakse. See tähendab, et võitlus käis siiski „tõe nimel“. Religioonid ja esoteerika ei saagi muu nimel võidelda kui poolehoidjate, sest nende „tõed ei vaja tõestamist“! Järelikult pretendeerivad „lõpliku tõe instantsiks“ mõlemad. Ja mis neil vahet on? Iga religioon on esoteeriline õpetus, kuid iga esoteeriline õpetus ei ole saanud religiooniks. Ja ongi kõik! Peaaegu sobiv paatkond, selle vahega, et ainult religiooniks kujunenud esoteeriline õpetus on tuleriidale saatnud. Ma isegi ei viitsi üle lugeda, mitu valet ja vassimist Z viimase tsitaadi nelja lausesse mahtus. Kas tegin talle äkki ülekohut, nimetades teda kibestunuks? Võtame veel ühe näite samast sahtlist: (656/3) „… Tõepoolest, mõne peaaju piirkonna vigastustel on ennustatav mõju tajule ja psüühikale. Inimintellekti tööprintsiip jääb endiselt lahendamatuks. Sellegipoolest järeldavad poolehoidjad, et just mateeria määratleb teadvuse ja ei kuidagi teisiti. Ennast uhkelt teadlasteks nimetavad konservatiivsed mehaanilise mudeli pooldajad kuulutavad upsakalt, et nemad tegelevad tõelise, faktilistel andmetel põhineva teaduse, aga mitte diletantlike oletustega. Kõik, mis ei mahu teooria raamidesse, kuulutatakse ebateaduslikuks ja mitte lihtsalt ei heideta kõrvale, vaid saab tagakiusamise osaliseks.“ Aju uurimine tänapäevaste vahenditega on väga noor teadus veel, kuid teinud sellegipoolest märkimisväärseid avastusi, mida oleks tark arvesse võtta, mitte tõrjuda: "ma ei taha midagi teada"! Upsakalt konservatiivne on ikka see, kes uued teadmised ära põlgab! Isegi, kui me oleme vaimsed marionetid ja meie teadvus tuleb kusagilt mujalt, siis ühte saab ajuuuringutest järeldada kindlasti - aju on vähemalt see vastuvõtja, läbinisti materiaalne antenn, mis "määratleb meie teadvuse ja ei kuidagi teisiti"! Ükskõik siis millist teadvust esoteerikud kujutavad ette, et meile kuskilt saadetakse - pärale jõuab see moonutustega, kui antenn on viga saanud. Ja mitte ainult "mõne piirkonna", vaid kõigi piirkondade vigastustel on ennustatav mõju tajule ja psüühikale. Seega ei saa me selles dimensioonis, kus me hetkel oleme, mitte kuidagi ilma mateeriata. Veel enam, me ei saa ilma terve ja vigastamata mateeriata. Küllap see on siis täiusliku looduse tahe!

Igal juhul ei saagi eeldada, et teadlased peaksidki olema lahendanud kõik küsimused lühikese ajaga. Mis Z-i selles nii ärritab, et teadlastel on õnnestunud leida seoseid aju ja taju vahel? Miks nii kategooriline väide, et „inimintellekti tööprintsiip jääb endiselt lahendamatuks“? Selle asemel, et nentida erapooletult – „seni jäänud lahendamata“. Võiks kahtlustada seost tema äsjase imperatiiviga samalt leheküljelt: „inimene ei peagi kõike teadma ja mõistma“. Kas autor pelgab äkki , et „variantide ruum“ leitakse siiski ajust, mitte kohvitassist? Ma olen kindel, et pole põhjust kahelda – kui see on olemas kuskil, leitakse võimalus ka tõestada, isegi kui ta on kolmandas dimensioonis (537/5). Isegi kui see võtab aega sadu aastaid…

Mida pidas Z silmas „kõige“ all, mis „ei mahu teooria raamidesse“? Ja missuguse teooria? Miks Z üldse ootab, et keegi teine tema teooriaga peab tegelema? Miljon teadlast nokitsevad küll üksi, küll kambaga, igaüks oma rida ja jälgivad teiste tegemisi ja saavutusi. Kui on midagi ühist, on võimalik ka koostöö. Hr Z, kui sinu teooria ei haaku ühegi teise teadlase tööga, siis ei maksa teisi süüdistada, et nad endi tööd pooleli ei jäta, et tõestada sinu teooriat, mis tõele au andes pole tõesti kergete killast tõestada. Leia endale meeskond kui üksi ei suuda, näe ka vaeva! Rahasta vähemalt uurijaid, loo instituut, mida iganes - materiaalsete ressursside leidmine peaks olema ju see kõige kergem asi sellisele välise taotluse meistrile ja variantide ruum on ju ammendamatu...

Milles seisneb autori „tagakiusamine“? Kriitikas? Või koguni selles, et teda keeldutakse avaldamast teaduslikes väljaannetes? Osa uksi, hr Zeland, ei käi lahti jalaga lüües. Need peavadki olema lukus ja võtmeks on „tõestus“! Või vähemalt hüpotees, mis on loogiline ja vaba vastuoludest. Tule alla ahju otsast, liiguta ka mõni lill, ja selle raamatu põhjal ennustan vähemalt kolme Nobelit. Esimene vee peal kõndimisest, teine lendamisest, kolmas muutlikkuse manipuleerimisest. Ja kõik vaid mõtte jõuga. Tegelikult neljas ka, aga selle saab kätte ilmselt saja aasta pärast – nimelt vananemise peatamise eest. Kuid vahet pole, et sinu kaasaegsed ei saa sind selle puhul õnnitleda. Tore on seda pühitseda ka koos oma laste-laste-laste-jne lastega! Kui prestiiž ei luba ahju otsast alla tulla, siis anna sisse vähemalt väline taotluski ja juhi oma reaalsust nii, et sa ei peaks olema nii kibestunud. Kas variantide ruumis pole tõesti ühtegi varianti, mille realiseerumisega saaksid rahulduse? Kindlasti on seal variant, kus teadust pole ja kõik elavad miinimumpaketiga...

(356 lõpp) „Mõistusele on omane põlata ära kõik, mis ei mahu arukate selgituste raamidesse. Kuni mõistus ei veendu, et teadmine on ratsionaalne, ei luba ta seda oma maailmapildi šablooni…“ Mõistus lubab absoluutselt kõik oma maailmapilti! Mõistusel puudub šabloon. Mõistus on lubanud oma maailmapilti miraažid, püha elmo tuled, vikerkaare, äikese, keravälgu, virmalised jne kõik seletamatud asjad. Kui ta ei oleks lubanud, siis ei oleks neil siiani seletusi. Mõistus ei põlga ära ka telepaatia, selgeltnägemise jne faktid. Pole vahet, kas neile on hetkel ratsionaalset seletust või mitte. Mõistus ei soovi postuleerida suvalist seletust. Jah, ta on nõudlikum kui hing, mis postuleerib seletuse, mis sobib tema tundele. Ja teeb sellest kohe šablooni, millega mõõdab kõike muudki. Mõistusele on omane otsida ratsionaalset seletust, isegi kui see tundele ei meeldi. Ja ta on need seletused alati lõpuks ka leidnud. Selleks ta mõistus ongi.

See oli nüüd viimane tsitaat. Kommentaarid said üsna kriitilised, nagu poleks selles raamatus midagi head olnudki. Mulle väga meeldisid autori seisukohad religioonide ja saatuse käsitlemisel. Kogu selle raamatu võikski kokku võtta juba vanade tarkade lihtsasse vormelisse, et „igaüks on oma saatuse sepp“. Kuid teooria transurfingust, millega seda saatust ja elu ise kujundada saaks, oli täis vastuolusid, see ei olnud usutav, kuna toodud näited olid pehmelt öeldes ebaveenvad. Samuti olid väga häirivad juba teistestki esoteerilistest õpetustest tuntud stereotüübid hinge, mõistuse ja juhuse kohta. Need stereotüübid paraku ei ole nii ohutud, nagu autor ise arvab. Pean neid lausa ohtlikeks ja sellest ka see fookus, mis koondus nende peale. Eriti vastutustundetu on Z-i süütunde käsitlemine. Ma ei saa sinna parata, et mulle näib see autori enese süüdimatuse õigustusena. 
Teooria tervikuna jätan kommenteerimata – oli see ju tüüpiline „pole võimalik tõestada ega ümber lükata“ teooria. Lihtsalt pole mõtet laskuda praeguste teadmiste juures arutlustesse, kas variantide ruum on olemas ja kus see asub. Aga ma ei üritagi varjata skepsist põhjusel, et tema ,,välgatus" ei sobitu loogilisse ahelasse ka ,,tagantjärgi"!

Ei kahetse, et selle läbi lugesin. Ehkki esoteerilised müüdid olid mulle juba varasemast tuttavad, tasub neid ikka aeg-ajalt uuesti üle vaadata, et hoida vaimu värskena. Kuigi need kipuvad sind vihastama oma küünilise demagoogiaga, on see hea ajutrenn jätkata mõttega sealt, kus teine on pooleli jäänud. Need on „võõrad mõtted“, kuid võõrad mõtted ongi head selleks, et võrrelda neid enda omadega. Et kaasa mõelda ja püüda aru saada, kus olen mina oma mõtlemises pooleli jäänud või metsa läinud, nõrka argumenti aluseks võtnud. Või kus kohas on seda teinud teine. Igal juhul on võõrad mõtted informatsioon, mida on hea teada, et omi mõtteid jätkata. Kui tunnen, et võõrad mõtted mind segadusse ajavad, siis on see kindel märk, et omad mõtted on veel pooleli ja vajavad hädasti edasi mõtlemist. Seal kuskil peab lihtsalt olema koht, kus olen komistanud mina või siis tema ja see on vaja üles leida. Iga kord, kui loen midagi esoteerilist, ajab mind segadusse see hinge teema. See on tõeline pudru ja kapsad! Kuidagi ei saa aru, kas olen rumal mina või nemad. Kui tunded on hinge pool, siis ei saa ju nendelgi märkamata jääda, et tundeid on seinast seina – headest kõige halvemate ja alatuteni. Siin tunnen, et mul kiilub! Näib, nagu esoteerikud arvaksid, et on olemas vaid üks tunne – armastus ja selle lähedased teisendid nagu lahkus, rõõm, vaimustus jne. Kurbust on nad nõus samuti tunnistama, kuid viha enam mitte. Kuidas on võimalik mitte märgata armastuse kõrval liibuvalt ligi seisvat armukadedust – lähisuhte vägivalla põhjust number üks? Ning kadedust, õelust, tigedust, ahnust, põlgust ja ülbust. Praegu nii aktuaalne võõraviha?! Kummad hinged siis ikka on eksimatud? Kas need, kes soovivad pagulased vastu võtta või need, kes ei soovi? Ja ei maksa tulla selle jutuga, et emba-kumba poolt segab oma hinge kuulamast mõistus – see kõige kurja juur. Tunded on laes kummalgi pool, mõistus teeb vaid seda, mida tunded dikteerivad. Ja mõistus annab selleks endast parima, nii et jääb mulje, nagu ta tegutseks tõepoolest objektiivselt. Väga mõistlikud ja loogilised argumendid kummaltki poolt. Kuid see fakt, et ei olda nõus arvesse võtma teise poole mõistust, reedabki tegeliku peremehe – tunded. Kõik nagu oleksid mõistusega nõus vastase argumentidega, kuid hing keeldub neid arvesse võtmast, tähtsustab enda omi kõrgemaks. Hing ongi see konn mätta otsas, mis takistab mõistuse võidulepääsu või isegi mõistlike kompromisside sündi. Alati on olemas lahendused, kuid harva nendeni jõutakse mõistusega. Lahendused surutakse peale jõuga, aga seda ei tarvitse olla rohkem neil, kel mõistus hingest sõltumatum.

Kuna esoteerikud üksmeelselt negatiivseid ja destruktiivseid tundeid hinge osaks ei tunnista, väldivad nende käsitlemist või siis peavad neid mõistuseks, siis arvan, et tegemist on klassikalise juhtumiga sarjast „psühholoogiline kaitse soovimatu info eest“. Soov müüti hoida on esmatähtis! Minu loogika ütleb, et emb-kumb: kas hinge pole olemas või ta pole hea ja eksimatu. Milline on kolmas variant?

„Negatiivsuse“ teema on juba eraldi üks suur müstifikatsioon minu jaoks. Sest ma näen, kuidas see on leidnud meelevaldset üldistamist nende jaoks, kes armastavad kasutada „negatiivse mõtlemise“ argumenti, kui kõige halva põhjust. Päris kindlasti ei saa, ega tohigi kõike seletada negatiivse mõtlemisega. Füüsilisi probleeme näiteks. Sest isegi kui inimesel ongi kombeks olla õel ja pahatahtlik ja ta oma suhtumist parandab, siis on ikkagi kahetsusväärne, kui ta oma tööasendid jätab parandamata. Teisest küljest on muidugi kahetsusväärne, kui ta oma seljahädadest lahti saades endiselt edasi õelutseb. Kuid see ei anna põhjust alustada ravi valest otsast. Seda enam, et mõiste „negatiivne mõtlemine“ on laienenud selle suurimate kasutajate poolt  oma tegelikust tähendusest kaugele välja, hõlmates ka suurt osa täiesti positiivset mõtlemist. Nagu selleski raamatus. Kriitika ja skeptitsism ei ole negatiivne mõtlemine, kui ollakse kriitilised ja skeptilised negatiivse suhtes. Vastupidi – see on üdini positiivne! Paraku on teiste süüdistamine „negatiivses mõtlemises“, saanud relvaks iseenda negatiivsuse kaitseks. Piltlikult öeldes tuleks selleks, et teenida ära „positiivse mõtlemise“ tiitlit, ära osta ja alla neelata igasugune mürk, mida keegi vaid vaevub sulle müüma. Kuid see ei ole positiivsus, vaid lihtsameelsus. Need on kaks eri asja ja enamasti ei kattu isegi servapidi! Lihtsameelsus on eeldada ka seda, et keegi ei kasuta seda lihtsameelsust kurjasti…

Järgmine müüt on halvast mõistusest, mis kõigis inimkonna probleemides süüdi on. Jah, kui mõistus ei küüni kaugemale, kõrgemale ega sügavamale oma tunnete ümmardamisest, siis just nii ongi! Kuid mina ei nimeta seda mõistuseks, vaid tunde verbaalseks pikenduseks. Esoteerikud peaksid ju sellist mõistust kiitma, see ju peakski olema nende nägemus hinge ja mõistuse headest suhetest ja tasakaalust. Heade tunnete puhul nad seda teevadki, ning kogu au saab hing. Negatiivsete tunnete puhul antakse see „au“ vaid mõistusele. Kuidas saab süüdistada mõistust vaateakende purustamises ja autode põlema panemises? Süüdistada saaks vaid mõistuse puudust. Kuid esoteerikud ei mõtle seda nii, sest nad ei räägi oma mõistusepeksu juures kunagi ebaintelligentsest mõistusest – nad räägivad mõistusest. Kuid mõistus on võimeline enamaks, ning sellepärast ei vääri üldistamist madalama taseme järgi! Võtakski teema kokku tõdemusega, et esoteerikute mõistusepeks riivab minu õiglustunnet ja ajab kopsu üle maksa. See tähendab, et minu hing pretendeerib samuti „ilmeksimatusele“ ja „ta teaks, mis teda ees ootaks“, kui ta läheks kaasa mõistuse halvustamisega. Olen oma hinge ära hellitanud juba nendegi raasukestega, mida minu mõistus on võimeline talle pakkuma ja ta ei ole nõus lihtsalt „sülitama ja lülitama“ ega naasma „algstaadiumisse“. Minu hing on selliseid hingi kohanud, kuid millegipärast sõprust on vältinud. Eks ta ise tea paremini – ikkagi eksimatu!

Järgmine, mis mul alati kopsu üle maksa ajab, on teaduse halvustamine. Absoluutselt kõik mugavused, mis me iga jumala päev kasutame, on mõistuse ja teaduse saavutused. Ka autor lülitab juba hämaras sisse valgusti, et näeks kirjutada järjekordset teaduspõlglikku üllitist. Sõidab selleteemalisi loenguid pidama lennukiga, kasutab selleks internetti jne. Ma ei suuda välja mõelda ühtegi mõistlikku põhjust, miks teadus esoteerikutele nii hullusti pinda käib. Küll aga tuleb pähe üks ebamõistlik põhjus: teadus on järjekindlalt toonud „duaalse peegli“ tagantpoolt ettepoole nähtusi ja seletanud neid ratsionaalselt. Seega, „duaalne peegel“, esoteerikute lüpsilehm, ähvardab ahtraks jääda. Isiklik solvumine tuleb muidugi ka sellest, et teadus ei tunnista postulaate, mida tõestada pole võimalik ja senikaua ei tunnista teaduslikeks ka teooriaid, mis nendel püsivad. Ja antud teooria valguses meeldetuletus Z-le: „Mõistus ei suuda ise mitte midagi uut välja mõtelda, kõik teadmised saab alateadvus otse variantide ruumist.“ Mille üle siis kurdame, hr Zeland, kui ilmeksimatu hing ise need teadmised välja on toonud ja teaduseks vormistanud. Millest selline pahameel? Või on siiski mõistusel ka võimeid?

Miks küll „hommikutähtede kahin“ ei ole reetnud tarkade kivi retsepti – otse infoväljast? Küll aga on selle otsimine teaduslike meetoditega andnud mitmeid teisi kasulikke aineid. Terve teadusharu on tekkinud seda otsides - keemia. Võib-olla ikkagi tasuks loobuda hinge ilmeksimatuse imperatiivist ja vahetada verbaalne tühikargamine praktiliste tööde ja katsetuste vastu?! Tühja sellest, kui lendu ei tõuse ja variantide ruum jääb leidmata. Mis seal ikka, kui ahju peal sõitmine ei õnnestu ja pelmeenid ise suhu ei karga. Selle asemel võib mitmeid teisi avastusi sündida. Aga see on vist liiga madal tase – kasutada mõistust, tõestust ja uurimist. Niimoodi võib äkki „võimas ajuintellekt“ külge tulla ja kus see häbi ots! Samas soovib autor jätta endast erudeeritud inimese kuvandit meelsasti, pillates siin-seal repliike teadusest ja kvantfüüsikast. Aiman selles vaid strateegilist flirti teadustega. Kui ta räägib saatuse – eluliini valimisest, „oma uksest“, „oma teest“, siis need näited, mida ta toob, on eranditult adresseeritud materiaalse kultuuri ja glamuuri kummardajatele: „Kas soovite endale uhket maja? Kindlasti tahate saada superstaariks? Vormistage väline taotlus ja jääge ootama!“ Terve paksu raamatu peale ei tulnud kordagi jutuks, et inimesed võiksid oma eluliini kohendada kõigepealt millestki tõsiselt huvitudes, ennast harides ja saades heaks spetsialistiks – „kuidas mõtled, nõnda elad!“ Selliste soovide peale autor ilmselt ei tulnud. Nautides oma tööd, elu ja vaimset keskkonda, muutub ka saatus. Poe taga õlut libistades ei muutu saatus sisuliselt mingil moel. Isegi lotovõit ei aita – see toob sarnase saatuse vaid kiiremini kätte. Küll aga on näiteid inimestest, kes olles asendanud pudelid raamatutega, muutsid ka tervet oma elu kardinaalselt. Oleks ka üsna naljakas olnud lugeda, kui Z oleks tulnud ideega targa mõistuse saamiseks rakendada välist taotlust. Huvitav, kas ta ei tulnud selle peale – sest kes nii loll oleks, et midagi sellist sooviks? – või tajus temagi, et päris kõike „välise taotlusega“ ei saa? 
„Sooviksin Nobeli auhinda. – Milles küsimus, vormistage väline taotlus ja jääge ootama! – Kas peaksin selle nimel veel midagi tegema, näiteks ennast harima või muud sellist värki? – Oh ei! Üks kõige suuremaid eksiarvamusi ongi, et õnne nimel tuleb üles näidata visadust. See on äärmiselt kahjutoov ja vale stereotüüp! Pealegi ei vaja te intellekti!“

Küllap on see tema halvustatud „sisemine taotlus“ ikkagi ainukene moodus sepistada endale ise Vaimselt õnnelik eluliin! Ja miks mitte boonuseks ka materiaalne edukus, kuulsus ja au.

Ja mis puudutab kvantfüüsikat, siis minu (võib-olla lihtsameelse) arusaamise kohaselt on tegemist noore teadusharuga, kuid siiski (paha-paha) teadusega, mis uurib üliväikseid osakesi ja seda ikkagi (pahade) teaduslike meetoditega. Ja asjaolu, et elektronid käituvad kord osakestena ja kord lainetena, mille Z siin raamatus kuskil algul ära mainis, on andnud esoteerikale justkui mingid teaduslikud trumbid, millest saaks nagu vedada täiesti suvalisi järeldusi. Kui tundub, et loogikat ei ole, siis ei tähenda see seda, et tegelikult ka loogika puuduks. Me ei tea veel kõike, mis loogika lõplikult paika loksutaks. Teadlastel on ausust tunnistada seda, kuid esoteerikutel mitte. Miks? Kannatust, härrad ja prouad, las laps sirgub ja näitab oma tegeliku näo. Ei maksa ikka ennatlikult beebile vuntse ette maalida kui me ei tea isegi lapse sugu!

Vadim Zeland  „Transurfing – Reaalsuse juhtimine. Praktiline kursus 78 päevaga.“

2014 Kirjastus ERSEN

Autor teeb siin sissejuhatuses lühida kokkuvõtte transurfingu kontseptsioonist, et siis edasi minna praktiliste päevaülesannetega. Mida uut? Kui eelmises raamatus tuli transurfingu teooria autorile mingis unenäos ilmutuse vormis „hommikutähtede kahinana“, siis seekord on sellele lisandunud kõrge vanuse autoriteet: (6/1)  „Transurfing on aastatuhandete sügavusest meieni jõudnud jäänuk – TEADMINE.“ Ilmselt on vahepeal reaalsus juhtinud ta kokku imagoloogiga. Ikkagi pärivool!  

(17 lõpp – 18 algus) „… Teisel pool peeglit asub variantide ruum – teabe struktuur, kus on hoiul kõikide võimalike sündmuste stsenaariumid. Variantide arv on lõpmatu, nagu on lõpmatu punktide võimalike asukohtade arv koordinatsioonivõrgul. Seal on kirjas kõik, mis oli, on ja tuleb. See tähendab, et juurdepääs variantide ruumile avab ka selgeltnägemise võimalused. Probleem on vaid selles, et variante on arvutu hulk, seepärast võib näha ka sündmusi, mis ei realiseeru. Just seepärast teevad selgeltnägijad sageli vigu oma ennustustes. Saab ju näha ka seda, mida pole kunagi olnud ja seda, mis kunagi ei toimu.“ See on ka midagi uut – seda ma eelmisest raamatust ei mäleta –  et ta oleks seda ise „probleemiks“ märganud pidada. Kas tuli ta ise selle peale nende mõne aasta jooksul, mis kahe raamatu vahele jäid või juhtis keegi tema tähelepanu sellele? Kuid ta ei lase ennast sellest segada ja lahendab olukorra väga lõdvalt, nagu ikka. Isegi selgeltnägijad lõikavad sellest kasu ja saavad kohe kergemalt hingata. Kuid see ei selgita ikkagi seda, kuidas nad orienteeruvad seal miljardites variantides siis, kui nad vigu ei tee! Samuti ei selgita see „Bronnikovi laste“ fenomeni. Vastupidi – see teeb selle „variantide ruumi“ veel vähem usutavaks!

(25/1-2) „Tegelikkuseks saab variantide ruumi see sektor, mille stsenaarium ja dekoratsioonid vastavad inimese mõtete suunale ja iseloomule… Otseste tegudega avaldab inimene mõju materiaalse maailma objektidele ja oma mõtetega teeb ta reaalseks selle, mida tegelikkuses esialgu veel ei ole.“ No väga loogiline ju! Kuid ei pea selleks kasutama ilmtingimata sellist abrakadabra-juttu, et öelda välja lihtsat asja: „inimene on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja“! Loomulikult on olemas palju variante, milliseks inimene ise oma elu, omaenda tegude ja mõtetega võib elada. Z muidugi soovis siin rõhutada just mõtete võimu muuta asju reaalseks, mitte tegude, milledel on vaid „mõju“. Kuid mõtted enamasti ikkagi juhivad tegusid ja sellega võib tema sõnastust ülekantud tähenduses ka õigeks pidada. Ja tunded omakorda juhivad tihti mõtteid. Aga kui tema pidas silmas, et pelmeenid peavad siiski ise suhu hüppama, kui kord mõteldud sai, siis paistab, et ta on ära unustanud – selleks oli vaja „välist taotlust“. Kuid see, millest tema räägib, on ju vaid „sisemine taotlus“. Väline jääb seekord teisele poole „peeglit“ ja paistab, et ei pea enam selle nimel siin pool peeglit nii hullusti vaeva nägema. Z vähemalt ei räägi sellest enam. Ja nüüd nimetab ta „taotlust“ „kavatsuseks“ või on see tõlkija teene.

(24/2) „Variantide ruumi sektorid materialiseeruvad üldjuhul tahtest olenemata, kuna inimene ei kasuta mõtteenergiat sihipäraselt ja vähem arenenud olevused ei tee seda üldse.“ Jälle väga loogiline! Suvi tuleb ikka pärast kevadet ükskõik kelle tahtest sõltumata. Kuid see, milliseks suvi kellelegi kujuneb, on juba isejutt. Ei saa ikka väita, et see meie tahtest päris sõltumata on. Sest vastasel juhul realiseerukski ainult kevad, suvi jne. Pigem on see meie tahtest sõltumatu siis, kui me midagi ei tee selleks, et mõtted realiseeruks. Mõtteenergia „sihipärane“ kasutamine ongi tegutsemine. Mis mõttes „vähem arenenud olevused ei tee seda üldse“? Ja kui palju vähem? Veel vähem kui „miinimumpakett“? Selliseid pole olemas, sest miinimumpakett ongi juba põhi! Tuletan meelde eelmisest raamatust: miinimumpakett, see on „minimaalne tarvilik komplekt reegleid, kuidas käituda ümbritsevas maailmas nii, et ellu jääda.“ Kõik „olevused“, kes on ennast liigina tänapäeva välja vedanud, järelikult omavad seda. Millisest arengust ometi autor räägib? Paljud liigid on arenenud oma meelte ja võimete poolest inimesest isegi palju kaugemale. Ega Z ometi mõistuse arengut silmas pidanud? Intellekti???

Ma saan aru küll, et autor pidas tegelikult silmas piltlikult öeldes pelmeenikausi jõllitamist ja visualiseerimist, kuidas pelmeenid ise suhu kargavad, sest see on ilmselt „arengu“ mõõdupuu. Või uhke maja saamist samal meetodil – vahet pole. Aga miks ta räägib mõtteenergiast? See igavene paha, primitiivsest mõistusest lähtuv energia ei tohiks küll olla see energia, mille järgi autoril üldse sobiks enam küünitada…

Mõtteenergia sihipärane kasutamine on ka kõik vaimne tegevus. Lugemine, õppimine, uurimine,  mõtlemine, vaatlemine, fantaseerimine, looming jne. Kõik see, mis arendab intellekti ning teebki elu huvitavaks ja elamisväärseks. Kõik see, mis tegelikult kujundabki sinu ja sinu „maailmakihi“ reaalsust, kuna täidab sinu aja, valib sinu keskkonna, valib sõbrad ja tuttavad. Kuid autori poolt ära märkimist see ei leia või kui, siis sügava põlgusega. Materiaalne külg on väga tore, see teeb kergemaks ka hariduse saamist, kuid mida kuradit hakkan ma peale oma uhkes lossis, olles vaimselt vaid miinimumpaketiga???   

Midagi uut on tulnud ka kriitika vastu nii hella autori sõnavarasse. Aga võib-olla on ta hell ainult konstruktiivse kriitika ja argumentide vastu, kuid liivakasti tase on ok? (142/2) „Horoskoope usuvad vaid infantiilsed isikud, kelle jaoks elu on teadvustamata unenägu.“ Kui jätta välja autori argumentide tase, siis olen autoriga 100% nõus! Võttes omaks ja samastudes mõttes oma tähemärgi kuvandiga, paneme enda ja maailma vahel riivi vähemalt kaks luuki ja tardume kes jäära, kes skorpioni jne poosi. See on väga mugav põhjendus, miks me tihti ei peagi olema adekvaatsed ja miks me võime lubada endale isekust jms. See on omaenda subjektiivsete väljundite käsitlemine objektiivse paratamatusena. See on arengu pidur! Samuti eeldame me teistelt, et ka nemad on samade nööride otsas, millede teised otsad ulatuvad tähtedeni. Seega luues teistest inimestest eelarvamusi – on see ka suhtlemise pidur!

(26/3) „Transurfingu teooriast on teada, miks juhtub nii, et „te saate selle, mida te ei taha“, eriti siis, kui see soovimatus on raevukas. Vihkate või kardate midagi kogu südamest? Just seda pakubki väline kavatsus teile küllaga.“ Või et kohe küllaga? Kust kohast siis loodusel järsku tuli pähe energiat raisata halva ja kiusu jaoks??? Ja mis mõttes „eriti siis“? Järelikult ka siis, kui inimene selle peale isegi ei mõtle. Sellist normaalset inimest ei ole olemaski, kellel poleks midagi, „mida ta ei taha“. Siis ta oleks koomas või vähemalt vaimselt väga ebaadekvaatses seisundis – apaatias. Samas „raevukas“ saab normaalsel inimesel soovimatus olla vaid sel juhul, kui mittesoovitu ongi juba reaalsus. Mitte keegi ei teagi mitte tahta või karta midagi „raevukalt“ ennem, kui on seda kogenud omal nahal. Autor ajab sassi põhjuse ja tagajärje. Vastupidi – pasa sisse satutakse enamasti just nimelt sellepärast, et ei „kardeta“ ega „vihata“ ja riske eiratakse. Isegi, kui neist ollakse teadlik, isegi, kui on hoiatavaid märke. „Minuga ju nii ei juhtu“! On küll olemas inimesi, kes täiesti lambist on „raevukalt soovimatud“. Kuid selle juurde käib siis kindlasti ka diagnoos! Näiteks foobiad. Kuid päris kindlasti ei ole sellist statistikat, mis kinnitaks, et neile pakutaks „seda“ rohkem kui teistele, pigem vähem, kuna nad teavad hoiduda „teadlikumalt“, isegi liiga – ka siis, kui pole põhjust. Samuti pakub elu teile „seda“ küllaga enamasti just siis, kui te seda soovite ja ise seda olete. Piltlikult öeldes ei liitu ju mitte keegi Põrguinglitega selle pärast, et ta „ei soovi raevukalt“ jamadesse sattuda. Jamad on ikka enda valitud elustiil ja peavad lausa meeldima. Seega on see täiesti alusetu ja seega „kretiinne“ teooria, mida ilmse mõnuga propageerivad need inimesed, kes parastavalt jalalt jalale keksides „kogu südamest soovivad“ ennast tähtsana tunda!

Aga mida siis ikkagi teha, kui see õel „väline kavatsus“ on kogu ülejäänud looduse energiasäästlikkuse kiuste surunud läbi oma kättemaksu selle eest, et te juhtusite mõtlema millelegi ja selle mõtlemise tulemusel otsustasite, et see pole siiski teie jaoks? (28/2) „Siin on vaja täita transurfingu põhireeglit: lubada enesel olla sina ise ja teisel olla teistsugune. Tuleb lasta maailmal minna kuhu tahes. Nõrgenda oma haaret.“ Ja maailm läheb pärivoolu kuhugi minema? Põhireegel on ikka see, et kõigepealt tuleb pasa seest välja astuda ja ennast puhtaks pesta. Selle sees jääb alati „haardesse“, pole vahet, mida sina „nõrgendad“ või „lubad endal ja teisel olla“. Ja kui siis tundub, et puhtana pole enam „mina ise“, eks siis tuleb jälle tagasi „sisse“ astuda. Tuleb ju jääda iseendaks! 
Reaalsuse juhtimine, see on imelihtne - "tuleb lasta maailmal minna kuhu tahes"! Huvitav, kas Z-l autojuhiload ka on?

Ei pääse pendlitest ka selles raamatus: (31/2-3) „Kogu õudus seisneb selles, et nad mitte ainult ei neela konfliktist tekkinud energiat, vaid mingil moel sunnivad inimesi käituma nii, et seda energiat eralduks veel rohkem. Nad teevad kõik selleks, et energia loksuks üle ääre. Pendlid tõmbavad inimesi nähtamatutest niitidest ja inimesed alluvad nagu marionetid. Kuidas täpselt pendlid inimeste motivatsiooni mõjutavad, pole esialgu selge, kuid nad teevad seda üsna tõhusalt.“ On küll selge –  kõik, mis on isegi väga läbinähtav, ei tähenda automaatselt „nähtamatu“! Need „niidid“ on ju lausa köied, mille punumisega autor ise samuti usinalt tegeleb. See on just selle tagajärg, mida autor on alati palunud teha: kuulake oma südame häält, usaldage oma intuitsiooni, eirake mõistust. Just selliste õpetuste tulemuseks te võite saada ka massipsühhoosi! Mis on „hommikutähtede kahin“ läbi ruupori!  Ära süüdista pendlit, see on vaid mugav kujund enda puhtaks pesemiseks. Massipsühhoos – need on rumalad  sugulashinged, kes kokku saades kasutavad seda täiega ära ja panevadki orgia püsti. Kuidas see toimib? Tunnetega! Massipsühhoos toimib nagu alkoholgi – see toob sinust välja täpselt selle, mida sa väärt oled, neis mõlemas peitub tõde (sinu enda kohta). Ainuke võimalus ennast selle eest kaitsta, on kuulata mõistust, kui juhtub olema selline! Ja ennäe, autor ütleb selle ise järgmise lausega välja: (31/4) „Inimese selge teadvus on pendlitele ligipääsmatu, kuid neil (pendlitel) polegi seda vaja – neile piisab alateadvusest.“ Ehk siis „eksimatust“ hingest. Ja inimese selge teadvus pole muud kui ratsionaalne mõistus (mis on „primitiivne“). See on ju puhas kuld ja soovitused pendli vastu on sama kuld: (35/1) „Ärgata ja teadvustada, kuidas pendel püüab teiega manipuleerida. Mõista, mis toimub, on juba pool asja. Pendli mõjujõud on teadvustatusega pöördproportsionaalne. Tal on võim teie üle seni, kuni te ilmsi magate.“ Nüüd hakkab mulle juba see ilmsi magamise jutt mõistetavaks saama. Aga kas autorile endale ka? Terve eelmise raamatu ei saanud ma sellest „ilmsi unenägemisest“ kuidagi aru, sest mõistusepeksu ja tunnete ülistamisega ta soovitas ju sisuliselt „ilmsi magada“! Autor seisab kummagi jalaga eri paadis, mis kumbki eri suunda triivib. Ma lausa kuulen lõhestumise kärinat. Huvitav, millal lõhe peani jõuab?

(35/4) „Asi on keerulisem, kui miski teid ärritab. Sellisel juhul hakkab pajats karglema seni, kuni püsib närvipinge. … Et pendlist vabaneda, on vaja vajuda ükskõiksusse, kuid seda on raske teha.“ Loomulikult on seda raske teha, sest see „pajats“ ja see „pendel“ ei ole midagi muud, kui su enda hing – tunded! On ikka väga mugav küll tõsta kogu vastustus millegi muu kraesse ja pendel on alati käepärast, et ennast süüst puhtana tunda. Sellepärast ta karglebki, et ta pole ükskõikne. Ta ju kargleb sinu soove ja tundeid, ta ajab ju sinu ENDA asja, kuna ta on sinu enda hing. Ja kui sina ajad pendli asja, siis pole sa kunagi parem kui see pajats – sa ise oledki pajats! Kuid mitte ükskõiksusse ei pea vajuma – see on ju veel sügavam ilmsi magamine! Tuletan meelde eelmist tsitaati: tuleb „ärgata“, „teadvustada“ ja „mõista“. See tähendab seda, et kõigepealt tuleb vähemalt enda pajats (igas vaidluses on neid ju vähemalt kaks) visata ukse taha! See moment on ärkamine. Siis alles oled piisavalt nägija, et saaks hakata teadvustama. Üks korralik, aus ja arukas analüüs võib selle pajatsi paljastada kui tavalise, egoistliku tüübi, kes ei kannata konstruktiivset kriitikat ja kaitseb end soovimatu info eest. Seega rumala tüübi! See oleks mõistmine. Ja mõistmine ei ole „pool asja“! Mõistmine olekski terve asi, mis on küll piinlik moment, mida kuidagi tunnistada ei taha. Kuid saades aru, et tunnistada seda ei taha see sama pajats, keda sa kirunud oled, vabastab see mõistmine su pajatsist ja rumalusest korraga. Iga mõistmine vajab valusat ausust, kui sellega kaasneb illusiooni purunemine. Illusioon – see ongi pendel! Mõistmine – see on alati areng. Pendlid selliseid arenguid, mis nende jalgealust õõnestaksid, ei salli. Pajatsil on alati tagataskust võtta enesekaitse: (130/1) „Jääge alati iseendaks, ärge mingil tingimusel enesele truudust murdke, elage oma kreedoga kooskõlas.“ Tuleb kohe nagu kuulipildujast hästi kõlavaid ja ultimatiivseid loosungeid! Ausus on ainuke kreedo, millele tasub truuks jääda, ülejäänud võivad osutuda stereotüüpideks, mida peabki murdma, kui ei taha elada muumiana. „Jääda iseendaks“ – olla konserv?! Ja kui selline agressiivne enesekaitse ei peaks toimima, siis teeb pajats ennast lihtsalt haledaks: (154/1) „Sageli on väga raske aru saada, mida nimelt hing teile ütleb, kuid on võimalik üsna ühemõtteliselt kindlaks teha, kas talle meeldib mõistuse otsus või mitte. Hinge ebamugavustunne vastuseks mõistuse tehtud otsusele on kindel tõe kriteerium.“  Väga armas! Pajatsina kargleval ja sülge pritsival tegelasel on praegu „ebamugav“ – no kuidas sa talle ikka ära ütled, kui ta suurte kassi silmadega sulle otsa vaatab! Täpselt selliste „kindla tõe kriteeriumi“ müütidega „pendlid inimeste motivatsiooni mõjutavadki“!!!

Ei, autorile endale ei saa „ilmsi unenägemise“ jutt mõistetavaks. Et millestki rääkida selgelt ja arusaadavalt, tuleb kõigepealt teha terminoloogia korda! Nii et iga sõna oleks üheselt mõistetav ja seda ei saaks kasutada kord nii, kord naa! Mis asi on „selge pilk“? Ma mäletan, et see oli selline pilk, millega tuli vaadata „transaktsiooni“ puhul ja siis nägi „toonivahesid“. Tekib küsimus, et kas nägemispuudega inimene saab üldse vaadata „selge pilguga“? Mis kuradi asi teeb pilgu selgeks, kui see pole mitte mõistus ja arusaamine (teadvustamine), mida sa teed??? Ei ole võimalik kaarti lugeda, kui pole üheselt mõistetavaid tingmärke ega mõõtkava! Mis asi on „teadvustamine“, kui seda sõna kasutatakse üleskutsena võtta omaks midagi ebaloogilist ja poolikut? Kui ma „teadvustan“, siis ma teen seda mõistusega. Ja kui mind miski segab „teadvustamast“, siis on see kas vähene mõistus, vähene või segane informatsioon või tunded, aga mitte mõistus. Kuid Z materdab mõistust, mis segab teadvustamast. Laiutan käsi! Mis asi on „tasakaalujõudude tuul“? Mis asi on „energiavälja heterogeensus“? Mis eesmärki autor taotleb sääraste väljendite kasutamisega? Tähenduslikkust? Sügavust? Oma lugejatele soovitab ta „miinimumpaketti“, aga ise toretseb kuidas jaksab… 
Kui autor eelmises raamatus tõi ühe Einsteini tsitaadi, siis toon mina siinkohal veel ühe samalt mehelt: "Kes ei oska asja lihtsalt ja arusaadavalt selgitada, see ei saa sellest ise ka aru".

Paistab, et vahepeal on keegi totu veel viitsinud analüüsida autori eelmist raamatut, sest „transaktsiooni“ piinlik episood pole siia raamatusse edasi kandunud. Kuigi oleks pidanud, sest tegemist on ikkagi praktilise juhtnööriga. Ja see raamat on ju „Praktiline kursus“!

(39/2) „Ei jää üle muud kui ujuda saatuse pärivoolu, võttes aeg-ajalt ette jõuetuid katseid oma õiguseid taga nõuda. Kas tõesti pole võimalik midagi muuta?“ Terve eelmise raamatu Z rääkis, kuidas pärivoolu peabki ujuma! Kuid tal on ka selle vastuolu jaoks väga „sügav“ seletus: (168/1) „Üks asi on sulgeda silmad ja anda end eemale kandva voolu meelevalda ning hoopis midagi muud on kavatsetult ja teadvustatult liikuda pärivoolu.“ Tõesti tõesti! Kavatsetult ja teadvustatult ulguda koos huntidega on ikka hoopis midagi muud! Sest sina ulud ju lihtsalt silmakirjaks, et teisi ullikesi ära kasutada… See on liiga jabur! Võtame asja kokku. Autor on saanud hakkama erakordselt poeetilise üllitisega, kuhu on kokku pannud 78 saladuslikkusega looritatud tähenduslikku mõistujuttu, mida ta nimetab „deklaratsioonideks“ ja iga jutukese juurde teise jutukese, mida ta nimetab „tõlgenduseks“ –  nagu see oleks pidanud asja selgemaks tegema. Tegemist on juba eelmisest raamatust tuttavate seisukohtadega, mida ma ei hakka rohkem eraldi uuesti üle kommenteerima. Lisan siia terve raamatu parima pärli, mis kahjuks pole originaalne, kuid sobib hästi ühiseks kommentaariks kogu raamatule: (14/3) „Kõik suur on tabamatult lihtne, sel pole vaja ilutseda ega ennast peita. Seevastu tühine ja kasutu on alati peidus tähenduslikkuse ja saladusloori all.“