Kommentaarid Elaine N. Aroni teosele "Ülitundlik inimene ja armastus"

Elaine N. Aron  PhD  „Ülitundlik inimene ja armastus“

Loetud ja kommenteeritud 2015

Mul oli väga hea meel leida sellest raamatust lõigu, mis toetas minu seisukohti just hiljuti loetud John Gray „marsi-veenuse“ teooria kohta: (72/2) „… Vaatamata üldistustele, mida meie kultuuris endiselt nii väga armastatakse, näiteks „Kui naised end halvasti tunnevad, tahavad nad sellest rääkida, aga kui meestel on midagi pahasti, siis nad pagevad oma koopasse ja hakkavad mingi projekti kallal tööle.“ Või „Kui naistel on probleeme, siis nad soovivad, et keegi nad ära kuulaks, aga mehed tahavad ise midagi ära teha ja lahendusi leida.“ Tõsi, viimane põlvkond ju võis tõepoolest niimoodi käituda, kuigi selleski pole võimalik kindel olla, kuid keskmiselt on sugudevahelised erinevused iga põlvkonnaga vähenenud.“ Väga delikaatselt avaldatud seisukoht. See tsitaat on just paslik sissejuhatuseks raamatusse, mida on hea lugeda, sest enamasti mõte haakub ja tekst viib sujuvalt kaasa, ilma, et pidevalt komistaks vasturääkivustele, nagu seda juhtus J. Gray tekstiga.

(15 ülal) „Usun, et kaugemas perspektiivis ei pea romantilised suhted neid toetavate muud laadi lähisuheteta vastu. Ükski partner ei saa asendada teisele kõiki ülejäänud inimesi või kõiki teise omadusi sajaprotsendiliselt nautida.“ See on pärl, millele peaksid tõsiselt mõtlema eelkõige need inimesed, kes kalduvad olema armukadedad ja kontrollivad. Ehk siis kõik inimesed. Osad lihtsalt mõtlevad rohkem ja siis on võimalik, et trehvavad mõtlema ka sellele teemale. Läbi mõeldud ja tunnetatud negatiivsed emotsioonid kaotavad enamasti oma jõu ja innustavad vähem nende ajel tegutsema. Just sellistest inimestest selles raamatus juttu ongi, kes mõtlevad ja tunnetavad keskmisest rohkem. Autor nimetab neid ülitundlikeks inimesteks – ÜTI-d: (11/4) „ÜTI-d on need 15 kuni 20% elanikkonnast, kelle närvisüsteem on sünnist saati igasugu nüansside suhtes geneetiliselt tundlikum, kes kalduvad sisemisi kogemusi sügavamalt analüüsima, ning satuvad seetõttu väliste sündmuste mõjul kergemini segadusse.“ See väide ajas mind pisut „segadusse“. Esiteks, miks just „sisemisi kogemusi“? Miks mitte kõiki kogemusi ja lihtsalt „sügavamalt analüüsima oma sisimas“?  Mis asjad üldse on „sisemised kogemused“?  Kogemus näljast? Kogemused omaenda fantaasiatest või illusioonidest? Ja teiseks, miks peaksid kogemused, olgu nad tulnud seest või väljast, ajama segadusse inimest, kes on valmis mõtlema – seega paremini valmis kogemusteks? Kas sisemine vajadus kõike analüüsida ongi sama, mis „segadusse sattumine“?

Lk 19-22 on küsimustikud, mille alusel on võimalik enda tundlikkust testida. Ma ei täitnud neid, sest ma ei oska nendele küsimustele vastata. Liiga palju on nii ja naa ja liiga palju on sellist, millele ma ei oska vastata, kuna puudub võrdlus. Näiteks väitele, et „mul on rikas ja keerukas siseelu“ ei saa mitte keegi ausalt vastata ei või jaa. Ma ei usu testidesse! Küll aga ma olen kindel, et kõik soovivad end pidada rikka siseeluga inimesteks ja pigem ÜTIdeks, sest kes ei tahaks olla tähelepanelikum, tundlikum, mõistvam – seega kõige selle võrra targem. (39) „TUNDLIKKUS ON INIMKONNA ELLUJÄÄMISE SEISUKOHALT OLULINE.“ „Bioloogid eeldasid kunagi, et kõik liigid püüdlesid evolutsiooni käigus üheainsa, elukeskkonnaga täiuslikult sobiva ideaalse vormi saavutamise poole. … Teooria kiuste on selgunud, et suurem osa liike on välja töötanud parema ellujäämisplaani: kaks (või enam) ideaalset vormi, kaks ellujäämisvõimalust. Kui liigi üks „tõug“ ei tule olukorraga toime, võib teine sellega probleemideta hakkama saada. Need kaks temperamenditüüpi, mida ma nimetan tundlikkuseks ja tundlikkuse puudumiseks, on väidetavalt just selle kirjeldatud nutika ellujäämisplaani alus. Tundlikud inimesed töötlevad enne tegutsemist rohkem teavet, kontrollides kõike põhjalikult ning riskivad vähem impulsiivselt. Need, kel see tunnus puudub, riskivad rohkem. ÜTId elavad kõnekäändude „enne mõtle, siis ütle“ ja „üheksa korda mõõda, üks kord lõika“ kohaselt. Mitte-ÜTIde motod seevastu on „kes ei riski, see šampust ei joo“ ja „julge hundi rind on rasvane“. Mõlemad lähenemised toimivad, kuigi erinevat laadi olukordades, kus teisel kohta pole.“  

(40) „Igas kultuuris eelistatakse ühte tõugu teisele. … Sisserändajakultuurides või kultuurides, kus ellujäämiseks valitakse – või osutub vajalikuks – agressiivne lähenemine, kaldutakse eelistama riskijaid. Kultuuride, mis peavad maaga seotud väärtusi olulisemaks, hinnatakse kõige enam tundlikke taimetarkasid, jäljekütte ja šamaane ning väga paljudes vanades, kõrgtsivilisatsiooniga kultuurides loetakse kõige väärtuslikumaks tundlikke kohtumõistjaid, preestreid, ajaloolasi, ravitsejaid, visionääre, kunstnikke, teadlasi, õpetlasi ja nõuandjaid. … Üks hea näide uuringu kohta, mida tasuks meeles pidada: Shanghai ja Kanada algkooliõpilaste põhjal läbi viidud võrdlev uuring näitas, et Hiinas olid tundlikud ja vaiksed lapsed need, keda eakaaslased kõige enam austasid; Kanadas seevastu olid sellised lapsed kõige vähem lugupeetute seas. Selline lugupidamatus kindlasti ei jäta mõjutamata ÜTIsid, kes kasvavad üles kultuurides, kus nende omadustest lugu ei peeta.“

(41) „Agressiivsetes kultuurides on meie tähtsus veelgi suurem.“ Autor, kes on ÜTI, räägib „meie“ vormis, pidades silmas kõiki ÜTIsid. „Antropoloogid on märganud, et indoeuroopa kultuuris ning kõikides ülejäänutes selle järel steppidest pärit kultuuridel – ja põhiosal agressiivsetest kultuuridest üldiselt (näiteks asteegid) – on kaks valitsevat klassi: sõdalaskuningad ning nende preestritest nõuandjad. Sõdalaskuningad on impulsiivsed röövretkede juhid ja impeeriumi ehitajad. Nende tänapäevane vaste on suurte äriettevõtete omanikud, poliitilised ja sõjaväelised juhid. Nende preestritest nõuandjad – ma usun, et need inimesed on valdavalt ÜTId – on omakorda õpetajad, ravitsejad, kohtunikud, ajaloolased, kunstnikud jne. Nemad annavad sõdalaskuningatele nõu. ÜTI võib koguni riigi presidendiks saada – mõelgem näiteks Lincolnile, ÜTIle, kes oma sõdalaskuningatest kindraleid kodusõjas suurepäraselt tasakaalustas. Preestritest nõuandja ülesanne on jälgida, et sõdalaskuningad natuke ka oma tegevuse tagajärgedele mõtleksid – näiteks ei alustaks sõda, mida neil pole võimalik võita või mis tooks pigem kahju kui kasu.“  

Kas tundlikkus on kuidagi soopõhine omadus? (11 lõpp-12 algus) „Muide, kuigi stereotüüpide kohaselt loetakse nüansside suhtes tundlikumaks naisi ning mehi jõrmideks tüüpideks, kes suurt midagi ei märka, sünnib ülitundlikke mehi ja naisi võrdselt.“ Ma arvan, et ei eksi oletades, et ka kõik teised astmed tundlikkuse skaala peal on esindatud võrdselt.

Palju on räägitud „tingimusteta armastusest“ kui armastuse ideaalist. Mulle on see alati tundunud ilusa, kuid sisutühja jutuna. Tõenäoliselt pole sellist asja olemas, sest alati on mingid tingimused, tänu millele me üldse armastame ja mingid teised tingimused, tänu millele me armastus kaua vastu ei pea. Kaua kestev ja „tingimusteta armastus“ leiab aset vaid siis, kui kõik „tingimused“ selleks on sobilikud. Autor ütleb väga ilusti: (84 lõpp – 85/1) „Samas soovib suurem osa meist ikkagi suhet, olgu see siis kooseluline või mitte, milles iga inimene näeb teises armastatud ja kallist olevust, kellele saab nii headel kui halbadel aegadel loota, ning kes armastab meid kõigile mustadele mõtetele ja tunnetele vaatamata, mida me temaga jagame. (Pange tähele, ma ei öelnud „vaatamata sellele, mida me teeme“, kuna vastupidiselt tunnetele, on teatud käitumine omavahelistes suhetes vastuvõetamatu).“ Jah, kui see „musta“ jagamine on ikka rahuliku ja avameelse vestluse vormis, mitte vaimse vägivallana, mis jäädes küll verbaalseks, omab lõpuks samasugust mõju, nagu tegugi. Ei saa alahinnata mõtteid ja nende jõudu! Mõtlemist ei saa muidugi pahaks panna kellelegi, enda mõtteidki ei saa keelata rändamast ka kõige mustemaid radu. Selleks, et teada, kuhu need viivad, teisiti ei saagi. Ja kellega veel, kui mitte oma kõige lähedasemaga neid jagada ja arutada? Hoopis teine asi on, kui neid mõtteid serveeritakse juba valmis tõdedena – siis oledki sa ise see, mida mõtled. Võib ju „loota“, et partner näeb sinus ikka „armastatud ja kallist olevust“, kuid ma ei panustaks sellele kaua. Tingimusteta armastust pole olemas kauaks. Ja kõigile ei sobi must, nii nagu teistele valge, roosa või punane. Isegi kui tegudeni ei jõuta, ei pea partner pidama „vastuvõetavaks“ ka igasuguseid mõtteid.  

ÜTI-dele lisaks eristab autor veel inimesi elamuste otsijateks – EO-deks. Ta tsiteerib Marvin Zuckermani, kes on seda tunnust (tüüpi) kõige põhjalikumalt uurinud: (43/2) „Elamuste otsijad (EO-d) otsivad mitmekülgseid, uudseid, keerukaid ning intensiivseid tundeid ja kogemusi ja on valmis niisuguste kogemuste nimel füüsiliselt, sotsiaalselt, õiguslikult ja rahaliselt riskima.“

Miks osad inimesed on ÜTI-d ja teised EO-d, osad on mõlemat ja osad ei ole õieti kumbagi, seda ei osata  päris kindlalt seletada. Igal juhul on see geneetiliselt määratud. Aga kui see on geneetiliselt määratud, siis järelikult kandub edasi geneetiliselt – pool emalt, pool isalt ja pole ka midagi imestada, kui piirid ähmastuvad. Ja tegelikult päris puhast tõugu kumbagi ei saagi lõpuks olla.

(43 all-44 ülal) „Kuigi keegi ei tea kindlalt, mis ajus teeb meist ÜTI või EO, arvatakse, et tegemist on kahe teineteisest sõltumatu süsteemiga, mis on mõlemad loomult erinevad, teineteisest sõltumatult tugevad ja tõhusad. Süsteemi, mis määrab ära tundlikkuse, nimetavad mõned teadlased käitumist piiravaks süsteemiks, kuid mõistlikum oleks seda nimetada peatu-ja-kontrolli-süsteemiks. Nimetatud süsteem aitab teil hetkeolukorda näha ning anda enne edasise tegutsemise osas otsuse tegemist hinnang selle võimalikule sarnasusele varasemate olukordadega. Tugev peatu-ja-kontrolli-süsteem, mis arvatakse ÜTI-del olevat, eeldab olukordade ülipeene eristamise võimet, milleni on jõutud pika ja põhjaliku töötlemise tulemusel, ning just seda tunduvad ÜTI-d tegevat. Teine süsteem ehk käitumise aktiveerimise süsteem muudab meid uudishimulikuks, uurimisaltiks ning tekitab võimalike auhindade osas erutust. Selles süsteemis osalevad aju osad ja peamine virgatsaine (dopamiin) toimivad aju peatu-ja-kontrolli-süsteemi taga olevatest osadest ja peamisest virgatsainest (serotoniin) täiesti eraldi. Kui teie aju see osa on ülitõhus, olete EO.“ Kuidas on võimalik saavutada olukordade ülipeent eristamise võimet, olemata uudishimulik ja uurimisaldis? Seega peaks ühes õiges ÜTIs olema ka tugev annus EOd?!

Üks kuldne tõde inimestele, kes armastavad soopõhiselt üldistada: (80/3) „Meie, inimesed, oleme terve igaviku keskendunud „teiste“ peletamisele teisele poole teadmatusest tekitatud lõhet ning seejärel läkitanud/projitseerinud neile järele kõik selle, mis meile iseenda juures ei meeldinud, nii et meie tundsime end hästi ja nemad halvasti. Nii mehed kui ka naised on selles väga osavad olnud. Naised ütlevad: „Mehed on agressiivsed ja tundetud elajad“, nagu naistele enestele oleks selline käitumine täiesti võõras. Mehed ütlevad: „Naised on irratsionaalsed, nõudlikud ja soovivad vaid meeste üle võimu saavutada“, nagu oleks meestele enestele selline käitumine täiesti võõras.“

(101/2) „Elamusteotsijatel on abiellumise või pikaajalise suhte sõlmimise tõenäosus keskmisest madalam – oletatavasti, et nad huvituvad erinevatest partneritest.“ Huvitumine erinevatest partneritest ei sõltu elamusteotsimisest ega ka ülitundlikkusest. Pigem testosteroonist ja minu poolest kasvõi sobivate „juhuste“ hulgast, lähtudes sellest, et „truudus on vaid juhuse puudus“. Aga igal juhul faktist, et inimene ei ole monogaamne liik, ÜTId ja EOd nende hulgas!

(196/4-5) „Kui teil on kaaslane, kes dialoogi pidada ei soovi, vaid on huvitatud üksnes oma tahtmise saamisest, peate te seletama, miks selline lähenemine kaugemas perspektiivis suureks veaks osutub. Lihtsalt  väljendudes, kui ta soovib, et teie vahel oleks lähedus, siis te peate teineteist usaldama ning usaldus omakorda eeldab seda, et suhtes ei domineeri kumbki pool, ning see omakorda nõuab teineteise viisakat ning lugupidavat ärakuulamist ja võimalust lõpptulemust võrdsel määral mõjutada.“ Puhas kuld! Paraku need kaaslased, kes on huvitatud üksnes oma tahtmise saamisest, kes ei oska viisakalt ja lugupidavalt ära kuulata, ei vaevu kuulama ka mingeid seletusi kaugemate perspektiivide ega läheduse kohta! Lähedust tunnetavadki nad ainult läbi „oma tahtmise“ saamise. „Mõistagi on teemasid, mille osas te mitte kunagi kokkuleppele ei jõua, ning nende puhul on veelgi olulisem, et te jääksite kindlaks dialoogi peamistele põhimõtetele: väärtushinnangute ja tunnetega seotud küsimustes (mis erinevad küsimustest, kummale poole jääb põhi) võivad mõlema vaated õiged olla ja on seisukohtadena võrdselt väärtuslikud.“ Erinevate väärtushinnangute „võrdset väärtust“ võib küll raamatus deklareerida, kuid elus see ei toimi, ammugi paarisuhtes! Ei ole mõtet luua endale illusiooni, et austus kaua püsib, kui "mitte kunagi kokkleppele ei jõuta". Liialt erinevate väärtushinnangutega inimesed ei peaks oma aega kooselule raiskama. Väärtushinnangute üle isegi ei pea vaidlemagi, ka vaikimisi õõnestavad nad vaikselt, aga järjekindlalt. Tunnetega on aga seotud eranditult kõik riiud. Kuid kõik tunded ei ole alati põhjendatud, seega ka mitte „võrdselt väärtuslikud“. Kui miski ennatlikult- või üle reageerib, siis on need alati tunded. Dialoogi peamised põhimõtted minu versioonis: „Maitseküsimustes võivad mõlema vaated õiged ja võrdselt väärtuslikud olla, kõik ülejäänud seisukohad on lahtiräägitavad ja kaalutavad argumentidega, kaasaarvatud väärtushinnangud ja tunded!“ Kuna tunded vihkavad sõna „argument“, siis tuleb nad üldse dialoogi ajaks ukse taha jätta. Sest nemad ongi need, mis oma tahtmist taga ajavad, dialoogi pidada ei soovi ja viisaka ärakuulamise asendavad vahelerääkimise, hääletõstmise ja halvustamisega. Huvitav, kas leidub maailmas üksainuski psühholoog, kes suudaks hoomata, et nad ise süvendavad ja tekitavad probleeme, mida lahendada püüavad?! Kas selline tunnete tingimusteta kummardamine on „nüansside nägemise“ tulemus või lihtsalt märk „õigesti õppimisest“? Ei saa lahendada koolitulistamise probleemi, ülistades tulirelvi ja tulirelvad on vaid tundepikendused ja tundejämendused… Täpselt samuti ei saa lahendada ühtegi probleemi, ülistades tundeid, mis oma nõudmistega neid probleeme tekitavad. See on probleemi suunamine surnud ringi, kus probleem ennast üha taastoodab. Nagu orav rattas, millest on küll üks väljapääsu uks, kuid tunne ei soovi seda kasutada – see uks on mõistus. Ja psühholoogid ei soovita seda kasutada, nimetades seda „allasurumiseks“. Seda ust saab kasutada ainult tunde omanik ise, teised saavad vaid sellele osutada. Aga kui psühholoogid ja terapeudid üksmeelselt keelduvad seda juhatamast, siis on see sama hea, kui et nad naelutavad selle pääsu ise laudadega kinni ja lasevad oraval lõõtsutada. Julm!

Maitseküsimustes, paraku, armastame me oma arvamust välja ütelda veelgi kategoorilisemalt (sest selle taga on meie tunne), rõõmu ja veendumusega, nagu oleksime hakkama saanud keerulise teoreemi tõestusega – loomulikult oponendid ju eksivad, sest nad ei ole märganud igrekit ruutu tõsta! Aga see igrek on ju MINU maitse…

Autor väidab, et ÜTI-del on madal enesehinnang: (164-165) „Erinevatel põhjustel … ei peeta ÜTI-sid meie kultuuri seisukohalt ideaalseks. Kui isegi need, kes teid kõige enam armastasid, andsid delikaatselt mõista, et peaksime iseenda huvides üritama vähem tundlikud olla, siis kasvasite te paratamatult üles tundega, et teil on midagi viga – seejuures polnud teil võimalik selles osas midagi muuta, kuna tegemist oli teie algse, pealtnäha ebanormaalse närvisüsteemiga. Niisiis kujunes teil ilmselt välja väga sügav enesehinnangu puudumine, olenemata sellest, kui suurel määral on teil seda sellest ajast alates mitmete saavutustega korvata õnnestunud.“ „Ilmselt“ on üsna ebamäärane termin, mille peale on raske nii kindlat väidet üles ehitada. „Ilmselt“ võib autoril ka tükati õigus olla, eriti, mis puudutab meie kultuuri seisukohalt ideaalseks pidamisse, samuti on ka ju statistika järgi valdav enamus EO-d,  kuid kindlasti ei kehti see kõigi ÜTI-de puhul, sest kõik inimesed kipuvad valima toetavat seltskonda, kellega peamiselt lävitakse ja ÜTI-d ilmselt eriti. Küllap on paljudel ÜTI lastel ka intelligentsed ÜTI vanemad, kes isegi „delikaatselt“ ei sisendanud midagi sellist ja oskasid oma last hinnata ning isegi julgustada just sellisena, nagu ta on. Samuti ei tarvitse just paljude ÜTI-de lapsepõlv mööduda kasarmulaadses keskkonnas. Psühholoogid armastavad ohtralt rääkida enesehinnangust, kasutades seda enamasti üsna raskelt kontrollitavat „diagnoosi“  määramistunnusena inimese siia-sinna paigutamiseks. Räägitakse küll madalast, küll kõrgest enesehinnangust, kuid ma ei ole veel trehvanud räägitavat adekvaatsest. Kui seda ei osata hinnata, siis kuidas, kirevase päralt, osatakse hinnata nii lõdvalt madalat ja kõrget?! Igasugune hinnang saab baseeruda vaid võrdlusel, vähemalt eeldataval arvamusel millestki, millega võrdleme. Inimeste enesehinnang kujuneb samuti sellisel võrdlusel „teistega“. Kuid ta peaks baseeruma sellele lisaks ka võrdlusel „iseendaga“. Tõsi, et inimesed, eriti lapsena, kipuvad jääma kergelt uskuma ka teiste antud hinnanguid. Kuid kui  üldse keegi, siis just nimelt ÜTI-d oma „ülipeene taju-, eristamise- ja analüüsivõimega“ ei tohiks selle õnge minna. Vähemalt kauaks mitte. Seega eeldan senise ÜTI kirjelduse põhjal, et kui üldse kellelgi on enesehinnang adekvaatne või vähemalt sellele võimalikult lähedal, siis just neil. Olles palju enesesse süüvinud ja ennast analüüsinud, teavad nad iseenda ja seega ka inimese kui sellise kohta palju rohkem kui teised. Ja muide, nii madal kui ka kõrge enesehinnang võivad tihti osutudagi adekvaatseiks. Seega peaksid psühholoogid selliste hinnangute andmisel alati lisama, kas tegemist on õigustatud või õigustamatult madala või kõrge enesehinnanguga.

Lähen nüüd teemaga pisut uitama, aga mulle tundub, et enamasti antakse enesehinnangu hinnanguid liiga kergekäeliselt ja võiks sellega hoo maha võtta. Ja ääretult segadust tekitav on minu jaoks see, kui ilmselgelt ennast ülehindavat ja rumalalt enesekindlalt käituvat ja mõtlevat inimest nimetatakse samuti madala enesehinnanguga inimeseks… sel juhul peab hindaja leppima, et see hinnang käib ju tema enesegi kohta – tema kui väga enesekindla hinnangu andja kohta! Ma ei väida, nagu poleks sellist asja olemaski, nagu madal enesehinnang. On küll ja tihti südamest väga headel inimestel. Aga mulle paistab, et samasugust hinnangut on hakatud andma lisaks kõigile inimestele, kes meile lihtsalt ei meeldi ja keda sooviksime seetõttu „madaldada“. „Madal enesehinnang“ on muutunud psühholoogide tüüpiliseks rekvisiidiks, millega mugav klaarida omi arveid, samas peites selle isiklikkust teadusliku kõla taha.

Kui kiusatava enesehinnang langeb, siis on tal madal enesehinnang. Nõus! Kui kiusaja kohta üteldakse samuti, et temal on madal enesehinnang, sest selle pärast ta ju kiusabki, siis mis eristab neid kahte madalat enesehinnangut? Mina väidan, et kiusaja enesehinnang on kõrgem, et mitte öelda ülikõrge - ebaadekvaatselt kõrge. Kõrge enesehinnang ei ole positiivne automaatselt ja sellepärast tohi see olla alati eesmärgiks. Pigem võib olla positiivsem madal enesehinnang. Mis loomulikult ei ole samuti eesmärk. Psühholoogidel (loodan, et mitte kõigil!) on väga inimlik soov leida lihtne skeem, mis kõike seletab ja mida hoovaks kasutades ka probleeme lahendab. Imelihtne - tõstame aga enesehinnangut ja kõik halvad muutuvad heaks. Kuid tõstes halva inimese enesehinnangut, saadakse veelgi enesekindlam, kuid endiselt halb inimene. Hoopis keerulisem ja seda enam vastumeelsem on tegeleda väärtushinnangutega. Enesehinnangu tõstmine ei muuda kedagi targemaks, küll aga targemaks saamine tõstab enesehinnangut. Seega tuleb enesehinnanguga tegelema hakata alles siis, kui väärtustega enam tegelema ei pea. Kahjuks, nagu ma aru olen saanud, ei võimalda psühholoogi kutsestandard tegeleda kliendi väärtustega. Psühholoog ei saa oma kliendile ütelda, et ta on lihtsalt halb inimene, kuna ta väärtused ei ole head. Sellised kutsestandardid on muidugi diplomaatilised, kuid hambutud. Hambad on ilmselt kadunud evolutsioonilistel põhjustel - neid ei ole ju vaja, kui klientideks ei tule kunagi kiusajad, vaid kiusatud.  

Kas rikka ärimehe kohta, kelle äriskeem on alandavalt madalad palgad, võib siis öelda, et ta on vaene? Sama vale on väita, et ülbe ja rumal inimene on madala enesehinnanguga. Arrogantne ärimees ei hakka oma töötajaid kõrgema palgaga hindama mitte siis, kui ta veel rohkem rikastub, vaid siis kui ta saab targemaks ja hakkab hindama ka oma töötajaid, saades aru, et nemad on samuti väärtus. Austatud psühholoogid, kaaluge mõtet, et paljud inimesed, kes teie hinnangul on madala enesehinnanguga, on tegelikult liiga kõrge enesehinnanguga. Nad lihtsalt ei tule selle pealegi, et pidada nii enda kui teiste juures väärtuseks samu asju, mis teie. Kui väärtusteks on näiteks materjaalne, ülbus, võim, füüsiline üleolek jms, siis täpselt need parameetrid kujundavad ka tema enesehinnangu. Kõrgeks, mitte madalaks!

Väga enesekindel, kuid segane enesehinnangu kontseptsioon mitte ainult ei toimi, vaid viib absurdini. Autor toob ilusa piltliku näite , kuidas ÜTI-d endale partnerit valivad: (164/4) „Lisaks ei julge te enda ja teise akvaariumi sisu kokku lasta, kui teile tundub, et teie üksikud kalakesed on liialt väikesed ja armetud. Samas kaldute te valima inimesi, kelle akvaariumid on täis säravaid kalu, kuna mitte keegi ei suuda teis head enesetunnet tekitada või korvata seda, mis on teil enda arvates puudu. Kui ka teised kalad osutuvad pisut kahvatuks, võite selle üle salaja rõõmustada, kuid samas võib madal enesehinnang teid sundida järgmist akvaariumi otsima.“ Kas teadmine, et sul on „midagi puudu“, tähendab automaatselt madalat enesehinnangut? Sel juhul on kõik inimesed, kes otsustavad võtta mingid kursused või koolituse, ka need, kes valivad raamatukogust hariva raamatu või veel enam – lähevad ülikooli –  järelikult madala enesehinnanguga!? Soov ennast täiendada teise akvaariumi „säravate kaladega“ ei tähenda enda kalade „väikesteks ja armetuteks“ pidamist ja mis mõttes „ei julge“ neid sel juhul kokku lasta? Siin mul kiilub! Kui kõrgema lati seadmine ja soov leida vähemalt võrdväärne partner, kellega oleks huvitav ja arendav, tähendab autori arvates madalat enesehinnangut, siis on see päris karm hinnang! Samuti tundub mulle „salaja rõõmustamine“ selle üle, kui sa kelleski pettud, väga ülekohtusena – need on pigem valusad ajad! Ja pettumisest ei saa järeldada, et „mitte keegi ei suuda teis head enesetunnet tekitada“! Teises inimeses pettumine on inimõigus –  mitte kedagi ei saa kohustada olema rahul „tingimusteta“ ja „esimese ettejuhtuvaga“.

(180/1) „Sellega on raske leppida, kuid teil esineb vähem, mitte rohkem tülisid, kui te konflikte avameelselt ja teadlikult läbi arutate, üritamata neid „vaiba alla“ peita, kenasti käituda, ning pettumustest ja ärritusest üle olla.“ Sellega ei ole mitte raske leppida, vaid raske läbi viia, sest „avameelne ja teadlik läbi arutamine“ eeldab kõigepealt just nimelt „ärritusest üle olemist“! Teoorias on see puhas kuld, kuid praktikas väheste arukate privileeg.

(182/3) „Vaatamata sellele, et ÜTI-d on väga tugeva intuitsiooniga ning eelistavad seega kasutada intuitsiooni, ei ole ka vaistlik tunnetus eksimatu. See on lihtsalt üks võimalus toimuvaga kursis olla, töödeldes saadud teavet põhjalikult, kas teadlikult või alateadlikult ning hakates tunnetama seda, kuidas asjalood on või milliseks need osutuvad. Asjadega kursis olemiseks on teinegi viis – hankige rohkem informatsiooni. Kuid ilmselt eelistate te ÜTI-dena intuitsioonist lähtuda. Küsimuste esitamine või kontrollimine ei ole teile nii loomuomane, see on erutavam ja nõuab rohkem pingutusi – ja ilmselt ei mõju ka nii elegantselt ja targalt. Samas võrdub intuitsioon, mis ei põhine konkreetsetel kogemustel, oletustega.“ Taas puhas kuld! Olen autoriga 100% nõus, et ükskõik kui tihti on sinu „oletused“ õigeks osutunud, ei tähenda see mingil juhul ilmeksimatust ja seda ei saa pidada „asjadega kursis olemiseks“! Piisab ka ühest protsendist eksimisest ja on vastutustundetu sellele toetuda! Kuid eksimisprotsent pole kunagi mitte kellelgi nii madal! Selles tsitaadis ütleb autor ju samas otsesõnu välja, et ÜTId on tegelikult hoopis keskmisest rumalamad, kuna „küsimuste esitamine ja kontrollimine“ ei ole neile „loomuomane“, sest nad kardavad „pingutusi“. Ma ei saa enam hästi aru! Ja kuidas täpselt käib „saadud teabe põhjalik töötlemine alateadlikult“? Siin on järgmise tsitaadiga väga suured käärid: (39) „Tundlikud inimesed töötlevad ennem tegutsemist rohkem teavet, kontrollides kõike põhjalikult ning riskivad vähem impulsiivselt.“ Kuidas saab „töödelda saadud teavet põhjalikult“ ilma piisava informatsioonita? See lihtsalt ei ole põhjalik töötlus! Seal ei ole mingit vahet, kas inimesed tegutsevad impulsiivselt kiiresti või nämmutavad nad sama vähest hulka teavet „põhjalikult“ – ennatlikuks reageerimiseks jääb see ikkagi juhul kui nad eksivad! Inimesed, kes usaldavad oma „oletusi“ pimesi, ei „mõju“ mulle mitte kunagi „elegantselt ja targalt“. Vastupidi – lihtsameelselt, rumalalt ja ohtlikult. Ja muide, ka „konkreetsed kogemused“ ei ole alati tõestused, vaid pigem tõlgendused – eks must kass oli ka kunagi kellegi „kogemus“. Vaene miisu ei saa vist kunagi enam puhtaks.
Ei saagi nagu hästi aru, mida autor siis lõpuks ise eelistab? Kas intuitsioonist lähtuda, nagu ta "ÜTI-na ilmselt eelistab" või siis "küsimuste esitamist ja kontrollimist"? Minu intuitsioon hakkab vaikselt mulle juba sosistama, et see kontrollimise ja teabe kogumise jutt on ainult selleks, et anda nn "kohustustuslikku teaduslikumat dimensiooni" oma tööle. Vastasel juhul ei ole lihtsalt võimalik rääkida mõlemast korraga ja läbisegi just sellisel, vasturääkival moel. Ega ma väga ei imestagi, sest pole ta esimene psühholoog, kes intuitsiooni ülistab. Tulemuseks on hordide kaupa inimesi, kes on üliveendunud oma eksimatuses. Kes arvates endid olevat nüansisilmad, ei näe tegelikult mäge, sest ühest "nüansist"on võimalik üles keerutada nii paks udu, et tegelik reaalsus muutub teiseks dimensiooniks. Nüansi nägemine on väga hea, kuid selle tõlgendamine oma piiratud kogemuse raames toodab udu, mis ei lase näha, kui piiramatu on tegelikult see maailm oma erinevate võimalustega. Selle eitamine  ja oma mätta piiratud fantaasia nimetamine intuitiivseks tarkuseks on ülbus!  Mäe mittenägemine on suhete jäämägi! Tulemuseks on galeeride kaupa puruks ja põhja sõidetud suhtelaevu. Kas leidub kuskil üks "intuitsioonipsühholoog", kes vastutuse võtab? Ilmselt mitte, sest selliseid tuleb kõigepealt tagasi reaalsusse juhatada. Võimatu missioon - nad on ju eksimatud... 

Alati mõjub minu jaoks elegantselt ja targalt küsimuste esitamine ja nende kontrollimine – see ongi erutavam ja ma ei saa aru, miks autor nimetab seda „pingutuseks“. Järelikult ei ole ma ÜTI. „Intuitiivne“ mõtlemine ei erine minu tähelepanekutel küll mingil moel „ratsionaalsest“ mõtlemisest juhul, kui on  "suured" tunded mängus. Siis kipuvad mõlemad tantsima sama pilli järgi ja siis on vaja tõesti „pingutust“, et järje peale saada ja vähestel see õnnestub!

On üks ainus mõtlemine – see on kas rohkem või vähem juhitud tunnetest või juhib see tundeid ise, kuid intuitiivseks me nimetame teda siis, kui meil puudub tõestusmaterjal oma järelduste kinnitamiseks ja loogika jälgimiseks. Või vähemalt me arvame, et see meil puudub – kuid selles ei saa nii kindel olla. See, mida me peame puuduvaks informatsiooniks, on tihti hästi „unustatud“ vana –  ehk elukogemus. „Intuitsioon“ töötab tänu „ajaloo kordumisele“ ja selle käivitab miski tuttav, mille meie meeled on üles korjanud. Kuid paraku erineb elu täna ikka mingi seiga poolest eilsest elust ja seda seika ei tarvitse meie „vaist“ enam välja märkida. Sellepärast pole ka meie „intuitsioon“ eksimatu. See on minu seletus intuitsioonile. Ja sellest johtuv järeldus intuitsiooni arendamiseks on samuti lihtne – analüüsige! Mõtelge, koguge informatsiooni ja pange tähele võimalikult rohkem. Samuti ja just eriti „seikasid“ ning nüansse ja teie intuitsioon muutub üha täpsemaks. Kuid ärge iialgi jätke kontrollimata, sest elu ei jäta kunagi kasutamata võimalust teid lolliks teha! Ja parem ärge serveerige oma „intuitsiooni“ kui tõde ennem, kui olete kontrollinud, sest see rikub ära ka suhted armastatud inimesega!

Kui on olemas veel mingi „müstiline“ intuitsioon, mis ei vaja üldse mingit informatsiooni, siis on see juba midagi muud – selgeltnägemine või telepaatia näiteks. Ja ma ei arva, et kõik inimesed peaksid end meelitama mõttega, nagu sellised fenomenid oleksid vaid meie enda tahtest ja harjutamisest sõltuvad. Nagu absoluutne kuulminegi!

(211/1) „Kui mingi teema teid kaasa haarab ja ärritab, siis võite kindel olla, et teil on konkreetse teemaga seotud mingi kompleks. (Näiteks oma karjäärile keskendumine kujuneb sageli kompleksiks) Meil kõigil esineb kogu aeg teatud määral erinevaid komplekse. Aga siis, kui konkreetne teema muudab teid ülijutukaks, jäärapäiseks, ning hakkab teie mõtlemist ja jututeemasid täielikult valitsema, siis võite olla kindel, et olete kompleksiga täielikult samastunud…“ „Ülijutukus“ ei ole määrav. Mõni teema ongi väga tähtis! Vägivalla, ökoloogia jms teemad peavadki kaasa haarama ja tohivad ärritada, ilma et sind kohe kompleksides süüdistama peaks. Ning seda ei peaks nimetama jäärapäisuseks, kui sa püüad selle tähtsust ka teistele teadvustada. „Täielikult“ ei valitse niikuinii ükski teema mitte kedagi. Samuti globaalses mõttes vähemtähtsad teemad, kui need kellelegi korda lähevad ja nad endid neis teemades ekspertidena tunnevad ja meelsasti neist räägivad, ei pea sugugi tähendama kompleksi! Kas matemaatika õpetajal on matemaatika kompleks? Ma usun, et autoril on sellisel juhul tundlikkuse kompleks! Mina ütleksin, et kompleks on inimesel mitte tingimata siis, kui ta millestki teiste jaoks tüütult palju räägib – siis võib ta olla lihtsalt taktitundetu –  vaid siis, kui ta enam ühtegi argumenti arvesse ei suuda võtta, isegi kui ta millestki vähe räägib. See on küll kompleks ja jäärapäisus.

(220 lõpp) „Nii või teisiti, ma palun teid südamest: palun, palun, palun püüdke mitte kasutada oma temperamenditüüpi kui vabandust selleks, et oma partneri elu põrguks teha.“ Autoril ei olnud siin hüüumärki, kuid oleks võinud olla seitse tükki ja tekst rasvaselt kastis!

Kuid nüüd läheb järsku, nagu noaga lõigatult, asi käest ära:

(242/1) „Hea on meeles pidada, et paljudes kultuurides, näiteks Indias loetakse seksuaalsusest loobumist kõrgema vaimse ja hingelise väe saavutamise seisukohast sisuliselt möödapääsmatuks. … Meie kultuuris vaadatakse sellele viltu, ning peetakse seda vanamoeliseks, kuid mõistagi ei muuda see mõtet iseenesest valeks – kui sugulises karskuses kõrgematele eesmärkidele keskendumises kasinust näha, võib see anda palju teadmisi ja eeliseid.“ Milliseid  „eeliseid“? Vinnid näos? Missugune „eesmärk“ saab olla esimeses järjekorras veel „kõrgem“ kui iseenda ja partneri tervis??? Kas munandipõletik on piisavalt valus, et vaimset katarsist kogeda? Kas „kõrgemate eesmärkide“ püüdlemine korvab saadud eesnäärmevähi? Kas pahur ja närviline naine on märk „vaimsest ja hingelisest väest“? „Meie kultuuris“ peabki sellele viltu vaatama ja targalt teeksid ka teised kultuurid, kui nad lõpetaksid „oletustel“ põhineva „asjadega kursis olemise“! Seda ei saa pidada lihtsalt ja süütult „vanamoeliseks“ – see „mõte iseenesest“ ongi läbinisti vale, sest seks ei ole moe asi! Ei uue ega vana moe! Seksuaalsus on samasugune tervislikuks eluks tarvilik füsioloogiline vajadus, nagu söömine, joomine, magamine ja liikumine. Kui inimene ei sure ilma seksita, nii nagu see juhtub ilma söögi ja joogita või veel rutem ilma hingamiseta, siis see ei tähenda, et selle võiks lihtsalt kui tarbetu kõrvale heita. Nii nagu looduses on kõigel oma mõte ja koht ahelas, nii on organismil oma ahel, kus kõigel on oma ülesanne täita, et kett püsiks tugev. Ja tema kõige nõrgem lüli – see ongi keti tugevus! Kui me jätame millegi unarusse, siis see nõrgeneb, kuni lakkab olemast ja me ei saa enam rääkida endist kui tervikust! Meie organism ja meie tervis ei ole kokku pandud paljudest detailidest selle jaoks, et me neid detaile oma suva järgi võiksime vahetuskaubaks teha, seda enam, et kaup, mida me loodame vastu saada, ei ole ostetav, müüdav ega vahetatav! Me kas hangime selle loomulikul moel või oleme lõpuks ilma mõlemast. Kui hästi läheb, siis võib tulla lõpuks aru pähe... ja seda peab siis küll nimetama vaimseks valgustatuseks - paraku liiga hilja!
Inimene, kes on vaimsuse kauge perioodil, mil ta seksib, ei jõua lähedale ka siis, kui ta sellest loobub. Ja inimene, kes panustab vaimsusele seksides, jõuab eesmärgile ka ilma, et seksist loobuma peaks. Vaimsus on nagu sadul, mis kõigi selga ei passi ja seks ei ole küll see, mis hobusest teeks sea ja seksist loobumine ei suuda ka seast ratsut teha. Ma ei kahtle, et inimene, kel on selleks mune, leiab ka õige lahenduse selliseks metamorfoosiks. Kuid mitte ükski vaimne onaneerimine – nimetatagu seda kui kõrgeks tahes – ei suuda asendada regulaarset seksi! Kui tervis on korras, siis on ka vaimsusest vaid puhast rõõmu. Lihtsalt „hankige rohkem informatsiooni“ ning see mitte ainult „võib anda“, vaid  annab kindlasti „palju teadmisi ja eeliseid“!
Inimese edulooks on olnud see, et ta on kõigele, mida ta kasutama on õppinud, püüdnud leida ka teise või kolmanda kasutamisvõimaluse, kuid kasutades nii, nagu loodus pole seda ette näinud, saab talle ilmselt olema kadulooks! See on kummaline, et kõik need mainitud kultuurid ja "kõrgema" vaimsuse õpetused ühe käega ülistavad looduse tarkust, kuid teise käega ärgitavad jõge teistpidi voolama panema. Mis näitab, kui kaugel tegelikult loodusest ja selle tarkuse mõistmisest ollakse. Millest omakorda johtub arusaam, nagu inimene ei olekski loodus. Põlates looduselt "armuandide ootamist", ei anna loodus enam üldse armu!

Ja veel – „kasinus“ on tõlgendatav erinevalt: kelle jaoks on paar korda nädalas kasinus ja kelle jaoks on see korra kuus. Kuid „loobumine“ ei ole kuidagi mitmeti tõlgendatav. Need on kaks täiesti erinevat asja ja seega ei sobi samasse teksti sünonüümidena kokku panna. „Loobumine“ ei ole „kasinus“ – viimane oleks kui mõeldud pehmendama või kaotama esimese vägivaldsust. Väga libe banaanikoor, kukkumaks enesepettusesse!

Teema lõpetuseks küsimus, millele mina küll vastust ei tea: Kas on piisavalt palju näiteid eunuhhidest, kes jõudsid „kõrgema vaimse ja hingelise väeni“, et selles saaks seost näha? Kui ei ole, siis tuleb järgmine ja see on juba võtmeküsimus: Mis neid selles segas? –  Kui selle katki hammustab, siis saab ka tegeliku „kõrgema vaimse ja hingelise väeni“ jõudmise retsepti.

Mis asi üldse on vaimsus? Lk 246-247 pealkirja all „Vaimsus kui nähtamatu nägemise vahend“, annab autor selle kohta oma väga poeetilise nägemuse, millest püüan välja sõeluda: „Mina leian, et vaim ehk Jumal on kõikjal, kuigi paradoksaalsel kombel on lihtsam seda näha nähtamatus… on olemas nähtamatu sügavaim tasand, ürgse olemuse läte – Vaim, Jumal, kogu oleva alus, Üks, Allah, absoluutne, puhas teadvus. Kes seda allikat tunneb? Teatud mõttes mitte keegi. Aga need, kes selle olemasolu tunnetavad, seda otsivad, tunnevad selle tõmmet. Kuna meie, ÜTId, oleme teistele nähtamatu nägemise, kulisside taga peituva intuitiivse tunnetamise alased spetsialistid, võib öelda, et meil on vaimne anne – me suudame vaimse olemasolu haista kõigil neil tasanditel. Lihtsam on näha nähtamatus selle pärast, et nähtav on enamasti juba ära seletatud ning nähtav on ka tihti kaugel sellest, mida me jumalikuks peame. Sõjad näiteks. Kuid siin on hea meelde tuletada Goethet: „Kes ei näe loodust kõiges, ei näe seda õigesti mitte kusagil.“ „Tõmmet“ tunnevad inimesed ka alkoholi ja narkootikumide poole. „Tõmme“ ja sõltuvus ainest ei lisa ainele tõeväärtust. Kahtlustan, et iga tunde taga on konkreetne keemiline aine, mis sinuga manipuleerib, kuni oled jõudnud staadiumi, mil hakkad seda „otsima“. Ja siin võib meelde tuletada Leninit: „Usk on oopium rahvale.“ Tuletaksin meelde ka autorit ennast: „Intuitsioon, mis ei põhine konkreetsetel kogemustel, võrdub oletustega.“ „Olemasolu tunnetamine“ on küll kogemus, kuid ikkagi vaid TUNNE, seega oletus! Kõik kogetavad tunded ei peegelda tegelikkust, seega ei saa neid ka alati „konkreetseks kogemuseks“ nimetada – isegi näljatunne võib teinekord petta, ammugi siis tunded, mida me tekitame iseendale oma mõtetega. Nimetaksin seda musta kassi sündroomiks. Mis vahe on usul ja ebausul? Ainult erinev lugu, kuid mitte midagi sellist, mida me saaksime nimetada „konkreetseks kogemuseks“. Seda pole kummalgi! On vaid tunde tõlgendamine. Väljendid, nagu „nähtamatu nägemine“ ja „kulisside taga peitumine“ lisavad sellele vaid poeesiat, aga kokku saame ikkagi ei midagi enamat kui romantilise „oletuse“.

Saime niisiis teada, millest autor räägib, kui ta räägib vaimsusest. Järjekordne püüe suruda vaimsust religioossuse raami, teha sellest religiooni monopol. Vaimne on kõik intellektuaalne, teadus eelkõige. Kõrgem Vaimsus on Nähtava nägemise vahend! Sest olen märganud, et nähtava nägemisega on suuri raskusi nendel, kes „nähtamatust“ palju räägivad. Mida enam mõistad nähtavat, seda enam paljastub „nähtamatu“! Ja mitte kunagi vastupidi!

Autor arutleb selle üle, mis põhjustab usulisi tundeid ja ta toetub uurimusele, milles intervjueeriti ühe- ja kahemunakaksikuid. Järelduseks saab ta, et (249/4) religioossed tunded ei kasva välja nõrkusest ega harimatusest. Väga kummaline järeldus!!! See on muidugi ilmselt tõlgendamise ja terminoloogia küsimus, et mida nõrkuseks ja harimatuseks pidada. Mis puutub haritusse, siis ka kõige suuremal mingi ala geeniusel leidub enamasti valdkondi, milles tal areng on koha peal tiirutama jäänud. Ometi võetakse neid arvamusliidritena ka seal. Ja mis puutub tugevusse, siis kas uurijad taipasid uuritavate tugevust ikka võrrelda haritud ateistide või agnostikute tugevusega, kelledel nii võimast tuge, nagu seda on jumal, ei ole? Arvan, et uurijad selliste asjade peale ennast ja uurimust ei raisanud. Millest oletan, et uurijad ise kuulusid "nähtamatu nägijate" kilda. Ja siit koorub näide „nähtavast“, mida „nähtamatu nägijad“ millegipärast ei näe: religioossed tunded nimelt „kasvavad välja“ ERANDITULT lapsepõlves, mil ollaksegi  „nõrk“ ja „harimatu“. Laps on väga vastuvõtlik igasugusele eeskujule ja seetõttu väga kergelt haavatav. Isegi siis, kui viljakehad ennast alles vanemas eas ilmutavad, on eosed külvatud ALATI lapsena! Ja niidistiku areng puul sõltub juba otseselt keskkonna mõjudest ja puu loomulikust vastupanuvõimest ehk tugevusest! Ma tahaksin teada, kust kohast uurijad leidsid pooled uuritavad, kes eal polnud kuulnud ei jumalast ega kuradist terve pika lapsepõlve? Ja pealegi veel kaksikute hulgast?! Uskumatu vedamine teadlastel! Ja neil kaksikutel samuti! Kui vanemad ja keskkond vastutustundetult inimese ajule juba lapsena hakkavad tundepesu tegema, siis ei tarvitse mingi haridus hiljem enam sellele vastu saada. Tundesõltlased juba ollakse selleks ajaks, mil haridust omandatakse, seega sealt ei peagi enam midagi „välja kasvama“, kui just silmas ei peeta usuõpetust. Ja diplomite saamine ei sõltu meelsusest õpitu suhtes. Ega haridus, kui ta tunnetega vastuollu läheb, pole mingi imerohi, mis suudab harimatust ravida! See mikstuur sülitatakse välja… aga diplom ju jääb ja uurijad saavad ikkagi rääkida „haridusest“! Seega jäädakse emotsionaalselt ikkagi sama harimatuks, kui seda oldi ennem kooli. Sest annab haridus ju vaid hulgaliselt teadmisi peamiselt valitud eriala raames, kuid ei õpeta mõtlema sõltumatult tunnetest, soovidest ja meeldimistest. Seda kas õpitakse ise või jääb see kättesaamatuks ka surmani koolist kooli käies.
Kunagi kuulsin raadiost uurimust selle kohta, kui palju järgitakse igasugu esoteerilisi õpetusi ja ebauskusid kõrgelt haritud inimeste hulgas. Uskumatult palju! Kui nüüd keegi suudaks veel selgitada, mis vahe on esoteerikal, ebausul ja usul? 

Mõned aastad tagasi oli televiisoris, vist "Reporteris", klipp mingist usuliikumisest, kus oli keegi popp ja noortepärane jutlustaja, kel õnnestus palju noori kampa meelitada. Kahjuks ei mäleta selle kohta rohkem kui seda, et vist Viru tänaval oli neil mingi kummaline üritus ja kui noortelt küsiti, mis neid usu juurde viis, siis oli vastus, et "see on parem kui lihtsalt aega raisata pidu pannes ja narkotsi võttes". Ma ei ole kindel, kas seal vaimset vahet on, odavam kindlasti. Kuid minu jaoks oli ehmatav ja kurb, millise enesestmõistetavusega kuulutati kogu maailmale, et maailmas polegi rohkem kui ainult kaks valikut - kas usk või narkootikumid. Millega nad sisuliselt kirjutasid alla Lenini tsitaadile, et "usk on oopium rahvale". Selline kontingent on vaieldamatult nõrk ja harimatu, isegi kui nad oma eluga hakkama saavad ja koolid lõpetavad.

Autor räägib jumalast võõrandumisest, kasutades jumala kohta sõna „Mina“. (252/2) „ÜTI jaoks ei paku eesmärgid, mil puudub tähendus – ülim ja vaimne tähendus – üldjuhul rahuldust. Teadmata, mida teha ja kuhu pöörduda, jõuame viimaks välja ego-Mina võõrandumise järku – nii kaugele Minast, kui meie telje pikkus võimaldab. Selles järgus tunnevad just ÜTId end tühja ja Jumalast hüljatuna näivas ning võlu kaotanud universumis väga üksi.“ Pr Aron, kui see ei ole nõrkus, siis mis see on??? Kui need ei ole võõrutusnähud, siis mis need on? Lepi sellega, et „ülim ja vaimne tähendus“ EI PEA OLEMA JUMAL! See on ääretult naiivne ja enesekeskne mõõta enda „telje pikkusega“ ka kõikide teiste „telgesid“!

(253/1) „Vastab tõele, et Mina võib ego jalge alla tallata, kui ego enda eest seista ei suuda.“ Vahet pole, kas vähem või rohkem, kuid ta teeb seda alati! Kui see ei ole nõrkus, siis mis see on?

(259/3) „Minast võõrandununa võib väline elu tunduda äärmiselt banaalse ja mõttetuna, eriti ÜTIle; seda võib võrrelda „kuristiku äärel … surmajõe kaldal seismisega“. Selle tühjuse peletamiseks projitseerite te alateadlikult Mina millelegi käegakatsutavale, näiteks huvipakkuvad projektid tööl, täiusliku lapse kasvatamine või mõnikord koguni alkohol (viina vaim vaimsuse asemel). Sagedasteks valikuteks on ka guru või jutlustaja, kes lubab teil seda teha, või siis võimatu armastus. Selline käitumine kasvab välja pimedast, instinktiivsest vaimsest igatsusest, mille taga on võimsad isiklikud kompleksid, nagu näiteks lapsepõlves rahuldamata jäänud vajadus elementaarse armastuse järele. See on „hoolimatu käitumine“. See kõik kujutab elu ilma läheduseta iseendaga.“ Täiesti tüüpiliselt segane „psühholoogi jutt“! Ikka lapsepõlv ja kompleksid ja alateadlikult … Ega ikka ei tea küll neist midagi, et niimoodi tarka panna! Alkohol on muidugi hoolimatu käitumine, kuid kõik „käegakatsutav“ on ELU. Tööl, paraku, valdav enamus inimesi peab käima selleks, et elada ise ja toita lapsi. Ja see ON hooliv käitumine! Isegi, kui lastest „täiuslikke“ ei tule. Hooliv on ka see, kui oma tööd tehakse huvi ja südamega! Armastamine on samuti hooliv ja keegi ei tea ette, kas armastus kujuneb võimatuks või võimalikuks. Ja miks peaks keegi – olgu ta siis guru, jutlustaja või kes muu tahes –  keelama kõike seda??? Sellepärast, et üks teadlane, kes vaimselt on keskaega libisenud, taunib seda ja hakkas ise jutlustajaks ja guruks? Hooliv autori meelest on siis järelikult see, kui olles „kuristiku äärel“, jäetakse kõik ripakile ja keskendutakse käegakatsutamatule „Minale“ (jumalale)? Kõik ei ole rantjeed, et seda endale lubada saaksid. Seda esiteks. Ja teiseks ei tarvitse „surmajõe kaldal seismisel“ mitte midagi pistmist olla jumalaga!!! Ma arvan, et see on täiesti normaalne, kui inimene, kes armastab kõigele mõelda, ka elu mõttele, jõuab oma mõtetes selleni, et tegelikult puudub elul mõte. Mina nimetan seda „absurdi tunnetuseks“, mitte „Minast võõrandumiseks“. Sest enda vastu Ausale nüansitundlikule inimesele ei jää märkamatuks fakt, et jumala kohta pole mitte kellelgi mitte ühtegi Teadmist – järelikult ainuke Aus valik on olla agnostik. Ja just nimelt see on „lähedus iseendaga“, sest miski ei trügi vahele – lähemale enam ei saa! Isegi, kui see peaks olema põhjus, mis viib absurdi tajumiseni, siis loobumine aususest selleks, et elule lisada sellist mõtet, mida sellel tegelikult ei tarvitse olla, on nõrkus. Ükski usklik pole minuga nõus, sest nad peavad endid tugevateks … tänu usule. Aga kuhu poole on kukkumine, kui see kark ära võtta? 
Ebaausus ja soovmõtlemine on alati nõrkus ja harimatus, samuti on see hoolimatu käitumine oma enda vaimse tervise vastu (jumala vaim vaimsuse asemel!).

Ma arvan, et ka see on täiesti normaalne, et Aeg juhatab alati kuristiku äärelt ohutusse kaugusse. Kes maldab oodata! Mitte keegi ei leina kaotatut, mis siiani on olnud elu sisuks, igavesti. Elu läheb edasi ja leiab uued väljundid. Mis puutub elu „kõrgemasse vaimsesse mõttesse“, siis analüüsiv mõistus jõuab varem või hiljem järeldusele, et kui selline asi peaks olema olemas (nagu jumalgi), siis ei ole see selle elu teema! Ammugi ei saa olla selle elu teema ja kõrgem vaimne mõte, elamine „tagumik püsti“! Ja kuhu on meil nii kiiret (kiirem kui jumalal endal?), et me ei suuda oodata, mil Teadmine saabub oma loomulikku rada pidi? Miks me peaksime ähmastama oma niigi lühikest elu teoreetiliste fiktsioonidega? Kui tooniprillid eest ära kukuvad, siis andke aega silmadel harjuda ja te näete, et oma loomulikkuses on kõik palju imelisem! Kui elu mõtte otsimisega jõutakse selle tõdemuseni, et see, mida meil teada ei ole VEEL võimalik, ei saa segada nautimast neid teadmisi, mis meil on PRAEGU võimalikud, siis annab see uue rõõmu otsida igat võimalikku teadmist innukalt ja oodata igat võimatut uudishimulikult, kuid rahulikult. Seda tõdedes avastad järsku, et sa ei seisagi surmajõe kaldal, vaid keset elujõge! See on minu „absurdist“ väljatulemise retsept. Ja see annab ka tugevuse, mis peab vastu igale „võõrandumisele“!  

Analüüsiv mõistus järeldab ka seda, et kui ise jääda Ausaks ja Inimlikuks, siis ei pea oma elus kordagi mõtlema sellele, mida peaks sellest arvama või soovima jumal. Kui me arvame, et me peaksime teda kummardama ja „teenima“, siis on see meie endi edevuse ja komplekside (mis vajaksid hädasti teraapiat), projitseerimine temale. Siis on see meie probleem. Kui Jumal peaks ise seda soovima ja nõudma (nagu piiblist lugeda saab), siis on see juba tema probleem ja järelikult vajab tema ravi! Tõenäolisemalt vajasid siiski ravi piibli kirjutajad!

(249 all) „Teadasaamine, et geenid midagi mõjutavad, ei anna veel teadmisi selle kohta, milline geen midagi mõjutab. Samas olen ma rõõmuga valmis kihla vedama, et mõjutajaks pole mitte „usuline geen“, vaid midagi närvisüsteemi seisukohast hoopis algelisemat – kalduvus peatuda ja järele mõelda, tajumaks peeneid nüansse. Teisisõnu – päritud tundlikkus.“ Oleks võinud rõõmuga kohe panused ikka ka teha! 
Päritud tundlikkus ei saa olla „algelisem“ usulisest geenist, kuna ka see peab olema mingi geen – kuidas teda muidu pärida saaks!

Olen viimasel ajal lugenud palju esoteerilist kirjandust, et aru saada, mis selles võlub nii paljusid inimesi. Ei ole aru saanud, sest mind ennast ei võlu vastuolud, ebaloogilisus, tõestamatus ja paljudel juhtudel ka ohtlikud tüsistused. Kui, siis ainult ulmefantaasiatena vastava žanri kirjanduses, kuid esoteerikud ise, paistab, et vastuolusid ei näe ja ei lepi endi sinna lahtrisse paigutamisega. Kuna kõik esoteerika, kaasaarvatud religioonid, on soovmõtlemine, soovid omakorda on konkreetse tunde peegeldus, siis peab see tunne olema piisavalt tugeva signaaliga, et lüüa rivist välja „kaine mõistus“. Õnneks olen viimasel ajal lugenud ka teaduslikumat kirjandust ja mulle koidab arusaamine, et igal tundel võib olla ka oma keemiline koostis. (Või siis on tundel võime seda keemiat toota). Ma ei ole küll pädev väitma, kumb kumba põhjustab, see oleks nagu muna ja kana küsimus, ilmselt kuidas kunagi ja vastastikku. Armumisel, armastusel, lähedusel on oma keemiline valem, samuti vihal. Kõik need tunded tekitavad ka sõltuvust. Alkoholil, nikotiinil ja narkootikumidel on samuti omad valemid ja ka nemad tekitavad sõltuvust. Vähem või rohkem on nad kõik võimelised ka paralüseerima kainet mõistust. Seega on esoteerikud (usklikud) lihtsalt sõltlased.

 Teadasaamine, milline geen midagi mõjutab, võib olla vaid aja küsimus. Ja kas seda geeni saab nimetatama nii või naa, ei omagi tähtsust. Kuuldavasti on leitud  geen, mis alkoholist sõltuvusse jäämist soodustab. Miks siis mitte mõni teine geen ka jumalast? Ehk siis religioossest tundest ja selle keemilisest ekvivalendist. Ma isegi ei imestaks, kui see on sama, mis armastusel. Kuid see ei annaks mingit põhjust usklikel hõisata, sest sellest ei järelduks kuidagi, et armastus oleks religioonide monopol, nagu nad üritavad välja paista lasta. Vastupidi! Kumbki armastab kramplikult käest kinni hoida armukadedusel, kontrollimisel ja sellest tuleneval vägivallal. Sama hästi võiksid nad monopoliseerida ka selle kõik. Õigupoolest peaksidki! Sest ei ole olemas armukadedamat, kontrollivamat ja vägivaldsemat tüüpi, kui seda on piibli jumal! Kes armastust enda vastu oskab nõuda vaid hirmutades ja vägivallaga! 
Armastus eksisteerib ka liikidel, keda meil pole põhjust kahtlustada jumala kummardamises, samuti pole põhjust kahelda, et inimene armastaks ikka, kui ta ka jumalast midagi ei oleks kuulnud. Sellest järelduks hoopis lihtsam ja vaatamata romantilisusele proosalisem: inimene soovib armastust nii väga, et talle ei piisa reaalsetest objektidest-subjektidest. Seda enam, et neid reaalseid pole alati kerge leida ja tihti nad ei kesta. Seega on jumal mugav ja universaalne aseaine, täiendus ning tunde jõusööt. Vaatamata armastuse sarnasusele, olgu see inimese või jumala vastu, ei tarvitse see siiski ainus põhjus olla, miks jumalast sõltuvusse jäädakse. Usklikele ei tarvitse see meeldida, aga religioosse tunde keemilise laksu annab ka mugav kergendustunne võimalusest vastutust delegeerida ja seda igavesti. See seletab ka ära, miks inimestele meeldib mõte, et keegi neid "lunastab".

Kalduvus peatuda ja järele mõelda, ei ole sugugi „algelisem“. See on pigem keerulisem, sest on mõeldud enda kaitsmiseks, ka sõltuvuste vastu. Tõsi, kui „peente nüansside tajumine“ ei võimalda vahet teha puhtal toidul ja söödal, mille sees on konks, siis on ta algeline küll ja tegelikult ei saa rääkida mõtlemisest. Siis on see kõige tavalisem tundeelamuse otsimine, millest püütakse ka kõik nüansid välja pigistada – puhas EO – konksude otsimine ja nautimine! „Mõtlemine“ selle juurde tähendab vaid tunde õigustamist ja selle ehtimist sulgedega. See viimane on juba poeesia valem. Pisut poeesiat ei tee teadusele –  mis tihti kipub muidu raskelt igavaks jääma teadlastele endilegi –  kunagi paha. Kuid seda vaid teaduse populariseerimise raami parameetritesse jäädes. Luule ei tohiks teadust ennast muuta vähem objektiivseks! 
Lk 40 on väga huvitav näide katsest päikeseahvenatega, mille tulemuste tõlgendamise üle oli autor ise samuti sunnitud kerge irooniaga nentima: „Teadust filtreeritakse alati läbi kultuuri – tegelik pilt ei lähe küll kaotsi, kuid saab kindlasti teatud varjundi külge.“ Kuid võib-olla see polnudki iroonia? Ehk oli see hoopis eneseõigustus? Eks ta olene teadusest ja teadlaste tasemest. Isegi tegelik pilt võib lõpuks kaotsi minna. See raamat sai nüüd samuti oma „varjundi külge“!

 Analüüsipõhisel mõtlemisel baseeruv nüansside tajumine kas näeb konksu peent nüanssi või ta siiski pole piisavalt „ülitundlik“! Ülitundlik inimene peaks olema nagu ülitundlik mõõteriist, mis on võimeline registreerima ka pisemaid infoühikuid, eristama infot mürast ja mis kõige tähtsam – tema „kalduvus sügavamalt analüüsida“ loob eeldused ka info tõepärasemaks tõlgendamiseks ja mõistmiseks. On suur vahe, kas mõõteriist registreerib lihtsalt valguse või eristab ka spektri. Ma ei taha sellega öelda, et ülitundlik inimene on tundetu nagu aparaat, vaid seda, et tema ei lase tunnetel segada analüüsi. Ta kas näeb sellel vahet või ta pole ülitundlik, vaid ülitundeline. Kui inimene on tundest pimestatud, siis ta mitte ainult ei hooma spektrit, vaid ta lausa eirab seda!
Autor väidab ennast olevat ÜTI ja ta kiidab intuitsiooni. Einstein on samuti kiitnud intuitsiooni: "Intuitiivne mõistus on püha anne ja arukas mõistus selle ustav teener." Einstein rääkis iseenda intuitiivsetest kogemustest, mil lahendus tuli "justkui lambist", äkki ja kiiresti. Ning tema arukal mõistusel kulus pärast seda palju aega, et see loogiliselt vormistada. Täiesti mõistetav võrdlus teenriga sellises kontekstis. Kuid et selline anne saavutada, tuli sellel "ustaval teenril" kõigepealt aastaid ja aastaid vaeva näha, õppida, uurida, panna tähele nüansse ja koguda, millest hiljem oleks alateadvusel ainet, mida analüüsida. Ta ei vältinud "pingutust", ometi võin oma mütsi ära süüa, kui Einstein ei olnud ÜTI! Niisiis, mõlemad (autor samuti) kiidavad intuitsiooni, kuid mis on neil vahet? Vahe on selles, et Einstein ei põlanud ära "teenri" tööd ega "pingutust", kuid autor nimetab info kogumist ja mõtlemist pingutuseks, millele võib eelistada intuitsiooni. Ja see teeb tema intuitsioonikäsitluse sarnaseks esoteerikutele, kes arvavad, et saab hakkama ka ilma uurimiste ja vaevata. Isegi parem oleks ilma, sest mõistus on paha, "tänapäeva teadus" on paha-paha ja tegelikult on olemas "infoväli", kust "intuitiivsel mõistusel" on võimalik kõik teadmised lihtsalt ammutada. Samas lugedes esoteerilist kirjandust, jääb tugev mulje, et sinna infoväljale jõuab suur hulk kõige tähtsamat infot kas suure hilinemisega või mitte kunagi. Tegelikult on ka sellele seletus, mis ei välista iseenesest sellise välja olemasolu: Kui on olemas selline "infoväli", siis järelikult sisaldab see kõike. Kogu infot, mis võimalik. Järelikult ka infot selle kohta, mida on peetud tõeks, kuid osutunud valeks. Nii nagu kogub raamatukogu kõik raamatud, ka fantaasiad. Kui seal väljal oleks vaid tõde, siis oleks ta tõeväli! Järelikult need, kes ammutavad sealt oma infot, peavad tegema veel hiigeltöö, et eraldada terad sõkaldest. Ja selleks peab olema juba rikas "arukas mõistus"! 
Kas pole mõtlemapanev, et mitte ükski intuitiivne tarkus ei tule mitte kunagi antud valdkonna võhikule?! Ega isegi mitte antud valdkonna tavalisele realiikmele, vaid kõige targematele nende hulgast! Einsteini privileeg oli hoobelda oma intuitsiooniga, ehkki isegi tema "püha anne" vahest eksis ja selle eksituse märkis siiski alati välja "ustav teener"!  Millest järeldub, et ole sa ükskõik kui suur intuitiivne geenius, ei muuda see intuitiivsust selliseks privileegiks, mis lubaks teenrile ust näidata!

Paksu raamatu lõpuks siis selgus, mida autor peab silmas, kui ta räägib „mõtlemisest“, „nüansside tajumisest“ ja ilmselt siis ka „analüüsist“. Tuleb välja, et see on sootuks midagi muud, kui mina seni arvanud olen. See on nimelt „midagi enamat“ – see on „nähtamatu nägemine“. Ja laheneb ka mõistatus, mis mind raamatu algusest on saatnud, et mida autor pidas silmas kummalise pealkirjaga, mida peatükk lahti ei seletanud: (16) „See raamat põhineb teadustööl – ja enamalgi.“ Seda raamatut oli hea ja sujuv lugeda täpselt selles mahus, mis põhines teadustööl ja selle „vähema“ juurde oleks võinud jäädagi, sest „vähem on rohkem“! 
On suur vahe, kas tähtedelt saadud erinevad valgusspektrid annavad sulle põhjust „kalduda peatuma ja järele mõtlema“ lihtsalt, et jumala maailm on mitmekesine, millest ei järeldu midagi. Või annab see lisaks ka keemilise analüüsi tähtede koostise kohta. Millest omakorda järeldub paljugi.

Kogu see „ja enamgi“ osa raamatu lõpus, mis keerleb ümber „Mina“, nimetades Mina leidmist ka „läheduseks iseendaga“, on usupropaganda, mida ei oleks eeldanud leida psühholoogia riiulist, pigem esoteerika sektsioonist! Mul on kahju, et see raamat niimoodi lõppes. Aga tuleb vahet teha infol ja müral. Ja infot siin siiski oli. Ehk siis kõige tähtsam info oli tähelepanu juhtimine tundlikkusele. Enda jaoks mõtlesin seda raamatut lugedes terminoloogia selgemaks – nimelt, et tundlikkus ei tähenda mitte seda, kui iga pisiasja märgatakse, tähtsustatakse üle,  võetakse isiklikult ja solvutakse, vaid seda, et nüansse märgatakse, peetakse tähtsaks ja analüüsitakse ausalt, sõltumata sellest, kas need meeldivad või riivavad. Uhkus ja solvumine on vaid pinnapealsuse ilmingud, mis ei sobi iseloomustama tundlikkust. Uhkus ja solvumine on küll "sügavad" tunnetena, kuid mõtetena pinnapealsed, millede eesmärk on kaitsta tunnet ja tõrjuda mõtet. Sellega saavad hakkama ka absoluutselt kõik EOd. Pigem peaks seda nimetada tundelisuseks. Tundelisus on palju levinum. Mulle tundus, et autor pani need ühte patta. Mina eristaksin. Huvitav, kas ainult mina? Kas leidub ka psühholooge, kes nende vahel „nüansierinevusi“ näevad? Tundelised inimesed ise igal juhul ei näe. Nad armastavad mõtelda endist kui väga tundlikest, kel on tänu tundenüansside eristamise võimele ka analüüsivõime. Paraku on need kaks eri asja. Nagu sisu ja vorm. Ühel on kalduvus peatuda, et järgi MÕTELDA, teisel peatuda, et TUNNELDA. Näiteks kuulates kedagi, „analüüsitakse“ kuuldut hinnangutega, nagu „terav“, „irooniline“, „negatiivne“ või siis „positiivne“, „soe“ jms ning vastavalt sellele siis kas haakutakse või tõrjutakse. Selle asemel, et analüüsida argumentidega, kas kuuldu on ka sisuliselt õige või mitte. Tundlikkus peaks tähendama asjade mõttenüansside eristamist, st ausat analüüsi ka enda tunnete üle. Samuti ei ole tunded ja intuitsioon päris kattuvad asjad.

Kuid tundelisus –  olgu siis üli või mitte – võib olla väga heaks stardipakuks tundlikkuse arenguks. On vaja vaid armutut ausust eelkõige iseenda suhtes. Seda see raamat paraku ei õpeta, pigem vastupidi. Autor on vahetevahel sellele üsna lähedal, soovitades näiteks „koguda rohkem informatsiooni“, kuid oskab selle kohe samas, nagu iseenda ketserlusest ehmunult, teise käega tagasi võtta – mängides lugejaga nagu mingit „hundid söönud, lambad terved“ mängu. Reaalses elus see ei tööta! Meeldimine või mittemeeldimine on tunded, kuid  tõekriteeriumid pole need mitte! Mulle tundub, et see raamat juhib nii tundlikke kui ka tundelisi inimesi endi võimeid ülehindama. Ja pean seda ohtlikuks eelkõige selle raamatu enda kontekstis – lähisuhetele ja armastusele. Ei ole hullemat suhtepidurit, kui ühe või mõlema osapoole siiras usk, et neil on „kolmas silm“ … eriti, kui see on kombineeritud emotsionaalse labiilsusega, mida soovitakse pidada ülitundlikkuseks!

Kui ma alguses kiitsin, et seda raamatut oli hea ja ladus lugeda, ei põrganud pidevatele vasturääkivustele, siis nii mõneski kohas olin siiski segaduses autori mõtte jälgimisel. Raamatu lõpuks loksus kõik paika!  Sain nüüd aru ka sellest, miks autor nimetab küsimuste esitamist ja kontrollimist „pingutavamaks“ ja „erutavamaks“ ning miks ei ole see ÜTIdele „loomuomane“ (182/3). Kui ta tegelikult pidas hoopis silmas ülitundelisi, siis tunded on ju pühad! Need räägivad alati "tõtt" ja see tõde ei kuulu revideerimisele! Iga küsimus on ebamugav, kui ta ähvardab „tundetõde“ – soovmõtlemist. See on tõsi, et ülitundelistele ei ole loomuomane loobuda arvamusest, et nende tunne on maailma naba. Tunne lihtsalt ei luba seda, tõmmates mõistusel mütsi üle silmade. Kuid siis ei ole ka õige rääkida „kalduvusest peatuda, et järele mõtelda.“ Siis peaks rääkima pigem mõttelaiskusest. Ja kui järgi mõtelda, siis pole siin midagi imestada, sest kui pingutus (mõtlemine) on piits, siis sellest loobumine (soovmõtlemine) on präänik. Kumba enamasti valitakse? Kergema vastupanu tee on inimlik, mõistetav ja selle üle ei peakski rohkem targutama kui autor poleks seda mõtteloodrite seltskonda, kes on tegelikult inimkonna väga paljude vaimsete probleemide põhjuseks, hoopis inimkonna vaimseks eliidiks püüdnud rääkida.

Ja ega ei saa ikka loota, et ülitundlik inimene oleks üliinimene, kes näeks ja tajuks kõiki võimalikke nüansse, mida elu pakub. Selleks on ta tihti hõivatud veel eelmise nüansiga, kui uued juba mööda tuhisevad. Seda nimetatakse hajameelsuseks. Ja kes on veel hajameelsem, kui ülitundlik inimene?

Teadmine, et kalduvus tundlikkuseks on geneetiliselt määratud, on samuti info, millele ma ei olnud varem mõelnud. Olen arvanud, et mida rohkem tead, seda rohkem tahad teada ja oskad märgata (ja vastupidi) – seega on osa sellest tundlikkusest ka õpitav ja arendatav. Seega sõltuv pigem iseendast kui vanemate geenidest. Küllap on mõlemad õiged. Elu on üks suur kombinatsioonide võimalus, millest võivad kasu lõigata ka need, kes geneetiliselt on kaasa saanud „väiksema kalduvuse“. Samas „suure kalduvuse“ šansid on võimalik maha mängida, kukkudes näiteks pudelisse või takerdudes näiteks „nähtamatusse“. Või siis takerdudes oma tunnetesse, pidades seda ülitundlikkuseks ja seega automaatselt eksimatuks.